Doktor Edward Laane Võimas immuunsüsteem peaks lõpuks viiruse seljatama

Doktor Edward Laane:

Võimas immuunsüsteem peaks lõpuks viiruse seljatama

„Ma arvan, et me kõik põeme läbi COVID-19 infektsiooni,“ tõdeb Kuressaare haigla juhatuse liige ja ravijuht doktor Edward Laane. Miks koroonaviirus meid endiselt kimbutab ning osa inimeste tervisele tugevama pitseri jätab kui teistele?

KÜSIS: EVELIN KIVILO-PAAS l FOTOD: ERAKOGU, ADOBE STOCK

Dr Laane, kui palju on koroonaviirus praeguseks muutunud võrreldes kahe ja poole aasta taguse ajaga, kui viirus Eestisse jõudis?

SARS-CoV-2 viirus, mis põhjustab COVID-19 infektsiooni on kahe ja poole aastaga oluliselt muutunud. Põhimõtteliselt on meil tegu nn uue viirusega. Algne viiruse tüvi on olulisel määral muteerunud, eelkõige viiruse S-valgu poolest. Viiruse mutatsioonid on viinud olukorrani, kus senine immuunsus algse viiruse tüve suhtes, mis on saadud kas infektsiooni läbipõdemise või vaktsineerimise kaudu, on oluliselt vähenenud. See tähendab, et me kõik võime koroonahaigust uuesti põdeda.

SARS-CoV-2 viirusel on omadus kiiresti muteeruda, uus alamvariant võib tekkida iga 1–1,5 kuu pärast. Euroopas levivad praegu viiruse BA4 ja BA5 alamvariandid. Need on nakkavamad kui algne viirusetüvi, kuid põhjustavad vähem rasket kopsupõletikku. Seetõttu on haiglaravi vaja vähem. Viirus pesastub enam ülemistesse hingamisteedesse, mistõttu võivad haigustunnusteks olla kurguvalu, nohu ja köha. Tavaliselt kaasneb palavik. Jätkuvalt esinevad vaskulaarse ehk veresoone seina kahjustega seotud sümptomid, millega seletatakse peavalu ja neuroloogilisi sümptome. Haigusega võib kaasneda suur väsimus ja jõuetus. Oluline on meeles pidada, et inimesed võivad olla nakkusohtlikumad kauem kui viis päeva, COVID-19 antigeeni test võib olla positiivne 7–10 päeva või ka kauem.

Mida võib sellest viirusest lähitulevikus oodata?

Tulevikku on väga raske ennustada, kuid meil on viirus, mis nakatab väga kergesti ja muteerub kiiresti. Loodus on meile kaasa andnud võimsa immuunsüsteemi ja lõpuks peaks see ka viiruse ja tema alamvariandid seljatama. Ma arvan, et peame jätkuvalt võtma COVID-19 infektsiooni kui gripilaadset haigust, mis ei vii ühiskonna sulgemise või ulatuslike piiranguteni.

Kui palju on neid inimesi, kelle jaoks COVID-19 ei piirdu klassikaliste külmetushaiguse sümptomite seljatamisega, vaid nad peavad kuid hiljemgi tegelema viirusest põhjustatud tervisemuredega?

Samas on väga raske tõestada, et konkreetse terviseprobleemi, näiteks südame kloppimise või peavalu põhjustas just COVID-19 infektsioon.

Minu praktikas on selliseid patsiente umbes kümmekond, kuid reaalselt on neid inimesi, kes kannatavad pikaaegsete sümptomite käes, palju rohkem. Arvatavalt kogeb pikaaegseid sümptomeid 1 inimene 25 nakatunust. Kuna need sümptomid on mittespetsiifilised, näiteks väsimus, õhupuudus, südamekloppimine, liiges- ja lihasvalud või peavalud, on teatud juhtudel raske vahet teha, kas kaebused on põhjustatud viirusest või näiteks suurest töökoormusest, stressist, vähesest unest või vitamiinipuudusest.

Maitse- ja lõhnataju kahjustus võib minu praktika näitel kesta üle kuue kuu. Mitmed kaebavad mälu halvenemist. Klassikaliselt on levinud arvamus, et viirusinfektsioon nõrgestab inimese immuunsüsteemi ja võib ägestada kroonilise haiguse sümptome.

Kuivõrd võivad COVIDi põdemise järgsed tervisevaevused olla mõjutatud konkreetsest haigustüvest, mida inimene on põdenud?

