Christine Mangan Tangerlanna
EELLUGU
Hispaania
Surnukeha veest välja tõmbamiseks läheb vaja kolme meest. See on meesterahvas – niipalju võivad nad öelda, kuid suurt ei enamat. Selleks ajaks on linnud tal kallal käinud: vahest köitis neid helkiv hõbetükike, mis tema lipsu kaunistab. Kuid need on vaid harakad, tuletavad mehed endale meelde. Ju kell sai kolm, ütleb teistele meestest üks – abitu katse nalja teha –, kellel kumiseb peas rida vanast lastesalmist: Kell kolm – tuhk ja tolm. Nad tõstavad ta üles, hämmingus tema raskusest. Kas surnud kaaluvad rohkem kui elavad? mõtiskleb keegi teine valjusti. Koos politsei saabumist oodates püüavad nad mitte maha vaadata, et hoida pilk eemal tühjadest koobastest, kus kunagi olid surnud mehe silmamunad. Need kolm meest on üksteisele võõrad, kuid nüüd on nad seotud tihedamini kui mistahes sugulussideme kaudu. Õige on muidugi ainult esimene osa, kõik muu kujutasin ma endale lihtsalt ette. Nüüd, mil ma istun ja silmitsen 7
ümbrust – toas ringi, aknast välja –, on mul sellisteks asjadeks aega. Dekoratsioonid vahelduvad, aga see on ka kõik. Arvatavasti nimetaks mõni seda vaatamiseks, kuid mina vaidleksin vastu, et see ei ole sugugi sama asi – et need on sama erinevad kui unistamine ja mõtlemine. On soe päev, suvi pole enam kaugel. Päike on hakanud tuhmuma ja taevas on muutunud eriskummaliselt kollaseks, mis annab märku silmapiirile kerkivast tormist. Just sellistel hetkedel – kui õhk on paks ja kuum, ähvardav – sulen s ilmad ja hingan sisse, ning tunnen uuesti Tangeri* lõhna. See on põletusahju, millegi sooja, aga mitte kõrbenu lõhn; peaaegu nagu vahukommide hõng, aga mitte nii imal. Selles on kübeke vürtse, midagi ähmaselt tuttavat, nagu kaneeli, nelki, isegi kardemoni, ja siis midagi täiesti tundmatut. See on lohutav lõhn, otsekui lapsepõlvemälestus, miski, mis paelub, mähib endasse ja lubab õnnelikku lõppu nii nagu kõik teisedki lood. Kuid muidugi pole see tõsi. Lõhnakihi all, mõnutundetsoonist väljas, sumisevad kärbsed, siristavad tsikaadid, põrnitsevad tigedalt nälginud kassid, jälgides iga su liigutust. Enamiku ajast tundub linn kui palavikuuni, sädelev miraaž, ning mul on üsna raske ennast veenda, et see oli tõeline, et ma olin tegelikult seal ning et mulle meenuvad inimesed ja kohad olid päriselt olemas, mitte läbikumavad vaimud, mille mu meeled on esile mananud. Nagu ma olen tähele pannud, lendab aeg kiiresti ning muudab inimesed ja kohad algul *Tanger – hääldus [ta(n)ž`eer]. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. 8
ajalooks ja hiljem lihtsalt lugudeks. Mul on raske nende erinevust meelde jätta, sest mu mälu trikitab nüüd sageli. Kõige hullematel hetkedel – kõige parematel hetkedel – ununeb mul isegi tema. See, mis juhtus. See on eriskummaline aisting, sest ta on alati seal, luurab pinna all, ähvardab sellest läbi murda. Kuid siis on kordi, mil tema nimigi ei tule mulle meelde, nii et olen hakanud seda kirjutama igale ettejuhtuvale paberitükile. Öösiti, kui põetajad on läinud, sosistan seda endamisi otsekui rida lapsena pähe õpitud katekismusest, justnagu aitaks nime kordamine mul seda meeles pidada, seda mitte enam unustada – sest ma ei tohi kunagi unustada, tuletan endale meelde. Uksele koputatakse ja tuppa astub noor punapäine tüdruk, toidukandik käes. Märkan, et tema