Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / sügis 2023

ESTONIA KONTSERDISAAL

Estonia pst 4, 10148 Tallinn

telefon 614 7771 e-post info@concert.ee

VANEMUISE KONTSERDIMAJA

Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee

PÄRNU KONTSERDIMAJA

Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee

JÕHVI KONTSERDIMAJA

Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee

PETERBURI JAANI KIRIK

Dekabristide 54a, Peterburi telefon +781 2710 8446 e-post jaanikirik@concert.ee

Eesti Kontserdi ajakiri www.concert.ee/ajakiri-aplaus

Väljaandja Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

Toimetaja Andri Maimets

Kujundus RKontor

Trükikoda Printon AS

Esikaanel Sten Heinoja

Foto: Kaupo Kikkas

5 Juhtkiri

6 Klassikatähest teknofänn Sten Heinoja

15 „Aadama passioon“ jõudis Itaaliasse

22 Mehed, kes muutsid pöördeliselt eesti muusikaelu

30 Intervjuu Jõhvi kontserdimaja juhi Mihhail Kastritskiga

35 Sügishooaja kontserdikalender

48 Tubina aeg on tulnud! Mihhail Gertsi vestlus Eino Tubinaga

54 Vanemuise kontserdimaja saab kahekümneviieseks

60 Tõnis Kõrvitsa ja Doris Kareva laulud valu allikalt

66 Kultuurimetseen Liviko – globaalne haare, Eesti identiteet

70 Ain Anger teeb maailma kõige naljakamat ooperit

KIREST PAKATAV.

Uus GLC Coupé ühendab jõulise linnamaasturi ja elegantse kupee. Koge vapustavat jõu, ilu ja sportlikkuse kombinatsiooni.

Tule proovisõidule www.mercedes-benz.ee/glc-coupe

Veho AS esindused: Tallinn, Järvevana tee 11, tel 626 6000 Tartu, Lootuse tn. 1, tel 730 0720 Pärnu, Riia mnt 231a, tel 445 1990 Rakvere, Haljala tee 1, tel 660 0152. Mercedes-Benz peaesindus Eestis Veho Baltics OÜ: Tallinn, Järvevana tee 11 • www.veho.ee • Pilt on illustratiivne.

GLC Coupé keskmine kütusekulu l/100 km: 6,6; keskmine CO2-emissioon g/km: 161.

LASEME MUUSIKAL LENNATA!

Tere tulemast Eesti Kontserdi kontserdisaalidesse, kus avame sügishooaja uksed ning pakume erakordseid elamusi ja meeldejäävaid hetki muusikauniversumis. Sel hooajal esitleme mitmeid maailmanimesid ja kodumaiseid tipptegijaid, kes oma võrratu musikaalsusega panevad teie südamed kiiremini põksuma ja tiivustavad meeli muusikalistele seiklustele.

Avakontsert toob meieni Max Richteri teose „Vivaldi Recomposed“ – ülimenuka helilooja reinterpretatsiooni Antonio Vivaldi kaunimatest teostest. Mari Samuelsen viiulil ja Sinfonietta Rīga orkestriga võtavad kuulajad kaasa unustamatule muusikalisele rännakule.

Ei saa mainimata jätta suurejoonelist Mahleri 2. sümfooniat. ERSO ees on armastatud maailmakuulus dirigent Neeme Järvi ning andekad lauljad Mirjam Mesak ja Tuuri Dede.

Publiku tungival nõudmisel jõuab veel kord lavale Eltsi/Ojasoo/Semperi meistriteos „Macbeth“, mis pakub dramaatilist ja pingelist muusikaelamust, olles saanud legendiks juba eluajal. Kogupereooper „Sevilla habemeajaja“ toob naeratuse näole ja meeldejääva elamuse igas vanuses kuulajatele. Rossini vaimuka ooperi lühiversiooni toob lavale Ain Anger (Kihelkonnalt) koos sõpradega.

Tänavu toimub ka juba traditsiooniks saanud suurejooneline festival TubIN, kus sel korral teeb kaasa ka ERSO ning festival jõuab esmakordselt Tallinna.

Keelpillimuusika armastajatel on ainulaadne võimalus nautida USAs resideeriva, tipptasemel Calidore keelpillikvarteti esitust Tallinnas ja Pärnus. Nende virtuoosne mäng viib teid kaasaegse ja klassikalise muusika sünergiasse.

Johan Johanssoni „Drone Mass“ („Drone’i missa“) viib meid põnevale heliretkele, kus helimaastikud moodustavad sümfoonilise harmoonia. Unustamatu muusikaelamus kõigile, kes otsivad midagi enamat kui tavapärast, teos kõnetab nii originaalsuse kui ka sügava sisuga.

Eesti muusikageenius Sven Grünberg esitleb oma loomingut teosega „OM“. Tema kõlavärvigamma kutsub teid avastama müstilisi helirännakuid ja sisemist rahu.

Novembris toimub taas Jõhvi balletifestival. Festivali külalisteater on Mõkola Lõssenko nimeline Harkivi rahvuslik akadeemiline ooperi- ja balletiteater Ukrainast. Publiku ette jõuavad armastatud ballett „Giselle“, balletigala ning lastele „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“. Lisaks

Jõhvile jõuab festival ka Tallinna ja Pärnusse, kus esineb Pavlo Virskõi nimeline Ukraina riiklik rahvatantsuansambel. Ansambel rõõmustab kõrgtasemel tantsuetendustega, tutvustades maailmale oma imelist kodumaad Ukrainat.

New Wind Jazz Orchestra koos Ola Onabulé ja Anettiga toovad kontserdilavale energiast pulbitseva džässmuusika. Kaasakiskuv rütm ja suurepärased improvisatsioonid panevad unustama aja ning viivad teid meeletule muusikalisele seiklusele, kus teie keha ja hing ühinevad muusikaga üheks.

Ja lõpetuseks, Mozarti c-moll missa suurepärane esitus Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt ja Tallinna Kammerorkestrilt dirigent Tõnu Kaljuste käe all. Parimate esituses suudab see võimas koorimuusika oma jõulise väljendusrikkusega kõiki kuulajaid sügavalt puudutada.

Aga muidugi on meil pakkuda väga palju enam. Seega, kallid muusikasõbrad, Eesti Kontserdi sügishooaeg on täis üllatusi, emotsioone ja erilisi elamusi. Olge valmis sukelduma muusika sügavustesse ning avastama uusi helide ja harmoonia maailmu.

Tulge ja laseme koos muusikal lennata!

Kertu Orro

Eesti Kontserdi juht

Foto : GUNNAR LAAK

Sten Heinoja

KLASSIKATÄHEST TEKNOFÄNN

Sten Heinoja

Seitsme aasta eest telekonkursi „Klassikatähed“ võitnud Sten

Heinoja on üks Eesti säravamaid muusikuid; ta on rahvusvaheliselt hinnatud pianist, kes esineb kammer- ja sooloartistina üle maailma.

Tema virtuoosset ja hingestatud klaverimängu kuuleb Eesti Kontserdi traditsioonilisel aastalõpukontserdil.

Tekst: BRIGITTA DAVIDJANTS I Fotod: KAUPO KIKKAS, GUNNAR LAAK, SILVER ÕUN, KRÕÕT TARKMEEL, AIMAR SÄÄRITS

Alustan küsimusest, mida oled ilmselt tuhat korda kuulnud – kuidas sinust sai pianist?

See oli hästi orgaaniline areng. Eks mul on loomulikult olnud elu jooksul palju tundeid ja mõtteid, et võiks teha üht, teist ja kolmandat. Mul on näiteks siiani suur huvi lennunduse vastu ja tahaksin väga kunagi lendama õppida. Ja lapsena tahtsin saada tüürimeheks kruiisilaeval. Aga elu vormis minu teekonna selliselt, et umbes kolmeaastaselt hakkasin muusikakeskkooli eelkoolis õppima klaverit ja kõigi nende tormituulte keskel mu süda ei lubanud midagi muud teha. Hing ikka kutsus mind klaveri ja muusika poole ning mis seal salata – mulle tohutult meeldib see kõik.

Selle taustal tahaksin küsida, kui oluline on pere roll muusikuks saamisel? Kas saab jõuda tippu, kui peres ei ole muusikuid?

Minu isa küll õppis kaheksa aastat muusikakeskkoolis, aga kõrgemat muusikaharidust mu vanematel sisuliselt ei ole. Nad tarbivad

küll palju kultuuri ja on väga kultuurihuvilised. Mitte küll siis, kui mina laps olin, siis neil oli rohkem popmuusika, Metallica ja Rammstein. Oma pere õnnistuseks ütlen, et nad on olnud väga toetavad, eriti mu vanuses 16–18. Oli väga oluline, et saaksin käia harjutamas, ja need tunnid, kui ma koju jõudsin, olid väga hilised. Elasime vanematega Keilas, mõned kilomeetrid linnast väljas. Ja praktiliselt igal õhtul, kui tulin koolist harjutamast, tõid nad mind rongi pealt autoga ära. See võib tunduda väike asi, aga tähtsustan seda järjest rohkem. See on suur vastutulek, kui su pere on nõus sind praktiliselt igal õhtul kell pool üksteist rongijaamast autoga koju sõidutama.

Aga milline on üldse õpetaja roll pianisti arengus?

Algharidusest mäletan, et isa istus päris palju minuga klaveri taga, isegi kui oli kas või pool tundi päevas harjutamist. Mingil hetkel, kui ta enam ei istunud, tuli mul peale tugev puberteet, kus ma üldse ei viitsinud midagi

Sten Heinoja

teha. Ega ma siis väga palju harjutanud kah. Ja siis ühel hetkel käis klõps ära, kui läksin professor Ivari Ilja juurde õppima, olin siis 16–17. Nii et keskkooli lõpuaastatel sain tegelikult aru, mida tähendab interpreediks olemine ja mis see ideaal võiks olla. Varem mul ehk kõrvades, peas ja mõtetes ei olnud ideaali välja kujunenud. Tänapäeva agaramatel noortel näen, et neil on ideaal juba väga noorest saadik välja kujunenud, aga mina ja eakaaslased, kes on praegu mu kolleegid ja kellega me koos kasvasime – ma ei mäleta küll, et oleksime enda peas seda ette kujutanud.

Millest see erinevus tuleb?

Võib-olla see on ikkagi teadlikkus. Ma olen mõelnud meie põlvkonna peale, praegused 25–30-aastased, et oleme üles kasvanud väga murrangulisel ajal. Oleme 1990.–2000. aastate põlvkond, mil oli väga tugev režiimivahetus ja maailm avanes igas mõttes. Põlvkond enne meid on elanud tugeval sovetiajastu kasvatusel. Isegi muusikaõpe käis väga karmide reeglite järgi. Ja mul on tunne, et meie ajastu inimestel toimus murranguline muutus. Võib-olla me ise

ka mõnes mõttes lagunesime laiali. Meile oli kättesaadav nii palju informatsiooni, karmus kadus ära. Aga tänapäeval noored on juba nii palju kavalamad ja targemad, et oskavad nagu seda ideaali näha paremini.

Milline oli õpetaja roll Inglismaal? Kas väga teistmoodi kui siin?

Õppisin Londonis Royal College of Musicus, olin seal kolm-neli aastat aktiivne tudeng. Tagantjärele reflekteerides olen mõelnud, et klaverit puht tehniliselt mängima ma seal ei õppinud. See ei olnud see koht, kus seda üldse saaks teha. Kui sinna läksin, oli neil majas renoveerimine ja ruumi peaaegu ei olnudki. Nii et paar aastat oli ikka täielik õudukas. Just siis, kui ma kolisin, sai harjutada poole kümnest õhtul – ja isegi siis tihtipeale ei saanud! Nii et pidin seal istuma öösiti. See oli täielik šokk. Ja õpetusmeetod oli teistmoodi. Mina olin harjunud vana vene kooli karmi käega. Ja siis läksid sinna, kus kõigil oli suva, mida teed.

Aga sügavuse aste oli Londonis natuke teine. Nad ei õpetanud, kuidas on õige, vaid austama muusikat ja kunsti hoopis teisel tasan-

Sten Heinoja ja Marcel Johannes Kits Rahmaninovi 150. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil.

dil. Kuidas suhestuda allikasse. See oli hästi laiapõhjaline ja silmaringi arendav. Seda ma tol hetkel muidugi ei näinud, nägin pigem halba. Olin natuke paanikas, sest mul oli palju kontserte ja kogu aeg vaja harjutada ning päris tuge mul õpetajalt ei olnud. Nii et kartsin natuke, mis sellest kõigest saab, aga kõik see õpetas iseseisvaks.

Torgiksin ka seda, et tõusid püünele „Klassikatähtedega“. Kuidas sellele kõigele tagasi vaatad?

Olen elus teinud kaks tõsist konkurssi – VII Eesti pianistide konkurss aastal 2014, mille ma ka võitsin. Ja pärast seda tuli poolteist aastat hiljem „Klassikatähed“. Sealt sain eluks kaasa väga olulise õppetunni meie tänapäeva kiires maailmas, kus meedias ja pildis olemine on ääretult olulised. Sain kogemuse, kuidas üldse suhelda, avatust tuli palju juurde. Enne seda istusin pigem oma klaveri taga ja harjutasin hommikust õhtuni. Mul ei olnud oskust kaamera ees olla või intervjuud anda. Aga tänapäeval on see oluline.

Mulle endale tundus see saade väga tänuväärne, sest me aina räägime, kuidas klassika on selline nišiteema. Ent see saade suutis viia muusika väga laia kuulajaskonnani.

Loomulikult, tippaegadel oli sel pea 100 000 vaatajat vist. Katsu sa leida mõni klassikalise muusika kontsert, kuhu tuleb 100 000 inimest. Isegi kui nad vaid poole kõrvaga kuulasid, oli see siiski tänuväärne kultuuri kultiveerimine ühiskonnas.

Aga mida üks konkursivõit muusikule üldse annab?

Eks ta hea on, kui võita mõni tõeliselt suur konkurss. Tavaliselt teevad finaalijõudjad kolossaalse karjäärihüppe. Pärast seda ei ole enam vaja muretseda, mida tulevikus tegema hakkad – kas tuleb vahepeal käia Starbucksis kohvi müümas või saab ainult kunstiga tegeleda. Ehk siis objektiivne vaade on tõesti see, et konkurss tõstab sind väga kiiresti väga kõrgele.

Aga minu subjektiivne vaade on see, et konkursiks valmistumine on tõeline iseenda

Koos Heldur Harry Põldaga suvise Haapsalu Valgete ööde festivali avakontserdil.

Sten Heinoja

sisemise taseme ja kunstiväärtuse tõstmine. Et tuleb kava drillida nii, et see on 111 protsenti kõrgel. Et lähed konkursile ja oled sellest kõigest täielikult üle. Mul endal oli vahepeal negatiivne vaade sellele struktuurile, aga praegu mõistan, et võinuks ka ise rohkem konkursse teha, sest see arendab puhtmuusikalist taju ja tehnilist poolt sügavuti.

Meil on päris hea pianistide pealekasv. Kas sul on endal Eesti pianistide hulgas lemmikuid? Palju üldse on üks meie pianist teisega kursis?

Kusjuures pianistid on praktiliselt ainukesed interpreedid, kes väga hästi ei ole üksteise eksistentsiga kursis – kõigil on kogu aeg hästi kiire ja tuleb palju noote mängida. Aga eesti pianiste ma ikka tean, nad on mu kolleegid ja paljud ka väga head sõbrad. Aga just mai lõpus oli interpreetide liidu vaba lava kontsert, kus ma istusin kõik kolm ja pool tundi. Otsustasin, et ma ise mängida ei soovi ja tahan hoopis kuulata. Pean tunnistama, et kõige suurema vaimustuse pakkusidki mulle pianistid, nii nooremad kui ka vanemad. Seal esinesid näiteks Maksim Štšura, Lea Valiulina ja Mihkel Poll, kes on erakordsel tasemel, väga sisukad ja sügavad. See jättis hea tunde ja andis endalegi motivatsiooni veel rohkem iseenda kunstiga tegeleda. Kui näed kolleege niivõrd kõrgel tasemel esinemas, siis mind see

MEIE KLASSIKATÄHED

Marcel Johannes Kits (2013)

Marcel Johannese sõnul andis saates osalemine eelkõige

tuntuse nii laiema publiku kui ka klassikaringkondade seas. Poolteist aastat pärast võitu oli ekstreemne periood, mil sai ootamatult vara päris staari elu maitsta ja kus esineti aastas sada korda, seda täiendasid intervjuud teles ja raadios. Saade treenis hakkama saama igasuguste väljakutsetega ja aastaid hiljemgi aitab kogemus stressirohkete olukordadega hästi toime tulla. Oluline etapp algas Marcelil 2014. aastal õpingutega Saksamaal. Tänu võidule jätkusid siiski regulaarsed esinemised Eestis.

Tšellist on pälvinud arvukalt auhindu, millest esimene olulisem oli aastal 2015 Eesti keelpillimängijate konkursi I koht. Rahvusvaheline suurem saavutus oli 2016. aastal –Brahmsi konkursi I koht. Seejärel teenis ta välja esikoha Enescu konkursil (2018). Edasi pääses Marcel 2019. aastal Saksamaal ARD konkursil kuue poolfinalisti sekka, mis avas huvitavaid uksi, nt sai ta teha projekte Baieri Raadio Sümfooniaorkestri soolotšellistina. Aastal 2022 pälvis ta Kuninganna Elisabethi konkursil III koha. Marcel mängib siiani 2016. aastal Saksa pillifondist võidetud Francesco Ruggeri tšellol (valmistatud 1674. aastal Cremonas).

Tänavu oktoobris esineb Marcel New Yorgi kuulsas Carnegie Hallis tänu Siemens Arts Programi konkursivõidule, kus ta osales Deutsche Stiftung Musiklebeni stipendiaadina.

Aga minu subjektiivne vaade on see, et konkursiks valmistumine on tõeline iseenda sisemise taseme ja kunstiväärtuse tõstmine. Et tuleb kava drillida nii, et see on 111 protsenti kõrgel.

„Klassikatähed“ on aastast 2013 Eesti Televisiooni ja Eesti Kontserdi koostöös sündiv saatesari, milles võistlevad noored klassikalise muusika interpreedid. Saatel on oluline roll klassikalise muusika propageerimisel. Saatel on olnud viis võitjat. Küsisime, mida tõi saade kaasa teistele võidukatele interpreetidele ning kuidas on vahepeal läinud.

Katariina Maria Kits

(2014)

Võit pakkus

Katariina Mariale võimaluse suure hulga väiksemate kontsertide kõrval esineda paljude

orkestrite ees üle Euroopa. Ta leiab, et suures plaanis siiski saade liialt praegusesse eluetappi jõudmist ei muutnud, kuid kahtlemata oli see väärt kogemus, milleta oleks mõnedki asjad tegemata jäänud.

Pärast saate virvarri on Katariina välismaal mitmete vaimustavate õpetajate käe all keskendunud õpingutele. Tollal tundus talle justkui, et õnnestumised tulevad lihtsa pingutusega, kuid maailma mõistes on asjalood teisiti. Katariina sõnul ei jõua muusik pelgalt saavutamisvajadusega kaugele – pikk ajaline plaan, arenemisele keskendumine ning eesmärgi iseendast väljapoole, millegi kõrgema suunas seadmine on ainukesed, mis loovad kestvat väärtust.

Lisaks muusikalistele eesmärkidele püüdleb Katariina iseenda kui terviku arenemise suunas.

Tanel-Eiko

Novikov (2018)

„Klassikatähed“ andis TanelEikole erakordse

telekogemuse ning laiema kõlapinna, tänu millele on ta aastate jooksul saanud ellu viia mitmeid unistuste projekte.

Suursaavutuste hulka kuulub kuue parima hulka jõudmine 7th World Marimba Competitionil

Saksamaal, mida peetakse löökpillimaailmas marimbakonkursside Queen Elisabethiks. Samuti on ta 2023. aastast Yamaha artist.

Siiski kõige olulisem on Tanel-Eikole pakkuda kuulajatele huvitavaid ja kõrgetasemelisi kontserdielamusi nii Eestis kui ka mujal maailmas.

Tähe-Lee

Liiv (2020)

Osalemine „Klassikatähtedes“ andis Tähe-Leele uusi võimalusi ja väljakutseid. Tema sõnul oli ta saatest lahkudes täiesti teine muusik, lisaks sundis saade teda inimesena kasvama, kuna saate ning hilisema avaliku tähelepanu tõttu pidi ta mõtlema oma kutsumuse ja eesmärkide üle.

