Nii muuseas

Woody Allen.

Nii muuseas.

Autobiograafia

N

agu Holden Caulfieldil raamatust „Kuristik rukkis“, pole mul mingit tahtmist hakata laskuma kogu sellesse davidcopperfieldilikku jamasse, kuigi minu puhul võib teil siiski olla huvitavam lugeda minu vanematest kui minust endast. Näiteks minu isast, kes sündis Brooklynis, kui selle asemel laius alles karjamaa, töötas algusaja Brooklyn Dodgersi pallipoisi, piljardihai, kihlveovahendajana – ta oli kasvult pisike, aga sitke juut, uhkete särkide ja George Rafti moodi läikivmustade kuklasse kammitud juustega.

Ei mingit keskkooli, kuueteistaastaselt mereväkke, kus ta arvati mahalaskmiskomandosse, mis hukkas Ameerika madruse kohaliku tüdruku vägistamise eest. Autasustatud laskur, kes oli alati rõõmuga valmis tulistama ning kandis püstolit kaasas kuni päevani, mil ta suri, pea halle juukseid täis ja silmanägemine saja jala kauguselt endiselt sajaprotsendiline. Esimese maailmasõja ajal tabas tema laeva ühel ööl kuskil Euroopa jääkülmades ranniku­ vetes mürsk. Alus läks põhja. Kõik uppusid, peale kolme tüübi, kel õnnestus mitme miili kaugusele kaldale ujuda. Tema oli üks kolmest, kelle jõud Atlandist üle käis. Aga just nii lähedal olin ma sündimata jäämisele. Sõda saab läbi. Tema isa, kes kenakese summa pappi kokku ajas, on teda alati hellitanud, eelistanud teda häbematul kombel oma kahele juhmile lapsele. Ja nad tõesti olid juhmid. Lapsena mõtlesin alati, et tema õde meenutas mulle väikese peaga tsirkusetola. Tema nõrk, kahvatu ja mandunud olemisega vend tolgerdas ajalehti müües mööda Flatbushi tänavaid, kuni lahustus nagu ilmetu laast. Valge, valgem, läinud. Niisiis ostab minu isaisa oma armsale madruspoisile jõle uhke auto, millega isa mööda Esimese maailmasõja järgset Euroopat ringi veereb. Kui ta koju jõuab, on taat, minu vanaisa, oma pangaarvet paari nulliga täiendanud ja kimub Corona Coronasid suitsetada. Ta töötab ainsa 7

juudina suure kohviäri rändesitlejana. Isa läheb talle jooksupoisiks, ja ühel päeval möödub ta kohvikotte ringi lohistades kohtumajast, mille trepist vantsib alla Kid Dropper, tolle aja esiroimar.

Kid ronib autosse ja keegi Louie Coheni nimeline tühi koht kargab auto peale ning laseb neli kuuli läbi klaasi, samal ajal kui minu isa sealsamas passib ja pealt vaatab. Vanamees rääkis seda lugu mulle palju kordi unejutuks, mis oli igal juhul palju põnevam kui Flopsy, Mopsy, Nudisaba ja Peeter Pikk-kõrv.

Samal ajal ostab minu isaisa, otsides võimalusi äri ajama hakata, ära taksoketi ja hulga kinomaju, mille seas on ka kino Midwood, kuhu reaalsuse eest pakku pugedes veetsin suurema osa oma lapsepõlvest, aga see tuli hiljem. Kõigepealt pidin ma sündima. Kahjuks panustas minu isaisa enne toda väikest hoomamatut kokkusattumust maanilise eufooriahoo ajel üha enam raha Wall Streetile, ja eks ole juba näha, kuhu see asi viib. Ühel teatud mustal neljapäeval lendas börs vastu taevast, ja minu vanaisa, kõigi oma kõrgete panuste juures, varises silmapilkselt armetusse viletsusse. Käest kaovad taksod, kaovad kinomajad, kohviäribossid hüppavad aknast alla. Minu isa, kel tuleb äkitselt oma kalorite hankimise eest ise vastutada, on sunnitud ise haltuuraotsi leidma; ta sõidab taksot, korraldab piljardisaali tööd, läheb alt kõiksugu pettustega ja võtab sihikule kihlveod. Suviti saab ta tasu selle eest, et läheb Saratogasse ohjama Albert Anastasia kahtlast hobuste võiduajamise äri. Suvedest põhja pool sündis veel terve rida unejutte.* Küll talle alles meeldis sealne elu. Uhked rõivad, kopsakas päevaraha, seksikad naised, ja siis äkki satub ta mu ema otsa. Põmm. Tema kohtumine Nettie’ga on niisama suur mõistatus kui tumeaine. Need kaks tegelast sobisid kokku täpselt sama halvasti nagu Hannah Arendt ja Nathan Detroit ega olnud üheski küsimuses – peale Hitleri ja minu koolitunnistuse – ühel meelel. Ent hoolimata kõigist verbaalsetest tapatalgutest püsis nende abielu koos seitsekümmend aastat – kahtlustan, et suurest jonnist. Siiski olen kindel, et nad *

