Eesti Kontserdi ajakiri Aplaus / sügis 2024

Maailma erilisim metsasarvemängija Felix Klieser

GLC AMG Edition CO2 heide g/km: 164, kütusekulu 7,2 l/100km. GLE AMG Edition CO2 heide g/km: 181, keskmine kütusekulu 6.9 l/100km.

GLE Coupé AMG Edition CO2 heide g/km: 180, keskmine kütusekulu 6.9 l/100km. Pilt on illustratiivne.

Tunneta intelligentset tehnoloogiat ja jõulisust!

Rohkem infot: www.mercedes-benz.ee

ESTONIA KONTSERDISAAL

Estonia pst 4, 10148 Tallinn telefon 614 7771 e-post info@concert.ee

VANEMUISE KONTSERDIMAJA

Vanemuise 6, 51003 Tartu telefon 737 7533 e-post vkm@concert.ee

PÄRNU KONTSERDIMAJA

Aida 4, 80011 Pärnu telefon 445 5810 e-post parnu@concert.ee

JÕHVI KONTSERDIMAJA

Pargi 40, 41537 Jõhvi telefon 334 2003 e-post johvi@concert.ee

Eesti Kontserdi ajakiri www.concert.ee/ajakiri-aplaus

Väljaandja

Eesti Kontsert aplaus@concert.ee

Toimetaja

Silver Kuusik

Kujundus RKontor

Trükikoda

Printon AS

Esikaanel Felix Klieser

Foto: MJ Kim

SISUKORD

5 Juhtkiri

6 Maailma erilisim metsasarvemängija Felix Klieser

15 Festival KLAVER tuleb Age Juurika juhtimisel

22 Maailmakuulus Londoni Filharmooniaorkester Eestis

30 Ülle Lehtmäe pilk koolikontsertide tagatuppa

35 Sügishooaja kontserdikalender

48 Alika Milova peadpööritav tähelend

54 Igudesman & Joo saabuvad publikut naerutama

60 Kaisa Kuslapuu usub headesse lõppudesse

66 Eesti Rahvusmeeskoor ajas ja pildis

69 Saame tuttavaks! LIFTist võrsunud noored muusikud

Radulovići esinemised on tuntud oma kirglikkuse ja tehnilise täpsuse poolest, mis teeb need eriti väärtuslikuks klassikalise muusika austajatele. Radulović avaldab publikule muljet oma virtuoosse esituse ja emotsionaalse sügavusega.

KUIDAS

KARASTUS

METSASARVEPUHUJA –

Felix imelineKlieseri teekond

„Inimesed näevad ikka seda, mis on puudu, nad ei näe võimalusi. Kui inimesed ei mõista, millised võimalused on olemas, kas see ei ole omaette puue?“ ütleb muusik Felix Klieser.

Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I Fotod: MJ KIM

Lavale astub laia naeratusega noormees. Ta kummardab tänulikult, istub toolile ja libistab kingad jalast. Noormehe ees raamil ootab juba metsasarv. Ta tõstab vasaku palja labajala nagu baleriin sõrmistele ja toetab huuled õrnalt huulikule. Õhku lendavad imelised helid, mis publiku hetkega lummavad. See on maailmakuulus auhinnatud käteta metsasarvevirtuoos Felix Klieser.

KÕIGEST HOOLIMATA

Patt on vinguda, et elu on raske, kui oled näinud laval käteta metsasarvemängijat. Hetkega kerkib pähe küsimustelaviin: kuidas see on üldse võimalik, kui tugev peab olema üks puudega muusik, et jõuda tippu, miks ta ei valinud kergemat teed?

Võib-olla on publikul isegi veidi keeruline oma silmi uskuda – et pill hüüdma hakkaks, peavad muusikul olema tugevad kopsud ja osavad käed. Aga siin ta on, õnnelik käteta maestro. Ainulaadne Felix Klieser on oivaline näide sellest, et kes väga tahab, see suudab kõike.

Kahtlemata oleks elu lihtsam kätega, kuid alati naeratav Felix ise sellest suurt numbrit ei tee, muuta midagi niikuinii ei saa – jalad on tema käteks. „Olen tõesti väga painduv, aga trenni ma ei tee. Võiks muidugi,“ muigab ta. Muusiku jaoks ei ole end kondiväänaja kombel rõngasse keeramises mitte midagi ülejõukäivat ega keerulist, see on sama nagu teleri ees diivanil mugavalt istumine, nagu ta ise ütleb. Jalgadest enam vajavad treeningut aga hoopis tema huuled. „Nendega tegelen ma igapäevaselt,“ avaldab ta.

SAATUSE VÄLJAKUTSE

Jah, Felix Klieser on hoolimata kõigest oma saatuse tõsiloos ebatavaliselt rõõmus ja õnnelik tegelane. Selleni jõudmine ei olnud lihtne, tunnistab Felix ausalt. Ja jutt ei käi ainult tema füüsisest, vaid hoopis saatusega kohandunud meelest. Eluterve suhtumisega muusik on tippu jõudmiseks käinud läbi „paksust ja vedelast“, aga muutunud sel teel sitkemast sitkemaks. „Kui sa oled sündinud sellisena nagu mina, käteta, on kõik alguses raske, absoluutselt kõik. Iga asi siin ilmas on mõeldud kätega inimestele, pidin hakkama sellele probleemile lahendusi otsima,“ lausub Felix ja lisab, et kõik on alguses olnud suur väljakutse, ukse avamisest kuni söömiseni. „Aga kõigele on lahendus – selle sain juba väga väiksena selgeks ja sellest olen

INSTAGRAMI-KUULSUS

Fakt on see, et ta pole laval üksi – temaga koos on kaunilt läikiv metsasarv. Koroonaajal, kui kõik kontserdid tühistati, ostis Felix Play Stationi ja pill jäi puhkusele. Ühel hetkel hakkas muusiku süda valutama. „Seal see seisis pimedas ja külmas, mul hakkas tast väga kahju,“ lausub pilliomanik. Felix kleepis pillile külge kaks silma ja pani nimeks Alex. Metsasarvest sai üleöö Instagrami-kuulsus –küll tähistab pill jõule kuuse all, küll munapühi koos mängujänestega, küll kinnitab toetust Ukrainale sinise ja kollase õhupalliga, küll reklaamib järjekordset kontserti. Just nii, ellu kerge huumoriga suhtumine, on Felixi võluvõti kõigega hakkama saamiseks.

alati juhindunud. Mulle hakkasid igasugused ettetulevad takistused isegi meeldima, lahendusi otsida ja leida on ju väga kihvt,“ ütleb ta. Muusik kinnitabki, et saab nüüd kõigega ise hakkama: ta teeb süüa, juhib spetsiaalselt temale kohandatud autot jne.

Felixi sõnul on inimesed tegelikult väga abivalmid ja tal ei ole ka tõrget abi paluda, kui selleks vajadus tekib. „Mõnel inimesel on sellega probleeme, aga mitte mul. Kui palud avatult ja sõbralikult, aidatakse alati. Sa saad ju vastu seda, mida sa annad,“ ütleb ta.

Felixi hinnangul ei peaksid inimesed keskenduma sellele, mida pole. „Inimesed näevad ikka seda, mis on puudu, nad ei näe seda, millised on võimalused. Kui inimesed ei mõista, millised võimalused on olemas, kas see ei ole omaette puue?” arutleb mees.

ÄRGE PAKKUGE MULLE

MIDAGI MUUD!

Kuidas nelja-aastasel käteta poisil metsasarve õppimise soov tekkis, sest just selles eas sündis tema peas esialgu utoopiline idee, ei oska Felix öelda. „Meie peres ei tegelenud keegi muusikaga ja vanemad ei viinud mind ka kontserdile, kus oleksin saanud metsasarve näha ja kuulda. Vanemad ei saanud algul arugi, millest ma räägin ja milline see pill üldse välja näeb,“ kehitab noormees õlgu.

Felixi põhimõte mitte kunagi alla vanduda on teda lennutanud muusikamaailma tippu. „Kui on raske, mõtlen, et mul on kaks võimalust: kas lõpetada või rühkida edasi ja võita,“ avaldab muusik.

Maailm on täis kurjust ja julmust. Felixi eesmärk on pakkuda oma muusika ja peatselt ilmuva raamatuga inimestele lohutust ja julgustust. „Kahtlemata oleme kõik erinevad, aga lõppkokkuvõttes tahavad kõik inimesed olla armastatud, olla vabad, olla võimelised ise oma eluteed valima. Mina olen otsinud võimalusi ja ma tahan ka teistele näidata, et alati on lahendus,“ ütleb Felix.

Mulle väga meeldib teiste lugusid kuulata. Taksoga sõites kuulan alati, mis juhid pajatavad. Inimeste lood on väga põnevad ja harivad

Sellest hoolimata vanemad kätt ette ei pannud, vaid viisid pere ainukese lapse hoopis Saksa napilt üle saja tuhande elanikuga väikelinna Göttingeni muusikakooli, et uurida, kas kohalikus haridusasutuses üleüldse on metsasarve õpetajat. Õnneks leidus. Felixit nähes pakkus õpetaja, et poisi jaoks oleks vast lihtsam õppida klaverit või hoopis trumme, kuid õpetaja ettepanek ajas väikesel poisil karvad turri. „Minu eesmärk oli mitte lihtsalt pillimäng, vaid just metsasarve mängimine,“ meenutab Felix naerdes.

PÕGENES MUUSIKASSE

Õppimine on raske ja aeganõudev, kuid Felixi jaoks oli veel kordades keerulisem. „Õppisin enne pilli mängima kui lugema,“ teatab ta rõõmsalt. Kõigepealt, et saaks pillist üldse heli kätte, kuid veel raskem oli siis, kui teised õpilased said kasutada heli tegemisel käsi. „Metsasarve mängides paned ühe käe kõlalehtri ette, et muuta heli tooni, ja teise käe sõrmedega vajutad sõrmiseid. Pidin välja mõtlema, kuidas samu helimuutusi varvaste, huulte ja õhuga esile kutsuda,“ meenutab Felix. Jalgadel pilliharjutamine oli muusiku sõnul algusest peale lihtne.

Muusikatarkus ja tehnilised oskused tulid väga aeglaselt, kuid pilliõpetaja oli temaga väga kannatlik. „Alguses suhtuti minu ponnistustesse kui lihtsalt lapse hobisse – las tegeleb, see

MILLIST MUUSIKAT

PILLIKUNSTNIK ISE

ARMASTAB KUULATA?

„Ei ole õiget ega valet muusikat. Kui kontserdil oleks ka vaid viis inimest, saab igaüks neist viiest erineva emotsiooni, idee ja mälestuse –see muudabki muusika väga ilusaks,“ selgitab Felix.

„Nii et lõppkokkuvõttes pole ka oluline, mida ma muusikast arvan, sest mul on näiteks ka Eestis mängides ettekujutus, et mängin enda jaoks tasakaalu, sest mul on neist paladest just sellised „muusikapildid“ meeles. Minu lood on minu pildid ja pole vaja, et teistel oleks samad lood ja pildid, me pole copy-pasteinimesed, meil kõigil on oma lugu,“ lisab ta.

teeb ta rõõmsaks. Keegi ei sundinud mind ega oodanud minult midagi,“ lausub Felix.

Suhtumine muutus, kui Felixi plaan aina kasvas ning ta jätkas õpinguid Hannoveri muusika-, teatri- ja meediaakadeemias. „Õpetaja ütles otse, et see on tore hobi, aga ma peaksin mingi teise töö endale valima, et minust küll professionaalset muusikut ei saa, käteta ei suutvat ma õigeid helisid mängida.“ Felix ei lasknud end teiste arvamustest heidutada – temal oli eesmärk ja unistus, mille ta kavatses nui neljaks ellu viia. „Ma teadsin täpselt, mida teha tahan ja milline mu elu peaks olema – eriline,“ räägib ta.

Ka Felixi raske lapsepõlv ja kesine suhe vanematega innustasid teda edasi rühkima. „Võib öelda, et muusika oli võimalus põgeneda kodukohast, näha maailma ja suhelda teiste inimestega. See motiveeris mind kõvasti tööd tegema,“ tunnistab ta. Kooliajal oli üsna tavaline, et Felix harjutas iga päev kaheksa tundi jutti. Muusika oli see, mis aitas tal põgeneda nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Praegusel ajal ta oma vanematega kuigi sageli ei suhtle.

ÕNNELIKU MUUSIKU MÕJU

„Astun lavale, sest tahan inimesi õnnelikuks teha. Tahan, et minu mängitud muusika tekitaks emotsioone,“ viib mees jutu mujale. Esimesed ülesastumised ei sujunud. Felix meenutab üht esinemist Saksamaa Noorteorkestriga, kui ta oli 14-aastane. „Mängisin jubedalt. Nooremana oli minu jaoks tähtis, et kõik oleks ideaalne, tookord oli mul väga raske seda olukorda alla neelata,“ naerab ta. Sellest enamgi häiris teda asjaolu, et ta ei saanud aru, miks nii juhtus. Kindlasti oli tal esinemisnärv sees, kuid siiski poleks ta osanud arvata, et nii halvasti mängib. Kulus pea aasta, et välja mõelda ebaõnnestumise põhjus. „Kodus mängisin toas, kus oli soe ja paks vaip maas, küllap ma seostasin seda alateadlikult mugavusega,“ selgitab mees. Ta kolis harjutama puitpõrandaga vannituppa, kus on samad olud nagu laval. „Kui ebamugav see oli ja kui hirmus akustika, aga harjutasin seal, kuni harjusin,“ naerab muusik. Sellest saati pole ta laval ebaõnnestunud. Mis ei tähenda, et ka tema ei põeks siiani vahel stressi ja väsimust.

„Seda on korduvalt juhtunud,“ tunnistab ta. Eriti selgelt mäletab Felix aastaid 2021 ja 2022, kui tal oli õnn salvestada oma esimene plaat, mis võitis mitmeid auhindu. „Andsin Stuttgardis sümfooniaorkestriga live-kontserdi,“ jutustab Felix. Saal oli puupüsti rahvast

Felix Klieser

täis, kõik ootamas ideaalset ja vaimustavat etteastet. „Olin väga närvis, tundsin end kohutavalt. Kui lavalt maha tulin, ütlesin oma tiimile, et see oli kõige kohutavam asi mu elus. Ükskõik kui palju raha ma sellega ka ei teeni, ma ei taha seda enam läbi elada,“ meenutab ta. Piiride lähedal on Felix korduvalt kõndinud, kuid soov mängida muusikat ja pakkuda inimestele õnnelikke hetki on kõik need stressirikkad hetked üles kaalunud.

„Sellistel hetkedel küsin endalt, kas lõpetan või üritan edasi. Võimalusi on kaks: kas võidan või jätan kõik tegemata ja jään ilma ka kõigest heast,“ tunnistab Felix.

LUGU ON TÄHTIS

On kerge ette kujutada, kui suurt eeskuju ja mõju Felix oma positiivse ellusuhtumise ja järje kindlusega avaldab. „Nüüd, vanemana on minu jaoks tähtsam, et laval mängides tunneksin, et publik on rahul ja õnnelik. Kõik ei peagi olema täiuslik ja veatu, see peab mind ennast puudutama ja seeläbi mõjub see ka publikule positiivselt. Ja kui keegi ütleb, et talle see kontsert ei meeldinud, on seegi aktsepteeritav – kõik ei saa kõigile meeldida. Mina olen andnud endast parima ja see on tähtis,“ selgitab Felix.

mistel kohalike inimestega suhelda. „Taksoga sõites kuulan alati, mis juhid pajatavad. Inimeste lood on väga põnevad ja harivad,“ avaldab ta.

Felix on alati valmis uusi asju õppima ja kogema. „Õpin iga päev midagi uut. Praegu tegelen raamatu kirjutamisega,“ ütleb ta. Felix on kogunud oma kogemused, läbielamised ja lood nüüd ka raamatuks. Ta loodab, et tema lugu inspireerib ja motiveerib lugejaid julgelt ja uudishimulikult edasi liikuma. „Et iga lugeja mõistaks, et kõikidele probleemidele on lahendus,“ lausub Felix.

MÄRK MAAS

Jah, see on tõsi, Felix Klieser on jätnud märgi maha ja nii erineval moel. Eneseanalüüs, sihikindlus ja töökus on lennutanud muusiku tippu ja erinevatesse maailmanurkadesse. „Pole sihtkohta, kuhu ma minna ei tahaks. Kõik kohad on erinevad ja tuleb leppida, et kuskil pole näiteks saksa täpsust või pagas hilineb – kõike on juhtunud. Olen õppinud püsima rahulikuna,“ ütleb Felix.

Kümne aastaga, mil Felix on sooloartistina esinenud, on tema oskus stressiga hakkama saada paranenud ja esinemine on hakanud meeldima. „Isegi kui midagi juhtub, ei ole sellel üldse tähtsust. Keegi ei tule sulle ütlema, võibolla ei märkagi, kui mõni noot või heli pole ideaalne. Tähtis on hoopis lugu, mida jutustan, ja et jagan oma mänguga inspiratsiooni,“ räägib muusik.

Lood on kõige alus, kinnitab Felix mitmel korral. Seetõttu meeldib talle väga oma esine-

FELIX KLIESER TRIO

Felix Klieser trio esineb 31.10. kell 19 Pärnu kontserdimajas, 1.11. kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 2.11. kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis

Novembri alguses on Eesti publikul võimalik Felixit kuulda Estonia kontserdisaalis. „Ootan Eesti kontserti väga, eriti rõõmustab, et see toimub talve hakul. Mulle meeldib talv, külm ja lumi,“ üllatab Felix. Tema kirjeldus krudisevast lumest, langevatest helvestest ja krõbekülmast õhust loovad ka kõige talvevaenulikumal inimesel imelised pildid silme ette. „Eelmisel aastal sadas minu kodukohas vaid ühel päeval lund ja seegi sulas kohe,“ lausub muusik. See Felixi unistus saab loodetavasti täidetud ilusas lumises Eestis.

Muusiku teekonda pole ükski takistus peatada suutnud ja vaevalt, et keegi enam Felixis ja tema võimekuses kahtleb. Auhinnad ja tunnustused viitavad sellele: aastatel 2008–2011 oli ta Saksamaa üks oodatuim riikliku noorteorkestri liige, ta võitis 2016. aastal maineka Leonard Bernsteini auhinna, on salvestanud mitmeid kõrgelt hinnatud albumeid (sealhulgas tema 2013. aasta debüüt Reveries ja 2019. aasta Mozarti metsasarvekontsertide esitus koos Camerata Salzburgiga) ja oli kaks aastat residentuuris Bournemouthi sümfooniaorkestri juures. „Mu elu on tegelikult väga ilus,“ kinnitab Felix.

Selver armastab maitsvat kodumaist toitu ja suurepärast muusikat.

KLAVER

23.-27. OKTOOBER

Festival KLAVER pakub avarat repertuaari suurepäraste pianistide esituses. Festivali keskmes on naispianist. Kui moodsas ühiskonnas on palgalõhe ja sookvoodid kuum teema, siis 19. sajandi üks kuulsamaid pianiste Clara Schumann oli kaheksa lapse ema. Maailma tipppianistide seas on praegu arvukalt naisi, alustades Martha Argerichist ja jätkates Olga Kerniga, kes on tänavuse festivali peaesineja. Eesti pianistidest saab kuulda laia haardega pianisti-heliloojat Kirke Karjat.

