MEES, kel LISAPRILLID peas

Ka Vaigude kodus, kus me jutuajamiseks kohtume, on ta õpetaja – oma poegadele Albertile ja Robertile ning tükkis nendega ka kõigile laste sõpradele ja mängukaaslastele, kes üle nende läve astuvad ning ühel või teisel hetkel nõu või abi vajavad.

Kuigi Aigar Vaigu peamine töö on juhtida riigiettevõtet Metrosert, teatakse teda laiemalt väsimatu teaduse-entusiastina, kes lööb kaasa ETV-s juba 13. hooaega eetrisse jõudvas saatesarjas „Rakett 69“.

Vaadates, millise särtsuga ta teleekraanil tegutseb, oleks Vaigu käe all füüsikat õppida ilmselt lust ja rõõm. Eriti silmas pidades, kui paljude jaoks tähendavad reaalained kooliaegset piina, mida läbi elades kerkis alailma üles küsimus – milleks mul seda vaja on, kui ma ei kavatse eluilmaski inseneriks hakata. Aigar on seda hädakisa kuulnud enam kui küll ja vastus on tal kohe varnast võtta: „Igal erialal tuleb kasuks, kui sa maailma asjadest aru saad! Isegi kui sa hilisemas elus ei kasuta seda teadmist, kuidas footonid põimolekus on, siis õpid mõtlema mudelites ja asju paremini süsteemi panema. Füüsika annab oskuse maailma juppideks lahti võtta ja aru saada, miks asjad on nii, nagu nad on.“ Samas tunnistab Vaigu, et füüsika on üsna armukade tegelane – annab end kätte siis, kui talle piisavalt aega pühendada.

Kuidas füüsika tantsida aitab

Aigaril endal on mõnes keerulises olukorras just füüsikuharidus aidanud otsustada, mis on oluline, mis mitte. Füüsikateadmised on abiks nii majandusküsimuste kerkides kui ka näiteks hiljutises pingelises koroonaolukorras – kuidas reageerida, mis meetmeid kasutusele võtta, mis on mõistlik ja mis mitte. Rahvas nurises toona karmide piirangute üle, aga loodusteadlastel oli selge, et homme ei saa reageerida nii, nagu tänane nõuab, vaid nii, nagu on vaja ülehomme, et olukord kontrolli alla saada. Probleemide pundar kasvas ju laviinina.

„Ja veel on füüsikast kasu tantsus!“ toob Aigar lagedale tõelise trumbi. Tantsus? „Näiteks pöörlemine on puhas füüsika: kui paarilisega teineteisest kaugemal püsid, pöörled aeglaselt, aga kui partnerile end lähemale tõmbad, siis lähed kiiremini pöördesse –sellised lihtsad asjad!“ selgitab ta. Muidugi lähenes Vaigude perekond teaduslikult ka näiteks kodu ostule, sest kui võtta aluseks üksnes kõhutunne, võib püsida kahtlus, et midagi tähtsat jäi arvesse võtmata. Vaigud koostasid kodu valides suure tabeli ja käisid seda täites läbi olulised komponendid: uue elamise sisekliima, kauguse raudteejaamast ja turust, naabruskonna – kõik need polnud võrdväärsed, aga siiski võrreldavad väärtused. Lõpuks osutus matemaatiliselt valitud kodu samaks, mille kasuks oli otsustatud kõhutunde põhjal. Aga niiviisi ei jäänud kripeldust, et äkki oleks mõni muu variant parem olnud. Kui mudeli paika saad, siis asjad toimivad ja kirjeldavad hästi seda, mida intuitsioon ütleb!“ selgitab Aigar.

Ainult tark on edukas

Hariduse enneolematust tähtsusest väikerahva jaoks on Eesti suurkujud kõnelnud sajandeid. Tänapäeval on see täpselt sama päevakohane kui vanasti. „Ainult need rahvad on edukad, kes väärtustavad haridust mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes,“ kinnitab Aigar. „Kuidas sai iseseisvaks nii väike riik nagu Eesti, mis asub kahe tsivilisatsiooni piiril? Seda on ajaloos juhtunud kaks korda – ja see sai teoks vaid tänu haridusele, tarkadele inimestele. Just haridus on loonud meile võimekuse keerulisi olukordi, mida juhus meie teele veeretab, enda kasuks tööle panna!“

Kui me teame Eesti head haridust ja seda kinnitavad ka PISA testid, siis tahaks aeg-ajalt siiski käsi laiutada ja küsida, kust tuleb siis see tähelepanuväärne hulk ebateadusesse uskuvaid uhhuuinimesi. „Evolutsiooniliselt on see meile loomupärane, sest meie aju ei ole loodud mõtlemise, vaid enam-vähem OK-otsuste tegemiseks – kui laenata mõttetera ajuteadlaselt Jaan Arult. Toimivad lihtsad lahendused ja emotsioonid. Süüdlane on alati kusagil mujal ja keerulisi loogilisi arutlusi pole tarvis,“ selgitab Vaigu. „Meie kõigi jaoks on oluline saada ära kuulatud ning just seda uhhuutajad pakuvadki. Ja see, kes meid ära kuulab, võidab lihtsamini usalduse.“