8

New York Citys räägitakse alati ülejäänud osariigist kui põhjapoolsest või üleval pool asuvast. (Siin ja edaspidi toimetaja märkused.)

armastasid teineteist omal viisil, mida küllap mõistavad ainult mõned päid küttivad Borneo hõimud.

Oma ema kaitseks pean ma ütlema, et Nettie Cherry oli imetore naine – tark, töökas, ohvrimeelne. Ta oli truu ja armastav ja korralik, aga ütleme nii, et välimuselt mitte just kuigi lummav. Kui aastaid hiljem ütlesin, et minu ema nägi välja nagu Groucho Marx*, arvasid inimesed, et teen nalja. Oma viimastel eluaastatel kannatas ta dementsuse käes ja suri üheksakümne kuuesena. Hoolimata meelepetetest ei minetanudki ta lõpuni välja oma kurtmis­võimet, millest oli arendanud välja tõelise kunsti. Isa püsis kuni oma üheksakümnendate eluaastate keskpaigani vilgas, iial ei häirinud ükski mure ega hool tema und. Ei ükski mõte tema ärkvelolekuaega. Tema filosoofia taandus arusaamale „Kui sul pole tervist, pole sul midagi“, mis kätkes endas sügavamat tarkust kui kogu keerukas lääne filosoofia, see oli lühike ja tabav nagu õnne­küpsise sõnum. Ja tervise hoidis ta tõesti alles. „Miski ei anna tunda,“ hooples ta. „Nii rumalal inimesel ei annagi miski tunda,“ püüdis ema talle kannatlikult selgitada. Emal oli viis õde, üks näotum kui teine, ema neist kõigist väidetavalt kõige näotum. Ütleme siis nii, et Freudi Oidipuse kompleksi teooria, mille järgi kõik me, mehed, tahame alateadlikult tappa oma isa ja abielluda oma emaga, jookseb minu puhul peaga otse vastu seina.

Kahjuks, kuigi mu ema oli palju parem lapsevanem, palju vastutustundlikum, ausam ja küpsem kui minu mitte kuigi kõlbeline seelikukütist isa, armastasin viimast rohkem. Ta meeldis kõikidele. Küllap seepärast, et ta oli tore mees, soojem ja silmanähtavamalt südamlikum emast, kes ei andnud kellelegi armu. Just ema hoidis meie perekonda vee peal. Ta töötas lillepoes raamatu­ pidajana. Ema korraldas majapidamisasju, valmistas toidu, maksis arved, hoolitses selle eest, et hiirelõksudes oleks värsket juustu, samal ajal kui mu isa tõmbas taskust kahekümnekaid, mida ta endale lubada ei saanud, ning toppis neid minu une ajal mulle taskusse.