Paraku ei ole täheldatud pika COVIDi tervisevaevuste seost konkreetse tüvega. Need vaevused võivad tekkida ka inimestel, kes põevad koroonahaigust kergelt või väheste sümptomitega. Arvatavalt võivad siin rolli mängida inimese omapära ja autoantikehad, mida me täpselt ei tunne. Arvan, et kõige olulisemateks faktoriteks pikaaegse COVID-19 tekkes on vaskulaarne ehk veresoonte seina kahjustuse ulatus ning inimese immuunreaktsioon. COVID-19 on süsteemne veresooni ja mitut organit kahjustav infektsioon.

Missuguseid tüsistusi kogetakse pärast COVIDi läbipõdemist kõige sagedamini ja millistel patsientidel neid enim esineb?

Kõige enam on neuroloogilisi kaebusi, nagu peavalud, mäluhäired, uimasus, kuid on ka nõrkust. Meile seni teadmata põhjustel tekivad COVID-19 läbipõdemise järel pikemad vaevused naistel, kuid ka vanemaealistel ja neil, kes põevad kroonilisi haigusi.

Eestis on mulle teada olevalt avanud spetsiaalse teenuse pika COVID-19 sümptomite raviks Lääne-Tallinna keskhaigla ja Viljandi haigla. Kuressaare haiglas oleme saatnud need patsiendid taastusravisse või psühholoogi vastuvõtule.

Mitu tuttavat on kurtnud, et pärast COVIDi läbipõdemist on immuunsus justkui nõrgem ja teisedki viirused tikuvad kergemini külge. Leidub ka neid, kel varem erilisi tervisemuresid polnud, kuid nüüd vajavad reumatoloogi, kardioloogi või muu eriarsti abi. Kas võib väita, et COVID vallandas muu terviseprobleemi?

Jah, neid juhtumeid on. Samas on väga raske tõestada, et konkreetse terviseprobleemi, näiteks südame kloppimise või peavalu põhjustas just COVID-19 infektsioon. See võib olla lihtsalt kokkusattumus, kuid ei saa ka kaljukindlalt eitada, et COVID-19 oli sümptomeid vallandav tegur. Arstile on abiks põhjaliku anamneesi võtmine ja patsiendi kuulamine. Neid inimesi on vaja pikemalt jälgida.

Viirusinfektsioonide järel võib inimeste tervis muutuda, nad võivad näiteks tunda kauakestvat väsimust ja immuunsüsteemi nõrkust või krooniliste haiguste ägenemist. Enda töökogemustest võin välja tuua autoimmuunse hemolüütilise aneemia või autoimmuunse trombotsütopeenia. Nende haiguste korral langeb vastavalt hemoglobiin või vereliistakute arv ja nende vallandumist või ägenemist seostatakse sageli viirusinfektsioonidega. Samuti diabeeti ehk suhkurtõbe ning müokardiiti ehk südamelihase põletikku on aastakümneid seostatud viirustega.

Millest see tuleb, et ühed pääsevad sellest viirusest kergemini, teistel tuleb aga tagajärgedega pikalt maadelda?

Arvan, et peamine tegur COVID-19 tüsistuste tekkel on inimese immuunsüsteemi tugevus ja vanematel inimestel ka viiruskoormus nakatumise hetkel. Nooremaealistel ei ole leitud otsest seost viiruskoormuse ja haiguskulu raskuse vahel. Riskifaktoriteks peetakse kroonilisi südamehaigusi, suhkruhaigust, kõrgvererõhutõbe, liigset kehakaalu, vähkkasvajat, aneemia esinemist ja kroonilisi kopsuhaigusi, kroonilisi maksa- ja neeruhaigusi. Samuti dementsust, depressiooni, aju- või südameinfarkti, Downi sündroomi ja immuunsuse kadu näiteks siirdamiste tagajärjel või selliste ravimite nagu glükokortikosteroidide pikemaajalisel tarvitamisel.

Olete pandeemia algusest alates olnud Saaremaa haigusjuhtude keskel. Läbipõdenute protsent saarel on viiruse vallandumisest peale olnud üsna suur. Kuidas on mõjutanud COVIDi läbipõdemine saare inimeste tervist?

Saan arvamuse öelda vaid haiglaravi vajavate patsientide kohta. Pandeemia algusest on suurem osa koroonat põdenud inimestest olnud vanemaealised ja

krooniliste haigustega. Meil ei ole olnud korduvaid hospitaliseerimisi patsiendi erinevate COVID-19 infektsioonidega, kuid 2020. aastal esines korduvaid hospitaliseerimisi ühe haiguse episoodi vältel, kui arvati, et vastpõdenud saavad iseseisvalt kodus või hooldekodus hakkama, kuid nad vajasid ikkagi pikemat toetavat ravi.

