Haridusteaduse valdkonna doktoriõppe uuringu aruanne by Programm Eduko

Tartu Ülikooli Pedagogicum

Haridusteaduse valdkonna doktorioppe uuringu aruanne Haridusteaduste valdkonna doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ning edasijõudmine õpingutega: doktoriõppe toetuste kohasus haridusteaduste valdkonnas

Ots, A., Leijen, Ä., Pedaste, M.

Tartu 2010

Sisukord 1.

Sissejuhatus ..................................................................................................................................... 4

2. Haridus- ja loodusteaduste valdkonna doktorantide võrdlev toimetulek ja edasijõudmine õppetöös ................................................................................................................................................. 7 2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ja õpingutes edasijõudmine ..................................... 7 2.1.1. Uuringu valim ........................................................................................................................ 7 2.1.2. Sotsiaalmajanduslik olukord.................................................................................................. 7 2.1.3. Õpingutes edasijõudmine...................................................................................................... 8 2.1.4. Andmete analüüs .................................................................................................................. 8 2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide võrdlus sotsiaalmajanduslikus olukorras ja õpingutes edasijõudmises ................................................................................................................... 9 2.2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ........................................................................... 9 2.2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustavate tunnuste seosed................................................................................................. 11 2.2.3. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide edasijõudmine õpingutes ja sotsiaalmajanduslik olukord .......................................................................................................... 14 2.3. Kokkuvõte ................................................................................................................................... 17 3.

Doktorantide õpingutee kujunemine ja töötamine ...................................................................... 19 3.1. Uurimisküsimused ja uuringu läbiviimine .................................................................................. 19 3.2. Tulemused .................................................................................................................................. 20 3.2.1. Kõrghariduse tasemete läbimine järjest või intervallidega ning seletused õpingutee kujunemise kohta .......................................................................................................................... 20 3.2.2. Asjaolud, mis tingivad töölkäimist ning tegurid, mis võiks soodustada töölkäimisest loobumist....................................................................................................................................... 22 3.2.3. Doktoriõppes osalemise kokkusobitamine oma töö ja pereeluga ...................................... 23 3.3. Kokkuvõte ................................................................................................................................... 25

Doktorantide akadeemiline mobiilsus........................................................................................... 27 4.1. Instrumendid doktorantide mobiilsuse iseloomustamiseks ...................................................... 27 4.1.1. Doktorantide akadeemilise mobiilsuse määr ja iseloom .................................................... 27 4.1.2. Mobiilsustoetuste kasutamine ............................................................................................ 28 4.1.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud....................................................................... 28 4.1.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel ...................................... 29 4.2. Doktorantide akadeemiline mobiilsus........................................................................................ 29 2

4.2.1. Akadeemilise mobiilsuse erinevad liigid ja neis osalemise sagedus ................................... 29 4.2.2. Akadeemilise mobiilsuse toetamiseks loodud rahastamisallikate kasutamine .................. 31 4.2.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud....................................................................... 32 4.2.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel ...................................... 35 4.3. Kokkuv천te ................................................................................................................................... 36 5.

Arutelu ........................................................................................................................................... 39

1. Sissejuhatus Käesoleva uuringu eesmärgiks on iseloomustada Eesti ülikoolides haridusteaduste valdkonna doktoriõppes osalejate puhul seoseid õpingutevälise toimetulekuviisi ning õpingutega edasijõudmise tempo vahel seostades saadud tulemusi doktorantide mobiilsusega ning kaaluda saadud tulemuste põhjal doktorantidele suunatud toetusmeetmete osas toimuvate muudatuste sobivust haridusteaduste valdkonnas. Käimasoleva kõrgharidusreformi käigus on juba muudetud põhimõtteid, mille alusel toetatakse doktoriõpe läbimist. Haridusteaduste valdkonna jaoks võib pidada huvipakkuvateks sammudeks nii võimaluse loomist avada ülikoolides riigieelarvelisi osakoormusega doktoriõppe õppekohti kui ka kava võtta doktorante õpingute ajal tööle nooremteaduri ametikohale1. Doktorantide õpingutele pühendumise ja nende õpingutevälise toimetuleku seosed on pikemat aega olnud üheks oluliseks teemaks Eesti kõrgharidus- ja teaduspoliitika kujundamisel. Üheks käsitletavaks teemaks siinjuures on kindlasti doktoriõpingute venimine ja katkemine, mis on osaliselt seotud doktorantide tegevusega muudes eluvaldkondades, sh pere- ja tööelus. Olukorras, kus õpingute riikliku rahastamise lähtekohaks on eesmärk saada võimalikult ruttu teatud hulk õppekava lõpetajaid, on õpingute venimise esinemine üle selleks õppekavades määratud nominaalaja tülikas uudis nii koolituse tellijatele kui ka selle korraldajatele. Pikaks venivad õpingud on muutunud tülikaks ka õppijale (nt piirangud õpingutes osalemise ajale, toimetulek kiirelt muutuvate õppekavadega, võimaluste kadumine kasutada toetusi õpingutes osalemiseks või ka uurimistöö tegemiseks). Ent samas tuleb tunnistada, et kujundades raame õpingute korraldusele, peab arvestama doktoriõppes oodatud sihtrühma tegelike võimaluste ja huvidega. Vastasel korral võidakse luua õppimisvõimalusi, mis praktikas ei saagi tõhusalt rakenduda. Seejuures tuleb arvestada, et doktoriõppe üheks eesmärgiks on ette valmistada rahvusvahelise teadlaskogukonnas edukalt toimetulevaid teadlasi. Selle eesmärgi saavutamine näib olevat kaheldav doktorantide madala mobiilsuse korral – väliskõrgkoolide ja konverentside kogemuse omandamiseks tuleb külastada kõrgkoole ja osaleda rahvusvahelistel konverentsidel. Võrreldes bakalaureuseõppesse astujatega on doktorandid üldiselt oluliselt vanemad ja nende hulgas on ilmselt palju rohkem inimesi, kel tuleb püsivalt teha pingutusi enda ja oma lähedaste ülalpidamiseks, mis võiks muude arvestatavate sissetulekuallikate puudumisel tingida töötamist õpingute ajal. See omakorda takistab pühendumist doktoriõppele ja veelgi enam (eriti) pikemaajalist mobiilsust. Selliste olukordade kujunemist doktorantidel on püütud leevendada, makstes nt juba mitmeid aastaid riiklikku doktoranditoetust ja avades mitmeid fonde mobiilsuse toetamiseks (nt ESF doktorikoolide, DoRa ja Eduko programmide võimalused). Varem on selliste toetusvõimaluste kujundamisel püütud nende kaudu motiveerida kiiremas tempos õppimist. Nt riikliku doktoranditoetuse saamine oli piiritletud õppimisega riigieelarvelisel õppekohal nominaalaja ulatuses2.

1 1

Vt: Ülikooliseaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadus. Vastuvõetud 19.06.2008, RT I 2008, 34, 208. Õppelaenu ja õppetoetuste seaduse ning ülikooliseaduse muutmise seadus. Eelnõu 11.04.2011. 2 Vt: Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse ning õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seadus. RT I 2004, 89, 615 4

Doktoriõppe uuringu 2010. aastal saadud esialgsete tulemuste põhjal3 oletasime, et selline toetuste süsteem võiks olla funktsionaalne kui doktoriõppesse tulevad nooremad inimesed, kes on pärast keskhariduse omandamist järjest läbinud nii bakalaureuse- kui ka magistriõppe, ning kellel puuduvad suuremad sotsiaalsed ja majanduslikud kohustused. Ent samad esialgsed tulemused osutasid, et haridusteaduse valdkonnas on nt loodusteaduste valdkonna doktorantidest märgatavalt sagedamini isikuid, kellel on juba oma perekond ja karjäär, ja kes kuuluvad sagedamini ka vanematesse earühmadesse. Erinevat laadi elusituatsioonis õppijate puhul täheldati erinevusi õpingutega edasijõudmises. Töötavad doktorandid, keda on haridusteaduste valdkonnas rohkem, jõuavad ootuspäraselt aeglasemalt õpingutes edasi ja kalduvad õppima üle selleks ettenähtud aja. Seega võis oletada, et haridusteaduse valdkonna doktorantide jaoks on varasem toetuste süsteem üldiselt vähemtõhusalt kasutatav ning seda paljuski doktoriõppest sõltumatutel asjaoludel. Mõeldes haridusteaduse rakendusvaldkonnale ei saa tööga paralleelset teadlaseks õppimist pidada ebasoovitavaks nähtuseks eeldusel, et oma pikemaajalise karjääri kõrvalt asuvad õppima sama valdkonna praktikud (õpetajad, haridusametnikud, koolijuhid). Vajadusele kaasata haridusteaduste valdkonna uurimistöös praktikuid koolidest, on osutatud nii Eesti õpetajahariduse strateegias aastateks 2008-2013 kui ka nt Tartu Ülikooli õpetajahariduse arengukava 2011-2015 kavandis (versioon 02.10.2011). Seega võiks mitmetel juhtudel haridusteaduste valdkonnas pidada eesmärgipäraseks doktoriõppe läbimist, katkestamata tegutsemist oma senisel ametikohal ning lähtudes neist õppe- ja uurimistöös osalemise võimalustest, mis on iseloomulikud küpsemas eas ja oma erialases karjääris juba edasijõudnud inimestele. Nii võiks osakoormusega õppimiseks juba tehtud ja kavandatavaid uuendusi doktorantide toetuste süsteemis pidada haridusteaduse ja õpetajahariduse valdkonnas eesmärgiks seatud arenguid toetavaks. Uurimisküsimused Käesolevas uuringus sooviti 1) selgitada haridusteaduste doktorantide õpingute välise toimetuleku ja õpingutes edasijõudmise eripära, 2) leida seosed doktorantide toimetulekuviisi ja õpingutes edasijõudmise vahel, 3) hinnata doktorantide mobiilsust ja seda kujundavaid tegureid, 4) anda hinnanguid doktorantidele suunatud toetuste kohasusele haridusteaduste valdkonnas. Selleks esitati järgmised uurimisküsimused: -

Milliseid erinevusi esineb haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide õpingutevälises toimetulekus, lähtudes nende vanusest, pere struktuurist (kasvatatavate laste arv), töölkäimisest ning sissetulekust (sh kuu sissetulekute tase leibkonna liikme kohta ning õpingutes osalemisele suunatud toetuse olemasolu)? Milliseid erinevusi esineb haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide õpingutes edasijõudmises, lähtudes nende keskmisest ühe semestri jooksul kogutud ainepunktide hulgast? Milline seos esineb õpingutevälise toimetuleku ja õpingutes edasijõudmise vahel? Milliseid tegurid seostuvad doktorantide rahvusvahelise mobiilsuse eripäraga?

Küsimustele vastuste leidmiseks viidi läbi kaks uuringut. Esimeses leiti 2009/2010 ja 2010/2011 õppeaastate sügissemestrite lõpul doktorantidele suunatud elektroonilise küsitlusega vastaja poolt 3

Ots, A., Leijen, Ä., Pedaste, M. (2010).Haridusteaduse valdkonna doktoriõppe uuringu vahearuanne. 5

esitatud faktiandmeid (nt kasvatatavate laste arv, õpingutele lisaks töökoha olemasolu) ja hinnanguid (nt hinnang end rahulolule doktoriõppega). Teine uuring lähtus 2010. aasta kevadeks esimeses uuringus saadud tulemustest ja nende põhjal püstitatud oletustest haridusteaduste doktorantide toimetulekuviisi ja õpingutes edasijõudmise seoste kohta. Tegemist oli valideerimisuuringuga, mis viidi läbi väiksema rühma haridusteaduste valdkonna doktorantide hulgas. Doktorantide jaoks oli osalemine uuringutes vabatahtlik. Uuringute eesmärke tutvustati nii uuringus osalemise kutses kui ka näiteks kasutatud küsimustiku sissejuhatuses. Järgnevalt on eraldi kirjeldatud mõlemat uuringut ja nende käigus saadud tulemusi. Eraldi esitatakse ka doktorantide mobiilsust käsitlevate analüüside tulemused.

2. Haridus- ja loodusteaduste valdkonna doktorantide võrdlev toimetulek ja edasijõudmine õppetöös Esimene uuring käsitles kõiki esitatud uurimisküsimusi. Lähtudes uurimisküsimustest võrreldi haridusteaduste- ja loodusteaduste valdkonnast osalenud doktorante nende õpingutevälise toimetuleku tunnuste ning õppetöös edasijõudmise alusel. Lähtudes 2010. aastal saadud esialgsetest tulemustest oletati siinjuures, et: -

võrreldes loodusteaduste valdkonnaga on haridusteaduste valdkonnas on sagedamini vanemas eas doktorante, kellel on juba perekond ja karjäär; võrreldes loodusteaduste valdkonnaga esineb haridusteaduste valkdonna doktorantide hulgas sagedamini õpingutes aeglast edasijõudmist; suuremate õpinguväliste kohustustega doktorandid jõuavad õpingutes aeglasemalt edasi.

2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord ja õpingutes edasijõudmine 2.1.1. Uuringu valim Käesoleva uuringu analüüsid põhinevad valimil, mis koosnes 140st esimese kuni neljanda aasta doktorandist. 131st küsimustikus oma õpinguaasta määratlenud doktorandist õppis esimesel aastal 34%, teisel 18%, kolmandal 24% ja neljandal 24%. Kõigi õpinguaastate osas kokku oli 25% doktorante, kes ühel või teisel põhjusel olid õpingutes aeglasemalt edasijõudnud. Vastanutest 81 inimest (58%) õppis haridusteaduste valdkonda kuuluval õppekaval (sh loodusteadusliku hariduse doktoriõppekaval) ja 59 (42%) loodusteaduste valdkonda kuuluval õppekaval. 84% vastajatest olid naissoost. 47% vastajatest olid kuni 30 aasta vanused.

2.1.2. Sotsiaalmajanduslik olukord Pere Kasvatatavate laste olemasolu. Doktorantidelt küsiti, mitut last nad kasvatavad. Vastusevariantidena oli võimalik märkida ’0’, ’1’, ’2’, ’3 või enam’. Siinkohal on vaadeldud seda, kas doktorandil on lapsi kasvatada või mitte (N=140, 48%-l vastanutest ei ole kasvatatavaid lapsi). Sissetulekud Sissetuleku tase kuus ühe pereliikme kohta. Doktorantidel paluti määratleda oma pere kuu netosissetuleku tase oma leibkonna ühe liikme kohta. Valikuna pakuti vahemikke (1) 255.65 € või vähem, (2) 255.71 – 383.47 €, (3) 383.53 – 511.29 €, (4) € 511.36 – 639.12 € ja (5) üle 639.12 €. Selline jaotus eurodes tulenes sellest, et aastal 2009 küsiti doktorantidelt samu andmeid kroonides ja vastuste võrreldavuse tagamiseks säilitati vastustes osutused samadele nominaalsetele väärtustele. Sissetuleku taseme ühe leibkonna liikme kohta avaldas kokku 88 doktoranti. Neist 9-l (10%) oli see 255.65 € või vähem , 21-l (24%) 255.71 – 383.47 €, 18-l (20%), 383.53 – 511.29 €, 12 (14%) € 511.36 – 639.12 €, ning 28-l (32%) üle 639,12 €.

Riikliku doktoranditoetuse saamine. Doktorantidele paluti märkida, kas nad saavad vastamise ajal riiklikku doktoranditoetust või mitte. Kokku 140 vastajast osutas toetuse saamisele 88 isikut (63% vastajatest). 7

Töö Õpingute ajal töötamine. Vastajatel oli võimalik õpingute ajal töötamisel märkida, kas nad teevad seda osalise või täiskoormusega. 57% sellele küsimusele vastanud 124st doktorandist osutas töötamisele täiskoormusega. Amet. Õpingute ajal töötavatel doktorantidel paluti täpsustada, millist laadi tööd nad teevad. Vastamiseks pakuti kuus valikut, millest kolm käsitlesid erinevaid akadeemilisi töökohti ülikoolis. Täiendavateks valikuteks olid töötamine pedagoogina üldhariduskoolis, ametnikuna riigiasutuses või kohalikus omavalitsus ning muu ametikoht. 16% 124st oma töökoormuse osas infot andnud doktorandist osutas töötamisele koolis pedagoogina, 45% töötamisele akadeemilisel ametikohal ning leidus ka üks vastaja, kes töötas riigiasutuses või kohalikus omavalitsuses. Vanus Vanust käsitleti kui tunnust, mis on seostatav muutustega isiku toimetulekuviisides (nt muutumine enda ülalpidajaks, perekonna loomine). Vastajatel paluti märkida, millisesse earühma nad kuuluvad (kuni 25 a (13% vastajaid), 26–30 a (34% vastajaid), 31–35 a (18% vastajaid), 36–40 a (16% vastajaid), 41–45 a (6% vastajaid), 46–50 a (5% vastajaid), 51–55 a (5% vastajaid), 56 a ja vanem (2% vastajaid)). Vastused kodeeriti alustades kõige nooremast rühmast väärtustega 1 - 8 .