*

Groucho Marx – üks USA ajaloo legendaarsemaid juudi koomikuid

9

Neil harvadel kordadel, mil tema number aastate jooksul võitis, saime me kõik sellest kuhjaga osa. Isa mängis lotot iga jumala päev, sadagu või pussnuge. See osa tema elust meenutas ehk kõige enam religioosset kombetalitust. Vahet polnud, kas ta lahkus kodust ühe või saja dollariga taskus, ta kulutas kõik enne koju jõudmist ära. Mille peale? Noh, riietele ja muule esmatarbe­ kaubale, nagu näiteks vigurgolfipallid, mis veeresid imelikult ja millega sai semusid haneks tõmmata. Ta kulutas ka minu ja mu õe Letty peale. Ta hellitas meid samasuguse suuremeelse vabadusega, nagu tema isa oli hellitanud teda ennast. Näiteks: mingi aeg töötas isa Boweryl* argipäevaõhtutel kelnerina, saamata selle eest palka, ainult jootraha. Ometi oli igal hommikul, kui üles ärkasin – tol ajal käisin ma keskkoolis –, minu öökapil viis dollarit. Teised lapsed minu tutvus­ringkonnas said viiskümmene senti või heal juhul ühe dollari taskuraha nädalas. Mina sain viis dollarit päevas! Mida ma sellega ette võtsin? Käisin väljas söömas, ostsin mustkunstivigureid, täiendasin sellega oma pangakontot või mängisin täringuid.

Nimelt oli minust saanud amatöörmustkunstnik, sest jumaldasin mustkunsti juures kõike. Mind tõmbas alati kõige poole, millega käis kaasas üksindus: näiteks taskutrikkide harjutamine, metsasarve mängimine, kirjutamine, kuna nii ei pidanud ma puutuma kokku teiste inimestega, kelle vastu mul ilma ühegi selge põhjuseta puudus poolehoid ja usaldus. Ütlen „ilma põhjuseta“, sest olin pärit suurest armastavast suguseltsist, mille kõik liikmed suhtusid minusse kenasti. Oleksin nagu sünnipärase täinahana välja kukkunud. Vahepeal kükitasin üksipäini nurgas ja harjutasin kaardi- ja münditrikke, kaardipakiga vigurdamist, valesegamist, valekäike, põhjast jagamist, peopessa peitmist. Igal juhul ei kulunud sündinud täinahana palju aega, et liikuda kübaratrikkidest edasi arusaamani, et võiksin kaardimängus teisi petta. Olles pärinud oma isalt valelikkuse DNA, asusin peagi pokkerimängus vassima, tegin *

10

Bowery – tänav, mis andnud nime naabruskonnale Manhattani lõunaosas, Lower East Side’i linnajaos. Bowery oli ja on tuntud oma klubide, kodutute ja heidikute poolest.

pahaaimamatute ees platsi puhtaks, petsin jagades, jätsin käike vahele ja kühveldasin kõigi nädalaraha oma taskusse.

Aga küllalt minust ja mu algusaastate heidikuelust. Ma ju rääkisin teile parajasti oma vanematest ega ole siiani jõudnud kohani, kus ema oma väikese kurikaela ilmale toob. Minu isa elas õnnelikku elu ja ema – kes olude sunnil pidi pistma rinda kõigi igapäevast ellujäämist puudutavate muredega – tegeles ainult töö ja mitte sugugi lõbu ega millegi huvitavaga. Ta oli intelligentne, aga mitte raamatutark, mida ta teile oma „talupojamõistuse“ üle uhkust tundes meeleldi ka ise kinnitanuks. Tõtt-öelda oli ema minu arvates liiga range ja pealetükkiv, aga see tuli sellest, et ta tahtis, et minust „tuleks midagi asjalikku“. Ta heitis pilgu IQ-testile, mille ma viie- või kuueaastasena tegin, ja kuigi ma ei hakka teile tulemust ütlema, avaldas see mu emale muljet. Mind soovitati panna Hunter College’i teraste laste erikooli, aga igapäevane pikk rongisõit Brooklynist Manhattanile tundus minu ema ja tädi jaoks, kes mind kordamööda metrooga kooli viisid, liiga kurnav.

Niisiis maandusin ma nende soovil taas 99. koolis, kus töötasid tagurlikud õpetajad. Pidasin kõiki koole vastikuks ega oleks küllap saanud Hunterist sinna jäädes kuigi palju, kui üldse mingit kasu.

