Sisukord 1 On seal keegi?
7
2 Uksed
13
3 Ratas
19
4 Ühest saab palju
25
5 Printsist Buddhaks
31
6 Ära tee kurja
37
7 Rändur
44
8 Kõrkjates
50
9 Kümme käsku
56
10 Prohvetid
62
11 Lõpp
68
12 Ketser
74
13 Viimane lahing
80
14 Maine usk
87
15 Teekond
93
16 Loodud meremudast
100
17 Usk muutub isiklikuks
106
18 Usku pöördunud
112
19 Messias
118
20 Jeesus jõuab Rooma
124
21 Kiriku esiletõus
130
22 Viimane prohvet
136
23 Alistumine
142
24 Võitlus
149
25 Põrgu
155
26 Kristuse asemik
161
27 Vastuhakk
167
28 Suur lõhenemine
173
29 Nanaki reformatsioon
180
30 Kesktee
186
31 Metsalise pea
192
32 Sõbrad
199
33 Loodud Ameerikas
205
34 Sündinud USA-s
212
35 Suur pettumus
218
36 Müstikud ja filmitähed
225
37 Avatud uksed
232
38 Vihane religioon
238
39 Pühad sõjad
245
40 Religiooni lõpp?
251
Register 258
1. PEATÜKK
On seal keegi? Mis on religioon? Ja kust see pärineb? Religiooni läte on inim-
mõistuses, seega meis endis. Teised maakera elusolendid ei näi religiooni vajavat. Ja nii palju, kui me teame, pole neil seda ka välja kujunenud. Selle põhjus on asjaolu, et nende elu on meie omast lihtsakoelisem. Nad tegutsevad vaistlikult. Nad lasevad end olemise voolul kanda, ilma sellele pidevalt mõtlemata. Inimloom on selle võime kaotanud. Meie aju arengu tulemusena on meil välja kujunenud eneseteadlikkus. Me tunneme huvi meie endi vastu. Meid huvitab kõik. Me ei oska olla ilma mõtlemata. Ning kõige suurem küsimus, millest me mõtleme, puudutab universumit ja selle tekkimist. Kas kusagil on olemas keegi, kes on selle loonud? Selle võimaliku kellegi või millegi kohta kasutame me sõna Jumal (kreeka keeles theos). Inimest, kes usub, et jumal on olemas, nimetatakse teistiks (kreeka keeles theist). Inimest, kes on kindel, et jumalat ei ole ja me oleme universumis omapead, nimetatakse ateistiks. Ning teadusharu, mis uurib jumalat ja tema seoseid meiega, nimetatakse teoloogiaks. Teine suur küsimus, mis
8
VÄ I K E R E L I G I O O N I A J A L U G U
meile rahu ei anna, puudutab seda, mis saab meist pärast surma. Kas surmaga on meie jaoks kõik läbi või ootab veel midagi ees? Ja kui ootab, siis mis nimelt? Religiooniga oleme püüdnud neile küsimustele vastust leida. Esimesele küsimusele annab see lihtsa vastuse. Universumi loojaks oli mingi kõrgem jõud, keda mõni nimetab Jumalaks ning kes on jätkuvalt oma loomingust huvitatud ja sellega seotud. Kõik usundid pakuvad välja omi versioone, milline on Jumala-nimeline jõud ja mida ta meist tahab, kuid neis kõigis usutakse selle olemasolu ühel või teisel kujul. Need annavad meile teadmise, et me pole universumis üksi. Kusagil mujal on olemas teisi reaalsusi, teisi dimensioone. Me nimetame neid „üleloomulikeks”, sest need asuvad väljaspool meie loomulikku maailma, mida me oma meeltega vahetult tajume. Religiooni kõige tähtsam aspekt on usk millessegi sellest maailmast kõrgemal seisvasse, mida me nimetame Jumalaks, kuid mis selle usu põhjustas ja millal see alguse sai? See algas väga ammustel aegadel. Tegelikult tundub, et inimesed on alati uskunud mõne kõrgema, üleloomuliku maailma olemasolu. Ja võib-olla andis sellele tõuke huvi, mis juhtub inimestega pärast nende surma. Kõik loomad surevad, kuid erinevalt teistest olenditest ei jäta inimesed oma lahkunuid nende surmapaika lagunema. Kogu ajaloo vältel, mille kohta on võimalik tõendeid koguda, on inimesed surnutele matuseid korraldanud. Ning see, kuidas nad neid toiminguid on planeerinud, räägib meile nii mõndagi nende vanimate uskumuste kohta. Mõistagi ei tähenda see, et teised loomad oma lahkunud kaaslasi ei leina. Selle kohta on palju tõendeid. Edinburghis asub kuulus väikese koera Greyfriars Bobby monument, mille taustalugu kinnitab, et loomad tunnevad leina, kui nad kaotavad kellegi, kellesse nad on kiindunud. Kui Bobby 1872. aastal suri, oli ta oma elu viimased neliteist aastat veetnud oma surnud peremehe John Gray haual. Pole kahtlust, et Bobby tundis oma sõbrast puudust, kuid märkimist väärib asjaolu, et John Gray perekond korraldas koerale ametlikud matused ja ta sängitati puhkama Greyfriars Kirkyardi kalmistule. Ja tema matmisega viisid nad läbi ühe neist
ON SEAL KEEGI?
