Ajalugu ja türannia
Ajalugu ei kordu, aga õppida on sellest nii mõndagi. Kui Ameerika Ühendriikide asutajaisad põhiseaduse üle
arutlesid, juhindusid nad sellest ajaloost, mida nemad tundsid. Olles mures, et nende kujutletud demokraatlik vabariik võiks kokku kukkuda, mõtisklesid nad iidsete demokraatiate ja vabariikide muutumise üle oligarhiateks ja impeeriumideks. Neile oli teada Aristotelese hoiatus, et ebavõrdsus toob kaasa ebastabiilsuse, samas kui Platon arvas, et demagoogid kasutavad sõnavabadust enda kehtestamiseks türannina. Seadustel põhinevat demokraatlikku vabariiki ning võimude lahususe ja tasakaalu süsteemi luues üritasid asutajaisad vältida kurjust, mida nad antiikfilosoofide kombel türanniaks kutsusid.
Nad pidasid silmas võimu anastamist ühe inimese või grupi poolt või juhtide kõrvalehoidmist seadusest enda
9
huvides. Paljud edukad poliitilised arutelud Ameerika
Ühendriikides on puudutanud ühiskonnas leviva türannia probleemi, näiteks mis puudutab orje ja naisi.
See on niisiis vana Ameerika traditsioon: kui poliitiline kord tundub olevat ohustatud, tuleb uurida ajalugu. Kui me praegu muretseme, et Ameerika eksperimenti ohustab türannia, võime järgida lihtsalt asutajaisade eeskuju ja mõtiskleda teiste demokraatiate ja vabariikide ajaloo üle. Hea uudis on, et meil on olemas näiteid lähemast ajaloost kui Antiik-Kreeka ja AntiikRooma. Halb uudis on, et moodsa demokraatia ajalugu on ühtlasi loojangu ja languse ajalugu. Alates sellest, kui Ameerika kolooniad kuulutasid välja sõltumatuse
Briti monarhiast, mida asutajaisad nimetasid türanlikuks, on Euroopa ajalugu näinud kolme suurt demokraatlikku ajamomenti: pärast esimest maailmasõda
1918. aastal, pärast teist maailmasõda 1945. aastal ja pärast kommunismi lõppu 1989. aastal. Paljud nendes pöördepunktides asutatud demokraatiad kukkusid läbi tingimustes, mis mõnes olulises aspektis sarnanevad meie omadega.
Ajalugu võib end tutvustada ning võib meid ka hoiatada. 19. sajandi lõpul, nagu ka 20. sajandi lõpul, tekitas ülemaailmse kaubanduse laienemine progressiootuse. 20. sajandi ning 21. sajandi alguses pandi need
10
lootused proovile massipoliitika visioonides, kus juht või partei väitis, et esindab vahetult rahva tahet. 1920. ja 1930. aastatel muutusid Euroopa demokraatiad parempoolseks autoritaarsuseks ning fašismiks. 1940. aastatel laiendas 1922. aastal loodud Nõukogude Liit oma mudelit Euroopasse. 20. sajandi Euroopa ajalugu näitab, et ühiskond võib katki minna, demokraatia võib langeda, eetikat võib tabada kollaps ning tavalised mehed võivad end avastada mõrvahaua servalt, relv käes. Oleks kasulik, kui mõistaksime, miks see juhtub.
Nii fašism kui kommunism oli reaktsioon üleilmastumisele: ehtsale ja tajutud ebavõrdsusele, mille see lõi, ja demokraatiate õpitud abitusele nende probleemidega tegelemisel. Fašistid hülgasid tahte nimel mõistuse, eitasid objektiivset tõde suurepärase müüdi nimel, mille lõid juhid, kes väitsid end inimestele hääle andvat. Nad andsid globaliseerumisele näo, väites, et rasked katsumused on rahva vastu suunatud vandenõu tagajärg. Fašistid valitsesid aastakümne või kaks, jättes maha puutumata intellektuaalse pärandi, mille asjakohasus kasvab iga päevaga. Kommunistid valitsesid Nõukogude Liidus
kauem, peaaegu seitsekümmend aastat, ning üle neljakümne aasta enamikus Ida-Euroopa riikides. Nad pakkusid välja valitsemise distsiplineeritud parteieliidi poolt, kellel on monopoolne mõistus, mis juhib ühiskonda
11
väidetavalt fikseeritud ajalooseaduste järgi kindla tuleviku poole.
Võib tekkida kiusatus mõelda, et meie demokraatlik pärand kaitseb meid automaatselt selliste ohtude eest – see on aga väga ekslik refleks. Tegelikult nõuab asutajaisade seatud pretsedent, et me uuriksime ajalugu, õppides nii türannia olemust sügavamalt mõistma, ning kaaluksime hoolikalt, kuidas sellele õigesti reageerida. Tänapäeva ameeriklased ei ole targemad kui eurooplased, kes nägid 20. sajandil demokraatia alistumist fašismile, natsismile ja kommunismile. Meil on üks eelis –me saame nende kogemusest õppida. Praegu on õige aeg seda teha.
See raamat esitleb 20. sajandi kahtekümmet õppetundi, mis on kohandatud tänapäeva tingimustele.
postimehekirjastus.ee
Ajalugu ei kordu, aga õppida on sellest nii mõndagi.
Tuntud Ameerika Ühendriikide ajaloolane
Timothy Snyder on analüüsinud 20. sajandi
Euroopa käekäiku ja toob välja kakskümmend olulist mõtet, kuidas peaks demokraatia säilitama vabadusi, kui tekib oht hirmuvalitsuseks.
Tema raamat on üleskutse vastupanule, kui võimu anastab üks inimene või kildkond, või kui juhid püüavad seadusest enda huvides kõrvale hoida.
See lühike, ent sisukas teejuht võtab kokku
kõik, mida vajame demokraatia püsimiseks, hoiatavaks eeskujuks natsism, fašism ja kommunism.