Salongilikul galakontserdil „Klaveril ainult tüdrukud!“ kõlab meie naispianistide esituses tuntud naisheliloojate parim looming. Sooloõhtu annavad tuntud Iisraeli pianist Elena Bashkirova ja Eestis resideeriv läti päritolu küps meister Dina Yoffe.

Festivali kunstiline juht Age Juurikas

Kontserdid Estonia kontserdisaalis

Kell 18.00 kontserdieelne vestlus „Naise roll ühiskonnas” K 23.10 N 24.10 R 25.10 L 26.10 L 26.10 P 27.10

Elena Bashkirova klaver, Saksamaa

Kell 18.00 kontserdieelne vestlus

„Klaverõhtu kui kunstivorm – 200 aastat”

Kirke Karja klaver

Olga Kern klaver, USA

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester • Dirigent Neeme Järvi

EESTI DRAAMATEATRI ETENDUS

Kell 18.00 kontserdieelne vestlus „Klaveri piiridest või nende puudumisest” SOLIST

Laval: Kersti Kreismann • Märten Metsaviir • Kirke Karja

Klaveril ainult tüdrukud

Sofia Khvichia • Tähe-Lee Liiv • Kadri-Ann Sumera

Kristiina Rokashevich • Piret Mikalai • Maila Laidna • Tiiu Sisask

Kärt Ruubel • Karolina Aavik • Age Juurikas

Kell 18.00 kontserdieelne vestlus „Paguluse ohvrid ja viljad” Dina Yoffe klaver, Läti

Age aeg - PIANIST NAISE RÕIVASTES

Age Juurikat kuulates kostab kõik imeliselt lihtne: kõnelgu ta siis muusikaliste lausetega ja noodikobarais või inimkeeli ja sõnadega, mis kohtumiseks plaanitud tunni tihedalt täis tikivad. Ta on konkreetne ja kannatlik. Ja tal on elus palju kordi väga vedanud. Kuid naise võimalustest ses mehises maailmas tuleks

Age meelest siiski veel meil kõigil ja laiemalt kõnelda. Ning seda ta kohe algaval klaverifestivalil ka teeb.

Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: SADU-TRISTE JUURIKAS

„Ma ei unista enam,“ tunnistab Age ja lubab, et võtab elus tänulikuna vastu kõik, mis tuleb. See pole pelgalt suusoojaks öeldud, tänutunne ongi üks läbiv joon ta elus. See on kohati isegi tugevam kui tema intuitiivselt iseteadlik hoiak kõiges, mida teeb, tunneb või interpreteerib.

Age usub, et vajab aeg-ajalt (ka kunsti puhul) karme kogemusi. Nii pühendab ta totaalse filmihulluna oma aega regulaarselt maailmakinole ja neile linateostele, mis korralikult raputavad. Analüüsijana on talle alati oluline mõista protsessi, näiteks filmikunsti ning kaadritaguse maailma vastu on temas kõige suuremat huvi äratanud režissöör Lars von Trieri looming. „Jah, ta on olnud üks mu suuri jumalusi,“ tunnistab pianist, tänutunne pausi kandmas.

Omal moel ja mitmekihiliselt on Age tänu võlgu ka pianist Vardo Rumessenile. „Hindan teda väga kui persooni, kes meie kultuuri nimel ja selle heaks väga palju päriselt ära tegi. Seda nii meie muusikas kui ka ühiskonnaelus laiemalt,“ alustab Age ja räägib loo. „Mõnikümmend aastat tagasi ei olnud eesti autorite loomingu esitamine sugugi nii tavapärane nagu tänapäeval. Kui nõukogude ajal oli ette nähtud riiklik programm, kuhu kuulusid teosed, mis telliti, loodi ja salvestati kohe, siis taasiseseisvunud vabariigi algusaegadel ja veel millenniumi vahetusel meie oma heliloojaid vabatahtlikult nii palju ei mängitud. Kui hakkan järele mõtlema, siis vabatahtlikult teistsuguse kava valimine ei olnudki justkui teema. Vardo aga käis kõige selle taustal oma tuima ja hooti väga suurt piinlikkust tekitava järjepidevusega meile, noortele muusikutele südametunnistusele koputamas. Ning muudkui rääkis aga Mart Saarest, Rudolf Tobiasest ja Eduard Tubinast. Oli ta ju pikaaegse traditsiooniga festivali „Tubin ja tema aeg“ kunstiline juht, sh ka festivali algataja. See on täitsa uskumatu, keda kõike ta Eestisse kokku tõi.“

Age tutvus Rumesseniga Pärnus koolidevahelisel klaverikonkursil. „Sain tookord esimese koha ja mäletan, kui heatujuliselt ta seal minuga vestles. Tagantjärele olen mõelnud, et ta pani mulle siis justkui silma peale, sest korraga hakkas avanema uusi võimalusi ning ühel hetkel kukkus mulle sülle esimene Neeme Järvi nimeline auhind, mille taga oli tegelikult Vardo.“

Preemiarahast sai stardikapital, mis aitas

täita noore muusiku suure unistuse – Age pääses 2004. aastal Moskvasse õppima. Ta on siiani veendunud, et pianisti jaoks oli tollane Moskva Riiklik Konservatoorium üks põnevamaid kohti, kus ennast leida ja arendada. „See oli hea kool, kuhu tuldi ka välismaalt õppima, soovisin aastaid, et võiksin kunagi just professor Vera Gornostajeva juures õppida. Tagantjärele mõeldes näen, et mu elus oli just sellist lähenemist ja vene koolkonda tol perioodil väga vaja. Ükskõik kui kurb see täna ei tundu – me peame natuke nendes kategooriates mõtlema. Tänaseks on muutunud nii aeg kui ka riik, professoritest rääkimata,“ ohkab ta.

Ka Age ise on muutunud ajast, mil kolmesena esimest korda klaveriklahvideni küündides need harmoonilisse kooskõlla vajutas. Kas tõesti ongi kõik läinud tõusvas joones?

„Oi, ei-ei – no see algus oli mul nii karvane, kui üldse olla saab. Tegelikult oleksin äärepealt üldse pooleli jätnud selle teekonna, mind kohe üldse ei huvitanud vahepeal,“ raputab Age ägedalt pead.

Ta kasvas muusikute perekonnas ning vahest mängisid oma rolli ka võrokesest isa ning väidetavalt juudisoost ema temperament. „Ilmselt jäid emal mingid ambitsioonid teostamata – nii elas ta neid minu najal välja ja see on üks hullemaid asju, mis lapsega juhtuda saab. Sest muusikakeskkooli eelklassist kuni viiendasse välja logistasin ma puhtalt ande pealt, aga siis tuli tööd hakata tegema,“ räägib pikaaegse kogemusega EMTA ja MUBA õppejõud.

1991. aastal töötasid Kivimäe mändide all asunud muusikakeskkoolis „väga võimsad daamid“. „Näiteks Tiina Kurik, kes oli Kalle Randalu klaveriõpetaja. Või Maigi Pakri ja Ülle Sisa ning muidugi Merike Bürger, kelle juurde mina õppima sattusin,“ loetleb Age ja räägib taas loo. Seekord sellest, kuidas elati Mustamäel.

„Üle kortermaja koridori elas üks tädi, kes meid vennaga hoidis, kui ema-isa filharmoonias tööl olid. See hoidjatädi oli ka juhtumisi filharmoonia võtmetädi ehk valvur ja ükskord oli mu ema temalt küsinud, et kas ta teab soovitada kedagi, kelle juurde võiks lapse klaverit õppima panna, võtmetädi lubas lahkesti Kalle Randalu käest küsida. Kalle oli soovitanud laps ainult Merike Bürgeri juurde panna.“

Nii sattus varateismeline ingellikult südamliku ja imearmsa inimese juurde, kes kõige tipuks oli ka parim algõpetuse õpetaja. „Kuid mina ei saanud aru, mida minult taheti ja miks ma pean seda kõike tegema. Nii sai

minust selline viis-miinus-õpilane, kes kedagi ei huvitanud, sest mingi priimus ma ju polnud,“ meenutab ta. Riigipiirid avanesid, see andis hinnatud klaveripedagoogidele võimaluse mh Soome täiendusele ja tööle minna. 11-aastasest Agest sai kui trahvilöök, mis igal kuul uue õpetaja tööplaanis maandus. Järgnesid popipäevad, harjutamine jäi unarusse, kuni ülekäte läinud plika ema lõpuks teatas, et „nüüd aitab, sest tema rohkem ei jaksa“.

Oli põhjus trotsis või pikas suvevaheajas, kuid sügisel tõstis uus õpetaja Toivo Nahkur tüdruku nattipidi klaveri taha, valis noodid ja Age hakkas nagu võluväel harjutama. Teinekord tegi ta seda palumata isegi kuni 12 tundi jutti. Muidugi võttis järjepidevuse tekkime veel aega, kuid pisitasa sai Age mänguoskus jalad alla.

„Pianistil on väga raske elukutse ja tipptase väga kõrgel. Seal ei piisa, et oled väga hea. Sa pead olema igakülgselt vaimustav ja teekond selles suunas on erakordselt huvitav,“ kinnitab Age. Huvitavaid kogemusi on tal ridamisi. Kas või see, mida ta ise nimetab „oma suureks rumaluseks“ ja mis viib meid Sibeliuse akadeemia õpiaega.

„Olin tollal 19-aastane ja oma täiskasvanuks saamise kriisis nii sügaval sees, et ei osanud mitte kuidagi hoolida teadmisest, et mul on võimalus õppida kahe toonase Soome parima õpetaja juures. Käisin minimaalselt tundides, jah, see kõlab koledasti, kuid olen aus öeldes, et raiskasin oma esimese Erasmuse programmiraha lihtsalt ära,“ tunnistab ta. Vaikib viivu, kuni lausub: „Mul on niivõrd kahju...“

Milles aga seisneb see kriis, mis noorest klaverimängijast hinnatud pianisti teeb ja kuidas sellest läbi tullakse?

„See kõik tekib keskkonnas, kuhu ihkad ja kuhu sattudes korraga taipad, et keegi ei istugi sinuga tunde ega pane sulle lusikaga putru suhu. Enne oled ju saanud kellegagi koos harjutada ja analüüsida, nüüd tuleb aga üksi toimetada ning kõigele lisaks veel üüri ja olmega majandada. Ühtäkki tekib tohutu vastutus ja meeletu kiirus, seda kõike pole sul kellegagi arutada,“ lausub Age mitmeaastast kriisi kirjeldades. Soomele järgnes Saksamaa ja seejärel viis aastat kestnud õpinguperiood Venemaal.

„Alles Moskvas oli mul võimalik oma kriisis rohujuure tasandini minna ja tekkinud pundar lahti harutada, sest neil oli selline süsteem, et professori kõrval töötasid sinuga ka assistendid, ja üks neist, prof Gornostajeva assistent, samuti suurepärane pianist, Sergei Glavatskihh võttis minu jaoks aega. Mäletan ühte lausa kolme-

KAS TEADSITE, ET AGE JUURIKAS …

… õppis keskkoolis Rahmaninovi kolmanda kontserdi II ja III osa suurest vaimustusest paari päevaga pähe käib meelsasti pikamaajooksu jooksmas on melomaan ja tema kirg on leida põnevat alternatiivmuusikat, sest see on ürgne, võimas ja ilus, ning aitab tal klassikalises muusikas värske olla

… on mänginud mõttega, et temast saab kord filmitegija armastab õuna süüa

… pidi alustama juba eelkoolis Lepo Sumera juures kompositsiooniõpinguid, sest oli loonud mõned Bachi stiilis palad, kuid ootamatult tekkinud valehäbi tegi sellele kiire lõpu

Age Juurikas

tunnist tundi, kus me lihtsalt arutasime ja ühtäkki hakkasin teadvustama kõike, mida teen, sedapidi hakkasin üles ehitama oma muusikumõtlemist. Nii sain lõpuks öelda aitäh ka Neeme Järvile, kui tee meid lõpuks muusikutena kokku viis, sest tema toetuseta ei oleks minul ja mu vanematel 8000-dollarilist aastatasu kuskilt võtta,“ teeb Age pausi ja pistab köhakommi suhu.

„Jah, see on tõesti kohati julm, ja väga maskuliinne maailm, sest sa pead nii ennast kui ka teinekord teisi salgavalt lihtsalt rühkima ja võtab aastaid, et jõuda üldse punkti, kust ehk natukene midagi kaugel eespool seisvast märgist paistma hakkab. Kuid on üks asi, mis mulle meeletult meeldib – muusika! Olen tohutu melomaan ja võib-olla ongi mind sel teel hoidnud üksnes suur armastus erinevate teoste vastu. See, et olen pidevalt armunud mingisse klaveripalasse või suurvormi. Kolmeteistkümnendast eluaastast saadik olen neid ahminud ja kuidagi on need noodid ja see muusika mind üle tormise ookeani kandnud. Muusika on olnud ka mu teraapiavorm, ja mis peamine – tiivustava klaverirepertuaari

varamu on lõputu. Iga kord kui arvad, et nüüd on leitud ja mängitud juba küll, tuleb uus teos, mis motiveerib. Tundub, et see ei lõppegi ära. Väljakutseid on endiselt, sest harjutamise teeb keerukaks omanäolise rõhuasetuse leidmine.“

Üks väljakutsetest ootab Aget sel sügisel –temast on saanud XIV klaverifestivali* kunstiline juht. Huvitav on siinjuures, et see pianist Lauri Väinmaa ellukutsutud klaveripidu on esmakordselt pühendatud naispianistidele ja -heliloojatele.

„Selle kava koostamise üle tunnen isegi omamoodi uhkust,“ tunnistab kunstiline juht. Ta toob välja näiteks Ester Mägi klaveriteose „Vana kannel“.

Ehkki rahvusvahelisena toimuv festival on majanduslikel põhjustel varasemast väiksem ja meie üks parimaid, Irina Zahharenkova, viibib samal ajal hoopis USAs, on publiku rõõmuks kohal Kadri-Ann Sumera, Tähe-Lee Liiv ja Kristiina Rokaševitš. Noorematest esinevad Sofia Khvichia ja Piret Mikalai, kel mõlemal küll veel õpingud pooleli, kuid kunstilise juhi sõnul on nad juba väga head pianistid. Lavale astuvad kaks klaveriduot – üks neist on juba

*Festival KLAVER, üks Eesti tähtsamaid klassikalise muusika festivale, toob Estonia kontserdisaali lavale võrratud klaverikunstnikud Eestist ja välismaalt. Kõrge tasemega interpretatsioonides kõlavad nii tuntud šedöövrid kui ka põnevad taasavastused klaveriliteratuuri rikkalikest varasalvedest. Festival toimub üle aasta.

väga edukalt tegutsenud ja rahvusvahelistel konkurssidel ka esikohti saavutanud duo Maila Laidna ja Tiiu Sisask. Teine, omamoodi üllatusduo, toob esmakordselt publiku ette Kärt Ruubeli ja Karolina Aaviku.

Pianist Age Juurikat saab publik kuulata festivali galakontserdil „Laval ainult tüdrukud“, kus tema esituses tuleb ettekandele ameerika helilooja ja pianisti Amy Beachi (1867–1944) „Ballaad“. „Mind kõnetab fakt, et ajal, mil Amy teoseid esitasid orkestrid, ei olnud ameerika naistel veel valimisõigust,“ märgib kunstiline juht.

„Mulle tehtigi ettepanek klausliga, et tuleks naistefestival. Mõte tundus väga huvitav, ehkki alguses häiris mind pisut feministlik toon –mul endal ei ole kunagi pähe tulnud soopõhiselt klaverimängule ja -repertuaarile läheneda. Tahaksin isegi vastupidi öelda. Kuid samas annab see naisekesksus praegu võimaluse tuua kavva üks vestlusring, kus me neid teemasid –naise kohta ühiskonnas – pisut arutame. Ehkki see ei ole festivali põhirõhk, avaneb nüüd hea võimalus kõnelda kasvõi palgalõhest,“ lausub Age. „Samas ei ole enda puhul iial mõelnud ega tundnud, et olen midagi saanud või millestki ilma jäänud sellepärast, et olen naine. Teadvustan siiski, et olen hästi maskuliinsel alal.“

Festivali galakontsert on pühendatud Clara Schumannile (Clara Wieck) ja Fanny Mendelssohnile. „Nad mõlemad on ajalukku läinud kõige kuulsamate naispianistide ja -heliloojatena, Clara oli seejuures 8 lapse ema. Kuidas ta kõike suutis koos hoida ja ühendada, seda ei kujuta mina küll ette,“ tunnistab Age imetlevalt. Tal on teisigi eeskujusid.

„Üks, kes mind palju mõjutanud, on maailmakuulus hispaania pianist Alicia De Larrocha (1923–2009). Ta oli väikest kasvu naine, hästi pisikeste kätega, aga temas oli midagi raudset ja samas vahemerelikku sarmi. Ma ei ole kunagi varem mõelnud temale kui naisele, vaid kui tipp-pianistile, kelle esinemine on elamuslik. Või näiteks praegune megastaar Yuja Wang (snd 1987) – hiina pianist, kellele ei ole maailmas praegu võrdväärset. Temalgi on hästi väikesed käed, kuid ta mängib, nagu tuleks teiselt planeedilt, olles tehniliselt ja mänguprotsessis teosest niivõrd võimsalt üle, et see pakub kuulamis- ja vaatamiselamuse. Samuti ei saa mainimata jätta Martha Argerichi (snd 1941), kes on klaverimaailma tõeline jumalanna. Jah, vahel mõtlen neile, aga ennast kellegagi võrdlema ma ei kipu,“ kõlab aus vastus.

Tegevmuusikuna usub Age, et ta on jätkuvalt teel, kuid julgeb ka tunnistada, et mõni mõte jääbki vaid unistuseks.

„Enam mul ei ole ambitsiooni karjääri nimel tohutut hüpet teha, kuid mul on jätkuvalt suur isu ja uudishimu uute, seni avastamata teoste järele või soov mõne dirigendi või orkestriga koos mängida või vaimustuda mõnest veel proovimata saalist. Nooremana unistasin, kuidas annan Carnegie Hallis soolokontserdi, aga selles elus nii ilmselt ei lähe. Kutse sinna oleks erakordselt suur au, seda enam, et ühelegi Eesti pianistile ei ole seda veel osaks saanud. Muidugi tean, et seda saali saab suure raha eest üheks õhtuks ka osta, nii on tehtud, kuid minu unistuses käib sinna lavale jõudmine teisiti.

Muusika on olnud ka mu teraapiavorm, ja mis peamine – tiivustava klaverirepertuaari varamu on lõputu.

Olen kindlasti veel teel, ma ei ole veel endaga rahul. Soovin areneda ja väga palju mängida. Ka neid teoseid ja paremini, mida olen juba teinud. Ühe sooloplaadi mõte on mul tegelikult ka praeguseks tekkinud... Usun, et Vardo Rumessen vaatab mind pilvepiirilt mõnusa muigega, sest kord oli aeg, mil jooksin ta eest ära, kui ta jälle oma Tubina-nootidega tuli. Nüüd aga võtan kõik need vabatahtlikult ette. Selle helilooja teostes on tugevale eestlusele lisaks omamoodi tumedus, pikad kulgemised ja omanäoline intensiivsus – praegu tunnen, et olen valmis ja küpsem neid esitama kui 20-aastasena. Ja see ongi huvitav,“ tõdeb pianist.