Ema hurjutas mind pidevalt, imestades, kuidas ma nii kõrge IQ juures suutsin koolis niisuguse lollpeana silma paista. New Yorgi Ülikooli astudes sebisin ma endale välja õiguse osaleda esmakursuslaste hispaania keele kursusel – nagu oleks see mulle täiesti uus aine. Kujutage ette, mul õnnestus isegi selles läbi kukkuda.

Igal juhul ei laienenud mu ema taip kultuurile, nii et ei tema ega mu isa, kes akadeemilises plaanis pesapallist, kaardimängust ega Hopalong Cassidy filmidest kõrgemale ei küündinud, ei viinud mind kordagi teatrisse ega muuseumi. Esimest korda nägin ma Broadway tükki siis, kui olin seitsmeteistaastane, ning maali­ kunsti avastasin omapäi poppi tehes, kui otsisin sooja kohta, kus oleskleda, ja muuseumi sai tasuta või olematu raha eest. Võin üsna kindlalt öelda, et isa ega ema ei olnud näinud ühtki näidendit, külastanud ühtki kunstigaleriid ega lugenud ühtki raamatut. Isal oli üksainus raamat: „New Yorgi jõugud“. See oli ainus

11

raamat, mida lapsepõlves lehitsesin, ning see süstis minusse tõmmet gangsterite, kriminaalide ja kuritegevuse poole. Gangsterid olid mulle teada niisama hästi nagu enamikule poistest pesapallurid. Pesapallureid tundsin ma ka, aga mitte nii hästi nagu Gyp the Bloodi, Greasy Thumb Jake Guzikut ja Tick-Tock Tannen­baumi.

Aa, ja ma teadsin ka filmistaare, tänu oma nõole Ritale, kelle seinad olid täis ajakirjast Modern Screen saadud värviportreesid. Temast kirjutamise jätan pärastiseks, kuna ta oli minu lapsepõlve üks eredamaid inimesi ja väärib põhjalikumat esiletõstmist. Aga lisaks Bogartile ja Betty Grable’ile ning sellele, kui palju võite kogus Cy Young ja kui palju resultatiivseid lööke Hack Wilson ühe hooaja vältel tegi ja kes andi Cincinnatile mitu järjestikust söötu, millest vastased mööda lõid, teadsin ma, et Abe Reles oskab küll laulda, aga mitte lennata – ning sedagi, mis sai Owney Maddenist ja miks jääpurikas oli Pittsburgh Phil Straussi lemmikrelv.

Kui „New Yorgi jõugud“ välja arvata, koosnes terve mu raamatu­ kogu koomiksiraamatutest. Lugesin hilise teismeeani ainult koomikseid. Minu kirjanduslikud kangelased polnud sugugi Julien Sorel, Raskolnikov ega Yoknapatawpha krahvkonna kohalikud matsid; need olid hoopis Batman, Superman, Flash, Sub-Mariner, Hawkman. Jah, ka piilupart Donald ja Bugs Bunny ja Archie Andrews. Sõbrad, te loete autobiograafiat, mille on kirjutanud gangsteri­ armastajast kirjaoskamatu misantroop; harimatu erak, kes passis kolme küljega peegli ees, harjutades kaardipakiga potiässa pihku peitmist, et see igast küljest nähtamatuks muuta ja niiviisi pappi kokku ajada. Jah, lõpuks võtsid Cezanne’i prisked õunad ja Pissarro vihmasajused Pariisi puiesteed mu jalust nõrgaks, aga, nagu öeldud, siis ainult seepärast, et tegin koolist poppi ja otsisin neil lumistel talvehommikutel parajasti ulualust. Seal ma olingi, viieteist­aastane ja täielikult õnge võetud, seismas silmitsi Matisse’i ja Chagalli, Nolde, Kirchneri, ka Schmidt-Rot­luffi, „Guernica“ ja pöörase, terve seina suuruse Jackson Pollockiga, Beckmanni triptühhoni ja Louise Nevelsoni sünkmusta skulptuuriga. Siis lõuna MoMA* kohvikus, millele järgnes mõni vana film all kinotoas. Carole Lombard, *

