Autori märkus Selles romaanis leiavad kajastamist mu perekonna Eesti haru koge mused ja läbielamised. Seekord sõjapõgenikena Rootsis külma sõja algaastatel. Taas kord olen kasutanud tolleaegsete sündmuste kirjeldamiseks Kotkase perekonna liikmeid. Niisiis on faktid ja väljamõeldised sageli ühte sulanud ja eris tamatuks muutunud. Kõik, kes 1950. aastatel Stockholmis toimunuga kursis on, teavad, kui lihtsalt toonased faktid väljamõeldiseks üle lähevad. Erinevate režiimide poliitilised, diplomaatilised ja luurealased vangerdused olid suures osas üles ehitatud valeinformatsioonile, asjaosaliste eksitamisele ja vee segamisele. Igasugune sarnasus raamatus kirjeldatud tegelaskujude ja tege likult elanud või elavate inimeste vahel on täiesti juhuslik. Keerulises maailmas, milles elame, on palju erinevaid seisukohti ja inimesed lähtuvad sageli omaenda salajastest eesmärkidest, mis esmapilgul märkamatuks jäävad. Autori ülesanne on neid usutavalt ja objektiivselt kirjeldada ja lubada tegelaskujudel oma nägemust esitada, üritamata neile oma arvamust peale suruda. Just seda ma olengi proovinud saavutada.
9
ÜKS
Puude vahel vilkusid taskulambid. Nende kiired lõhestasid metsas valitsevat pilkast pimedust. Siis hakkasid viis valgussõõri värelema ja sulasid kokku üheksainsaks vihmast läbi imbunud maapinda valgustavaks ristikheinaleheks. Nende vihus ilmus nähtavale mingi pundar. Major Lavenderi meelest oli selles, kuidas viis meest tasku lampide valguses inimese säilmeid vahtisid, midagi haletsusväärset. Briti luureohvitser kummardus surnukeha lähemalt silmitsema. Puude okstelt tilkus vett, see nirises ta vihmamantli krae vahele ja mööda kaela alla. Oleks ikka pidanud kaabu pähe panema, noomis mees end mõttes. Taskulamp ütles, mida tal vaja teada oli: kuulihaav, lähilask kuklasse. Niisiis hukkamine. Täpselt nagu ammustel aegadel. SS ja NKVD, Katowice ja Katõn, Tartu ja Tallinn. Täpselt nagu praegustel aegadel. Ikka samad jõledad veretööd, üksnes nende toimepanijad olid uued. Vana sõda oli värskelt lõppenud, uus just alanud. Mees kükitas ja lükkas surnu pea ettevaatlikult küljele. Marrastused ja verevalumid. Ta valgustas taskulambiga surnu käsi. Sõrmeküünte asemel olid verised haavad, mida vihm polnud suutnud puhtaks pesta. Niisiis oli ohvrit ka piinatud. Üsna hiljuti. Arvata võis, et ka teised kehaosad on viga saanud. Tõenäoliselt saavad ta oletused lahkamisel üsna pea kinnitust. Miks nad teda piinasid? Mida nad teada saada püüdsid? Ja kes olid „nemad“? 11
Teine mees, hiljuti Londonist saabunud nooruke luureohvitser, samuti vihmamantel seljas, kükitas mehe kõrvale. „Mõrv,“ tähendas ta niigi ilmselget tõsiasja konstateerides. Lavender noogutas. „Jah, seda ka. Ja ühtlasi sõnum.“ „Sõnum?“ „Muidugi.“ Mees valgustas taskulambiga vaid kümne meetri kaugusele teeserva pargitud autosid. „Miks nad muidu matmata surnukeha nii tee lähedale jätnud oleksid? Need, kes seda tegid, tahtsid, et ta leitaks.