Sissejuhatus Kui tahad olla ühe päeva õnnelik, joo end purju, kui ühe kuu, abiellu, kui terve elu, hakka aiapidajaks. Hiina vanasõna
O
ma aias nokitsedes, võib-olla mõnd tulbisibulat maha istutades või juurviljaseemneid külvates, jätkame olulist traditsiooni, mis ei vii meid tagasi pelgalt vanavanemate või vaarvanemateni, vaid tsivilisatsiooni algusesse. Võtame ette rännaku eelajaloolisse aega. Evolutsiooni selles ajajärgus olid inimesed rändavad kütid ja korilased, kelle toiduvarud sõltusid loomadest, keda nad liha pärast jahtisid ning söödavatest taimedest, mida nad leidsid. Sellele vaatamata ei saa öelda, et nende maitse oleks olnud algeline või et nad poleks proovinud söödava maitset aastaajast sõltuvalt pisut täiendada – arheoloogid on leidnud tõendeid, et koos lihaga söödi näiteks ka sinepiseemneid. Siiski ei suutnud nad oma toiduvarusid kontrollida ning olid looduse meelevallas.
9
Vanarahva aiapidamise nipid
Umbes tuhande aasta eest astus inimkond suure sammu. Ajaloolase ja matemaatiku dr Jacob Bronowski (tuntud ka kui 1973. aasta telesaate „The Ascent of Man” autor ja saatejuht) sõnutsi toimus murrang siis, kui inimesed avastasid, kuidas ise kasvatada metsikut teravilja, mida nad seni olid suutnud vaid korjata sealt, kus see looduslikult kasvas. Nii sai alguse põllumajandus ja kitsamalt öeldes ka aiandus. Oskus ise toitu kasvatada oli sama oluline nagu näiteks hobuse kodustamine, mis tegi võimalikuks pikkade vahemaade läbimise, või siis ratta leiutamine, millega seoses tegid erinevad transpordimeetodid läbi kõikemuutva arengu. Kui sa suudad endale ise toitu kasvatada, on võimalik paikseks jääda. Pole mingit vajadust jälitada metsikuid loomakarju või otsida söögiks paslikke taimi, millega oma toidulauda rikastada. Ja kui sa jääd paikseks, on sul rohkem aega. Aega end sisse seada, ehitada maju ja rajada külasid, luua imelisi kauakestvaid asju, mis arendavad sind ümbritsevat kultuuri. Seda kõike poleks olnud võimalik teha, kui pidi kogu aeg edasi liikuma võimalikult väikese pagasiga. Külad muutusid hiljem linnadeks, mis omakorda kasvasid suurlinnadeks ja tsivilisatsioon (mis on suguluses ladinakeelsete sõnadega civis – kodanik, civitas – linn) ongi sündinud. Teravilja kasvatamise oskused laienesid ka teistsuguste taimede kasvatamisele ja aiandus, nii nagu me seda täna tunneme, oligi alguse saanud. Nende ammuste aegade aiapidajate tarkusi jagati suuliselt, sest tol ajal ei olnud võimalik tarkusi raamatutest õppida, kõik teadmised saadi esivanematelt ja anti edasi põlvest põlve. Samamoodi jagasid nemad omakorda edasi oma teadmisi ning paljud kuulsad aednikud on öelnud, et nende kirg aianduse vastu ei puhkenud mitte aianduskoolis, vaid vanavanemate kõrval, 10
sissejuhatus
kus neil oli võimalik jälgida, kuidas uus elu saab alguse väikesest mustast kõva koorega täpikesest, mida kutsutakse seemneks. Aga kes olid need vana aja aiapidajad, kelle hoida on olnud ammuste aegade aiandustarkused? Tavalised inimesed, kes kasvatasid väikestes pottides enda tarbeks köögivilju, maitsetaimi ja lilli ning kelle järglased kõnnivad täna meie seas. Ehk tunned koguni mõnda neist isegi, võib-olla on see sinu vanavanem, mõni otsese ütlemisega vanatüdruk, mõni iga ilmaga õues olev vanaproua, kes teab taimedest rohkem kui sa isegi suudad ette kujutada, või vaikne vanapapi, kes hoolitseb oma põllulapi või kasvuhoone eest. Need kangekaelsed, vähenõudlikud, kogenud, asjatundlikud terve mõistuse esindajatest aianduseksperdid on oma toimetustes ülimalt maalähedased. Nad väldivad raiskamist ja suudavad leida tõeliselt nutikaid viise juba olemasolevate asjade uuesti kasutamiseks. Samamoodi