Festival KLAVER toimub 23.-27. oktoobrini Tallinnas Estonia kontserdisaalis.

Keelpillifookus

L 30.11

kell 19.00

Estonia kontserdisaal

P 1.12

kell 17.00

Estonia kontserdisaal

T 3.12

kell 19.00

Jõhvi kontserdimaja

K 4.12

kell 19.00

Henning Kraggerud

Henning Kraggerud viiul • Petter Richter kitarr

Keelpillikvartett Meta4

Vanemuise kontserdimaja

N 5.12

kell 19.00

Estonia kontserdisaal

L 7.12

kell 19.00

Estonia kontserdisaal

Tomas Djupsjöbacka tšello

Kooskõla

2

Katariina Maria Kits viiul

Marcel Johannes Kits tšello

Kooskõla2

Katariina Maria Kits viiul

Marcel Johannes Kits tšello

Antti Tikkanen viiul • Minna Pensola viiul • Atte Kilpeläinen vioola

Kooskõla2

Katariina Maria Kits viiul

Marcel Johannes Kits tšello

Nemanja Radulović viiul • ansambel Double Sens

Radulović ja Double Sens

Radulović & Double Sens

Beethoven. Viiulisonaat nr 9 A-duur op. 47 „Kreutzer“ (seade kammerorkestrile N. Radulović)

Bach. Chaconne partiitast nr 2 d-moll

Bach. Viiulikontsert d-moll

L 7. DETSEMBER 19.00

Estonia kontserdisaal

Prantsusmaa

Esimest korda Eestis astub Estonia kontserdisaalis 17. oktoobril üles Londoni Filharmooniaorkester, kes on koostööd teinud pea kõigi 20. ja 21. sajandi suurimate dirigentidega, nagu Herbert von Karajan, Otto Klemperer, Wilhelm Furtwängler, Arturo Toscanini, Riccardo Muti ja Esa-Pekka Salonen.

Tekst: KAI KIIV I Fotod: LUCA MIGLIORE, MARK ALLAN, KAUPO KIKKAS

1945. aastal EMI produtsent Walter Legge initsiatiivil kasvavale koduturule suunatud salvestusorkestrist on tänaseks kujunenud Briti üks tuntumaid sümfooniaorkestreid, kelle peadirigent on 2021. aasta septembrist noor, tõusev soome täht Santtu-Matias Rouvali, kes on tuntud oma ekspressiivse, isegi veidi balletiliku dirigeerimisstiili ning taltsutamatu energia poolest. 1995. aastast on orkestri kodulava Londoni südames asuv Royal Festival Hall, ent orkestril on residentuurid ka teistes kontserdisaalides ning festivalidel üle terve Inglismaa. Filharmooniaorkestri rahvusvahelisest mainest rääkides põhineb see kindlasti erakordsel, pea 80-aastasel salvestuspärandil, mida on viimasel kümnendil jõudsalt jätkatud digitaaltehnoloogia vallas, tänu millele on avanenud võimalus orkestrit tutvustada sadadele tuhandetele inimestele üle terve maailma. Näiteks Spotify’s kuulab orkestrit igal kuul üle ühe miljoni kuulaja, samuti on orkestril vägagi elujõuline, üle 126 000 tellijaga YouTube’i kanal, kus saab vaadata tasuta kontserte, aga ka intervjuusid artistidega ja dokumentaalfilme. Orkester esineb sageli BBC Raadio 3s. Digitaalprojektid ja publiku kaasamine on olnud sedavõrd muljetavaldav, et selle eest on pälvitud tervelt neli Londoni Kuningliku Filharmooniaühingu auhinda. Orkester on esinenud pea kõikjal Euroopas, Aasias ja Ameerikas. Orkestril on ka oma noorte artistide programm, mille eesmärk on eelkõige uue põlvkonna instrumentalistide, heliloojate ja dirigentide, aga ka klassikalise muusika mitmekesisuse arendamine.

Milles seisneb Filharmooniaorkestri kunstiline eripära?

Orkestri kauaaegseim liige, 1983. aastal 21-aastaselt viiuldajana tööd alustanud Julian Milone, kes tänu oma pikale tööstaažile orkestrit läbi ja lõhki tunneb, ütleb, et unikaalne on mitte pelgalt orkestri kõla, vaid kogemuspagasi rikkus. Orkestri 80-aastase ajaloo jooksul on seda juhatanud ainult head ja väga head dirigendid, sama võib öelda solistide kohta. Orkestri diskograafia, eriti plaaditööstuse kuldajal, 1950.–1970. aastatel tehtud salvestused, on elav tunnistus tähtede plejaadist, kes kõik orkestrile heas mõttes on oma pitseri vajutanud. Milone on veendunud, et nende artistlik olemus on muutunud osaks orkestri DNAst: „Mängijad küll vahetuvad, ent teised, kes jätkavad, kannavad kogemuse uutele edasi.“ Nõnda ei peitugi orkestri ainulaadsus pelgalt ühes või

teises konkreetses aspektis, vaid pigem üleüldises tunnetuses, mida võimalus parimate dirigentidega koostööd teha on aastate jooksul aina süvendanud ning lihvinud. „Oma pika karjääri jooksul pole ma kunagi õppimast lakanud ning kõik need suurepärased viiuldajad, pianistid ja dirigendid, kes orkestri ees esinenud, on mind õpetanud enam kui mu kooliaegsed viiulipedagoogid,“ nendib ta.

Oluliseks peab Milone ka fakti, et Londoni Filharmooniaorkestri uusi liikmeid ei vali dirigent ega keegi kolmas isik, vaid valivad orkestrandid ise. Mõistagi ei otsusta nad üksnes väga heade instrumentalistide kasuks, vaid eelistavad „vanade“ orkestrantidega sarnase muusikatunnetuse ja tundlikkusega mängijaid. „Selles mõttes otsustame oma saatuse üle ise,“ märgib Milone uhkusenoodiga hääles. See ei jää märkamata ka nendega koostööd tegevatele solistidele. Näiteks pianist Andras Schiff on tunnustavalt märkinud, et Mozarti loomingut tunnetab Filharmooniaorkester lausa imetabaselt, paremini kui ükski teine orkester maailmas.

Iseloomustamaks Filharmooniaorkestri praegust kunstilist juhti ja peadirigent SanttuMatias Rouvalit naerab Milone, et Rouvali on nagu elavhõbe. Orkestri eelmisest peadirigendist, intellektuaalse natuuriga Esa-Pekka Salonenist sootuks erinev, leiab Milone, et orkestri jaoks on see hoopis rikastav: „Mõlemad dirigendid on suurepärased, aga omal kombel.“ Milone möönab samas, et ühele noorele dirigendile on kindlasti paras katsumus nii kogenud orkestrantide ette tulla, ent Rouvali on oma tee leidnud: „Tema käe all on tore mängida, sest tema nooruslikkus on nakkav!“

Koostöö Santtu-Matias Rouvaliga on esmakordne ka Elgari tšellokontserdi solist Marcel Johannes Kitsele. Ja ehkki orkestrite nimekiri, kelle ees ta mänginud, on pikk ja muljetavaldav, möönab Kits, et esinemine koos Londoni Filharmooniaorkestriga on temagi karjääri seisukohast väga oluline, sest see on esimene Briti orkester, kellega koos ta mängib.

Kui koostöö nii dirigendi kui Filharmooniaorkestriga on esmakordne, siis kuidas see tekkis? Kits on veendunud, et kiita tuleb Eesti Kontserdi peaprodutsent Maarit Kangronit, kes ta välja pakkus: „Järelikult orkestrile mu nimi sobis ja kui mulle selline pakkumine tehti, ütlesin loomulikult jah!“

Kuna Kits on Elgari kontserti mitmel korral orkestri ees mänginud ja ka teosena on see talle väga südamelähedane, siis hirmu sellist

pakkumist vastu võtta ei olnud. Elgari kontsert on talle oluline ka sel põhjusel, et selle teosega toimus pisut enam kui kümme aastat tagasi tema toonase elu kõige olulisem etteaste solistina. Kui 2013. aasta detsembris avanes võimalus seda koos ERSO-ga Klassikatähtede auhinnakontserdil mängida, polnud see lihtsalt autasustamisüritus, vaid ERSO hooaja standardkontsert. Tollal vaid 18-aastasena tuli see teos niisiis selgeks õppida ning Kitse sõnutsi tehti koos toonase õpetaja Mart Laasiga mitu kuud tihedat tööd, sest ERSO ees dirigent Arvo Volmeri käe all üles astuda oli kahtlemata supervõimalus, aga ka suur vastutus.

Nii on Elgari kontsert Kitse repertuaaris püsinud juba üle kümne aasta. Ja ehkki vahepeal on olnud mõningad pausid, on ta seda teost ainuüksi Eestis mänginud ERSO ja Antoni Witi, Pärnu Linnaorkestri ja Jüri Alperteni, Vanemuise sümfooniaorkestri ja Risto Joosti käe all. „Elgar on mul tõesti väga detailselt läbi töötatud, nii et Londoni Filharmooniaorkestri ette astuda on üsna julge tunne.“ Kits leiab samas, et teos võib dirigendist sõltuvalt oluliselt muutuda. Elgari kontekstis eriti, sest tegu väga sümfoonilise teosega: orkestrikoosseis on teiste tšellokontsertidega võrreldes palju suurem ja orkestripartii keeruline. Ka on solist orkestriga pidevas dialoogis – orkestril pole pelgalt saatev funktsioon, vaid ta musitseerib koos solistiga. See omakorda tähendab, et dirigendi visioon mängib väga suurt rolli: „See teos pakub erinevate kõlavärvide avastamiseks ja inter-

preteerimiseks väga palju võimalusi. Dirigendi kontseptsioon peab olema tugev, täpsest käest ei piisa.“

Paradoksaalsel kombel kohtuvad solist, dirigent ja orkester esimest korda alles kontserdipäeva hommikul proovis. Kitse sõnutsi midagi erakordset selles ei ole: „Ka Kuninganna Elisabethi konkursi finaalis oli meil vaid üks proov ja see oli mõeldud nii uudisteose, Jörg Widmanni kontserdi, mille omandamiseks oli niigi vaid nädal, kui ka oma valitud kontserdi kokkumänguks.“ Kui kõik osapooled teost tunnevad ja spontaanselt reageerida suudavad, pole lühike prooviaeg takistuseks. „Proov selleks ongi, et üksteisega harjuda – et olulisemad tempomuutused oleks teada ja keerulisemad kohad läbi mängitud,“ selgitab Kits.

Mis puudutab aga teisi n-ö suuri tšellokontserte, siis Elgari kontsert on Kitse sõnutsi pärl omaette, mida ei saa võrrelda näiteks Šostakovitši I kontserdiga, kuna viimane on tehniline, virtuoosne ja puhtfüüsiliselt väga väsitav mängida. „Noored, naiivsed mängijad armastavad Elgari kontserdi kohta öelda, et see on see lihtne kontsert, sest tehniliselt pole see tõepoolest raske. Sisulises mõttes on tegu siiski elukogenud inimese loodud sügavamõttelise teosega – Elgar oli ju üle 60 aasta vana, kui ta selle kirjutas,“ mõtiskleb Kits. Esitus nõuab seega teose põhjalikku tundmist ning suurimaks väljakutseks selle puhul on laulvus –pikad, pealtnäha lihtsad meloodiad, mis nõuavad kõlavat ja kandvat tooni. „Sellesse näilisse

lihtsusse peab mahtuma hirmuäratavalt palju!“

Seda on justkui lihtne mängida õigesti, kui sooritada kõik, mis noodis kirjas. Seda enam, et Elgar on oma nägemuse väga detailselt üles tähendanud. „Tegelikult aga on seal palju enam kui vaid see, mis kirjas – kogu sisemine traagika ja nostalgia. Mängija peab suutma väljendada Elgari elukogemust.“

Loo kontekst on traagiline, napilt aasta enne kontserdi valmimist 1919. aastal oli lõppenud I maailmasõda, kus kaotas elu peaaegu miljon Briti impeeriumi sõdurit. Maailm, mida Elgar tundis, oli jäänud sõjaeelsesse aega. „See šokk ja ühiskondlik muutus kajastub ka tšellokontserdis, mis on iseloomult mitte vihane, vaid kurb ja nostalgiline, isegi alistuv ja loobuv. Ei ole lihtsalt ilutsemist, see on pigem väga emotsionaalne, eriti teose lõpus kõlav sisemine karje,“ räägib Kits.

Kas on mõni tšellist, kelle esituses Elgari kontsert on eriti sügavalt hinge läinud? Kits

LONDONI FILHARMOONIAORKESTER

Londoni Filharmooniaorkester ja tšellist

Marcel Johannes Kits on publiku ees 17. oktoobril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Kontserdi dirigent on Santtu-Matias Rouvali.

selle üle kaua juurdlema ei pea: „Yo-Yo Ma! Kui selle teose õppimist kümme aastat tagasi alustasin, võisin teda lõputult kuulata – ta oli nii võimas! Mingil hetkel sain aru, et pean kuulamisega isegi ettevaatlikum olema, muidu oleksin hakanud teda kopeerima.“ Muidugi on Kits ka teisi esitusi kuulanud, huvitav on ju teada, kuidas keegi interpreteerib: „Tekivad ka mõtted, kuidas ei peaks mängima…. Aga Yo-Yo Ma oma erilise emotsionaalsusega on endiselt hinges!“

Kui küsida Kitse lemmikkontserdi kohta, ei taha tšellist ühte ja erilist siiski välja tuua, selgitades, et lemmikkontsert on pigem see, mida ta parajasti mängib: „Püüan alati leida teosest neid aspekte, mis ta meeldivaks muudavad!“ Elgar kahtlemata on üks lemmikutest, aga peaaegu sama kaua on ta mänginud ka Dvořáki kontserti, mida samuti väga armastab. Ka Šostakovitši mõlemat kontserti on tulnud mitmeid kordi esitada, kuid nende ees on aukartus suurem põhjusel, et kontekst ja aeg, mil nad loodi, oli niivõrd hirmus. Samas möönab Kits, et meie oma ajaloost tulenevalt on Šostakovitši looming meile mõistetav: „Mulle on isegi öeldud, et taban lääne esitajatega võrreldes Šoštakovitši teoste olemust paremini.“ Omal kombel on see teda ka Elgarile lähendanud, sest ka selles kontserdis on narratiiv väga selgelt tajutav: „Igal osal on oma konkreetne tähendus, mis ei luba pelgalt nentida, et siin see või seal too karakter. Elgari puhul valust rääkides tuleb alati küsida, mis valu see on ja kust see tuleb?“

Ikooni uuestisünd.

Uus G-klass.

Alates 1979. aastast on Mercedes-Benz G-klass kehastanud automaailma ajatut ikooni. Uus G-klass pakub läbi aegade kõige mitmekesisemat mootorivalikut, tipptasemel juhiabisüsteeme ja digitaliseeritud mugavust. Säilitades oma ainulaadse off-road iseloomu ja unikaalse disaini, on uus G-klass nüüd saadaval ka täiselektrilisena.

www.mercedes-benz.ee

TANTS. MUUSIKA. VIDEO

Philip Glass klaverietüüdid

Dancing Glass

P 29. SEPTEMBER 17.00 Vanemuise kontserdimaja

N 3. OKTOOBER 19.00 Alexela kontserdimaja

Ülle Lehtmäe:

Ülle Lehtmäe on Eesti Kontserdi koolikontsertide produtsent, programmi administraator ja müügijuht ühes isikus. See töö nõuab kohati väga head koordineerimisoskust: „Kui ma alustasin Eesti Kontserdis koolikontsertide produtsendina, korraldasime aastas umbes 60 koolikontserti – nüüd läheneb see arv juba 500-le!“

Tekst: MADLI VALLIKIVI-PÄTS I Fotod: GUNNAR LAAK, ERAKOGU

Mullu toimus Eesti koolides üle 450 kontserdi, tänavu 163, aga sügishooaeg on alles ees.

Koolikontsertide programmil on mitu eesmärki: pakkuda lastele toredat ja kvaliteetset muusikaelamust, süvendades kooli muusikaõppes omandatud teadmisi, ja kasvatada tuleviku kontserdipublikut. Lehtmäe sõnul on koolid nutikad kasutama kontserte mõne olulise tähtpäeva tähistamiseks:

„Väga palju kontserte tellitakse üle Eesti rahvusvaheliseks muusikapäevaks, õpetajate päevaks ja kooliveerandi lõpupäevaks, aga ka vabariigi aastapäeva nädalaks, mil soovitakse teemakavu. Koolikontsertide programm on žanrite ja stiilide poolest väga mitmekülgne: on klassikat, poppi, rahva- ja rahvaste muusikat, pillide tutvustusi, ooperi-, filmi- ja tantsumuusikat,“ loetleb Lehtmäe. „Meil on pakkumises üle 50 kava.“

Milline on hea koolikontsert? „See peab olema hariv, vaheldusrikas, kaasav, sisaldama üllatusi ja ahaa-elamust,“ selgitab Lehtmäe, „esinejad peavad oskama lastega suhelda, selge diktsioon, karisma ja huumor on üliolulised.“ Uue hooaja kavandamisel rõhutatakse alati just suhtlusoskust, aga ennekõike peavad muusikud olema oma ala tipp-professionaalid. Lastele peab pakkuma väga kvaliteeteset kontserti. „Kui tahame, et nad tuleksid kunagi suurde saali kontserdile, ei tohi koolikontsert olla pettumus. Eduka koolikontserdi tegemine on tihti isegi keerulisem kui ühe klassikalise kammerkontserdi andmine. Koolikontsert on nõudlik žanr,“ nendib Lehtmäe.

Laste jaoks on suur sündmus, kui nad näevadkuulevad koolis inimest, keda tunnevad meediast.

Koolides käivad esinemas paljud Eesti tippmuusikud. Hans Christian Aavik ja Karolina Aavik on esitanud eri ajastute muusikat. Hansu sõbralik ja soe suhtlus lastega loob alati mulje, nagu oleksid esinejad ja kuulajad eakaaslased. Sten Heinojal on samuti ülimalt hea oskus luua kontakt lastega. Tema kontserdid on ühtviisi põnevad ja nauditavad nii sõna kui ka muusika mõttes. Eesti Rahvusmeeskoori koolikontsertide dirigentidel Rasmus Erismaal ja Kuldar Schütsil on ülihea metoodika, mis tagab, et 45 minutit mõjub nagu näidistund. Mitme aasta vältel on kõige populaarsem esineja olnud ansambel Brassical, kes on andnud mitusada koolikontserti. Nende hoogne sõu on mõnes koolis pannud lapsed isegi kaasa tantsima. Ligi 300 koolikontserti on aastate jooksul andnud ka Olav Ehala koos Lembit Saarsaluga, Mihkel Mattisen, Johan Randvere ja Madis Kari. Paljudel popartistidel on häid harivaid programme: Tanja Mihhailova ja Mihkel Mattiseni tore kava räägib enim kasutatud vokaalidest eesti lauludes, taktimõõtudest ja rütmidest ning lõpetuseks improviseeritakse koos lastega täiesti uus laul.