käed on kaetud tedretähnidega nii tihedalt, et kogu tema kahvatu naha matavad enda alla väikesed pruunid plekid. Huvitav, kas ta on kunagi püüdnud neid üle lugeda. Alla vaadates leian ühe nime, mis on kritseldatud minu voodi kõrval öökapil olevale paberitükile, ja see nimi norib tähelepanu, sest kuigi see pole minu enda oma, tundub see olevat tähtis, otsekui miski, mida ma peaksin mäletama. Lasen vaimul puhata. See tehnika – püüan pingsalt mitte mõelda, kuigi salaja mõtlen nii pingsalt, kui suudan – on kasulikuks osutunud. Ei juhtu midagi. „Valmis hommikust sööma?“ Ma vaatan üles ja segadusse viiduna leian enda ees seismast võõra punapäise tüdruku. Ta ei saa olla vanem kui kolmekümnene, nii et meie vanusevahe võib olla vaid mõni aasta. 9
Punapead toovad ebaõnne, mõtlen endamisi. Kas ei öelda, et merereisiks valmistudes tuleks punapäid vältida? Ja ma arvan, et vägagi tõenäoliselt olen ma varsti merel – teel Tangeri. Lähen ärevile, tahan, et see punapäine halb oomen minu toast lahkuks. „Kust te tulite?“ nõuan ma, kuri, et ta polnud vaevunud koputama. Ta eirab mu küsimust. „Kas te täna süüa ei soovigi?“ Tal on käes lusikas mingi halli ollusega – püüan selle nime meelde tuletada, kuid mälu veab mind alt. Vihasena lükkan selle eemale ja osutan hoopis voodi kõrval olevale paberilipikule. „Pane see prügikasti,“ ütlen talle. „Keegi jätab mulle sedeleid, kus on vaid jama kirjas.“ Poen tagasi voodisse ja tõmban teki lõua alla. Peaks olema suvi, aga mu tuba tundub ühtäkki sama külm kui talvel.
I TANGER 1956
ÜKS
Alice
Teisipäevad olid turupäevad. Mitte ainult minu, vaid kogu linna jaoks, mil Rifi kandi naised marssisid valjuhäälselt selle algust kuulutades mägedest alla, korvid ja kärud, samuti eeslite kummalegi küljele seotud koormad puu- ja köögivilju täis. Neile vastuseks ärkas Tanger ellu: välja ilmusid rahvahulgad, tänavatele valgus mehi ja naisi, nii välismaalasi kui ka kohalikke, kes kõik osutasid millelegi, kamandasid kedagi, vaidlesid või kauplesid, vahetasid mündi ühe või teise kauba vastu. Noil päevil paistis päike kuidagi eredamalt, palavamalt, ja kõrvetas mu kukalt. Kui ma nüüd akna all seisin ja alla järjest suurenevale inimsummale vaatasin, soovisin hääletult, et oleks ikka veel esmaspäev. Ometigi teadsin, et esmaspäeval on jälle valelootus, võltströöst, enne kui saabub lõpuks taas teisipäev ja mul tuleb seista silmitsi enda all tuhiseva kaosega. Seista silmitsi vapustavate Rifi naistega, kes olid ehitud kirkaimatesse värvidesse, mis 13
otsisid ja ihkasid tähelepanu, kuigi nende silmad hindasid minu enda tavalist üksluist kleiti, mida nende omaga ei saanud võrreldagi, ja tunda muret – muret selle pärast, et ma võin maksta hingehinda seda ise mõistmata, et võin anda vale mündi, öelda midagi valesti, teha end naerualuseks, nii et nad kõik irvitavad, ja saab selgeks, kui suure vea ma olin siia tulles teinud. Maroko. See sõna tõi mulle silme ette kujutluse hiigelsuurest inimtühjast mittemillestki, teravpunasest päikesest. Kui John seda minu kuuldes esimest korda mainis, hakkasin selle joogi peale, mille ta oli mulle pihku surunud, turtsuma ja köhima. Me olime kokku saanud Piccadillyl Ritzi hotellis ja sedagi üksnes tädi Maude’i pealekäimisel, mida tundsin noil nädalail pärast Bennington College’ist naasmist rõhuva peavaluna, mille