“ Mehed ajasid end sirgu. Lavender lasi taskulambil nagu orkestri juht taktikeppi viibutades veel kolme kohalviibija, Rootsi politseinike, ja ohvri vahet käia, andes niimoodi märku, et nemad on asjaga ühele poole saanud ja politsei võib tööga pihta hakata. Kaks luureohvitseri kõndisid tagasi auto juurde. „Me oleme Stockholmist vaid viie kilomeetri kaugusel,“ jätkas Lavender. „„Linn, mis ujub vee peal“, siin on palju järvi, saarestik. Ja igal pool ümberringi Ulriksdali mets. Lisaks veel laibast vabane miseks igati sobilik Stocksundi laht. Rääkimata asustamata ja pime dast maapiirkonnast, kuhu jõudmiseks tuleks vaid paar kilomeetrit edasi sõita. Kiire sõit, odav labidas, tunnike füüsilist pingutust nõudvat tööd ja see sell oleks kuudeks, ehk isegi aastateks kadunud.“ „Võib-olla leidsid nad, et tema peksmine oli juba piisav füüsiline pingutus,“ pakkus mehe noorem kolleeg Moore, üritades nalja visata. Lavender ei näinud selles midagi naermisväärset. „Asi on selles,“ ütles ta, „et see, kes tahtis, et tapetu leitaks, on enda tabamatuses ilmselt täiesti kindel.“ Ta keeras autoukse lukust lahti, võttis lingi pihku ja vaatas noorema mehe poole. „Muide, kas sa tundsid ta ära?“ „Ma tean, et ta oli eestlane. Üks meie kontaktisikutest. Selle tõttu meid välja kutsutigi. Aga ära ma teda ei tundnud.“ „Mina tundsin,“ ütles Lavender. Mehed istusid Ford Taunusesse ja sõitsid linna tagasi.
KAKS
Maret Kotkasel polnud teisel pool kirjutuslauda tema vastas istuva noore naise puhul millestki kinni hakata. Ta vaatas enda ees olevad paberid veel kord läbi. Kõik tundus korras olevat. Julgeolekutöötajad olid oma töö teinud ja naise kõlblikuks tunnistanud. Maret oli aeg-ajalt sunnitud mõne inimese kolmandal korru sel tegutseva julgeolekumeeskonna juurde täiendavasse kontrolli suunama. Kui keegi nägi liiga hea välja, tundis end liiga vabalt, oli liiga heas toitumuses või tundus ta Eestist pagemise lugu olevat liiga lobe või ainsagi ebakõlata – või siis liiga paljude ebakõladega –, oli pagulaste elamislubade väljastamisega tegelevas osakonnas töötava Mareti ülesanne ta taustakontrolli saata. Ja ometi oli noores naises, kes tema ees istus, Mareti jaoks midagi rahutust tekitavat. Mis veel hullem, ta ei teadnud, miks ta midagi sellist tunneb. Samasugused noored eestlased olid tema vastas istunud päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse. Nende silmist vaatas vastu lootus, ärevus või meeldimistahe. Nad murdsid käsi, pühkisid tasku rätiga silmi või nihelesid toolil. Ja mitte üksnes noored. Keskealised mehed, eakad inimesed, teismelised. Erineva taustaga sõjapõgenikud, kel kõigil oli rääkida oma lugu. Tihtipeale masendav. Mõnikord olid nad endiselt masenduses, leinasid kaotatud kodumaad, kalleid inimesi või mõlemat. Siia jõudsid inimesed erinevatelt elualadelt, kellele olid osaks saanud jahmatama panevalt piinarikkad katsumu sed. Ja Maret oli üks väravavalvuritest, tema ülesandeks oli sellele sõjajärgse Euroopa kallaste vahele laiali pillatud inimmassile uue 13
koha leidmine. Neile vajalike paberite vormistamine ja edasi saat mine Kanadasse, Ameerikasse, Austraaliasse; riikidesse, kus neid oldi endiselt valmis vastu võtma. Osalemine pingutustes, mis olid vajalikud Rahvusvahelise Põgenike Organisatsiooni töö lõpule viimiseks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni poolt kehtestatud tingimuste ja korra kohaselt; töö, mille tegemiseks antud aega näis olevat vaja pikendada. Maret, napilt kakskümmend aastat vana, samuti traagilise tausta looga, mis ei erinenud kuigivõrd tema ees istujate omast. Maret, nende hingehoidja. Maret, kelle käes oli võim otsustada nende elu üle. Ärevuses, pisarais, enesekindlate ja agressiivsete inimeste