KOOLID ARVAVAD

„Ilvesed tulevad külla“

Õpilased võtsid kontserdi „Ilvesed tulevad külla“ väga hästi vastu. Oli tõesti meeleolukas ja inspireeriv. Süda lausa laulis kaasa. Mõni õpilane käis pärast üritust mind lausa tänamas, ja seda juba tihti ei juhtu, et õpilane tänab.

Üks noormees ütles, et sai täiesti uue kogemuse: poleks arvanudki, et talle selliste pillidega tehtud muusika meeldib.

Mina soovitan küll soojalt kõikidele koolidele: see on kohe mitme muusikatunni eest.

Oleks lapsena mulle koolis pakutud selliseid kontserte, oleks minu elu olnud võibolla hoopis teistsugune.

Ilvesed võiksid küll teha kontserti lausa 6-aastastele. See 45 minutit läks linnulennul, aga hea soe tunne on sees jätkuvalt.

Soovin kõigi Saku gümnaasiumi kontserdil osalenute poolt öelda, et ansambli Kvart kontsert oli suurepärane punkt enne vaheajale minekut. Kvaliteet oli väga kõrge, kava hästi läbimõeldud. Esinejatega oli hea soe suhelda.

Kontsert oli väga mõnus ja vastas igati meie ootustele. Muusikud olid vahetud suhtlejad ja oskasid saada kuulajad nii laulma kui ka rütmi plaksutama. Olime valinud kindlasti ka õige publiku, 9.–12. klassid ja õpetajad. Aitäh järjekordse muusikaelamuse eest!

Koolipere jäi väga rahule, oli vahelduseks lustlik aktus.

Kontsert õnnestus: lapsed tutvusid pillide ja pillimänguga ning said uusi teadmisi pillidest. Interpreedid olid oma ala professionaalid ja lastel oli huvitav.

KOOLID ARVAVAD

„Keelega, meelega“ Tarmo Kivisilla ja Anna-Liisa Eller

Aitäh väga meeleoluka kontserdi eest. Ikka kohe nagu päriskontserdil oleks käinud. Meeldis nii õpetajatele kui ka lastele. Meil olid kontserdil ka Vaida põhikooli kolme klassi õpilased ja jäime väga rahule.

Kontsert meeldis. Lapsed olid väga positiivselt üllatunud ning nautisid kontserti väga.

„Motivatsioon ja muusika“ koos räppar AGga

Olen veel tänase kontserdi lummuses ja mõtlen, kas see tõesti oli päriselt. Kontsert meeldis kõigile ja õpilased pidasid kenasti vastu. Saadan oma mudilaskoori tüdrukutelt

mõned arvamused kontserdi kohta (Eesti Rahvusmeeskoor). Usun, et meie kooli jaoks sai täna alguse uus kontsertide külla kutsumise traditsioon.

Kõva, aga vahva, meeldiv ja huvitav, ilusad laulud on toredad. Emili 3.b

Mulle väga kontsert meeldis, kuna see oli uus ja äge kogemus. Laulud olid lahedad ja nad oskavad väga hästi laulda. Grete 4.a

Super, imeline! Täiega meeldis, kuulaks igavesti! Selena 3.c

Minu arust oli see kontsert äge, aga tulevikus võiksime kutsuda naiskoori. Meribel 4.b

Mulle meeldis, sest madal hääl oli väga vägev. Piibe Petra 4.c

Koolidesse on alati oodatud ka laulavad näitlejad, kes valdavad hästi sõna ja kellel on jutustada põnevad lood. Hariv ning südamlik kava oli mitu aastat tagasi Sepo Seemanil koos Madis Kariga. Praegu on väga kiidetud ja esinema oodatud Jan Uuspõld kavaga „Kuidas huumor meid elus edasi kannab?“. Rahvusooper Estonia solist Reigo Tamm võlub lapsi võimsa hääle ja sooja huumoriga, koos Johan Randverega on nad koolides väga nõutud. Laste jaoks on suur sündmus, kui nad näevad-kuulevad koolis inimest, keda tunnevad meediast. Õpilased tahavad teha tuntud esinejaga pilti, pärast kontserti on pikad autogrammijärjekorrad.

Kuna kontserdid toimuvad tundide ajal, tavaliselt kell 9, 11 ja 13, ja eri koolides, siis oleks hea, kui üksteisele lähedal asuvad koolid telliksid kontserte koos. See hõlbustaks tellimuste täitmist. Suurtes koolides on kontserti kuulamas keskmiselt 200 õpilast, aga on olnud ka 500-pealise publikuga kontserte. Koolikontserdi hind jääb vahemikku 300–490 eurot, mille tasub enamasti kool. Linnades kogutakse piletiraha vahel lapsevanemate käest, aga õpetajad on osavad projektikirjutajad ja saavad toetust ka kultuurkapitalilt. UNESCO muusikalinn Tallinn on mõned aastad toetanud koolikontsertide toimumist pealinna koolides.

Koolikontserdi projekti eelarvest tuleb katta esinejate honorarid, kütuse- ja vahel ka hotellikulu. Kui kontsert on kell 9 Värskas, siis Tallinnas elaval muusikul tuleb esinemiskohale lähemale minna juba eelmisel õhtul. Transpordi kallidus piirab kahjuks suurte koosseisude esinemisvõimalusi väljaspool Tallinna, ent aastate eest on koolides esinenud ka suured koosseisud, nagu Eesti Rahvusmeeskoor, Ellerhein ja ETV Tütarlastekoor.

Lehtmäe tunnistab, et ka kooli huvijuhile on kontsert päris suur organiseerimistöö: „Tuleb kontsert välja valida, koguda lastelt raha või nõutada seda direktorilt, valmistada lapsed kontserdiks ette, korraldada tehnika, võtta vastu esinejad, küsida lastelt kontserdi kohta tagasisidet,” loetleb ta huvijuhi ülesandeid ja lisab, „paljud huvijuhid on pärast kontserte saatnud mulle laste mõtteid, mida ka esinejatel on väga huvitav lugeda. Need kirjad näitavad, et koolikontsert on vajalik ja tore.“

Väga pikk ja meeldiv koostöö on Eesti Kontserdil olnud muusikaõpetaja Maret Ojaga, kes korraldab igal aastal Jõgeval Alo Mattiseni muusikapäevi. Jõgeva gümnaasium ja põhikool on Eesti Kontserti usaldanud ja tellinud muusikanädal kahe kooli peale kokku 12–15 kontserti.

Väga palju meie kontserte tellib ka Ülenurme muusikakool. „Aastatega on koolide usaldus meie kontsertide vastu saanud normiks, millest annab tunnistust kontsertide suur arv ja soe tagasiside,” tõdeb Lehtmäe. „Püüame seda usaldust igati hoida. Kõik õpetajad, kes koolides kontserte korraldavad, teevad tänuväärset ja vajalikku tööd. Suur aitäh neile!”

Koolide tagasisidest selgub, et kontserdid on lastele enamasti suur vaheldus ja elamus –oluline sündmus nii muusikahariduse kui ka kontserdi kuulamise kultuuri harjutamise mõttes. See avardab silmaringi ja kinnistab kooli muusikatunnis õpitut. Nii mõnigi laps on saanud elumuutva kogemuse ja asunud õppima mõnd muusikainstrumenti.

Õpetajad kinnitavad, et kooli kohale tulev kontsert on ka väga mugav: selle saab mahutada koolipäeva sisse – pole vaja muuta tunniplaani ega kulutada aega koolist välja minekule. Liiatigi pole kaugeltki kõik õpilased varem sellisel kontserdil käinud – pole kas harjumust või on piletid liiga kallid. Samuti õpib koolides erivajadusega lapsi, kelle liikumisvõime on piiratud. Vähetähtis pole ka, et koolikontsert loob ühisosa, tagab, et kõik õpilased on kogenud midagi erilist. Kontserdikogemus ühtlustab erineva sotsiaalmajandusliku taustaga kodudest pärit laste haridust ja edendab võrdsust.

Kevadel, tavaliselt aprillis, algab uute koolikontserdikavade otsimine järgmise hooaja programmi. Ettepanekud on aastati erinevad. Tänavu pakuti palju pärimus- ja rahvamuusika kavu. Uuel hooajal ootavadki koolidega kohtumisi näiteks Viljandi TÜVKA noored

kavaga „Pärimuspillide kaudu pärimusmuusikast“. Pille tutvustavate kavade hulka lisandub ka taiko-trummide kava, Hele-Riin Uib-Pachel ja Marilin Kaprei esituses. Noored andekad löökpillimängijad Tanel-Eiko Novikov, Tiit Joamets ja Lauri Metsvahi esitavad marimbal, vibrafonil jt löökpillidel tuntud lugude uusi põnevaid seadeid. Popartistidest teevad koolikontserte Ant Nurhan, Alika Milova ja Jaan Pehk. Melanhoolset ja tantsulist elektronpoppi tutvustab Elisa Polov, tuntud artistinimega Pološywa.

Klassikalise muusika uusi kavu esitavad Tootside pereansambel koosseisus Uku, Maali, Eve ja Jorma Toots, Tallinna Kammerorkestri poogenpillitrio Mari Targo – Anete Ainsaar –Joosep Ahun ning Juuli Lill ja Siim Selis. Balletikava pakub Ketlin Oja Rahvusooperist Estonia.

Algklassidele tulevad külla Pipi ja Buratino Merit ja Märten Männiste kehastuses, „Klaveriloomad“ ja väga põnev kava „Teekond haldjariiki”. Jätkavad ka juba varasemast tuntud populaarsed esinejad: ansambel Brassical, Äge Brass, Koit Toome, Aavikute duo, Sten Heinoja, Silver Sepp jpt.

Hooaja alguses, 9. septembril kell 15 tutvustame Estonia kontserdisaalis koolikontsertide uusi kavu Tallinna ja Harjumaa muusikaõpetajatele ja huvijuhtidele. Valikus on kaheksa-üheksa esinejat või koosseisu umbes viieminutilise kavatutvustusega. See on ühtlasi meie tervitus õpetajatele kooli alguse puhul. Ja loomulikult loodame praegusi kooliõpilasi kohata tulevikus meie kontserdisaalides.

N 3.10

kell 19.00

Vanemuise kontserdimaja

R 4.10

kell 17.00

Heino Elleri Muusikakooli Tubina saal

R 4.10

kell 19.00 Estonia kontserdisaal

L 5.10

kell 17.00

Heino Elleri Muusikakooli Tubina saal

P 6.10

kell 10.00 Algusega Vanemuise kontserdimaja parklast

P 6.10

kell 12.00

Eesti Rahva Muuseumi raamatukogu saal

P 6.10

kell 17.00 Vanemuise kontserdimaja

FESTIVALI AVAKONTSERT

Number üks

Hans Christian Aavik viiul • Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Mihhail Gerts Kell 18.00 kontserdieelne vestlus Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga

Eduard Oja autoriõhtu

Karmen Puis sopran • Karl Jõgi viiul

FESTIVALI AVAKONTSERT Number üks

Indrek Leivategija tšello • Joonatan Jürgenson klaver Katrin Aller ettekanne

Dirigent Mihhail Gerts

Kell 18.00 kontserdieelne vestlus Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga

Hans Christian Aavik viiul • Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

KONTSERT-VESTLUSRING

Tõnu Kalm klarnet • Mihhail Gerts klaver Age Juurikas klaver

Parem kui Brahms?

Kultuuriretk

Enn Lillemetsaga

Elu viiul

Buss peatub ka ERMi juures, et soovijad jõuaksid festivali kontserdile Elu viiul

Triinu Piirsalu viiul • Mihhail Gerts klaver Eero Epner sõna

FESTIVALI LÕPPKONTSERT Uuest maailmast

Dirigent Mihhail Gerts

Heili Rosin-Leivategija pikkoloflööt • Vanemuise Sümfooniaorkester

Londoni Filharmooniaorkester

Foto: Marc Gascoigne

KONTSERDIKALENDER

september - detsember 2024

Eesti Kontsert jätab enesele õiguse teha kontserdikalendris muutusi.

SEPTEMBER

R 20. september 19.00

Estonia kontserdisaal

L 21. september 19.00

Pärnu kontserdimaja

Hooaja avakontsert

Artur Kapp. „Hiiob“

Oratoorium kahes osas metsosopranile, baritonile, kahele bassile, segakoorile, meeskoorile, lastekoorile, orelile ja orkestrile.

Tuuri Dede (metsosopran), Tamar Nugis (bariton, RO Estonia), Raiko Raalik (bass, RO Estonia), Ain Anger (bass), tütarlastekoor Ellerhein, segakoor Latvija, Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Riiklik

Sümfooniaorkester

Dirigent Neeme Järvi Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

L 21. september kell 16

Väravatorn

Vahemere mosaiik

Hortus Musicus

N 26. september 19.00

Estonia kontserdisaal

Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert

Raimo Kangro 75

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Kavas: Kangro. „Ülemlaul“, „Carmen amoris homunculi“ op. 51a; Kõrvits, Steiner, Kaumann, Krigul (esiettekanded)

P 29. september 17.00

Vanemuise kontserdimaja

Dancing Glass. Tants. Muusika. Tantsu-, muusika- ja videolavastuse „Dancing Glass“ keskmes on Philip Glassi kaksteist tuntud klaverietüüdi 14 rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi, muusiku ja videokunstniku tõlgenduses. Kaaslavastaja ja muusikuna astub üles ka kandlemängija Anna-Liisa Eller. Etendus toimub kultuuripealinn Tartu 2024 programmi raames

OKTOOBER

Festival TubIN 2024

Neljanda festivali TubIN peateema on julgus – ellujäämiskunsti alus. Julgust on vaja, et tulla avalikkuse ette oma uudse esimese sümfooniaga, nii nagu seda tegid Beethoven ja Tubin. Julgust on vaja, et vabaneda kaanonitest ja ootustest, mida tajub iga Beethoveni-järgne helilooja, kui ta kirjutab üheksandat sümfooniat või esimest viiulikontserti. Ohtliku põgenemisteekonna ettevõtmine eeldab suurt julgust: sel aastal möödub 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest, mis viis Rootsi ka Eduard Tubina.

Glass Foto: Pressimaterjalid

N 3. oktoober kell 19.00

Vanemuise kontserdimaja

(kell 18 kontserdieelne vestlus

Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga)

R 4. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

(kell 18 kontserdieelne vestlus

Joonas Hellerma ja Mihhail Gertsiga)

TubIN avakontsert „Number üks“

Hans Christian Aavik (viiul)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas: Beethoven. Sümfoonia nr 1, Tubin. Viiulikontsert nr 1, Tubin. Sümfoonia nr 1

Koostöös teatriga Vanemuine ning Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

R 4. oktoober 17.00

Heino Elleri Muusikakooli Tubina saal

Eduard Oja autoriõhtu

Karmen Puis (sopran)

Karl Jõgi (viiul)

Indrek Leivategija (tšello)

Joonatan Jürgenson (klaver)

Katrin Aller (ettekanne)

Kavas: Eduard Oja. „Aeliita süit”, „Aja triloogia”, „Sugestioonid”, sopranikvartett „Talveöine“ jt

Tundmata seiku Oja eluloost ja helilooja tänast tähendust avab Katrin Aller.

Koostöös Heino Elleri Muusikakooliga

Dancing

N 3. oktoober 14.00 (põhikoolile)

Vanemuise kontserdimaja

R 4. oktoober 14.00 (gümnaasiumile)

Vanemuise kontserdimaja

Vanemuise sümfooniaorkestri

avatud proov

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas: Tubin. Sümfoonia nr 9

L 5. oktoober 17.00

Heino Elleri Muusikakooli Tubina saal

Kontsert-vestlusring

„Parem kui Brahms?“

Tõnu Kalm (klarnet)

Mihhail Gerts (klaver)

Age Juurikas (klaver)

Kavas: Brahms. Klarnetisonaat nr 1 f-moll

op. 120/1, Tubin. Klaverisonaat nr 1 E-duur

ETW 31

Koostöös Heino Elleri Muusikakooliga

P 6. oktoober kell 10

Kultuuriretk Enn Lillemetsaga

P 6. oktoober 12.00

Eesti Rahva Muuseumi

raamatukogu saal

Elu viiul

Triinu Piirsalu (viiul)

Mihhail Gerts (klaver)

Eero Epner (sõna)

Kavas: Tubin. „Süit eesti tantsuviisidest“, Tubin. Viiulisonaat nr 1

Eduard Tubina tehtud amatöörfilm Wiiralti töödest annab tunnistust tema huvist

Eduard Wiiralti graafika vastu. Kahe Eduardi loomingu ühisosa vaatleb kontserdil Eero Epner.

Koostöös Eesti Rahva Muuseumiga

P 6. oktoober 17.00

Vanemuise kontserdimaja

TubIN lõppkontsert. Uuest maailmast

Heili Rosin-Leivategija (pikkoloflööt)

Vanemuise sümfooniaorkester

Dirigent Mihhail Gerts

Kavas: Tubin. Sümfoonia nr 9, Tüür. Kontsert pikoloflöödile ja orkestrile, „Solastalgia“, Dvořák. Sümfoonia nr 9 „Uuest maailmast“

N 3. oktoober 19.00

Alexela kontserdimaja

Dancing Glass. Tants. Muusika. Tantsu-, muusika- ja videolavastuse „Dancing Glass“ keskmes on Philip Glassi kaksteist

tuntud klaverietüüdi neljateistkümne rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafi, muusiku ja videokunstniku tõlgenduses. Kaaslavastaja ja muusikuna astub etendusel üles ka kandlemängija Anna-Liisa Eller.

L 5. oktoober 16.00

Väravatorn

5785 aastat maailma loomisest

Hortus Musicus

L 5. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

P 6. oktoober 17.00

Pärnu kontserdimaja

E 7. oktoober 19.00

Vanemuise kontserdimaja

T 8. oktoober 19.00

Jõhvi kontserdimaja

Prantsuse jazz. Entre les Terres

Jacky Molardi ja Francois Corneloupi kvartett:

Jacky Molard (viiul, helilooming)

Francois Corneloup (baritonsaksofon, helilooming)

Catherine Delaunay (klarnet)

Vincent Courtois (tšello)

Akustilise kvarteti ainulaadne kõlailm ületab riigi- ja stiilipiire, viies kuulajad endaga kaasa pikale rännakule.