Tähelepanuga kaasnes varasemast enam kontserdipakkumisi, mis on olnud noorele muusikule kogemuste kogumiseks väga oluline. Hiljuti täitis ta oma unistuse, astudes sisse Sir András Schiffi ning Dmitri Alexeevi klaveriklassi. Samuti salvestas ta oma esimese plaadi, millel kõlab kogu Arvo Pärdi klaverimuusika. Plaat ilmub sügisel ja selle esitlus toimub pianisti sünnipäeval, 11. novembril Arvo Pärdi keskuses.

Tähe-Lee edasised eesmärgid on laiendada oma repertuaari standardsete teostega, keskendudes eriti põhjamaistele heliloojatele. Hooajal 2023-24 esineb ta festivalil Sommets-Musicaux de Gstaad Šveitsis ning hooajal 2024-25 Sir András Schiffi soovitatud Building Bridgesi kontserdisarjas, kus esitab põhiliselt põhjamaiste heliloojate loomingut.

L, 30. detsembril

Jõhvi kontserdimajas

P, 31. detsembril

Vanemuise kontserdimajas ja Estonia kontserdisaalis

Aastalõpukontsert

Sten Heinoja (klaver)

Tallinna Kammerorkester

Kavas:

Haydn. Klaverikontsert nr 11 D-duur

Hob. XVIII/11

Haydn Sümfoonia nr 45 fis-moll („Lahkumissümfoonia“)

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

motiveerib. Meil on ka palju noort pealekasvu, keda jälgin.

Sa teed doktorikraadi Eesti muusika- ja teatriakadeemias ja uurid Mart Saare modernistliku klaveriloomingu põhjal kõlaloomise võimalusi klaveril. Miks üks pianist otsustab, et tuleb teha doktorikraadi?

Eks seal on mitu põhjust. Nii mu professor Ivari Ilja kui ka Mihkel Poll on mulle alati rääkinud, et pianistil peab olema doktorikraad. Aga teine aspekt on teema, millest ma teen doktorikraadi. Tegelen Mart Saare klaveriprelüüdidega, nootidega ja salvestamistega. Kui üldse olen mõelnud, et tahaks midagi eesti muusikale tagasi anda, siis see on täpselt see. Teaduslikus osas pean hästi palju kirjutama, mis on ühele tavalisele pianistile väga keeruline ülesanne. Üks mu hea tuttav interpreet, kes on saanud doktorikraadi, ütles ka kord mulle, et ta tunneb, nagu oleks ta saanud doktorikraadi selles, et oskab nüüd doktoritööd kirjutada. Et

doktorikraad doktoritöö kirjutamises. Esimene aasta oli väga inspireeriv ja huvitav. Sain teada palju huvitavaid vaatenurki, millest ma kunagi kuulnud ei olnud. Kui ma ei oleks läinud edasi õppima, küllap ei olekski kuulnud. See on silmaringi avardanud.

Millist repertuaari sulle kõige rohkem mängida meeldib?

Olen alati vaimustunud Mozartist. Eelmisel hooajal mängisin näiteks ERSOga tema 23. klaverikontserti. Ja kuigi see on tõesti kõige kuulsam ja rohkem mängitud, suutsin ma iseenda jaoks leida selles nii palju värskust. Ühel aastal tegin soolokontserdi, kus mängisin läbisegi täielikku selgust – Mozarti –, ja siis täielikku kaost Skrjabini, kellelt valisin ka hilisemad teosed. Mul oli see mõte olnud hästi kaua ja nüüd tunnen, et tahaks veel rohkem süveneda.

Ma mängin ka palju kammermuusikat. Mul on ägedaid kollektiive, alustades Marcel Johannes Kitsest ja Theodor Singist, samuti

koosseis UKs ja trio Eestis. Ja mulle hullult meeldib lauljaid saata – just suvel tegime Schuberti „Ilusat möldrineiut“ koos Harry Põldaga. See oli tõeline elamus otsast lõpuni, esiteks, kuidas Schubert erinevaid elemente kujutab, mida ta teksti ei ole märkinud – mingit oja või tuult. See on nii efektselt kirja pandud!

Ma küsin küsimuse, mis mind alati intrigeerib – kas inimene, kes mängib nii palju klassikalist muusikat, kuulab vahel ka näiteks poppi?

Tead, mul just oli intervjuu ühes Saksa pianistide ajakirjas. Ja selle artikli pealkirjaks sai minu nimi, millele järgnes mõttekriips ja sõnad –golf, Rahmaninov ja tekno. Sest klassikalist muusikat kuulan ma kõrvaklappidest pigem harva. Lapsena kuulasin küll palju ja mu esimesed mälestused ongi mingist plaadist, valge roos oli sel peal, ja see oli selline best of best of best Tšaikovski klaverikontserdi esimene osa oli seal, Schuberti Eksprompti kuulasin pidevalt otsast lõpuni. Mulle nii meeldis see.

Noorena tulebki

Aga olen avastanud tekno ja võtnud endaga kaasa väga paljud kolleegid ja sõbrad. Ma vist elan praegu välja mingeid lapsepõlveasju. Mäletan, et pubekana oli mul arvutis programm Virtual DJ ja sellega ma hästi palju mängisin, kuigi arvuti ja hiirega on see päris keeruline. Nüüd mul on tekkinud ajalist ja finantsilist võimekust neid lapsepõlveunistusi välja elada. Nii et eelmisel aastal ostsingi endale vinge puldi ja kõlareid ning hakkasin tegema sõpradele suvefestivali. Eks see on, kui noorena eakaaslased elasid päris elu ja mina ei saanud seda elada, sest pidin klaverit harjutama. Nüüd ma elan seda kõike läbi.

teha erinevaid asju, katsetada ja vaadata, ning ühel hetkel kujuneb välja see, mis on sulle endale kõige südamelähedasem.

MEEDIAS MÄRGATUD:

31. märtsil ja 1. aprillil kanti Rooma Ooperis ette Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passioon“, mängupaigaks futuristlik

La Nuvola (eesti keeles „Pilv“), kus toimuvad Rooma Ooperi eriprojektid. Ligi tuhandene saal oli mõlemal etendusel ja peaproovil välja müüdud.

Eesti Kontserdi ja Milano CPA ühisprojekti rahvusvahelises koosseisus osalesid ettevõtmise muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, Rooma Ooperi orkester ja koor, Eesti Filharmoonia Kammerkoori solistid, tosina jagu eesti näitlejaid ning tehnilist ja korraldavat personali.

Etendustest ilmus Itaalias hulk arvustusi, sh üleriigilistes päevalehtedes. Sündmus jõudis ka Itaalia rahvustelevisiooni RAI päevauudistesse, aga ka Läti suurlehte ja mainekasse ooperiajakirja Bachtrack. Järgnevalt väljavõtteid vastukajadest.

Michalis Theophanous Mehe (Aadama) rollis.

Ülevaate koostas: MADIS KOLK I Fotod: LUCIE JANSCH, KRISTJAN KRUUSER, KAUPO KIKKAS

“ Aadama passioon“ JÕUDIS ITAALIASSE

IL SOLE 24 ORE, Itaalia suurim ärileht, 2. aprillil 2023 (autor Carla Moreni)

Arvo Pärdi tintinnabuli hüpnootilises Pilves

[---] Oli aeg, umbes kolmkümmend aastat tagasi Torinos, kui tänu Settembre Musica festivalile armusime kõik Arvo Pärti. Polnud tähtsamat kõneainet kui tintinnabuli stiil.

[---] Praegu on Pärt 87-aastane ja tagasi Eestis. Taaskohtumise ta aristokraatliku ja sügava figuuriga, panustades ta loomingu vastupandamatule omapärale, võttis ette Rooma Ooper „Aadama passiooni“ Itaalia esietendusega. Vaid kaheks õhtuks, avarate ruumide ja šiki kujundusega La Nuvolas, hiiglaslikus kongressikeskuses. Siia ehitati lihtne tuhandekohaline saal, täiesti must, ideaalne Wilsoni teravate kontuuridega neoondramaturgia jaoks.

[---] Wilson ja Pärt räägivad sama keelt. Nad ei karda mittemõistmist. Nende äärmuslik stiililine rafineeritus näiliselt väldib tundeväljendust, aga tegelikult hoopis kutsub seda vaikusest leidma, nõudlikult ja tungivalt. „Aadama passioon“ ei püüa olla lugu – isegi kui nii muusikas kui ka dramaturgias esineb narratiivseid hetki. Juhtlõngaks on vaid pealkiri: Aadam on esimene inimene – see tähendab meie kõik –, kaitsetu ja halvatud ümbritseva kurjuse ees, teades, et on selle ise tekitanud.

[---] 90 minutit lendas mööda. Sest Wilson

trotsib aega oma tardunud liikumistega. Sest Pärt täidab selle ääreni, kerides järjepidevust.

[---] „Aadama itk“ kõlas ooperikoorilt heas esituses (koormeister Ciro Visco). Lõpetuseks „Miserere“, kõlatihe ja tuline, Arvo Pärdi juhtiva interpreedi Tõnu Kaljuste täpse taktikepi all. Publik püsti, ovatsioonid kõigile, eriti aga uskumatule 82-aastasele Lucinda Childsile.

BACHTRACK, rahvusvaheline online-muusikaajakiri, 2. aprillil 2023 (autor Alissa Balocco)

Valguse poole püüdlemine: Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passioon“

[---] Pärdil peitub Aadama valus valguse otsimine, seda püüabki Wilson kujutada. Tulemus on uskumatult loomulik: peaaegu tundus, nagu oleks „Aadama passioon“ sündinud koos ühtse muusikaga, mitte aga kasutades mitte-narratiivsel moel ühendatud nelja eri helitööd.

[---] Tõnu Kaljuste dirigeeritud, võimendatud ja publiku taha paigutatud orkester pidas vaatamata mõnele iluveale (tulenedes ruumipaigutusest, mis ei soodustanud traditsioonilist resonantsi) raskele katsumusele hästi vastu.

[---] Wilsoni askeetlik visuaalne käekiri põimus suurepäraselt Pärdi sümboolse ja erutava muusikaga. Püüdmata illustreerida muusikat või kasutada muusikat illustratsioonina, leiab

teose emotsionaalne ja subjektiivne ülesehitus aset igavikulises struktuuris, mis koosneb paljudest üksiksündmustest – väikestest liigutustest, valguse ja värvi muutustest.

[---] Lõpuks ei ole Aadam enam üksildane mees. Kas ja kuidas on Jumal taas valmis teda armastama, on mõistatus, mille Pärdi muusika jätab publiku kujutlusele lahendada.

DIENA, Läti üks mõjukamaid

päevalehti, 5. aprillil 2023 (autor Jegors Jerohomovičs)

[---] Lavastuse muusikaline juht on Eesti maestro Tõnu Kaljuste, Arvo Pärdi lähemaid mõttekaaslasi ning tema muusika silmapaistvamaid tõlgitsejaid. Esitasid Rooma Ooperi orkester ja koor, soolopartiisid laulsid Eesti Filharmoonia Kammerkoori artistid. Laval olid ka Itaalia ja Eesti näitlejad.

[---] Pärdi muusika ja Wilsoni teatrikeel täiendavad ja rikastavad lavastuses teineteist –„Aadama passioonis“ kõnnivad kaks tänapäeva kultuuri hiiglast käsikäes, nende südamed tuksuvad ühes rütmis, nad mõistavad teineteist ja loovad koos midagi sellist, mis pole seni veel eksisteerinud. Pärt ja Wilson on loonud kunstis oma maailma ja avanud selle publikule. See maailm on liigutav ja täis kontraste. Ilu kõrval on siin alati pinge.

See on Wilsoni hingestatumaid lavastusi,

mille muudab unustamatuks peategelaste Michalis Theophanouse ja Lucinda Childsi esitus: nad kõnnivad mööda nähtamatut köit, hüpnotiseerides väikseima sõrmeliigutuse, silmade sära ja absoluutse keskendumisega.

[---] „Robert Wilson loob ruumi muusika tajumiseks, ta ei pöördu otseselt dramaturgia poole, pealegi tuleb meeles pidada, et etenduse neljast heliteosest vaid kahel on tekst. Wilson loob kujundeid, mis hoiavad muusikast teatud distantsi ja aitavad seda paremini kuulata,“ räägib dirigent Tõnu Kaljuste. „Ma ise ei näinud laval toimuvat pikka aega, sest dirigeerin siin ju seljaga lava poole. Esimest korda nägin seda siis, kui lendasin Lufthansa lennukiga Ameerikasse ja lennu ajal pakuti vaadata Tallinnas esitatud „Aadama passiooni“ salvestust. See on suurepärane!“ rõhutab dirigent.

CONNESSI ALL’OPERA, Itaalia online-ooperiajakiri, 8. aprillil 2023

(autor Paola De Simone)

Ainulaadne sündmus oli paigutatud avangardse hoone allkorruse suurde blackbox’i, ümbritsemaks, kahtlemata järgides wagnerlikku rituaalsust, hüpnootilised üheksakümmend minutit Aadama teekonda, mida kandsid Rooma Ooperi orkester ja koor, Eesti Filharmoonia Kammerkoori viis soolohäält ning dirigent Tõnu Kaljuste.

Lendu tõusevad näitlejad Endro Roosimäe (vasakul) ja Erki Laur.

[---] Aadam, keda keskaegse vaimuliku teatri laadis nimetatakse lihtsalt Mees, suurepärase liikumiskunstniku Michalis Theophanose tõlgenduses, kulgeb oma staatilises, skulptuurses alastuses üksildaselt süü ja kire vahelisel tabamatul rajal.

[---] Omamoodi peegelsuhtes, kipsitud juuste ja jõuliste žestidega pingestatud näo, käte ja randmete vahel, leiame Ameerika tantsukunsti suurkuju Lucinda Childsi. Ka tema nimeks on siin lihtsalt Naine. Oma pikas ahtas tuunikas ühendab ta endas topeltväärtusena nii piibelliku kangelanna kui ka kreeka traagilise figuuri. Pikk, kindel ja üllas, võrdne Alkestise, või veel parem, Iokastega.

[---] Esinejate gruppi täiendasid Endro Roosimäe (Raske mees) ja Erki Laur (Teine raske mees), väga osavad peaaegu lõputult pööreldes oma täispuhutavates Michelini-mehe laadsetes kostüümides, Tatjana Kosmõnina (Naine) ja Triin Marts (Teine naine), samas kui projekti eestvedaja Madis Kolk andis kuju Pikale mehele.

[---] Väga hästi laulsid kõik viis Eesti Filharmoonia Kammerkoori solisti: säravate kõrgete nootidega sopran Yena Choi, pehme tämbriga kontraalt Marianne Pärna ning suurepärased Raul Mikson (tenor), Rainer Vilu (bariton) ja Henry Tiisma (bass). Lõpuks pikk aplaus kõigile esinejatele laval ja palju kiidusõnu vägevale Bob Wilsonile.

L’APE MUSICALE, Itaalia kultuurija meediaajakiri, 1. aprillil 2023 (autor Stefano Ceccarelli)

[---] „Aadama passioon“ osutus üheks huvitavamaks uueks teoseks, mida Rooma publikul on olnud võimalus näha. Loodud põimikuna paladest, mis pea kõik sündinud eri kontekstis, on „Aadama passioon“ omamoodi kokkuvõte, eelkõige vaimne, Pärdi loomingust.

[---] „Miserere“ helides, mida kaunis ansamblis esitavad vokaalsolistid Yena Choi, Marianne Pärna, Raul Mikson, Rainer Vilu ja Henry Tiisma, avaldub inimkonna alguse traagika.

[---] Esteetiline hinnang „Aadama passioonile“ sõltub nii maitsest kui ka vaatepunktidest. Arvo Pärdile ja Robert Wilsonile kuulub igatahes au, et etenduses oli tõeliselt lummavaid hetki.

IL MESSAGERO, Itaalia üleriigiline päevaleht, 1. aprillil 2023 (autor Simona Antonucci)

Sähvatused, peegeldused ja aplaus Wilsoni nägemuslikus Eedenis

[---] Valgussähvatused ja helid muutsid saali väljendusrikkaks ja tundlikuks auditiivseks ja visuaalseks ruumiks, keskkonnaks, mis ümbritses publikut ja innustas kuulama 87-aastase legendaarse eesti helilooja loomingut.

[---] Wilsoni lavastus ja stsenograafia ei sunni publikule peale ühest nägemust. Pildid kutsuvad esile mõtteid, kuid ei lase kõrvale kalduda muusika kulgemisest, mis on esitatud ühtse hingusega.

Poodiumil juhatas Rooma Ooperi koori ja orkestrit Tõnu Kaljuste, maestro, kes on teose dirigendipuldis maailma esiettekandest peale, pälvides siingi kestva aplausi.

IL TEMPO, Itaalia päevaleht, 2. aprillil 2023 (autor Lorenzo Tozzi)

La Nuvolas: Aadama üksindus elu alguses

[---] Julgelt pakkus Rooma Ooper La Nuvolas kõrgklassi lavastust.

[---] Muusika pärines eestlaselt Arvo Pärdilt, kel on kadestamisväärne saladus olla kaasaegne, samas suhtlemisvõimeline. Tema nelja eri ajastutest pärineva teose põimingus, mida esitavad Tõnu Kaljuste poolt oskuslikult dirigeeritud muusikud, avaneb esimese inimese lugu. See on lavastus mõtisklemiseks ja küsimuste esitamiseks.

SCENA ILLUSTRATA, Itaalia kultuuriajakiri, 3. aprillil 2023 (autor

Mauro Mariani)

Robert Wilsoni, Arvo Pärdi ja Tõnu Kaljuste „Aadama passioon“

Teos viitab Wagneri ideele „totaalsest kunstiteosest“ ning ühendab endas muusika, laulmise, tantsu, liikumise, valguse ja lavastuskunsti. Rooma Ooperi orkestrit ja koori dirigeeris Pärdi muusika suurepärane interpreet Tõnu Kaljuste. Laval säras suur ameerika tantsija Lucinda Childs, esmakordselt Rooma Ooperis.

[---] „Aadama passiooni“ esietendus toimus 12. mail 2015 Tallinnas, juhatas Tõnu Kaljuste. Tegemist oli Eesti Kontserdi ja Change Performing Artsi originaallavastusega. Etendus taaslavastati 2018. aastal Berliini Konzerthausis. Algne etendus Tallinnas toimus nõukogude ajast pärit, kasutuseta jäänud allveelaevatehases, kuid ka Rooma lavastus leidis aset ainulaadses paigas: La Nuvola kongressi- ja messikeskuses, mille projekteeris kuulus arhitekt Massimiliano Fuksas ja kus toimuvad näitused, etendused jm kultuurisündmused.

Muusikahiiud 70

MEHED, KES MUUTSID PÖÖRDELISELT EESTI MUUSIKAELU

Tänavu tähistavad 70. sünnipäeva Eesti muusikalugu pöördeliselt muutnud Tõnu Kaljuste, Andres Mustonen, Rein Rannap, Paul Mägi, Madis Kolk ja René Eespere. Mehed, kes sündisid süngel

1953. aastal, kuid kelle kooliaeg jäi vabadushõngulistesse 1960ndatesse ning kelle kujunemisel mängis suurt rolli loominguline ja vabast vaimust kantud õhustikuga Tallinna muusikakeskkool.

Tekst: KIRKE ERT I Fotod: REIN RANNAPI, RENÉ EESPERE, MADIS KOLGI, TÕNU KALJUSTE JA ANDRES MUSTONENI ERAKOGUD, ANTTI JOONATAN HÄKLI, ARVO IHO

Nendest meestest viis aastat noorem muusikateadlane, professor Toomas Siitan meenutab, et juba kooliajal oli tajuda nendes ajastust erinevat loomingulisust ning põnevust. „Nad katsetasid piire ja läksid

läbi seina. Kontsertide jaoks tuli luba küsida, põigelda, riskida ja see treenis neid ülejäänud eluks – neil olid avangardsed ideed ja väga selged sihid, mille eest tuli tohutult võidelda. Nad kõik olid ajast ees.“

Siitani hinnangul kergendas kuue mehe tee-

Rein Rannapi (üleval keskel) sünnipäevadel olid sõbrad-klassivennad ikka kohal. Andres Mustonen naeratab keskmises reas keskel, René Eespere on samas reas paremal äärel. Alumisest reast leiab Madis Kolgi (keskel) ja Paul Mägi tema kõrvalt paremalt.

konda logisema hakanud nõukogude süsteem, kus soojadel kohtadel mõnulevad organite töötajad jäid märkamistega hiljaks, olid laisad või purulollid. „Kui õppisid neid auke tundma, õnnestus laveerida. 1960ndate sula õpetas, et inimnäoline süsteem on võimalik, kaitseingleid leidus ka seal ning inimesed ei olnud enam nii alla surutud. Lisaks oli see põlvkond vaba sõjatraumast.“

oma kuulajaga suhtlema.“

Helilooja ja dirigent Rasmus Puurile meenub aasta 1864, mil sündisid Juhan Liiv, Anna Haava, Miina Härma ja Aino Tamm, ning aasta 1878, mil nägid ilmavalgust Anton Hansen Tammsaare, Konrad Mägi, Artur Kapp, Aino Kallas, Otto Hermann ja Karl Jungholz, aga tegemist oli eri kultuurivaldkondade esindajatega Eesti eri paigust. Just seetõttu on 1953. aasta eriline, et sünnivad poisid, kes kõik on pärit ühest piirkonnast, käivad suuresti samal ajal samas koolis ning on silmapaistvad ühel alal – muusikas. Teist sellist kokkusattumist meie kultuuriloost teada ei ole.