Viimase aasta jooksul on hospitaliseerimise näidustus enamasti nõrkus ja jõuetus, vanemaealine inimene on haigestunud nädal või 10 päeva varem ja seejärel on tekkinud kurnatus, väga suur nõrkus. Siiski, meie suurima koroonaosakonna esialgne analüüs näitas, et 2020. aasta esimeses laines hospitaliseeritute seas, kelle keskmine vanus ületas 80 aastat, on kahe aasta suremus väga kõrge – ligi 50%. Mitu vanurit, kes elasid üle COVID-19 esimese laine, surid hiljem RS-viirusest põhjustatud kopsupõletikku. Sellest võib järeldada, et vanurid, kes satuvad haiglaravile COVID-19 tõttu, on nõrgema immuunsusega ja nendega tuleb olla väga hoolas.

Nooremad inimesed põevad COVID-19 infektsiooni enamasti kodus ja lõplikuks paranemiskes võib minna kuu või isegi 6–8 nädalat. Enamasti on pikemaajalised sümptomid jõuetus, kiiresti tekkiv väsimus, peavalu ja köha.

Mida soovitate inimestel teha, et mitte (uuesti) haigestuda?

Ma arvan, et me kõik põeme koroonahaiguse läbi. Samuti arvan, et osal meist on loomulik immuunsus COVID-19 infektsiooni vastu. SARS-CoV-2 võib levida ka õhu kaudu ja samuti levida loomadele. Seetõttu on väga raske viirust isoleerida ja infektsiooni vältida. Näiteks kui me isoleerime kogu maakera elanikkonna, siis viirus jääb endiselt levima looduses loomade seas ja isoleerimise lõppemisel on suur oht inimestel uuesti nakatuda. Inimesed on kogu oma eksistentsi vältel kokku puutunud viirustega, inimese genoomis on arvatavalt 5–10% geneetilisest materjalist viiruslikku päritolu.

COVID-19 vaktsiinid on näidanud, et nad aitavad ära hoida raske haigestumise, kuid nende mõju kestab lühikest aega. Seetõttu soovitan vaktsineerida riskigruppidel, eelkõige eakatel, kel on kaasuvad haigused. Noored terved inimesed ja eriti terved lapsed ei ole üldjuhul raskest COVID-19 infektsioonist ohustatud.

Viiruse muteerumise tõttu vajame selliseid uusi vaktsiine, mis ei tekita vaid S-valgu vastaseid antikehasid, näiteks nõrgestatud SARS-CoV-2 vaktsiine. Riskigruppe võiks vaktsineerida kord aastas, sellised on ka gripi vastu vaktsineerimise põhimõtted.

Oma immuunsuse toetamine on isegi kõige olulisem. Oluline on teada organismi vitamiinitaset (B12-vitamiin, teised B-grupi vitamiinid, vitamiin C, vitamiin D). Samuti on tähtsad organismi rauavarud ja mikroelemendid, nagu tsink ja seleen. Oma kogemuste põhjal võin väita, et enamikul on vitamiin D puudus ja suur osa meist vajab seda lisaks aasta läbi. Paljudel saarlastel on foolhappe puudus.

Immuunsuse tugevdamine tähendab põhimõtteliselt tervislikku eluviisi – tervislikku toitumist, kehakaalu, kindlasti liikumist, füüsilist aktiivsust ja otsust mitte suitsetada. Metsas jalutamine ja looduses viibimine teeb head. Immuunsust langetavad stress ja unepuudus. Rahu hinges ja südames on see, mida peaks järgima.

Mida saab inimene ise enda aitamiseks ära teha, kui COVIDiga kaasnenud sümptomid, näiteks väsimus, lõhna- ja maitsetaju häired, õhupuudus ei taha üle minna?

See on raske küsimus, kus ei ole lihtsaid vastuseid. Imeravimit või võluvitsa ei ole. Iga haigusjuhtu tuleb käsitleda eraldi.

Esmane reegel on järgida ikka tervislikku eluviisi. Väsimuse korral aitab füsioteraapia, taastusravi, kuid see protsess on pikk ja eesmärk peaks olema samm sammu haaval paranemine. Peavalude ja psühholoogiliste sümptomite korral võib abi olla psühholoogilist laadi, oluline on vältida stressi ja lubada endale piisavalt und.