Koostöös agentuuriga Vapaat Äänet

Jacky Molardi ja Francois Corneloupi kvartett Foto: Eric Legret

Programm

K 9. oktoober 19.00

Pärnu kontserdimaja

N 10. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

Caravaggio ja Monteverdi

Muusika ja tableaux vivant (pr k elavad pildid)

Teatri 35

Ansambel La Venexiana

Kavas: Marco da Gagliano, Monteverdi, Heinrich Schütz

R 11. oktoober 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 12. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

Tim Kliphuis Trio ja Tallinna Kammerorkester

Bach. 5 elementi

Tim Kliphuis (viiul)

Nigel Clark (kitarr)

Roy Percy (kontrabass)

Tallinna Kammerorkester

Kavas: Bach, Kliphuis

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

N 17. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

Londoni Filharmooniaorkester (Suurbritannia)

Marcel Johannes Kits (tšello)

Dirigent Santtu-Matias Rouvali (Soome)

Londoni Filharmooniaorkester

Kavas: Elgar. Kontsert tšellole ja orkestrile e-moll op. 85, Sibelius. Sümfoonia nr 3 C-duur op. 52

L 19. oktoober 16.00

Väravatorn

Hispaania renessanssmuusika

Hortus Musicus

K 23. oktoober 19.00

Pärnu kontserdimaja

Duo Veldi-Krigul

Ulla Krigul (orel)

Virgo Veldi (saksofon)

Kavas: Bach. Sonaat Es-duur BWV1031, Piazzolla „Café 1930“, „Nightclub 1960“, Kõrvits. Osa tsüklist „Driftwood Songs“, Kõrvits „Hümn sinisele taevale“, Grigorjeva. „Molitva“ („Palve“)

N 31. oktoober 19.00

Pärnu kontserdimaja

Felix Klieser (metsasarv, Saksamaa)

Andrej Bielow (viiul)

Martina Filjak (klaver)

Felix Klieser (metsasarv)

Kavas: Duvernoy. Trio metsasarvele, viiulile ja klaverile nr 2 F-duur, Beethoven. Sonaat

Felix Klieser Foto: MJKim

Foto: Robert Piwko

viiulile ja klaverile nr 8 G-duur op. 30/3, Dukas. Villanella metsasarvele ja klaverile, Kahn. Serenaad op. 73 Andante sostenuto, Brahms. Trio metsasarvele, viiulile ja klaverile Es-duur op. 40

N 31. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

Rahvusmeeskoor 80

Vete kohal

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Frieder Bernius (Saksamaa)

Kavas:

Mendelssohn, Schubert, Gabrieli, Monteverdi

Festival KLAVER

K 23. oktoober 18.00 Estonia kontserdisaal

Kontserdieelne vestlus

Klaveriõhtu kui kunstivorm - 200 aastat

K 23. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

Festival KLAVER

Elena Bashkirova (klaver, Saksamaa)

Hensel, Mozart, Dvořák

N 24. oktoober 18.00

Eesti Rahvusmeeskoor

Estonia kontserdisaal

Kontserdieelne vestlus

Klaveri piiridest või nende puudumisest

N 24. oktoober 10.00

Estonia kontserdisaal Festival KLAVER

Kirke Karja (klaver)

Kavas: Kulla, Draksler, Hauptmann, Cudars, Faust, Mägi

R 25. oktoober 18.00

Estonia kontserdisaal

Kontserdieelne vestlus

Paguluse ohvrid ja viljad

R 25. oktoover 19.00

Estonia kontserdisaal Festival KLAVER

Olga Kern (klaver, USA)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Neeme Järvi

Kavas: Rahmaninov, Dvořák

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

Foto: Jaan Krivel

L 26. oktoober 12.00

Estonia kontserdisaal

Festival KLAVER

„SOLIST“

Eesti Draamateatri etendus

Laval: Kersti Kreismann, Märten Metsaviir, Kirke Karja

„Solist“ on Käbi Laretei autobiograafilistel raamatutel põhinev lugu erakordse kirega pianistist.

Koostöös Eesti Draamateatriga

L 26. oktoober 18.00

Estonia kontserdisaal

Kontserdieelne vestlus

Naise roll ühiskonnas

L 26. oktoober 19.00

Estonia kontserdisaal

Festival KLAVER

Klaveril ainult tüdrukud

Pühendusega Clara Schumannile ja Fanny Mendelssohnile

Pianistid: Age Juurikas, Sofia Khvichia, Tähe-Lee Liiv, Kadri-Ann Sumera, Kristiina Rokashevich, Piret Mikalai

Klaveriduod: Maila Laidna – Tiiu Sisask ning

Age Juurikas Foto: Sadu-Triste Juurikas

Kärt Ruubel – Karolina Aavik

Kavas: Amy Beach. „Ballaad“ op. 6, Fanny Hensel Mendelssohn. Kolm klaveripala neljale käele, Ester Mägi. „Vana kannel“, Sofia Gubaidulina. Chaconne Clara Schumann. Romanss nr 1 (andante) kogumikust „Kolm romanssi“ op. 21, Amy Beach. „Hüvasti, suvi“ („Farewell, Summer“) op. 102, Volha Padhaiskaja. „Vaikuse tsoon“ („Silence Zone“), Nadia Boulanger. Kolm klaveripala, Clara Schumann. „Variatsioonid Robert Schumanni teemale“ op. 20, Maria Szymanowska. „Suur valss“ („Grand Valse“) neljale käele, Cécile Chaminade. „Karnevalivalss“ („Valse Carnavalesque“) op. 73

P 27. oktoober 17.00

Estonia kontserdisaal

Festival KLAVER

Dina Yoffe (klaver, Läti)

Kavas: Mägi. „Vana kannel“, Schumann. Klaveritsükkel „Värvilised lehed“ („Bunte Blätter“) op. 99, Chopin. Skertso nr 1h-moll op. 20, Chopin. Skertso nr 2 b-moll op. 31, Chopin. Skertso nr 3 cis-moll op. 39, Chopin. Skertso nr 4 E-duur op. 54

NOVEMBER

R 1. november 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 2. november 19.00

Estonia kontserdisaal

Felix Klieser (metsasarv, Saksamaa)

Andrej Bielow (viiul)

Martina Filjak (klaver)

Felix Klieser (metsasarv)

Kavas: Duvernoy. Trio metsasarvele, viiulile ja klaverile nr 2 F-duur, Beethoven. Sonaat viiulile ja klaverile nr 8 G-duur op. 30/3

Dukas. Villanella metsasarvele ja klaverile, Kahn. Serenaad op. 73 Andante sostenuto, Brahms. Trio metsasarvele, viiulile ja klaverile Es-duur op. 40.

L 2. november 16.00

Väravatorn

Kõikide pühakute kiituseks

Hortus Musicus

Muusika pühakute kiituseks keskajast ja renessansist.

N 7. november 19.00

Jõhvi kontserdimaja

R 8. november 19.00

Pärnu kontserdimaja

L 9. november 19.00

Estonia kontserdisaal

P 10. november 16.00

Vanemuise kontserdimaja

The Real Group

Clara Fornander

Joanné Nugas

Johannes Rückert Becker

Axel Berntzon

Daniele Dees Arvukatest koosseisuvahetustest hoolimata on Eestiski korduvalt esinenud Rootsi vokaalgrupp säilitanud oma kõla ja näo ning võlunud publikut kõigil kontinentidel viimased 30 aastat. Unikaalse ja seletamatu rootsi saundiga ansambel ammutab loominguks inspiratsiooni džässist, popist ja Põhja-Euroopa koorimuusikatraditsioonidest.

N 7. november 19.00

Pärnu kontserdimaja

R 8. november 19.00

Estonia kontserdisaal

Volmer ja Ilja

Ivari Ilja (klaver)

Dirigent Arvo Volmer

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Kavas: Beethoven. Avamäng „Leonore“ nr 1 op. 138, Britten. Klaverikontsert op. 13, Beethoven. Sümfoonia nr 7 A-duur op. 92 Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

The Real Group Foto: Pressimaterjalid

Hortus Musicus Foto: Heikki Leis

Programm

K 13. november 19.00

Pärnu kontserdimaja

N 14. november 19.00

Estonia kontserdisaal

R 15. november 19.00

Vanemuise kontserdimaja

Koomikute taplus

Hortus Musicus

Maria Valdmaa (sopran)

Tõnu Oja (vahetekstid, Eesti Draamateater)

Kavas: Rameau, Monteverdi, Pergolesi, Lully, Vivaldi

K 13. november 19.00

Jõhvi kontserdimaja

N 14. november 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 16. november 19.00

Estonia kontserdisaal

P 17. november 17.00

Pärnu kontserdimaja

Rahvusmeeskoor 80.

Eesti kalendrilaulud

Tütarlastekoor Ellerhein

Dirigent Ingrid Kõrvits

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Mikk Üleoja

Veljo Tormis.

Kooritsükkel „Eesti kalendrilaulud“

K 20. november 19.00

Estonia kontserdisaal

Arnold Schönberg 150

Ludensemble

Kärt Ruubel (klaver)

Karolina Aavik (klaver)

Kaija Lukas (viiul)

Rebekka Siimer (viiul)

Sandra Klimaitė (vioola)

Theodor Sink (tšello)

Tamar Nugis (bariton, RO Estonia)

Dirigent Kaspar Mänd

Kavas: Arnold Schönberg. Kolm pala klaverile op.11, Fantaasia viiulile ja klaverile op. 47, Kaks laulu op. 1, Kuus pala klaverile neljal käel „Ood Napoleonile“ op. 41

L 23. november 19.00

Estonia kontserdisaal

Ansambel Vox Luminis (Belgia)

Kunstiline juht Lionel Meunier Programm tugineb 17. sajandi motettide tekstidele, mida kasutas paar sajandit hiljem ka Johannes Brahms, luues oma imelist „Saksa reekviemi“.

Kavas: Geist, Förtsch, Hammerschmidt, Hermann

N 28. november 19.00

Estonia kontserdisaal

R 29. november 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 30. november 19.00

Pärnu kontserdimaja (Pärnu kontserdimaja sünnipäevakontsert)

Lonitseera ja VHK keelpilliorkester

Lonitseera

Kaisa Kuslapuu (vokaal, klaver)

Katariina Tirmaste (flööt, taustvokaal

Kristin Kaha (taustvokaal)

Mart Nõmm (kontrabass)

Tõnis Kirsipu (löökpillid)

VHK keelpilliorkester

Dirigent Rasmus Puur

L 30. november 19.00

Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus.

Henning Kraggerud (viiul)

Kuraditriller

Henning Kraggerud (viiul)

Petter Richter (kitarr)

Reis ümber maailma läbi muusikaloo: Tartini, Grieg, Bull, Bartók, Kraggerud, Gardel, Gismonti koos humoorikate vahetekstidega

Vox Luminis Foto: Leslie Artamonow

DETSEMBER

P 1. detsember 17.00

Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus. Keelpillikvartett Meta4

Armastuse avaldused

Keelpillikvartett Meta4

Antti Tikkanen (viiul)

Minna Pensola (viiul)

Atte Kilpeläinen (viola)

Tomas Djupsjöbacka (tšello)

Kavas: Janáček. Keelpillikvartett nr 2 („Isiklikud kirjad“) Sally Beamish. „Üheksa fragmenti“ Schumann. Keelpillikvartett nr 1 a-moll op. 41/1

T 3. detsember 19.00

Jõhvi kontserdimaja

K 4. detsember 19.00

Vanemuise kontserdimaja

N 5. detsember 19.00 Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus:

Katariina Maria Kits (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello)

Kooskõla2

Katariina Maria Kits (viiul)

Marcel Johannes Kits (tšello)

Kavas: Ravel. Sonaat viiulile ja tšellole M.73, Bach, Tüür

K 4. detsember 12.00

Vanemuise kontserdimaja

N 5. detsember 12.00

Pärnu kontserdimaja

L 7. detsember 12.00

Estonia kontserdisaal

Reis kuule

Eesti Rahvusmeeskoor

Dirigent Rasmus Erismaa

Madis Muul (klahvpillid)

Pent Järve (kitarr)

Karl Rebane (bass)

Ramuel Tafenau (löökpillid)

Muusikaline muinasjutt ärkab ellu Peeter

Volkonski ja Dagmar Normeti koostöös sündinud legendaarse lastelavastuse „Kuidas kuningas kuu peale kippus“ muusika põhjal.

L 7. detsember 16.00

Väravatorn

Heinrich Schütz ja tema aeg

Hortus Musicus

Meta4 Foto: Tero Ahonen

L 7. detsember 19.00

Estonia kontserdisaal

Keelpillifookus. Nemanja Radulović ja Double Sens

Ansambel Double Sens

Nemanja Radulović (viiul, kunstiline juht)

Kavas: Beethoven. Viiulisonaat nr 9 A-duur op. 47 „Kreutzer“ (seade kammerorkestrile

N.Radulović), Bach. Chaconne partiitast nr 2

d-moll BWV 1004, Bach. Viiulikontsert d-moll BWV 1052R

N 12. detsember 19.00

Pärnu kontserdimaja

R 13. detsember 19.00

Vanemuise kontserdimaja

L 14. detsember 19.00

Estonia kontserdisaal

Alika

New Wind Jazz Orchestra

Dirigent Lauri Kadalipp

L 21. detsember 16.00

Väravatorn

Valguse ootus

Hortus Musicus

Kavas: advendi- ja jõulumuusikat sajandite tagant

L 21. detsember 19.00

Estonia kontserdisaal

P 22. detsember 17.00

Vanemuise kontserdimaja

Laudate Dominum

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Tallinna Kammerorkester

Dirigent Tõnu Kaljuste

Kavas: Haydn. „Harmoniemesse“ B-duur

Hob. XXII:14, Mozart. „Vesperae Solennes de Confessore“ K 339

L 21. detsember 19.00

Tartu Jaani kirik

E 23. detsember 17.00

Tallinna Jaani kirik

Rahvusmeeskoori jõulukontsert

Dirigent Endrik Üksvärav

Kavas: Uusberg, Grigorjeva, Mägi, Pärt

K 25. detsember 16.00

Pärnu kontserdimaja

N 26. detsember 19.00

Vanemuise kontserdimaja

R 27. detsember 19.00

Jõhvi kontserdimaja

L 28. detsember 19.00

Estonia kontserdisaal Muusikaline stand-up

Alika

Foto: Kristiin Kõosalu

IGUDESMAN & JOO

Väike vaikne öömuusika

Pühadeaeg on kahtlemata aasta parim aeg, mil pered saavad kokku ja veedavad rõõmsalt aega. Pole kahtlustki, et parim koht selleks on duo Igudesman & Joo muusikaline stand-up-etendus! Klassikaliste südamlike pühadeaja lugude kõrval kõlavad lõbusad originaalsed jõulu- ja uusaastalaulud, lisaks duo Igudesman & Joo parimad palad läbi aegade.

L 28. detsember 16.00

Väravatorn

Sajanditetagune jõulumuusika

Hortus Musicus

E 30. detsember 19.00

Pärnu kontserdimaja

K 1. jaanuar 18.00

Estonia kontserdisaal

Rémy Martin'i ja Eesti Kontserdi uusaastakontsert

Tara Erraught (metsosopran, Iirimaa)

Heldur Harry Põlda (tenor, Rahvusooper

Estonia)

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester

Dirigent Anu Tali

Kavas: Williams, Morricone, Rota, Pärt, Kõrvits, Rossini jt

Koostöös Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga

E 30. detsember 19.00

Jõhvi kontserdimaja

T 31. detsember 12.00

Vanemuise kontserdimaja

T 31. detsember 17.00

Estonia kontserdisaal

Aastalõpukontsert

Mari Poll (viiul)

Liisa Randalu (vioola)

Tallinna Kammerorkester

Kavas: Mozart. Sinfonia Concertante Es-duur

K 364

Koostöös Tallinna Filharmooniaga

T 31. detsember 14.00

Estonia kontserdisaal

Jõuluks koju

Euroopas õppivate noorte Eesti muusikute orkester

Dirigent Henri Christofer Aavik

Kavas: Ligeti. „Concert Românesc“, Tubin. Süit balletist „Kratt“ (II osa)

Ginastera. „Variaciones Concertantes“ op. 23

T 31. detsember 15.00 ja 17.00

Tallinna raekoda

Aastalõpp raekojas

Muusikaline rõõmuaed

Hortus Musicus

Igudesman & Joo Foto: Pressimaterjalid

Tähelepanu! Tegemist on alkoholiga. Alkohol võib kahjustada teie tervist.

Alika Milova

Saate „Eesti otsib superstaari“ 8. hooaja võitja, 2023. aasta Eurovisiooni lauluvõistluse 8. koht, 2024. aasta muusikaauhindade aasta debüütalbum, aasta naisartist, aasta artist, aasta album – just need tiitlid läksid kõik ühele säravale noorele naisele, Alika Milovale. Tegelikke tunnustusi ja auhindasid on aastatega talle nii palju kogunenud, et ei jõua isegi kokku lugeda.

Alika Milova

Tekst: ANNALIIS HEINLA I Fotod: KRISTIIN KÕOSALU

Avalikkusele sai Alika nimi tuntuks just tänu saatele „Eesti otsib superstaari“, millele ta vaatab tagasi ainult positiivsete emotsioonidega. Ka aastaid hiljem on tunda Alikalt sügavat tänulikkust, et sai selles saates osaleda ja endale hea hüppelaua, kust edasi minna. „Esinesin ka eelmisel aastal superfinaalis, mis oli heaks võrdluseks ajaga, mil ise laval olin ja võistlesin. Saate ajal oled ühe mulli sees, kus kõik on teistmoodi, suurem ja pingelisem.“ Isegi teised saates osalejad võtsid Alikaga ühendust, et uurida temalt, mis on mõne vooru põhimõte ja kuidas peaks sellele lähenema. Üldiselt siiski keegi väga abi ei vajanud, sest nii tiim kui ka teised osalejad on üksteisele 24/7 toeks ja olemas.

FÄNNID KUI KINGITUS

Pärast superstaari-saadet on kõikidel artistidel tegelikult see hetk, mil päris täpselt ei tea, mis edasi saab. Kui muidu oled harjunud suure tiimi ja teiste juhendamisega, siis nüüd pead ise hakkama saama. Nii mitmedki saates osalejad ja ka võitjad on tänaseks kadunud. Alika jaoks see hetk ei olnud nii raske, kui talle räägitud oli. Ta teadis kohe algusest peale, et see, mis tuleb pärast saadet, ongi see päris töö. Õnneks oli tal seljataga Universal Music Estonia ja mänedžer Karl-Ander Reismann, kes oli Alikale suureks abiks ja võttis kogu vajaliku majandamise üle, tänu millele sai Alika keskenduda muusikale.

Alika võitis selle saate vaid 19aastaselt. Igaühel oleks raske harjuda pea üleöö saabunud kuulsuse ja meedia tähelepanuga. Aastatega on Alika sellega harjunud, aga ikka on hetki, mis tekitavad trotsi. „Siiamaani on päevi, mil näed endast mõnd artiklit ja mõtled, miks selliseid asju kirjutatakse? Aastatega harjud ära ja saad aru, et siin pole midagi teha.“ Alika kirjeldab ennast kui väga jutukat inimest, kellele meeldib inimestega suhelda, rääkida vabalt enda elust ja kogemustest. „Olen aru saanud, et vahepeal tuleb suuta hoida tagasihoidlikumat piiri ja kõigile pole vaja kõike rääkida. Valin nüüd rohkem inimesi, kes mu ümber on, ja arvan, et see on hea oskus.“ Kuulsusega kaasnevad positiivsed pooled on Alika jaoks fännid, kes tema loomingut kuulavad ja tahavad temaga pilte teha. „Suurim kingitus minu jaoks ongi need inimesed, kes hindavad mu loomingut. Just see ongi ühele artistile kõige olulisem muusika loomisel.“

Lisaks superstaari-saatele ei saa ära unustada Eurovisiooni lauluvõistlust, kus Alika Eestit 2023. aastal esindas, tuues meile 8. koha. Eurovisioonile tahaks Alika kindlasti uuesti minna. „Sain sealt väga hea kogemuse. Vedas, et see toimus Inglismaal ja sellega oli seotud BBC meeskond, kes loob igapäevaselt maailmatasemel telesaateid, polnud ka mingit keelebarjääri. Käisin seal 20aastaselt ja kindlasti on mul veel piisavalt aega, et sinna uuesti minna, peab olema lihtsalt õige tunne ja õige lugu.“ Sel aastal tundus Alikale, et võistlusel oli suur poliitiline pinge ja seetõttu on ta õnnelik, et sai just 2023. aastal osaleda.