„Olemata selles ajas elanud ja teadmata üleliia nende täpseid kasvuolusid, tundub mulle, et kokku sattusid üksteisega väga hästi klappivad, üksteist inspireerivad ja ärgitavad noored, kes olid uudishimulikud, avatud, kergesti süttivad ning üsna varakult väljakujunenud (või vähemalt tugevalt välja kujunemas) isiksused. Nende omavaheline keemia ja nakatamine pidi olema erakordselt tugev.“

Reaktsiooniline punt, lisab Puur, kel olid muusikaliselt väga laiad huvid alates vanamuusikast ja lõpetades džässi ja rokiga, kes korraldas häppeninge ja huvitus kõigest, mis oli keelatud.

Läänest nõukogude Eestisse jõudnud rokkmuusika on Siitani arvates ehk kõige rohkem tolle seltskonna muusikalist käekirja mõjutanud. „See, kes on nooruses kuulanud Led Zeppelini, ei mängi ega esita Bachi või Beethovenit akadeemiliselt pika liiniga, vaid teravalt ja selgelt, arusaamaga, et muusika peab

„On selge, et õpetajatel ja koolil ei olnud nendega lihtne, kindlasti aga huvitav ja võib arvata, et nende erakordsus ja tulevane mõjuhaare oli neile juba üsna varakult ära näha. Ka siis, kui nendega oli peavalu rohkem kui kergeid päevi. Ja kindlasti ei olnud ka tagasihoidlikematel kaasõpilastel alati kerge, küll aga väga huvitav.“

Sõbrad koos. Tagareas on Paul Mägi (vasakult) ja Madis Kolk, kükitavad Andres Mustonen ja Rein Rannap.

See, kes on nooruses kuulanud

Led Zeppelini, ei mängi ega esita Bachi või Beethovenit akadeemiliselt pika liiniga, vaid teravalt ja selgelt, arusaamaga, et muusika peab oma kuulajaga suhtlema.

TÕNU KALJUSTE (28.08.1953)

Karismaatiline ja põikpäine visionäär

Laulja Iris Oja hinnangul on dirigent Tõnu Kaljuste üheks suurimaks andeks oskus tajuda publikut, tunnetada, mida konkreetne kuulajaskond hetkel vajab ning vastavalt sellele valida esitatavate lugude tempo ja kujundada dünaamika. „Legendi kohaselt võis Kaljuste vanasti Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsertidel suurest mapitäiest repertuaarist valida eelmise loo lõppedes välja, mis teos järgmiseks võiks kõlada ning juhatas selle publikuga suheldes sisse, kuni lauljad mapist nooti otsisid.“

Tõsilugu või mitte, aga siiski iseloomustab see Oja sõnul suurepäraselt Kaljuste toimimise viisi. „Lisaks peab dirigendil olema käigult kõike muutes kindel veendumus, et muusikud teda jälgivad ja mõistavad.“ Noorena kammerkooriga liitudes veendus Oja, et lauljad on Kaljuste iga pilgu ja liigutuse küljes tuhande protsendiga, sest ootamatusteks tuleb valmis olla.

„Selline interpretatsioon hoiab muusika elava ja värskena ning ka sajas kord sama teost esitades kõlab see sama tundlikult kui esimesel. Kaljuste nõuab lauljatelt eriti eestikeelses muusikas väga selget teksti, mis vajab selgema arusaadavuse huvides vältekohast laulmist. Tema järelejätmatu nõudlikkus loob justkui uue eestikeelse „ilusa laulmise“ stiili, parafraseerides bel cantot.“

Oja rõhutab, et Kaljuste mõtleb suurelt ja tal on kunstis hädavajalikud fantastilised visioonid ning ambitsioonidest puudust ei tule – ta on karismaatiline, põikpäine ja visa

visionäär ning tänu neile omadustele saavutanud uskumatuna tunduvaid asju, muu hulgas armastatud kontserdi- ja teatrisaal Omari küün Naissaarel, mitmed festivalid ning loomulikult aastakümneid Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri võimsat tegutsemist.

„Tema tegutsemise muudab eriti võluvaks justkui džässilik mängulisus, millest tunneb ise lausa lapselikku rõõmu. See on nii puhas ja nakkav, et koos geniaalse publikutunnetuse ja oma instinktide usaldamisega ongi Kaljuste fenomeni aluseks. Ilmselt kõige selgemini on see meie publikule tajutav näiteks Tormise „Raua needmises“, kus Kaljuste kehastubki manavaks šamaaniks, kasvades tohutuks väeks, kes võib ühe viipega kõik luua või lõpetada.“

Oja lisab, et Kaljuste hoog ja särav lavaenergia haaravad inimesi, ühendavad publikut ja esinejaid. Olgu tegemist Arvo Pärdi muusika õhuliste sfääride või Veljo Tormise ürgse väega, raputavad tema dirigeeritud ettekanded kuulaja läbi, pakuvad elamuse ka esinejale ning tõstavad osalised argipäevast väljapoole. „Sellised kogemused muudavad maailma, inimesed ei ole pärast kontserti saalist väljudes samad, kes sinna sisenedes. Sel põhjusel muusikat tehaksegi ning see on hindamatu. Selline ongi muusika kasum, mis Exceli-tabelis ei kajastu.“

Sõber Peeter Liljega.

Tõnu Kaljuste 2023. aasta kevadel Roomas "Aadama passiooni" esietenduse eel.

ANDRES MUSTONEN (1.09.1953)

Sündinud muusik, kes teeb, nagu tunneb

Hortus Musicusest raamatu kirjutanud Saale Fischeri sõnul on Andres Mustonen öelnud, et ta ei kasvanud muusikuks, vaid sündis selleks ning ei ole kunagi unistanud ühestki muust elukutsest, ka kosmonaudi omast mitte. Isegi poisipõlves kogemata kirve alla jäänud ja arstide tagasi õmmeldud sõrm ei saanud eesmärgi poole rühkimisel takistuseks.

„Tema jutud lähevad üldiselt kiiresti kõrgele metatasemele: asjade mõtestamine ja suure pildi nägemine on talle väga omane ja oluline. Samas ei ole ta tüüpiline pilvedes uitav kunstnik-visionäär, vaid ka geniaalne korraldaja ja tugev liider, kes oskab ühiskonnas vaikimisi olemasolevaid võimalusi käegakatsutavateks tulemusteks vormistada ning neid ka hoida. Ta on öelnud, et ehkki tegijatel on mõnikord raske, on veelgi raskem neil, kes ei tee: kõrvaltvaatajaroll, mis seob käsist ja põhjustab ängistavat kadedust. Võib-olla niimoodi mõtlemise pärast ei kuule me teda hädaldamas vaimsete ega füüsiliste raskuste üle.“

Fischer meenutab, et kui nad pärast kevadist Venemaa-jama helistasid, venisid mõttepausid telefonis tavatult pikaks. „See ei ole temalik, ometi Mustonen ei haletsenud ennast, vaid konstateeris fakte. Nüüd suvel, nende ridade kirjutamise aegu, näib ta vähemalt väliselt olevat oma tasakaalu taastanud.“

Fischeri arvates mõtleb Mustonen konfessioonide-üleselt, esitab laval õhtumaade kunstmuusikat ning praktiseerib kodus juba teismeeast peale idamaiseid distsipliine, nagu jooga ja taimetoitlus või budistlik vägivallatus ahimsa. „Vägivallatus manifesteerub teatud mõttes ka tema muusika tegemise viisis – ta teeb nii, nagu ta tunneb, et on õige, painutamata ennast mingite normide või eeskujude järgi. Kas tema interpretatsioonid kellelegi sobivad või meeldivad, on iseasi, kuid külmaks Mustonen reeglina ei jäta. Laval on ta tahes-tahtmata tähelepanu keskmes, ja mitte ainult sellepärast, et tal on krunn peas või hõbedased kingad jalas.“

Suvel külastas Mustonen Arvo Pärti ning saatis foto neist kahest seismas Pärdi kodumaja ees. Fischer muheles Mustoneni silmatorkavalt edevate triibuliste pükse üle sel fotol, abikaasa Malle nentis aga, et see esikukekese fenomen lööb vanusest hoolimata ikka veel läbi. „Too

esikuke nali pärineb lapsepõlvest, kui ta pioneeride palee tantsurühma liikmena, väikese juntsuna, endale selle rolli välja võitles.“

Järgmised suuremad võitlused ja iseloomu näitamised tulidki 1960ndate teises pooles tolles (kuri)kuulsas Tallinna muusikakeskkooli klassis, kus käisid ka Rannap, Eespere ja teised korüfeed. Võideldi eeskätt ideoloogiliste ainete ja vene keele, aga ka reaalainete õppimise vastu. Ja siit edasi järgmised võitlused 1980ndatel kehtinud riigikorra vastu. Rohke inventariga suure ansambli ridades reisimine andis Mustonenile võimaluse märkamatult üle piiri toimetada dokumente, fotosid, kirjavahetust. Ka kõige lähedasemad ei teadnud, kui palju ta tegelikult riskis.

„Mustonenil õnnestub jätta mõnikord üsna arrogantne mulje. Näiteks siis, kui ta väidab end põlvnevat Aabrahamist. Tegemist ei ole siiski jumaliku eneseupitamisega. Kõigi rahvaste, sh israeliitide esiisa nimetamise kaudu asetab Mustonen iseend ajas ja ruumis üheaegselt aga nii sipelgaperspektiivi kui ka maiste murede tühisusest kõrgemale. Inimeseks, kes on elus ennekõike järginud oma kutset ning sellega kaasnenud olme justkui mängleva kergusega seljatanud.“

Jälle Rannapi sünnipäev, sedapuhku 15! Sünnipäevalaps valab morssi välja, René Eespere on vasakul ääres, Andres Mustonen takseerib fotokaamerat.

Eespere, Mägi ja Mustonen Paganamaal.

Muusikahiiud 70

REIN RANNAP (6.10.1953)

Pöörase jõuga perfektsionist

Dirigent ja helilooja Rasmus Puur ütleb, et kahtlemata jõudis 1953. aastal sündinutest kõige varem n-ö laiema avalikkuse ette Rein Rannap, kes ansambliga Ruja oli tee kuulajate südameisse leidnud juba keskkoolis, 17-18-aastaselt. Ruja fenomeni üks olulisimaid tekkepõhjusi ongi Puuri hinnangul verinoore Rannapi – praeguseks juba klassikaks saanud – laulud, tema haruldane meloodiaanne.

Aga kindlasti ka kompromissitus ja perfektsionism töös, mis selle noortepundi kiiresti nii kõrgele kunstilisele tasemele viis.

„See jõud, mis Rannapist tänaseni lahkunud ei ole, murdis läbi nõukogude režiimi tsensuuri ja muude kaitsevallide, andes kogu tolleaegsele noorsoole lootuse ja vabaduse tunnet ning näib vähemalt tagantjärele üsna pidurdamatu. Seda sihikindlat, kohati läbi seinte minevat jõudu on antud vähestele. Ja ei maksa unustada, et tegu oli paralleelselt levimuusikaeluga ka vägagi lootustandva klassikalise pianistiga, kes sõitis mööda konkursse ning ka võitis neid.“

Nii varane sädelev lend on Puuri arvamusel kohaselt teistpidi Rannapile ka karuteene teinud. „Kogu see edu ja pöörane menu tsementeerisid ta ehk liig varagi klassiku staatusse, mis edasisi arenguid ja otsinguid moel või teisel on tagasi hoidnud ning me suuresti mõtlemegi Rannapi pärandile kui sellele keskkooliealiselt kirjutatud loomingule („Nii vaikseks kõik on jäänud“, „Need ei vaata tagasi“, „Vana vaksal“, „Raagus sõnad“, „Sa tule nüüd“, „Õhtunägemus“, „Parandamatu“ jt). Nii on ehk avalikkuse eest teenimatult rohkem varju jäänud Rannapi muu helilooming – aastakümnete jooksul on viljakas helilooja kirjutanud popilikku muusikat klassikalistele koosseisudele ja klaverile. „Eesti muusikalugu on see värvikas isiksus vaieldamatult muutnud.“

PAUL MÄGI (13.10.1953) Suurvormide arhitekt

Dirigent Kaspar Männi esimesed mälestused Paul Mägist pärinevad ajast, mil ta laulis Estonia teatri poistekooris ning mil esimest korda Bizet „Carmenis“ lavale joostes ja laulma hakates oli just Mägi see, kes dirigeeris. „Meile loeti kõvasti sõnad peale, et laval tuleb alati hoolega dirigenti jälgida! Mida ma väga suure hoolega tegin, isegi lava kõrval monitorist. Ka teistes etendustes, eriliseks lemmikuks sai Mussorgski „Boriss Godunov“. Sealt tekkiski minus uudishimu dirigeerimise vastu.“

Aastaid hiljem sai professor Paul Mägist Männi õpetaja muusika- ja teatriakadeemias ning just seetõttu on tal võimalik esile tuua Mägi õpetuse põhilised taotlused, mis saavad selgeks ja arusaadavaks juba esimeses tunnis. „Selge nägemus muusika kaartest, kõikumatu pulsitaju ning ökonoomne, kuid selgelt arusaadav käte väljendusoskus. Need on kõige alus, kõike muud võib hiljem lisada, aga baasita ei saa.“

Mänd toob esile, et muusikatudengid takerduvad tihtipeale pisematesse detailidesse ja tehnilistesse küsimustesse, mis ei lase edasi liikuda. „Mäletan mitut puhku, kus professor soovitas läheneda suuremat pilti vaadates, mis on helilooja suurem idee, kuhu paigutub kõnealune lõik selles suuremas pildis ning kuhu küsimust tekitav takt selles lõigus. Siis tuleb ka lahendus, mida teha tuleb.“

Need õpetussõnad on Mändi hiljem palju aidanud just muusikateatri töös, kus teosed on mahukad ja pikad. „Olen alati imetlenud professor Paul Mägi tugevat dramaturgiataju, kas siis klassiruumis õpilast juhendades või ise kontserti dirigeerides, kuidas fraasidest arenevad suuremad ühikud ja vormub võimsam arhitektuur, mille tagajärjel teos ellu ärkab.“

Seetõttu arvab Mänd, et Mägile sobivad dirigendina eriti hästi just suurvormid ja talle meenub eredalt viimastest esitustest Mahleri kolmas sümfoonia. „Mägi dirigeerimine on väljapeetud, tasakaalukas ja sugestiivne. Alati on tunda suurt lugupidamist partituuri ja muusika vastu. Vesteldes ei ole kahjuks me jutuajamised kunagi olnud pikad, kuid see-eest sisukad ning alati kiirelt jõudnud tuumani ja seetõttu olnud väga põnevad vestlused.“

Aasta 1971. Madis Kolk (vasakult), Ene Kass, Rein Rannap, Malle Talvet, Andres Mustonen, Tõnis Rannap ja Paul Mägi on pildiks roninud kamina peale.

MADIS KOLK (4.11.1953)

Kontserdielu uueks looja

Toomas Siitani hinnangul on Madis Kolk inimene, kelleta me kaasaegset muusikaproduktsiooni ettegi ei saaks kujutada, sest just tema on see, kes 1990ndatel sellele Eesti Kontserdi produtsendina aluse pani. „Me ei ole siiani veel aru saanud, kui oluline tema roll Eesti muusikaloos on.“

Siitan rõhutab, et Kolk oli klassikaaslastega võrdselt andekas, erakordselt võimekas pianist, kes õppis Moskvas parimate professorite juures, kuid kes lihtsalt ei ole lavainimene. „Tema karakter suunas teda teist teed valima ning ta on alates 1980ndatest Eesti muusikaelu kujundanud visionäär.“

Kolk leidis kõigepealt oma kanalina Teater. Muusika. Kino, kus töötas muusikatoimetajana. Aeg sellel ametikohal ei olnud liiga pikk, kuid sellesse mahub sisult väga palju. „Kolk käis ja lihtsalt pildus varrukast ideid, millest kirjutada. Tellis lugusid ja nügis kirjutama olulisest ning pani muusika-ajakirjanduse kaasaegselt käima.“

Kolk laiendas Eesti Kontserdi produtsendina tohutult repertuaari, mida publiku ette tuua, ja tema eriliseks teeneks peab Siitan nüüdismuusika tutvustamist laiale kuulajaskonnale. „Korraldada üheksakümnendate alguses, mil raha ei olnud, midagi sellist nagu nüüdismuusika festival – seda suudavad vaid tõelised visionäärid. Saalid olid raskele ajale vaatamata rahvast täis, sest janu uue järele oli metsik. Lisaks tõi Kolk siia vanamuusika esitajate abso-

luutseid tippe. Oma tegevusega muutis ta täielikult siinset kontserdipilti.“

Kolgi tegevuse olulisemaid tahke on Siitani hinnangul aga uue eesti muusika tellimine. „Tema eestvõttel on sündinud üle 200 teose. Ega palju sellele mõelda, kuidas üldse jõuab uus muusika kontserdisaali, aga selle peab ju keegi kinni maksma, ja Kolk oli see, kes korraldas raha. Eesti muusika kosumine paarikümne aasta eest on suures osas temaga seotud.“

Kolgi hiilgavamaks projektiks peab Siitan loomulikult Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni „Aadama passiooni“, mis on jõudnud nüüdseks ka maailmalavadele. „Keegi ei saa enam olla tänapäeval selline suure mängu muutja nagu Kolk oli, sest see mäng on tema poolt juba muudetud, aga praegused tegijad võiksid võtta oma tegevustes eeskujuks tema erakordselt julge mõtlemise.“

Aasta 1978. Moskva konservatooriumi värske lõpetaja koos oma professori Eliso Virsaladzega.

Korvpallihetk Spordilehest 1980ndatel.

Klassivennad Paul Mägi (paremalt), René Eespere ja Margus Pilter.

Foto: Arvo Iho

Muusikahiiud 70

RENÉ EESPERE (14.12.1953)

Mitme põlvkonna muusikute isafiguur

Dirigent ja kontratenor Risto Joost puutus Eesperega kokku juba muusikakeskkooli kammerkooris lauldes, kui tuli esitada helilooja väga nõudlikku koorimuusikat, mille esitamine nõuab Joosti hinnangul muusikalist süvaharidust.

„Eespere looming laiemalt on hoopis midagi muud kui „Ärkamisaeg“. See on salapärane, melanhoolse koloriidiga, igatsev, kohati kurblik, aga sügavalt sümfooniline, milles on palju rütmimängu. Tal on väga hea vormi- ja dramaturgiataju ning ta armastab häält ja teksti. Isegi kui muusika on kirja pandud keeruliselt, on esitajale muusikaline tekst siiski väga selge.“

Eespere looming ei ole Joosti sõnul kindlasti meelelahutus, vaid eeldab teatud ettevalmistust, sest tegemist on väga sügava muusikaga. „Tema muusikat interpreteerides on vaja läbimõtestatust ja täpsust, sest muidu ei hakka see lihtsalt tööle.“

Joost peab Eesperet nõudlikuks ja tasakaalukaks isafiguuriks, kes muusikakeskkoolis edasijõudnutele solfedžot õpetades ning kammerkoori repertuaari kureerides lõi noortele laiahaardelise maailmapildi. Rääkimata Euroopa kultuuritemplite külastamistest, mis

võrdusid muusikaajaloo, ajaloo ja kultuuriloo tundidega.

„Eespere loomingut kellegi teise omaga segamini ikka ei aja, sest tal on nii omanäoline muusikaline käekiri. Ta on jätnud tugeva jälje instrumentaalmuusikasse ja tema pedagoogitöö teeb temast juba mitmele põlvkonnale muusikalise Grand Old Man’i.“

Rein Rannap, Helju Tauk, Meeli Vaidla (Ots) ja René Eespere lõpetamisel.

