Apteekritädile antud lubadused

Apteeker Silvi Helmoja on kolme aastakümne jooksul apteegis töötades kogenud rohkelt muutusi ja uusi alguseid. Ent üks on jäänud siiski samaks – apteekritöö olemus, millesse on sisse kirjutatud kannatlik meel, oskus kuulata ja anda ravisoovitusi.

TEKST: EVELIN KIVILO-PAAS l FOTO: ERAKOGU

Sel suvel sai mul apteegis töötamisest 32 aastat täis. Kui 1990. aastal suvel tööle läksin, arvutati apteegis veel arvelauaga, kuid juba oli õhus tunda uusi tuuli.

Nüüd ei kujuta enam ettegi, et kaupade tellimiseks tuleks teha aastatellimusi ja kaupa saab neli korda aastas. Ja kui palju tuli siis apteegis ise kaupa jaendada ja valmistada… Praegune kiirus ja mugavus on suured eelised – saame juba järgmisel päeval külastaja soovi täita, kui kaup laos olemas.

Apteekri sõna maksab

Alustasin tööd väikelinna apteegis, kus muutuste käigus jäin üksi tööle ja kõik mured tuli ise korda ajada– apteegiruumid kütta ja koristada, ravimeid jaendada ja valmistada, külastajaid teenindada ja arveraamatuid korras pidada.

Elumuutus viis mind armsasse Viljandi linna, kuhu jäin 20 aastaks. Et apteekide erastamine oli hoos, sattusin tööle eraapteeki Kui apteeki jõudsid arvutid, ei kujutanud esialgu elu nendega ette, aga nüüd ei kujutaks vastupidist ette.

Nägin väikeseid põnne noormeesteks ja neidudeks sirgumas. Kuulasin neid ja püüdsin aru saada, mis neil mureks ja hingel. Rõõmustasime koos, kui kõik hästi läks ja pärast ravi paraneti.

Meenuvad juhtumid, kus apteekri sõna oli palju tähtsam kui isa ja ema oma. Kord oli üks väike poiss lasteaiast köha saanud. Ta tuli issiga apteeki ning koos valides leidsime rohu, mis peaks kõige paremini aitama. Andsin õpetused kaasa, kuidas rohtu võtta. Hiljem kuulsin isalt,

Silvi Helmoja on olnud hoo- ja nõuandjaks mitmes apteegis, praegu jagab ta end Tartu Ülikooli kliinikumi ja Sangaste apteegi vahel. et ega see rohi nii hea polnudki, aga laps oli ju apteekritädile lubanud rohtu võtta ja terveks saada.

Abistaja ja ärakuulaja

Apteekriks soovisin saada juba põhikooli ajal. Meil oli maal väga tubli apteeker ja maalapsed pidid korjama päris palju ravimtaimi. Mulle see väga meeldis ja nii sain tihti ka apteekrilt lisaülesandeid.

Nüüd töötan kolmandat aastat Tartu Ülikooli kliinikumi apteegis. Õnneliku juhuse tõttu käin ka abiks väikeses maa-apteegis Sangastes. Saan olla abistaja ja ärakuulaja mõlemal pool.

Töö suurt ei erinegi, kuid vahel vajavad maal inimesed lähedasemat suhtlemist ja ärakuulamist. Tartus tööl olles puutun aga kokku paljude uute ja ainulaadsete ravimitega, mis muidu jääksid võõraks.

Ennast tuleb hoida

Eks ennast tuleb samuti turgutada ja hoida. Kui kõike vajalikku tervislikust toidust kätte ei saa, on vaja midagi lisaks võtta, et viirused külge ei hakkaks.

Minule on suured abimehed olnud ikka Q10- ja D-vitamiin. Püüan palju õues olla ja toita oma salaarmastust rabade vastu. Rabas olles tundub elu palju vaiksem ja värvikam. Olen enamiku Soomaa rabadest korduvalt läbi käinud.

Talvel kõndisin koos jänkupoisiga laudrada pidi, tema ees ja mina vaikselt järel. Suvel on mul õnnestunud rabaservas näha karu, kes maiustas mustikatega. Kui harjud ära rabavaikusega, oskad ka ise seal vaikne olla ja saad jälgida loomi ja linde.

Enim meeldib mulle rabas käia suvel, sest siis saab alati boonuseks mõnusa supluse rabalaukas.

Loomingulisus viib edasi

Üks teine pikaajaline harrastuski on saanud alguse apteegist. Kui apteegi akendel polnud veel reklaame, küpsetasin advendiajaks apteegiaknale kaunistuseks piparkoogimaja, mida vanaemad käisid koos lastelastega vaatamas ja uudistamas. Kui seda kohe jõuluaja alguses väljas polnud, küsiti, kas sellel aastal ei tulegi piparkoogimaja.

Piparkoogimaja tehes ei tea kunagi, mis välja tuleb. Plaanid on ühed, aga vahel küpseb tainas plaanitust teisiti. Nii on tihtipeale ka haiguste ja ravimistega – loodetakse üht, aga välja tuleb hoopis midagi muud.

Tuleb olla loominguline ja arvestada juhtumitega, mida ei saa alati kontrollida. Aga hea, kui lõpptulem on ilus ja tervekstegev.