Üks ALLERGIA ajab teist taga

igal viiendal inimesel elu jooksul mõni allergia. Laste seas on sagedasim toiduallergia, millest paljud kasvavad õnneks vanemaks saades välja. Täiskasvanute allergiad on seotud rohkem hingamisteedega. Miks see nii on?

Kui uskuda statistikat, esineb

TEKST: KRISTA KIIN l FOTOD: ERAKOGU, ADOBE STOCK

Allergiahaigused on saavutanud maailmas epideemilise mõõtme. Viimastel kümnenditel on suurenenud nii toidukui ka hooajaliste allergiate hulk, samuti esineb sagedamini astmat. Teadlased ja allergoloogid on toonud põhjustena välja nii ülemäärase hügieeni, linnastumise ja suurenenud õhureostuse, vähese kokkupuute loodusega ning isegi kliimasoojenemise. Kuidas ja millega seda suurt allergiakolli taltsutada?

Üle poole oma elust on nelja lapse ema Kätlin Tilk (40) maadelnud erisuguste allergiatega, mis on kimbutanud kõiki tema lapsi – 23-aastast poega Andrest ning tütreid Annabeli (15), Aureliat (6) ja Ameliat (2).

Näiteks Andresel on eluaeg löönud välja erinevad allergiad, küll paistetuse, kõriturse, vesiste silmade ja nohuna, pisemana ka kihelevate punnidena.

Väikesest peale on Andresele tehtud korduvalt allergiateste. „Tulemusi analüüsides ütles arst alati, et tal on kergem öelda, mida laps süüa tohib, mitte mida ei tohi, kuna poiss oli peaaegu iga asja vastu allergiline. Näiteks kartul keedetuna, praetuna ja küpsetatuna oli talle okei, aga toorelt jällegi eluohtlik – just nii arst tol ajal vastas,“ meenutab Kätlin. Andres oli siis vaid 5–6-aastane.

Enamasti väljendusid poja allergiahood sügelevate täpikestena kehal.

Kui Andres esimesse klassi läks, algas uus katsumus. „Hommikul ärgates olid poisil silmad kinni paistetanud,“ kirjeldab Kätlin. Et silmi lahti saada, läks alati tund-kaks ning see kestis kaks kuud. Selle tõttu ei saanud laps vahepeal isegi koolis käia. Kätlin rääkis oma murest apteekrile, kes pakkus, et see võib olla õietolmuallergia ja soovitas tablette. Need aitasidki, kuna selgus, et poisil ongi tugev õietolmuallergia.

Pirnimahl oleks elu viinud Kõige hirmutavam kogemus juhtus aga siis, kui Andres oli umbes 9–10-aastane ja pere läks maale sauna ning Kätlin ostis kaasa paki õuna-pirnijooki. „Andres jõi mahla maksimaalselt kaks-kolm lonksu. Kui jõudsime mu vanemate juurest 25 kilomeetri kauguselt tagasi koju, läksid lapsed hambaid pesema. Äkki tuli Andres minu juurde, huuled paistes ja need paistetasid silmanähtavalt üha suuremaks!“ kirjeldab Kätlin.

Veidi aja pärast ahmis poiss juba õhku. Laste isa istus autorooli ja viis poisi kiiruga Pärnu haiglasse, kuna laps oli lämbumas. Haiglas selgus, et Andrese hingetoru oli paistes. Poiss veetis tunde tilgutite all ja välja tuli tõsiasi, et ta oli pirni vastu nii allergiline, et see seadis tema elu ohtu. „Vesi pani paarist joodud mahlalonksust mitu tundi hiljem protsessi käima!“ ei suuda Kätlin tänini uskuda.

Kui Andres oli algklassides, üüris pere Pärnus maja, milles – nagu aastaid hiljem selgus – oli lekkinud veetoru tõttu tekkinud hallitus. Kuigi Kätlin pidevalt kõiki nurki pesi, polnud sellest abi. Andresel tekkis astma ja lõpuks taas lämbumishood. Toona võttis poiss iga päev allergiaravimeid ning vajas inhalaatorit kuus korra või kaks, kui tekkis lämbumise tunne.

Hallitus kui laste allergiate

kurja juur

Nüüdseks, kui Andres on 23-aastane, on tal endiselt õietolmuallergia, mis kestab varakevadest hilissügiseni. Sümptomid on ikka samad – vesine nohu, punetavad ja sügelevad silmad. Iga päev noor mees tablette ei manusta, küll aga siis, kui silmad lähevad punaseks ja hakkavad sügelema.

Allergilist reaktsiooni tekitavad