1972. Oma klaveriõpetaja Valdur Rootsiga Tallinna muusikakeskkooli lõpuaktusel.

René isaga aastal 1954.

1961. Klaveritund Maie Aasa kodus.

TAHAB SUURE JA LAIA

MAAILMA KOJU KÄTTE TUUA

Mihhail Kastritski

Mihhail Kastritski (42) juhib aasta algusest Jõhvi kontserdimaja ja lubab Ida-Viru kultuuripublikule põnevat hooaega. „Ühest küljest on keeruline, et ei saa enam Venemaalt artiste tuua, teisalt annab see võimaluse näidata teisi kultuure. Uuel hooajal tulevad Norra, Ladina-Ameerika ja Jaapani muusikud.“

Tekst: SIRLE SOMMER I Fotod: MATTI KÄMÄRÄ

Mihhail Kastritski

Mihhail, mis on teie lemmikruum kontserdimajas?

Lavatagune. Mul on ebausk, et on parem, kui mind kontserdi ajal saalis ei ole. Kindlasti siis midagi juhtub. Aga kui olen lava taga, siis kontrollin nii seda, mis toimub laval, saalis kui ka lava taga. Keegi mind ei näe ega häiri. Ja mina ei häiri teisi. Naudin ja kui vaja, siis aitan.

Olete tuttav kõigi Eesti Kontserdi majadega?

Jah. Olen esinenud Pärnu, Tartu ja Tallinna kontserdimaja laval muusikuna. Õpingute ajal (Mihhail õppis aasta Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis löökpilli erialal – toim) mängisin koos Rebecca Kontusega ja Georg Otsa muusikakooli ansamblis. Jõhvi kontserdimajas olen üles astunud Jõhvi Big Bandiga, mängisime presidendi vastuvõtul fuajees „Presidendi marssi“.

Mille poolest on Jõhvi kontserdimaja eriline peale selle, et see on neist kõige suurem?

Usun, et siin töötavad inimesed teevad Jõhvi kontserdimaja unikaalseks. Nad on nii suured professionaalid.

Publik on vist ka pisut teistsugune kui Tallinnas, Tartus ja Pärnus?

Kõik räägivad, et meie publik on keeruline. Mina usun, et meie publik on kogenud. Teab, mis on kõrgkultuur, mis on hea ja mis ei ole. Meie pakutav peab kindlasti olema kõrgel tasemel.

Tallinnas ja Tartus on teine probleem – ületootmine. Seal on nii palju üritusi ja sündmusi, kuhu minna, inimesed võivad valida. Meil on natuke teistsugune olukord. Elame ikka koroonajärgsel ajal, talvised elektri- ja küttearved mõjutavad ka. Siinsed inimesed loevad rohkem raha ja mõtlevad, kas minna kontserdile või maksta elektriarve. Sellepärast on ka meie kontserdipiletite hinnad odavamad kui mujal.

Siin on vaja vaadata, et oleks tasakaal: piisavalt üritusi ja inimestel võimalus pileteid osta. Kui teeme neli ägedat sündmust nädalas, siis…

… ei pea inimeste rahakott vastu?

Jah, see on meie erinevus võrreldes Tartu ja Pärnuga, Tallinnast rääkimata. Siin on kaks asja: meie missioon ja inimeste võimalused.

See on kahe otsaga probleem: kui inimesed ei osta pileteid, ei saa me ka tihedat kava pakkuda. Kui aga inimesed tulevad kontserdile, saame öelda ka teistele produtsentidele, et Jõhvi tasub tulla. Aprillis oli hea näide kontsert „Ühega miljoneist“ – õhtu 2 Quick Starti lauludega. Saal oli täis ja produtsent väga üllatunud. Ütlesin talle: „Vaata, Ida-Virumaal on nii suur potentsiaal, too meile veel kontserte!“

Tihti lõpevad üle-eestilised tuurid Rakveres. Kas Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve ja Mäetaguse pole Eesti? Kui teete üle-eestilisi tuure, siis tulge Ida-Virumaale ka! Õnneks läheb olukord paremaks. Sügisel tuleb Smilers oma juubelituuriga Jõhvi. Karavan teeb tuuri ja tuleb ka. Teatrid tulevad tagasi.

Kevadel võõrustas Jõhvi kontserdimaja esimest kultuurilaata, mis tõi kokku kõik IdaViru omavalitsused ning teatrid ja sündmuste korraldajad üle Eesti. Seal tuli selgelt välja, et Ida-Viru linnad ja vallad on valmis võtma vastu rohkem teatrit, kui seda praegu sinna jõuab.

Jah, publik tahab rohkem teatrit ja kõrgel tasemel kontserte. Mais kultuurilaadal näitasime oma maja ja võimalusi. Oleme suurim kontserdimaja regioonis, palun tulge! Arusaadav, et tahate Narvas etendusi teha, aga meil on siin rohkem võimalusi. Jõhvi on ikkagi maakonnakeskus. Mõned kuupäevad panime juba pärast kultuurilaata teatritele lukku.

Muusikaga on lihtne, see on universaalne keel ja seda on lihtne pakkuda sõltumata publiku emakeelest. Teatriga on keerulisem. Ka vene publik tahab oma emakeeles teatrit.

Kui keegi ütleb keeruline, siis mina mõtlen, et see on väljakutse. Miks kõik arvavad, et vene publik ei taha vaadata head eesti draamaetendust? Paljud saavad aru mõlemast keelest ja osa teatreid pakub ka sünkroontõlget, näiteks vene teater. See on ka võimalus. Nemad tulevad uuel hooajal kindlasti Jõhvi.

November ja detsember on meil juba üritusi täis – kontserdid, konverentsid, festivalid, teatrietendused. Näiteks detsembris on praegu ainult kaks vaba päeva.

Uue hooaja kultuurikalender tuleb seega hulga tihedam kui eelmine?

Jah. Ametlikult algab Jõhvis hooaeg 15. septembril Sinfonietta Riga ja maineka Norra

Mihhail Kastritski

viiuldaja Mari Samuelseni kontserdiga, kus teiste seas tuleb esitusele Max Richteri ikooniline Vivaldi-tõlgendus.

Kui saite Jõhvi kontserdimaja juhiks, ütlesite, et tahate leida hea tasakaalu ilusate traditsioonide ja uute algatuste vahel. Võite te mõnda uut algatust juba nimetada?

Loodan, et Jõhvi tuleb kord teatriresidentuur, nagu on kunstiresidentuur Narvas, ja saame lavale tuua kolm etendust aastas. Mõte on selles, et näitlejad peavad olema professionaalid, aga see, kas lavastustes kasutatakse ka meie kooliõpilasi ja kas trupp teeb muusikali või draamat, sõltub sellest, kes saab konkreetse projekti loovjuhiks.

Jäävad ka vanad traditsioonid, nagu

„Seitsme linna muusika“, millel oli suvel 25 aasta juubel ja millest on saanud kümne põneva kontserdiga suursündmus erinevates

Ida-Virumaa kaunites paikades.

Jätkub ka balletifestivali traditsioon. XV Jõhvi balletifestival toimub 15.–19. novembrini ja seekord mitte ainult Jõhvis, vaid ka Pärnus ja Tallinnas. Festivali külalisteater on Mõkola Lõssenko nimeline Harkivi rahvuslik akadeemiline ooperi- ja balletiteater.

See on väga äge teater – tipptasemel. Ja samal ajal on Eesti missioon Ukraina loomeinimesi toetada. Teater ei tegutse praegu Harkivis, vaid Sloveenias ning tuleb meile külla Saksamaalt läbi Leedu ja Läti. Kavas on „Giselle“ ja lasteetendus „Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi“, lisaks galakontsert. Tahame teha ka lastegala. Pärnusse ja Tallinna kutsume Jõhvi balletifestivali raames Kiievist ukraina rahvatantsuansambli Virsky.

Mulle on suur au näidata idavirulastele, mida maailmas tehakse. Kõik teavad, et meil käis külas palju artiste Venemaalt. Praegu nad ei saa tulla, toetame seda otsust. Aga maailm on suur ja lai. Uuel hooajal tulevad Norra, Ladina-Ameerika ja Jaapani muusikud. Ühest küljest on keeruline, et ei saa Venemaalt artiste tuua, teisalt annab see võimaluse näidata teisi kultuure.

Eesti Kontserdi koosolekutel räägin ikka, et elame Ida-Virumaal natukene teistmoodi ja meie publik on pisut erinev. See pole hea ega halb. On, nagu on.

Kui palju saate etteantud menüüst valida ja öelda näiteks, et Ida-Viru publik eelistab tiramisule Pavlovat?

Eesti Kontserdi muusikaosakond pakub meile kontserdid välja ja meie proovime valida sellised, mis meie meeskonna arvates Ida-Viru publikule sobivad. Meie publik on kriitiline, aga kui kontsert on hea, siis väga toetav. Meile on see baromeeter, kas on vaja rohkem või vähem selliseid kontserte. Näiteks veebruaris oli üks lastele mõeldud üritus, mis tõi täissaali. See näitas, et meil on vaja rohkem üritusi lastele ja peredele.

Väga tahaks, et muusikakoolide õpilased käiksid rohkem kontserdil. Kuidas nad muidu teada saavad, milline on nende tase, mismoodi kontserdil käituda ja mida selga panna? Meil on vaja saali rohkem noori, publiku järelkasvu, ja sellega tuleb tegeleda.

Tulevikus, ilmselt ülejärgmisel hooajal on plaanis teha igal kolmandal kolmapäeval klassikakontserte just muusikakoolidele, et nad harjuksid kord kuus väljasõiduga Jõhvi kontserdimajja. See on ka Jõhvi kontserdimaja missioon.

Mis saab Jõhvi kontserdimaja kinost olukorras, kus Apollo asub üle õue?

Me ei saa konkureerida Apolloga, see on mõttetu. Las nemad näitavad „Avatari“ ja „Terminaatorit“. Meie leib võiks olla eesti kino, väärtfilmid, dokumentaalfilmid. Rääkisime sellest juba Viru filmifondi juhi Piia Tammega, et uuel hooajal kino arendada ja koostööd teha.

Olete varem töötanud Kohtla-Järve kultuurikeskuses ja juhtinud Kohtla-Järve spordikeskust. On seal mingit vahet, kas tüürida spordi- või kultuurivaldkonda?

Ei ole. Kultuuris on täpselt nagu spordis: suur osa ajast kulub valmistumisele ja tippsündmus on kas kontsert või võistlus, kus me näitame iseennast publikule. Võib-olla reeglid on erinevad, aga kõik, mida me teeme spordis või kultuuris, teeme me publikule.

Jalgpallur ja viiuldaja harjutavad ühtviisi palju?

Jah. Suuri erinevusi ei ole. Kui on põnev mäng, on see nagu põnev kontsert, lihtsalt klassikalise muusika kontserdil ei saa karjuda, aga sporditribüünil on kõik võimalik. Reeglid on erinevad, aga põhimõte sarnane.

Mihhail Kastritski

• Sündinud Kohtla-Järvel, lõpetanud Jõhvi vene gümnaasiumi.

• Lõpetanud Jõhvi muusikakooli akordioniklassi, aasta aega õppinud Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis löökpilli erialal.

• Lõpetanud Sillamäe majanduse ja juhtimise instituudi ning paralleelselt Peterburi inseneri- ja majandusülikooli.

• Aastatel 2008–2019 töötas Kohtla-Järve kultuurikeskuse direktori asetäitjana.

• Aastatel 2019–2023 oli Kohtla-Järve spordikeskuse direktori kohusetäitja.

• 2023. aasta jaanuarist Jõhvi kontserdimaja juht.

• Ansambli Dochka Bossa kitarrist ja vokaalansambli Bliss trummar.

Te ainult ei vahenda, vaid muusikuna ka loote kultuuri. Kas see, et te pole ainult vahemees, vaid tunnete ka köögipoolt, teeb kontserdimaja juhtimise lihtsamaks?

Ma ei tea, kas teeb. Võib-olla see, et olen muusik, annab mulle parema intuitsiooni, mil-

liseid esinejaid eelistada. Kuulan oma sisetunnet, et võta see, selles noorte kollektiivis on suurem potentsiaal ja see on ägedam.

Olete öelnud, et kui mõni käib vabal ajal mägedes, siis teie bändiproovides.

Jah, Dochka Bossas mängimine on minu jaoks sada protsenti puhkus. Bändis ma ei otsusta midagi ja olen selle eest nii tänulik. Kui laulja ja bassimängija ütleb, kuidas me teeme, siis ma hea meelega allun sellele. Me oleme kõik sõbrad, me ei tule proovi tööle. Teeme seda hobina. Meil on bändis kaevur, muusikaõpetaja, logistik, juuksur. Meil on koos väga põnev.

2019. aastal võitsite ETV+ muusikasaate „Rahvas laulab“, mis on teinud Dochka Bossast väga nõutud bändi.

Jah. Kusjuures telekonkursil esinemine oli minu esimene kontsert selle bändiga. Võit oli meile väga suur üllatus.

Kui palju mahub teie ellu praegu sporti, arvestades, et töö ja muusikahobi kõrval õpite veel Tartu ülikoolis kultuurikorralduse eriala magistrantuuris.

Mitte nii palju kui tahaks. Kui mul on aega, siis lähen toetama meie hokimeeskonda Everest. Sporti võiks elus rohkem olla. Ise ka ei jõua praegu teha. Tänu sellele, et Jõhvi kontserdimaja on nii suur, teen päevas 10 000 – 11 000 sammu, Jüri (peaadministraator Jüri Leemets – toim) veel rohkem. Loodan, et järgmisel aastal lõpetan koos pojaga: mina ülikooli ja tema põhikooli. Siis ehk tekib spordiks rohkem aega.

Kuidas õpitut oma töös kasutate?

Kogemust ja teadmisi kultuurielust on mul palju, aga need oleks vaja süsteemi panna. See on ka põhjus, miks ma üldse ülikooli läksin. Akadeemilised teadmised aitavad süstematiseerida oma kogemusi ja mõtteid ning leida uue juhtimissüsteemi.

Õppimine avardab ka maailma, minuga õpivad koos põnevad inimesed Kadrinast, Põlvast, Pärnust, Tallinnast, teiste seas ka armastatud lauljatar Synne Valtri. Meil on plaanis üksteisel külas käia ja vaadata, kuidas keegi elab. Võrgustik on kultuurivaldkonnas kõige tähtsam asi. Kui see läheb suuremaks ja tugevamaks, arendab see eesti kultuuri Ida-Virumaal.

KONTSERDIKALENDER september - detsember 2023

Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

SEPTEMBER

R, 8. september kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert

Marcel Johannes Kits (tšello)

Vanemuise ooperikoor

Vanemuise sümfooniaorkester

Dirigent Risto Joost

Kavas:

Kõrvits. „Tota pulchra es, amica mea“

Elgar. Kontsert tšellole ja okestrile e-moll op. 85

Holst/Aints. „Planeedid“

Koostöös Vanemuise teatriga

R, 15. september kell 19

Jõhvi kontserdimaja

L, 16. september kell 19

Estonia kontserdisaal

Hooaja avakontsert

Max Richter – Vivaldi Recomposed

Mari Samuelsen (viiul, Norra)

Sinfonietta Rīga

Kavas:

Shaw. „Plan & Elevation: The Orangery / The Beech Tree“

Pärt. „Fratres“

Vasks. „Üksik ingel“ meditatsioon viiulile ja keelpilliorkestrile

Guðnadóttir. „Bær“ Müller. „Repeat!“

von Bingen. „O vis Aeternitatis“ Richter. „The New Four Seasons.

Vivaldi Recomposed“

Sinfonietta Rīga Foto: Reinis Hofmanis

L, 16. september kell 16

Väravatorn

5784

Hortus Musicus

15. septembri päikeseloojangul algab

Heebrea kalendri järgi 5784. aasta. Selle tähistamiseks kõlab juudi traditsiooniline muusika.

R, 22. september kell 19

Estonia kontserdisaal

L, 23. september kell 19

Pärnu kontserdimaja

Pärnu kontserdimaja hooaja avakontsert

Mahleri Teine

Mirjam Mesak (sopran)

Tuuri Dede (metsosopran)

Segakoor Latvija (Riia)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Neeme Järvi

Kavas:

Mahler. Sümfoonia nr 2 c-moll („Ülestõusmine“)

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

K, 27. september kell 12 ja 18

Pärnu kontserdimaja

R, 29. september kell 14

Jõhvi kontserdimaja

P, 1. oktoober kell 12 ja 17

Estonia kontserdisaal

Mängime Sevilla habemeajajat

Kogupereooper ühes vaatuses ja eesti keeles

Pärnu Linnaorkester

Dirigent Henri Christofer Aavik

Osades:

Rosina – Dara Savinova, Sandra Laagus

Krahv Almaviva – Mehis Tiits (rahvusooper

Estonia)

Figaro – Tamar Nugis (rahvusooper Estonia)

Doktor Bartolo – Ain Anger

Don Basilio – Pavlo Balakin

Berta – Annaliisa Pillak

Korravalvur – Peeter Veltmann

Koostöös MTÜga Ooperiga Söbraks

Segakoor Latvija Foto: Juris Zigelis

Festival TubIN

Kunstiline juht Mihhail Gerts

N, 28. september kell 19

Vanemuise kontserdimaja kell 18 kontserdieelne vestlusring

Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga

R, 29. september kell 19

Estonia kontserdisaal kell 18 kontserdieelne vestlusring

Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga

Festival TubIN. Non grata

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Mihkel Poll (klaver)

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas:

Pärt. Sümfoonia nr 1

Rahmaninov. Rapsoodia Paganini teemale op. 43

Tubin. Sümfoonia nr 8

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

R, 29. september kell 13

Vanemuise kontserdimaja  (avatud proov gümnasistidele)

Festival TubIN. Meistri jälgedes

Vanemuise sümfooniaorkester

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas:

Tobias/Tubin. Prelüüd ja fuuga d-moll Tubin. Sümfoonia nr 7

Koostöös Vanemuise sümfooniaorkestriga

R, 29. september kell 17

Heino Elleri muusikakooli Tubina saal Festival TubIN. Rännakud Ruldof Tobiasega

Heino Elleri muusikakooli õpilaste ja õppejõudude teemaõhtu

Karmen Puis (sopran)

Urmas Taniloo (orel)

Katrin Aller (ettekanne)

Külalisena keelpillikvartett M4GNET

Robert Traksmann (I viiul)

Katariina Maria Kits (II viiul)

Mart Kuusma (vioola)

Siluan Hirvoja (tšello)

Kavas:

Tobias. Valik teoseid

Tobias. Keelpillikvartett nr 1

Koostöös Heino Elleri muusikakooliga

L, 30. september kell 12

Festival TubIN. Tobiasest Tubinani

Kultuuriretk koos Enn Lillemetsaga

Mihhail Gerts Foto: Kaupo Kikkas

L, 30. september kell 17

Heino Elleri muusikakooli Tubina saal

Festival TubIN. Vabaduse väravas

Kontsert-vestlusring Joonas Hellerma ja Jaan Aruga

Keelpillikvartett M4GNET

Robert Traksmann (I viiul)

Katariina Maria Kits (II viiul)

Mart Kuusma (vioola)

Siluan Hirvoja (tšello)

Mihhail Gerts (klaver)

Kavas:

Tubin. Capriccio nr 2 viiulile ja klaverile

Sibelius. Klaverikvintett g-moll

OKTOOBER

P, 1. oktoober kell 12 Eesti Rahva

Muuseumi raamatukogu saal

Festival TubIN

Muusikaline rännak Konrad Mäe maalimispaikadesse

Heili Rosin-Leivategija (flööt)

Mihhail Gerts (klaver)

Konrad Mäe senitundmatutest maalidest räägib Eero Epner

Kavas:

Sibelius. „Scaramouche“

Roussel. „Joueurs de flûte“ op. 27

F. Valen. „Legende“ op. 1

Respighi. „Berceuse“

Tubin. Flöödisonaat

P, 1. oktoober kell 17

Vanemuise kontserdimaja

Festival TubIN. Käest kätte

Vanemuise sümfooniaorkester

Hans Christian Aavik (viiul)

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas:

Mendelssohn-Bartholdy. Avamäng „Rahulik meri ja helge merereis“ op. 27

Bruch. Viiulikontsert nr 1 g-moll

M4GNET

Foto: Veljo Poom

Tobias/Tubin. Prelüüd ja fuuga d-moll Tubin. Sümfoonia nr 7

Koostöös Vanemuise sümfooniaorkestriga

N, 5. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

R, 6. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

L, 7. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

E, 9. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

T, 10. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

K, 11. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

MACBETH

Eesti Draamateatri, Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ja

Eesti Kontserdi ühisprojekt

Esietendus 19. jaanuaril 2023

L, 7. oktoober kell 19

Kumu auditoorium

P, 8. oktoober kell 17

Jõhvi kontserdimaja

E, 9. oktoober kell 19

Vanemuise kontserdimaja

T, 10. oktoober kell 19

Pärnu kontserdimaja

Prantsuse jazz. Louis Sclavis Quartet

Louis Sclavis (klarnetid)

Benjamin Moussay (klaver)

Sarah Murcia (kontrabass)

Christophe Lavergne (trummid)

R, 13. oktoober kell 19

Pärnu kontserdimaja

L, 14. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

P, 15. oktoober kell 17

Vanemuise kontserdimaja

Minu muusika. Rein Rannapi autorikontsert

Tütarlastekoor Ellerhein

Eesti Rahvusmeeskoor

Louis Sclavis Quartet Foto: Luc Jennepin

Kammerorkester Kristjan Järvi Ensemble

Mari Kalkun (laul)

Rein Rannap (klahvpillid)

Dirigent Kristjan Järvi

Kavas:

Teosed koorile ja orkestrile „Cantus Borealis“ (Joik Cantata, esiettekanne)

L, 14. oktoober kell 16

Väravatorn

Kõlagu trompet!

