Mängud värvidega

Keskaegses krimitriloogias apteeker Melchiori kehastav Märten Metsaviir ja tema filmikaasat Keterlyni mängiv Maarja Johanna Mägi on veendunud, et ei ütle kunagi ühestki rollist ära selle suuruse pärast. Nad usaldavad elu pakutud võimalusi.

Mängud värvidegaTEKST: EVELIN KIVILO-PAAS l FOTOD: LAURA STRANDBERG STIIL: AULIKKI PUNISTE l MUAH: KRISTI PETOLAI RÕIVAD: TALLINNA KAUBAMAJA, RESERVED

Äsja lavakooli lõpetanud noore näitlejana avanes Märtenil ja Maarja Johannal harukordne võimalus täita peaosi ühe soojaga üles võetud kolmes Melchiori-filmis, mida sel sügisel on võimalik korraga ka kinolinal näha. Vaataja saab kogeda nii põnevust, õudu kui ka müstikat ja armastust. Millistest rollidest ja hetkedest nad laval ja elus veel unistavad?

Kuidas teil selle aasta ilus suvi möödus?

Märten: Tegelesin palju oma lapsepõlvehobi, kardisõiduga. Olin mitmel võistlusel mentori ja mehaanikuna kaasas. Suvel ma ei näidelnud ja ega ma seda võimalust ka otsinud. Kevaditi, kui kardihooaeg algab, tekib mul heas mõttes teatrist tüdimus, suve lõpuks aga tuleb tahe kunsti teha tagasi. Need valdkonnad toidavad teineteist päris hästi.

Maarja Johanna: Suve alguses olid filmi „Vigased pruudid“ võtted ja teist suve mängisin kaasa Vanemuise suvelavastuses „1984“. Ka reisil käisin. Vabal ajal lähengi tavaliselt kuhugi ära.

Mis mõtted valdavad, kui võtad vastu rolli, mille mõni näitleja on nii tugevalt rahva südamesse mänginud? Vigaste pruutidena kangastub tahes või tahtmata Guido Kanguri ja Andrus Vaariku koomiline mäng.

Maarja Johanna: Ma ikka mõtlen, et kui keegi on mind casting’ul sellesse rolli valinud, ju on selleks põhjus. Ma usaldan. Melchiori-filmiga tekkis küll alguses tunne, et esimene film ja nii suur roll. Olen väga õnnelik, et selle ära tegin. „Vigaste pruutide“ film tuleb ikka väga erinev telelavastusest.

Märten: Meie väikeses maailmas, käsitööliste keskkonnas Eestis ei ole see minu arvates nii suur kaalumise koht, kas võtta roll vastu või mitte. Hollywoodis on Jokkerit kehastanud Jack Nicholson, Heath Ledger, Joaquin Phoenix. Muidugi tekib küsimus, kas ma suudan sama rolli värskena tuua ekraanile või mitte. Pigem on see generatsioonide küsimus – uus film tehakse tavaliselt uue generatsiooniga, sest varem ei ole mõtet.

Eesti filmimaastikul polnud varem midagi sellist tehtud, milles teil oli noorte näitlejatena võimalik osaleda – korraga võeti üles kolm osa. Mida see kogemus teile andis?

Märten: Mul on sellele keeruline vastata, sest varem mul polnud filmi tegemise kogemust. Ilmselt on korraga üht filmi tehes lihtsam süveneda ja asju kontrolli all hoida. Kolmes filmis tegeled paratamatult mitme liini, tegelaste ja nende muredega korraga. Tuleb jälgida, kuidas need kasvavad, et ei mängiks sündmusi samamoodi, samade värvidega nagu Elmo (Nüganen, filmi režissöör – toim) ütleb. Ma ei hakka minimeerima – see oli ikkagi võimas kogemus.

Maarja Johanna: Kui näitlejad, režissöör ja võttetiim keskendusid konkreetsele stseenile, siis võtteplatsil oli alati ka inimene, kes jälgis, kuidas see tervikusse sobitub, liinid segamini ei läheks või alguses liiga palju teadmist ette ära ei annaks.