9
toimingutest, mis on eriomane just inimestele. Aga mis põhjusel võisid inimesed oma surnuid matma hakata? Kõige ilmsem asjaolu, mida me surnute juures tähele paneme, on see, et miski, mis nendega seni toimus, on nüüd toimimast lakanud. Nad ei hinga enam. Hingamist hakati peagi seostama millegagi, mis oli küll füüsilisest kehast eraldiseisev, kuid asus selle sees ja muutis selle elusaks. Kreeka keeles kasutati selle jaoks sõna psyche, ladina keeles spiritus; mõlemad on tuletatud tegusõnast, mis tähendab hingamist või puhumist. Hing või vaim oli see, mis pani keha elama ja hingama. Keha oli selle ajutine elupaik. Ning kui keha suri, siis hing lahkus. Ent kuhu ta läks? Ühe selgituse kohaselt siirdus ta tagasi teispoolsesse maailma, hingemaailma, mis on meie maise eluilma vastand. Meie teadmised iidsetest matusekommetest toetavad seda seisukohta, kuigi kauged esivanemad on jätnud meile üksnes vaikivaid vihjeid selle kohta, mida nad võisid mõelda. Kuna kirjakeelt veel ei eksisteerinud, ei saanud nad kirjeldada oma mõtteid või uskumusi sellises vormis, mida me võiksime täna lugeda. Küll aga jätsid nad meile märke oma mõtetest. Hakkame neid siis uurima. Nende leidmiseks tuleb meil minna tagasi aega tuhandeid aastaid eKr. Ka see termin vajab enne edasi liikumist selgitust. Minevikus aset leidnud sündmuste toimumisaja määramiseks on kasulik vahend ülemaailmne kalender. Praegu kasutusel oleva koostasid kristlased kuuendal sajandil pKr, mis näitab, kui oluliselt on religioon meie ajalugu mõjutanud. Sajandite vältel oli katoliku kirik üks mõjuvõimsamaid organisatsioone maakeral – nii mõjuvõimas, et pani paika kalendri, mida maailmas tänini kasutatakse. Pöördeline sündmus oli selle kiriku asutaja, Jeesus Kristuse sünd. Tema sünniaastat tähistati järjenumbriga üks. Kõigele eelnevalt juhtunule lisati tähis eKr ehk „enne Kristust”. Kõik, mis tuli pärast, sai tähise pKr („peale Kristust”), ladina keeles AD ehk anno Domini – „Issanda aastal”. Tänapäeval võidakse kasutada nii lühendeid, millel on religioosne tähendus, kui ka selliseid, millel see puudub. Üks
10
VÄ I K E R E L I G I O O N I A J A L U G U
võimalus on juba märgitud eKr ja pKr, teine aga e.m.a. („enne meie ajaarvamist”) ja m.a.j. („meie ajaarvamise järgi”). Inimene võib vabalt valida, kumba ta kasutab. Selles raamatus on kasu tatud tähist eKr sündmuste korral, mis toimusid enne Kristust või enne meie ajaarvamist. Ent teksti lihtsustamiseks on tähist pKr kasutatud harvem ning ainult siis, kui autor on seda vaja likuks pidanud. Seega, kui raamatus esineb aastaarve, millel tähis puudub, siis tähendab see, et vastav sündmus on toimunud pärast Kristust ehk meie ajaarvamise järgi. Tõendid mingi religioosse uskumuse kohta meie esivanemate matusetavades ulatuvad tagasi aega kuni ligikaudu 130 000 aastat eKr. Haudadesse, mis on hiljem avastatud, asetati toitu, tööriistu ja ehteid, mis viitab uskumusele, et surnutel seisis ees rännak hauatagusesse ellu ja nad vajasid selleks teekonnaks teatud varustust. Lisaks tehti sageli surnute kehale punase ookriga maalinguid, mis võisid sümboliseerida edasi kestva elu ideed. Sellised maalin gud leiti ühest vanimast teada