Hortus Musicus

Henry Purcelli ja tema kaasaegsete looming

T, 17. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

Tallinn A Cappella esitleb:

Drone Mass

Theatre of Voices

Paul Hillier (kunstiline juht ja dirigent)

Else Torp, Kate Browton, Signe Asmussen, Iris Oja

Paul Bentley-Angell, Jakob Skjoldborg, Jakob Bloch Jespersen, William Gaunt

American Contemporary Music Ensemble

Ben Russell (viiul), Laura Lutzke (viiul)

Isabel Hagen (vioola), Clarice Jensen (kunstiline juht, tšello)

Adam Wiltzie (live-elektroonika)

David Sheppard (helidisain)

Kavas:

Jóhannsson. „Drone Mass“

K, 18. oktoober kell 19

Vanemuise kontserdimaja

N, 19. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

Raschèr ja rahvusmeeskoor

Raschèr Saxophone Quartet:

Christine Rall (sopransaksofon)

Elliot Riley (altsaksofon)

Andreas van Zoelen (tenorsaksofon)

Iria Garrido Meira (baritonsaksofon)

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Kõlavad teosed saksofonikvartetile ning meeskoorile, teiste seas Alisson Kruusmaa uudisteos.

P, 22. oktoober kell 17

Estonia kontserdisaal

Tallinn A Cappella esitleb:

Estonian Voices ja Latvian Voices

N, 26. oktoober kell 19

Estonia kontserdisaal

Ansambel U: 20

Taavi Kerikmäe (klahvpillid)

Rein Rannap

Foto: Aivar Kullamaa

Levi-Danel Mägila (tšello)

Tarmo Johannes (flööt)

Merje Roomere (viiul)

Helena Tuuling (klarnet)

Vambola Krigul (löökpillid)

Koostöös rahvusvahelise nüüdismuusikafestivaliga AFEKT

Kavas:

Reinvere „Ööpilt magava Cupidoga” (esiettekanne)

Kozlova-Johannes „Ainult õhk” (esiettekanne)

Feldman „The Viola in My Life II“

Murail „Paludes”

M. Kangro/Ansambel U: „Harmoonia”

N, 26. oktoober kell 19

Pärnu kontserdimaja

L, 28. oktoober kell 16

Väravatorn

Hispaania kuldne sajand

Hortus Musicus

Kavas:

Encina, Ortiz, de Escobar jt

NOVEMBER

K, 1. november kell 19

Vanemuise kontserdimaja

N, 2. november kell 19

Estonia kontserdisaal

Hans Christian Aavik (viiul)

Karolina Aavik (klaver)

Kaastegevad

Dmitry Udovichenko (viiul)

Hana Chang (viiul)

Sao Soulez Lariviere (vioola)

Anouchka Hack (tšello)

Triinu Piirsalu (viiul)

Liisa Randalu (vioola)

Marcel Johannes Kits (tšello)

Kavas:

Randalu. Uus teos (esiettekanne)

Enescu. Viiulisonaat nr 3 a-moll op. 25

Enescu. Keelpillioktett C-duur op. 7

L, 4. november kell 18

Jõhvi kontserdimaja

Hans Christian Aavik (viiul)

Karolina Aavik (klaver)

Theatre of Voices Foto: Wojciech Wandzel

Kavas:

Randalu. Uus teos (esiettekanne)

Schubert. Sonatiin D-duur op. 137/1 D384

Enescu. Viiulisonaat nr 3 a-moll op. 25

N, 9. november kell 19

Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus. Kirgastunud öö

Florian Donderer, Triin Ruubel (viiul)

Xandi van Dijk, Andres Kaljuste (vioola)

Johannes Välja, Theodor Sink (tšello)

Kavas:

Mozart. Grande Sestetto Concertante KV 364

Schönberg. „Kirgastunud öö“ („Verklärte Nacht“ op. 4)

R, 10. november kell 19

Kadrioru loss

Keelpillifookus. Fantaasiad

Viola da Gamba

Markus Kuikka (tiiskantgamba, Soome)

Anthony Marini (tenorgamba, USA/Soome)

Johanna Randvere (tenorgamba)

Villu Vihermäe (bassgamba)

Kavas:

Le Jeune, Ferrabosco II, Tomkins, Byrd

R, 10. november kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Vanemuise kontserdimaja

sünnipäevakontsert

Läti Rahvusorkester

Georg Sarkisjan (viiul)

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas:

Vasks. „Musica serena“

Brahms. Viiulikontsert D-duur op. 77

Wagner. Avamäng ooperile

„Nürnbergi meisterlauljad“

Wagner. Prelüüd ja Liebestod ooperist

„Tristan ja Isolde“

Wagner. Avamäng ooperile „Tannhäuser“

R, 10. november kell 19

Jõhvi kontserdimaja

L, 11. november kell 19

Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus. Kolja Blacher ja

Tallinna Kammerorkester

Kolja Blacher (viiul, Saksamaa)

Tallinna Kammerorkester

Kavas:

Vivaldi. „Aastaajad“ viiulile, keelpilliorkestrile

Florian Donderer Foto: Giorgia Bertazzi

Theodor Sink Foto: Kaupo Kikkas

ja basso continuo’le Strauss. „Metamorfoosid“ keelpillidele TrV 290

Koostöös Tallinna Kammerorkestriga

L, 11. november kell 16 Väravatorn

Uus kunst – ars nova Hortus Musicus

Kavas:

Guillaume de Machaut' (1300–1370) ja tema aeg

L, 11. november kell 19

Pärnu kontserdimaja

P, 12. november kell 17

Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus. Calidore keelpillikvartett (USA)

Jeffrey Myers (viiul)

Ryan Meehan (viiul)

Jeremy Berry (vioola)

Estelle Choi (tšello)

Kavas:

Beethoven. Keelpillikvartett A-duur nr 5 op. 18

Jõhvi balletifestival

Foto: Mõkola Lõssenko nimeline Harkivi rahvuslik akadeemiline ooperi- ja balletiteater

Korngold. Keelpillikvartett nr 3 op. 34

Schubert. Keelpillikvartett G-duur nr 15

D. 887

K, 15. november kell 19

Pärnu kontserdimaja

N, 16. november kell 19

Alexela kontserdimaja

Jõhvi balletifestival esitleb:

Pavlo Virskõi nimeline Ukraina riiklik rahvatantsuansambel

R, 17. november kell 19

Jõhvi kontserdimaja

XV Jõhvi balletifestival

Giselle

Adolphe Adami ballett kahes vaatuses

Mõkola Lõssenko nimeline Harkivi rahvuslik

akadeemiline ooperi- ja balletiteater

L, 18. november kell 19

Jõhvi kontserdimaja

XV Jõhvi balletifestival

Balletigala

Harkivi rahvuslik ooperi- ja balletiteater

Balletitrupi kunstiline juht Antonina

Vassõljeva

Calidore keelpillikvartett Marco Borggreve

P, 19. november kell 17

Jõhvi kontserdimaja

XV Jõhvi balletifestival

Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi

Balletietendus lastele kolmes vaatuses

Harkivi rahvuslik ooperi- ja balletiteater

R, 17. november kell 19

Pärnu kontserdimaja

L, 18. november kell 19

Estonia kontserdisaal

Some other Paradise

Eesti Rahvusmeeskoor Dirigent Mikk Üleoja

Kavas:

Vakaris Lopas. „Te Deum“ (esiettekanne Eestis)

Sharafjan. „Some other Paradise“ (esiettekanne Eestis)

N, 23. november kell 19

Estonia kontserdisaal

R, 24. november kell 19

Pärnu kontserdimaja

P, 26. november kell 17

Jõhvi kontserdimaja

T, 28. november kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Kõrvits/Kareva. Laulud valu allikalt

Maria Valdmaa (sopran)

Jacob van Reuven (mandoliin)

Keelpillikvartett M4GNET

Robert Traksmann (viiul)

Katariina Maria Kits (viiul)

Mart Kuusma (vioola)

Siluan Hirvoja (tšello)

Kavas:

Kõrvits/Kareva. „Laulud valu allikalt“ (esiettekanne)

R, 24. november kell 19

Vanemuise kontserdimaja

L, 25. november kell 19

Estonia kontserdisaal

OM. Sven Grünberg

Sven Grünbergi plaadimuusika elav ettekanne

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel

Kaastegev Sven Grünberg

Valguskunstnik Priidu Adlas

DETSEMBER

R 1. detsember kell 19

Estonia kontserdisaal

L 2. detsember kell 19

Pärnu kontserdimaja

Pärnu kontserdimaja sünnipäevakontsert

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Kristjan Randalu (klaver)

Dirigent Andres Kaljuste

Kavas:

Gershwin. „Rhapsody in blue"

Beethoven Sümfoonia nr. 5 c-moll op. 67

Koostöös Eesti Riikliku Sümooniaorkestriga

L, 2. detsember kell 16

Väravatorn

Kirev keskaeg

Hortus Musicus

P, 3. detsember kell 17

Niguliste muuseum

Signum Magnum

Eesti Rahvusmeeskoor

Aare Tammesalu, Levi-Danel Mägila (tšello)

Dirigent Mikk Üleoja

Kavas:

Bonato ja Gabrieli

P, 3. detsember kell 12

Estonia kontserdisaal

E, 4. detsember kell 15

Estonia kontserdisaal

T, 5. detsember kell 12

Vanemuise kontserdimaja

K, 6. detsember kell 12

Pärnu kontserdimaja

N, 7. detsember kell 12

Jõhvi kontserdimaja

Piip ja Tuut ooperis: Hansuke ja Greteke

Laval on Piip ja Tuut

Maris Liloson (sopran)

Tuuri Dede (metsosopran)

Siim Selis (klaver)

Lavastajad Haide Männamäe ja

Toomas Tross

T, 12. detsember kell 19

Estonia kontserdisaal

Gustav Ernesaks 115

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Koostöös Eesti Meestelaulu Seltsiga

N, 14. detsember kell 19

Vanemuise kontserdimaja

R, 15. detsember kell 19

Pärnu kontserdimaja

L, 16. detsember kell 19

Estonia kontserdisaal

Jõulugala

Anett, Ola Onabulé

New Wind Jazz Orchestra

Dirigent Lauri Kadalipp

Väga tuntud ja pisut vähem tuntud jõululaulud maitsekas džässi- ja soulivõtmes suure bigbändi saatel. Eesti džässiauhindadel aasta ansambliks kuulutatud New Wind Jazz Orchestra ees on Eesti muusikaauhindade aasta nais- ja popartisti tiitli võitja Anett ning rahvusvaheline kuulsus, Briti-Nigeeria juurtega laulja-laulukirjutaja Ola Onabulé.

L, 16. detsember kell 16

Väravatorn

Uus rõõm – nova gaudia

Hortus Musicus

Jõulumuusikat sajandite tagant

K, 20. detsember kell 19

Jõhvi kontserdimaja

N, 21. detsember kell 19

Tartu Jaani kirik

L, 23. detsember kell 17

Tallinna Jaani kirik

Rahvusmeeskoori jõulukontsert

Dirigent Lodewijk van der Ree

N, 21. detsember kell 19

Estonia kontserdisaal

R, 22. detsember kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Mozart. Missa c-moll

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

Yena Choi (sopran)

Maria Listra (sopran)

Heldur-Harry Põlda (tenor)

Alvar Tiisler (bass)

Dirigent Tõnu Kaljuste

Kavas:

Mozart. Suur missa c-moll K 427

Koostöös Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Filharmooniaga

R, 22.detsember kell 19

Alexela kontserdimaja

E, 25. detsember kell 16

Pärnu kontserdimaja

T, 26. detsember kell 19

Jõhvi kontserdimaja

K, 27. detsember kell 19

Vanemuise kontserdimaja

Eesti gruuv 1970-80ndad

Rita Ray, Robert Linna, Ivo Linna

Lexsoul Dancemachine

ÜENSO orkester

Dirigent Riivo Jõgi

Erikülalised Lembit Saarsalu, Tõnu Naissoo

Eesti muusika legendidele teevad

kummarduse Eesti Kontsert ja

Estonian Funk Embassy

New Wind Jazz Orchestra Foto: Renee Altrov

R, 29. detsember kell 19

Tartu Jaani kirik

L, 30. detsember kell 16

Väravatorn

Aastalõpumeeleolu koos Hortus Musicusega

L, 30. detsember kell 19

Jõhvi kontserdimaja

P, 31. detsember kell 12

Vanemuise kontserdimaja

P, 31. detsember kell 17

Estonia kontserdisaal

Aastalõpukontsert

Sten Heinoja (klaver)

Tallinna Kammerorkester

Kavas:

Haydn. Klaverikontsert nr 11 D-duur

Hob. XVIII/11

Haydn. Sümfoonia nr 45 fis-moll („Lahkumissümfoonia“)

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

P, 31. detsember kell 14

Estonia kontserdisaal

Jõuluks koju

Euroopas õppivate noorte eesti muusikute orkester

Dirigent Henri Christofer Aavik

P, 31. detsember kell 15 ja 17

Tallinna raekoda

Hetk enne pidu

Marten Altrov (klarnet)

Theodor Sink (tšello)

Johan Randvere (klaver)

Kavas:

Brahms. Trio klarnetile, tšellole ja klaverile

Tüür. Arhitektoonika II

Jürjendal. Trummel

Plakidis. Veltījums Brāmsam (Pühendus Brahmsile)

L, 30. detsember kell 19

Pärnu kontserdimaja

E, 1. jaanuar kell 18

Estonia kontserdisaal

Mirjam Mesak (sopran)

Carolina Eyck (teremin)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Kaspar Mänd

Rémy Martin'i ja Eesti Kontserdi järjekordne

pidulik uusaastakontsert on inspireeritud fantastilisest Prantsusmaast ning Pariisi miljööst ja õhustikust.

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

Kaspar Mänd Foto: Mait Jüriado

VÄÄRIKA KONJAKI MAITSETE

JA AROOMIDE RIKKALIK KOOSLUS

Tä helep a nu! Te gemis t o n a lko ho liga . A lko h o l võ ib k a hju s t ad a t eie t er v is t .

Tubin ja Gerts

TULNUD!

Tubina aeg ON

Tänavu juba kolmandat korda toimuva festivali TubIN keskmes on Eduard Tubina kaheksas sümfoonia, mis kirjutatud aastatel 1965–66.

Festivali kunstiline juht Mihhail Gerts tegi videokõne helilooja

Türgis elavale pojale Einole, et meenutada sümfoonia sündi ja rääkida Tubinast isana.

Fotod:

Mihhail Gertsi vestluse Eino Tubinaga pani kirja ANDRI MAIMETS I

EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM, KAUPO KIKKAS

Aasta 1961. Eduard Tubin koos oma õpetaja Heino Elleriga.

2

Eduard Tubina kaheksas sümfoonia on selles mõttes erandlik teos, et kui muidu oli ta väga napisõnaline selgitama, mis ajendas teda ühte või teist teost kirjutama, siis selle sümfoonia tagamaid on helilooja avanud. Ta on öelnud, et elas väga tugevalt üle väliseesti pagulasringkondade rünnakut, mis järgnes tema 1961. aasta Eesti-külastusele ning et nendest paljudest kirjutistest tõukunud tunded jõudsid kaheksandasse sümfooniasse, milles ta „julges väljendada tundeid, julges nutta ja naerda“.

Eino Tubin: Tõsi, nii ta tõesti ütles Herbert Connorile antud kuulsas intervjuus1.

Aga läheme ajas pisut tagasi. Kas enne Nõukogude Eesti külastamist 1961. aastal oli sellest reisist ka kodus juttu? Ehk meenub teile, milline oli kodus meeleolu selle sõiduga seoses.

Isa küsis nõu oma healt sõb ralt Paul Kereselt, kes vastas, et siitpoolt pole ühtegi takistust, oled igati teretulnud. Ning ütles ka, et ärgu ta pangu tähele, mis teised ütlevad. Seda Kerese repliiki võttis isa väga tõsiselt. Nad küll selle esimese külaskäigu ajal kokku ei saanud, Keres oli juhuslikult kusagil mujal, aga isa pidas tema nõu väga tähtsaks. Sellepärast julgeski ta Eestit külastada, et parim sõber teda julgustas. Ja ta valmistas end ette ka sel moel, et võttis Rootsi kodakondsuse – et nõukogude võimudel ei oleks teda võimalik kinni hoida.

Suurim soov oli ju oma vanade kolleegidega kokku saada. Ta oli kutsutud ballettmeister Ida Urbeli 60. sünnipäevale, kus tuli taasesitusele ka tema „Kratt“, mille isa oli Vanemuise soovil just restaureerinud. Ja Eestis oligi kõik kenasti, aga tagasi Rootsi jõudes lahvatas tõepoolest pagulaskonna suur kallaletung.

Samas, kaheksanda sümfoonia kirjutamise ajal neli-viis aastat hiljem oli see viha kadunud, siis käisid juba paljud väliseestlased Eestis. Ja ka isa elu oli nende aastatega oluliselt paremaks

läinud – ta oli võetud Rootsi heliloojate liitu, hakkas saama riiklikku stipendiumi, 1965. aastal kolisime uude korterisse, mina sain kokku oma tulevase abikaasaga – kes mu vanematele väga meeldis! –, kevadel tuli ta Türgist Rootsi ja sügisel abiellusime… Tegelikult juhtus korraga väga palju positiivseid asju. Nii ütleksin, et sel ajal oli isal päris hea elu. Aga muidugi see, mis ta kirjutas, oli tihti ka ühe mõttekäigu viimane ots. Ta oli tegelenud nii kaua selle kaheteisttooni muusikaga2. Usun, et ta tahtis selle lihtsalt kerest välja uhtuda, eks see oli ka üks põhjusi, miks ta kaheksanda sümfoonia kirjutas. Pärast seda ta enam selliseid süngeid ja pateetilisi teoseid ei kirjutanud. See oli nagu ühe ajastu lõpp.

Mul tekib kohe paralleel suure sümfooniku Gustav Mahleriga, kes samuti oma elu kõige helgemal hetkel kirjutas traagilise kuuenda sümfoonia. Vaata kui huvitav, elu läheb paremaks, rõõmu on palju, aga Eduard Tubina sulest sünnib väga traagiline kaheksas sümfoonia. Aga teiegi ei jäänud selles rünnakus kõrvaltvaatajaks. Kui Eestist tuleku järel hakkasid ilmuma artiklid, mis süüdistasid Tubinat koostöös kommunistidega ja ütlesid, et ta on nende käsilane, siis kirjutasite samuti Teatajasse ühe artikli. Miks?

Tahtsin isa kaitsta. Temast oldi valesti aru saadud. See kõik sündis Käbi Laretei ühe raadiosaate järel, kus isa rääkis positiivselt Eesti muusikast ja Eesti heliloojatest, keda kohtas. Seda pani pagulaskond väga pahaks.

Teie artiklist tuleb välja, kuidas sisu tihtipeale pööratakse ümber. Mida siis Tubin ütles –seda, et Eesti heliloojatel on teatav loominguline vabadus, aga Moskva ringkond on konservatiivne. Ja teatav loominguline vabadus tõesti oli, seda näeme näiteks ka Arvo Pärdi esimesest sümfooniast (1963, pühendatud Heino Ellerile), mida Tubin oma kirjades väga

1 Herbert Connori artikkel „Eduard Tubin – eestlane, rootslane, kosmopoliit“ ilmus 1978. aastal ühes Rootsi muusikaajakirjas. Tõlgitud eesti keelde Tubina Ühingu aastaraamatus nr 8.