Mõnikord ei peagi iga kolme kuu tagant uut laulu välja andma, on okei endale aega anda.

2023. aastal ilmus Alikal debüütalbum „Alika“. Albumi valmimiseni kulus umbes kaks aastat, sest vahepeale jäi ka Eurovisiooni lauluvõistlus. Pärast superstaari-saadet käis Alika erinevate produtsentide juures laule kirjutamas. „Alguses ilmusid laulud singlitena ja kui Eurovisioon läbi sai, mõistsin, et tahaks nüüd albumi ikkagi välja anda. See oli justkui tükkide (lugude) kokkukogumine. Iga lugu pole albumi kohta väärt. Tuli palju valida, mõni laul oli vaja lõpetada. Käisime Soomes uuesti vokaale salvestamas, eks see kõik võttis palju nii vaimset kui ka füüsilist energiat.“ Albumil olevatest lugudest on Alika jaoks kõige südamelähedasem „Distance“, mis sai kirjutatud staarisaate lõppedes esimeses laululaagris. „Sellest loost ei väsi kunagi ära, tunnen sellega erilist sidet, mida ei oskagi täpselt seletada.“ Mõnest loost käivad läbi ka prantsuskeelsed fraasid, Alika prantsuse keelt tegelikult ei oska, aga on tundnud mingite laulude puhul, et nendega sobiks just see kõla.

VAJAB VABADUST KATSETADA

Nüüd kui album on välja antud, tahaks Alika näidata midagi uut, mitte küll drastiliselt. „Ma pole üks nendest artistidest, keda kuulad ja iga laul tundub samasugune. Tahan edasi

eksperimenteerida ja jätta endale vabaduse katsetada.“ Praegu kirjutab Alika lugusid pigem sahtlisse. „Üritan leida õiget stiili, millega välja tulla pärast albumi ilmumist. Mõnikord ei peagi iga kolme kuu tagant uut laulu välja andma, on okei endale aega anda.“ Teistest muusikutest inspireerivad Alikat bänd Arg Part, eluaegne lemmik on tal olnud Tõnis Mägi, nublu puhul kiidab ta artisti annet osata lugeda inimeste tujusid, Maarja-Liis Ilusa puhul toob ta välja naise väga huvitava ja tugeva energia. Väga meeldis Alikale ka Aneti ja Fredi album „Read Between The Lines“.

PARIMA PUHKUSE SALADUS

Suvi on kõikidele artistidele kiireim aeg aastas, järgmine on jõuluperiood. Mida inimesed ei näe, on protsess, mis eelneb ühele kontserdile. „Inimesed näevad seda resultaati, mis jõuab lavale. Selle taga on paar kuud ettevalmistust ja proove. Palju tuleb teha eeltööd, õppida sõnu jm, erinevad eriprojektid on väga ajakulukad.“

Suvel Alikal palju aega puhkamiseks ei jää, sest võimalusi ja tahtmist tööd teha on just siis kõige rohkem. „Kui pole kontserte, ei tähenda see, et

pole tööd. Muusikavideote filmimine ja muud promotegevused on suur töö.“ Igapäevaselt on Alikal abiks ja seljataga management Tier Music eesotsas Thea Zaitsevi ja Grettel Killinguga. „Grettel tegeleb igapäevaselt minu asjadega ja Thea on see, kes vaatab rohkem tulevikku. Mänedžerid leiavad sulle produtsente ja laululaagreid. Olen väga õnnelik enda tiimi üle. Mul on suur naiste tugi ja tunnen end nendega mugavalt.“ Pärast kiireid perioode on ikka vaja puhata ja end tööasjadest välja lülitada. Parim puhkus on Alika jaoks kodulinnas Narvas. „Kõige parem puhkus on minna Tallinnast välja, Tallinn on ikkagi töölinn. Kohe kui saan Tallinnast välja, lülitub aju automaatselt välja ega pea pingutama, et puhata.“

SELGE SIHI SUUNAS EDASI!

Tihti küsitakse inimestelt, mis on nende viie aasta plaan. See küsimus pole Alikale kunagi meeldinud ja plaane teeb Alika pigem tagasihoidlikult. „Elan praeguses hetkes, väga ei vaata tulevikku. Viie aasta plaan tundub arusaamatu küsimus, kuidas saaksin seda ette kujutada? Ei saa ju enda aega niimoodi planeerida, me muutume iga päeva ja aastaga. Tahan palju kontserte anda ja teha uut muusikat, mis inimesi rõõmustaks, armastada, elada elu ja olla õnnelik.“ Alika on lisaks laulmisele proovinud kätt ka näitlejana. Ta on lapsepõlvest saati suhtunud näitlemisse erilise põnevusega ja tahaks kindlasti kunagi panna end proovile mõnes tõsisemas rollis. Alika on näitlejana üles astunud „Kättemaksukontori“ 30. hooaja kahes viimases episoodis.

Parim tunne, kui suudad unustada ja end lõdvaks lasta, mitte kritiseerivalt vaadata.

Detsembris toimub Alikal kolm kontserti New Wind Jazz Orchestra koosseisus. Kava sündimise lugu on vahva asjade kokkulangevus. „Olin valmis ise planeerima ja leidma õiged inimesed. Just siis sain pakkumise teha seda koos NWJO-ga ja just detsembris, nagu olin

soovinud.“ Kuigi enne seda on Alikal veel tihe graafik, reaalseks planeerimiseks ja proovideks läheb sügiskuudel, siis mingid ideed on

ALIKA JA NEW WIND JAZZ ORCHESTRA

Alika ja New Wind Jazz Orchestra kontserdid toimuvad 12. detsembril kell 19 Pärnu kontserdimajas, 13. detsembril kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 14. detsembril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis.

juba kogunenud. „Olen kuklas ikkagi kogu aeg hoidnud erinevaid ideid, milline see kava võiks olla. Kõige suurem inspiratsioon on Inglismaalt pärit artist Raye, kes esitas enda debüütalbumi koos orkestriga. See on nii lahe, kuidas lood elavad orkestriga teistsugust elu. Originaallood on muidugi superhead, aga koos orkestriga nii teistmoodi, rohkem detaile. Mingid mõtted mul on juba olemas ja ootan põnevusega eelseisevaid kontserte.“ Alika käib ka ise rõõmuga kontsertidel, aga tihti tunneb ta, et ei suuda end päris välja lülitada ja vaatab kontserti nagu artist artisti. „Parim tunne, kui suudad unustada ja end lõdvaks lasta, mitte kritiseerivalt vaadata.“ Praegu naudib Alika suve, kus graafik on täis, ja tunneb mõnu sellest, et tal on olemas töö, mida talle väga teha meeldib.

Nautimus - märk kvaliteetsest veinivalikust!

Nautimuse märgi saavad parima hinna- ja kvaliteedisuhtega veinid, mida on hoolikalt valinud kogenud veinieksperdid. Veinid on liigitatud viie peamise maitseomaduse järgi. Iga märgi värv peegeldab kindlat stiili, muutes veini valimise lihtsaks ja mugavaks.

Kerge ja värske

Nautimuse roheline märk tähistab valgeid veine, mis on maitselt kerged ja värsked.

Pehme ja puuviljane

Nautimuse kollane märk tähistab keskmise täidlusega valgeid veine, mis on maitselt pehmed ja puuviljased.

Magus ja aromaatne

Nautimuse oranž märk tähistab valgeid ja punaseid veine, mis onmaitselt magusamad ja aromaatsemad.

Kerge ja marjane

Nautimuse punane märk tähistab punaseid veine, mis on maitselt kerged ja marjased.

Tugev ja vürtsikas

Nautimuse lilla märk tähistab lopsakaid punaseid veine, mis on maitselt tugevad ja vürtsikad.

SA PEAD LIHTSALT NAERMA*

Viiuldaja Aleksey Igudesman ja pianist Hyung-ki Joo on leidlikud komödiandid, kelle sketšid ja muusikalised miksimised on köitnud kõige eripalgelisema publiku tähelepanu üle kogu maailma. Detsembris on nad taas Eestis.

Tekst: PIRET KOOLI I Fotod: IGUDESMAN & JOO, JULIA WESELY

*Pealkiri on laenatud duo 2016. a avaldatud albumilt

On öeldud, et klassikaline muusika on tõsine asi. Ka Aleksey Igudesman ja Hyung-ki Joo on seda kuulnud, kuid nad ei jäänud uskuma. Ja et teisigi veenda, töötasid nad välja omalaadse kontsertetenduse kontseptsiooni, mille kohta võib öelda, et see on maailma kõige naljakam tõsise muusika sõu. Seda võib nimetada ka stand-up-komöödiaks ja popkultuuri kokteiliks, mille tagajärjel on ka publiku kõhulihastel järgmisel päeval oma arvamus. See peensusteni lihvitud oskustega tippmuusikute duo kontsertetendus on kogemist väärt. Boonusena saab publik alati heliteostest ka midagi uut teada, kuid mis peamine – kõigile nauditav ja lihtsasti mõistetavas vormis mäng on tehniliselt kompromissitu.

Aleksey Igudesmani ja Hyung-ki Joo teekond duona algas 20 aastat tagasi, mil nad otsustasid inspireerituna komöödianäitlejate Dudley Moore’ist ja Victor Borge’ist luua oma sõu. Et muusikutel oli vaja ka tüviteksti, st. -nooti, valiti selleks Mozarti „Väike öömuusika“, millest krutskite ja kena komponeerimise tulemusel sündis duo esikteos „Väike õudustemuusika“, mida on mängitud mitmel pool maailmas.

Meeste humoorikas lähenemine ja musikaalsus on tuntud kaubamärk, mistõttu täidab tänulik publik mitte üksnes kontserdisaale, vaid suuri staadioneid, kus on nende pärast istunud või seisnud 18 000 inimest. Duo teleesinemised on paljudes riikides kergitanud tuntavalt telejaamade reitingut ning nende Youtube’i kanalil on kontoloomise algusest alates klikkimas käinud enam kui 50 miljonit inimest ning duo austajatena on end avalikult „üles andnud“ teiste hulgas John Malkovich, Sir Roger Moore ja Monty Pythoni veteran Terry Jones.

Klassikalise muusika dirigent Bernard Haitink kutsus Igudesman-Joo duo aga oma 80. sünnipäevapeole peaesinejaks. „Pidin naeru kätte ära surema – nii lõbus oli. Rääkimata sellest, et nad on suurepärased muusikud,“ kiitis dirigent tookord ja elas veel 12 aastat.

Duo Igudesman & Joo artistipalet vaadates võib kohati jääda mulje, et laval on justkui paar vallatut varateismelist poisiklutti. Mulje polegi ehk vale, sest mehed kohtusid juba poisikestena ja nende taustalugu on hooti sarnane. Ent laval on nad ka teravmeelsed muusikud ning kindlasti väga tundliku helikeelega improvisatsiooni meistrid.

Nende taset võib vabalt võrrelda Monty Pythoni või South Parkiga. Nad žongleerivad

nauditavalt erinevate žanrite ja ajastutega, püüdes kord kinni Mozarti, siis võitluskunstid või hiphopi ja seejärel kohe Haydni, James Bondist rääkimata. Duo eesmärk on klassikalisi piire nihutades pakkuda muusikalisi elamusi, ootamatust, lohutust, meelelahutust ja ennekõike nalja. Sest naer aitab elada.

Eesti publiku ette astus muusikaline standup-duo esmakordselt 2008. aastal Birgitta Festivali raames ja viimati anti siinsele publikule kontserte viis aastat tagasi. Detsembrisse sobivalt toovad muusikud kaasa jõulukava ja neli kontserti tähistavad ühtlasi ka duo neljandat Eesti-külastust.

MUSTAST AUGUST MUSTA PILLINI

Lõuna-Koreast pärit ja Inglismaale emigreerunud vanemate lapsena sündinud Richard Hyung-ki Joo alustas klaveriõpinguid 8-aastaselt. Kaks aastat hiljem võeti ta vastu Londoni lähedal Surreys asuvasse muusikakooli, mille oli 1963. aastal asutanud Yehudi Menuhin ja mis kannab tänaseni selle legendaarse viiuldaja nime. Joo taipas üsna kiiresti, et see pole niisama kool ja uskus, et tema on ekslikult

Igudesman & Joo

sattunud geeniuste ja imelaste sekka ning et kohe lüüakse ta sealt koolist lihtsalt minema. Kokkuvõttes nii muidugi ei juhtunud, kuid hiljem on Joo – mine nüüd võta kinni, kas läbi huumori või otse – tunnistanud, et õpetajad ja kaasõpilased, teiste seas praegune lavapartner Aleksey Igudesman, olevat tema keha ja vaimu igas mõttes korralikult proovile pannud.

Seitse aastat kestnud karastumise ja lihvimise protsess oli hooti nii raju, et Joo hakanud uskuma, et tuleviku asemel ootab teda vaid ablas must auk, mis noori ebaõnnestuvaid muusikuid valimatult neelab. Kõige tipuks olid pianistiks ihkaval noorukil liiga väikesed käed. See aga ei takistanud tal kooliaastate jooksul üha enam muusikat mõistma ja armastama hakata, ning seda pandi ka tähele. Mõni aeg pärast Joo lõpetamist, kui koolijuht Menuhin oma 80 aasta juubeli kontserdiks kava valis, küsinud legend noorukilt, kas tollel võiks olla mahti ja huvi orkestri ees solistina üles astuda. Ning ühtäkki leidis Joo end Londoni Barbican Halli lavalt maestro auks klaveril soleerimas.

Aja möödudes täheldas Ungari vanema põlve pianist Ferenc Rados, et Joo on „ebatavaline talent, kes kulgeb oma rada, kadumata

edukate või ebaedukate „klahvijahtijate“ lõputusse jadasse“. Seepeale avaldanud noor talent, et ta valinudki muusikutee tegelikult hoopis seetõttu, et ta soovinud hirmsasti komponeerida. Joo kompositsioone ja arranžeeringuid esitavad tänapäeval teiste hulgas New Yorgi filharmoonikud, Londoni filharmoonia-, Viini ja Chicago sümfooniaorkestrid. Ja nii mõnigi kord on Joo samuti solisti või dirigendina orkestri ees.

Joo komponeerib regulaarselt ka duole. Ta on teinud koostööd ka r’n’r-tähe Billy Joeliga, kellega kahasse valminud album „Fantasies & Delusions“ salvestati Viini kontserdimaja Mozarti saalis ja mis 2001. aastal troonis Billboardi klassikaalbumite edetabeli tipus tervelt 18 nädalat.

Helilooming on Joo kokku viinud ka Oscari võitja Vangelisega, kes leidis, et Joo loodu on tulvil „peenekoelist huumorit ja head energiat ning et tema muusikavaldkondade ülene miksimisoskus loob midagi, mida me tänapäeval väga vajame – värskust“.

Ka oma duopartneri Aleksey Igudesmaniga on ta muusikat loonud, neilt on tellitud näiteks orkestriteoseid, mida on esitanud Pittsburghi

ja Düsseldorfi sümfoonikud, New Yorgi filharmoonia ning Zürichi Tonhalle.

KINNITAGE TURVAVÖÖD*

Just sellist pealkirja kannab duo teise liikme – või kui arvestada, et viiuldaja seisab klaverist ja pianistist alati laval eespool, siis ehk ikka pigem esimese liikme?! – Aleksey Igudesmani sooloalbum, mis ilmus 2015. aastal ja millele on talletatud tosin omaloomingulist teost.

Universal Edition on avaldanud ka Igudesmani heliteostest mitu noodiraamatut. Üks neist – „Style Workout“ – koosneb 20 klassikalise, džässi, roki, folgi ja maailmamuusika sugemetega viiulipalast, mis aitavad noodilugejal rikastada repertuaari, kogeda stiilide mitmekesisust ja avardada silmaringi.

Leningradis 1973. aastal juudisoost muusikute perekonnas sündinud Aleksey Igudesman emigreerus oma vanematega Saksamaale kuus aastat hiljem. 12-aastasena võeti ta vastu Londoni lähistel Surreys asuvasse Yehudi Menuhin muusikakooli. Hiljem siirdus ta Austriasse, kus jätkas Viini konservatooriumis õpinguid ukraina juurtega austria viiuliprofessori Boris Kuschniri juures.

Igudesmani on kätt proovinud ka filmialal ja tema humoorikas lähenemine avaldub režissööri- ja filminäitlejatöös. Tema 2012. aastal Transilvania rahvusvahelisel filmifestivalil esilinastunud debüütfilm „Noseland“ on humoorikas ood klassikalise muusika maailmale ja staaridele. Ilukirjanduslike sugemetega, dokumentalistliku joonega täispika komöödia fookuses on ninafetišiga viiuldaja, kes osaleb ainulaadsel festivalil ning kelle sõber soovib filmikaameraga talletada põnevana näivat staarielu, piiludes ka sinna, kuhu minna poleks tarvis. Ning muidugi kipuvad kõik plaanid kohe algusest peale pisut nihu minema. Filmis näeb teiste hulgas ka selliseid tegijaid nagu John Malkovich ja Roger Moore. Kel seda pikka linateost kohe käepärast võtta pole, neile pakub leevendust Igudesman & Joo videokeskkond portaalis Youtube, kus paljude teiste jäädvustuste hulgas saab nähakuulda, kuidas kõlab 1970.–80. aastate tantsuhitt „I Will Survive“, kui seda põriseva piimavahustajaga esitada. Laul ise tundub olevat duo liikmete elus justkui omamoodi leitmotiiv või mantra. Sest teinekord võib pisar silmanurka tulla ka muust kui naerust. Kuid naerda lihtsalt tuleb!

VÄIKE VAIKNE ÖÖMUUSIKA

K 25. detsember 16.00

Pärnu kontserdimaja

N 26. detsember 19.00

Vanemuise kontserdimaja

R 27. detsember 19.00

Jõhvi kontserdimaja

L 28. detsember 19.00

Estonia kontserdisaal

Muusikaline stand-up IGUDESMAN & JOO

Pühadeaeg on kahtlemata aasta parim aeg, mil pered saavad kokku, et koos olla. Pole kahtlustki, et parim valik koos ajaveetmiseks on duo Igudesman & Joo muusikaline stand-up! Mida iganes jõulud kellegi jaoks tähendavad, Igudesman & Joo maailmas saavad kõik osa rõõmust ja naerust.

Klassikaliste südamlike pühadeaja lugude kõrval kõlavad lõbusad ja originaalsed jõuluja uusaastalaulud, lisaks duo parimad palad läbi aegade.