12

MoMA – New Yorgi moodsa kunsti muuseum Manhattanil

William Powell, Spencer Tracy. Kas see ei kõla ometi lõbusamalt kui vinguviiulist preili Schwabi ennekuulmatu Tempelmaksuseaduse kuupäeva või Wyomingi pealinna taga ajamine? Sellega kaasnesid valed kodus, vabandused järgmisel koolipäeval, vusserdamine, tants ümber palava pudru, võltsitud tõendid, järjekordne vahelekukkumine, vanemlik meeleheide. „Aga sul on ju nii kõrge IQ.“ Ja muuseas, hea lugeja, ei ole see sugugi nii kõrge – kuigi mu ema südantlõhestavate appihüüete põhjal võiks oletada, et saan stringiteooriastki läbinisti sotti. See paistab mu filmidestki välja; mõned neist pakuvad küll toredat meelelahutust, aga ükski minu idee ei paneks alust uuele religioonile.

Pealegi – mul pole sugugi häbi seda tunnistada –, lugemine ei meeldinud mulle. Erinevalt õest, kes tundis sellest tegevusest mõnu, olin ma laisk poiss, kellele ei pakkunud raamatute lahtimuukimine mingit rõõmu. Ja miks olekski pidanud? Raadio ja filmid olid ju hulga põnevamad. Need ei nõudnud nii palju pingutust ja mõjusid erksamana. Koolis ei teatud kunagi, kuidas tutvustada lugemist nii, et õpiksid seda nautima. Valitud raamatud ja lood olid ilmetud, puised, steriilsed. Ükski neist noorte poiste ja tüdrukute jaoks hoolikalt välja valitud lugudest ei kannatanud võrdlust Plastic Mani või Kapten Marveliga. Arvate te tõesti, et masuurikas patsaan (jällegi tuleb Freudi trotsides öelda, et mul polnud kunagi mingit latentsusperioodi), kellele meeldivad gangsterifilmid, kus mängivad Bogart ja Cagney ja odavad seksikad blondiinid, jõulujutu peale aru kaotab? No ja mis siis, et naine müüb oma juuksed, et mehele uurikett osta, ja mees oma kella, et naisele kamm osta. Minu meelest seisnes loo moraal selles, et kindlam on alati raha kinkida. Mulle meeldisid oma hõredast proosast hoolimata koomiksid, ja kui mulle koolis lõpuks Shakespeare’i tutvustati, suudeti seda teha niisuguse sunniga, et kui asi läbi sai, ei tahtnud ma enam elupäevade lõpuni ühtki vanainglise sõna silmaotsaski näha.

Igal juhul ei hakanud ma lugema enne, kuni käisin juba keskkooli viimast otsa, hormoonid olid päriselt möllama hakanud ja ma märkasin esimest korda neid pikkade sirgete juustega noori

13

naisi, kes ei jumestanud end tugevalt ega värvinud huuli, kandsid musta kõrge kaelusega pulloveri, seelikut ja musti sukki, ja vedasid seljas suuri nahast kotte, mis sisaldasid „Metamorfoosi“ eksemplare, kuhu nad olid omalt poolt lisanud ääremärkusi stiilis „Jah, täiesti tõsi“ või „Vt Kierkegaard“. Mingi ärritava lihaliku vildakuse tõttu pugesid just nemad mulle südamesse, ja kui kutsusin neid kohtama ja küsisin, kas nad tahaksid minna kinno või pesapallimängule ja nemad tahtsid pigem kuulata Segoviat või käia vaatamas Ionesco tükki mõnes off-Broadway teatris, vastasin ma pärast pikka piinlikku pausi: „Las ma helistan sulle tagasi“ ja kukkusin sahmides uurima, kes need Segovia ja Ionesco on. Kindel see, et need naised ei oodanud pikisilmi, millal ilmub järgmine Kapten Ameerika number või raamat Mickey Spillane’ilt, ainsalt poeedilt, keda tsiteerida oskasin.