Uus-Viini koolkonnast alguse saanud kompositsioonitehnika, mis oli väga populaarne 1950ndatel.

Mihhail Gerts

Tubin ja Gerts

hindas ja mille vastu huvi tundis. Aga Teatajas ja teistes pagulaseesti ajalehtedes tehti sellest lause, et Tubin ülistab…

No sel ajal kõik moonutasid. Muide, kas teadsite, et isa ei kuulnud kaheksandat sümfooniat mitte kunagi elavas esituses? Esimesel korral kuulas ta raadioülekannet Göteborgist, kuid see polnud eriti õnnestunud esitus. Dirigent Sixten Eckerberg ei saanud sellest sümfooniast üldse aru. Järgmine kord juhatas seda Eestis

Neeme Järvi ning sellest sai isa osa nii, et kuulis taas Eestis käies raadiomajas lindilt salvestust. Viimane kord tuli kaheksas sümfoonia tema eluajal esitusele küll Rootsis, Järvi juhatas seda Malmös, kuid isa oli siis juba haiglas ning tal polnud võimalik enam kohale sõita. Võtsime selle pisikese Walkmani peale lindile ja isa sai seda voodis kuulata. Ning ütles, et tulemus sai lõpuks väga hea. See oli viimane kord, kui ta seda kuulas.

Mina olen seda elavas esituses kuulnud vaid ühe korra ning see oli üks väga harukordne juhus. Tegu oli isa 100. sünniaastapäeva tähistamisega Tallinnas, kus mängiti ette kõik tema sümfooniad. Kaheksandat sümfooniat pidi dirigeerima Valeri Gergijev, mängima Peterburi Maria teatri orkester. Ja no kõik läks valesti! Orkester oli teel bussiga Peterburist, peeti piiril kinni, kuulujutt oli, et mõned orkestriliikmed olid hakanud napsu võtma… Ühesõnaga, Tallinna jõudes olid nad kohutavalt väsinud. Gergijev pidi samal ajal sõitma Iisraelist Eestisse, aga turvakontrolli tõttu jäi ta hiljaks ning sai kontserdipäevaks kuidagi hoopis Helsingisse. Seal olles nõudis ta, et Eesti valitsus peaks talle helikopteri järele saatma, aga niisugust kopterit ju ei olnud olemas! Tuli siis kõige kiirema laevaga üle ja jõudis kohale tund aega pärast kontserdi algust. Publikul paluti väljas oodata, käisime pargis, ilm oli väga ilus. Kui

siis Gergijev jõudis, tehti kiiresti midagi proovi moodi ning teate – see tuli jumalikult välja, orkester esitas seda suurepäraselt. Tähendab: kõik läks valesti, orkester oli väsinud, dirigent hiljaks jäänud, tehti üks lihtne proov… Ja kõik tuli välja! See lugu kuidagi ilmestab seda sümfooniat, see sümfoonia on ise ka kuidagi tagurpidi. Niisuguseid olusid oli vist vaja, et see õigesti välja tuleks. Selle esituse eest sai Gergijev hiljem Tubina ühingu kuldmedali.

Mäletan seda kontserti eredalt, olin 2005. aastal siis veel muusikaakadeemia üliõpilasena samuti saalis ja tõesti, ootasime tund aega, kuniks dirigent jõudis ja orkestriga proovi tehti. Nüüd saan seda ise juhatada ja ootan seda hetke väga. Milliste tunnetega teie praegu Eduard Tubina muusikat kuulate? Aega on palju mööda läinud, ühe viimase teose, flöödisonaadi kirjutas ta 1979. aastal, üle 40 aasta tagasi.

See sonaat on üks mu lemmikuid. Sellest on ju kaks versiooni, klaveriga ja orkestriga. Kristjan Järvi lasi selle orkestreerida, aga need kõlavad täiesti erinevalt. Klaveriga on minu arvates teravam ja parem, teine on pehmem, samas mõlemad on omamoodi. Kumma te festivalil esitate?

Ikka originaali. Saadan klaveril Heli RosinLeivategijat Eesti Rahva Muuseumis, kus Eero Epner räägib maalikunstnik Konrad Mäe seni nägemata töödest. Kui seda teost harjutan, siis tõesõna, imetlen iga takti; seda, kuidas teos on üles ehitatud, kui loomulikult kõlavad harmooniad, selles on tunda ülimat meisterlikkust, lihtsust ja ilu. Aga need on minu tunded. Milliste tunnetega teie isa muusikat kuulate?

Eino Tubin koos ema Erikaga. Eduard, Eino ja Erika Tubin aastal 1966.

Mul on keeruline sellele küsimusele vastata. Olen kõiki neid töid ise kommenteerinud, biograafia kirjutanud. Sümfooniaid on ju salvestatud kahes versioonis, Neeme Järvi ja Arvo Volmeri omad. Olen temaga muusikaga päris tuttavaks saanud.

Te mainisite sõprust Paul Keresega. On tõesti erakordne, et kaks sellist meistrit olid lähedased sõbrad. Kui nende kirjavahetust loen, siis tekib tahes-tahtmata küsimus, kuidas oli võimalik, et nad maailma asjadest nii avameelselt rääkisid. Kas nad ei kartnud, et need kirjad satuvad julgeolekuorganite kätte?

Eks seepärast nende kirjavahetus oligi salajane. Isa kirjutas nendesse hotellidesse, kus Keres parasjagu viibis, Keres kirjutas nendest hotellidest isale. Või siis anti kiri kullerile. Mitte kunagi otse Eestisse, ükski kiri ei käinud Eesti kaudu. NKVD ei teadnud sellest midagi,

FESTIVAL TUBIN

28. september –1. oktoober 2023

Kunstiline juht Mihhail Gerts

Festival TubIN 2023 jätkab järjekindlalt

kahel eelmisel aastal alustatud teekonda

Eduard Tubina sümfooniate tutvustamisel ning nendega seonduvate sündmuste ja teemade mõtestamisel. Kui enamik kontserte

toimub Tartus, siis sel aastal jõutakse

ühe kontserdiga ka Tallinna, kui Mihhail

Gerts juhatab Eduard Tubina kaheksandat

sümfooniat Tartu ettekande järel ka Estonia kontserdisaalis.

https://eestikontsert.ee/festivalid/festival-tubin/

Aasta 1965. Eduard ja Eino Tubin Hammarbyhöjdenis kirjutuslaua taga.

Tubin ja Gerts

see õnnestus saladuses hoida.

Eduard Tubin oli kirglik malehuviline ja võiks isegi öelda, et poolprofessionaal, ta on ka Paul Kerest üks kord simultaanis ju võitnud. Kas ta õpetas teid ka malet mängima?

Jah, õpetas küll. Kui gümnaasiumis olin, siis asutasin isegi väikese maleklubi ja mängisime seal sõpradega. Aga hilisemas elus see huvi kadus ja praegu ei oska ma malet eriti hästi üldse.

Kui isa õpetas malemängu, siis mulle tundub, et teie tutvustasite talle hobifotokunsti. Ta ütles ise, et teie olite tema kõige karmim kriitik.

Nii oli jah. Isa fotohuvi sai tegelikult alguse ta suurest tehnikahuvist. Näiteks kui ta veel Eestis elas, oli tal võib-olla selle aja võimsaim raadiovastuvõtja, kuuldavasti oli sarnane Marconi raadio vaid presidendil. Ka Rootsis elades muretses ta aina kvaliteetsemat varustust, et paremini muusikat kuulata. Sellised asjad talle meeldisid.

Alguses oli meil üks väga lihtne kaamera, mis võttis 4 × 4 pilti ja mida tuli edasi kruvida. Aga kui ta sai „Krati“ restaureerimise eest rublades honorari, anti talle võimalus nende rublade eest osta, mida soovis. Tema tahtis saada fotokaamerat Leningrad, mis oli väga haruldane, kuna oli tehtud diplomaatide ja tuntud inimeste jaoks ning mida levitati väikses tiraažis. Ja see toimetatigi talle enne Eestist lahkumist kätte. Amatöörile see aga üldse ei sobinud. Nii müüs ta selle varsti ühele Stockholmi tuntud fotoäri pidanud eestlastele Endel Ojale ja ostis Canoni kaamera asemele. Kui lugeda isa kirjavahetust Keresega, siis sealgi räägitakse palju fototehnikast. Isa andis Keresele nõu, milliseid fotoaparaate muretseda ja kuidas filmi sisse panna – Keres tegi seda vahest lihtsalt valesti.

Tundub, et kõiges, mida Eduard Tubin tegi, oli ta väga kirglik. Kuuldavasti oli ta ka kirglik kokk. Mis oli isa tehtud lemmikroog?

Tänapäeval ei julgeks selliseid asju enam süüagi, sest see kõik oli äärmiselt rasvane ja kindlasti mitte tervislik. Isa lemmiksöögid olid väga rasvase soustiga valmistatud hani või pihvid. Ta käis ise linnas turuhallis, ostis liha ning siis algas suur ja põhjalik toidutegemine – just see rasvane kaste oli talle väga tähtis.

Söögitegemise huvi tekkis tal ju seetõttu, et ema käis tööl ega söönud päeval kodus, siis pidi isa ise hakkama toitu valmistama. Niiviisi kasvas huvi järjest suuremaks ja lõpuks hakkas ta ise toite komponeerima.

Eduard Tubinast on mulje kui tasakaaluka loomuga mehest. Kas kodus oli ka tuliseid hetki?

Ei, mitte kunagi! Ta oli kodus väga rahulik, humoorikas ja meil polnud kunagi mingit tüli. Kui nüüd mõtlen, siis vahest ta väljapoole võis ehk tunduda isegi karmi ja nõudlikuna, näiteks dirigendipuldis, aga kodus oli ta palju kergemeelsem, üldse oli temaga väga kerge suhelda.

Seda on tore kuulda. Ja eriti õnnelik olen ma selle üle, et teie isa sulest on tulnud sellised meisterlikud teosed, mis on terve 20. sajandi muusikaloos ainulaadsed. See on meie õnn, et eesti kultuuris üldse midagi sellist on, teisi selliseid sümfooniaid ja sellise meisterlikkusega kirjutatud loomingut ei ole. Eduard Tubin on helilooja, kelle teoseid võib kindla peale kavva võtta.

Nagu Vardo Rumessen kunagi ütles, et Tubina aeg veel tuleb! See muudkui tuleb, aga kohale ei jõua! (Naerab.)

Siin on jällegi paralleel Mahleriga, kes ise ütles, et „minu aeg veel tuleb“. Ja kui Leonhard Bernstein pool sajandit hiljem, 1950ndatel-60ndatel hakkas Viinis tema sümfooniaid ette kandma, siis ta ütleski: „Mahleri aeg on käes!“ Nii ütlen mina praegu, et Tubina aeg on tulnud. Täna suudame hinnata tema klassitsistlikku kirjaviisi ning olla õnnelikud, et ta ei läinud kaasa moevooludega ja jäi suureks meistriks. Ta jäi truuks oma stiilile, olgugi et sellel hetkel see võib-olla ei olnud moes. Ja ülim meisterlikkus ja nõudlikkus enda suhtes, mille ta ikkagi sai Heino Ellerilt, viisid ta väga kaugele.

Eino Tubin.

VANEMUISE KONTSERDIMAJA JUHT:

„EI OLE ME TÜHJA ISTUNUD 25 AASTAT!“

„Kui kontserdimajja tulin, olin 35-aastane, lapsed olid teismeeas –nüüd on nad ammu oma elu peal. See on üks mõõdupuu, mille järgi vaatan, kuidas aastad on läinud,“ püüab Vanemuise kontserdimaja juht Kulvo Tamra kirjeldada aega, mil ta on olnud Tartu muusikamekaga seotud. Tervelt 25 aastat.

Tekst: AIGI VIIRA / Õhtuleht I Fotod: GUNNAR LAAK, AIN PROTSIN JA

OVE MAIDLA / Postimees / SCANPIX, EESTI KONTSERDI ARHIIV

„Kas tead, et kui kontserdimaja alustas, oli meil kamba peale üks pisikese ekraaniga lauaarvuti. Seegi oli kasutatud,“ meenutab Kulvo. Kui manada silme ette pilt Vanemuise kontserdimaja meeskonnast, kes külakorda arvutit kurnab, mõjub see täna uskumatuna. Nagu seegi, et mobiiltelefonid olid üksnes kahel inimesel –direktor Laine Randjärvel ja asedirektor Kulvo

Tamral. „Noored Nokiad,“ muheleb Kulvo ja lisab: „Sülearvutist ei teadnud tollal keegi veel midagi. Ent ka teistes asutustes oli sama seis.“

Eks ajad olidki teised. Seda, et Eestis on lõpuks mitu võimast kontserdimaja, poleks 1990. aastatel osanud keegi tulihingeliselt loota. Kuniks tuli Vanemuise kontserdimaja. „See oli esimene kord, kui Eesti Kontsert haaret laiendas ja tuli Tallinnast välja,“ meenutab Kulvo. „Enne seda toimusid akadeemilised suurkontserdid vabas õhus, näiteks Tamula järvel, ning rahvas käis neil massiliselt. See oli 1990. aastate trend, et kui sa Tamula kontserdile ei lähe, pole sind olemas. Pilet maksis 500 krooni ja kohal oli 25 000 inimest! Võru ümber heinamaadele tekkisid parklad, sest autod oli vaja kuhugi ära

panna. Kui aga avati Vanemuise kontserdimaja, andis see tõuke ka teistele omavalitsustele. Algasid rahva- ja kultuurimajade renoveerimised, andsime neile ka oma know-how’d.“ Pärast Tartu kontserdimaja said endale vägevad muusikamekad ka Pärnu ja Jõhvi.

25 AASTAT JA KAKS MILJONIT INIMEST

Veerandsada aastat on maailmaajaloo mastaabis kröömike, ent Tartu kontserdimaja elus väärikalt pikk aeg. „Kui vaatame meie maja sisu, siis mis salata, selle ajaga on väga palju ilusat muusikat selles majas kõlanud,“ õhkub Kulvost rahulolu. „Kaks miljonit inimest on seda maja selle aja jooksul külastanud, Eesti Kontsert on korraldanud 1500 kontserti ja kokku võib üritusi olla koos rendisaalidega kuskil 5000. See räägib enda eest, et need 25 aastat ei ole läinud tühja. Meie maja on külastatud ja nauditud head muusikat.“

Üksi avapauk, mille Tartu kontserdimaja 1998. aastal andis, oli kõikelubav. „Kõige suurem üritus oli Montserrat Caballé kontsert Tartu raekoja platsil,“ räägib ta. „See oli Vanemuise kontserdimaja meeskonna töö algus. Lisaks on käinud siin Jose Carreras, erinevaid projekte Inglismaalt, mis said tehtud Tartu lauluväljakul. Pilt on ikka väga kirju.“

Vanemuise kontserdimaja haare on Kulvo hinnangul erakordselt lai, valdkondi, mis suunas tegutsetakse, on neli. „Esiteks Eesti Kontserdi korraldatud kontserdid, mis on pigem akadeemilist laadi, ja teiseks koolikontserdid, mida oleme korraldanud üle Eesti ligi 5000, keskmiselt 400 aastas,“ loetleb Kulvo. Kolmas valdkond saali haldamine, välja rentimine ja korras hoidmine: „Kahjuks on seoses Venemaa sissetungiga Ukrainasse ära langenud korraldajad Valgevenest ja Venemaalt. Sealt tuli vanasti väga palju erinevaid esinejaid. Aga nagu öeldakse, loodus ei salli tühja kohta. Nende asemele on tulnud palju korraldajaid Lätist, Leedust, Poolast ja mujalt Euroopast ning suvel oli üks korraldaja koguni Ameerikast. Nii et nüüd, kui ida ära langes, tulid korraldajad lääne suunalt.“

Neljas valdkond, kuhu kontserdimaja panustab, on kodulinna suurüritused: „Neid on päris palju olnud, mis on meie toel hästi korda saanud. Oleme olnud korraldamas Saaremaa ooperipäevadel, vahepeal tegime isegi popkooripidu. Ses mõttes on meil olnud väga palju erinevat tegevust.“

22. septembril 1998 kirjutas Tartu Postimees, et ehkki Vanemuise tänav oli ehitustööde tõttu suletud, olid jalakäijad leplikud. Ajaleht jätkab: „Esialgse kava kohaselt pidi Vanemuise saal muudetama Eesti modernseimaks kontserdisaaliks septembri lõpuks. Renoveerimise käigus suurendatakse kontserdisaali ja parandatakse selle akustikat.“ Fotod Ove Maidla ja Ain Protsin / Postimees / SCANPIX

Tartu, 6. november 1998. Vanemuise kontserdimaja avamine pärast renoveerimist. Lindi lõikasid läbi (vasakult) Eesti Kontserdi direktor Enn Mattiesen, kultuuriminister Jaak Allik ja Tartu linnapea Andrus Ansip. FOTO: Eesti Kontserdi arhiiv

VANEMUISE KONTSERDIMAJA

• Hoone sai nurgakivi 1968, valmis 1970 (arhitektid A. Volberg, P. Tarvas, U. Tölpus).

• Toonase avakontserdi alguseks kõlas

Vanemuise sümfooniaorkestri esituses

Valdeko Viru avamäng, mille autor on pühendanud kontserdisaali avamisele.

Dirigeeris Erich Kõlar.

• Avamisele järgnenud päeval, 29. augustil 1970 andis vastses saalis kontserdi Eesti

raadio ja televisiooni sümfooniaorkester

Neeme Järvi dirigeerimisel, solistiks viiulikunstnik Vladimir Alumäe.

• 1998. aastal maja renoveeriti (arhitekt A. Kuldkepp), viimane juurdeehitis on tehtud 2001. aastal.

• Kontserdimaja pidulik avamine oli

6. novembril 1998. Ent suur avapauk oli Montserrat Caballé 22. juulil 1998. aastal Tartu raeplatsil antud kontsert. Maailmakuulus sopran esines koos oma tütre Montserrat Martí alias Montsitaga, kaasa tegid ka ooperilauljad Elena Makarova ja Javier Palacios ning Estonia sümfooniaorkester ja koor José Maria Collado dirigeerimisel.

• Vanemuise kontserdimaja on peale armastatud kontserdipaiga ka kaasaegne konverentsikeskus. Toolide teisaldussüsteem võimaldab kohandada akadeemilise kontserdisaali popkontserdikohaks, džässilokaaliks, balli- ja banketisaaliks või konverentsiruumiks.

Allikad:EestiKontsert,TartuPostimees

Kui Vanemuise vana kontserdisaali asemele uus hoone alles kerkis, oli Kulvo algusest peale sellega tihedalt seotud. Siis, kui kopp maasse ja kirves parketti löödi, oli ta mõistagi kohal. „Vana kontserdisaal jäi ajale jalgu,“ tõdeb ta. „Teisisõnu jäi see oma tehnilise pargiga pidama aega, mil see avati – aastal 1968. Täna on sama palju kui endine kontserdisaal töötanud juba uus kontserdimaja. Olen neis arhiivides sorinud ning avastanud, et vanas kontserdisaalis toimus õige vähe üritusi. See oli lihtsalt Vanemuise teatri küljes asuv saal, kus aeg-ajalt tehti ka teatrilavastusi. Eriti lõpupoole, kui seal etendus William Shakespeare’i „Kaheteistkümnes öö“. Toona juba arvestati sellega, et kui mõni nael kallisse parketti läheb, pole hullu, sest varsti tuleb ehitus peale.“

KONTSERT POLE ÜKSNES

MUUSIKA KUULAMINE

Vanas kontserdisaalis on Kulvo ka ise esinenud. Kui ta 1981. aastal Estonia teatrisse tööle asus, hiljem ERSOga liitus, sattus ta sümfooniaorkestriga ka siia. Vähemalt kord aastas. „See oli kitsas ja kohutavalt halva akustikaga,“ on tal meeles. „Et sel saalil oli matt akustika, kõlasid siin võimendusega kontserdid täitsa hästi. Akustiliselt see hea saal ei olnud. Kui võrrelda Jõhvi või Pärnu kontserdimajaga, siis need on ideaalse akustikaga saalid. Vanemuise kontserdimaja kohta öeldakse ka häid sõnu, eriti siis, kui käivad välisorkestrid. 25 aastaga on meil käinud üle 30 suure orkestri tervest maailmast. Eks Eesti Kontserdi üks mõte ongi vähemalt korra aastas tuua Tartusse üks suur välisorkester. Nüüd pean koera saba korra kergitama, aga minu teada ei ole ükski teine siinne korraldaja peale Eesti Kontserdi toonud Tartusse suuri

sümfooniaorkestreid. See on kallis lõbu ja seotud riskidega, aga kui juba orkester Eestisse tuleb, ei taha ta ju teha üksnes ühte kontserti Tallinnas. Kui juba tulla, siis tulla. Ikka mitme kontserdiga.“

Publik on kontserdimaja omaks võtnud, kuid konkurentidega tuleb ikkagi arvestada. „Mis siin salata, Tartus toimub väga palju ning erinevaid saale on palju, näiteks Tubina saal Elleri koolis,“ kõneleb Kulvo. „Aga Tubina saalis on vaid 230 kohta. Vanemuise kontserdimajas tähendab 230 inimest väga tühja saali, sest meie saalis on ju 864 kohta. Väiksemad kammerkontserdid tihtipeale ei mahuks ära Tubina saali. Nii oleme korraldanud kontserte ka Pauluse ja Jaani kirikus, repertuaariga, mis pühakotta passib.“ Kaardilt on kadunud Peetri kirik, sest ses pompoosses hoones napib abiruume. Nõnda pole seal esinejatele sobilikke tingimusi.