The Real Group VOKAALANSAMBEL

N 7. NOVEMBER 19.00 Jõhvi kontserdimaja

R 8. NOVEMBER 19.00 Pärnu kontserdimaja

L 9. NOVEMBER 19.00 Estonia kontserdisaal

P 10. NOVEMBER 16.00 Vanemuise kontserdimaja

Rootsi

„OLEN

Kaisa Kuslapuu:

NII ÕNNELIK, ET MUUSIKA JA MUUSIKA NAUTIMINE NII

VARAKULT MINU ELLU TULI.“

Tekst: KAIRE-KÜLLI VAATMANN I Fotod: EKVILIBRIST

KULDNE KIITUS

Sõnatundlik kirjanik ja poeet Tõnu Õnnepalu ei pea paljuks Kaisa tekste kiita eesti laulusõnade renessansiks. Kaisa sõnailu on märganud aina kasvav publikuhulk.

Kaisa madala hääle kõla toob ootamatult kananaha ihule. Toolil istuv suletud silmadega solist kiigutab end muusika taktis. Nauding ja rahulolu on näha igast tema rakust, ta nakatab sellega ka publikut. Mõjusad riimid libisevad üle laulja huulte:

„/–/ Tagurpidi tee su sees on pikad sooned oled kuradima toores jäta järele sellest kirjast ainult mark /–/“

KUST TULEVAD SÕNAD?

Võrumaalt pärit Kaisa jääb hetkeks vaikseks. „Kui tunnen end piisavalt hästi või kui liigun punktist A punkti B. Paljud laulusõnad on tekkinud teel olles,“ ütleb ta. Ka kogemata pealtkuuldud vestlus kohvikus või rongis võib areneda lauluks. „Vahel juhtub ka nii, et näen mingit veidrat suvalist asja maas ja siis mõtlen, kuidas see sinna sai. Väikesed argised märkamised. See on üsna juhuslik, aga ma pean ise olema õiges olekus, et neid üldse märgata,“

avaldab Kaisa. Tema märkmikud on arendamisootuses mõttejuppe tuubil täis, sest nagu ta ise ütleb, meeldivad talle väga sõnamängud eesti keeles ja seda kasutab ta ka oma riimides. Igatahes ei tuleks Kaisale pähegi mõnes teises keeles luuletada, sest eesti keel on ilus, nagu hindab muusik.

LUULETUSTEST

SAMMUKE EDASI

„Olin juba tükk aega kirjutanud laule ja luuletusi sahtlisse, kui ükspäev kutsus minu sõber Kaisa Ling mind Tallinna klubisse Heldeke esinema. Ta korraldas seal mingit prassingut,“ meenutab Kaisa. Esiti oli sõbra mõte, et Kaisa esitaks seal oma luuletusi, aga kui muusik teatas, et tal on ka mõned laulud, jäi muusika peale. „See oli väga lahe üritus, publik oli üks ägedamaid,“ räägib ta.

Pärast kontserti astus Kaisa juurde klubijuht ja rääkis esinejate vahel toimuvast loosist: „Et võitja saab tasuta esinemisaja ja et mina peaksin ka loosis osalema. Võtsin mõtlemisaega.“ Viimase päeva viimasel minutil saatis Kaisa sõbrale sõnumi, et visaku too tema nimi ka loosikasti. Ja nii imelik kui see ka polnud, naeratas Kaisale loosiõnn.

Kaisa hakkas otsima bändiliikmeid, kes oleksid nõus temaga selles avantüüris osalema. „Küsisin oma sõbralt ja tollaselt korterikaaslaselt flöödimängija Katariina Tirmastelt – ta oli nõus. Rõõmustasin, et üks on olemas,“ naerab Kaisa. Järgmiseks leidis ta sõprade kaudu trummar Tõnis Kirsipu ja kontrabassimängija Mart Nõmme, viies liige, taustalaulja Kristin Kaha, ühines hiljem. Meenutus viie aasta tagusest teeb veel tänagi Kaisa väga õnnelikuks.

„/–/ ja vist kõige helgemad hetked on need milles taipan et vaipa nüüd päriselt astusin rosinad sisse ühekaupa välja nokkima pean nad ise /–/“

LONITSEERA EDU

Esinemine ei ole muusiku jaoks keeruline, kuigi esimene kord, kui Kaisa Lonitseeraga lavale astus, ei avanud ta ärevusest mitte just tihti oma silmi. „Ma ei mäleta sellest suurt midagi, nii hirmus oli,“ naerab Kaisa nüüd. Muusikakooli õpilasena sai ta esinemistes kõva drilli, kuid siis esitas ta teiste loojate muusikat. „Olin olnud ju laval klahvpillimängija ja mitte kunagi laulja, aga ma suudan publiku ära

petta,“ naerab ta. Enesekindlat esinemist on ta kõvasti harjutanud, kuid, mis siin salata, väike ärevus on siiani ikka sees.

Kaisa sõnul on hoopis raskem tutvustada bändile oma uusi laule. „Esimene aasta oli kõige raskem, kartsin, et need ei meeldi,“ lausub Kaisa. Laululooja paneb ju kogu oma hinge alasti letti ja teeb end väga haavatavaks. Seni pole küll midagi halba juhtunud, aga ettevaatlik loomus teeb ikka ärevaks. „See oli totaalne eneseületus,“ tunnistab ta.

Mitte et ta väga teiste arvamust kuulaks, sest enamasti kui ta lugu esitab, on see juba parimaks timmitud ja bändikaaslastel polegi midagi öelda. „Olen iseenda kõige suurem kriitik, aga kui midagi on ja keegi ka ütleb, et näiteks mõni sõna pole päris see, siis kuulan, ja kui nõustun, ka parandan,“ avaldab Kaisa.

Lonitseera edu oli tõesti suur üllatus, aga ma olen alati salamisi uskunud, et asjad lähevad lõpuks ikka hästi.

Pärast viit edukat aastat esineb Lonitseera suurel ja tähtsal Estonia laval. „Olin kohe nõus. Meil on juba üks orkestriga esinemise kogemus Vanemuisest. Kuigi see oli päris hirmus, sest minu muusikat esitasid minu endised õpetajad, täiskasvanud inimesed. See oli ebareaalselt lahe.“ Et Lonitseera nii kiiresti ja edukalt muusikataevasse tõusis, oli suur üllatus ka bändile endale. Looduses valitseb tasakaal, selles on Kaisa veendunud, ja kui mõnda aega on kehvemalt läinud, peab lõpuks ka midagi head sündima. „Lonitseera edu oli tõesti suur üllatus, aga ma olen alati salamisi uskunud, et asjad lähevad lõpuks ikka hästi,“ ütleb Kaisa.

KAISA KOLE HÄÄL

„Kooliajal vihkasin oma häält. Laulud, mida koolis laulsime, olid kirjutatud nii kõrgeks, et need ei kõlanud minu esituses üldse hästi,“ teatab Kaisa ootamatult. Õnneks sattus talle

PARIM KOMPLIMENT

„Mulle meenub, kuidas üks keskealine mees ütles mulle pärast kontserti, et see on nii mittemehelik muusika, aga nii hea,“ naerab Kaisa. Hetkeks võtsid mehe sõnad muusiku tummaks. „Vastasin – super ju!“ meenutab ta.

näppu tollal värskelt ilmunud Vaiko Epliku plaat, millele ka kaasa jorises. „Korraga märkasin, et jube mugav oli neid laulda, nii heas helistikus, siis läks pirn põlema –kirjutan endale ise õiges kõrguses laulud,“ ütleb Kaisa.

Muusiku peres ei tegelenud ega tegele siiani keegi muusikaga süvitsi. „Mäletan, kui olin väike, ema alati kas laulis või kuulas raadiost muusikat,“ meenutab ta. Kaisa lisab naerdes, et vaevalt Eestis ongi üldse peret, kus keegi ei laula – koorilaulmine on ju meie rahvussport ja sellega tegelevad kõik. „Mõned väljendid ja laused, mida ema armastas kasutada, on pärit mingist laulust, väga palju näiteks Singer Vingerilt,“ naerab muusik. Nõnda on eestikeelsed laulud Kaisa igapäevaelu sünnist alates saatnud. „Varateismelisena oli minu lemmik David Bowie. Tema muusika aitas mind väga rasketest aegadest läbi,“ tunnistab Kaisa. Muusiku suurim soov oli Bowiet ka kunagi live’is näha, aga kahjuks lõppes enne maailmakuulsa laulja elutee. „Ja just minu sünnipäeval, see oli minu jaoks suur traagika. Sünnipäevahommikul kuuled esimese asjana, et su lemmikartist on lahkunud,“ kurvastab Kaisa.

Briti laulja kontserdi asemel sõitis ta hoopis Rootsi kuulama teist lemmikut, Annika

Norlini. „See oli päris mõjus kontsert, nagu ka Genialistide viimane kontsert Tartus. See oli lausa sürrealistlik – kõik need laulud, mida igal peol lasti ja kõik teadsid sõnu peast,“ räägib ta. Kaisal on isegi kahju, et ta sündis veidi liiga hilja ja jäi Genialistide kõige kuumematest aegadest ilma. „Aga nende laulusõnad on minulgi selged,“ lausub ta.

„/–/ vaata kuidas elu pudenevusfaktor võib sind saata ja sõrme otsa pinnu ajada kas tuleb jääda karikakrapeenra peale lootma et armastab või ei armasta iga lõpp ei ole uue algus (algus) palun mõni harilikum valgus /–/“

TULNUKA PÕGENEMINE

Rasked ajad, mida leevendasid David Bowie laulud, algasid koolis. „Tavakool oli ebaturvaline ja hirmus, ma ei jõudnud kunagi ära oodata, et kool lõppeks ja pääseksin muusikakooli,“ meenutab Kaisa. Kui teised lapsed proovisid kõik oma tunnid tõhusalt ühele päevale panna, et mitte ülemäära palju aega muusikakoolis veeta,

jagas Kaisa tunnid erinevatele päevadele, et rohkem ja kauem olla. Täna meenutabki Kaisa oma klaveriõpetajat, kellega ta sai tavakooli julmustest rääkida, soojade sõnadega. „Kord jättis õpetaja tunni ära ja viis mu kohvikusse, sest olin nii endast väljas. See oli temast väga armas,“ kiidab ta. Kaisa jäi muusikakooli üheks aastaks kauemaks, kui ette nähtud, ja õppis klaveri kõrval ka kaht lisapilli – viiulit ja torupilli. Koolikius pole Kaisale võõras. „Seda tuli küll ette, et keegi pani mulle jala taha, aga ma nägin sageli seda, kuidas poisid üksteist peksid, see oli väga hirmus,“ mäletab ta. Kaisa jääb mõttesse. „Tead, see tekitas minus juba varakult mõtte, et poisid on ohtlikud ja ettearvamatud.“ Mitte et tüdrukute kambad poleks üksteist toginud ja kiusanud, aga poiste vägivald on tänaseni tema mälus. „Arvasin, et see ongi normaalsus, et midagi paremat elus ei toimugi,“ kehitab muusik õlgu. Kaisa päevad päästis seegi, et ta hakkas käima laulukooris ja pääses kooli igapäevasest sõjatandrist eemale.

RASKE ALGUSE ÕNNELIK LÕPP

Pärast üheksandat klassi kolis tüdruk Tartu ja astus Heino Elleri nimelisse muusikakooli.

„Hakkasin kooliajal blogi pidama, kus kirjeldasin raevukalt, mis koolis ja minu hinges toimub,“ räägib Kaisa. Seepeale sai ta ühe sõbra emalt mureliku kirja ja soovituse otsida endale sobivam keskkond ehk siis minna Tartusse Elleri-kooli. „Ma ei tulnud isegi selle peale, et sinna minna ja et muusikat saab edasi õppida,“ lausub Kaisa. Esimesed päevad käis tüdruk Tartu muusikakoolis ringi, suu lausa ammuli.

„Ma ei saanud aru, kui normaalne saab olla, meil oli ka väga tore kursus. See oli täielik jackpot minu jaoks,“ kiidab ta. Rahulik kesk- ja seltskond muutis ka väikese kurva teismelise rõõmsaks. „Olen ka väga tänulik oma vanema-

LONITSEERA JA VHK

KEELPILLIORKESTER

Lonitseera ja VHK keelpilliorkester on publiku ees 28.11. kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis, 29.11. kell 19 Tartus Vanemuise kontserdimajas ja 30.11. kell 19 Pärnu kontserdimajas.

TAHAN KA JÄMMIDA

Kaisa hakkas juba algkooliajal käima suvel Võrumaal rahvapillilaagrites. „Seal nägin esimest korda, et täiskasvanud inimesed mängisid koos pilli, jämmisid, ja veel nautisid ka seda. See oli väga tore! Tahtsin ka sellist elu,“ jutustab Kaisa. Eriti meeldis Kaisale see, et vaatamata tema noorele eale, ta oli esimest korda laagrisse minnes 11-aastane, võeti teda võrdsena. „Laagrist sai aasta oodatuim sündmus,“ tunnistab muusik.

tele, et nad lubasid mul 16-aastaselt üksi Tartu kolida, see muutis totaalselt mu elu,“ lausub Kaisa.

Nüüd, täiskasvanuna on muusik hakanud oma minevikuhaavade ja iseendaga rohkem tegelema. „Bändi loomise ajal hakkasin käima teraapias. Alguses oli see väga raske, aga viie aastaga on kõik kergemaks muutunud,“ tunnistab Kaisa.

Mõni aeg tagasi kohtas ta juhuslikult üht koolikaaslast, kes ütles teiste arvamuse otse välja – hallist hiirest sai staar.

Kooliajal hoidis ta pigem omaette, et mitte sattuda kellegi verbaalseks peksukotiks. „Koolikeskkond ei olnud selline, kus oleksin tahtnud ennast ja oma tõelist olemust näidata. Olingi koolikaaslaste jaoks täielik tulnukas, niisiis põgenesin muusikasse. Olen nii õnnelik, et muusika ja muusika nautimine nii varakult minu ellu tuli,“ lausub Kaisa. Ta ei arva, et ta on väga muutunud. „Olen lihtsalt saanud kasvada iseendaks. Lauldes olen ma väga rõõmus!“

„/—/ ma ise võtsin pintsli ja andsin maalida nüüd omaenda juustest kammin välja, kammin välja neid laule mis ei kuulu minule /—/“

Rahvusmeeskoori sügishooaeg

N 26.09

Estonia kontserdisaal

RAIMO KANGRO 75

Rahvusmeeskoori hooaja avakontsert

N 31.10

Estonia kontserdisaal

K 13.11

Dirigent Mikk Üleoja

ROMANTILINE MUUSIKA

Vete kohal

Jõhvi kontserdimaja

Dirigent Frieder Bernius, Saksamaa

JUUBELIKONTSERT

Eesti kalendrilaulud

K 4.12

Vanemuise kontserdimaja

Tütarlastekoor Ellerhein • Dirigent Ingrid Kõrvits Eesti Rahvusmeeskoor • Dirigent Mikk Üleoja

N 14. NOVEMBER Vanemuise kontserdimaja

L 16. NOVEMBER Estonia kontserdisaal

P 17. NOVEMBER Pärnu kontserdimaja

L 21.12

Tartu Jaani kirik

MUUSIKALINE MUINASJUTT

Reis kuule

Dirigent Rasmus Erismaa Kaastegev bänd

N 5. DETSEMBER Pärnu kontserdimaja

L 7. DETSEMBER Estonia kontserdisaal

Rahvusmeeskoori jõulukontsert

Dirigent Endrik Üksvärav

E 23. DETSEMBER Tallinna Jaani kirik

Riiklik Akadeemiline Meeskoor XVII üldlaulupeo rongkäigus, 1969

Eesti Rahvusmeeskoor XXVII üldlaulupeo rongkäigus, 2019

Rahvusmeeskoor 80

VÄRVIKAS

AJALUGU

FOTOKLÕPSUDE VAHEL

Tekst: JANA MOOSAR I Fotod valis: ANU HUNTSAAR Fotod: SABINE BURGER, KAIRIT LEIBOLD, CLAUDIA HÖHNE, ANU HUNTSAAR, HENN SOODLA, HARRI ROSPU, KOORI ARHIIV

Ssügisel tähistab Eesti Rahvusmeeskoor väärikat 80. sünnipäeva. Koori asutas 1944. aastal eesti koorimuusika suurkuju Gustav Ernesaks. Järgnevatel aastakümnetel on koori juhatanud Harald Uibo, Uno Järvela, Olev Oja, Kuno Areng, Ants Üleoja, Ants Soots, Kaspars Putninš ja teised. Alates hooajast 2011/2012 on koori kunstiline juht ja peadirigent Mikk Üleoja. Kaheksa aastakümne jooksul on koor kogenud rohkesti tunnustust, võtnud ette lugematul hulgal kontsertreise ning rõõmustanud sadu tuhandeid kuulajaid Eestis ja kaugemal. Väärika sünnipäeva puhul heidame pilgu fotoklõpsude vahele, kus rullub lahti Eesti Rahvusmeeskoori värvikas ajalugu.

VETE KOHAL

Eesti Rahvusmeeskoori 80. sünnipäevale pühendatud kontsert „Vete kohal“ toimub 31. oktoobril kell 19 Tallinnas Estonia kontserdisaalis. Dirigeerib Frieder Bernius.

Lilled lauljale 1955

Lilled lauljale 2014

Ernesaksa-aegne RAM, 1961

Rollides: Bach „Mattheuse passioon“ Tel Aviv, 2002

Eesti Rahvusmeeskoor, 2023

Rollides: XXIV üldlaulupidu, Tormis „Eestirahva erakonnamäng“, 2004

Rollides: SOP Rannap „Nurjatu saar“, 2017

Jäädvustus: 1959 Jäädvustus: ETV „Ringvaade“, 2014

Isad ja pojad (RAM ja RAMi poistekoor), 1982

Isad ja pojad (Rahvusmeeskoor ja RO Estonia poistekoor), 2018

Esimene välisreis, Praha kontserdisaal 1958

Elbphilharmonie, Hamburg 2023

Autokastis vanaautode ringsõidul, Tallinn 2002

Reisimine bussidega, Helsingi 1966

Paadiga Kihnu 1951

Tallinna Lennujaam 1985

Eesti esimene Grammy 2014

Kuldplaat 1985

Sõit koolibussiga, Toronto 2015

Saame tuttavaks!

MENTORIPROGRAMMI

LIFT

ESIMESE LENNU LÕPETAJAD ANNABEL, KARL JA HARALD

Möödunud suvel lõpetas Eesti Kontserdi mentoriprogrammi LIFT esimene lend. Värsked vilistlased Annabel (laulja, 19), Harald (kitarrist, 22) ja Karl (viiuldaja, 24) jagavad Aplausiga oma mõtteid muusikuteest ja -elust ning heidavad pilgu äsja lõppenud mentoriprogrammile.

Tekst: SILVER KUUSIK I Fotod: KAUPO KIKKAS

Karl, Annabel ja Harald, kust te pärit olete?

Karl: Mina olen Kuressaarest. Olen sündinud seal ja põhikooli lõpuni elasin Saaremaal. Siis läksin Tartusse, et õppida Heino Elleri muusikakoolis ja Jaan Poska gümnaasiumis ning pärast seda olin aasta Tallinnas EMTAs. Nüüd elan ja õpin Oslos.

Annabel: Mina olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, koolis olen käinud VHKs, nüüd jätkan õpinguid EMTAs.