Kui ma lõpuks ühe sedasorti hõrgu boheemlaskumkvaadikesega kohtingule jõudsin, kujunes elamus meie mõlema jaoks jõhkramast jõhkramaks. Naise jaoks seepärast, et ta sai juba üsna õhtu alguses aru, et on lõksus kirjaoskamatu imbetsilli seltskonnas, kes ei näi teadvat midagi Stephen Daedaluse karakteripositsioonist, ja jõhker mulle endale, sest sain aru, et olen tõesti poolearuline ja kui ma üldse kunagi loodan neid huulepulgatuid huuli suudelda või naist veel kord näha, pean sukelduma sügavamasse kirjandusse kui „Suudle mind surnuks“. Ma ei saanud ajada läbi ainuüksi lõbusate lugudega Lucky Lucianost ja Rube Waddellist. Pidin heitma pilgu ka Balzacile, Tolstoile ja Eliotile, et jutuotsa üleval hoida, kui ma just ei taha, et noor daam koju suunduks, kuna teda on väidetavalt tabanud ootamatu kollapalavik. Vahepeal sattusin ühtelugu Dubrow kohvikusse, kus laupäeva õhtul korvi saanud üheskoos kannatada said.

Aga need fiaskod ootasid alles ees. Nüüd, kus olete saanud veidi aimu minu vanematest, mainin ka oma ainsat õde. Siis võtan duubli tagasi ja sünnin, et lugu päriselt hoo sisse saaks.

Letty on minust kaheksa aastat noorem. Otse loomulikult valmistasid vanemad mind tema sünniks ette nii valel viisil kui võimalik: „Kui su õde sünnib, ei ole sa enam tähelepanu keskpunktis. Sina ei saa enam mingeid kingitusi, hoopis tema. Me kõik peame oma

14

tähelepanu pöörama temale ja tema vajadustele, nii et ära loodagi, et keegi enam kunagi sinule keskendub.“ Mõni teine kaheksa-aastane poiss võinuks olla pisut löödud väljavaatest, et peagi heidetakse ta uue saabuja kasuks kõrvale. Aga kuigi ma pidasin oma vanemaid väga kalliks, sain ma hästi aru, et nad on täielikud amatöörid, kellel pole lastekasvatuse alal vähimatki vaistu, ja nende karmid ettekuulutused olid totrad ja sisutühjad, mis ka tõeks osutus. Küllap kõneleb see nende sedavõrd väljapaistvast armastusest, et ka siis, kui nad mind katastroofiga ähvardasid, teadsin, et nad ei unusta ei mind ega oma pühendumust mu õnnele ja heaolule, ja just nii see läkski.

Tollest hetkest, mil ma oma võrevoodis lebavale õele pilgu peale heitsin, olin ma temast kõrvuni sisse võetud, armastasin teda ja aitasin teda üles kasvatada, kaitstes teda oma vanemate lahk­ arvamuste eest, mis võisid tühiasjade pärast eksponentsiaalselt eskaleeruda. No kuulge, kes võiks arvata, et gefilte fish’i valmistamist puudutav eriarvamus võib paisuda Homerose-vääriliseks lahinguks? Ma mängisin Lettyga, võtsin teda tihti sõpradega välja minnes kaasa. Nad kõik pidasid teda armsaks ja targaks, ning me saime õega alati ladusalt läbi. See meenutas mulle kirja­ vahetust Grouchoga, kellega olin aastate jooksul sõbrunenud tänu Dick Cavettile*, kellest ma teile pärastpoole räägin. Kirjutasin Grouchole, kui Harpo** suri, ja tema kirjutas vastu ja ütles, et nemad Harpoga polnud omavahel kunagi tõsiselt tülitsenud ega teineteisele halvasti öelnud, ja samamoodi läks mul õega, kes on praegu minu filmide produtsent.

Aga nüüd olen valmis sündima. Lõpuks astungi maailma. Maailma, kus ma end kunagi mugavalt tundma ei hakka, mis ei teeni kunagi ära minu mõistmist, minu heakskiitu ega andestust. Allan Stewart Konigsberg, sündinud 1. detsembril 1935. Tegelikult sündisin ma 30. novembril napilt enne südaööd, niisiis panid minu vanemad kirja hilisema kuupäeva, et saaksin alustada number ühest. See * **

Dick Cavett – USA kuulus telenägu ja saatejuht Harpo oli Groucho Marxi vend ja osa kuulsast juudi vodevilli trupist Marx Brothers, mille põhikoosseisu kuulus ka kolmas vend Chico.