„Praegu ei lepita nende tingimustega, mis 1998. aastal oli vastuvõetavad, ole sa eestlane või välismaalane,“ on Kulvo kindel. „Standard on heas mõtte kõrgele aetud. Kui esinemispaigas on ikka 15 kraadi sooja, siis seda on esinejale vähe. Ka on väga oluline logistika – ülikooli ajaloomuuseumisse Toomel on talvel mäest üles väga keeruline minna. Sinna bussid ei lähe, jääb üksnes taksovariant. Omal ajal tegime kontserte ka Salemi kirikus ja Tartu ülikooli aulas, aga see saal on suhteliselt hõivatud. 2024. aastal tuleb Tartusse taas esinema Ain Anger, kelle kontsert oli kolm aastat tagasi ülikooli aulas puupüsti täis. Kevadel laulis samas saalis Annely Peebo, ka siis oli saal suhteliselt täis. Ülikooli aulas on kammerkontserdile ideaalne akustika, kui saal täis on. Kui saal on tühi, kipub see kõmisema. Paljud solistid, nagu Anger, on avaldanud soovi just selles saalis esineda. Eks ülikooli peahoonel on väärikust, kuid sealgi on väike „aga“ – tänapäeva publik sooviks vaheajal kohvi ja suupistet,

kuid peahoones kohvikut pole.“

See „aga“ pole Kulvo hinnangul sugugi vähetähtis: „Olgem ausad, kontsert pole üksnes muusika kuulamine, vaid ka omavaheline suhtlemine. Vaheaeg ongi see koht. Tartu ülikoolis saab üksnes koridoris jalutada ning kui saal on puupüsti täis, on jalutamisekski kitsas.“

MUUSIKUTÖÖ TÄIENDAB KONTSERDIMAJA JUHTIMIST

Kogu kontserdimaja töö juures pole eluaegne muusik Kulvo fagotti nurka visanud. Nõnda istubki ta kord juhitoolil, kord orkestriaugus või kontserdilaval. „See ei ole lihtne, aga samas üks täiendab teist,“ muigab ta. „Kuna olen loomult ikkagi muusik, siis mõtlesin küll kunagi, et ehk tuleks teater ära jätta. See oli siis, kui Aivar Mäe mind Vanemuise kontserdimajja kutsus. Vaatasin aga, et kuidas ma ilma teatrita ikka olen.“

Kellena ta aga ise ennast paremini tunneb, muusiku või juhina? „Pillimäng mulle väga meeldib, mul saab järgmisel aastal fagotiga 50 aastat ja sellest 42 olen pilli mänginud,“ sõnab ta. „Mängin seni, kuni kõik veel välja tuleb. Kui tunnen ühel päeval, et väga hingatakse kuklasse, astun loomulikult tagasi. Seni aga olen hakkama saanud. Aga mulle meeldib ka Vanemuise kontserdimaja juhi kabinetis istuda, iseasi, palju ma seal istuda saan. Viibin ses majas väga palju päevast ning õnneks pole see maja nii suur, vaid hoomatav.“

Selleks ajaks kui Kulvo etendusele-kontserdile läheb, pühib ta peast viimse kui mõtte kontserdimajast. „Lähen etendusele ega vastuta millegi muu kui oma pillimängu eest,“ ütleb ta. „Selleks, et seda sajaprotsendiliselt teha, on mõtted ainult muusika juures. Minu puhul on see aidanud välja lülitada kontserdimaja muredest. Vähemalt paariks-kolmeks tunniks. Kui ei tule just telefonile sõnum: meil on kontserdimajas jama lahti.“

Muresõnumeid on tõesti tulnud ja enamjaolt on Kulvo suutnud asjad ära klaarida. Telefonitsi. Otse kontserdilt või etenduselt. Ent kord, kui Vanemuise teatri ja kontserdimaja kaugküttetoru nullkorrusel lõhkes, muutus asi keeruliseks. „Olin sunnitud etenduselt lahkuma, et minna olukorda klaarima. Katkisest torust tuli järjest sajakraadist vett, lavatagused koridorid olid auru täis, ent etendus seisma ei jäänud. Aga kui see vahejuhtum kõrvale jätta, siis siiamaani on meil väga hästi läinud ning meil on tõeliselt tubli meeskond.“

KeelpilliFOOKUS

LAULUD VALU ALLIKALT

Helilooja Tõnu Kõrvitsa ja luuletaja Doris Kareva muusikaline ühislooming on publikule kauneid maailmu avanud juba aastaid. Sel hingedeajal tuleb Eesti Kontserdi neljas saalis esiettekandele Kõrvitsa ja Kareva uus teos „Laulud valu allikalt“.

Tekst: ELIS SEPPIUS I Fotod: GUNNAR LAAK, TÕNU KÕRVITS, KRIS MOOR, LUCA FAZZOLARI, VELJO POOM

Novembris lavale jõudev „Laulud valu allikalt“ on Tõnu Kõrvitsa sõnul teos, mis hakkas end mõtte tasandil ilmutama juba kümmekond aastat tagasi. „Mul on eluks selline väike to-do list, mis pidevalt täieneb. Ka see teos lihtsalt oli seal.“ Helilooja kinnitab, et mõni teos võibki oodata 10–15 aastat ja sellest pole midagi hullu. Aeg voolab, mõtted selginevad ja siis… „Ja siis ühel hetkel see lihtsalt tuleb sinuni. Ja näed seda lugu,“ ütleb Kõrvits nii lakooniliselt, et ka kuulajas tekib pilt muusikast, mis ruumi astub.

„Teose teema tuli siis, kui ma kunagi oma

ühel paljudest Mississippi-reisidest märkasin seinal postrit kirjaga „Because there’s nothing more powerful than a woman singing blues“. Tegin plakatist foto ja lause hakkas mind kummitama.“

Kokkusaamisel Doris Karevaga sai mõtet ka jagatud.

KUIDAS UNENÄGUÜMBERJUTUSTADA

Kareva kinnitab, et tema roll muusikateose sünni juures on olla helilooja nägemuse sõnadesse panija. „Muster on üldjuhul selline, et Tõnul on nägemus. See protsess on nagu unenäo

ümberjutustus – ma püüan sellesse sisse elada, seda ette kujutada ja siis „tõlkida“. Iseenesest hästi huvitav. Mõne inimese unenäod on enda omadest päris erinevad, ent mulle tundub loomulik Tõnu nägemusi ka ise näha.“

Kareva sõnul teeb asja huvitavaks ja keerulisekski see, et luuletaja poolt sõnadesse kootud pilt ilmub enne, kui hakkab sündima muusika. „Praegu ma isegi ei tea, mismoodi Tõnu seda teha võis ja see on väga põnev. On alati väga põnev olnud.“

Kareva sõnul pole tema kirjapandud sõnadel enam tähtsust hetkest, mil helilooja asub neid muusikasse vormima. „Mina kirjutasin üles oma visiooni helilooja kujutlusest, aga seda võib vabalt muuta. Kui hakkab sündima muusika, siis see ongi kõige olulisem. Sõnad võivad selle käigus veel uusi kujusid võtta.“ Teinekord juhtubki, et Kõrvits peab muusika kirjutamise käigus Karevaga nõu – üks silp on ülearu või puudu. „Ja see ei olegi mingi probleem. See on loomulik,“ kinnitab poetess.

KOLM EELMIST TSÜKLIT –KOLM MAAILMA

Kõrvitsa ja Kareva esimene ühisloominguna sündinud muusikaline tsükkel „Moorland Elegies“ („Lageda laulud“) tõi 2015. aastal kuulajani Emili Brontë luuletekstid. Valitud, tõlgitud ja järjestatud poetess Kareva poolt, sai tekstidest koori- ja keelpillitsükkel. Inglise naiskirjaniku sügav maailm avanes muusikaliselt nii kriipiv-kaunis peenhäälestuses, et ei vajanud muusika mõistmiseks enam lisatõlget ja pälvis tähelepanu üle maailma. Järjekorras teine teos, „Sina oled valgus ja hommik“ (2019), lennutas kuulaja itaalia poeedi Cesare Pavese kurblik-kaunisse maailma täis looduspilte. Triloogia viimane osa, „Tiibade hääl“ (2022) põimis muusikaks erakordse USA naislenduri Amelia Mary Earharti elu ja püüdlused.

Kõik kolm tsüklit on nüüdseks ilmunud ka CD-albumitena ja alles koguvad täit tähelepanu. „Tiibade hääl“ lennutab Kõrvitsa ja Kareva koos ka sügisesse Itaaliasse, MITO rahvusvahelisele muusikafestivalile Milanos ja Torinos (triloogia esimesed osad teenisid itaallaste erilise armastuse välja juba eelnenud aastate MITOdel).

Kõrvitsa sõnul on oma teostega ringi rännates hea tunne – Itaalias tekib alati suisa kätel kantu tunne. Ta tunnistab, et võrreldes esiettekannetega pakuvad festivalid autorite jaoks puhast rõõmu. „Kahel aastal olen MITO-l juba käinud ja need on väga hästi läinud. Meil

Dorisega pole seal enam midagi muud teha, kui ainult kuulata ja noogutada.“ Muret pole ju enam tõesti ning on ju triloogia esmaesitajad, Eesti Filharmoonia Kammerkoor koos dirigent Risto Joostiga ja solistid, metsosopran Marianne Pärna ja vioolamängija Laur Eensalu, suurepärased.

MANDOLIIN VARJUST VÄLJA

„Ma päris nii ei arva, et tegu on triloogia jätkuga,“ sõnab Kõrvits, kelle jaoks „Laulud valu allikalt“ ei ole jätk eelnenud tsüklitele. „See on ikka uus tunne, uus kõla. Soovisin luua kammerlikumat tsüklit, milles oleks naishääl ja väike ansambel. Ja milles oleks kindlasti mandoliin.“

Kõrvits tunnistab oma mandoliiniarmastust. „See on selline veidi alahinnatud pill. Kuna ma seda ise ka mängin, tahtsin kirjutada ühe tõsise ja pikema loo just mandoliinile.“ Nii sündiski nüüd teos keelpillikvartetile, mandoliinile ja sopranile.

Vahetult enne proovide algust autoritega kohtudes uurib Kareva Kõrvitsalt huvitatult, kas mandoliin teoses toob sisse ka Itaaliavärvingu. „Kui, siis mitte taotluslikult, ent napoli mandoliini värelus on seal sees küll,“ vastab Kõrvits ning Kareva tunnistab, et teksti kirjutades kuulis ta vaimukõrvas just napoli mandoliini kõla. „Loodetavasti jõudis see kaude ka sõnadesse.“

Laulud valu allikalt

Valu allikale mind armastus kättpidi talutas...

Kareva sõnul ei määranud koosseisu väiksus tekstikirjutamise mõttes kuigi palju. Siiski hakkas loomise käigus kujunema pilt teose olemusest. „Kui ma kirjutan, siis kujutan ette, milline hääl seda laulab ja milline on ümbritsev värv, meeleolu, saade. Jäi mulje, et „Laulud valu allikalt“ peaks olema ühe inimese hääl. Ja see hääl peaks kõlama võimalikult vahetult.“

UUS KÕLA, VAHETU KOGEMUS

Kareva, kes oli tekstide valija, tõlkija või autorina eelmise triloogia iga tsükli juures, tunneb võrdluses, et need teosed olid rohkem vahendatud meeleolude kandjad – Brontë ja Pavese luule, Amelia Mary Earharti elu… „Kolm häält, kõigis kolmes rohkelt peegeldusi ja variantsusi, „Laulud valu allikalt“ tekstid pidid minu ettekujutust mööda olema otsesed, vahetud.“

„Valu allikal“ kõlaval häälel on Kareva sõnul teistmoodi julgus. „See hääl on kõige pihtimuslikum. Selles ei ole ühtegi taustsüsteemi – ei uduseid nõmmemaastikke, Rooma vaateid või ookeaniavarusi... Ta on ise allikas. Hästi intensiivne ja isiklik.“

Sopran Maria Valdmaa kuulis Kõrvitsalt teose plaanidest juba tükk aega tagasi. „Hoiatasin teda, et selline asi on mul plaanis ja tuleb pikaajalisem protsess. Kui teos sai solistile ette mängitud, meeldis lugu talle väga.“ Kõrvits on selle teadmisega rahul, kuna lisaks professionaalsusele on määrav ka vastastikune arusaam. Mandoliinisolistiks on Iisraeli solist Jakob van Reuven, inspireeriv muusik, kellega helilooja on ka varem kohtunud. Kõrvitsa arvates tõotab muusikaline dialoog laulu ja mandoliini vahel tulla paeluv. „On tõesti huvitav, et mandoliinimängija on mees – sellele ma algselt tõesti ei mõelnud,“ vaatab Kõrvits nais- ja meessolisti dialoogile oma teoses hetk enne proovide algust uue nurga alt. „Mandoliin on selles teoses solistile ja laulule kui varihing, kes ütleb välja asju, mida sõnades ei ole võimalik öelda, ja lõpetab mõtteid, mis sõnades on välja käidud.“

NAISE HÄÄL JA MANDOLIINI VARIHING

Kas kõige taga, mis paneb laulma kõige ilusamaid laule, on alati südamevalu? „Alati ei ole kõige taga südamevalu, aga selle teose puhul peaks see nii justkui olema,“ sõnab Kareva, ent

(tsitaat teosest „Laulud valu allikalt“)

Selver armastab maitsvat kodumaist toitu ja suurepärast muusikat.

kinnitab samas, et argist kurblikkust teosest küll ei leia. „Vastupidi – seal on algeni süvenemine. Läbi valu me tunnetame, et oleme elus. Valu allikas on olemasolemise, elava tunnetus.“ Ja võimalused teksti mõistmiseks on jäetud lahti. Pole konkreetsust, et kes on see kallim, kellega valutav süda dialoogis on – on see maine armastus või hoopis inimese hingevalu dialoog kõrgemaga, läbi mille hing ülendub.

Kõrvitsa sõnul pole heliloojana aega sellistele asjadele mõelda, et mis täpselt on allikas ja kuidas ta läbi inimese loob. „Ega meie ei teagi, mis allikast looming tuleb. Kui midagi on sulle antud, tuleb seda laulu laulda. Inimesele on loomingu edastajana vajalikud aga kolm asja: nägemus, keskendumine ja veendumus. Ja sellest peab piisama.“

Helilooja kiidab, et Kareva tekstidega suhteliselt lihtne töötada. „Need hakkavad enamasti kohe laulma.“ Poetess aga tunneb, et on muusikale tekste kirjutades jõudumööda sellele tunnetuses lähemale liikunud. „Oleme Tõnuga koos teinud väga erinevaid palu. Teksti kirjutades tuleb lähtuda algimpulsist, mille pärast teos tahab sündida. Kui teed midagi esimest korda, on õrna jää peale astumise

tunne. Tekib kahtlus, et kas see üldse töötab niimoodi, nagu ma ette kujutan. Kogemuse kasvades kujuneb juba ettekujutus, et milliseid vigu vältida.“

NAISE HÄÄL JA EMPAATIA

Kas see plakatilt alguse saanud maailma kõige ilusam „naise bluus“ on teoses kohatav vaid ideena või konkreetselt kuuldav ka helikeeles, jääb Kõrvitsa sõnul kuulaja hinnata. „Ma ei saa öelda, et ma olen nii bluesy. Seda ütlevad teised.“

Kõrvitsa teostes sõna saav naise hääl pakub meessoost helilooja kohta hämmastavalt sügava sissevaate naise siseilma. Kust tuleb see helilooja kohati lausa feministlik tundlikkus ja valmisolek end sellises helikeeles väljendada? „Seda on mulle mõned korrad varemgi öeldud,“ tunnistab Kõrvits, kelle loodud muusika kõlab muide ka „Jeanne d’Arci“ tummfilmi kõrval ja tuleb samuti novembris taasesitusele. „Nii on kuidagi läinud. Mu vanemale tütrele see kindlasti meeldiks, kui kuuleks, et sa mind feministlikuks heliloojaks pead. Väga lahe, võitlen järelikult õigete asjade eest.“

„Tõnu suudab teha kuuldavaks naise sisemise hääle,“ avab Kareva oma vaatenurga.

„Näiteks Brontë luule – Tõnu kuuleb selle ära. Tema vaatepunkt pole väljaspool, vaid ta suudab minna naise psüühe sisse. Ja see on hästi huvitav. On see seotud feminismiga või ehk hoopis empaatiaga? See võime võiks olla enesestmõistetav igale inimesele, aga ei ole. Maailm on sinnapoole teel ja Tõnu on ehk samm ees.“

VEREKOHINAGA KÄSIKIRJAD

Muide, Kõrvitsa looming näeb ilmavalgust käsikirjaliselt. „Eks igaüks teeb nii, nagu tal mugavam on. Mulle meeldib käsitsi rohkem kirjutada kui arvuti taga. Arvutinoot on anonüümne, seal pole looja käekirja. Mul on tunne, et selles elus ma kirjutan partituure käsitsi –sest ma olen nii harjunud, sest mulle see meeldib ja üleüldse, olgem ausad, nii on lahedam.“

Kareva lisab, et kirjutab ka enamasti käsitsi. „See on vereringe küsimus. Kõik, mida inimene käsitsi kirjutab, läbib keha. Kui klõbistad midagi, on see ühenduses vaid ajuga. See võib olla huvitav, vaimukas ja intellektuaalselt särav, aga selles pole tunda verekohinat. Käsitsi kirjutades on seal see tunne sees.“

ERROR’IGA MUUSIKA

„Laulud valu allikalt“ sobivad hingedeaega valatult, just siis on vaja sellist muusikat. Et teos on väikesekoosseisuline, sätitakse Estonia kontserdisaalgi ümber. „Läheme veidi publiku sisse, et oleks intiimsem ja vahetum,“ kirjeldab Kõrvits.

Esiettekannetel tuleb alati ette mõningaid üllatusi. „Enamasti on need head üllatused,“ arvab helilooja. Muusikas üldse on vaja anda koht väikesele error’ile, veale. Error on autori sõnul siis miski, mis on teistmoodi sellest, mida oodatakse. „Kõike ei saagi teha kindla peale. Kõik ei pea olema ninnu-nännu. Vahel tuleb teha meelega natuke valesti, tõsta asju ümber, panna kõlasse teistmoodi värvi, mis justkui ei sobitu ja annab iseloomu.“

„Ja ei ole sa loojana sugugi kindel, kas sa tegid õigesti. Ent teistmoodi teha ka ei saa. See on põnev.“ Tunnistan heliloojale, et eelnenud triloogia kriipivad kõlahetked tekitasid minus füüsilise aistingu, justkui oleks peen mullivesi naha alla sattunud. „Just, mullivee kohtadest ma räägingi. Selles ongi mängu võlu.“

Kas publik üllatub, kogedes midagi täiesti

teistsugust, Kõrvits ei tea. „Pigem jah, aga eks saab näha. Mul endal on ka huvitav. Mind ennast kui loojat muudab muidugi ka iga uus kogemus.“

Küsin veel, milline on kõige magusam osa teose valmimisest. Kõrvitsa enesevalitsemisoskus nii lihtsakoeliste küsimuste puhul on meisterlik (nagu ka minu järjepidevus nende esitamisel). „Kõige magusam osa? See selgub hiljem. Pärast, siis kui sa oled teekonna läbinud, sa tead, et vaat SEE oli see hetk, kus sa olid õnnelik.“

KÕRVITS / KAREVA. LAULUD VALU ALLIKALT

N, 23. november

Estonia kontserdisaal

R, 24. november

Pärnu kontserdimaja

P, 26. november

Jõhvi kontserdimaja

T, 28. november

Vanemuise kontserdimaja

Maria Valdmaa (sopran)

Jacob van Reuven (mandoliin)

Keelpillikvartett M4GNET koosseisus Robert

Traksmann (viiul), Katariina Maria Kits (viiul), Mart Kuusma (vioola) ja Siluan Hirvoja (tšello)

GLOBAALNE HAARE, EESTI IDENTITEET

Liviko -

Tallinna kesklinnas asub Eesti joogitööstuse pärl – 125-aastane Liviko, mis on ühtaegu nii innovaatiline kui ka traditsioone väärtustav kaasaegne ettevõte. Eesti Kontserdi suurtoetaja Liviko on avanud oma meistrikoja külastajatele ja südame kultuurile.