2.1.3. Õpingutes edasijõudmine Ainepunktide hulk ühe semestri kohta. Vastajatel paluti märkida, mitu ainepunkti nad vastamise ajaks olid kogunud. Andmeid koguti mõlemal korral sügissemestri lõpul. Analüüsides loobuti andmetest, mida esitasid esimest semestrit läbivad doktorandid, sest esimesel andmekogumisel ei olnud küllalt paljudel sellest rühmast veel ühtegi ainepunkti ja hinnangut edasijõudmise tempole ei saanud anda. Selleks, et analüüsides eri aastate doktorante omavahel kõrvutada jagati kogutud punktide arv õppetöös osaletud semestrite arvuga, lähtudes vastaja poolt määratletud õpinguaastast (doktorandi puhul, kes oli märkinud, et ta on teise aasta doktorant, jagati esitatud punktide arv kolmega, teise aasta doktorandi puhul viiega ja neljanda aasta doktorandil seitsmega. Selliste teisenduste tulemusel loodi muutuja, mille puhul ei leitud olulisi erinevusi ainepunktide hulkades ühe semestri kohta kolme erineva õpinguaasta doktorantide vahel nii kogu valimi puhul kui ka valdkondade kaupa eraldi vaadates. Muutujas eristati rühm juhtumeid, keda iseloomustas see, et õpingud ei olnud ületanud täiskoormusega õppija nominaalset õppeaega ning ankeedis märgitud õpinguaasta oli kooskõlas immatrikuleerimisaastaga (st: kaks aastat tagasi õppima asunud doktorant oli teisel õpinguaastal, neli aastat tagasi õppima asunu neljandal). Nii kõigi vastanud doktorantide kui ka nominaalaja ulatuses õpinguaastati täiskoormusele vastava tempoga edenenud doktorantide puhul selgus, et haridusteaduste doktorantide keskmine punktide hulk semestri kohta (õpinguaastati täiskoormusele vastava tempoga edenenud õppijad: M=17,97, MD=17,67, SD=6,35, N=27; kõik doktorandid: M=9,94, MD=9,09, SD=10,58, N=72) on palju madalam kui loodusteaduste valdkonna doktorantidel (õpinguaastati täiskoormusele vastava tempoga edenenud õppijad: M=27,36, MD=26,25, SD=5,13, N=28, kõik doktorandid: M=20,8, MD=25,86, SD=13,33, N=58).

2.1.4. Andmete analüüs Käesolevas uuringus on sageli kasutatud rühmataseme analüüsidele lisaks kasutatud andmete analüüsimist indiviidi tasemel. Erinevalt rühma tasemel analüüsidest võimaldab see järjepidevalt 8

jälgida tunnuste kombinatsioone, mis esinevad konkreetsetel indiviididel. Kahe kaheväärtuselise muutuja seose võimalikkuse hindamisel on kasutatud hii-ruut testi. Suurema arvu muutjate või suurema arvu kategooriatega muutujate puhul on kasutatud konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi4, mis võimaldab hinnata mitme kategoorilise muutuja puhul, kas nende teatud kategooriate muster esineb indiviidide hulgas sagedamini kui juhuslikult (ilmneb tüüp) või harvem kui juhuslikult (ilmneb antitüüp).

2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide võrdlus sotsiaalmajanduslikus olukorras ja õpingutes edasijõudmises 2.2.1. Doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord Vanus. Võrreldes loodusteaduste valdkonnaga on haridusteaduste valdkonnas vastanute hulgas on oluliselt sagedamini üle 30-aastaseid doktorante (X2(1, 129)=44,49, p<0,001). Selline vanuselise jaotuse eripära valdkondade vahel on vaadeldav kõigi õpinguaastate puhul eraldi ja esineb olulisena juba 1. õpinguaasta doktorantidel (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 44)=12,15, p<0,001). Tulemused viitavad seega, et haridusteaduste valdkonna doktoriõppes ei ole mitte ainult üldiselt vanemates earühmades doktorandid (nt aeglasema õpingute läbimise tõttu), vaid selles valdkonnas asuvad juba õppima mõnevõrra küpsemas vanuses isikud. Õpingute kõrvalt töötamine. Võrreldes loodusteaduste valdkonnaga on haridusteaduste valdkonnas oluliselt sagedamini täiskoormusega töötavaid doktorante (X2(1, 113)=20,58, p<0,001). Õpinguaastate kaupa on jälgitav, et haridusteaduste valdkonnas on täiskoormusega töötavaid doktorante enam kui osakoormusega töötavaid või mitte-töötavaid doktorante. Samas loodusteaduste valdkonnas on kõigi õpinguaastate puhul olukord vastupidine (vt tabel 1). Loodusteaduste valdkonnast vastajate puhul on võibolla ka paremini märgatav, et vanematel kursustel on siiski täiskohaga töötavate isikute osakaal suurem. Haridusteaduste valdkonnas on mõnevõrra väiksem töötavate doktorantide osakaal üksnes esimesel aastal. Tabel 1. Haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide jaotus vastavalt õpingute ajal töötamise koormusele õpinguaastate kaupa (N=114). Õpinguaasta

1. 2. 3. 4. Kokku:

Doktoriõppe valdkond Haridusteadused Ei tööta või Töötab täistöötab koormusega osakoormusega 20 10 11 2 9 3 11 4 51 19

Loodusteadused Ei tööta või Töötab täistöötab koormusega osakoormusega 2 8 1 7 5 10 5 6 13 31

N 30 13 12 15 70

N 10 8 15 11 44

Täpsustused oma õpingutevälise ametikoha kohta (vt tabel 2) osutavad, et küllalt suur osa haridusteaduste valdkonna doktorante töötab täiskoormusega oma valdkonna praktikuna: 17% vastajatest töötas koolis pedagoogina ja 31% akadeemilise töötajana (õppejõud või teadur) ülikoolis. 4

Von Eye, A. (1990). Introduction to configurational freaquency analyses. The search for types and antitypes in cross-classification. Cambridge: Cambridge University Press 9

Leidus ka üks täiskohaga töötav ametnik. Ka osalise koormusega töötajate hulgast leiame 5 õpetajat ja 11 ülikoolide akadeemilist töötajat. Võrdluseks saab märkida, et loodusteaduste valdkonnast vastanute hulgas oli 13% täiskoormusega töötavaid akadeemilisi töötajaid. Leidus ka 1 osalise koormusega töötav pedagoog. Tabel 2. Doktorantide töötamine pedagoogina üldhariduskoolis, akadeemilise töötajana ülikoolis või ametnikuna riigiasutuses või kohalikus omavalitsuses (KOV). Ametikoht

Haridusteaduste valdkonna doktorandid (N=78) Osaline Täiskoormus N töökoormus

Loodusteaduste valdkonna doktorandid (N=45) Osaline Täiskoormus töökoormus

1. Riigi või KOV ametnik 2. Akadeemiline töötaja ülikoolis 3. Üldhariduskooli pedagoog

Kokku:

Laste kasvatamine. Doktorantidelt saadud andmed (vt tabel 3) osutavad, et haridusteaduste valdkonnast vastajate hulgas on vähemalt üht last kasvatavaid doktorante oluliselt sagedamini, võrreldes loodusteaduste valdkonnast vastanutega (X2(1, 128)=14,45, p<0,001). Ka õpinguaastate kaupa on jälgitav, et üldjuhul on haridusteaduste valdkonnas neid, kes kasvatavad last (lapsi), enam kui lasteta õppureid (2. aastal on mõlemaid võrdselt). Loodusteaduste valdkonnas on olukord kõigi õpinguaastate puhul vastupidine. Tabel 3. Haridusteaduste ja loodusteaduste valdkonna doktorantide jaotus vastavalt kasvatatavate laste olemasolule (N=129). Õpinguaasta

1. 2. 3. 4. Kokku:

Doktoriõppe valdkond Vähemalt üks laps 20 7 7 13 47

Haridusteadused Ei ole lapsi kasvatada 10 7 5 3 25

N 30 14 12 16 72

Vähemalt üks laps 4 3 5 6 18

Loodusteadused Ei ole lapsi kasvatada 11 5 13 10 39

N 15 8 18 16 57

Sissetulekud. Doktorantide sissetulekuid kirjeldati vastaja leibkonna sissetulekutaseme kaudu (kuu netosissetulek ühe leibkonnaliikme kohta). Lisaks uuriti kui paljud doktorandid saavad vastamise ajal doktoranditoetust. Viimasega selgitati õpingute osalemise soodustamiseks mõeldud toetuse kättesaadavaust eri valdkondade doktorantide jaoks. -

Leibkonna liikme kohta kuu netosissetuleku taseme analüüs näitas, et kuigi haridusteaduste valdkonnast vastajate seas oli madalama sissetulekutasemega (kuni 383,47 € kuus) doktorantide osakaal (43%) suurem kui loodusteaduste valdkonnast vastajate puhul (26%), ei ilmnenud selles osas statistiliselt olulist erinevust kahe valdkonna doktorantide vahel. Samuti 10

ei ilmnenud erinevust esimeste ja viimaste kursuste doktorantide vahel. Samas tuleb märkida, et sissetulekute taseme kohta andis infot võrdlemisi väike hulk vastajatest (vt ülal). -

Doktoranditoetuste kohta kogutud andmete osas (vt tabel 4) ilmnes, et haridusteaduste valdkonnast vastanute hulgas on oluliselt harvem selle saajaid, võrreldes loodusteaduste valdkonnast vastanutega (X2(1, 129)=40,54, p<0,001). Ka siin on selline jaotuse eripära valdkondade vahel jälgitav kõigi õpinguaastate puhul. Siiski, haridusteaduste valdkonnast vastanute hulgas on viimastel kursustel toetust saavate doktorantide osakaal märgatavalt suurem kui esimestel kursustel.

Tabel 4. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktoranditoetuse saamisele (N=130). Õpinguaasta

1. 2. 3. 4. Kokku:

valdkonna

doktorantide

jaotus

vastavalt

Doktoriõppe valdkond Haridusteadused Saab toetust 8 4 6 10 28

Loodusteadused

Ei saa toetust

Kokku

Saab toetust

Ei saa toetust

Kokku

22 10 6 6 44

30 14 12 16 72

15 9 17 13 54

0 0 1 3 4

15 9 18 16 58

See, et haridusteaduste valdkonnas on juba enamus esmakursuslastest ilma riikliku doktoranditoetuseta, võiks kajastada asjaolu, et doktorante võetakse hulgaliselt õppima riigieelarvevälistele kohtadele, mis välistas doktoranditoetuse saamise.

2.2.2. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustavate tunnuste seosed Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemuste põhjal selgitati vastajatel esinevaid seoseid töötamise (õpingute ajal täiskohaga töötamine), perekonna (kasvatatavate laste olemasolu) ja sissetulekute taseme vahel. Samuti kasutati konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi, et kirjeldada uuringus osalenud doktorantide puhul esinenud seoseid õpingute ajal töötamise ja laste olemasolu ning doktoranditoetuse saamise vahel. Analüüside tulemused on esitatud tabelis 5. Esmalt ilmnes kahe doktoranditüübi esinemine seoses nende sissetulekute tasemega (vt tabel 5). Esimene neist osutab, et oluliselt sagedamini kui juhuslikult esineb (on tüüp) leibkonnas kõrgem sissetulekute tase kui samal ajal doktorant ei tööta täiskohaga ja puuduvad kasvatatavad lapsed. Samuti on tüüp tunnuste muster, kus koos on madalam sissetulekute tase, laste kasvatamine ja täiskoormusega töötamine. Kaks antitüüpi, mis sisaldavad tunnusena madalamat sissetulekutaset, esinevad juhul kui mustrisse kuulub ka laste kasvatamine. Ühes neist on kolmandaks tunnuseks täiskoormusega töötamine. See antitüüp võiks osutada, et täiskohaga töötamisel ilma ülalpeetavate isikuteta peres on ebatõenäolisem isiku kohta saadav madal sissetulek. Teises on aga kolmandaks tunnuseks töötamine väiksema koormusega kui täiskoormus. Seega on analüüsis osutunud vähetõenäoliseks ka juhtumite esinemine, kus lapsi mitte-kasvatav doktorant saaks väiksema koormusega töötades madalamat sissetulekut Nende tüüpide ja antitüüpide esinemist võiks 11

interpreteerida, osutades sellele, et ülalpeetavad lapsed langetavad ka täiskohaga töötavate vanematega pere sissetulekuid ühe pereliikme kohta. Samas lastega peres võib doktorandi töötamine perekonnale olla väga tähtis. Doktorant, kes ei kasvata lapsi, kuigi ta samal ajal ei tööta täiskohaga, võiks ehk võrreldes lastega peredega teenida kuus ühe pereliikme kohta suuremagi summa. Seda ilmselt ka siis kui töötatakse isegi osakoormusega. Tabel 5. Konfiguratsiooniliste sagedusanalüüside tulemused: (1) õpingute kõrvalt täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu ja leibkonna liikme kuusissetuleku tase ning (2) õpingute ajal täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu ja doktoranditoetuse saamine. Iga tunnuste mustri kohta on toodud järgemööda ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus. Töötamine Kasvatatavad täiskoormusega lapsed On Jah Ei ole

On Ei Ei ole

1. analüüs (N=80) Sissetulekute tase Madalam Kõrgem

2. analüüs (N=122) Doktorandi toetuse saamine Ei saa Saab

17 9,42 p<0,05

13 17,57 n.s.

28 16,31 p<0,01*

17 22,71 n.s.

1 6,99 p<0,01*

16 12,98 n.s.

11 12,95 n.s.

14 18,03 n.s.

9 6,64 n.s.

7 12,33 n.s. (p<0,07)

7 12,12 n.s. (p<0,07)

16 16,87 n.s.

1 4,91 p<0,05

16 9,12 p<0,05

5 9.62 n.s. (p<0,08)

24 13,39 p<0,01*

Märkused: Tüübid on rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

Teine analüüs keskendus seostele doktoranditoetuse osas. Tulemustest ilmnes vaid kaks tüüpi. Esiteks esineb doktoranditoetuse saamine koos kasvatatavate laste puudumise ja täiskoormusest väiksema koormusega töötamisega. Võimalik, et tegemist on doktorantidega, kelle väiksemad õpingutevälised kohustused korreleeruvad nende piisavalt kiires tempos õppimisega riigieelarvelisel õppekohal, mis lubab saada ka toetusraha. See võiks olla kooskõlas teise doktoranditüübi esinemisega, mille tunnusteks on doktoranditoetuse puudumine, töötamine täiskoormusega ja laste kasvatamine peres. Tegemist võib olla siin küll ka riigieelarvevälisel õppekohal õppijatega, aga siiski ka inimestega, kes töö ja pere kõrvalt ei saa toetuse saamist võimaldava tempoga õpingutes edasi liikuda. Sotsiaalmajandusliku olukorra tunnuste seoste erinevuste uurimiseks kahe doktoriõppe valdkonna vahel viidi läbi veel kaks konfiguratsioonilist analüüsi. Sotsiaalmajanduslikku olukorra tunnuste vahel esinevate seoste rolli vähendamiseks neis analüüsides moodustati mõlemal juhul kolme tunnuse (täiskohaga töötamine, laste olemasolu ning sissetulekute tase või doktorandi toetuse saamine) põhjal uus muutuja, mille iga kategooria kirjeldas ühte kolme tunnuse väärtuste kombinatsiooni. Kokku oli mõlema analüüsi jaoks loodud muutujatel seega kaheksa võimalikele kombinatsioonidele vastavat kategooriat (nt: täiskohaga töötamine – ei ole kasvatavaid lapsi – ei saa doktoranditoetust). Loodud muutujaid kasutati analüüsides koos doktoriõppe valdkonda kirjeldava muutujaga. Nende analüüside tulemused on esitatud tabelis 6. 12

Leibkonna sissetuleku taseme kohta andmeid hõlmavas analüüsis (vt tabel 6) selgus, et eraldi vaadeldavaks doktoranditüübiks on loodusteaduste valdkonna doktorantide puhul kasvatatavate laste puudumine, täiskoormusest väiksema koormusega töötamine ja kõrgem sissetulekute tase. Sama muster on haridusteaduste valdkonnast vastajate puhul antitüüp. Ilmselt need tulemused on kooskõlas oletusega, et loodusteaduste valdkonnas on haridusteaduste valkdonnaga võrreldes sagedamini mõneti väiksemate õpinguteväliste kohustustega doktorante, kellel on kokkuvõttes sagedamini ka pere kohta suurem sissetulek (võivad olla ka isikud, kes pole veel oma pere loonud). Tabel 6. Konfiguratsiooniliste sagedusanalüüside tulemused: (1) õpingute kõrvalt täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu, leibkonna liikme kuusissetuleku tase ning doktoriõppe valdkond; (2) õpingute kõrvalt täiskohaga töötamine, kasvatatavate laste olemasolu, doktoranditoetuse saamine ja doktoriõppe valdkond . Iga tunnuste mustri kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus. 1. analüüs (N=79) 2. analüüs (N=121) Töötamine Kasvatatavad Sissetulekute tase Doktorandi toetuse saamine Valdkond täiskohaga lapsed Madalam Kõrgem Ei saa Saab 1 1 2 2 4,41 On 6.24 9,82 6,18 n.s. p<0,05 p<.01* n.s. (p<0,06) (p<0,07) Jah Loodusteadused

Ei ole

5 3,30 n.s.