eest mul ei õnnestunud peaaegu kunagi põgeneda. Olin olnud tagasi Inglismaal vaid paar kuud, tundnud Johni veelgi lühemat aega, kuid sel hetkel olin kindel, et ma päriselt tajun seda: tema erutust, tema energiat, mis läbi sooja suveõhu pulseerides meid ümbritsevat ruumi täidab. Mõttesse sisse elades, olles valmis sellest kinni haarama, seda kinni hoidma, väitma, et nii mõndagi sellest kuulub mulle endale, lasin sellel meie vahel settida. Aafrika. Maroko. Mõni nädal tagasi oleksin tõrkunud, nädalake hiljem oleksin vaid naernud, kuid tol päeval, tol hetkel, kui kuulasin Johni sõnu, tema lubadusi, tema unistusi, tundusid need kõik vägagi realistlikud, vägagi saavutatavad. Esimene kord pärast Vermontist lahkumist leidsin, et tahan midagi – ma ei teadnud, mida täpselt, ja tol hetkel kahtlesin, kas see ikka peaks olema mees, 14
kes minu vastas istub, ent ometigi tahtsin ma midagi. Olin rüübanud sõõmu kokteilist, mille ta mulle oli tellinud ning milles oli šampanja juba soe ja lahtunud, ning tundsin keelel, kõhus selle happesust. Enne, kui jõudsin ümber mõelda, kummardusin ettepoole ja haarasin tal käest. Sest kuigi John McAllister polnud kohe kindlasti see, keda ma olin enda jaoks ette kujutanud – ta oli valjuhäälne ja seltskondlik, hulljulge ja sageli hoolimatugi –, leidsin, et naudin tema pakutud võimalust: unustada, jätta minevik seljataha. Mitte mõelda tolle Vermonti Rohelistes mägedes aset leidnud külma talvepäeva iga sekundi peale. Nüüd oli möödas üle aasta, aga see oli ikka veel kaetud ähmase udulooriga, kust ma vist ei suudagi väljapääsu leida, ükskõik kui kaua ma ka selles labürindis ei eksleks. Niimoodi on parem, ütles mu tädi hiljem, kui olin talle rääkinud oma mälestustele langenud udusest läikest, sellest, kuidas ma ei suutnud enam meenutada tolle kohutava õhtu ega ka järgnevate päevade üksikasju. Jäta see kõik minevikku, utsitas ta mind, otsekui oleksid mälestused esemed, mida saab pakkida kastidesse, mis on piisavalt tugevad, nii et suudavad neis peituvaid saladusi enda sees hoida. Ja mingil moel ma tegingi seda: sulgesin silmad mineviku ees ning avasin need Johnile, Tangerile, Maroko lõõskavale päikesele. Seiklusele, mida ta oli lubanud – abieluettepaneku ja korraliku sõrmusega, mille juurde siiski ei kuulunud päris õige tseremoonia, vaid üksnes paberilehele allkirja andmine. 15
“Naeratasin ja lasin mõttel settida. Maroko oli minu oma. Ja miks ka mitte, tegin järelduse. Lõppude lõpuks: kuhu mul oli naasta?” On aasta 1956. Alice Shipley, jõuka suguvõsa orvuks jäänud pärija, on minevikupainete eest põgenedes jõudnud Maroko rannikulinna Tangeri. Noor naine on peaaegu suutnud unustada aastatetaguse saatusliku õhtu, mis muutis ta elu jäädavalt. Ent siis saabub linna inimene, kes teab tõde – toonane parim sõbranna Lucy Mason. Ellu ärkab lohutust pakkuvalt tuttav, ent kummaliselt painav sõprussuhe, mis paneb Alice’i kahtlema nii Lucy siiruses kui ka iseenda terves mõistuses. Minevikuvarjud, mille eest Alice’i lootis pääseda, saavad naise viimaks kätte. Christine Mangani meisterlik debüütromaan „Tangerlanna“ on kirjutatud parimate psühholoogiliste põnevike vaimus, kus hitchcockilikus kõhedalt veetlevas atmosfääris toimuv tegevustik üha pinget kruvib, kuni lugeja ootamatu lõpplahenduseni juhitakse.
kirjastus.postimees.ee
16