Milline kolmest Melchiori osast teid ennast kõige rohkem haarab?

Maarja Johanna: Juba stsenaariume lugedes läksid need filmid minu jaoks kasvavas kvaliteedis. Teine osa on rohkem müsteerium ja kohati räigem kui esimene. Grimmimeeskond särab selles filmis täies hiilguses. Ka mõrvalugu on hästi huvitav. Kolmas film on minu jaoks kõige filosoofilisem, sügavam ja intellektuaalsem, sellesse lisanduvad suuremad ja keerulisemad ideed.

Märten: Nagu eluski on kõige olulisem inimeste ja filmis tegelaste areng. Teises osas näeme Melchiori ja Keterlyni, kes esimeses osas oli Gerke, silmanähtavat arengut. See annabki filmidele kaalu ja suuruse. Kolmas film jõuab tegelastevaheliste suhetega kõrgpunkti.

SELGUS ISEENDAS. „Kui ma olen iseendas selgusele jõudnud, siis mind kõigutab vähem ka see, mida keegi teine minust arvab,“ sõnab Märten. Ta on arvamusel, et iseenda kõige suurem vaenlane on inimene ise – mõtted algavad ju igaühe enda peast.

Üliinimese ideest ja sinisest šokolaadist

 Minu jaoks toimib hästi distsipliinist ja rituaalist kinni hoidmine. Nimetan seda üliinimese projektiks: kui ma sean endale järjest kriteeriume ja suudan loobuda millestki, viib see mind mu eesmärgile lähemale – saada iseendast võitu.

Esimese käiguna loobusin neli aastat tagasi alkoholist. Kui ma polnud kaks aastat alkoholi joonud, tekkisid mul ühel hetkel unenäod, kus olin end täiesti purju joonud. Ärkasin hirmuga üles ja tundsin, et ma ei taha kunagi libiseda sellele teele.

Praegu loobun suhkrust. Mida kauem ma suhkrust eemal olen, seda pikemalt on minu mõte päeva jooksul terav. Ka matetee joomine aitab mul erksust hoida.

Ma tean, et kohe, kui ma teen Fazeri „sinise“ lahti ja võtan ühe tüki, ei suuda ma end kontrollida, vaid söön terve tahvli korraga ära ja pärast lähen vaatama, kas kapis on midagi magusat veel. Ja siis ma leian sealt küpsised ja söön need ka ära.

Kui ma seda esimest käiku aga ei tee, vaid saan enne sellest oma mõtetes võitu, viib see mind lähemale üliinimeseks olemise mõttele. See mõtteviis ei puuduta ainult toitumist, vaid kõike, mis mind ümbritseb– kuidas ma suhtun teistesse inimestesse, kuidas ma lasen neil endasse suhtuda ja kui palju ma võtan arvesse, kuidas nemad minusse suhtuvad.

Praegu luban endale nädalas ühe päeva, kus söön piiratud koguses magusat, kuni see kasvab välja selleks, et ma üldse ei tarbi seda. See on nagu võõrutusravi, kus kogust järjest vähendatakse, mitte ei võeta kõike korraga ära, sest sellega ei tuleks inimene toime.

Äratusest ja taimetoitlusest

 Olen hästi kõikuv oma tervise eest hoolitsemises. Kui mul on aega, mõtlen rohkem sellele, mida süüa, kuidas liikuda ja puhata. Kui aga teatris läheb tööga kiiremaks, jääb toitumine ja tervise eest hoolitsemine tagaplaanile ning pikkadel tööpäevadel kipun jooma rohkem kohvi.

Ühel hetkel pärast kooli lõpetamist tundsin, et mu elu on nii mugavaks läinud – proovid algavad kell 11; magan kaua tahan, söön millal ja mida tahan; kogu aeg on soe olla, sest radikas töötab. Tundsin, kuidas ma vajun oma diivanipatja ja jäängi sinna.