4 2,57 n.s.

1 2,55 n.s.

11 5,82 p<0,05

1 0,37 n.s.

4 5,87 n.s.

0 4,00 p<0,05

8 5,09 n.s.

Ei ole

1 0,37 n.s.

12 5,87 p<0,05

1 1.82 n.s.

19 8.73 p<0,01*

16 10.76 n.s.(p<0,07)

11 7,59 n.s.

25 17,18 p<0,05

15 10.82 n.s.

Ei ole

4 5,70 n.s.

3 4,43 n.s.

11 7,00 n.s.

6 8,91 n.s.

0 0,63 n.s.

12 10,13 n.s.

6 4,45 n.s.

5 10,18 n.s. (p<0,06)

Ei ole

0 0,63 n.s.

4 10,13 p<0,05

4 3.18 n.s.

5 15,27 p<0,01*

On Jah Haridusteadused Ei

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

Analüüsis, mis hõlmas andmeid doktoranditoetuse saamisest, esines loodusteaduste valdkonna doktorantide osas kaks tüüpi. Üks neist osutab toetust saavatele doktorantidele, kes ei tööta täiskoormusega ja kellel ei ole lapsi kasvatada. Teisel juhul kuulub muus osas samade tunnustega 13

mustrisse täiskohaga töötamine. Seega kerkivad loodusteaduste valdkonnas esile kaks tüüpi, mis hõlmavad doktoranditoetust saavaid isikuid, kes ei kasvata lapsi. Tähelepanu väärib, et ühe tüübi puhul on tegemist rühmaga, mille doktorandid töötavad õpingutele lisaks täiskoormusega. Siinkohal ei saa otsustada, kas tegemist võiks olla nt doktorantidega, kes suudavadki eri suundades tegutsedes edukad olla, inimestega kellel on õpingute osas väga vastutulelik tööandja või on tegemist hoopiski oma doktoritöö teemal töötavate teaduritega. Haridusteaduste valdkonna doktorantide puhul toetuse saamist tunnusena sisaldavaid tüüpe ei ilmnenud. Lasteta madalama koormusega töötamine koos doktoranditoetuse saamisega osutus haridusteaduste valkdonna doktorantidel antitüübiks. Doktoranditoetuse mittesaamisega seostus tüüp, mis hõlmas isikuid, kes ei saa toetust, kasvatavad lapsi ja töötavad täiskoormusega.

2.2.3. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide edasijõudmine õpingutes ja sotsiaalmajanduslik olukord Doktorantide edasijõudmist õpingutes kirjeldati ainepunktides nende poolt läbitud õppeaja kohta (keskmiselt ainepunkte ühe semestri kohta). Edasiste analüüside jaoks arvati valimist välja esmakursuslased, sest nende puhul esimese semestri lõpus saadud punktide arv varieerus suuresti – osadel doktorantidel ei olnud esimesed ainepunktid veel kätte saadud. Nii hõlmavad järgnevad analüüsid ainult teise kuni neljanda aasta doktorante. Analüüsides kaasati lisaks ainult need doktorandid, kes õpivad veel nominaalaja piires ja on edenenud õpinguaastati täiskoormusele vastava tempoga. Nende puhul selgitati doktoriõppe valdkondade vahel esinevaid erinevusi edasijõudmise tempo ja kolme sotsiaalmajanduslikku toimetulekut iseloomustava tunnuse (töötamine täiskohaga, laste kasvatamine ja leibkonna kuusissetuleku tase) vahel, kasutades kolme konfiguratsioonilist sagedusanalüüsi. Kõigi analüüside puhul on üheks kaasatud muutujaks doktoriõppe valdkonda iseloomustav muutuja. Teine muutuja on loodud doktorandi edasijõudmist iseloomustava muutuja ja vastava sotsiaalmajanduslikku tunnust kirjeldava muutuja põhjal. Nii kajastavad iga loodud muutuja kategooriad võimalikke mustreid edasijõudmise tempo kategooriate (EAP-de hulk semestris alla valimi mediaanväärtuse või suurem) ja sotsiaalmajanduslikku toimetulekut iseloomustava tunnuse kategooriate (nt: peres on kasvatatavaid lapsi või ei ole) vahel. Õpingutega edasijõudmine kahes doktoriõppe valdkonnas. Haridusteaduste valdkonna doktorantide hulgas oli oluliselt sagedamini neid, kes olid kogunud keskmiselt semestris vähem ainepunkte (alla valimi mediaanväärtuse) kui loodusteaduste valdkonnas õppijad (Hii-ruut(1, 54)= 27,65, p<0,001). Töötamine õpingute ajal täiskoormusega. Täiskohaga töötavate doktorantide hulgas on oluliselt sagedamini, võrreldes väiksema koormusega või mittetöötavate doktorantidega, neid, kes ühtlasi jõuavad õppes aeglasemalt edasi (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 46)=6,66, p<0,05). Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused osutavad (vt tabel 7), et samas kui haridusteaduste valdkonna doktorantide puhul esineb tüüp, mida iseloomustab aeglasem edasijõudmine ja täiskoormusega töötamine, siis loodusteaduste valdkonna doktorantide puhul esineb tüüp, kus tunnustena on koos kõrgem edasijõudmise tempo ja täiskoormusest madalama koormusega töötamine. Need tulemused on kooskõlas oletusega, et sagedasem õpingute kõrvalt töötamine haridusteaduste valdkonnas võiks seostuda seal levinud aeglasema õppes edasijõudmisega.

Tabel 7. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused: doktoriõppe valdkond ning edasijõudmise tempot ja õpingute ajal töötamise koormust iseloomustavad mustrid (N=47). Iga tunnuste kombinatsiooni kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus. Edasijõudmise tempo taset ja õpingute kõrvalt töötamist iseloomustavad mustrid Edasijõudmise tempo Täiskoormusega töötamine Kõrgem Jah

Doktoriõppe valdkond Haridusteadused 3 3,87 n.s. 1 7,74 p<0,01* 16 9,96 p<0,05 6 4,43 n.s.

Madalam

Loodusteadused

Jah

4 3,13 n.s. 13 6,26 p<0,01 2 8,04 p<0,01 2 3,57 n.s.

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

Laste kasvatamine õpingute ajal. Nende doktorantide hulgas, kes kasvatavaid lapsi, on oluliselt sagedamini neid, kes jõuavad õpingutes edasi aeglasemalt (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 53)=3,95, p<0,05). Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused (vt tabel 8) näitavad, et doktoranditüübina esineb haridusteaduste valdkonna doktorantide puhul kombinatsioon madalamast edasijõudmise tempost ja peres laste kasvatamisest. Loodusteaduste doktorantide puhul on doktoranditüübiks muster, mida iseloomustab kõrgem edasijõudmise tempo ja kasvatatavate laste puudumine peres. Need tüübid (aga ka esinenud antitüübid) on kooskõlas seisukohaga, et haridusteaduste valdkonna sagedamini esinev laste kasvatamine doktorantide poolt võiks seostuda ka nende aeglasema edasijõudmisega õpingutes. Tabel 8. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused: doktoriõppe valdkond ning edasijõudmise tempot ja peres kasvatatavate laste olemasolu kirjeldavad mustrid (N=54). Iga tunnuste kombinatsiooni kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus. Edasijõudmise tempo taset ja peres laste kasvatamist iseloomustavad mustrid Edasijõudmise tempo Peres on kasvatatavaid lapsi Kõrgem On

Doktoriõppe valdkond Haridusteadused 3 4,00 n.s. 1 10,00 p<0,01* 14 7,50

Ei ole

Madalam

On 15

Loodusteadused 1 7,50 p<0,01* 19 10,00 p<0,01* 5 4,00

p<0,05 9 5,50 n.s.

Ei ole

n.s. 2 5,50 n.s.

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. * Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

Leibkonna kuusissetulekute tase. Leibkonna liikme kohta saadava sissetulekute taseme puhul olulist seost õpingus edasijõudmisega ei täheldatud, kuigi esines tendents selles suunas, et üldiselt võiks kõrgema sissetuleku tasemega juhtudel olla esinenud sagedamini ka kiirem õpingutega edasijõudmine (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 37)=2,72, p<0,1). Ilmselt tuleb siin arvestada sellega, et küsitud leibkonna sissetulekute tasemes võiks peegelduda doktorandi õpingute välise toimetuleku eri aspektide seos, mille roll õpingutega toimetuleku suhtes ei ole üheselt mõistetav. Nt väiksema palga ja ülalpeetavate pereliikmeteta doktorandi puhul võib esineda suhteliselt kõrge keskmine sissetuleku tase, samas kui suurema palgaga ja hõivatum doktorant, kes peab veel üleval mitut last, on kirjeldanud madalamat sissetulekute taset. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused (vt tabel 9) toovad esile ühe doktoranditüübi, mis loodusteaduste valdkonna doktorantide puhul osutab kõrgema edasijõudmise tempo esinemisele koos kõrgema sissetulekute tasemega. Sama muster esineb haridusteaduste doktorantide puhul antitüübina, mis osutab, et sellise vastavuse esinemine selles rühmas võiks olla ebatõenäoline. Samas võib nende tulemuste hulgas välja tuua ka tendentsi ühe doktoranditüübi esinemise suunas. See ilmneb mustri puhul, mis kirjeldab haridusteaduste valdkonna doktorante, kellel esineb nii aeglasem edasijõudmine kui ka madalam leibkonna sissetulekute tase. Tabel 9. Konfiguratsioonilise sagedusanalüüsi tulemused: doktoriõppe valdkond ning edasijõudmise tempot ja leibkonna sissetulekute taset kirjeldavad mustrid (N=37). Iga tunnuste kombinatsiooni kohta on toodud ilmnenud ja oodatud esinemissagedus ning p-väärtus. Edasijõudmise tempo taset ja leibkonna sissetulekute taset iseloomustavad mustrid Edasijõudmise tempo Leibkonna kuusissetulekute tase Kõrgem Kõrgem

Doktoriõppe valdkond Haridusteadused 1 7,30 p<0,01* 1 0,97 n.s. 9 5,84 n.s. 7 3,89 n.s.(p<0,09)

Madalam

Kõrgem

Madalam

Loodusteadused 14 7,70 p<0,05* 1 1,03 n.s. 3 6,16 n.s. 1 4,11 n.s.

Märkused: Tüübid on esitatud rasvases trükis ja antitüübid kaldkirjas. *Bonferroni teisenduse korral on p-väärtus oluline (<0,05).

2.3. Kokkuvõte Kogutud andmed on kooskõlas seisukohaga, et doktorantide sotsiaalmajanduslik olukord on seostatav edasijõudmise tempoga doktoriõpingutes. Seega valimi suurendamisel saadud tulemuste iseloom 2010. aastal esitatud tulemustega võrreldes ei muutunud. Vastuseks esimesele uurimisküsimusele kahe valdkonna doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustavate tunnuste erinevuste kohta saab märkida, et haridusteaduste valkdonnas on loodusteaduste valdkonnaga võrreldes sagedamini doktorante, kes on vanemad, töötavad täiskoormusega ja kasvatavad lapsi. Küllalt sageli esineb haridusteaduste valdkonnas täiskoormusega töötamist just akadeemilise töötaja või üldhariduskooli pedagoogina. Haridusteaduste ja loodusteaduste doktorantide vahel ei ilmnenud statistiliselt olulisi erinevusi leibkonna liikme kohta saadava sissetulekute taseme osas. Seda võiks seletada sotsiaalmajandusliku olukorra iseloomustamiseks kasutatud tunnuste vaheliste seostega. Nimelt seostus uuritavate puhul tüüpiliselt täiskohaga töötamine laste kasvatamise ja ühe leibkonna liikme kohta madalama sissetuleku saamisega. Samuti oli tüüpiline kombinatsioon töötamine väiksema koormusega, laste puudumine ning kõrgem sissetulekute tase. Need seosed võiks olla kooskõlas oletusega, et ülalpeetavate lastega peredes võiks juba majanduslikel põhjustel olla tähtis käia õpingute kõrvalt täiskoormusega tööl. Ülalpeetavate laste olemasolu peres langetab ka ootuspäraselt ühe pereliikme kohta saadava sisetuleku taset. Käesoleva uuringu eesmärke arvestades on oluline asjaolu, et suuremate tööalaste ja perekondlike kohustustega vastajate hulgas on tüüpiline doktoranditoetuse puudumine. Võiks arvata, et õpingute kõrval enam hõivatud doktorandid ei suuda kvalifitseeruda toetuse saamiseks. Siiski vajab see oletus täiendavat käsitlemist. Kahe uuritud valdkonna doktorantide võrdlemine osutas, et just haridusteaduste valdkonnast vastajate jaoks on iseloomulik nii suurema koormusega töötamine kui ka kasvatatavate laste olemasolu ühes doktoranditoetuse puudumisega. Kuigi sellised tulemused võiks kirjeldada olukorda, kus kvalifitseerumine toetuse saamiseks muutub töö ja pere kõrvalt õppides keeruliseks, osutab esimest semestrit õppivate doktorantide hulgas harv doktoranditoetuse saamine sellele, et doktorante võetakse hulgaliselt vastu riigieelarvevälistele õppekohtadele. See tähendab omakorda seda, et doktoranditoetusest ei jääda alati ilma aeglasema õppimise pärast, vaid mitmed doktorandid asuvad õppima olukorras, kus neil puudubki võimalus seda toetust saada. Vastates teisele uurimisküsimusele, mis käsitles doktorantide edasijõudmise tempot kahes valdkonnas, saab välja tuua, et haridusteaduste valdkonnast vastanud doktorandid jõuavad oma õpingutes edasi aeglasemalt kui doktorandid loodusteaduste valdkonnast. Oluline erinevus on siinjuures jälgitav ka nominaalse õppeaja piires ja veel lubatavates piirides punktisummaga ühelt õpinguaastalt teisele üleviidavate doktorantide puhul. Vastates viimasele uurimisküsimusele, milline seos esineb doktorantide õpingutevälise toimetuleku tunnuste ja õpingutes edasijõudmise vahel, analüüsiti teise kuni neljanda õpinguaasta doktorantide edasijõudmise seoseid eraldi kolme nende sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustava tunnusega. Tulemused, mis võiks viidata olulise seose esinemisele õpingutes edasijõudmisega leiti laste 17

kasvatamise ja täiskoormusega töötamise osas. Nende tunnuste puhul sai eeldada juba 2010. aastal saadud tulemuste põhjal korrelatsiooni õpingute valdkonda jaotumisega: haridusteaduste valdkonnast vastajate hulgas oli lastega ja töötavaid doktorante paju sagedamini kui loodusteaduste valkdonnast vastanute hulgas, samuti oli haridusteaduste valdkonnas õppijate edasijõudmise tempo madalam. Läbiviidud konfiguratsioonilised sagedusanalüüsid, milles kaasati tunnustena õpingute valdkond, õpingutes edasijõudmise tempo ja sotsiaalmajandusliku toimetuleku tunnused, osutasid, et vastanud haridusteaduste doktorantide jaoks on tüüpilisteks kombinatsioonideks nii suurema koormusega töötamine ja aeglasem edasijõudmine kui ka peres laste kasvatamine ja aeglasem edasijõudmine. Kokkuvõttes saab välja tuua, et uuringu tulemused osutavad, et haridusteaduste valdkonna doktoriõppele võiks olla iseloomulik juba küpsemas vanuses lapsi kasvatavate ja töötavate doktorantide suur osakaal. Samuti võiks olla iseloomulik selliste omadustega doktorantidele nii õpingutega aeglasem edasijõudmine ning riikliku doktoranditoetuse puudumine. Viimast võib seostada nii aeglasema õppimisega tingituna muudest kohustustest kui ka sellega, et loodud on palju riigieelarveväliseid õppekohti. Käesolev uuring kirjeldab haridusteaduste valdkonna doktorante sagedamini suurema elukogemuse ja ilmselt pikema tööalase karjääriga isikutena, kes küllalt sageli osutuvad samas valdkonnas tegutsevateks praktikuteks. Siiski, siinkohal kasutatud andmed ei võimalda täpsemalt hinnata, millist rolli omab selliste õppijate jaoks senine valdkonnas tegutsemisega seotud elukogemus, doktoriõppes osalemine või ka sellega paralleelne töötamise jätkamine. Nendes küsimustes info kogumine võiks aidata paremini mõista, kuivõrd oluliseks tuleks pidada haridusteaduste valdkonnas väiksema koormusega õppides doktoriõppe läbimist ühes selleks kohaste toetusmeetmete kujundamisega.

