Kus kutsa ema on?

„Kust on loomake pärit?“ – selle küsimuse peaks esitama igaüks, kes kavatseb omale koju võtta kutsika või kassipoja. Jah, isegi siis, kui tõupaberid pole uuele omanikule olulised. Vabrikust looma soetamisega võtab inimene tohutu riski.

TEKST: MARIKA ALGPEOS, Varjupaikade MTÜ vabatahtlike koordinaator ja Rannamõisa PetCity kliiniku administraator FOTOD: ERAKOGU, UNSPLASH

Mul on kodus varjupaigast võetud 13-aastane chihuahua, kes on pärit 94-pealisest koerakolooniast. Koerakest peeti koos teiste omasugustega väikeses Sillamäe korteris kitsades puurides, kus nad olid sunnitud elama oma väljaheidete sees.

Kui ta enda juurde võtsin, oli loom tugevas stressis. Ta peaaegu minestas hirmust, kui tema poole mõne väikese liigutuse tegin. Psüühiliselt oli koerake katki, tema tagumisel käpal oli kunagi olnud luumurd ja tema hambad olid kohutavas seisus.

Läks kaheksa kuud, et ta hakkaks mind usaldama ja käituma nagu normaalne koer. Tegime ta suu korda ja uurisime südant. Õnneks polnud vaja vana luumurdu opereerida.

Tean ka üht beagle’it, kes osteti odavalt millerdaja käest kuulutusteportaali kaudu. Loom oli usse täis ja kartis isegi oma varju. Edaspidi ilmnesid koeral tugev allergia ja neeruprobleemid. Praegu elab kõigest 4-aastane loom ravimite peal ning omanik käib iga kuu nende eest välja kopsaka summa.

Need kaks näidet kirjeldavad kõnekalt, millega riskib inimene, kes otsustab endale tõulooma odavalt ebaseaduslikust loomavabrikust hankida.

Tõsised tervisemured ja käitumishäired

PetCity kliinikus ja loomade varjupaigas töötades puutun sageli kokku koera- ja kassivabrikutest pärit tõulaadsete loomadega, kellel esineb tõsiseid tervisemuresid ja käitumishäireid. Hiljuti oli näiteks Varjupaikade MTÜ Pärnu varjupaigas mitu collie-laadset koera, Tallinna varjupaigas aga Hiina harjaskoera ja kääbusšnautseri laadsed koerad, Siberi kassid ning dobercorso’d (endine

omanik oli paaritanud dobermanne ja cane corso’sid, mille tagajärjeks olid tõsised probleemid looma närvisüsteemis).

Ka PetCity kliiniku arstikabinetis näeme sageli loomi, kel on levinud igasugu allergiad ja südamehaigused, mis on vale ja loomale üle jõu käiva aretustöö tagajärjed.

Eesti seadused eristavad kaht ebaseaduslikku loomadega seotud tegevust. Esiteks loomavabrikud, kus loomi aretatakse valesti ja peetakse halbades tingimustes, ja teiseks ebaseaduslik eksootiliste loomade turg ja Eestisse sissetoomine.

Loomakaitseseaduse järgi on lubamatu põhjustada loomale vigastusi ja valu ning välditavaid füüsilisi ja vaimseid kannatusi, näiteks sundida looma üle jõu käivatele pingutustele, korraldada loomavõitlust, looma hüljata või jätta abitusse seisundisse. Paraku on füüsilised ja vaimsed kannatused loomavabrikus elavate loomade igapäevaelu osa.

Millised on riskid?

Suure tõenäosusega on vabrikust pärit loomad vaktsineerimata ja täis parasiite, ent need on veel kõige väiksemad mured. Suur oht on saada vabrikust viletsa geneetikaga loom, kuna tihtipeale paaritatakse vabrikutes lähisugulasi. Seetõttu võivad loomal välja lüüa igasugused probleemid, alustades geneetiliste mutatsioonide ja erinevate haigustega ning lõpetades katkise psüühika ja keerulise käitumisega. Risk on saada ka nakkushaige loom, kes võib seetõttu isegi surra.

Raha kokkuhoiu asemel võib loomavabrikust saada hoopiski tõulooma meenutava haige ja käitumishäiretega looma, kelle ravile ollakse sunnitud tulevikus kulutama suuri summasid.

Tunne loomakasvatajat

Korralikud kasvatajad üldjuhul ei avalda kuulutusi loomapoegade kohta kuulutusportaalides ega sotsiaalmeedias. Tihtipeale aga ei saa inimesed aru, et tegu on kutsika- või kassivabrikuga, kuna pildi peal on ilusad ja armsad loomad.