edasise käekäigu üle. Maret, kohtunik, vandekohus ja mõnikord hukkaja – kummi tempel ja punane pitsatijäljend: TAGASI LÜKATUD. Maret võttis hetke aega, et järele mõelda, miks ta järsku just selle noore naise suhtes nii tõrjuva hoiaku oli võtnud. Ehk nägi ta vastasistuja silmis omaenese peegelpilti. Ehk oli ta viimaks koorma, üksteise järel ta vastas istet võtvate ahastuses inimeste põhjustatud pinge all vankuma löönud. Üks kuu järgnes teisele, inimesi aina tuli, neid oli sadu. Nad õõnestasid ta vastupanuvõimet, otsust mitte lasta end mõjutada nendega aset leidnud katastroofidest, mida iga päev ta ette laiali laotati. Ja see õnnetu noor naine oli üksnes päästik. Maret tõstis pilgu neiu paberitelt. „Miks?“ tahtis ta teada. „Mis miks?“ ei saanud naine aru. „Miks te tahate põgeneda? Miks te ei taha jääda ja võidelda? Okupatsioonivõimule siit, Rootsist, vastupanu osutada? Või isegi naasta üritada? Minna tagasi Eestisse ja kodumaa pinnal vabaduse eest võidelda?“ Naise silmadesse kerkisid kuumad pisarad. „Miks te ise seda ei tee?“ küsis ta vastu. Maret jäi teda hetkeks ainiti vahtima ja kehitas seejärel õlgu. 14
Ta võttis kummitempli kätte ja vajutas selle dokumendi paki esimesele lehele, millel olid naise andmed ja foto: HEAKS KIIDETUD. Hendrik Kotkas seisis Strömkajenil ja silmitses sadamat. Ta oli vahepeal viiekümneaastaseks saanud, kuid endiselt heas vormis. Mees oli pikka kasvu. Kuigi ta juuksepiir hakkas taanduma, olid juuksed endiselt pähkelpruunid ja halli aimus vaid meelekohtades. Mehe laia päevitunud otsmikku katsid tormituules kerkivaid laineid meenutavad kurrud. Öösel sadanud vihm oli lakanud. Stockholm säras hilise pärast lõuna päikesevalguses. Suvel lõi linn ikka särama, eriti pärast vihma. Mehe mõtted kulgesid saarte vahelt läbi, kuni jõudsid välja hõbeda sele Läänemerele. Tema Läänemerele, mille kallastel oli möödunud ta lapsepõlv. Kus ta oli õppinud merd sõitma. Kunagi mereväeohvitseri ametit pidanud. Me ütleme, et meri on tasane. Merelagendik. Aga meri ei ole tasane. Selle pind on kumer. See vajub üle silmapiiri nagu kõik muu, mis maakera pinnal asub. Otse ette vaadates ei seleta silm midagi. Selja taha vaadates näeme, et kõik on kadunud. Tasane on see vaid kohas, kus me parasjagu viibime. Meie, meremehed, teame seda hästi. Praamid sagisid päikesepaistel tähtsalt sadamasse ja sealt välja sõita. Vesi vahutas nende kiiluvees. Paljude inimeste jaoks oli Stockholm juuni keskel tõeline paradiis. Lõputu sinitaevas, saarte ümber vallatlevad tuuleiilid. Sillerdavalt veepinnalt tagasi peegeldu vad päikesekiired tõid kõigi näole naeratuse. Sõja lõpust oli möödas peaaegu viis aastat. Pikaajalisest neutraalsusest ja ärimeelest kõvasti kasu lõiganud rootslaste tänavakohvikuid ja päikeses kümblevaid väliterrasse vaadates jäi mulje, et neid pole ükski sõda aastasadu puudutanud. Õhku täitsid kohvi ja aniisi kibemõrkjad aroomid. Aga Kotkase kõrv tajus pidevalt kauget, tavalisele inimkõrvale kuuldamatut müra. Müra, mis oli pigem tajutav kui kuuldav. Tema, 15