Mõtlesin, et tahaksin oma ellu midagi sellist, mis mind üles ärataks. Paastumine tundus põnev ja guugeldasin selle eri vorme. Mõned vormid tundusid liialt tavaelu häirivat või liiga ekstreemsed. Lõpuks jäin selle juurde, et paastusin iga kahe nädala tagant ühe päeva.

Alustasin ka siis aeglaselt ja rahulikult, et näha, kuidas keha reageerib: esimesel paastupäeval ei söönud pärast kella 18, järgmisel lõpetasin söömise kell 17, kuni jõudsin selleni, et ma ei söönud paastupäeval pärast kella 12. Mu keha reageeris hästi – sain tagasi ärksuse, näljatunne kadus ja treenisin oma keha ebamugavate olukordadega paremini toime tulema. Lisaks muutus ka tavapäevadel mu toitumine kuidagi loomulikult palju tervislikumaks.

Olen umbes üheksa aastat suuresti taimetoitlane. Ka seda hakkasin viljelema järk-järgult. Kui vanaema tegi lihapalle, võtsin esialgu kolme asemel kaks. Nüüd ei tahagi mu keha enam eriti liha vastu võtta, kuid aeg-ajalt ma ulukiliha siiski söön, olen intensiivkasvatuse vastu.

Olen ka ise käinud korra jahil kaasas, mis panigi mind sellele protsessile väga palju mõtlema– kui sa ei suuda vaadata surnud põdrale metsas silma, siis pole minu arvates eetiline ka seda liha süüa.

SALTOD... on Maarja Johanna lemmikuim liikumisviis. Eelmisel aastal hakkas Maarja käima akrobaatika algajate rühmas. „See on mu hobi, ma ei tee seda selleks, et saada akrobaadiks ja teha kahekordseid saltosid, aga kindlasti annab see mu lavalisele liikumisele enesekindlust. Näiteks ma oskan maanduda, kui peaksin kukkuma,“ selgitab ta.

Mida arvate pärast oma rolli apteekri ametist?

Märten: See on väga lugupeetud amet. Farmatseudid on väga haritud inimesed. Kohati on tunne, et nad tunnevad iga toote tagaküljel olevat kirjeldust peast. Isegi kui sümptomi vastu rohtu otsides on viis eri võimalust, oskavad nad neil vahet teha. Kodus viljeleme palju alternatiivmeditsiini. Tervisemurede korral ei keskendu me ainult sümptomi ravile, vaid ka selle põhjusele.

Apteekri filmirollis oli mulle suureks abiks kunstimeeskonna loodud eksterjöör ja interjöör. Keskajal pidasid paljud apteekrit ka ravitsejaks või nõiaks.

Maarja Johanna: Apteekri ruum filmis lõhnas küll nagu idüllilisel keskajal, mida me ette kujutame... kõik need ravimtaimed ja vürtsid. Muidugi on apteekri amet võrreldes Melchiori ajaga väga palju muutunud. Tol ajal pandi näiteks eksootilisi kuivatatud loomi rippuma, et tekitada müstikat ja respekti apteekri vastu. Filmiski rippus minikrokodill. Filmi tegemise ajal uurisin ka kodus rohkem ravimtaimede raamatuid.

Näitlejal on haruldane võimalus oma töös ajas rännata ja eri ajastuid tunnetada? Mis on teie jaoks keskaja võlu ja valu?

Maarja Johanna: Ma ei teadnud varem keskajast eriti palju, olin rohkem uurinud AntiikKreekat ja muinasaega. Kui see roll tuli, hakkasin ka keskaja kohta rohkem uurima. On vana tõde, et mida rohkem tead, seda enam ka näed ja mina muutusin keskaja fänniks.