3. Doktorantide õpingutee kujunemine ja töötamine 3.1. Uurimisküsimused ja uuringu läbiviimine 2010. aasta kevadel pärast esimese andmekogumise põhjal tehtud analüüse otsustati saadud tulemuste valguses teha täiendav uuring, mis aitaks interpreteerida haridusteaduste valdkonna doktorantide õpingutes osalemises ilmnenud eripärasid. Saadud tulemused osutasid, et doktoriõppesse astutakse tihti suhteliselt küpsemas eas ning õpitakse sageli täiskoormusega töötamist jätkates. Leidus ka viiteid selle kohta, et doktorantide hulgas võiks sageli olla inimesi, kes on sama valdkonna praktikud. Selleks, et paremini mõista doktorantidele riiklikult ja muudest allikatest suunatud toetuste sobivust, keskenduti kahele teemale. Esiteks, lähtudes eelkirjeldatud asjaoludest, oli võimalik oletada, et haridusteaduste doktorandid ei ole sageli läbinud erinevaid kõrgharidusõppe tasemeid järjest. Mitmed neist on õpingute vahepeal ilmselt juba teinud erialast tööd ning edasiõppimise motiivid võiks seostuda nii karjääri kujundamise kui ka isikliku professionaalse arenguga. Teisisõnu võis arvata, et haridusteaduste valdkonna doktorantide hulgas on küllalt palju selliseid inimesi, keda õpetajahariduse arengukavades soovitataksegi laiemalt kaasata õpetajakoolituse edendamisel ja haridusuuringute läbiviimisel ning kelle jaoks tuleks ühtlasi kujundada sobivaid võimalusi vajaliku ettevalmistuse saamiseks. Selle oletuse kehtivuse hindamiseks oli vaja saada infot nii doktorantide õpinguteede kohta kui ka motiivide kohta, miks õppimist on jätkatud. Kui pikemat aega õppivate doktorantide puhul on tegemist olulise doktorantide grupiga, siis võiks see motiveerida toetuste süsteemi kujundama enam nende doktoriõppes osalemisvõimalusi arvestavaks. Teiseks osutasid esialgsed tulemused sellele, et haridusteaduste valdkonnas oma töö ja pere kõrvalt õppivad doktorandid jõuavad palju aeglasemalt edasi kui enam õpingutele pühenduvad loodusteaduste doktorandid. Üheks õpingutes edasijõudmist veelgi pidurdavaks asjaoluks võiks sellises olukorras kujuneda tõsiasi, et seatud ajalimiidid ületanud doktorandid ei saa doktoranditoetust ja keerulisemaks muutub ka teiste toetusmeetmete kasutamine. Siiski ei pea aeglasema edasijõudmise levimus tähendama erinevate toetuste andmise tingimuste muutmist. Selles osas seiskoha kujundamiseks peeti vajalikuks täpsustada doktoriõppe ajal töötamise motiive ning selgitada, kuidas õnnestub doktorantidel õpinguid töö- ja pereeluga ühitada. Samuti sooviti teada, milliste tingimuste olemasolu peavad doktorandid vajalikuks, et kaaluda õpingute ajaks töötamisest loobumist. Arvestades neid kaalutlusi sõnastati järgmised uurimisküsimused: -

Milliste intervallidega on olnud doktorantide õpinguteed, mis viisid doktorantuuri jõudmiseni ja kuidas nad kirjeldavad põhjusi, mis viisid nende poolt osutatud hetkedel õppima asumiseni? Millised asjaolud ajendavad doktorante töötama õpingute ajal ning millised asjaolud võiks soodustada õpingute ajal töötamisest loobuma? Millisel moel doktorandid sobitavad omavahel töölkäimise ja õppimise ning milliseid vastuolusid nad kogevad sealjuures oma peres ja töökohal?

Neile küsimustele vastamiseks vajaliku teabe kogumiseks koostati neljast küsimusest koosnev vabavastuseliste küsimustega ankeet. Doktorantidel paluti vastata järgmistele küsimustele: 1. Palun mõelge oma eelnevale õpingute käigule. Milliste intervallidega Te erinevad kõrghariduse ja kraadiõppe astmed (BA või diplom, magistriõpe ja astumine doktoriõppesse) läbisite? Palun kirjeldage, mis tingis just sellise edasiliikumise. 2. Kas töötate doktoriõpingute kõrval? Kui vastasite jah, siis miks on doktornatuuri ajal töötamine tähtis? Miks Te ei ole nõus töötamist õpingute ajal katkestama? Millistel tingimustel oleksite nõus doktorantuuri ajal mitte töötama? 3. Juhul kui töötate, siis kas Teie töö ja õpingute koormus on sama? Millisel viisil Te õpinguid ja töötamist sobitate? 4. Millist vastasseisu ja erimeelsusi on Teil lähedaste inimeste ja/või tööandjaga olnud seoses Teie osalemisega doktoriõppes? Andmed koguti 2009/2010 õppeaasta kevadsemestril toimunud haridus- ja kasvatusteaduste doktorikooli üritusel osalenute hulgas. Ankeedi täitis 18 doktoranti, kellest üheksa olid osalenud esimeses uuringus. Ankeedi vabavastuste analüüsimisel kasutati temaatilist analüüsi (vt Ryan ja Bernard, 20035). Temaatiline analüüs on induktiivne analüüsi meetod, mille käigus identifitseeritakse esimese sammuna avatud kodeerimise kaudu andmetes esinevad teemad. Teiseks sammuks on identifitseeritud teemade jaotamine laiemate kategooriate alla. Kolmanda sammuna kodeeritakse kogu andmehulk eristatud kategooriate põhjal uuesti. Käesolevas uuringus viidi andmeanalüüs läbi kahe uurija poolt. Esimene uurija identifitseeris esialgsed teemad ja jaotas need kategooriatesse. Teine uurija kontrollis eristatud kategooriate esinemist konkreetsele küsimusele antud vastuste raames ja tõi kahe küsimuse puhul neljast välja lisakategooriad. Üks lisakategooria otsustati kahe uurija poolt lõpplikku jaotusse lisada. Viimase sammuna kodeeris teine uurija kõik andmed kokkulepitud kategooriate alusel.

3.2. Tulemused 3.2.1. Kõrghariduse tasemete läbimine järjest või intervallidega ning seletused õpingutee kujunemise kohta Järjest kõrgharidusõpingud läbinud doktorandid. Kuus vastajat 18st (33%) osutas, et nad on läbinud kõik õpingute tasemed järjest. Kõigi antud vastuste puhul esines osutus sellele, et õpingute jätkamist on kogetud loomuliku asjade käiguna („...läksin vooluga kaasa“,“ Tundus loogiline jätk, ei oska teist põhjendust anda.“). Kahel korral osutati lisaks juhendaja rollile valiku tegemisel („... juhendaja motiveeris“). Viide juhendaja rollile esines vaid järjest õppinud doktorantide puhul ning vahepeal õpingutest eemal viibinu ei osutatud oma vastustes sellele kordagi. Järjest õppimise argumendina toodi veel välja, et järjest õppimine on vajalik, kui on soov teha akadeemilist karjääri ning, et hiljem on raskem tagasi tulla. Intervallidega kõrgharidusõpinguid läbinud doktorandid. 12 vastajat 18st (67%) osutas, et nad on vähemalt kahe kõrgharidusõppe taseme vahele jätnud pausi. Intervallidega õppimise kohta antud põhjendused võiks tinglikult liigitada teatud elusituatsioonile osutavateks ning sellisteks, kus vastaja 5

Ryan, G. & Bernard, H. R. (2003). Techniques to identify themes. Field Methods,15(1), 85-109. 20

kirjeldab pigem enda elamusi ja huvisid. Elusituatsioonile viitavate ütluste puhul osutati kõige sagedamini (kuuel korral), enda karjäärile („...tingis töö käik“, „4 aastat sisaldas töötamist...“). Kuigi karjäärile osutati kui õpingute jätkamist edasi lükanud tegurile, nähti oma karjääri ka põhjusena, mis viis õpingute jätkamiseni doktoriõppes („Edasiõppimise tingis erialane töö“, „...loogiline jätk edasisele karjäärile“). Enda elusituatsioonile viidati ka seoses perega – üks vastaja osutas õpingute jätkamise edasilükkumise põhjusena pere loomisele ja oma laste kasvatamisele pühendumisele. Lisaks viidati kahel korral spetsiifilise võimaluse tekkimisele (nt stipendiumi saamine). Enda elamuste ja huvide osas osutati kokku kuuel korral, et õpingute vahelisel ajal jõuti äratundmiseni, et jätkamine on huvitav ja soovitakse just teatud tüüpi tegevuses osaleda („...jõudsin arusaamisele, et tahan uurida, edasi õppida“, „...endas selgusele jõudmist, mida ma tahan saavutada, kelleks saada“). Kõigi nende vastuste puhul on arutluskäik seotud doktorandi isikliku arenguga, vastustes on pooltel juhtudel mainitud ka eneseteostusvajadust. Vaadates kahel erineval moel kujunenud haridusteega (õppimine järjest või intervallidega) doktorantide selgitusi haridustee kujunemise kohta, võib täheldada üht iseloomulikku erinevust (vt tabel 10). Järjest õppinud doktorantide seletused üldjuhul ei puuduta interaktsiooni oma muude eluvaldkondade ja õpingute vahel. Ühel korral on viidatud küll lapsehoolduspuhkusele, kuid pigem täpsustusena selle kohta, et tegelikult on ka õpingutest eemal viibitud. Samuti on korra tehtud viide karjäärile, kuid pigem tulevikku vaatavalt (järjest õppimine on vajalik akadeemilise karjääri jaoks). Tabel 10. Järjest ja intervallidega kõrgharidusõpinguid läbinud doktorantide selgitused oma õpingutee kujunemise kohta (N=18).

Võimaluse tekkimine õppes osaleda

Perekonna loomine

Karjäär kui õppima suunaja

Ülikool pakub väljakutseid

Hiljem on raske jätkata

Vajalik akadeemilises karjääris

Juhendaja mõju

Eneseteostusvajadus

+ + + + + +

Kogetud huvi / elamused Tahe õppimise ja uurimisega tegeleda

+ + + + + + -

Edasiõppimine loomulik asjade kulg

Järjest (+) ja intervallidega (-) õppinud doktorandid.

Karjäär kui intervalli tingija

Elusituatsioon

Õpingute pidevus

+ + +

+ + + + + +

+ + + 21

+ +

Õpingutega edasiminek paistab nende kõigi jaoks olevat olnud loomulik tegevus, mis võibolla viitab enda kui kõrgharidusõppija rolli omaksvõtule, selles osas akadeemilisse kogukonda sulandumisele. Intervallidega õppinud doktorandid osutavad kõigil juhtumitel õpingute ja enda elukäigu interaktsioonile, osutades asjaoludele, mis neid on õpingutest eemale viinud ja taas jätkama suunanud. Järjest õppinutel loomulikult selline kogemus puudub ja nii puudub ka võimalus selles osas vastuseid anda. Siiski võib kajastuda vastustes seik, et intervallidega õppinud isikud käsitlevad õppimisega seotud otsuseid komplekssemas kontekstis, kuhu kuuluvad antud juhul sagedamini nende tööalase tegevuse muutumine ja enda isiksust – nt huvisid ja väärtusi, puudutavad arengud.

3.2.2. Asjaolud, mis tingivad töölkäimist ning tegurid, mis võiks soodustada töölkäimisest loobumist Uuringus osalenud 18st doktorandist käis vastamise ajal tööl 17. Esines üks seni järjest kõrgharidusõppe tasemeid läbinud doktorant, kes ei töötanud ja ei andnud ka vastuseid töötamisega seotud küsimustele. Kokku analüüsiti 16 juhtumi vastused (ühel juhul ei käsitlenud vastus ilmselt vaadeldavat teemat ja jäeti kodeerimata). Töötamine õpingute ajal. Põhjendused, miks õpingute ajal töötatakse (töötamisest oma ametikohal ei loobuta) võis jaotada üldiselt kaheks. Esimene neist on ootuspäraselt äraelamiseks vajaliku sissetuleku tagamine. Seda nimetati 16 juhtumi hulgas 14 korral („Doktorandi õppetoetus ei võimalda peret ülal pidada.“, „... õhust ja armastusest ära ei ela, ning peab käima tööl.“, „Mul ei ole võimalik töötamist katkestada, sest pean oma pere sissetulekutele mõtlema.“). Neist 14 juhtumist kaks osutasid ka tulevikuga seotud riskidele – loobudes senisest karjäärist ei ole kindlust, et varasem töö on võimalik tagasi saada („... kust tuleks pere sissetulek [...], kuhu ma saan tööle, kui jälle töötada tahan (töötuna ei tahaks end ette kujutada)“. Viimaste puhul on huvitav täheldada, et doktorikraadi kaitsmisega ei kaasne nende doktorantide hinnangul tõenäoliselt (või tingimata) karjääris edasiliikumist või karjäärivõimaluste avardumist. Samas nähakse töötamiseks seitsmel juhul ka teisi motiive. Viiel korral on osutatud soovile praktiseerida oma valdkonnas professionaalsuse säilitamise ja arengu eesmärgil (nt. „Kuna mu doktoritöö teema on seotud õpetamisega, siis paraku peavad mul endal olema ka valdkonnaga seotud kogemused“). Viiel korral osutatakse ka seostele uurimistegevuse ja enda erialase töö vahel. Kahel juhul on tööl käimisele osutatud kui vaheldusele õppimise kõrval. Seega ei ole selles uuringus osalenud haridusvaldkonna doktorantide jaoks töö ainult vajalik sissetulekuallikas, vaid üsna sageli ka subjektiivselt oluline tegevus, mis aitab säilitada enda erialast professionaalsust ja arvatavalt toetab ka doktoritöö raames uuringu tegemist. Viiest järjest kõrgharidusõpinguid läbinud ja samas töötavast doktorandist on kolm osutanud töötamise seostele erialase kompetentsuse arendamise ja enda uuringuga. Kõik nad näevad töötamist kui vahendit saada õpingute ajal vajalikku sissetulekut. Seega ei kajasta töölkäimist ajendavate asjaolude kohta antud vastused mingisugust süstemaatilist erinevust järjest ja intervalliga õppinud doktorantide vahel, kuigi selgitustes, mis anti akadeemiliste õpingute jätkamise kohta, 22

ilmnes intervallidega õppijate puhul õpingute jätkamise seostatus nii enda isiklike huvide muutumise kui ka tööalase karjääri kujunemisega. Võib oletada, et intervalliga õppijatel on lihtsam juba enne õpinguid näha ja kaaluda seoseid enda muude eluvaldkondadega seotud tegevuste ja õpitava vahel, samas kui seni järjest õppinud doktorandid jõuavad selliste seoste määratlemiseni õpingute ajal. Võimalik tööst loobumine. Kõige sagedasemaks tööst loobumist toetavaks asjaoluks pakuti vastajate poolt piisava rahalise toetuse või stipendiumi olemasolu (11 vastajat 16st). Kolmel korral pakuti välja ka õpingute ajal tööle asumist teadurina ning kahel juhul täiendati osutust piisavale rahalisele toetusele sooviga, et ühtlasi oleks garanteeritud ka töötamise võimalus pärast lõpetamist. Neist seitsmest vastajast kolm, kes nägid töötamist vajalikuna erialase kompetentsuse jaoks, ei osutanud samas ühelegi asjaolule, mida nad näeksid tööst loobumist soodustavana. Lisaks oli nende hulgas kaks doktoranti, kes osutasid ühtlasi, et kuigi küllaldase palgaga teadurina töötamine võiks olla praegusele olukorrale alternatiiviks, on neil tähtis säilitada kontakt senise tööga („Muidugi töötamine on tähtis haridusasutuses (koolis)...“, „...vähemalt juhul kui mulle pakutakse teadurikohta projektis. [---]... praegust tööd tehes on vist raske 0,5 + 0,5 varianti kasutada, kuid mõnel töökohal oleks ehk see ka võimalik.“). Ülejäänud üheksa doktorandi hulgas oli neid, kes pakkusid välja tingimusi oma tööst loobumiseks, kaks. Mõlemad neist olid osutanud sellele, et nad ei näe rahalistel põhjustel võimalust oma tööst loobuda („Doktorandi toetused ja stip on väikesed ning ebakindlad.“). Neile olulisi sisulisi töö ja õpingute vahelisi seoseid kirjeldanud doktorantide puhul ei leidunud erinevusi järjest ja intervallidega õppinud doktorantide vahel (kolm neist 7st olid õppetasemeid järjest läbinud). Ilmselt ei ole kuidagi välistatud tööalase karjääri ja doktoriõppes tehtava töö subjektiivselt oluliste seoste mõistmine ja väärtustamine isikute puhul, kellel puudub varasem selle valdkonna praktiku kogemus. Samas ei ole siinkohal võimalik hinnata võimalikke objektiivseid erinevusi doktorantide vastavates kompetentsustes.