Eesti ja kõigi Balti riikide jaoks, paljudest teistest rääkimata, polnud sõda veel läbi saanud. Tegelikult hakkas tunduma, et see ei pruugigi läbi saada. Sellest kõigest olid talle rääkinud need, kel oli õnnestunud hiljuti riigist pageda. Eestis ei teadnud paljud enam päris täpselt sedagi, kelle või millega nad lahingut lõid. Viis aastat asjatut vastupanu. Ehk oli see nüüdseks vaid vastupanu vastupanu pärast? Vastupanu võimule? Ka vastupanu kaasmaalastele, kes võimule vastu panid? Ta oli kuulnud kõikvõimalikke õudusjutte. Arreteerimised, piina mine, tapmised. Vastupanuvõitlejate ridadesse imbumine, reetmised, petmine. Keegi ei teadnud enam, kes on sõber või kes vaenlane, ei kogukonnas ega perekonnaski. Aga kuigi eestlased olid järjekordsele võõrvõimule allutatud, õnnestus neil ometi mingil arusaamatul moel rahvusena alles püsida. Eestlased pingutasid, et vaatamata uuele ja karmile korrale eest lasteks jääda. Paljud järgisid vaid paari rusikareeglit: ära topi oma nina sinna, kuhu vaja pole; vaata, kuidas toidu lauale ja katuse pea kohale saad. Ja oota! Okupatsioon oli eestlaste filosoofilise ja alalhoidliku loomuse välja toonud. Paljud kodumaale jäänud olid neile kaela sadanud koorma kandmise hõlbustamiseks ütlema hakanud: me oleme viima sed tuhat aastat ja kauemgi kellegi rõhumise all elanud. Veel üks rõhuja ees või taga! Elu on elamiseks, elame siis ja käigu kuradile see härrasrahvas seal mäe peal. Painuta end ikke alla, ainult veendu, et see ei hakka kaela peale käima ja koorem on kerge. Aga Kotkas, nagu paljud teisedki eestlased, ei suutnud unus tada sajandivahetusel aset leidnud rahvuslikku ärkamist. Seda ei saanud peast kustutada. Kui enesemääramisõiguse ja tõelise identiteedi klaar allikavesi on kord meie huuli puudutanud, siis kuidas saaksime unustada? Vabadus, tõeline vabadus tekitab sõltuvust. 16
Mees tajus korraga kedagi enda kõrval seismas. Ilmselgelt ootas see keegi tema tähelepanu. Kotkas teadis, kes see on. Tegelikult oli ta tulijat lausa oodanud. „Jah?“ küsis ta ringi pööramata. Vastuseks kuulis ta tuttavat häält, mis ei paistnud rääkivat temaga, vaid vee kohal kukerpallitava valge kajakaga. „Terekest, Kotkas. Kohvi?“ Nad pöörasid merele selja ja kõndisid mööda kaiäärt minema. Maret väljus riietusruumist. Ta kandis türkiissinist vihmamantlit ja kastanpruuni viltkübarat. Inimeste elu päästmine on nii igav, mõtles tüdruk. Kui palju ma neid ainuüksi sel pärastlõunal päästsin? Enne kohvipausi umbes üksteist. Pärast veel seitse. Ta võttis järjekordse ankeedi kätte. Ilma näota inimesed. Kõik need ilma näota inimesed. Ja ometi on neil näod olemas. Ma näen neid ankeetidele lisatud fotodel. Mehed, naised, lapsed. Kõik eestlased. Kõik ehtsad inimesed. Nad kõik vajavad meeleheitlikult päästmist. Kuid minu jaoks on nad kõik lihtsalt ilma näota inimesed. Mis mul ometi viga on? Tüdruk pani ankeedi tagasi kausta järgmist hommikut ootama ja avas seejärel lauasahtli, et sealt käekott võtta. Seda tehes jäi talle silma märkmeplokist rebitud poolik paberileht. See oli ta kirju tusalusele jäetud. Paberilehele oli kirjutatud kaks venekeelset sõna. Обед завтра? Maret kastis sule tindipotti ja kirjutas nende alla: 12.30 Ныброкайен. Ta murdis kirjakese kokku, võttis käekoti ja astus teistest lauda dest möödudes ruumist välja, öeldes teel head aega töökaaslastele, kes polnud veel lahkunud. 17