teavad nad, et pole mingit mõtet raisata raha kallitele aiandustoodetele ja keemilistele vahenditele, sest kõik vajalik on juba looduses (või köögikapis) olemas. Iroonilisel moel on need vanad meetodid nüüd jälle uued, sest nemad kasutasid maheaiandust veel enne, kui see väljend üldse leiutati. Ükskõik, kas sul on suur taluaiamaa või pisike aialapp linnas, võibolla polegi enamat kui vaid rõdu või aknalaud, vanade aiapidajate põhimõtted kehtivad ka tänapäeval. Kui hakkad midagi kaevama, istutama või tagasi lõikama, ei pane sa ehk tähelegi, et toidad samal ajal oma hinge. Aiandus pole pelgalt füüsiline, vaid ka vaimne kogemus. Vaikne tegutsemine aias või rõdul olevate potitaimede eest hoolitsemine võib olla peaaegu et meditatiivne seisund, mis aitab igapäevasest kiirustamisest ja pingetest puhata. 11
Vanarahva aiapidamise nipid
Uuringud kinnitavad seda samuti. Inimesed, kes veedavad aega aias või looduses, on tervemad ja ka nende vaimne tervis on tugevam. Arstid on asunud oma patsientidele isegi välja kirjutama „rohelisi retsepte”, milles soovitatakse veeta aega aias töötades, parke või teisi rohealasid külastades, et ravida ärevust, depressiooni ja üksindust. Järgmine kord aeda minnes tasub seega selle kogemuse tunnetamiseks aega võtta. Istuda kohvitassiga pisut kahutaval hommikul õues või kuulata soojal kevadhommikul lindude laulu ja tunnetada sidet kõige parema tervendaja – looduse endaga. Proovi seda. See töötab.
12
1
Aiapidaja tööriistad Tööriistad on armastamist väärt. Inimene hindab väga esemeid, mis aitavad ajul kätega koostööd teha. Veelgi enam – ta austab neid, sest ilma tööriistadeta oleksid aju ja käed abitud. Gertrude Jekyll (1843–1932), Briti aiandusteadlane, aiakujundaja ja kirjanik
V
anal moel aia pidamine seisneb praktilisuses ja kokkuhoidlikkuses, mida võib kokku võtta nende kahe ütluse abil: „Ära raiska, ära nõua!” ning „Tee ja paranda!”. Vana aja aednikud ei kasvanud üles äraviskamise ühiskonnas. Kui sa vähegi suudad mõelda uuskasutusviisidele (see on samaaegselt väga uus, aga ka väga vana põhimõte), tee seda. Kui pead ostma midagi uut, hoolitse ostetud tööriista eest ja paranda seda, kuniks vähegi võimalik. 13
Vanarahva aiapidamise nipid
Põhivarustus Ainult rumal laenab oma tööriista välja. Rahvalik ütlus
Igal aiapidajal peaks olema mõned sellised tööriistad, mis teevad aias töötamise lihtsamaks ja mõnusamaks. Neile saab alati lisa osta vastavalt sellele, millised on vajadused ja kuidas rahakott lubab. Jälgides vana mõttetera „Ära raiska, ära nõua!”, võib alati mõned tööriistad osta ka juba kasutatuna, kuid kindlasti on mõistlik enne kontrollida, et nad oleks heas korras. Kui on tarvidust ja oskusi, võid ka tööriistu parandada. Käsihark – abiks väiksemate taimede rohimisel ja liigutamisel, kasulik raskema mulla puhul. Kühvel – kitsam või laiem, kasulik väiksemate aukude kaevamisel ning väiksemate taimede ja sibulate istutamisel. Labidas – istutusaukude kaevamiseks ja taimede ühest kohast teise liigutamiseks. Hark – kasutuses sarnaselt labidaga, kuid raskema mulla puhul on temaga lihtsam töötada kui labidaga. Kõblas – ideaalne abimees umbrohu eemaldamisel. Lõikurid – pehmete võrsete ja kuni ühesentimeetrise läbimõõduga puitunud varte lõikamiseks. Ära kunagi jäta lõigates tüükaid, vaid tee tagasilõige oksakrae pealt. Lõige peab olema puhas, et vältida infektsiooni. Aiakäärid – abiks hekilõikusel ja kasvuperioodi lõpul mitmeaastaste taimede tagasilõikamisel. 14
aiapidaja tööriistad
Reha – abiks mulla riisumisel enne seemnete külvi. Lehvikukujuline murureha on abiks lõigatud muru kokku riisumisel ning muru seest sambla eemaldamisel.