3.2.3. Doktoriõppes osalemise kokkusobitamine oma töö ja pereeluga Õppetöö ning töö ja pereelu sobitamise teemal esitatavad tulemused koguti kasutades kahte küsimust. Esiteks küsiti doktorantidelt, mil viisil nad töötamist ja õpinguid sobitavad. Seejärel paluti neil vastata küsimusele: „Millist vastasseisu ja erimeelsusi on Teil lähedaste inimeste ja/või tööandjaga olnud seoses Teie osalemisega doktoriõppes?“ Töö ja õpingutega paralleelset tegelemist kirjeldas oma vastustes 14 doktoranti. Neist 14 doktorandi vastused liigitati kolme kategooria vahel vastavalt sellele, kuidas töötegemisele ja õppimisele tähelepanu pööramise vahekorda oli iseloomustatud: (1) töötamine oma ametikohal domineerib üldiselt õpingute üle, (2) vastaja panustab vaheldumisi oma töös ja õpingutes, ning (3) töötamine ja doktoriõppes osalemine on vastaja jaoks kattuv tegevus. Lisaks kodeeriti vastused lähtudes sellest, (4) kas doktorant on osutanud töö ja õpingute seostamise puhul esinevale konfliktile või otseselt enda negatiivsetele elamustele või mitte. 14st vastajast seitse osutas, et töötegemine on esimesel koha, õpingutega tegeletakse pigem siis, kui selleks aega jääb („Õpinguid saan teha oma vaba aja arvelt st pere arvelt.“ , „...töö ikka domineerib ning õppimiseks on väga vähe aega ja energiat“, „Sisuliselt õpingud sean töö järgi“). Viis doktoranti osutas, et neil on viis, kuidas tegeleda vaheldumisi nii töö kui õpingutega („Kui tööl on hetkel olulisemad kiired asjad, näpistan aega õpingutest ja vastupidi“). Kahel juhul osutati oma töö ja 23

õpingute sooritamise ühisosale. Seega võiks arvata, et töötavatel doktorantidel on sageli võrdlemisi keerukas oma tööd doktoritöö tegemisega seostada. Huvitav on siinjuures veel asjaolu, et töötamist ja õppimist nähakse üldiselt võrdlemisi lahus. Tulles tagasi rühma juurde, kes pidas oluliseks oma erialal töötamist õpingute kõrval, siis nende hulgas oli ainult kaks vastajat, kes osutas töö domineerimisele õpingute suhtes ja viis isikut, kes tegelevad erinevat laadi ülesannetega vaheldumisi või kogevad töö ja õpingute puhul esinevat ühisosa. Peaaegu samasugust, mõnevõrra paremale töötamise ja õpingutega tegelemise kooskõlale viitavat jaotust (2 vastajat, kes kirjeldasid töö domineerimist ja 4 vastajat, kes pigem oskavad omavahel sobitada tööd ja õppimist) võib täheldada 6 järjest õpinguid läbinud doktorandi hulgas. Kuigi nende doktorantide puhul võib täheldada paremat kooskõla töötamise ja õppimise vahel, esineb siingi tihti tugev lahusus kahe valdkonna vahel. Töö ja õpingute vahekorraga seotud negatiivsed elamused ja/või konfliktsed olukorrad määratleti, tuginedes vastaja poolt tehtud viidetest kahetsusele, olukorra subjektiivsele ebameeldivusele või keerukusele („...töökoormus hõlmab paraku enamuse ajast“, „Väga raske on sobitada“, „Kerge see muidugi pole“). Selliseid viiteid esines 14 doktorandi vastustest 7 korral. Seega ei sisalda poolte oma kogemusi kirjeldanud doktorantide kirjeldused viiteid negatiivsetele elamustele, kuid samas ei saa nende esinemist antud juhul pidada ka kuidagi ebatavaliseks. Lähedaste ja tööandjaga esinenud vastuolude kohta antud vastused näitavad, et 15st sellele küsimusele vastanud doktorandist kaheksa märkis otseselt, et lähedastega neil õpingutega seotud vastusolusid ei ole esinenud või toodi välja hoopis lähedaste mõistev ja toetav suhtumine. Kolmel juhul osutati mõnele lähedaste poolt osutatud rahulolematuse aspektile („Teismelised lapsed on teinud etteheiteid, et napib nende jaoks aega“). Lisaks oli viiel juhtumil vastaja küsimusele ilma sihtrühma täpsustamata vastanud, et mingisuguseid vastuolusid pole esinenud („Ei ole esinenud“). Seega võiks oletada, et vastanud doktorantide suhted lähedastega on sagedamini positiivsed ja nad kogevad õpinguid puudutavates küsimustes enda jaoks piisavat toetust ja mõistmist. Tööandajaga vastuolude esinemisele osutas üks vastaja. Kuus vastajat märkis, et tööandja suhtub doktorantuuris osalemisse toetavalt. Konfliktide puudumisele ka tööandjate osas viitavad eelnevalt osutatud viis vastajat, kelle vastuolude esinemist eitavas vastuses ei olnud sihtrühma täpsustatud. Seega üle kahe kolmandiku vastajatest hindas tööandja suhtumist enda õpingutesse pigem positiivselt. Samas osutati kolmes vastuses sellele, et tööandja suhtumine ei tähenda erandite tegemist tööülesannete täitmisel („...aga tööandja poolelt on oluline, et töö saaks ikkagi tehtud“, „...kuid kindlasti ei tee mööndusi tööülesannete täitmisel“). Selge erisus töö ja õppimise vahel esines nelja doktorandi vastustes. Siinjuures on huvitav, et õpingutes osalemist ei seostata tööga (isegi mitte pikaajalises perspektiivis), ka mitme sellise doktorandi poolt, kes varasemalt märkisid, et töötamine on õpingutes osalemise seisukohalt oluline. Sellistes vastustes kajastub võibolla ka seletus, miks tööandjate suhtumist hinnatakse nii positiivselt ning samas üsna sageli osutatakse töötamise domineerimisele õpingutes osalemise suhtes nagu ka töö ja õppimise seostamise ebamugavusele. On võimalik, et tegeletakse doktoriõppe ülesannetega väljaspool tööd või ka tööl olles nii, et see tegelikult tööandja huve ei riiva. Sel juhul ei saagi tööandjaga vastuolusid tekkida, kuigi samas võidakse kogeda selgelt probleeme töötamise ja õppimisega toimetuleku ühitamisel.

3.3. Kokkuvõte Haridusteaduste valdkonnas uuringuid tegevate doktorantide selgitused on kooskõlas oletustega, et sageli on selles valdkonnas doktoriõppes osalejad sama valdkonna praktikud, kellel võib selja taga olla aastatepikkune karjäär. Samas esineb ka kiiremas tempos ja järjest õppivaid doktorante. Õpingute kõrvalt töötamine oli vastanute puhul omane ühtviisi nii järjest kui intervallidega eri kõrgharidusõppe tasemeid läbinud doktorantidele. Eelnevalt oletati, et haridusteaduste valdkonna doktorandid võivad olla sageli motiveeritud oma töökohti säilitama ning võibolla ei ole valmis pühenduma täielikult akadeemilistele õpingutele ja uurimistööle. Kogutud andmed näitasid, et enamuse vastanute jaoks on töö ootuspäraselt endale ja perele oluliseks sissetuleku allikaks. Viidati lisaks ka sellistele asjaoludele nagu stipendiumite ja toetuste saamise ebakindlus ning soov säilitada saavutatud positsioon/sissetulek ka tulevikus. Töökohast kinnipidamist võib toetada ühtlasi nii vajadus säilitada sissetulekute tase kui ka ebakindlus tulevikus töö leidmise suhtes. Samas ilmnes ka rühm, mis pidas õpingutega samaaegset töötamist tähtsaks enda kompetentsuse jaoks ning osutas ka doktorandina tegutsemise seostele oma tööga. Oma töö ja õpingute seostele osutasid nii pikema töökogemusega ja intervallidega õppinud kui ka järjest õppinud doktorandid. Samas intervallidega õppinud doktorantide jaoks tundus valik uuesti õppima asuda enam seotud olevat nii enda karjääri kujunemise kui oma maailmavaate ja väärtuste arenguga. Seetõttu võiks doktoriõpingute subjektiivne tähendus ning õpingute ja samas valdkonnas praktiseerimise seosed selle rühma esindajate jaoks siiski eristuda järjest õpinguid läbinud doktorantidest. Siinkohal saab ära märkida, et erinevat tüüpi töötamise motiive esines nii intervallidega kui ka järjest õppivate doktorantide hulgas. See lubab oletada, et töötamisest loobumine ei ole doktorantide jaoks käsitletav lihtsalt õpingute ajal teise sissetulekuallika kasutamisena. Töötamisega on seotud teisi vajadusi ja ootusi, mida võiks õpetajahariduse ja haridusuuringu arendamisele seatud eesmärke arvestades pidada soovitud arenguid soodustavateks. 2010. aastal läbiviidud analüüside esialgsed tulemused osutasid, et töö- ja pereelu võiks pidurdada nii doktorandi edasijõudmist kui ka mõjutada tema poolt kogetud heaolu – sh rahulolu õpingutega. Käesolevas uuringus saadud tulemused toetasid seoste esinemist just töötamisega. Vastajad osutasid sellele, et nende puhul on töö seatud õppimise kõrval esikohale või püütakse teha pingutusi kordamööda ühes ja teises vallas. Ootuspäraselt peaks see tähendama ulatuslikku enda aja ja muude ressursside kasutamist mujal kui doktoriõpingutes. Mitmed vastajad osutasidki töö ja õpingute kokkusobitamisega seotud ebameeldivatele kogemustele. Samas osutasid mitu doktoranti sellele, et nad väärtustavad tööd, mida nad teevad, ning ka sellele, et oma tööandja suhtumist kogetakse pigem toetavana. Võibolla on nii, et kui oma töökohustusi täidetakse ametis, milles tegutsemist peetakse oluliseks, siis töötamine ise tundub meeldivana ja oma tegevuse kohta saadakse ka juhilt positiivseid sõnumeid. Vastuolud tekivad doktorandil pigem siis kui ta püüab oma töömaailma kõrvale sobitada teise mahuka tegevuse – õppimise ja teadustöö. Huvitav on siinjuures õppimise ja töötamise selge eristamine, ka mitme sellise doktorandi poolt, kes õpingutes osalemise seisukohalt peab töötamist oluliseks. Käesolev uuring ei toonud esile vastajate hulgas levinud vastuolusid oma lähedastega. Sagedamini osutati sellele, et lähedased on mõistvad ja toetavad, kuigi esines paar osutust ka selles osas tekkivale rahulolematusele. 25

Seega võiks saadud tulemuste puhul oletada, et kuigi doktorandid võivad kogeda nii perekonna toetust kui ka pidada oma tööd meeldivaks ja oluliseks, on oma praegustes tingimustes oma õpingute kokkusobitamine töötamisega sageli problemaatiline, soodustades õpingute venimist ja ebameeldivate elamuste kogemist. Käesoleva uuringu tulemused osutavad, et haridusteaduste valdkonnas õpib ilmselt sageli sama valdkonna praktikuid, kes võiksid kogeda doktoriõpet integreerituna oma tööalase tegevuse sisuga. Kuigi selliste inimeste kaasamist valdkonna arendus- ja teadustegevustes väärtustatakse ei andnud osalenud doktorantide puhul nende praegune töö- ega õpingute korraldus häid võimalusi kahes vallas paralleelseks tegutsemiseks. Oluline on tähele panna ka seda, et mitmete aeglasemalt õpinguid läbivate praktikute kõrval esineb ka järjest erinevaid kõrghariduse astmeid läbinud ja kiiremini õppivaid doktorante, kellele võiks praegune õppekorralduse ja toetuste süsteem sobida, kuid kes siiski viitavad samas sellele, et ka nende jaoks on oluline tegutseda valdkonnas samal ajal praktikuna.

4. Doktorantide akadeemiline mobiilsus Doktorantide rahvusvahelise akadeemilise mobiilsuse edendamine on üks Eesti doktoriõppe arendamise prioriteete. Mobiilsus on üheks viisiks, kuidas vahetult teiste maade teadlastega suheldes, kogemusi vahetades ja õppides osaleda rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas. Erinevates valdkondades, sh haridusteaduste osas, on loodud erinevaid toetusmeetmeid doktorantide mobiilsuse suurendamiseks. Kõnes on peamiselt toetused konverentside külastamiseks, samuti nii lühema- ja pikemaajalisteks õpinguteks teistes riikides. Toetust sellisteks tegevusteks on doktorantidel võimalik saada nii Eestis selleks loodud allikatest kui ka ESF programmide raames selleks eraldatud ressurssidest. Käesoleva uuringuga otsiti vastuseid detailsemalt järgmistele küsimustele: -

Milliseid mobiilsuse liike kasutavad doktorandid rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemiseks ja kui sageli? Milliseid allikaid kasutatakse mobiilsuse rahastamiseks? Millised asjaolud takistavad doktorantide akadeemilist mobiilsust? Kuivõrd pööravad juhendajad tähelepanu oma doktorantide mobiilsuse toetamisele?

Uuringus kõrvutati haridusteaduste valdkonna doktorantide kohta kogutud andmeid loodusteaduste valdkonna doktorantide andmetega, et paremini mõista haridusteaduste doktorantide eripära. Küsimustele vastamiseks koguti andmeid 2009/2010 ja 2010/2011 õppeaasta sügissemestrite lõpul läbiviidud haridus- ja loodusteaduste valkdonna doktorantide hulgas läbiviidud küsitlustega. Doktorantide hinnanguid väljapakutud mobiilsust takistavate asjaolude kohta koguti mõlemal õppeaastal ning kokku osales uuringus 123 doktoranti, neist 49 õppis loodusteaduste valkdonna õppekaval ja 72 haridusteaduste õppekaval. Kõik ülejäänud selles uuringus kogutud andmed pärinevad teisest andmekogumisest 2011. aastal, milles osales 82 doktoranti.

4.1. Instrumendid doktorantide mobiilsuse iseloomustamiseks 4.1.1. Doktorantide akadeemilise mobiilsuse määr ja iseloom Doktorantide rahvusvahelise mobiilsuse iseloomustamiseks selgitati välja akadeemilises kogukonnas osalemise sagedus ja mobiilsusega kaasnenud kontaktide iseloom. Sageduse selgitamiseks esitati doktorantidele kolm väidet mobiilsust iseloomustavate tegevuste kohta. Nende lõpetamiseks tuli vastajal valida vastavates tegevustes osalemise sagedust kõige täpsemalt iseloomustav variant nelja valiku hulgast (mitte ühtegi korda, üks kord, kaks korda ning kolm korda või rohkem). Hinnatavad väited olid: (1) „Olen osalenud rahvusvahelistel teaduskonverentsidel...“ (69% vastajatest osutas, et oli osalenud konverentsil vähemalt korra), (2) „Olen osalenud lühiajaliselt õpingutel teises riigis (nt seminar, kursus, suveülikool)...“ (47% vastajatest olid osalenud vähemalt ühe korra), (3) „Olen osalenud pikemaajaliselt õpingutel teises riigis (vähemalt 1 semester) ...“ (7% vastajatest oli osalenud vähemalt ühe korra). Mobiilsusega seonduvate kontakte iseloomus täpsustamiseks esitati samuti kolm väidet. Need väited olid: (1) „Olen tegutsenud teises riigis uurimisrühma liikmena“ (osalemisele osutas 13% vastanutest), 27

(2) „Olen osalenud või osalen oma doktoriõpingute ajal rahvusvahelises teaduskoostöö projektis“ (osalemisele osutas 35% vastajatest), ning (3) „Pean oma uurimishuvi valdkonnas ühendust teiste riikide teadlaste või doktorantidega“ (ühenduse pidamisele osutas 54% vastanutest). Väidete kehtivust enda puhul oli võimalik kinnitada või ümber lükata valides vastuseks kas „Jah“ või „Ei“.

4.1.2. Mobiilsustoetuste kasutamine Uuringus kaasatud doktorantidelt küsiti, kas nad on doktoriõppe jooksul küsinud mõnest fondist või programmist toetust, et osaleda mõnel teises riigis toimuval akadeemilisel üritusel või õppida mõnda aega teises riigis. Sellele küsimusele vastanud 82st doktorandist 51 (62%) osutas, et nad on sellistel eesmärkidel toetust küsinud. Lisaks paluti doktorantidel vabavastuseliselt ka täpsustada, millistest allikatest nad on toetusi küsinud. Selliseid rahastamisallikaid nimetas 82st 2011. aastal küsitletud doktorandist 46 (56%).

4.1.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud Asjaolud, mida doktorandid kogevad takistustena rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisel Doktorantidele esitati ülesanne, kus kaheksa väljapakutud asjaolu hulgast paluti ära märkida sellised, mis on neid õpingute jooksul takistanud osalemast rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas. Esitatud kaheksa väidet olid järgmised: -

info puudumine selliste võimaluste kohta; rahaliste võimlauste puudumine; enda arvamus, et selline tegevus ei ole tähtis; teised kohustused kodumaal (nt hoolitsemine lähedaste eest, tööst tulenevad piirangud liikumisele); liiga madal võõrkeele oskus; tunne, et selline tegevus on ebameeldiv; otseselt puuduvad nõuded sellises tegevuse osalemiseks; ma ei ole veel mõelnud rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisele.