Hoone tagatreppi mööda kolmandale korrusele jõudes lükkas ta õlaga ust, mille taga avanes koridor. Tüdruk astus kopituse järele lõhnavale vaibale, mis oli kunagi olnud punane, kuid mille aeg ja paljud sel tallanud jalad olid halliks muutnud. Majas, mida liitlaste kontrollnõukogu kasutas, oli sõjapäevil asunud Saksamaa suursaatkond. Kahvatuks pleekinud sinistel seintel oli endiselt näha laike, mis tähis tasid seal rippunud pilte, uhkeid paraadportreid inimestest, kellele see hoone oli kunagi kuulunud: zu Wied, Thomsen, Ribbentrop. Ja Hitler, koletis, kelle pahaendeline vari endast veel haua tagantki märku andis. Kuigi tüdruku läbipääsuluba tagas talle peaaegu piiramatu liikumisvabaduse, ei olnud ta siin siiski oodatud. Kui keegi teda näinud oleks, järgnenuks igati õigustatud küsimus, mida ta sel korrusel teeb. Maret loendas edasi kõndides uksi. Neljas uks paremalt. Ta vajutas linki ja astus sisse. Ruumis oli umbes kaksteist kirju tuslauda, neist pool olid kasutusel. Üks ruumi keskel asuvatest kirjutuslaudadest oli aga tühi. Ta astus selle juurde, püüdes seejuures võimalikult loomulikult käituda. Laual oli luuderohukarva bakeliidist telefon. Ta pistis kokkumurtud kirjakese selle nurga alla. Temast möödus naine, süles virn toimikuid. Mareti mäletamist mööda oli ta nimi Kaja. Naine naeratas talle. Miks ta seda tegi? Kas see tähendas „mida sina siin teed?” või „rõõm sind näha, kuidas sul läheb?“. Maret läks tagasi trepist alla. Ta ütles töötajate väljapääsu juures valves olevale turvamehele head aega. Siis jalutas ta trammipeatusesse. Trammile minnes ja rööbastel kriginal kurvi võtva vaguniga kaasa kõikudes silmitses tüdruk oma peegelpilti. Homme 12.30. Lõuna, Nybrokajen. Ta huultele kerkis põgus naeratusevirve. 18
Selleks ajaks, kui Lavender ja Kotkas olid end ühes Stortorgeti kohvikus sisse seadnud, oli päev õhtusse veerenud. Kuna väljas oli soe, istusid mehed õues, aina tumedamaks tõmbuva sinise taeva all. Mõlemad tellisid kange Rootsi kohvi koorega. Lavender luges Aftonbladetit. Kotkas mängis lusikaga ja põrnitses altkulmu möödu jaid, otsekui olekski see ta eesmärk. Suvalisele jalutajale oleks jäänud mulje, et mehed ei tunne teineteise seltskonna vastu vähimatki huvi. Kuigi temaga lauda jagav mees kandis ametlikult nime major Walter Lavender, tundis Kotkas teda ta Eesti nime järgi: Tamm. See, kas Tamm oli ta pärisnimi või mitte, polnud päris selge. Mehed olid koos paksust ja püdelast läbi käinud, nii enne sõda kui sõjapäevil. Pärast sõda ja kahte edutamist Stockholmis jaoskonna ülema kohale maandunud Lavender oli ülemustele teinud ettepaneku Kotkas Stockholmi liitlaste kontrollnõukogu juurde tööle kutsuda. Ta oli neile kinnitanud, et eestlase põhjalikud teadmised Balti riikide poliitilisest ja sõjalisest olukorrast on nende jaoks hindamatu väärtusega. Kolm aastat hiljem mängis Kotkas Rootsis liitlaste kontroll nõukogu tegevuses võtmerolli. Komisjoni peakorter oli küll Saksamaal, kuid tööpiirkond oluliselt suurem. Kotkas oli LääneSaksamaa värske ja kogenematu valitsuse diplomaatilise esinduse täieliku juriidilise iseseisvuse taastamisega tegeleva rühma oluline liige. Selles algatuses osalemine valmistas talle rõõmu – ja seejuures polnud sugugi väheoluline tõsiasi, et tema ja ta perekond olid kõigest neile tuttavast ja omasest äralõikamist isiklikult kogenud. Mees ihkas igal võimalusel maailmas õiglust taas jalule seada. Päris endiseks ei saanud mõistagi midagi muuta. Seda ta ei lootnudki. Aga tegelikult oli tema kunagine roll eestlaste, sakslaste ja brittide heaks töötanud kõrgema luureohvitserina see päris põhjus, miks Tamm/Lavender teda oma mängus osalemas näha soovis. 19