Vaigu meelest tuleks varasemast rohkem haridusse ja õpetajatesse panustada – iga euro, mis täna läheb haridusse, hoiab meile tulevikus kokku märkimisväärse hulga eurosid, sest jamasid ja rumalaid otsuseid on vähem. „Ebateadusesse uskumist ei saa välja juurida, aga seda saab oluliselt vähendada. Ka enne sotsiaalmeedia-ajastut oli igas külas mõni hull, kes uskus üht või teist jaburust, kuid tollal ta teise hulluga ei kohtunud, aga nüüd nad saavad virtuaalsel turuplatsil kokku. Kuna nad kisavad kõvasti, siis jääb mulje, et neid on palju, aga see on ekslik. Me ju toimime ühiskonnana – see ei saaks nii olla, kui uhhuusid oleks palju.“

Teaduse ja teadusliku mõtteviisi levitamine on suur osa Vaigu elust. Loodusteadlase pool temast annab pähe otsekui lisaprillid, nägemaks neid külgi, mida tavainimene ei märka. „Hea näite leiab Tuberkuloitedi laulust: „Tüdruk vaatab lille, lill kasvab rohus, ei märkagi, et maailm on ohus jne“,“ selgitab Aigar. „Sa võid vaadata lille kui lille, aga millisena näevad seda mesilased või kuidas paistab lill ultravioletses valguses või mis protsessid selles õies toimuvad ja mis annab lillele lõhna – niisugustest asjadest arusaamine aitab näha mustreid, ilu seal taga. Maailm on kirju ja seoseid täis.“

Igavus on loovuse väetis

„Tasuks vältida hirmu igavuse ees,“ soovitab Aigar Vaigu. „Mida me teeme, kui peame kusagil midagi ootama – võtame automaatselt telefoni välja. Kuigi ei peaks! Just igavust tundes hakkavad sündima loomingulised mõtted. Igavus on loovuse väetis!“

Aigar tunneb muret, et meil võib olla praegu peale kasvamas põlvkond, kes tänu nutiseadmetele polegi iial tundnud päriselt igavust. „Huvitav, mis neist tulevikus saab? Neist, kel pole olnud võimalust igavust tunda ja julgust selles olukorras olla.“

Muidugi võib igavuse tundmine vahel ka kalliks minna, kui laste loovus tööle hakkab, möönab Aigar. Ideaalne oleks, kui vanemad annavad lapsele turvalises keskkonnas ette lahendamist vajavaid küsimusi. Kui laps ei tea näiteks sõna tähendust, siis selle asemel, et talle see ette öelda, võiks ta suunata hoopis selle tähendust otsima. Lapsevanemana on alati lihtsam asi endal ära teha, kui suunata laps seda tegema, aga just seda võiks vältida.

Nagu tellitult, tulebki Vaigude vanem poeg Albert (9) parajasti lagedale küsimusega: „Aigar, mitmendal sündis Aivar?“ „Aga helista talle ja küsi!“ on isal kohe vastus varuks. Aivar on Alberti vanaisa ja nimepidi nimetatakse Vaigude peres ema-isa-vanaemavanaisa praktilistel põhjustel. Kui pere vanemate õpingute tõttu veel Soomes elas, harjusid lapsed vanemaid nimepidi kutsuma, et osata näiteks kaubanduskeskuses ära kadudes infolauas öelda, keda taga otsida.

„Olen täiskohaga isa ja poole kohaga üksikisa,“ ütleb Aigar naljaga pooleks enda tutvustuseks. Poole kohaga üksikisa tiitel on ajutine ja tuleb sellest, et abikaasa Ave õpib arstiks ja viibib seetõttu mitu päeva nädalas Tartus.

„Vahepeal on tõesti kuulipilduri tunne, et aina täristad ja täristad ja samas loodad, et keegi n-ö linti peale annab. Sellepärast olen ma ülimalt tänulik mind ümbritsevatele inimestele, sest tänu neile on elu võimalik. Aga üldiselt saame hakkama – kui on tööaeg, tuleb teha tööasju ja pereajal pereasju. Läbirääkimised abikaasaga ongi kõige keerulisemad, sest minu muud tegevused tulevad alati pere arvelt.“

Terves kehas terve vaim

Kui nooremana on hariduse omandamine enesestmõistetav, siis Vaigu julgustab inimesi ka vanemas eas uusi asju õppima: „Pole vahet, mida, sest igasugune õppimine teeb aju tugevamaks.”

Ta ise tahaks selgeks saada klaverimängu, aga selleks tuleb kõigepealt klaver hankida. „Klaver on tore asi. Tahan testida äppe, mis motiveerivad klaverit õppima ja uurida, kas need ka päriselt toimivad,“ on ta elevil. Samuti õpib ta juurde uusi arvutiprogramme ja loeb palju. Üks tema lemmikuid on veebikeskkond brilliant.org, kus saab lahendada füüsika, matemaatika ja programmeerimise ülesandeid, et end pidevalt vaimses vormis hoida.