Pakutud valikute koostamisel võeti esmalt arvesse oletusi haridusteaduste valdkonna doktorantide õpinguvälise toimetuleku eripärade kohta. Eeldati, et nende hulgas võiks olla enam suhteliselt suuremate sotsiaalsete ja majanduslike kohustustega pereinimesi, kellel võib olla keerulisem leida aega riigist lahkumiseks (2. ja 4. valik), ning kes ühtlasi kuuluvad vanuserühmadesse, kus võidakse kõhelda enda kompetentsuses nende keelte kasutamisel, mis domineerivad kaasaja teadusmaailmas (5. valik). Lisaks arvestati ka sellega, et rahvusvaheline mobiilsus ei ole doktorantidele kohustuslik (küll aga eksisteerivad nõuded rahvusvahelises kogukonnas osalemiseks läbi teadustöö tulemuste publitseerimise) ning ilmselt ei pruugi mobiilsustegevused olla aktuaalsed veel uute doktorantide jaoks, kes alles tegelevad oma uuringu kavandamisega (7. ja 8. valik). Samuti pakuti võimalust osutada asjassepuutuva teabe puudumisele (1. valik) ning mobiilsustegevuste subjektiivsele ebameeldivusele (6. valik). See ülesanne esitati vastajatele mõlemal andmekogumise korral ning kokku andis sellele küsimusele vastuseid 124 doktoranti. Vastajad olid vastamisel ära märkinud üks kuni seitse pakutud varianti (MD=2). 28

Mobiilsustoetuse andmisest keeldumise põhjused Doktorantidel paluti küsimustikus märkida, kas neil on ette tulnud, et teise riiki akadeemilisel eesmärgil minekuks toetuse küsimisel on esitatud taotlus tagasi lükatud. Järgnevalt paluti juhul, kui tagasilükkamisi on aset leidnud, kirjeldada, millega tagasilükkamist põhjendati. Küsimusele, kas taotluse tagasilükkamist on esinenud, vastas 81 doktoranti, kellest 51 olid eelnevalt märkinud, et nad on üldse kunagi toetust küsinud. Neist 51st doktorandist omakorda 18 (35%) olid kogenud rahastamistaotluse tagasilükkamist ning lisasid ka kommentaari tagasilükkamise põhjuste kohta.

4.1.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel Juhendajate poolt akadeemilise mobiilsuse motiveerimise kohta andmete kogumiseks paluti doktorantidel märkida, kas -

teemade hulka, mis juhendajaga koostöö alustamisel läbi töötati, kuulus ka osalemine rahvusvahelises teadlaste kogukonnas (nt konverentside külastamine või enesetäiendamine teises riigis) ning; kas juhendaja on suunanud neid osalema rahvusvahelistel üritustel (nt konverentsid) või ennast täiendama teistes riikides (nt ajutine õppimine välisülikoolis, raamatukogu külastamine).

Eeldati, et vastus esimesele küsimusele võiks iseloomustada akadeemilise mobiilsuse käsitlemist osana doktorandi õpingutest. Teisele väitele antud vastused võiks kajastada pigem üldiselt sellele valdkonnale tähelepanu pööramise sagedust.

4.2. Doktorantide akadeemiline mobiilsus 4.2.1. Akadeemilise mobiilsuse erinevad liigid ja neis osalemise sagedus Käesoleva uuringu tulemuste põhjal oli 55 doktoranti 80st (69%) külastanud vähemalt korra rahvusvahelist teaduskonverentsi ja 37 doktoranti 79st (47%) osalenud lühemajalistel õpingutel välisriigis (vt tabel 11). Valdkondade vahel olulisi erinevusi väliskonverentside külastamise ja teises riigis lühiajalistel õpingutel osalemise sageduse osas doktorantide vahel ei täheldatud, kuigi haridusteaduste valdkonnas oli mõlemat liiki lühemajalise mobiilsustegevuse puhul mõnevõrra sagedamini neid, kes kordagi neis osalenud ei olnud. Vähemalt ühe semestri pikkune viibimine välisriigis osutus vastajate hulgas pigem haruldaseks. Haridusteaduste valdkonnast oli sellist võimalust kasutanud kokku 4 doktoranti ja loodusteaduste valdkonnast 2 doktoranti. Seetõttu nende andmete analüüsimisest teiste muutujate kontekstis loobuti. Tabel 11. Vastanud doktorantide osalemissagedus rahvusvahelistel teaduskonverentsidel ja lühiajalistel õpingutel välisriigis. Doktoriõppe valdkond

Kasutamise sagedus Mitte kordagi 1-2 korda 3 või enam korda Teaduskonverentside külastamine Loodusteaduste valdkond (N=34) 8 (24%) 13 (38%) 13(38%) Haridusteaduste valdkond (N=42) 15 (37%) 11(27%) 15(37%) Kõik vastajad (N=80) 25 (31%) 25 (31%) 30 (38%) 29

Loodusteaduste valdkond (N=34) Haridusteaduste valdkond (N=40) Kõik vastajad (N=79)

Lühiajalised õpingud teises riigis 15 (44%) 11 (32%) 24 (60%) 10 (25%) 42 (53%) 23 (29%)

8 (24%) 6(15%) 14 (18%)

Kokkuvõttes oli üle kahe kolmandiku vastajatest osalenud muus riigis teaduskonverentsil ja peaaegu pooled kasutanud teises riigis mõnda õppimisvõimalust. Kogutud andmed ei luba teha oletusi mobiilsuse muutumise kohta ajas. Siiski saab osutada, et vastanute seas on kokku 29% doktorante, kes ei ole kumbagi lühiajalise mobiilsuse viisi kasutanud. Doktoriõppes edasijõudmine ja akadeemiline mobiilsus Esmakursuslastest vastajate hulgas oli oluliselt vähem väliskonverentside külastajaid, võrreldes hilisemate aastate doktorantidega (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 74)=16,35, p<0,001). Samamoodi osalesid esmakursuslastest vastajad kauem õppinutest märgatavalt harvem lühiajalistel õpingutel teises riigis (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 73)=16,35, p<0,01). Samasugune jaotus oli konverentsidel osalemise puhul jälgitav ka eraldi mõlema valdkonna doktorantide rühmas. Lühiajalistel õpingutel osalemises oli esmakursuslaste ja vanemate doktorantide erinevust märgata loodusteaduste valdkonnast vastajate puhul (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 33)=7,64, p<0,01), kuid mitte haridusteaduste valdkonna doktorantidel. Nende hulgas ei olnud hilisematel kursustel õppijate osalemine seda tüüpi üritustel oluliselt sagedasem, võrreldes esimeste kursuste doktorantidega. Arvestades akadeemilise mobiilsuse puudumise puhul ka õpingutes edasijõudmist selgub, et 32% kolmanda ja neljanda õpinguaasta doktorantidest ei ole osalenud kordagi lühemaajalistel õpingutel teises riigis ning 12% samade õpinguaastate doktorantidest ei olnud kordagi külastanud rahvusvahelisi teaduskonverentse. Seega võiks eriti just konverentsidel osalemist käsitleda õpingutega edasijõudmise kontekstis – selliseid külastusi tehakse ehk sagedamini just hilisematel õpinguaastatel. Samas tuleb siiski märkida, et ka kauem õppinud doktorantide hulgas leidus neid, kelle vastused osutasid akadeemilise mobiilsuse puudumisele. Sotsiaalmajandusliku olukorra tunnused ja akadeemiline mobiilsus Täiskoormusega töötamise või mittetöötamise alusel ei erinenud doktorandid väliskonverentside külastamissageduses. Samuti ei leitud seoseid täiskoormusega töötamise või mittetöötamise ja doktorandi õpinguaasta vahel. Samas oli täiskohaga mittetöötavate doktorantide hulgas jälgitav väliskonverentse külastanute märgatavalt suuremat osakaalu 2.-4. õpinguaasta doktorantide hulgas, võrreldes esmakursuslastega (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 31)=9,79, p<0,01). Täiskohaga töötajate puhul sellist erinevust ei ilmnenud. Osalemine lühiajalistel õpingutel teises riigis ei eristanud doktorante vastavalt sellele, kas nad olid täiskoormusega tööl või mitte. Nii täiskoormusega töötavate doktorantide kui väiksema koormusega töötavate doktorantide puhul oli jälgitav õpingutes osalemise erinevus esmakursuslaste ja hilisematele kursustele jõudnud doktorantide vahel (vastavalt: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 29)=4,90, p<0,01, Yates’i korrektsiooniga X2(1, 30)=9,18, p<0,01). Seega võiks kokkuvõttes arvata, et ainuüksi erinevused töökoormuse tasemes ei mõjuta vastanud doktorantide lühiajaliste mobiilsusvõimaluste kasutamist. Peres kasvatatavate laste olemasolu alusel ei leitud osalenud doktorantide vahel samuti erinevust välisriigis konverentsidel ja lühemaajalistes õpingutes osalemises. Võttes arvesse ka doktorantide 30

õpinguaasta, avaneb samasugune pilt, mida kirjeldati ka eelnevalt: esmakursuslased külastavad oluliselt harvem välisriikides toimuvaid õppimis- ja kogemusvahetusüritusi kui hilisemate aastate doktorandid. Nii lapsi kasvatavate kui mittekasvatavate doktorantide puhul olid esmakursuslased teistest doktorantidest oluliselt harvem osalenud väliskonverentsidel (doktorandid, kes ei kasvata lapsi: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 33)=6,57, p<0,05; doktorandid, kes kasvatavad lapsi: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 39)=12,84, p<0,001). Samuti osalesid nii lapsi kasvatavate kui mittekasvatavate doktorantide hulgas esmakursuslased oluliselt harvem, võrreldes vanemate õpinguaastate doktorantidega, lühemajalistel õpingutel teises riigis (vastavalt: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 32)=8,38, p<0,001; doktorandid, kes kasvatavad lapsi: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 39)=6,83, p<0,01). Seega võiks arvata, laste kasvatamine peres ei ole uuringus osalenud doktorantide puhul seostatav teaduskonverentside ja lühiajaliste õppimisvõimaluste külastamise sagedusega. Konverentside külastamise ja lühiajaliste õpingute sagedus ei varieerunud, lähtudes doktorantidel kuusissetuleku tasemest ühe leibkonna liikme kohta ega ka doktoranditoetuse saamisest. Kokkuvõttes saab välja tuua, et käesoleval juhul ei leitud lühiajalise kestusega mobiilsustegevustes osalemises doktorantide vahelisi erinevusi, mis vastaksid tunnustele, millega iseloomustati doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda. Seega võiks oletada, et ka suuremate õpinguväliste kohustustega doktorandid on leidnud teiste doktorantidega võrreldavaid võimalusi lühiajaliseks eemalviibimiseks oma pere ja töökohustuste juurest. Osalemine rahvusvahelises teaduskoostöös Viis doktoranti haridusteaduste (N=43) ja viis loodusteaduste valdkonnast (N=35) osutasid, et nad on doktoriõppe ajal osalenud või osalevad teises riigis uurimisrühma liikmena. 14 haridusteaduste valdkonna doktoranti (N=45) ja 14 loodusteaduste valdkonna doktoranti (N=35) märkisid, et osalevad või on osalenud rahvusvahelises koostööprojektis. 17 loodusteaduste valdkonna doktoranti 35st osutas, et peab ühendust teiste riikide teadlaste või doktorantidega. Haridusteaduste valdkonnas osutas sellele 26 doktoranti 45st. Võrreldes loodusteaduste valdkonna doktorantidega, osutasid haridusteaduste valdkonna õppijad sagedamini suhtlemisele välisriikide teadalaste ja doktorantidega, kuid see erinevus ei osutunud statistiliselt oluliseks. Need tulemused osutavad, et kahe valdkonna vastajate puhul ei esinenud olulist erinevust rahvusvahelises teaduskoostöös kaasatust iseloomustanud näitajate osas. Kindlasti saab osutada sellele, et rahvusvahelises koostöös kaasatud doktorantide osakaal vastajate hulgas oli antud juhul alla poole mõlemas doktoriõppe valdkonnas.

4.2.2. Akadeemilise mobiilsuse toetamiseks loodud rahastamisallikate kasutamine Küsimustiku vastavale osale vastanud 82st doktorandist osutasid 51 (62%), et nad on välisriigis õppimiseks või konverentsi külastamiseks küsinud rahalist toetust. Loodusteaduste valdkonnast vastajate hulgas doktoriõppe ajal toetust küsinud inimesi oli 26 (74% valdkonnast vastanutest). Haridusteaduste valdkonnas oli selleks toetust küsinud 25 inimest (53% valdkonnast vastanutest). Leitud tulemus võib viidata, et loodusteaduste valdkonna doktorandid küsivad akadeemilise mobiilsuse vallas toetusi mõnevõrra sagedamini kui haridusteaduste valdkonna doktorandid, kuid siinkohal olulist erinevust ei leitud. 66% kõigist toetusraha taotlenud doktorantidest oli seda küsinud vähemalt korra Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) vahenditest. Haridusteaduste valdkonnas oli ESF vahendeid kasutanute osakaal 31

suurem, hõlmates 73% vastanud doktorantidest. Loodusteaduste valdkonnas moodustasid ESF vahendeid taotlenud doktorandid 59% vastajatest. ESF vahendite kasutamise taotlemisena käsitati osutusi toetuse küsimisele oma valdkonna doktorikoolist, programmidest DoRa ja Eduko. ESF võimalustele järgnes taotlemise sageduse osas Kristjan Jaagu stipendiumiprogramm (12 nimetamist, sh 7 nimetamist haridusteaduste ja 5 nimetamist loodusteaduste valdkonna doktorantide poolt) ja Tartu Ülikooli Sihtasutus (4 nimetamist, sh 3 korda loodusteaduste ja 1 kord haridusteaduste valdkonna doktorantide poolt). Ühe korra mainiti Põhjamaade Nõukogu, programmi Grundtvig ja Kultuurkapitali. Lisaks mainiti ka seitsmel korral väljastpoolt Eestit saadud reisi- või osalemistoetust, millest kuuel korral oli tegemist loodusteaduste valdkonna doktorantide poolt oma uurimisvaldkonna rahvusvahelistelt organisatsioonidelt küsitud toetustega. Kokkuvõttes saab siin osutada, et ligi kaks kolmandikku küsitletustest on küsinud akadeemilise mobiilsuse jaoks toetusi. Vastanutest olid haridusteaduste valdkonna doktorandid natuke harvem toetuse küsijateks, kuid olulist erinevust valdkondade vahel ei leitud. Arvestades, et välisriikides toimuvatel õpingutel või teaduskonverentsidel seni mitteosalenud doktorante esineb kõikidel õpinguaastatel (tegemist ei ole nt lihtsalt esmakursuslaste analüüsis kaasatusest johtuva tulemusega), võiks nii juhendajad kui ka doktorikoolide töötajad edasiseltki propageerida akadeemilise mobiilsuse võimaluste kasutamist ja toetada doktorante selles vallas endale vajalike sihtkohtade leidmisel ja erinevate toetuste kasutusele võtmisel. ESF vahenditest loodud rahastamisallikad on kogutud andmete põhjal akadeemilise mobiilsuse jaoks toetusraha küsimise peamiseks kohaks. Kohalikud ja muud rahvusvahelised võimalused leiavad tagasihoidlikumat kasutamist. Kindlasti eristusid haridusteaduste valdkonna doktorandid selle poolest, et nende puhul on oma valdkonna või uurimissuuna spetsiifiliste rahvusvaheliste allikate kasutamine raha küsimisel pigem haruldane. Kuigi ESF vahendite kasutamine on hetkel doktorantidele võrdlemisi käepärane ja sobib ilmselt hästi akadeemilise mobiilsuse ärgitamiseks ka haridusteaduste valdkonnas, võiks tulevikule mõeldes ja akadeemilise mobiilsuse jätkusuutlikkuse tagamiseks nii doktorikoolid, juhendajad kui doktorandid otsida sihipäraselt ka muid oma valdkonnale spetsiifilisi rahvusvahelisi rahastamisvõimalusi ja katsetada rohkem nende kasutamisega.