Lisaks veel Kotkase märkimisväärselt pikk karjäär Nõukogude Liidu vastases luuretegevuses. Mõistagi oli Kotkas pisut üllatunud olnud, kui ta kolm aastat tagasi Stockholmi jõudes leidis oma vana semu Tamme kirjutuslaua tagant kabinetist, mis uksel oleva sildi kohaselt kuulus kellelegi major Lavenderile. Ta polnud oma üllatusest kuidagi märku andnud, selleks oli ta liiga tark. Tamm üksnes naeratas napilt ja tõstis sõrme huultele. Siis ta tõusis, ulatas Kotkasele käe ja ütles: „Ahaa, komandör Kotkas, kui ma ei eksi? Rõõm teiega kohtuda. Minu nimi on Lavender.“ Mehed surusid kätt. Tamm oli alati üllatada osanud. „Vaevalt mul sellega kedagi lollitada õnnestub,“ oli Tamm hiljem Kotkasele nelja silma all selgitanud. „Aga me arvasime, et oleks kasulik, kui nii-öelda Tamm kaoks ja tegutsema asuks Lavender, kel mingit märkimisväärset minevikku pole. Uus tundmatu paljude tundmatute seas, praegu on keerulised ajad ja see tähendab keerulisi lahendusi.“ Niisiis teesklesid nad usutavuse huvides ka edaspidi suheldes, et varasemast ajast ei seo neid miski. Mõnda aega tegid nad kõik endast oleneva, et neid avalikes kohtades koos ei nähtaks. Briti luureohvitser ja eestlasest liitlaste kontrollnõukogu mereväeatašee küll vahetasid omavahel komisjonis või Briti saatkonnas mõne nende praeguse rolliga kokku sobiva lause. Kuid kokkuleppe kohaselt pidid kõik eriti olulisi küsimusi puudutavad vestlused aset leidma väljaspool Kotkase töökohta. Seal olid ikka veel ametis mõned endise Reichi töötajad. Ja otse loomulikult tuli alati mõelda kõrvu kikitavatele ja fotoaparaatidega igal pool passivatele venelastele. Lavender hoidis ajalehte endiselt näo ees. Kotkas kummardus veidi ettepoole, otsekui lauaplaati põrnitsedes, juhuks kui keegi peaks neid binoklist jälgida üritama. Selleks et keegi nende jutu ajamist kohvikus valitsevast suminast ei eristaks, rääkisid mõlemad võimalikult vaikse häälega. 20
„Kes ta siis oli – see õnnetu vennike, kelle te eile porist vedele mast leidsite?“ küsis Kotkas. „Arvatavasti sa tunned … tundsid teda. Jaan Luik.“ „Jah, ta oli tore mees. Tal olid naine ja kaks last. Kas neile on juba teatatud?“ „Jah. Meie teada oli ta enne Stalini okupatsiooni tõttu riigist lahkumist üksnes madalama astme riigiametnik.“ „Minu teada küll. Raske uskuda, et ta oleks mingeid olulisi saladusi teadnud.“ Lavender noogutas, kuigi Kotkas seda ajalehe tagant ei näinud. „See paneb küsima, miks teda piinati ja tapeti? Mida ta siis ikkagi teadis?“ „Ja kui ta tõepoolest midagi teadis … kas ta rääkis sellest neile – kes need „nemad“ ka poleks.“ „Meie siinsete võrkude olulisematest tööpõhimõtetest ei teadnud ta päris kindlasti midagi. Ega ka muude võrkude omast.“ „Aga sa oled temaga aastate jooksul suhelnud?“ „Ikka. Nagu sa isegi tead, oleme kõigiga suhelnud. Aga nagu ma juba ütlesin, ei rääkinud ta meile midagi sellist, mida me juba teadnud poleks.“ „Ehk taipasid nad seda alles piinamise järel. Ehk sellepärast ta maha lasti ja metsa visatigi.“ „Väga võimalik. Aga arvestades seda, kuidas kõike tehti, olen veendunud, et sellega taheti mingit sõnumit edastada.“ „Sulle?“ „Võimalik. Kuid tõenäolisemalt siiski kellelegi teisele.“ „Eestlastele?“ „Mine tea. Kui seda tegid näiteks meie vanad sõbrad MGB-st ja nemad tahtsid, et me sellest teaksime, siis … selles poleks midagi ebatavalist – aga kogu see asi on kõike muud kui tavaline. Meile teadaolevalt püüavad nad Luige-sarnaseid mehi enamasti enda 21