15

pole mulle elus andnud vähimatki eelist, ja oleksin kindlasti eelistanud hiiglasuure usaldusfondi pärimist. Mainin seda ainult seepärast, et tähendusetult iroonilisel kombel sündis mu õde kaheksa aastat hiljem täpselt samal päeval. See hämmastav kokkusattumus ühes viieteist sendiga lubab teil kahtlemata metroopiletit osta. Sündisin Bronxi haiglas, kuigi vanemad elasid Brooklynis. Ärge küsige, miks ema end minu väljutamiseks Bronxi välja lohistas. Võib-olla pakuti seal haiglas tasuta nõusid. Igal juhul ei suutnud ema end tollest Bronxi haiglast enam välja lohistada. Ta otsustas seal hoopis äärepealt ära surra.

Tegelikult rippus ema elu seal paar nädalat juuksekarva otsas, aga tema enda jutu järgi hoidis pidev veejoomine teda siiski pinnal. Just seda olnukski mul tarvis: kasvada ainult isa käe all. Küllap oleks minu kuritegude nimistu nüüdseks juba peaaegu toora pikkune. Juhtus nii, et kahe armastava vanemaga koos kasvas minust välja üllatavalt neurootiline inimene. Pole aimugi, miks.

Olin oma ema viie õe silmatera, ainuke poisslaps, nende armsate minu ümber askeldavate latatarade kullatükk. Kunagi ei jäänud ma ilma ühestki toidukorrast, ei tundnud puudust kehakattest või ulualusest, ega langenud tõsise haiguse, näiteks tol ajal möllava lastehalvatuse küüsi. Erinevalt ühest klassikaaslasest polnud mul Downi sündroomi, ma ei olnud ka küürakas nagu väike Jenny ega vaevelnud alopeetsia küüsis nagu too Schwartzi-jõmpsikas. Ma olin tugeva tervisega, populaarne, väga sportlik, mind valiti alati esimesena meeskonda, mängisin palli ja jooksin, ent ometi õnnestus mul kasvada närviliseks, kartlikuks, emotsionaalseks inimvaremeks, kes suutis hädavaevu meelerahu säilitada, misantroopseks, klaustrofoobiliseks, eraklikuks, kibestunuks, laitmatult pessimistlikuks. Mõnede meelest on klaas pooltühi, teiste meelest pooltäis.

Minu meelest oli kirst alati pooltäis. Kõigist neist tuhandest häirest, mis meie liha pärib looduselt, õnnestus mul vältida enamikku, välja arvatud häiret number kuussada kaheksakümmend kaks: mul puudub igasugune eitusmehhanism. Ema rääkis ikka, et ei saa sellest kuidagi aru. Tema väitis ikka, et olin kuni viieaastaseks saamiseni igati tore, armas ja rõõmsameelne poisi­klutt, pärast seda aga sai minust üks kibestunud, õel, pahur ja vastik laps.

16

Woody Allen (1935) – koomik, muusik, kirjanik, näitleja, filmistsenarist ja -režissöör – on üks meie aja meelelahutusmaailma säravamaid tähti.

Kauaoodatud mälestusteraamat pakub piiritult avameelse sissevaate tema ellu, kirjeldades värvikat teekonda lapsepõlve Brooklynist ihaldatud Manhattanile.

Woody Allen kirjutab lahtiste kaartidega kõigist oma skandaalidest ja deemonitest, vigadest ja kordaminekutest, täpselt nagu neistki, keda armastas, kellega töötas ja kellelt õppis. Kuuskümmend aastat professionaalseid kukerpalle tele- ja filmitööstuses mööduvad säravate staaride plejaadi saatel, eraelus aga vahelduvad romansid, elukaaslased ja abikaasad.

Nagu Woody Alleni filmidki, tõmbab tema eneseirooniast pakatav ja vaimukas autoportree lugeja silmapilkselt endasse. Saal pimeneb, eesriie kerkib ja meie ees säravad suurlinna tuled.

kirjastus.postimees.ee