José Cura
ARGENTINA RAHVUSLIK AARE, METSIK MULTITALENT
José Cura
58
1970. Rosario, Santa Fe, Argentina. Kaheksa-aastane José silkab klaveritunnist koju, käes kirjake vanematele. „Väike José pole ilmselgelt muusikast huvitatud, seega soovitan leida talle mõne teise hobi,” kirjutab õpetaja.
„I
Tekst: ANNE AAVIK I Foto: JÖRGEN AAV
lmselgelt polnud ma 50 aastat tagasi klaveri ja solfedžo õppimiseks valmis,” muigab José Cura. Oma lapsepõlve veetis ta sportides ja ratsutades, samuti huvitas teda elektroonika. „Arvuteid ju siis veel polnud!” Ja ühel hetkel tärkas ka huvi muusika vastu, või kuidas see oligi? „Nägin, et mu sõber saab kitarri sõrmitsedes noorte daamide tähelepanu ja teatasin isale, et tahan ka seda pilli mängida!” meenutab ta. Nüüdseks on temast saanud üks ajastu tipptenoreid, kes samas kujutab endast omamoodi tänapäevast Leonardo da Vincit. José Cura laulab, juhatab ja lavastab ooperietendusi. Pildistab, valgustab ja teeb lavakujundusi. Lisaks jõudis tänavu lavale ka tema kirjutatud ooper. 15aastasena astus ta lavale ja tõstis käed koori ees. Siis tulid järjepanu klaver, tromboon, flööt, APLAUS I TALV 2021
viiul, trummid. „Nüüd ei oska ma enam ühtki nooti mängida!” naerab José. Siiski, kevadise koroonakarantiini ajal kasvatas muusik üle pika aja küüsi, et taas kitarri mängida. Maikuus jõuab tulemus Eesti publiku ette – Eesti Kontserdi hooaja lõppkontserdil kõlab kevadise karantiini ajal sündinud inimlikule ausameelsusele pühendatud kitarrikontsert. Kui Cura poleks 1991. aastal koos perega Euroopasse põgenenud, ei teakski me teda võibolla ühe maailma tipptenorina. Võimekas noormees tahtis saada dirigendiks ja heliloojaks. Lauljakarjääri valis ta eeskätt selleks, et peret toita: tema võimas tenor jõudis komeedina tippooperimajade lavadele. Kui palju on maailmas lauljaid, kes läheksid lavale ja esitaksid tenorite proovikivi, maailmakuulsa Cavaradossi aaria, peale viies laulutunnis käimist? Alates debüüdist kuulsal Verona ooperifestivalil kihutas Cura karjäär ülehelikiirusel taevasse. Vähe