4.2.3. Akadeemilist mobiilsust takistavad asjaolud Doktorantide hinnangud väljapakutud mobiilsust takistavate asjaolude aktuaalsusele Lisaks sellele, millist laadi akadeemilisi üritusi ja kui sageli doktorandid külastavad, sooviti käesoleva uuringuga selgitada ka asjaolusid, mida doktorandid kogevad mobiilsust takistavatena. Esmalt paluti doktorantidel selleks ära märkida kaheksa esitatud asjaolu hulgast sellised, mis on neid õpingute jooksul takistanud osalemast rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas (vt tabel 12). Doktorantide hulgas märgiti rahvusvahelises mobiilsuses osalemist takistanud asjaoludena kõige sagedamini ära muid kohustusi kodumaal, rahaliste võimaluste puudumist, info puudumist ja madalat võõrkeele oskust. Seda, et kõige harvem osutati takistavate asjaoludena selliste tegevuste ebameeldivusele ja subjektiivsele ebaolulisusele, võiks pidada positiivseks – võiks arvata, et vastajatele on üldjuhul rahvusvaheline tegevus vastuvõetav ja mõistetakse ka selle olulisust. Järgnevalt on analüüsitud nelja sagedamini valituks osutunud mobiilsust takistava asjaolu puhul

nende kohta antud vastuste jaotuse seoseid muude doktorante iseloomustavate tunnustega, lähtudes ülesannete kavandamisel tehtud oletustest. Käesolevas uuringus eeldati, et haridusteaduste valdkonnas sagedamini õppivad küpsemas vanuses ja suuremate perekondlike ja tööalaste kohustustega doktorandid võiks näha mobiilsust takistavana oma teisi kohustusi kodumaal. Kahe valdkonna doktorantide vastuste analüüs näitas, et tõesti esines hardusteaduste valdkonna doktorantide hulgas oluliselt sagedamini neid, kes märkisid mobiilsust takistanud asjaoluna ära enda kohustused kodumaal (X2(1, 120)=8,88, p<0,01). Täpsustavalt selgus, et mobiilsust teisi kohustustusi takistustavana näinud haridusteaduste doktorantide hulgas oli sagedamini neid, kes ei olnud kordagi teaduskonverentsidel osalenud (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 40)=5,29, p<0,05). Tabel 12. Akadeemilist mobiilsust takistavate asjaolude esinemist märkinud doktorantide arv. Väljapakutud mobiilsust takistavad asjaolud

Haridusteaduste valdkonna doktorandid (N=72)

Teised kohustused kodumaal (nt hoolitsemine lähedaste eest, tööst tulenevad piirangud liikumisele) Rahaliste võimaluste puudumine Puudub info selliste võimaluste kohta Liiga madal võõrkeele oskus Otseselt puuduvad nõuded sellises tegevuse osalemiseks Ma ei ole veel mõelnud rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisele Tunne, et selline tegevus on ebameeldiv Enda arvamus, et selline tegevus ei ole tähtis

Loodusteaduste valdkonna doktorandid (N=49)

Kõik vastajad (N=124)

53 (74%)

23 (47%)

77 (62%)

28 (39%) 22 (31%) 21 (29%)

27 (55%) 21 (43%) 9 (18%)

56 (45%) 44 (35%) 30 (24%)

10 (14%)

6 (12%)

16 (13%)

10 (14%)

6 (12%)

16 (13%)

3(4%) 3 (4%)

3 (6%) 2 (4%)

7 (6%) 5 (4%)

Võrdlusena saab välja tuua, et vähemalt ühe kasvatatava lapsega doktorandid osutasid, võrreldes lasteta doktorantidega, oluliselt sagedamini põhjuseks teisi kohustusi kodumaal (X2(1, 120)=26,47, p<0,001). Täpselt samamoodi viitasid oma kohustustele kodumaal oluliselt sagedamini doktorandid, kes töötasid õpingute kõrval täiskoormusega (X2(1, 106)=5,02, p<0,05). Osutusi rahaliste võimaluste puudumisele, mida olid sagedamini teinud loodusteaduste valdkonna doktorandid, ei õnnestunud seostada doktorantide poolt raporteeritud töökoormuse taseme, kasvatatavate laste olemasolu ega sissetulekute tasemega doktorandi leibkonna ühe liikme kohta. Saadi üks marginaalne tulemus, mis võiks viidata, et doktoranditoetuse saajate hulgas on mõnevõrra enam isikuid, kes peavad raha puudumist akadeemilist mobiilsust takistavaks asjaoluks (X2(1, 124)=3, p<0,09). Samas, statistiliselt olulist seost ei leitud siingi. Ilmselt on piisava raha olemasolu või puudumise kohta antud hinnangute osas keeruline järeldusi teha mõistmata, millised on vastajate tegelikud varalised kohustused ja subjektiivsed rahaga seotud standardid. Lisaks võis märgata, et rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemisele veel mittemõelnud doktorandid olid raha olemasolu suhtes märgatavalt optimistlikumad. Nende hulgas olid, võrreldes seda valikut mitte

kasutanud doktorantidega, vaid üksikud vastajad, kes pidasid probleemiks rahaliste võimaluste puudumist (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 123)=4,02, p<0,05). Küllalt sageli osutasid doktorandid mobiilsust takistava asjaoluna info puudumisele. Selles osas ei ilmnenud doktorantide sotsiaalmajanduslikku olukorda iseloomustavate tunnustega olulisi seoseid. Ei olnud võimalik kinnitada ka oletust, et varasematel õpinguaastatel võiks doktorantide informeeritus olla erinev hilisemate aastate doktorantidest, kuigi nende puhul võiks akadeemiline mobiilsus olla ka vähem aktuaalne küsimus. Samuti ei leitud info puudumisele osutustes seoseid juhendaja tegevusega akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel. Võimalik, et vastus sellisele küsimusele sõltus paljus doktorantide veendumusest, et nende teadmised on piisavalt funktsionaalsed. Nii selgus, et juba enam kui korra rahvusvahelisi konverentse külastanud doktorandid osutavad teabe puudumisele kui nende mobiilsust taksitavale asjaolule oluliselt harvem kui vähem konverentse külastanud doktorandid (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 72)=4, 45, p<0,05). Kuigi haridusteaduste valdkonnas õppijate vanus on üldiselt kõrgem loodusteaduste valdkonnas õppijatest ja vanusega võiks seostuda võõrkeelte praktilise kasutamise oskus, ei ilmnenud puudulikule keeleoskusele tehtud viidete põhjal valdkonniti erinevust. Siiski, analüüsides vastuseid lähtudes vastajate vanuserühmadest selgus, et juba üle 30aastaste doktorantide hulgas on noorematega võrreldes oluliselt sagedamini neid, kes kogevad mobiilsust taksitava asjaoluna enda liiga madalat võõrkeelte oskust (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 121)=9,41, p<0,01). Siin esitatud tulemused võivad viidata, et haridusteaduste doktorantide õpingutevälise toimetulekuviisi ja vanuselise eripära tõttu kogevad nad sagedamini enda jaoks relevantsena teatud mobiilsust takistavaid asjaolusid. Antud juhul osutusid sellisteks muud kohustused kodumaal ning mure enda võõrkeele oskuse pärast. Huvitav on siinjuures, et eelnevalt ei leitud seoseid raporteeritud mobiilsustegevustes osalemise või selle sageduse ning erinevate sotsiaalmajanduslikku olukorda kirjeldavate tunnuste vahel. Samas seostus haridusteaduste valdkonnas doktorantide kogemus, et muud nende kohustused takistavad osalemist, raporteeritud konverentside külastamisega. Võibolla tähendab see, et suuremate õpinguteväliste pere ja tööga seotud kohustustega doktorandid peavad enam vaeva nägema, et leida õpingute välises tegevuses siiski aega akadeemilise mobiilsuse jaoks. Tundub, et kui nii, siis on sellised pingutused võrdlemisi tulemuslikud, sest olulisi erinevusi loodusteaduste valdkonna doktorantidega mobiilsuse sageduse osas eelnevalt leida ei õnnestunud. Käesolevas uuringus saadud tulemused võivad viidata ka sellele kui oluline on mobiilsustegevuste proovimine, et saavutada selles osas tegutsemiseks enesekindlus ja adekvaatne suhtumine. Võibolla just sellistele nähtustele viitab nii see, et info puudumisele osutavad sagedamini need, kellel on ka akadeemilise mobiilsuse osas vähe kogemusi. Rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemise peale veel mittemõelnud doktorantide puhul esineb mure kulude pärast harva. Mobiilsustoetuse andmisest keeldumise põhjused Vastajate hulgas, kes olid mobiilsustoetusi küsinud (N=51), oli natuke üle kolmandiku neid (35%), kelle taotlus oli mingil hetkel tagasi lükatud. Loodusteaduste valdkonnast osutati taotluse tagasilükkamisele peaaegu pooltel juhtudel (48%). Haridusteaduste valdkonnast vastajate puhul oli kirjeldatud tagasilükkamiste osakaal väiksem (21%). Olulist erinevust kahe valdkonna vastajate vahel siiski ei ilmnenud (Yates’i korrektsiooniga X2(1, 50)=3,04, p<0,09). 34

Vaadates valdkondade kaupa tagasilükkamise põhjuseid ilmneb, et loodusteaduste doktorandid (N=13) on kõige sagedamini osutanud suurele konkurentsile (5 juhtumit) ja ilmselt sellega seotud nähtusele – fondist raha lõppemisele antud taotlusvoorus (2 juhtumit). Selgitused viitavad, et konkurentsis on alla jäädud nt taotlemise ajal publikatsioonide puudumise tõttu ja küsides toetust ilma ettekandeta konverentsil osalemiseks. Kolmel juhul osutati ka enda taotluse ebarelevantsele sisule (enda teema nõrk seos konverentsi teemaga, ebasobiva kestusega külastus). Üks doktorant osutas, et põhjendust ei olnud. Haridusteaduste valdkonna vastajate hulgas oli toetuse äraütlemise kogemus haruldasem ja selgitusi selle põhjuste kohta saadi ainult neljalt doktorandilt. Ka selles valdkonnas osutati konkurentsis allajäämisele (2 juhtumit). Ühel korral osutati ka fondis raha lõppemisele. Paar osutust oli taotluse sisu ebarelevantsusele (taotlesin valest fondist, minu uurimisvaldkond ei kuulunud prioriteetsete uurimisvaldkondade alla). Ühel korral osutati ka sellele, et põhjendust tagasi lükkamise kohta ei saadud. Mõlemas valdkonnas osutati ühel korral ka selle, et tagasilükkamisel esitati taotlus samal üritusel osalemiseks teisele fondile ja leiti ka vajalik rahastus. Kokkuvõttes saab osutada sellele, et arvestades kahe valdkonna vahel oluliste erinevuste puudumist mobiilsustegevustes osalemises ning loodusteaduste valdkonnas rahastamistaotluse tagasilükkamise sagedasemat esinemist, võiks arvata, et mobiilsustoetuste saamine võib selles valdkonnas olla isegi raskem kui haridusteaduste valdkonnas. Teistele taotlejatele konkurentsis allajäämine või taotlusvooruks eraldatud raha lõppemine on ka ootuspäraselt kõige sagedamini välja toodud negatiivse otsuse põhjendused. Mõnel juhul tundub olevat probleeme esinenud ka esitatud taotluse sisuga – leidub viiteid sellele, et hästi ei ole õnnestunud seostada plaanitud tegevuse teema rahastamise objektiks seatud temaatikaga. Võimalik, et mobiilsustegevuste rahastamise võrdlemisi heale olukorrale viitab see, et eitava vastuse saamisel ühest kohast on teinekord õnnestunud saada kiiresti raha muust fondist.

4.2.4. Juhendajate osalemine akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel Kokku 80 teisel küsitluskorral osalenud doktoranti vastas ülesandele, milles paluti ära märkida teemad, mis töötati läbi oma juhendajaga koostöö alustamisel. Neist 47 (59%) osutas, et osalemine rahvusvaheliste teadlaste kogukonnas (nt konverentside külastamine või enesetäiendamine teises riigis) kuulus läbiarutatud teemade hulka). 35st loodusteaduste valdkonnast pärit vastajast osutas teema arutamisele juhendajaga 22 doktoranti (63%). Haridusteaduste valdkonnast vastanud 45 doktorandi puhul oli selliste juhtumite osakaal mõnevõrra väiksem (56%). Erinevus kahe valdkonna doktorantide jaotuses nende vastuste alusel ei ole statistiliselt oluline. Lisaks võib täheldada, et varem sisseastunud doktorantide hulgas (vastamise ajal 3. ja 4. õpinguaastal) osutati natuke sagedamini juhendajaga mobiilsustegevuste teema käsitlemisele õpingute alguses kui seda esines hiljem õppima asunud doktorantide hulgas (vastavalt 65% ja 57%). Kuigi sellise vahe ilmnemine võiks viidata nt sellele, et mobiilsustegevustes osalemise läbikaalumise tähtsus on ehk mõnevõrra vähenenud (on muutunud tavapäraseks osaks õpingutest), on esinenud erinevus selliste oletuste tegemiseks liiga väike. 81 doktorandist, kes vastasid küsimusele, kas juhendaja on neid suunanud osalema rahvusvahelisel üritusele (sh konverentsil või ennast täiendama teises riigis), kinnitas sellist suunamist 58 doktoranti (72%). Seega võiks arvata, et kuigi juhendamise alguses juhendajad käsitlevad seda valdkonda 35

mõnevõrra harvem, tullakse selle teema juurde hiljem õpingute jooksul märksa sagedamini tagasi. Jällegi viidati juhendaja aktiivsusele akadeemilise mobiilsuse motiveerimisel natuke sagedamini loodusteaduste valdkonna doktorantide hulgas (74% vastanutest) kui haridusteaduste doktorantide hulgas (66 %). Ka antud küsimustele antud vastuste puhul on näha, et esimese kahe aasta tudengeid on juhendajad suunanud rahvusvahelistel üritustel osalema harvem (sellele osutas 61% vastanutest) kui hilisemate aastate doktorante (81% vastanutest). Antud juhul võiks selles kajastuda ka doktoriõpingute kulg: võimalik, et hilisemate kursuste doktorantidel nähakse sagedamini olevat põhjust üritustel osalemiseks (nt neil võiks olla tõenäolisemalt uurimistulemusi, mida konverentsidel või seminaridel tutvustada). Juhendaja poolt akadeemilise mobiilsuse motiveerimise ja juhendatava tegeliku osalemise seos Selleks, et hinnata juhendajapoolsete suuniste rolli akadeemilise mobiilsuse ilmnemisel testiti võimalike seoste esinemist juhendajapoolsele motiveerimisele tehtud osutuste ja doktorandi enda poolt raporteeritud mobiilsustegevustes osalemise sageduse vahel. Selgus, et juhendajaga koostöö alustamisel akadeemilise mobiilsuse teemade läbiarutamine ei seostunud oluliselt konverentside külastamise ega lühiajalistel õpingutel osalemisega välisriigis. Saadi küll marginaalse statistilise olulisusega tulemus, mis näitas, et enam kui ühe korra konverentsidel osalenud doktorantide hulgas on mõnevõrra sagedamini neid, kes on koostöö alustamisel oma juhendajaga läbi töötanud ka rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemise temaatikat (X2(1, 77)=3,39, p<0,07). Olulistele seostele osutavaid tulemusi saadi kui analüüsiti raporteeritud mobiilsuse ja juhendajapoolse suunamise seoseid. Selgus, et nende doktorantide hulgas, kes osutasid, et nende juhendajad olid suunanud neid osalema rahvusvahelistel üritustele, oli oluliselt sagedamini nii neid, kes olid üldse külastanud mõnda konverentsi kui ka neid, kes olid osalenud lühiajalistel õpingutel välisriigis vähemalt korra (vastavalt: Yates’i korrektsiooniga X2(1, 78)=8,93, p<0,01; Yates’i korrektsiooniga X2(1, 77)=6,19, p<0,05). Saadud tulemused on kooskõlas seisukohaga, et juhendamisel võib olla oluline mõju doktorantide akadeemilisele mobiilsusele. Kuigi selle valdkonna varases õpingute faasis läbimõtlemine iseenesest ei seostunud oluliselt doktorantide poolt kirjeldatud mobiilsustegevuste kasutamisega, ilmnesid olulised seosed otseselt teatud rahvusvahelisele üritustele suunamise ja kirjeldatud osalemissageduste vahel.

4.3. Kokkuvõte Haridusteaduste doktorantide akadeemilise mobiilsuse kohta saadud tulemused osutavad, et selle valdkonna doktorantide osalemine erinevat liiki mobiilsustegevustes ei erine loodusteaduste valdkonna doktorantidest. Selgelt eelistatud on lühiajalise mobiilsuse liigid. Akadeemilise mobiilsuse elavdamise vajadust ja selle jätkusuutlikkust silmas pidades tuleb osutada ka sellele, et kuigi välisriikide külastamine akadeemilistel eesmärkidel võiks olla pigem levinud nähtus (71% vastajatest omas sellist kogemust), on meil ka hilisemate õpinguaastate doktorantide hulgas neid, kes pole kordagi õpingute ja uurimistööga seoses teisi riike külastanud. Tulemuste põhjal võiks ka oletada, et sagedamini ei seostu välisreisid otsese teaduskoostööga, vaid pigem erialase silmaringi laiendamise ja oma uurimistöö tulemuste tutvustamisega. Seega võiks oletada, et akadeemilise mobiilsuse 36