kasuks tööle panna. Ähvardavad Eestisse jäänud pereliikmeid ja kasutavad muid sarnaseid mõjutusvahendeid. Selliste lahenduste peale nad harilikult välja ei lähe.“ „Nõus. Niisiis, las ma arvan: sa tahad, et ma püüaksin välja uurida, mida, kui üldse midagi, ta veel teada võis?“ „Umbes nii. Asi on selles, vana semu, et me küll suhtleme pidevalt sinu seltskonnaga ja oleme nendega valdavalt väga heades suhetes, ent on siiski asju, mida nad meiega jagada ei pruugi. Olgu selle põhjus milline tahes.“ „Ma vaatan, mida mul õnnestub teada saada.“ „Tänan.“ Lavender voltis ajalehe kokku, poetas lauale mõned kroonid ja tõusis. „Aga nagu ikka, mu vana hea semu, ole ettevaatlik.“ Kotkas jälgis ta minekut. Seejärel sisenes ta kohvikusse, et sealset taksofoni kasutada. Vajalikku numbrit teadis ta peast. Emilie Kotkas kuulis võtme keeramist lukuaugus ja läks koridori abikaasale vastu. Naine oli sale ja lühikest kasvu, teraste siniste silmadega. Hilistes kolmekümnendates Emilie oli abikaasast kümme aastat noorem. Perekond kutsus teda hüüdnimega der Kleine Oberst, Väike Kolonel. See oli kasutusele tulnud hellitusnimena, kuid naine võis vajadusel igati selle vääriliselt käituda. „Me ootasime sind juba pool tundi tagasi, Hendrik,“ ütles Emilie. Nende kodune keel oli saksa keel. Peamiselt viisakusest: Emilie eesti keele oskus oli napp. Nad kõik rääkisid üha paremini rootsi keelt, kuid ükski polnud oma keeleoskuses veel nii kindel, et seda koduses igapäevaelus kasutada. Lisaks rääkis Kotkas saksa keelt iga päev tööl liitlaste kontrollnõukogus. „Kus sa olid?“ nõudis naine. „Käisin all sadamas.“ „Jälle.“ 22
Fakti sedastamine, mitte küsimus. „Mulle meeldib merd vaadata ja mõelda. Meremees ei unusta kunagi merd, sest ka meri ei unusta kunagi teda.“ Mees pilgutas silma. Emilie tegi grimassi. Kotkas mõtles endamisi, et naine teeb viimasel ajal päris palju grimasse. „Juhan jõudis just koju,“ ütles Emilie. „Maret juba tüki aja eest. Meil on elutoas kõik valmis seatud.“ „Selge.“ Emilie ulatas mehele paki. „Ole lahke. Ma pakkisin selle sinu eest ära.“ „Miks sa seda talle ise üle ei anna?“ „Anna ise. Ta on ju sinu poeg.“ Just sellised teravavõitu sõnavahetused olid viimastel kuudel nende igapäevaelus aina sagedasemaks muutunud, mõtles Kotkas. Ta ei olnud enam päris kindel, kas nad lihtsalt tögasid teineteist nagu varem või olid need omandanud mingi tõsisema alatooni. Polnud kahtlustki, et nad hoolisid teineteisest endiselt, nad olid koos palju läbi elanud – nii sõjapäevil kui hiljem. Selliseid sidemeid pole võimalik purustada. Kuid sellest hoolimata oli nende vahele tekkinud mingi distants. Mees ei taibanud, mis selle põhjustanud oli. Ta ise kahtlustas, et see on mingil moel seotud sõjaga. Sõda võis ju viis aastat tagasi läbi saada, kuid inimesed kandsid sellest põhjustatud koormat ikka edasi. „Sinu järel,“ ütles mees, kummardas kergelt ja viipas viisakalt käega elutoa ukse poole. Naine naeratas napilt, andis mehe käe pihta laksu ja ulatas talle paki. Elutoa seinad olid valget värvi. Akendest, mille ees rippu sid tumerohelised metslinnumustriga kardinad, avanes vaade Valhallavägenile. Toa tagumises otsas troonis mündi- ja koore karva triipudega sajandivahetuse sohva. Seinal rippusid kaks 19. sajandi mereväeparaadi kujutavat reprot. Toas oli veel pähklipuust 23