Hakkame kõplama Regulaarne kõpla kasutamine aitab umbrohu levimise kontrolli all hoida ja säästab sind suuremast kaevamisest. Kõblast kasutades hoia selle tera mullapinnaga paralleelselt, libista teraga üle mulla ja eralda umbrohu taimeosa juurtest. Tärganud umbrohutaimede puhul tee seda enne õitsemist ja seemnete levimist, vastasel juhul külvad järgmise põlvkonna umbrohtu. Regulaarne kõplamine võib aidata isegi mitmeaastastest umbrohtudest, näiteks kassitapust, lahti saada. Olles ilma jäetud lehtedest, väikestest energiatehastest, mis muundavad päikesevalguse suhkru lihtsaks vormiks, jäävad nad nõrgemaks. Taimed ei pruugi siiski täielikult välja surra, sest isegi väike juur võib uuesti kasvama minna, kuid kui jätkad nendega võitlemist, oled lõpuks ikkagi võitja. Kui ma labidaga aeda lähen ja ühe peenra valmis kaevan, tunnen sellist elevuse- ja tervisepuhangut, et avastan, et olen kogu selle aja ennast petnud sellega, et olen lasknud teistel enda eest teha seda, mida oleksin pidanud oma kätega tegema. Ralph Waldo Emerson (1803–1882), Ameerika kirjanik
15
Vanarahva aiapidamise nipid
Täiendatud tööriistakast Lisa oma põhitööriistadele veel üht-teist. Pole midagi hullemat, kui poole töö pealt hakata mingeid tööriistu taga otsima, niisiis hoia need aeda toimetama minnes enda lähedal: Töökindad – käte kaitsmiseks töötamise ajal. Kastekann – taimede õrnaks veega piserdamiseks või rohkem suunatud ja jämedama joaga kastmiseks. Taimetoed – bambuskepid või tugevamad oksad pikka kasvu taimede toestamiseks. Pikemad tokid ja võrgud sobivad ronitaimedele nagu näiteks lillhernes. Nöör ja käärid – taimede sidumiseks tugede külge.
Bambuskeppidest tehtud vigvamikujuline taimetugi Kuidas taime toestada Taime nööriga toestades võib teinekord juhtuda, et nöör lõhub taime vart, kui taim tuulega liigub. Et varre lõhkumist ära hoida, seo nöör 8-kujuliselt: 16
aiapidaja tööriistad
1. Keri nöör kaks korda ümber varre, jättes lõpuks
sidumisotsad tugipuu poole. 2. Tee sõlm, et fikseerida nöör tihedalt ümber varre. 3. Seo kaks lahtist nööriotsa omakorda veel toe külge. Sel moel on pinge silmuse ja toe vahelisel nööri pikkusel, mitte taime varrel.
Põõsastaimede toestamine Poes müüakse uhkeid taimetugesid, mis on mõeldud põõsastaimedele nagu näiteks pojengid või kukeharjad. Alternatiivne vanamoeline lahendus on kevadel esimeste võrsete ilmudes panna nende kohale tugevam suure auguga võrk (umbes nii nagu asetatakse traatvõrk vaasi, et lillevarsi oleks võimalik paremini sättida). Võrsed kasvavad võrguaukudest läbi ning võrku võib taime kasvades õrnalt ülespoole tõsta. Täiendavaks toeks võib läbi võrgu torgata mõned tokid, kui taim on juba rohkem kui 20 sentimeetri kõrguseks kasvanud.
Vana aja nipp Noori puid istutades on vaja neid toestada, kuniks nad saavad nii tugevaks, et suudavad ise hakkama saada. Toestamist võivad vajada ka puuviljadest raskeks muutunud oksad. Selle asemel, et osta kalleid puutugesid, võid sidumiseks kasutada vanu sukkpükse või sokke.
17