olevast matusepaigast Qafzehis Iisraelis, kuhu 100 000 aastat eKr maeti ema koos lapsega. Ning sama tava oli 42 000 aastat eKr kasutusel ka teisel pool maakera, Mungo järve ääres Austraalias, kust leitud surnukeha oli samuti kaetud punase ookriga. Surnute maalingud on märk ühe inimkonna arukaima idee, sümboolse mõtlemise tekkest. Kuna religioonis esineb seda ohtralt, tasub seda veidi täpsemalt uurida. Sarnaselt paljudele kasutusel olevatele sõnadele pärineb ka sõna sümbol kreeka keelest. See tähendab lahutatud asjade kokku panekut, nagu võib näiteks purunenud taldriku kilde kokku liimida. Sümbolist kujunes edasi välja objekt, mis tähistas midagi muud. Selles säilis küll asjade kokku ühendamise idee, kuid sisu muutus lihtsalt potikildude liimimisest keerukamaks. Üks sümboli hea näide on riigilipp, näiteks Ameerika Ühendriikide lipp. Kui me seda näeme, meenub meile USA. See sümboliseerib riiki. Sümbolid muutusid inimeste jaoks pühaks, sest need väljen davad ustavust millelegi tõhusamalt kui sõnadega kirjeldada võimalik. Seepärast tekitab sümbolite rüvetamine viha. Vana
ON SEAL KEEGI?
11
riidetüki põletamises pole midagi halba, ent kui see on juhtumisi sinu riigi sümbol, siis võib see sind vihale ajada. Kui sümbolid on usulised, konkreetse kogukonna jaoks pühad, on nende jõud veelgi suurem. Ning nende teotamine võib esile kutsuda vere janulise raevu. Pidage sümboli ideed meeles, sest sellega kohtute siin raamatus korduvalt. Mõte seisneb selles, et üks asi, näiteks punane ooker, tähistab teist asja – näiteks uskumust, et surnud alustavad uut elu kusagil mujal. Sümboolse mõtlemise arengut iseloomustab ka fakt, et üha olulisemaks sai surnute viimse puhkepaiga märgistamine, eriti juhul, kui tegemist oli võimukate ja tähtsate isikutega. Mõnikord maeti nad suurte rahnude alla, mõnikord hoolikalt ehitatud kivikambritesse ehk dolmenitesse, mille moodustasid kaks püstkivi koos neile asetatud suure katteplaadiga. Inimkonna hauamonumentidest kõige dramaatilisemad on Giza püramiidid Egiptuses. Arvatakse, et lisaks hauakambri otstarbele peeti püramiide stardiplatsideks, kust nende kuninglikust soost asukate hinged alustasid teed surematusse. Aja jooksul muutusid matusetalitused üha keerukamaks, ent mõnikord ka hirmuäratavalt julmaks; nendega kaasnes naiste ja teenijate ohverdamine, kes saadeti lahkunuga kaasa, et tolle elu teises ilmas endiselt sama mugav ja seisusekohane oleks. Väärib märkimist, et algusest peale oli religioonil ka halastamatu pool, mis inimeludest põrmugi ei hoolinud. Neist vihjetest võib välja lugeda, et meie esivanemad pidasid surma sisenemiseks järgmisse eksisteerimise etappi, mis arvati olevat senise elu uus versioon. Nad näisid uskuvat teispoolsust, mis on selle maailmaga ühendatud, surm aga oli uks nende kahe ilma vahel. Seni kirjeldatu põhjal tundub, et religioossed uskumused võisid kujuneda välja innuka mõttetöö tulemusena. Meie esi vanemad küsisid endalt, kuidas maailm oli tekkinud, ning jõudsid järeldusele, et selle pidi olema loonud mingi kõrgem väljaspoolne jõud. Vaadates surnuid, kes enam ei hinganud, olid nad kindlad, et nende hing oli kehast lahkunud ja siirdunud kusagile mujale.