Korralike kasvatajate pesakonnad on ette planeeritud ja soovijad võivad looma oodata päris kaua. Kui siiski jääb keegi mingil põhjusel kodu otsima, reklaamivad kasvatajad teda tavaliselt kasvanduse veebilehel, kus on alati kogu info loomade ja nende vanemate kohta.

Alati tasub teha kodutööd, uurida kasvataja tausta, kas ta on kennelliidu liige või kirjutada tõuklubisse ning küsida nõu.

Hea tõuloom ei ole odav. Korralikud kasvatajad tegelevad aretustööga tõsiselt ja panustavad pesakondadesse suuri summasid – toovad uut verd sisse välismaalt, loovad loomadele head elutingimused, pakuvad neile kvaliteetset toitu ja vitamiine, hoolitsevad arsti läbivaatuste eest ja korraldavad analüüse võimalike tõuhaiguste kohta. soodsat hinda sellega, et nad ei tee loomale tõupabereid. Tegelikult on tõupaberite vormistamine aretajale kõige väiksem kulu.

Levinud on arvamus, et paberitega tõulooma ostes oled kohustatud käima näitustel. See ei ole ilmtingimata nii. Tõuloomad jagunevad kolme klassi: aretus- (breed class), näituse- (show class) ja lemmikloomaklass (pet class). Alati on võimalik valida enda jaoks sobivaim variant ja jõuda kasvatajaga kokkuleppele.

Lemmikloomaklassi loom on absoluutselt normaalne loomake oma pisikeste puudustega, mis ei lase tal aretusest või näitustest osa võtta. Näiteks võib tal olla üks hammas veidi viltu või turja kõrgus sentimeetri jagu standardist enam. Selliseid puudusi tavainimene isegi ei märka. Kui te ei soovi käia näitustel, tasub lihtsalt kasvatajaga sellest rääkida.

Seda aga ei tee ükski millerdaja (paberiteta koerte tootja – toim), nende ainus eesmärk on rohkem poegi saada ja nad kiiresti maha müüa.

Kui müüja ei lase tulla enda juurde looma valima, ei taha näidata looma vanemaid, vaid soovib foto järgi valitud looma neutraalsel territooriumil (nt park, bensiinijaam vms) üle anda, peaksid ostjal häirekellad lööma hakkama.

Suure tõenäosusega ei ole müüja vastutustundlik kasvataja, tema loomad elavad kehvades tingimused ja poegivad vahetpidamata, mis kurnab emalooma organismi.

Mida tõupaber näitab?

Osa inimesi ei pea tõupabereid vajalikuks, vaid soovivad endale lihtsalt armsat lemmikut. Tõupaberid annavad infot looma sugupuu kohta ja garantii, et tõuaretus oli korralik.

Sageli seletavad millerdajad loomade

Ka väikelooma võttes tuleb olla tähelepanelik

Millerdajad võivad tegeleda igasuguste tõugudega, kuid nad teavad ka väga hästi, mis on hetkel moes ja käivad ajaga kaasas. Alati on väga populaarsed väikesed koeratõud: chihuahua’d, york’id, spitsid. Neid on võimalik korraga palju isegi väikesesse korterisse ära mahutada. Populaarsed on ka Prantsuse buldogid, retriiverid ja kassidest britlased ja meini kassid. Kahjuks leiavad nad kõik ostjaid.

Üsna levinud on Eestis trend soetada endale lemmik välismaalt. Ka sealt on võimalik tuua nii hea tõuloom kui ka vabrikus millerdatu. Taas tasub teha eelnevalt põhjalikku uurimistööd. Kui ostate loomakese tädikese käest turult või bensiinijaamast, peaksite olema valmis igasugusteks üllatusteks.

Millerdamise probleem ei puuduta ainult koeri ja kasse, vaid ka pisiloomi– rotte, küülikuid, villakhiiri, linde ja eksootilisi loomi.

Looma soetamine kahtlase millerdaja käest tähendab oma rahaga julma äri toetamist, nii loomapoegade kui ka emasloomade ohtu seadmist ja see toob loomaomanikule hiljem kaasa suuri probleeme.

Õnneks on muutunud olukorda kontrollivad ametid aktiivsemaks ja ka inimesed teadlikumaks. Varasemast enam osatakse aru saada, et loom võeti imelikust kohast ja otsitakse abi. Samuti avalikustatakse selliseid juhtumeid järjest tihedamini, mis on väga positiivne.