Harald: Mina olen Tallinnast, viimased kolm aastat olen elanud Saksamaal. Õpin Kölni muusikaakadeemias. Minu eriala osakond asub Wuppertalis, linnakeses Kölni kõrval.

Missugused on teie elu esimesed mälestused?

Karl: Mäletan üht stseeni oma vanavanemate elukohast Salme külas Sõrve poolsaarel. Ma millegipärast mäletan väga hästi üht punast diivanit, mis meil seal toas oli. Siis mäletan telekat, kust tuli mingi arstisaade. Kuidagi on mälestus, et tahtsin ka arstiks saada. See on vist mu kõige esimene mälestus. Arsti minust ei saanud ja ma ei mäleta ka, et mul oleks hiljem kunagi olnud soovi arstiks saada.

Annabel: Olin pigem päris pisike, äkki paarikolme-aastane. Tuleb meelde meri ja kuidas vanematega käisime talvisel ajal mere ääres.

Harald: Arvan, et olin sel ajal sõimerühmas – meenub kastikujuline mänguasi, millel olid augud, kuhu tuli erineva kujuga jupid sisse pista (ruudud, kolmnurgad jms). Mäletan, kuidas selle mänguasjaga mängisin.

Tänaseks on teist saanud muusikud. Mis on esimesed mälestused seoses muusikaga?

Karl: Mul on mälestused ühest lauluringist, kus umbes kolmeaastasena olin. Aga kui viiuli peale mõelda, siis millegipärast on meeles koridor Kuressaare muusikakoolis, mille kaudu jõudis klassi, kus väiksena käisin. Pilt just sellest koridorist on mul selgelt meeles.

Annabel: Mul tuli Karli jutu peale meelde Bremeni käik vanalinnas ja hiljem pisem tunnel, kust tuli koos viiuliõpetajaga läbi minna, ja see klass, kus esimesed tunnid toimusid. Umbes samast ajast on meeles ka selline tugev tunne Estonia teatris istudes. Mäletan, et arvutasin kiirelt peas, et kui vanad need inimesed on, kes laval laulavad, et kas ma jõuaks veel nõnda laulma õppida. Mõtlesin, et okei, hädavaevu jõuab. Ma ise olin siis viieaastane.

Harald: Esimene mälestus seoses muusikaga on sisseastumiskatsetest Nõmme Muusikakooli. Solfedžoõpetaja Ene Krigul mängis klaveril mitut nooti ja küsis, mitu heli kõlas. Meeles on ka Nõmme muusikakooli päikesepaistelised koridorid. Ilus mälestus. Ma ei mäleta mingit hirmu sellest päevast.

Moel või teisel saadavad meid ka mõned laulud kaugest minevikust. Mis on teie lapsepõlvelaulud?

Karl: Ma ei tea, kas need on esimesed, aga varases eas meeldisid mulle väga Biitlite laulud. Mul oli ka lastesüntesaator, kus sai ise mängida, aga ka vajutada mingeid salvestatud lõike. Üks lugu oli Biitlite „Let it be“ – see mulle väga meeldis.

Annabel: Mul on meeles, kuidas me vanaemaga kuulasime „Horoskoobi“ plaati. Mulle meeldis eriti Helgi Sallo. Kui vanaema lahkus, laulsin „Olematut laulu“. Samuti kuulasime Tšaikovski „Luikede järve“. Ühte konkreetset laulu on raske välja tuua, ent sinna aega mahtus natuke muusikali, poppi, džässi, mustlasmuusikat ja ooperit. Isa mängis pühapäeva hommikuti tatrapudru keetmise taustaks mandoliinil Bachi partiitat E-duur – seda mäletan ka.

Harald: Mu isa võttis mind kukile ja laulis peegli ees tundmatut laulu. Täpselt ei mäleta, aga seal oli mingi piibu teema – mingi habe ja piip. Ema kuulas palju ABBAt.

Karl

Kas lapsepõlves kuuldud laulud meeldivad veel ka täna?

Karl: Kui kuskil satu Biitlite muusika mängima, võib kuulata, aga ise peale ei paneks.

Annabel: Nii palju muid muusikalisi muljeid on tulnud peale. Need laulud on kusagil meeles, kuid mõjureid oli teisigi. Need olid vaid osa muusikalisest kõrvaringist. Lapsepõlvemuusika on selles mõttes juba kuulatud, aga armas on see ikka.

Harald: ABBAt ei ole ma pärast lapsepõlve kuulanud, aga kui kuskil lastakse, siis tekib kohe ühendus lapsepõlvega.

Kuidas te pillimängu ja muusikakoolini jõudsite?

Karl: Käisin väiksena muusikaringis laulmas. Mu sel hetkel veel tulevane viiuliõpetaja tundis hästi mu lauluõpetajat ja tuli küsima, kas keegi tahaks viiulit või muud keelpilli õppida. Ta õpetas ka tšellot ja vioolat. Ma millegipärast kohe tahtsin viiulit. Ma ei ole kindel, kas olin viiulit oma elus enne näinud. Mingit sundimist igatahes ei olnud ja viiuli õppimine oli mu enda tahe. Siis ma veel ei teadnud, millesse end mässin. Mu peres ei ole muusikat õppinud ini-

mesi. Ema küll laulab mitmes kooris, eks sealt ka see, et väiksena käisin laulmas. Tänaseks on laulmine mu elust pigem kadunud. Hiljuti valmistusin muusikateooria eksamiks, kus on natuke vaja ka laulda ja siis mõtlesin, et päris kurb – võiks palju paremas kohas oma häälega olla. Varem laulsin aktiivselt kooris ja ka ansamblites, aga see jäi Kuressaare aegadesse. Annabel: Minu isa on olnud Rahvusooperis Estonia viiulimängija ligi 40 aastat. Kui isa pilli harjutas, tundus, et see võiks olla palju lihtsam. Ja siis mõtlesin, et issi, oota, ma kohe näitan, kuidas see käima peab ja selle tunde õhutusel hakkasingi viiulit õppima. Kuigi päris algusest peale tundsin, et võime seda pilli siin harjutada ju küll, aga lõpuks ikkagi tahan laulda. Olin ka laste folkmuusikaansamblis Tuuleviiul, kus sai teha folkmuusikat ja musitseerida paljude inimestega samaaegselt, samuti improviseerida, laulda ja mängida. Olid reeglid ja vabadus samal ajal. Seal põimusid minu jaoks päris olulised asjad. Pilli ma praegu enam kuigi tihti kätte ei võta, kuna see füüsiline kokkupuude muusikaga on piisavalt tugev ja ma tunnen, et ma ei jää muusikanälga, kui ma ainult laulan. Sestap pole seda suurt kihku tekkinud. Mängisin eelmise aastani aktiivselt ka VHK keelpilliorkestris. Praegu on esimene aasta mu elus, kus ma enam pilli ei mängi ja see on olnud päris ilus aasta. Ma ütleks, et sama ilus kui eelmised. Tundub, et siis on midagi õigesti.

Harald: Kuna mu mõlemad vanemad on muusikalise haridusega, tahtsid nad ka mulle pakkuda võimalust õppida muusikakoolis. Läksin muusikakooli alates 2. klassist. Seda, kuidas ma kitarrini jõudsin, ma absoluutselt ei mäleta. See võis olla nii, et mu isa kinkis emale sünnipäevaks kitarri, et ta saaks lapsi tundides kitarril saata (mu ema on muusikaõpetaja). Ilmselt tahtsingi kitarri õppida just seepärast, et pill oli meil kodus olemas. Mäletan, et soovisin alguses oma õe tungival soovil hoopis klarnetit mängida, aga miskipärast otsustasin siiski kitarri kasuks.

Muusikaõpingute juurde kuulub harjutamine. Kui palju olete elus pidanud harjutama ja kas on tulnud ka millestki selle nimel loobuda?

Karl: Kui põhikooli peale mõtlen, siis ma ei tunne, et väga oleks millestki loobuma pidanud. Tegin kõiki asju, ma ei harjutanud sel ajal tohutult palju. Minu jaoks läks asi tõsisemaks, kui kolisin Tartusse. Siis hakkas harjutustunde rohkem tulema ja pühendusin rohkem muusikale. Aga ka siis ma kuidagi ei tunnetanud, et

jääksin millestki ilma. Praegu sõltub mul harjutamine suuresti sellest, palju on projekte ja proove. Need nädalad, kus saabki ainult ise harjutada, on mingis mõttes luksus. Harjutamisaeg jääb mul 3 ja 6 tunni vahemikku päevas. Olen üritanud ka nädalas võtta ühe päeva, kus ma teadlikult ei mängi ega võta pilli kätte.

Annabel: See, et sain lapsena muusikaga tegeleda, pigem aitas mind. Mul oli muusikaga tegeledes inimestega lihtsam kontakti leida kui mõnes muus situatsioonis. Muusika kaudu oli mugavam. Praegu püüan tegeleda keha tervikuga – mitte ainult laulda, vaid tegeleda kogu psühhofüüsisega ja hoida seda vormis, olla tundlik ja tajuda, mis siin toimub ning kuidas ma pean praegu selle pilliga käituma. Jälgin, kuidas meie suhe pilliga on. See on iga päev natuke erinev. Tunnen, et pean jälgima oma pilli konditsiooni ja seda, kuidas pilli igapäevaselt ehitada, tema eest hoolitseda.

Harald: Olen oma muusikalise teekonna vältel pigem palju harjutanud. Esimestel aastatel harjutamisele palju aega ei kulunud. Alles viiendas klassis hakkas kitarr tõsisemat huvi pakkuma ja selgus, et harjutamine on progresseeruv haigus. Enne muusikakeskkooli küll harjutasin, aga lisaks sellele oli ka ruumi muude hobide jaoks. Kui astusin Tallinna Muusikakeskkooli, läks pillimängimine päris intensiivseks. Koroonaajal tekkis aga motivatsioonikriis, kus ei saanud enam aru, kas ja miks üldse enam harjutada. Tekkisid eksistentsiaalsed küsimused ja mõtted. Õnneks sain sellest üle ja võin öelda, et just Saksamaal on olnud mu elu kõige intensiivsem harjutamise periood. Olen pannud endale eesmärgi paar aastat endast kõik anda. Selleks ma siia ju tulin, et saada nii heaks kitarristiks kui võimalik.

Kas olete kunagi soovinud muusikaõpinguid pooleli ka jätta?

Karl: Jah, kindlasti. Mul on olnud kahtlusi. Näiteks siis, kui COVID algas, oli selline hetk. Mind on erinevad asjad huvitanud, aga Oslos tekkis kuidagi üks siht ja mul on sama tunne nagu Haraldil – olen siia selle jaoks tulnud. See on motiveeriv. Kindlasti muusikakooli ajal oli neid pooleli jätmise hetki ka. Põhikooli ajal ma ei mõelnud sellest kui kindlast professioonist. Neid hetki oli, aga sel ajal oli mitmekülgsust, mida teha, päris palju. Pillimäng ei olnud kogu minu elu.

Annabel: Pigem on hakanud teised kunstid nii palju huvitama. Kuna laulmine ühendab endas sõna ja muusika, pakuvad erinevad nüan-

sid huvi. Keskkooli ajal saingi proovida erinevaid asju: dirigeerimist, heliloomingut, samuti olid meil koolis väga huvitavad kirjandustunnid. See oli väga lahe. Mingil hetkel sain aru, et jagan ennast loomingulises mõttes liiga ära. Laulmine, mis on mulle kõige olulisem, hakkas kannatama. Mul ei jagunud energiat igale poole ja kipitama hakkas minu jaoks olulisim.

Harald: Olen tihti mõelnud, et jätaks pilli nurka, eriti kui muusikueluga kaasas käivad katsumused tunduvad liiga suured. Samas –ei ole ju olemas eriala, mida oleks kerge heal tasemel teha. Kuna olen kitarriga varakult alustanud ja sellesse juba palju aega ja energiat investeerinud, tundub kõige loogilisem täistuuridel edasi minna. See mõte aitab mind motivatsiooniaukudest välja.

Kui teist poleks saanud muusikud, siis mis võiks olla teie eriala?

Karl: Mind on arhitektuur huvitanud. Mulle meeldib mõelda, et kui ma ei oleks muusik, õpiksin arhitektuuri.

Annabel: Ma oleks ikka muusik, aga võib-olla mingil muul erialal. Pean väga lugu humanitaarteadlastest – see teoreetiline vaade tundub mulle väga huvitav, aga mulle tundub, et ma ise ei oleks väga hea teadlane või vanade keelte spetsialist.

Harald: Ma ei teagi täpset vastust. Kui mul on need mõtted olnud, siis pigem üldisemad –teha ükskõik mida muud peale muusika. Kindlat plaan B-d ei ole mul olnud, aga kindlasti oleks see pigem humanitaarala.

Kuhu tahaksite 5–10 aasta perspektiivis jõuda?

Karl: Üks pool on instrumendi tehniline tase – tahaks selles palju ja võimalikult kaugele edasi jõuda. Tahaks, et oleks tehniliselt väga kõrge ja stabiilne tase. Aga repertuaari osas –üks pool on klassikalisem repertuaar, mida on praegu põnev avastada, samas mul on suur kirg uue muusika esitamise vastu. Hetkel on tunne, et tahaks pikemas plaanis selle poole rohkem suunduda. Kuna tegelen vaba improvisatsiooni ja heliloominguga, siis ka seda poolt arendada. Kui mõelda kümne aasta peale, on suurim soov kohtuda paljude inimestega, kellega oleks inspireeriv koos mängida ja koos areneda.

Annabel: Üks asi on, mida ma soovin, teine asi see, mida elu toob. Olen teinud hästi erinevat tööd oma pilliga ja ka valdkonnaüleselt. Loodan, et kohtun hästi huvitavate kunstnike ja inimestega. Ootan kõige rohkem kohtumisi erinevate inimestega, kes teevad elu nii huvitavaks ja elamisväärseks. Ootan rikastavaid koostöid, huvitavat muusikat ja huvitavat materjali.

Harald: Minu vastus on umbes samasugune. Sooviksin teha palju koostööd eriilmeliste artistidega, mängida nii klassikalist kui ka mitteklassikalist muusikat, tuues publikule palju uut.

Kus te ennast tulevikus näete, kas pigem Eestis või kaugemal?

Karl: Minu jaoks on Norra saanud väga tähtsaks. Mingil kujul tahan kindlasti sellega seotuks jääda ka pärast õpingute lõppu. Tunnen tugevat sidet ka Eestiga, just Saaremaaga ja vaiksema eluga. Ideaal ilmselt oleks elada Eestis, aga projektipõhiselt tegutseda kindlasti rahvusvaheliselt.

Annabel: Ükskõik kus, aga tahaks alati pigem olla lähemal kui kaugemal. Lähedus on alati märksõna.

Harald: Hetkel ma ei tea, kuhu tahan jääda. Nii Saksamaal kui ka Eestis elamisel on omad plussid ja miinused. Igal juhul on soov hoida mõlema riigiga ühendust.

Räägime LIFTist ka. Kust teie selle enda jaoks leidsite?

Karl: Minu jaoks tuli see sotsiaalmeediast,

Annabel

nägin reklaami ja lugesin, mida see endast kujutab.

Annabel: Mulle ütles üks hea vaistuga pereliige.

Harald: Mina nägin ka sotsiaalmeedias. Minu endine kitarriõpetaja ka jagas minuga selle reklaami.

LIFT pakkus palju erinevaid mooduleid ja teadmisi erinevatest valdkondadest. Missugune neis on olnud kõige huvitavam?

Karl: Keeruline on üht asja välja tuua. Kindlasti arutelud Mihhail Gertsiga kavade koostamise ja kontseptsiooni üle, millele seejuures mõelda. Need kohtumised õpetasid väga palju. Meeles on ka muusikafüsioloogia Lisanna Altroviga. Seal saime teada, kuidas füüsiliselt end laval paremini tunda. Seal oli palju praktilisi näpunäiteid. Üks võib-olla kõige erilisem kohtumine minu jaoks oli Florian Dondereriga.

Annabel: Ma olen kõige rohkem õppinud nende moodulite üleselt kommunikatsiooni: mis on erinevate poolte vajadused ühe kontserdi korraldamisel, mida need inimesed teevad, kuidas nad teevad ja kuidas sellest sõltub meie koostöö. Erilised kohtumised olid Paavo Järviga, Aile Asszonyiga, Mirjam Mesakuga. Nende inimestega kas või viis minutit vestelda –see jääb pikaks ajaks meelde. Minu jaoks oli oluline olla noore artistina natuke lähemal Eesti Kontserdile ja näha, kuidas seal inimesed töötavad. Sain olla natuke „käppapidi sees“. Saime sinna sisse piiluda ja see on olnud hirmus oluline.

Harald: Mulle meenub esmalt kohtumine

Mihhail Gertsiga ja kava koostamine. Tekkis arusaam, kui raske on tegelikult hea kava koostamine. Paljude LIFTi programmis käsitletud teemade puhul olen varem olnud suhteliselt ignorantne, LIFT avardas kindlasti silmaringi. Mihhail Gertsiga kohtumine oli väga inspireeriv. Saime kohe praktiseerida seda, mida olime õppinud, koostades kava Kadrioru suveklassika kontserdi jaoks. Lisanne Altroviga kohtumine andis head praktilised oskused ja uudsed tehnikad, mis on mind juba esinedes ja harjutades palju aidanud.

Kuivõrd te enne LIFTI üksteisest teadsite ja kuidas positsioneerite end praegu? Sõbrad või konkurendid?

Karl: Mina ei teadnud varem ei Annabeli ega Haraldit. Need on kindlasti ülitoredad tutvused. Väga vahva on ka, et nüüd Haraldiga mängime koos tema Kadrioru kontserdil, kind-

lasti oleks tore ka Annabeliga kunagi koos mängida. Loodan, et meie suhtlus ikka jätkub.

Annabel: Ma ka väga loodan, et meie suhtlus jätkub. Olen väga tänulik. Väga tore on olnud ja elan teie kontsertidele väga kaasa.

Harald: Loodetavasti jääme suhtlema ja puutume ka edaspidi kokku. Me kõik oleme hetkel erinevates riikides, seega on suhtlemine natuke raskendatud, aga mitte võimatu.

Mida te ütleksite neile, kes mõtlevad, kas edaspidi LIFTis osaleda?

Karl: See on andnud sissevaate kontserdiorganisatsiooni tegevusse. Üldine silmaringi avardamine, mis programm on kaasa toonud, on noorele muusikule ülitähtis. Moodulites on nii palju infot, mida ei olegi veel jõudnud täiesti lahti mõtestada, ja väga palju erinevaid asju, mille juurde hiljem tagasi tulla. Kindlasti soovitan.

Annabel: Minu arust ei peaks kõhklema! Isegi kui ei õnnestu, siis juba peegeldus selle komisjoni poolt on nii oluline.

Harald: Soovitan LIFTi kõigile noortele eesti muusikutele, ka välismaal õpingutelt kandideerida ei ole probleem.

Harald

Kingi muusikaelamusi!

Kinkepiletid väärtuses 10 €, 20 €, 30 €, 50 €

Kinkepiletite eest saab osta Eesti Kontserdi korraldatavate ürituste pileteid. Kehtivus üks aasta alates ostuhetkest.

Osta Eesti Kontserdi kinkepiletid eestikontsert.ee või piletilevi.ee