Mul on nüüd nii huvitav minna kunstimuuseumisse, kus on keskaegsed maalid ja kostüümid ning mõista nende funktsiooni ja tähendust. Võlu on selles, et pajusid asju ei teata ajaloo kohta täpselt, on vaid oletused. Aga mul on jäänud mulje, et keskajal oli elu vabam, oli enam võimalusi, mis hiljem kinni pitseeriti.

Märten: Nõustun Maarjaga, et meil on vabadust praegu tunduvalt piiratumalt. Palju sõltub meist väliselt– kas tuleb ühiskonna sulgemine, mida idanaabrid teevad... Keskajal ei teatud välismaailmast palju, kõik toimus olevikus. Täna elame hästi palju tulevikus. Mõtleme sellele, et kahe tunni pärast on elektri hind 4000 eurot megavatt-tunni eest. Me teame küll palju rohkem, kuid ei tea, kas see võib mingil hetkel hakata meid hoopis pärssima.

Millistesse ajastutesse sooviksite veel oma rollidega rännata?

Märten: Võin pakkuda kindla ajastu, mis oleks väga piiritletud ja mida kõik saaksid enamvähem ühtmoodi tunne

Fotod: Robert Lang, Eneli Rohtla

„Apteeker Melchior. Viirastus“

 Keskaegse krimipõneviku teises filmis ehmatab öövahti kohutav viirastus – rikka kaupmehe traagiliselt uppunud tütar. Hommikuks on vahimees kõrgest tornist surnuks kukkunud ja kahtlastes õnnetustes kaotavad elu veel mitu inimest.

Neid sündmusi asub uurima Melchior, kelle teed ristuvad nii lõbutüdruku kui ka preestriga, võõramaa kunstniku ja hullunud ketseriga. Vihjed viivad ta Pirita kloostrisse, mille sünged võlvid varjavad unustusse maetud ohtlikku saladust.

tada, kuid tulevikku ei tunneta keegi, on ainult aimdused filmidest. Kui saaks mitusada aastat aega edasi kerida ja vaadata, mis toimub, oleks see väga huvitav.

Maarja Johanna: Mul on suur huvi VanaKreeka ja VanaEgiptuse vastu. Hea meelega mängiksin mõnes VanaKreeka jumalate mütoloogilises või ka iidset ja ammust tavaelu käsitlevas tükis. Aga samamoodi võiksin mängida mõnes tulevikuloos. Tehisintellekt on minu jaoks kõige vastuolulisem ja hirmutavam, samas ka kõige huvitavam tulevikuteema.

Märten: Üldjuhul kõik sarjad ja filmid, mis räägivad tulevikust, on kas apokalüptilised või tehisintellektiga seotud. Kui keegi suudaks luua veel mõne kolmanda liini, tahaksin seal veelgi rohkem osaleda.

Maarja Johanna: Näiteks pääsemise või suure uputuse teema. Maa pealt koristatakse ära kõik halb ja näidatakse, milline võiks olla elu, kui tulevik oleks ilus.

Film või teater? Mis teid kummagi juures köidab?

Märten: Olen tükk aega kandnud endaga kaasas mõtet minna välismaale filminäitlemist õppima, kui mul oleks rahaliselt võimalik ja saaksin oma kõige lähedasemad kaasa võtta.

Filmindus tundub minu jaoks kirurgiline töö, kuna see on palju täpsem ja suunatum. Kaamera annab nii palju võimalusi salvestada emotsioone ja efekte. Saan jahtida tõelist elu ja orgaanilisust. Suurel laval 400-kohalisele saalile mängides tekib tahes-tahtmata tunne, et nii valjusti rääkimine ei ole loomulik. Kodus ma ju ka ei räägi nii.

Mulle meeldib filmis see, et teed oma asja ära nii hästi, kui oskad ja nii jääbki. Teatris pean esmaspäeval lavale minnes pingutama sama palju nagu reedel. Publik peab ikka saama sama elamuse, ükskõik,

Sel kevadel, 15. aprillil esilinastunud triloogia esimest osa „Apteeker Melchior“ on kinos vaatamas käinud üle 124 000 inimese. Kogu iseseisvunud Eesti 31 aasta jooksul on Eestis toodetud üle tuhande filmi, millest vaid 11 on ületanud 100 000 vaataja piiri.

