Aga kes MINULT küsib?

Neid mõtteid kohtab sel kevadel eriti palju. Nagu ka neile kontrastina mõjuvat loosungit „Vali mind!“, mille juurest jõuame omakorda küsimusteni – kas on mõtet valida või on mõttekam jätta valimata.

Kas võib olla nii, et inimesed, kes ei näe võimalust valikuks, ei näe seda ka enda elus sel ajal, kui valimisi parasjagu pole. Tundub, et kõik kasvab üle pea. Kohustusi on liiga palju, aega vähe ja valikud kesised või olematud.

Meie praegune hetk on meie valikute summa. Kuidas, kellega, kus ja miks – kõik selle oleme ise valinud.

Mõned valikud on osa suuremast süsteemist ja seal on enda konkreetset mõju näha keeruline. Samas oleks väär eitada selle mõju olemasolu. Kui vaatan vaid ennast, siis mul on iga päev ridamisi valikuid, mille üle on mul kontroll. Kas vajutan äratuskella kinni ja magan edasi või tõusen kohe. Kas pesen hambad või jagan aroome kõigi nendega, kellega päeva jooksul kohtun. Kas valin restoranis supi või prae. Igas hetkes on terve rida valikuid – istuda või seista, naeratada või põrnitseda, elada või ennast läbi elu vedada. Elutempo on nii kiireks läinud, et inimesed kipuvad unustama, et neil on alati valikud.

Kas ja kuidas valida? Kuidas teha igal olulisel teelahkmel valik, mis hiljem ei jääks hinge kriipima?

Äärmiselt lihtne, kuid samas ka väga keeruline. Keerukas neile, kellele endasse vaatamine ja oma sisehääle kuulamine paigutub uhhuu-valdkonda. Ent sisimas tunned sa ikkagi ära, kuidas üks või teine otsus sind ennast tundma paneb.

Ma-ei-saa-valida-teisiti-olukordi pole olemas. Sa saad valida! Kuid sa eelistad otsustada teisiti, kuna süda ei luba. Mina olen valinud iseenda sisehäält kuulates elu, kuhu kuuluvad lapsed, mees, koer ja kass, sõbrad, teater, hobid ja maakodu. Ma tean, et saaksin minna üksi seljakotiga ümbermaailmareisile. See valik on olemas, sest miski pole võimatu. Aga ma ei tee seda valikut, sest ma soovin midagi muud.

Vahel on valikuid vähem ja teinekord rohkem. Minu vanaemal oli sõjajärgses Tallinnas kahtlemata vähem valikuid kui minul praegu.

Tema emal, kes kahe lapsega sõjaajal üksi jäi, ilmselt veelgi vähem. Ent valikud olid olemas ka siis. Usun, et tajudes seda, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob ning märgates, et sinu valikust võib sõltuda väga palju, on valik teravam ja täpsem kriitilistes olukordades.

Vabadus valida teeb minust inimese. Väsinuna ma tihtipeale valikuid ei näe, neid justkui polekski. Siis olen lõksus mõistmatu abikaasa, rumalate laste, isekate naabrite ja totakate töökaaslaste maailmas. Enam hullemini ei saagi minna! (Oh kui rumal, alati saab!) Kui sa neil hetkedel ei vali puhkust ja magama ei lähe, siis elu näitab, kui kiiresti võivad asjad veelgi hullemaks minna.

„Ma ei saa pidurit tõmmata!“, „Ma pean ütlema jah!“, „Ma ei julge öelda ei!“. Need laused tuletavad meelde Paulo Coelho mõtte: „Kui sa ütled teistele „jah“, siis pane tähele, kas sa mitte iseendale „ei“ ei ütle.“

See võiks olla mõõdupuu, mille järgi keerulistes olukordades oma valikuid teha. Aga see juba eeldabki hetkelist vaikust ja endasse vaatamist.