edendamine koos selle sidumisega rahvusvahelise teaduskoostööga on endiselt aktuaalsed eesmärgid nii haridusteaduste kui ka loodusteaduste valdkonnas. Akadeemiline mobiilsus varieerub vastavuses õpingutes edasiliikumisega – esmakursuslaste hulgas on mobiilsustes osalemine haruldasem. Seda võiks soodustada ehk Eesti doktoriõppe ülesehitus, kus doktoritöö tegemise kõrval on ühe õpinguaasta ulatuses ettenähtud toetavate kursuste läbimist. Samuti, kui nt konverentside külastamist seostatakse ettekandega osalemisega, siis võib esmakursuslastel olla raskusi reisiks vajaliku toetuse saamisega. Sellise tendentsiga on vastuolus tähelepanek, et mobiilsusega seotud kompetentsuse kogemine rahvusvahelises akadeemilises kogukonnas osalemiseks ning ehk adekvaatsem suhtumine sellega seotud vajadustesse on omasem neile, kellel on juba mobiilsuses osalemise kogemusi. Võimalik, et akadeemilise mobiilsuse elavdamiseks on oluline motiveerida just esimeste kursuste doktorante ja vajadusel nende osalemise soodustamiseks kohasemate tingimustega toetuste saamise võimalusi kujundada. Juhendajatel on doktorantide akadeemilise mobiilsuse edendamisel oluline roll. Saadud tulemused viitavad, et juhendajapoolse suunamise olemasolu seostub oluliselt toimunud mobiilsusega. Võimalik, et mobiilsustoetuste kasutamise propageerimisel tuleks doktorantide teavitamise kõrval suurt tähelepanu pöörata suhtlemisele juhendajatega, kelle suunised võiks aidata doktorandil määratleda enda jaoks nii akadeemilise mobiilsuse eesmärke kui ka valida kohaseid viise nende realiseerimiseks. Ilmselt on siin tegemist ka juhendamistöö eesmärke ja metoodikat puudutava küsimusega – selgitamist võiks vajada, millist rolli peaks akadeemiline mobiilsus doktorandi arengus omama ning milliseid kogemusi tuleks selle osas tal õpingute jooksul kindlasti saada. Kuigi ei leitud veenvaid tõendeid, et haridusteaduste doktorantide akadeemiline mobiilsus erineks nt loodusteaduste valdkonna doktorantidest, ilmnes siiski, et haridusteaduste valdkonnas võiks doktorandid kogeda sagedamini teatud mobiilsust takistavaid asjaolusid, mis seostuvad nende õpingutevälise eluviisi ja toimetulekuga. Saadud tulemuste valguses võiks arvata, et haridusteaduste doktorantidel tuleb sagedamini teha pingutusi, et sobitada kokku reisimise aeg, selleks vajaliku rahastamise leidmine ning pere ja tööga seotud kohustused. Siiski tundub, et selle ülesandega on doktorandid võrdlemisi edukalt toime tulnud. Võimalik, et siiski nende doktorantide puhul, kes ei ole leidnud seni võimalusi akadeemilise mobiilsuse jaoks, tasuks õpet korraldavatel üksustel ja juhendajatel siiski välja selgitada, millised takistused õppijatel selles osas esinevad ja toetada neid lahenduste leidmisel. Saadud tulemused toovad välja, et erinevate ESF vahendite kasutamine (sh doktorikoolide, DoRa ja Eduko programmide vahendid) on saanud peamiseks lühiajalise akadeemilise mobiilsuse rahastamise allikaks nii haridusteaduste kui ka loodusteaduste valdkonnas. Sellele järgnevad kohalikud samal eesmärgil loodud rahastamisallikad. Leidus viiteid selle kohta, et hardusteaduste valdkonnas võiks konkurentsi raha saamiseks ja toetuse andmisest keeldumisi esineda vähem kui loodusteaduste valdkonnas. Pidades silmas, et tähtis on saavutada akadeemilise mobiilsuse mõistlik sagedus ja selle eri liikide kasutamise stabiilsus, võiks haridusteaduste valdkonna puhul olla sisukas otsida enam võimalusi, et kasutada oma uurimisvaldkondade organisatsioonid toetusi ja stipendiume. Selline lähenemine tundub olevat leidnud märgatavat rakendamist juba loodusteaduste valdkonna doktoriõppes. 37

5. Arutelu Käesoleva uuringu eesmärgiks oli selgitada haridusteaduste valdkonna doktorantide õpingutevälise toimetuleku ja õpingutes edasijõudmise seoseid ning mobiilsust iseloomustavaid tunnuseid ja selle põhjal kaaluda doktorantidele suunatud toetusmeetmete kohasust haridusteaduste valdkonnas. Ühelt poolt kirjeldati doktorantide toimetulekut mõnede sotsiaalmajanduslikku olukorda kirjeldavate tunnustega nagu töötamine, laste kasvatamine, pere sissetulekute tase ning ka doktoranditoetuse saamine. Teiselt poolt keskenduti ka andmete kogumisele, mis iseloomustaks erialasid, millel doktorandid töötavad ning annaks ülevaate, millisel moel doktorandid käsitavad seoseid oma doktoriõpingute ja töötamise vahel. Nende küsimuste kõrval selgitati välja doktorantide mobiilsuse tase ning mobiilsust takistavaid asjaolusid. Saadud tulemused toetavad seisukohta, et haridusteaduste valdkonna doktorandid on sageli küpsemas eas inimesed, kes õpivad pere ja täiskohaga töötamise kõrvalt. Nende edasijõudmine õpingutes on märgatavalt aeglasem kui nt loodusteaduste valdkonna doktorantidel, kelle hulgas oli sagedamini nooremaid ja enam õpingutele pühendunud isikuid. Samas selgus, et sageli võib tegemist olla ka doktoriõppe valdkonnaga seotud erialadel töötavate inimestega (üldhariduskoolide pedagoogid, ülikoolide akadeemilised töötajad), kes on intervallidega osalenud kõrgharidusõppe eri etappidel ja naasnud sooritama doktoriõpinguid. Seega võiks haridusteaduste valdkonna doktoriõppes osaleda üsna palju valdkonna praktikuid, kelle kaasatust nt õpetajaharidusega seotud arendustegevustes ja haridusuuringute läbiviimisel peetakse oluliseks. Käesoleva uuringu tulemuste põhjal võiks doktorantide õpingute ajal töötamist motiveerida senise sissetulekutaseme säilitamine, sest senine riiklik doktoranditoetus jm stipendiumivõimalused ilmselt ei suuda tõhusalt katta pereinimestel juba olemasolevaid majanduslikke kohustusi tervikuna. Samuti tuleb arvesse ka see, et doktoriõppe ajal muude kohustustega seotud doktorantidel, kes kalduvad aeglasemalt õpinguid läbima, on ilmselt tagasihoidlikud väljavaated säilitada toetusraha saamine kogu õpingute perioodiks. Ilmselt avaldab täiskohaga töötamise levikule mõju ka see, et hulk doktorante on vastu võetud riigieelarvevälistele õppekohtadele, millel õppijad riiklikku toetust ei saa. Ka võib töötamise jätkamist soodustada ebakindlus tuleviku ees. Tundub, et doktorandid ei koge tingimata doktorikraadi kaitsmist oma karjääriväljavaateid suurendavana. Senine õpingute korraldus hõlmab lisaks õppetöö koormuse muutmisele teisi õppimise paidlikkust suurendavaid võimalusi. Töö- ja pereelu kõrvalt õpingutes osalemist on toetanud ilmselt nt paindlik akadeemilise puhkuse võtmise korraldus, eriti arvestades võimalusi samal ajal õpingute sooritamist jätkata. Doktoriõppe läbimise üheks alternatiivsiks on ka õppimine eksternina, mis võimaldab äärmiselt paindlikult oma õppe aega kujundada. Ent doktoritöö tegemist takistab eksternina õppimisel üliõpilase staatuse puudumine, mis jätab õppijale kättesaamatuks ka kõik selle staatusega seotud toetused (nii stipendiumid kui ka õpingute mitmekesistamiseks, uurimistöö tegemiseks ja mobiilsuse soodustamiseks mõeldud toetusrahad). Vajadus selliste viiside abil oma õpingute kulgu kujundada loomulikult säilib, kuid neid näiteid ei saa pidada süstemaatilisteks ja tulemuslikeks lahendusteks nt valdkonna praktikute doktoriõpingutes kaasatuse suurendamisel. Lisaks materiaalsetele kaalutlustele osutasid doktorantide vastused ka teistsugustele töötamise motiividele, mis käsitlesid pigem hariduse valdkonnas töötamise väärtustamist enda jaoks ning 39

doktoriõpingute ja töö vaheliste seoste mõistmist. Just varasemat karjääri omavad ja intervallidega eri õppetasemeid läbinud doktorandid viitasid seostele oma senise töö ja doktoriõppesse astumise vahel. Ilmselt selline kogetud integratsioon oma erialase tegevuse, karjääri kujundamise ja doktoriõpingute vahel on leidnud käsitlemist kaasaegsetes doktoriõppe arendamise visioonides (vt Cumming, 20106; McAlpine, L., ja J. Norton, 20067). Haridusteaduste valdkonnas on loomulikult ka nooremad ja senised õpingud järjest läbinud doktorandid. Teise uuringu tulemused viitasid sellele, et ka nende puhul võiks olla õppimise kõrval töötamine levinud põhjus nii sissetuleku saamiseks kui ka seetõttu, et soovitakse praktiseerida õpitavas valdkonnas. Saadud tulemused osutavad, et haridusteaduste valdkonna doktorantidest küllalt suur osa osaleb õpingutes osalise koormusega. Selliste doktorantide jaoks ei ole täiskoormusega õppimist eeldav doktoranditoetus ega muud samal eeldusel põhinevad toetusmeetmed kasutatavad või on seda lühemat aega õpingute alguses. Samas kuuluvad sellesse doktorantide rühma isikud, kes võiks olla hariduse eri valdkondade arengusse panustavad praktikud, kelle osalemist doktoriõppes tuleks soodustada. Seega võiks ka haridusteadustes doktoriõppes leida sisukat rakendamist osakoormusega riigieelarveliste õppekohtade loomine, kus doktoranditoetust makstakse vastavalt õppes osalemise koormusele. Võimalik, et esineks ka huvi osalise koormusega töötada nooremteaduri ametikohal. Võibolla see soodustaks töökoormuse vähendamist senisel ametikohal ja vabastaks aega õppe- ja uurimistöö jaoks. Loodetavasti julgustaks sellised võimalused suuremal arvul haridusala praktikuid kandideerima doktoriõppesse ning soodustaks ka õpingute lõpule viimist. Samas leiaks edaspidigi kindlasti kasutust praegune kiirele õpingute läbimisele suunatud doktoranditoetus. Haridusteaduste valdkond vajab noori andekaid teadlasi, kes on motiveeritud erinevaid õpingute etappe läbima kiiresti ning kelle sotsiaalmajanduslik olukord sellist tegevust soosib. Akadeemilise mobiilsuse taseme selgitamisel ilmnes, et suhteliselt sagedasti on doktorandid kogenud lühiajalist mobiilsust, kuid pikaajaline mobiilsus on haridusteaduste valdkonnas haruldane. Samas võiks pidada ootuspäraseks, et iga doktorant osaleb õpingute vältel rahvusvahelistel konverentsidel või seminarides, kuid kahjuks esineb ka viimastele õpinguaastatele jõudnud doktorantide hulgas neid, kel pole ühtki mobiilsuskogemust. Kogutud andmed viitavad siiski sellele, et mobiilsustoetused on haridusteaduste valdkonna doktorantidele üldiselt hästi kättesaadavad. Mõnevõrra vähem on lühiajalist mobiilsust kogenud esimeste kursuste doktorandid ja seetõttu võiks kaaluda neile suunatud mobiilsustoetuse väljatöötamist. See oleks toetus, mille saamiseks ei pea konverentsil või seminaril tingimata esinema oma teadustööga. Pigem peaks see olema eesmärgistatud lähtudes muudest doktoriõppe eesmärkidest ja suunatud eelkõige rahvusvahelise teadlaskogukonna liikmeks kujunemise toetamisele. Kokkuvõttes võiks seega märkida, et arvestades haridusteaduste valdkonna doktorantide kohta saadud andmeid ning õpetajahariduse ja haridusuuringute edendamise visioone, leiaks 6

Cumming, J. (2010). Doctoral enterprise: a holistic conception of evolving practices and arrangements. Studies in Higher Education, 35(1), 25–39. 7 McAlpine, L., & J. Norton. (2006). Reframing our approach to doctoral programs: An integrative framework for action and research. Higher Education Research and Development, 25(1), 3–17. 40

osakoormusega õppijatele suunatud doktoranditoetuse maksmine haridusteaduste valdkonnas kindlasti üsna ulatuslikku rakendamist. Omaette küsimuseks kujuneb ilmselt see, mitmele õppekohale üldse riiklikku toetust haridusteaduste valdkonnas makstakse. Liiga väike toetuse saajate arv, sõltumata üldsegi toetuse andmise reeglitest, ei pruugi valdkonna doktoriõpingute tõhususele märgatavat mõju avaldada. Praktilised soovitused -

Läbiviidud uuringud osutavad sellele, et haridusteaduste valdkond vajaks paindlikke doktorantide rahastamisvõimalusi, mis sobivad haridusvaldkonnas tegutsevatele praktikutele sh eneseteostusvajadusest ja huvist õppivatele elukestvatele õppijatele, aga rahvusvahelise mobiilsuse toetamisel ka esmakursuslastele, kellel ei ole veel teadustulemusi, mida konverentsidel esitada. Praeguseks on loodud ülikoolide jaoks võimalus kokku leppida osakoormusega õppivate doktorantide jaoks riigieelarveliste õppekohtade avamine. Selle võimaluse rakendamise viis peaks võimaldama muutusi osakoormuse mahus õpingute eri perioodidel koos vastavate muutustega doktoranditoetuse suuruses. Õppimise koormust võiks olla võimalik muuta õppeaasta või ka semestri kaupa. Sellega seoses on tähtis, et ka muud toetused, mis ei ole suunatud ainult vajaliku sissetuleku võimaldamisele, vaid toetavad õpingute mitmekesistamist (nt rahvusvahelise mobiilsuse toetused) ja doktoritöö tegemist, järgiksid muutusi doktoriõppe korralduses ja oleksid edaspidi samaväärselt kättesaadavad neile, kelle õpingud on jaotatud pikemale ajalõigule.

Arvestades kaasaegseid arenguid doktoriõppe korraldamisel ning õpetajahariduse ja kitsamalt haridusteaduse edendamisel seatud prioriteete tuleks edasiselt keskenduda parema integratsiooni saavutamisele doktorantide erinevate tegevussfääride vahel (vt Cumming, 2010; Pearson, Cumming, Evans, Macauley, ja Ryland, 20088- kaasaegse doktoriõppe üldise korralduse kohta, töötavad õppijad on doktoriõppes ka teistes riikides). Eesti haridusteaduste doktoriõppe traditsioone arvestades on oluline roll siin töösfääri parema õpingutesse kaasatuse saavutamine. Selles osas on mitmeid tegevusi, mida on juba Eestis ja haridusteaduste valdkonnas rakendatud, kuid mille puhul võib pidada otstarbekaks tegevuse jätkamist ja laiendamist. Siinjuures saab esmalt ära märkida (1) uuringud tegevussfääri jaoks olulisel teemal. Näiteks on haridusteaduste valdkonna doktorandid osalenud viimastel aastatel nii Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt kui ka ESF programmide eesmärkide saavutamiseks algatatud uuringute läbiviimisel, saades nii väärtuslikke teadmisi ja kogemusi uurimisrühmades töötamise ja uurimisprojektide läbiviimise kohta. Samas võiks sellist koostööd toimuda ka teiste valitsemisalade asutustega (erinevad valitsusasutused, nende poolt hallatavad asutused), ülikoolides endi teabevajadusest lähtudes ning ka firmade ja organisatsioonidega, kes vajavad õppetöö korraldamise ja koolitamisega seotud probleemidele kohaseid lahendusi.

Pearson, M., J. Cumming, T. Evans, P. Macauley, and K. Ryland. 2008. Exploring the extent and nature of the diversity of the doctoral population in Australia: A profile of the respondents to a 2005 national survey. Paper presented at the Quality in Postgraduate Research 2008 Conference, April 17–18, in Adelaide, The Australian National University. http://www.qpr.edu.au/2008/pearson2008.pdf. 41

Samuti vajab tähelepanu (2) õpingute osaline rahastamine töösfääri poolt. Kahtlemata on üheks tavapäraseks viisiks doktorandile kui uurijale tasu maksmine tellitud uurimistöö eest. Valdkonna praktikute kaasamisel tuleks tähelepanu pöörata sellele, et asutus või muu organisatsioon, millega doktorant on seotud, oskaks väärtustada oma liikme osalemist õpingutes ja näeks sellistes ettevõtmistes ka enda arengupotentsiaali (töötajate kvalifikatsiooni tõus, doktoritöö või edasise arendustegevuse kaudu saadav sisend organisatsiooni arengusse). Näiteks Hollandis rakendub programm, kus õpetaja saab nii tööajast 2 päeva õpinguteks9. Viimasena võib nimetada (3) töösfääri esindajate kaasamist doktoriõppe kavandamisse ja uurimisteemade juhendamisse. Kuigi doktoriõpingute arendamisel on hakatud tähelepanu pöörama ülikooliväliste partnerite kaasamisele, on juhendamine, sh kaasjuhendamise kasutamine haridusteaduste puhul äärmiselt ülikoolikeskne. Ilmselt on selles osas paljuski tegemist väljakujunenud vaadetega, kuidas doktoriõpinguid tuleks juhendada. Teiselt poolt võib piiranguid seada töösfäärist juhendamiseks seatud nõuetele vastavate asjatundjate leidmine. Siiski on mitmeid võimalusi, kuidas töösfääri asjatundjaid senisest rohkem kaasata doktorantide konsulteerimisel ja tagasiside pakkumisel.

Kokkuvõttes võib aga öelda, et käesoleva uuringu tulemused ei pretendeeri suurele üldistusele, vaid pigem pakuvad doktorantidelt kogutud infole tuginedes ideid. Need ideed tuleks võtta arutlusele doktoriõppekavade programminõukogudes või õppekavanõukogudes ning samuti haridus- ja kasvatusteaduste doktorikooli nõukogus ja Eduko nõukojas. Neil kogudel on reaalsed võimalused õppekavade muutmiseks ja toetusvõimaluste arendamiseks vastavalt heterogeensele sihtrühmale, keda oodatakse doktoriõppesse.

Seni kaasati Hollandis doktorante ülikoolide töötajatena, kuid see osutus väga kulukaks ning selline suund on käesolevalt taandumas. Autori märkus. 42