Minu kogemuste põhjal on abi saadud kõrges doosis glükokortikosteroidravist, mis vähendab autoimmuunset põletikku ja põletikulisi tsütokiine. Kirjanduse andmetel võib väsimuse korral olla kasu, kui manustada veeni suurem doos C-vitamiini. Igapäevaelus tuleb käituda oma jõudu ja energiat arvestades, väsimuse korral on soovitatav pigem teha mitu lühiajalist puhkepausi kui üks pikem puhkus.

Õhupuuduse korral on tõenäoliselt vajalik kopsuarsti konsultatsioon ja hingamisharjutused. Vajadusel tarvitada õhuteid laiendavaid ravimeid. Lõhna- ja maitsemeele ravi on kõige keerulisem. Soovitan kõrva-nina-kurguarsti nõustamist. Vajalik on välistada ninateedes ja õhuteede urgetes põletik ja vajadusel läbida põletikuravi. Soovitatakse ka haistmismeelt treenida, nuusutades teravaid aromaatsete õlide lõhnu ja neid meelde jätta. Treening on pikaaegne ja võib kesta kolm kuud või kauemgi. Kõige olulisem on tervenemise juures jääda positiivseks, hoida head meeleolu ja usku enda tervenemisse.

Liigne suhkur nõrgestab IMMUUNSUST

Milline toit ja treening toetavad immuunsust ja aitavad organismil viirustele vastu panna? Nõu annab toitumisterapeut Kendra Kairi Vaino.

toitumisterapeut Ken dra K a i r i V ai no

Tasakaalus ja vajaduspõhine toitumine on oluline igal ajal, kuid eriti oluliseks muutub see viiruste hooajal sügisest kevadeni. Sel ajal tasub oma menüüs iseäranis rõhku panna põletikuvastastele ja antioksüdantse toimega mikrotoitainetele, nagu vitamiinid A, D, E ja C (eriti C- ja E-vitamiini kombinatsioon) ja mineraalained seleen, magneesium ja tsink (eriti C-vitamiiniga koostoimel). Lisaks on olulised fütotoitained nagu karotenoidid, mida leidub värvilistes puu- ja köögiviljades, ja taimsed looduslikud haigustekitajate vastu võitlevad ühendid polüfenoolid.

Söögilaual peaksid olema kõik toidugrupid, toidu kogused aga lähtuma individuaalsest energiavajadusest.

Jälgida ei maksa pelgalt toidu energiasisaldust, vaid ka toitainelist väärtust. Immuunsuse toetamiseks on olulised täisteravilja tooted, värvilised köögi- ja puuviljad ning marjad kui kiudainete ja vitamiinide-antioksüdantide allikad. Vajalike mineraalainete saamiseks tasub süüa täisterakaerahelbeid ja kama, pähkleid (India ja parapähklid), muna, kala ja mereande.

Toitainete imendumise efektiivsust ja seega ka viirustega toimetulekut mõjutab samuti soolestiku mikrobioota.

Väldi organismi koormamist

On leitud, et liigse suhkrutarbimise, kõrgenenud vererõhu ja immuunfunktsiooni languse vahel on seosed täiesti olemas. Üks Eesti inimene tarbib päevas umbes 31 g suhkrut, mis tähendab, et väga paljudel inimestel on immuunsus langenud juba seetõttu, et nad tarbivad ülemäära suhkrut. Glükoos ja C-vitamiin konkureerivad rakkudesse imendumisel, seega nõrgestab kõrge veresuhkru tase immuunsust. Eriti tasub magusa söömist vähendada siis, kui oled juba haigestunud.

Suure rasvasisaldusega toit, alkohol, tubakas ja passiivne eluviis on teada-tuntud ka kui muude haiguste riskitegurid.

Treeni terviseks

Eesti toitumis- ja liikumissoovituste järgi mõjub tervisele kasulikult, kui liikuda mõõduka koormusega 300 minutit nädalas. Mõõdukas koormus on näiteks kõndimine, sörk, rattasõit, ujumine, tantsimine, aiatööd ja tennis.

Pulsisagedus võiks olla liikudes 70– 85% maksimumpulsist (lihtsustatud valem: meestel 220 – vanus, naistel 226 – vanus). Kui treening on intensiivsem (jooks, hüpped, suusatamine, jõutreening ja pallimängud), piisab 150 minutist nädalas, mis tähendab keskmiselt 3 treeningut nädalas. 10 000 sammu päevas võiks olla igaühe eesmärk parema enesetunde nimel.