sekretärkapp, mille kõrval seisis pikk madal kummut, sellel radioola. Kahel pool roosipuust baarikappi olid biidermeieri stiilis tugitoolid, kapi kohal oli riiulitele seatud Fürstenburgi portselan. Keset tuba kõrgus Pärsia vaibal läikima löödud eebenipuust intarsiaga jalakast söögilaud, mida ümbritsesid kuus pepsi välimusega lüüramotiiviga seljatoega tooli. Kujundusele panid punkti kaks hõbedast küünlajalga. Mööbel, lauahõbe ja portselan olid Emilie omad, lastud pärast sõda kohale toimetada Hannoveri lähedal asuvast Lehrtest. Kui välja arvata seinal rippuvad mereväeparaadi reprod, Rootsi mereväe kontaktisiku paari aasta tagune kingitus Hendrikule, ei kuulunud Kotkasele mitte ükski ese selles ruumis. Need üksikud asjad, mis tal oli õnnestunud Eestist kaasa tuua, olid endale koha leidnud kitsukeses koridori lõpus asuvas kabinetis. Juhan istus matemaatika kodutöö kallal pead murdes laua taga. Matemaatika käis poisil üle mõistuse, tema eelistas joonistamist. Niipea kui isa tuppa astus, tõusis poiss püsti, otsekui võtaks ta valveseisaku. „Palju õnne sünnipäevaks, mu poiss,“ ütles Kotkas talle pakki üle andes. Juhan asus pakkepaberit katki rebima. „Juhan,“ tähendas ta kasuema, „ole ettevaatlik. Seda paberit saab veel kasutada.“ Poiss võttis hoogu maha, eemaldas aegamisi paberi ja võttis pakis oleva eseme välja. See oli jakk. Niisugust kandsid Brooklyn Dodgersi pesapallimeeskonna mängijad. „Üks ameeriklasest kolleeg liitlaste kontrollnõukogu juurest hankis selle mulle,“ selgitas Kotkas. „Kuidas on, kas meeldib?“ „Jaa!“ „Pane selga,“ ütles Emilie. Jakk oli erksinist värvi ja kollaste varrukatega ja meenutas fassongilt USA kolledžipoiste jopet. See istus hästi, soonikust 24
varrukaotsad ja alumine serv hoidsid kenasti vormi. Juhan vedas tõmbluku lõuani kinni. Ta pöördus end peeglist vaatama. „No tere kest, partner,“ ütles ta, kasutades üht talle tuttavat ingliskeelset lööklauset. „Sa vaatad liiga palju kauboifilme,“ tähendas Emilie naeratades. „Kas meeldib?“ küsis Kotkas uuesti. „Jaa. See on väga uhke. Aitäh, isa. Aitäh, ema.“ „See oli su isa mõte,“ ütles Emilie. Maret istus diivanil, käed süles. „Nüüd on minu kord,“ ütles ta midagi selja tagant võttes ja vennale ulatades. Pakis oli erkpunane sall. „Aitäh,“ ütles Juhan. „See ei meeldi sulle,“ tähendas Maret. „Ikka meeldib. Väga,“ ütles poiss ja astus õe poole, tahtes teda kallistada. Õde kallutas pea viltu ja naeratas tõrjuvalt, otsekui öeldes: pole tarvis, mul ei ole seda vaja. Juhan taandus. „Pane see siis kaela,“ ütles Maret. Juhan keris salli ümber kaela ja vaatas peeglisse. „Kas meeldib?“ „Väga.“ „Kas sall on ikka paras?“ uuris Kotkas. Järgnes paus. Siis puhkes Juhan naljast aru saades naerma. Kaks naist naeratasid. „Kuusteist, mis? Kes oleks osanud arvata, et meie väike Juhan nii suureks ja tugevaks kasvab? Tule õige siia ja kallista oma vana papat.“ Juhan astus teda ootavate käte vahele. Emilie liitus nendega. Kallistus kestis vaid hetke, siis tõmbus Juhan eemale, et end taas peeglist imetleda. „Kuusteist,“ tähendas poiss. „Ma olen nüüd täismees.“ „Täismees oled sa siis, kui mina seda ütlen,“ teatas Kotkas ja patsutas poega seljale. 25