Tekst: ESTER RIISPAPP I Fotod: KALEV LILLEORG, ERLEND ŠTAUB, LIVIKO

Livikos hinnatakse kvaliteeti ja head maitset. Samamoodi väärtustatakse kõrgelt Eesti ärgast kultuurielu.

„Meie tähelepanu on kultuuril laiemalt, nii kunstil, kirjandusel, muusikal kui ka spordil – aitame kohalikku elu edendada,“ räägib Liviko turundusdirektor Eve Nõmm.

Globaalse haarde, kuid

Eesti identiteediga Livikot

nähakse aastatega aina rohkem kultuurielus rolli võtmas. Koos Eesti Kontserdiga tuuakse lavale iga aasta esimene suursündmus – võrratu

Rémy Martin'i ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert.

Juulis aga jõuab selles koostöös publikuni suvine tähtsünd mus Saaremaa ooperipäevad.

Liviko koostööpartneriteks kultuuri ja kogukonna arengu edendamisel on veel Eesti Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike

Liit, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja rahvusooper Estonia. Koostöös rahvusooperiga tuuakse lavale iga-aastane ooperigala – Vana Tallinn gala.

Ettevõtte kultuurisündmuste kalender on tihe ja selleks, et rohked ettevõtmised õnnestuks, on Livikos tööl kultuurikuraator Grete Elmi. „Olen uhke, et Liviko paneb nii paljudele sündmustele õla alla. Selleks, et koostööprojektid hästi õnnestuks, aitan korralduse ja kogemustega.

Olen oma töös väga palju õppinud, kuidas üritusest saab sündmus – jagan neid teadmisi hea meelega ja toetan suurima rõõmuga loomevaldkonda,“ sõnab Elmi. Eesti Jahtklubide Liidu kuldsponsorina aitas Liviko Eesti purjesportlased Tokyo olümpiamängudele ja toetab ka Tallinna Jahtklubi parimate noorte purjetajate treeninguid ja pürgimusi.

Eve Nõmm

2024. AASTA RÉMY MARTIN'I JA EESTI KONTSERDI UUSAASTAKONTSERT

30. detsembril kell 19

Pärnu kontserdimajas

1. jaanuaril kell 18

Estonia kontserdisaalis

Mirjam Mesak (sopran)

Carolina Eyck (teremin)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Kaspar Mänd

Rémy Martin'i ja Eesti Kontserdi pidulik uusaastakontsert on sel korral inspireeritud fantastilisest Prantsusmaast ning just Pariisi miljööst ja õhustikust. Dirigent Kaspar Mänd: „Pariis on mitmekülgne ja pulbitsev linn, kus glamuur, elegants, vana traditsioon ja kõige karjuvam moeröögatus on kõrvuti.

Parfüüm ja kopituslõhn segamini pagariäri, bensiini ja sellesamuse lõhnaga. Nii on ka kunstis, muusikas, moes. Oleme toonud

kavva traditsioonilise kõrval veidi kiiksuga

uuemat: Pariis on olnud suuresti uue muusika vedur, teiste meediumite ning ebaharilike instrumentide süntees on viinud heliloojaid kõlavärviotsinguile.“

Kontsert sünnib koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga. Tallinna-kontserdist teeb teleülekande Eesti Rahvusringhääling.

„Lisaks kuulub Livikole Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse taasalgataja ja toetaja austusväärne tiitel,“ lisab Nõmm.

UNIKAALSE KOGEMUSEGA, TULEVIKKU VAATAV

Livikol on unikaalne ajalugu. 1898. aastal rajatud riiklik alkoholimonopol jätkas oma tegevust Eesti Vabariigi loomise järel, pidades vastu sõdadele ja keerulistele aegadele. Ajaloos vaheldumisi riigile ja eraomanikele kuulunud alkoholitootja Liviko omanik on 2000. aastast NG Investeeringute kontsern, kus Liviko on kasvanud edukaks rahvusvaheliseks joogitootjaks.

„Liviko 125-aastane teekond tähistab traditsioone ja tulevikule suunatud maailmavaadet, kus au sees on ehedus, jätkusuutlikkus ja loomulikult hea maitse,“ tutvustab Nõmm. Ettevõte näitab avatult, kuidas tootmine ja töö rahvusvahelise turuga ettevõttes päriselt käib. „Näitame töötavat tehast, laborit, külastada saab ka interaktiivset muuseumi. Meile külla tulevad huvilised saavad vastuse, kuidas käib jookide valmistamine alates tooraine valikust kuni pudelisse villimiseni,“ kutsub Nõmm huvilisi külla. Ta lisab, et võõrustatakse ainult täiskasvanud külastajaid.

KADAKAMARJAD DŽINNI JA JUUSTU

Esimesed 120 aastat on Liviko olnud kuulus just oma kangete alkohoolsete jookide poolest, kuid nüüd nopib auhindu ka alkoholivabas sektoris. „Kadakamarju on džinniks destilleeritud sajandeid, kuid meie joogiarhitekt Hanna Kaur leidis 2019. aastal uudse võimaluse, kuidas neid maitserikkaid marju ja jääkekstrakti pärast des-

Grete Elmi

Kaspar Mänd

tilleerimist veel kord kasutada,“ räägib Nõmm sellest, kuidas nelja aasta eest hakkas Liviko valmistama ka mittealkohoolseid käsitööjooke.

Nüüdseks kasutab Liviko džinni peamist komponenti – kadakamarju – uute toodete tooraineks lausa kolm korda.

Esmalt valmivad kadakamarja dest kuulsad ja auhinnatud

Crafter’si džinnid. Seejärel valmistatakse destilleerimise jääkekstraktist veel

teinegi jook: Re-crafted

Crafter’s Junibeer.

Destilleerimisest alles jäävad kadakamarjad jõuavad aga Andre juustufarmi

Crafter’s Juniperi juustu.

Uuendusmeel käib

Livikos tööga kaasas. „Maitsenaudingutele mõeldes loome seltskondlikeks koosviibimisteks järjest enam alkoholivabu valikuid. Kasvatame ja kujundame teadlikult alkoholivabade jookide osakaalu nii omatoodete portfellis kui ka esindatavate brändide valikus,“ lisab Nõmm. Nii leiab ettevõtte valikust Eesti esimese alkoholivaba aperitiivi Corsaro Aperitivo.

Ettevõtte tuntumad kaubamärgid on Vana

Tallinn, Crafter’s, Hõbe Vodka, Viru Valge, Bellingshausen Vodka. Tooteportfelli vanim jook on kristall-liköör Kännu Kukk. Legendaarsest Vana Tallinna liköörist kujunes Eesti esindustoode kohe selle väljatöötamise järel 1960. aastal. 2015. aastal turule toodud Crafter’si džinne ekspordib ettevõte praeguseks juba 70 turul Austraaliast Uruguayni. Liviko on väärtuslik ja eelistatud partner maailma tippklassi kuuluvate kaubamärkide esindamisel Baltimaades. Nad esitlevad uhkusega selliseid brände nagu Bacardi, Martini, Bombay, Rémy Martin, Cointreau, Botanist, Metaxa, St.Remy, Grey Goose, Whyte & Mackay, Boulard, Otard, Jack Daniel’s, Fentimans jt. Liviko on ka üks suurimaid veinide edasimüüjaid Baltikumis. Valikus on pea 700 veini Vanast ja Uuest Maailmast, nende loodud Nautimuse bränd on kujunenud oluliseks teetähiseks veinimaailmas orienteerumisel.

Hanna Kaur

Ain Anger

Ain Anger

TEEB MAAILMA KÕIGE NALJAKAMAT OOPERIT

Eesti nimekaim bass on saavutanud kõik, mida üks ooperilaulja võiks ihaldada. Viimase paari hooaja jooksul on talle omistatud Saksa kultuuriruumi kõrgeim auhind, Kammersängeri tiitel. Üle-eelmisel hooajal laulis ta maailma ühes mõjukaimas ooperimajas, New Yorgi Metropolitanis. Eelmisel aastal esines ta Milano La Scala hooaja avaõhtul – sündmusel, mis jõudis otseülekandes miljonite televaatajate ja raadiokuulajateni.

Tekst: ANNE AAVIK I Kollaaž: KLEER-KERET TALI I Fotod: ERAKOGU

Ain, kas millestki veel unistad ka?

Jah, igal pool olen laulnud, kõik rollid on tehtud – võimalik on vaid veel nendega sügavuti minna. Võiks ju ka öelda, et karjäär on kestnud piisavalt pikalt. Eeskätt loodan, et saan veel kaua laulda, sest kunagi ei tea, missugune pandeemia või majanduslik kriis ooperimajades võib ees oodata!

Eelmisel aastal kutsuti sind La Scala hooaja avaõhtul esitama Pimeni rolli Mussorgski ooperis „Boriss Godunov“. La Scala ootab sind ka tänavu – seekord on hooaja avaetenduseks itaallaste jumaldatud ooperikuninga Verdi teos „Don Carlo“ ja sinu lavapartneriks on maailmakuulus Vene sopran Anna Netrebko, kes sõja alguses sealtsamast La Scalast suure käraga minema kihutati. Mis tundeid see tekitab?

Ma ei ole temaga kokku saanud ega rääkinud, seega ma täpselt ei tea – aga kui ta on

asjast aru saanud ja teinud korrektiive… Kui La Scala juhtkond leiab, et ta võib laulda, siis küllap nii ongi. Igavesti ei saa kesta ükski karistus, isegi vangid lastakse lõpuks lahti. Ja teisalt on teatavad vangerdused koosseisus toimunud, need puudutavad Filippi osatäitjat. Algselt pidi laulma Ildar (Abdrazakov – A. A.), nüüd aga on sinna ilmunud Prantsuse bassi Rene Papé nimi. Seega on poliitilised seisukohad ikkagi teele pandud.

Ildari meelsust kritiseerisid juba ühes uusaastaintervjuus, öeldes, et mõned inimesed tõesti ei peaks praegu lavale pääsema. Aga Papé oli sinu lavapartneriks ka Metropolitanis, kus laulsite koos Mussorgski „Boriss Godunovi“; tema oli nimirollis, sina Pimen. Missugune kolleeg ta on?

(Naerab) Ütleme nii, et Rene Papéga oli meil ka aeg, kus toimus selline distantsilt altkulmu jälgimine. Aga kui kellegagi koostööd teha, siis õpid teda tundma ja siis näed ka teise

tugevusi ja nõrkusi. Metropolitanis küsis ta minult oma vene keele kohta, ma ütlesin, et väga hästi tuleb välja, lase aga edasi – ja toimus nagu selline pingest vabanemine. Võin öelda, et oleme nüüd väga head kolleegid.

Kas teil on ka omavaheline rebimine, oled ju sinagi Borissi laulnud?

Ei, tegelikult mitte. Eks seda konkurentsi on sopranite ja tenorite vahel rohkem, bassid pigem patsutavad üksteist õlale. Aga jah, võib küll öelda, et tema poolt tuli selliseid üllatavaid, khm, nüansse, aga elu ongi huvitav!

Mida sa uue hooaja tegemistest kõige suurema põnevusega ootad?

No ikka La Scalat. Väga pika perioodi olen seal kokku, sest „Don Carlo“ ja „Simon Boccanegra“ lähevad järjest. Jah, kahjuks küll Milano ilma mõttes kõige viletsamal ajal. Aga jah, itaallaste muusikatemplis laulda itaalia keeles – seal ei anta armu, see on ju Verdi, nad teavad neid lugusid peast, iga sõna – ja nad teavad ka täpselt, kuidas see kõik peab olema. Mis siis, et iga publiku liige teab seda veidi erinevalt!

Aga rõõmustad ka Eesti publikut.

Jaa, esiteks jätkub sügisel „Võluflööt“ Estonia teatris, mille esimesed etendused tegin mais. Mulle täitsa meeldib see lavastus. Ja siis muidugi septembri alguse suurprojekt Neeme Järvi ja tippsolistidega – Mahleri Kaheksas. Ma olen igati ette valmistunud, tegin selle teose peaproovi (eelmise aasta mais – A. A.) La Scalas ära. Seal on ju väga uhked lauljad ja Neemega teha saab olema põnev! Saab siis näha, kui suured need koorid on ja kuidas nad Estonia kontserdisaali ära mahuvad – ega hästi vist mahu.

Kui Mahleri Kaheksas kannab ka nime Tuhande sümfoonia kui kõige suurema võimaliku koosseisuga suurteos, siis sellele kontras-

tiks esitad peagi samas Estonia kontserdisaalis Liedi, mis on kõige intiimsem ja kammerlikum muusikavorm üldse.

Jutt käib vist märtsikuisest Franz Schuberti „Talvisest teekonnast“? Lihtsam ja kammerlikum see kindlasti pole, täiesti vastupidi. Lied annab erakordse vabaduse olla täiesti omanäoline – ei ole dirigendi diktaati ja laulja saab end rohkem kunstnikuna näidata, kui see on võimalik ooperilaval või koos orkestriga lauldes. See on põnev protsess, mida olen väga kaua edasi lükanud. „Talvine teekond“ vajab teatavat küpsust, see on mul aga esimene katsetus. Proovidega alustasime juba juulis. Loodan, et meil Mihkel Polliga õnnestub seda veel korduvalt esitada.

Aga ühest olulisest esinemisest me polegi veel rääkinud – see on ooper, mille juures on sul väga mitu rolli, kuigi laulad doktor Bartolot Gioachino Rossini koomilises ooperis „Sevilla habemeajaja“ või täpsemalt „Mängime Sevilla habemeajajat“.

See on üks väga oluline töö! Lühendatud versioonis „Sevilla habemeajaja“ on mõeldud kogu perele ja ka inimestele, kes ooperit pelgavad. See kõik algas juba eelmisel aastal, kui koos sõpradega tõime välja lühendatud Mozarti ooperi „Mängime Võluflööti“. Viis etendust kevadel Kuressaares ja viis sügisel muusika- ja teatriakadeemia saalis olid täielikult välja müüdud. Meil ei ole ei oma maja ega oma orkestrit, teeme seda kolmekesi – põhivedajad on kauaaegne Estonia laulja Alar Haak ja pianist Siim Selis.

Kui mõne laulja jaoks tähendab ooperi tegemine, et õpid oma partii selgeks ja lähed lavale – vanasti öeldi sellise laulja kohta, et õppis plaadilt krõksud ka pähe –, siis meil on tähtis korralik eeltöö, süüvimine karakteritesse, dramaturgiasse ja eriline rõhk on tööl lavastajaga. See tähendab otsimist ja süvenemist – just nii meeldib mulle töötada.

MÄNGU- JA TEORÕÕM „SEVILLA HABEMEAJAJAST“

Ajalugu mäletab, et Rossini „Sevilla habemeajaja“ esietendus kukkus läbi helilooja rivaali Giovanni Paisiello poolehoidjate valjuhäälse vilekoori tõttu. Kuid sellele vaatamata on lavastus ajaproovile vastu pidanud ning püsib tänaseni maailma ooperimajade repertuaaris.

Sel sügisel näeb Eestis ilmavalgust vaimuka ooperi lühiversioon „Mängime Sevilla habemeajajat“, mis mõeldud eeskätt lastele-noortele ja senistele ooperipelguritele. Lustaka idee autorid on kolm muusikust sõpra: Siim Selis (pildil vasakult), Alar Haak ja Ain Anger.

„See lugu pole raskesti mõistetav, vaid alati aktuaalne, rääkides armastusest ja samal ajal ka ellujäämisest. Pealegi, hästi kiirelt saad selle kätte –meie versioon kestab alla pooleteise tunni. Aga parimad palad on alles,“ võtab Haak septembris

Pärnu ja Jõhvi kontserdimajas ning oktoobris Estonia kontserdisaalis etenduva lavaloo kokku.

Ain Anger lausub, et „Sevilla habemeajaja“ kõnetas teda oma sisu, energia ja huumoriga juba siis, kui ta veel Estonia teatri kooris laulis. „Ka toonase suhteliselt väikese ooperikogemuse juures mulle muusika hirmsasti meeldis. See on tõeliselt naljakas!“ Ega see siis asjata maailma koomilisima ooperi tiitlit kanna.

Lavastus kõlab puhtas eesti keeles, sest tegijate meelest peaks kõik olema publikule selge ja loomulik. „Ameerikas „Lendavat hollandlast“ esitades segas mind hirmsasti, et publik naeris alati enne, kui nali sai väljagi öeldud, sest nad ei kuulanud, vaid lugesid teksti. Me tahame teha head teatrit, mitte ainult head ooperit,“ ütleb Anger. Suurem osa tekstist on sündinud juba saja aasta eest – Siim Selis pakub, et selle autoriks võis olla Estonia teatri kunagine dramaturg ja näitejuht Hanno

Kompus – ning neid sõnu laulsid ka Mati Palm ja Teo Maiste. Värskes lavastuses on juures ka mõned draamatekstid, mille kirjutas Ott Kilusk.

Loo keskmes olevat Rosinat kehastab kaks solisti, metsosopran Dara Savinova ja Sandra Laagus.

Kui viimane õpib hetkel EMTA magistrantuuris ja on teinud rolle Vanemuises, siis Savinova on juba

saanud kutse ka La Scalasse. Haak ütleb, et nad tahavad ka edaspidi meie oma noori kasutada. „Mitte ära kasutada, vaid ikka neile kogemusi pakkuda,“

parandab Anger. „Ja näidata, et meil on ikka ka vägevaid hääli, mitte ainult lätlastel ja soomlastel!“

Etenduse lavastajaks kutsuti Kaili Viidas Pärnu Endlast. „Oma kogemusest võin öelda, et ta on lavastaja, kes respekteerib materjali ning suudab midagi ka enda poolt juurde pakkuda,“ räägib Selis. Ta tuletab meelde, et Viidas on kord juba klassikat väänanud – siis, kui ta 2021. aasta Tartu linna päeval koos dramaturg Ott Kiluskiga „Jevgeni Onegini“ pea peale pööras. Alar täpsustab: „Seekord ei pööra pea peale, pealegi on kõik tema lavastajakätt juba näinud, see oli nelja eest üldlaulupeol.“

Aga miks üldse ise teatriteoga maadelda? „Põnev on,“ põrutab Haak. „Kui päristeater on tohutu masinavärk, kus üks hoob ei pruugi teisest midagi taibata, siis nüüd saame aru, kuidas asjad päriselt käivad!“ Talle meenub, kuidas eelmisel aastal „Võluflööti“ tehes tuli EMTA saali üle orkestriaugu sillad ehitada. „Käärisime Siimuga käised üles ja kihutasime sponsori juurde Kohilasse. Akadeemia professorid kergitasid kulmu: vineeri tassimine, kas see on mingi uus kehakultuuri vorm või? Nüüd just arutasime, et kas keevitame seekord ka ise või kutsume professionaali.“ Anger naerab, et La Scalas on asjad muidugi teisiti: seal on punane vaip lahti rullitud, nüüd aga tuleb kõik ise ära teha alates dekoratsioonide saagimisest kuni kostüümiveoni. „Näiteks ühe „Võluflöödi“ etenduse järel vaatasin, et särgid on mustad! Mis siis ikka, poisid, andke siia, pesen homseks ära. Ja pesingi!“

„Mängime Sevilla habemeajajat“ näeb 27. septembril kahel korral Pärnu kontserdimajas, 29. septembril Jõhvi kontserdimajas ja 1. oktoobril kahel korral Estonia kontserdisaalis.

VIRSKY

K 15. NOVEMBER 19.00

Pärnu kontserdimaja

N 16. NOVEMBER 19.00

Alexela kontserdimaja

JÕHVI

FESTIVAL ESITLEB: