Ma püüan neid stseene edasi lükata, unustada, kustutada oma mälust. Kui ma elada tahan, kuidas oleks teisiti üldse võimalik? Kõigest hoolimata suruvad mälestused end peale, katkendlikult, killustatult. 14. veebruar. Daniel karjub minu peale, sest minu valmistatud söök ei sobi talle. Ühe löögiga murrab ta mu nina. Tõstan käe näole, ma ei saa hingata. Kõikjal on verd, nina on kõrvale kaldu. See teeb ta veelgi vihasemaks: „Mine vannituppa, tee end korda, vaata, et sa niimoodi välja ei lähe. Parem oleks, et sa seda kellelegi ei näita!“ Ta paneb lapsed autosse ja sõidab kiirustades minema. Mina asun kõrvaldama jälgi, mille ta on mu näole jätnud. Daniel tuleb veerand tundi hiljem tagasi, ma olen ikka veel vannitoa peegli ees. Ta pistab pea uksest sisse, viskab sisse kingipaki, mis maandub purunenud klaasi klirina saatel vannis, ja karjub: „Head valentinipäeva!“ Ma võtan vannist üles väikese roosa vaasi tükid, milles on plastlilled ja väike vahtplastist süda. Ükskord jõulupühade ajal lööb Daniel mind haamriga pähe. Väga kõvasti. See tuli sellest, et me ehtisime kuuske ja jõulutuled, mille ma talle just ulatasin, ei töötanud. Ma olen täiesti uimaseks löödud, tuba kõigub mu ümber. Teine kord, kui ma olen jälle rase, kägistab Daniel mind köögipõrandal. Ma kaotan teadvuse ja ärkan palju hiljem magamistoas. Palvetan Jumala poole, et sündimata laps ei kannataks minu vigastuste tagajärgi. Mis vahepeal juhtus? Ma ei tea. Ma ei saa kunagi teada.
49
See on tüdruk! Kui ma talle sellest räägin, on Daniel ülirõõmus, et tal on lõpuks ometi ka tütar. Mõned kuud varem, kui olin jäänud kolmandat korda rasedaks, olin teinud ettepaneku aborti teha. Ta katkestas mind kõhklematult: mitte mingil juhul. Ta valib originaalse ja erilise nime: Karline. Meie kaks poega ei ole Danieli kunagi eriti huvitanud: seekord on kõik teisiti. Ta on tütrele täiesti pühendunud ja hellitab teda lakkamatult. Ma armastan seda väikest tüdrukut kogu südamest. Tema sünd 26. septembril 2001. aastal tähistab omamoodi pöördepunkti meie elus. Eriti minu elus, mis muutub veelgi raskemaks. Daniel on alati teisi naisi vaadanud ja armastab seda mulle öelda. Mõnikord tuleb ta töölt koju ja ütleb: „Hei, ma võtsin täna ühe hääletaja peale.“ Ta räägib mulle kõigest, säästmata mind üksikasjadest, mida ta nendega tegi. Ta näitab mulle isegi mobiiltelefoniga tehtud pilte nende vahekorrast. Kui ta mulle neid asju räägib, hakkan ma unistama: kui ta vaid mind teise naise pärast maha jätaks … Aga armukesed tulevad ja lähevad, ilma et see kunagi juhtuks. Daniel tahab naisi, rohkem ja rohkem naisi; ta peab neile lähedale jõudma ja neid nägema, nende lõhna haistma. Ta loob interneti tutvumiskeskkonnas minu pildiga profiili ja vestleb lesbidega, teeseldes, et on mina. Ta pildistab mu keha, et naistega pilte vahetada. Kui mõni neist on huvitatud, palub ta mul neile helistada, lülitades valjuhääldi sisse. Ta kirjutab väikestele paberitükkidele, mida ma pean neile ütlema. Siis pean ma neid paluma, et nad tuleksid meie juurde, ja seksima nendega 50
meie magamistoas. Keelduda ma ei julge. Daniel peidab end kardina taha ja et mitte midagi kahe silma vahele jätta, filmib meid mõnikord. Üks neist naistest helistab mulle ühel õhtul raevukalt. Ta on kindel, et me ei olnud seal üksi, et majas oli veel keegi: keegi oli tema käekotis sorinud, pabereid oli liigutatud. Ma kinnitan talle, et see on võimatu, et ta kujutab seda ilmselt ette. Temalt ei ole ju midagi varastatud. Kaks neist käivad mitu korda. Mul on pidevalt ebamugav, see on mulle vastumeelne. Ma vihkan seda, kui need hellad võõrad inimesed mind puudutavad. Aga ma lasen sel sündida, ootan, kuni see lõpeb. Mul ei ole valikut. Kui nad lahkuvad, hakkan ma nutma ja küürin end duši all üle kogu keha nii, et nahk läheb punaseks.
51