Ja muidugi mitte ainult vaimses. Aigar ja Ave leiavad kohati hullumeelsest logistikagraafikust hoolimata mahti käia koos rahvatantsutrennis. „See on kõige parem asi üldse, kui saad füüsiliselt liikuda. Pealekauba on rahvatants ka meeldivalt sotsiaalne tegevus. Kolmandaks pead sa aju pingutama, kui silmas pidada rahvatantsus harjutatavaid sammumustreid ja paiknemist ruumis. Tants on mu jaoks väga oluline ka sellepärast, et see on ajaveetmine koos abikaasaga. See on paarisuhtes väga tähtis!“ tunnistab Aigar.

Tema põhimõte on mitte hoida kokku aega tervisega tegelemise ega une pealt. Uni on oluline ja tuleb teadlikult jälgida, et läheks magama enam-vähem samal ajal.

Ära ei tohi unustada ka liikumist. Kontoritöötaja võib tunde paigal istuda, nii et ei pane seda ise tähelegi, seega tuleks ära kasutada väikseimadki põhjendused end toolilt püsti ajada. Näiteks kaotati Metroserti kontoris ära prügikastid töölaudade juurest ja nüüd tuleb iga kord, kui praht tekib, püsti tõusta ja see koridoris asuvasse prügikasti viia. Samamoodi võiks alati otsustada jalutamise kasuks, mitte autorooli hüpata, soovitab Aigar. Ta püüab oma elu sättida nii, et tervislikud toimingud oleks lihtsad ja enesestmõistetavad.

„Sa pead olema teadlik oma keha seisundist, mille puhul üks näitaja on kehakaal. Igal hommikul astun kaalule ja panen tulemuse äppi kirja. Võiks ju mõelda, et lihtsam oleks kaal telefoniga ühendada, aga siis ei käi number peast läbi ega tekita selget arusaamist kehakaalu seisust,“ selgitab Aigar. „Meestel on kehakaal nagu aktsiaturg, vaatamata kõikumistele on ikka tõusutrend. Aga numbrit jälgides teed alateadlikult valikuid toitumises. Lõuna ajal söömas käies võiks ju valida prae, aga võtan teadlikult väikese supi. See reaalselt hoiab asju korras!“

Õnnelikkuse valem

Vaigud elasid mitu aastat Soomes, õppides ja töötades sealsetes ülikoolides. Kas elust korduvalt maailma õnnelikumaks nimetatud riigist võtsid nad kaasa kogemuse, kuidas elu ka Eestis paremaks muuta? „Soome ühiskonnas näivad asjad paigas olevat ja neil on justkui mingi pikk plaan. Soomlased võivad meie jaoks aeglased olla, aga nad tegutsevad. Võib-olla on külm kliima see, mis ühendab – tuleb ühiselt tegutseda, et ellu jääda. Nad säilitasid oma iseseisvuse pärast Talvesõda ja Jätkusõda,“ tõdeb Aigar.

„Võiksime õppida soomlaste pikast plaanist – mitte seda, et mina pean saama rikkaks, vaid et kui minu lastelastel on hea elu tänu minu otsustele, pole see elu mõttetult elatud. Keskkond, mille oleme nende heaks loonud, hoolitseb nende eest edasi. Meie roll vanematena on võimaldada järeltuleval põlvel olla parem, kui olime meie.“

Mis on „Rakett 69“?

Tänane vaat et kultuslik teadussaatesari sündis 13 aastat tagasi, kui Kaido Reivelti idee põhjal tegi Ylle Tampere meeskond saate, mis sai endale alalise eluõiguse. „Meil on saates konflikti ja emotsiooni, mis paneb vaatama ja siis saame teaduse sinna sisse panna. Konflikt pole muidugi inimeste, vaid ülesande ja inimeste vahel,“ iseloomustab saate üks juhte ja ülesannete autoreid Aigar Vaigu.

„Rakett 69“ esitleb teadust väga atraktiivsel moel – põnevate võistluste ja hasardi kaudu ja nii vaatavad seda huviga ka suurimad füüsikapõlgurid, sest füüsikast on saates saanud tõeline seiklus. Aigar Vaigu usub, et saade on suutnud tekitada noortes huvi teaduse ja inseneeria vastu ning mõjutanud ka vanemaid ja vanavanemaid: „Ma ei soovi, et kõik oleksid füüsikud, vaid et kõik oleksid füüsika mõistjad. Nii on rohkem paremaid otsuseid ja vähem jama.“

Rakett on tänaseks kasvanud saatest suuremaks – lausa liikumiseks. „See on suur idee, mille nimel oleme kogu meeskonnaga töötanud. Teeme seda sellepärast, et meie hariduse kvaliteet määrab otseselt meie tuleviku kvaliteedi,“ ütleb Aigar Vaigu.