Esimest korda linastub Eestis ühe aasta jooksul filmide triloogia.

Endiselt on kinokavas keskaegse krimipõneviku esimene film „Apteeker Melchior“. Augusti keskel linastus „Apteeker Melchior. Viirastus“, kolmas film „Apteeker Melchior. Timuka tütar“ jõuab kinodesse 14. oktoobril.

Teise filmi peaosatäitjad on Märten Metsaviir, Maarja Johanna Mägi, Alo Kõrve, Raivo Trass, Carmen Mikiver, Rain Simmul, Riina Maidre, Mait Malmsten.

mis minu elus parasjagu on juhtunud.

Maarja: Melchiori tehes hakkasin mõtlema, et mulle meeldib film rohkem– seal saan mängida palju vähemate vahenditega ja palju detailsemalt. Mulle meeldivad filmis eri võttekohad ja teistsugune rutiin. Teatris mängid üht etendust mitu aastat, filmis on iga päev uus stseen.

Ent mulle ikkagi meeldib see teatri tolm. Mulle meeldib minna teatrisse, vaadata etendust lava kõrval, näha teisi näitlejaid laval, tunnetada publikut. See on väga eriline.

Oktoobris linastub kinos kolmas Melchiori film. Mida toob sügis veel teie tegemistesse?

Maarja Johanna: Minul on Vanemuise teatris üsna palju lavastusi mängukavas. Sügisest algavad ka uue lavastuse proovid.

Märten: Olen Eesti Draamateatri nimekirjas ja mult küsitakse sageli soovitusi, mida vaatama tulla. Saadan küsijad tavaliselt teatri kodulehele vaatama, mis neile võiks sobida. Veel vähem suudan ma aga tutvustada midagi, kus ma ise olen tegev.

Mul on üliraske hakata rääkima, et 22. oktoobril esietendub „Meister Solness“. Mulle meeldiks tunduvalt rohkem, kui inimesed leiaksid ise selle tee üles. See tekitab olukorra, et nad tõesti tahavad tulla ja õhtul seal saalis olla. Üsna raske on olla laval, kui vaataja ei taha tegelikult saalis olla. Selle tunnetab laval kohe ära. Minu arvates ongi teatris kõige olulisem energia – see laetus, millega lähed lavale ja millega tuled lavalt.

Maarja Johanna: Mina olen lavale minnes võtnud alati suhtumise, et kindlasti on saalis keegi, kellele üldse ei meeldi ja kindlasti on keegi, kellele meeldib väga. Kui saalis on kas või üks inimene, kes tahab seal olla, siis ma mängingi temale.

Milliseid elamusi te oma ellu otsite?

Märten: Käisin juulikuus Pariisis Coldplay kontserdil. See oli reaalselt elamus – lapsemeelne ja rõõmus, seal oli joovastust ja lugude kaudu tekkisid isiklikud mälestused.

Maarja Johanna: Kui ma tahan elamust, siis lähen loodusesse või reisile. Metsikus looduses saan kõige tugevamaid elamusi. Sel suvel võtsin mägikose all dušši – see on väga hea elamus.

Mida teeksite siis, kui te ei näitleks?

Märten: Ma tegeleksin mootorispordiga, aga kui võtta mõni elulisem elukutse, siis oleksin tuletõrjuja (naerab).

Maarja Johanna: Ma ei tea, kuhu elu oleks mind viinud. Olen mõelnud, et aedniku ja maastikukujundaja amet oleks mind huvitanud. Sain lavakasse kohe pärast keskkooli. Kui ma poleks lavakasse saanud, oleksid mul teised teed olnud avatud. Praegu tunnen küll, et näitleja amet on minu oma. See eluviis ja mõttemaailm sobib mulle.