Mütoloogia. Aegumatud lood jumalatest ja kangelastest by eestiraamat

i LLu S T R E E R iTu D vÄ LjA A N N E Edith Hamiltoni klassikaks saanud „Mütoloogia“ on rõõmustanud oma ajatute lugudega jumalatest ja kangelastest miljoneid lugejaid üle kogu maailma. Teos annab põhjaliku ülevaate Lääne kultuuri nurgakiviks olevatest kreeka, rooma ja muinaspõhja müütidest, mis on inspireerinud inimeste loovust antiikajast tänapäevani. Raamat koosneb seitsmest osast. •

Esimene osa „Jumalad, loomine ja varajased kangelased“ käsitleb antiikseid jumalaid, samuti maailma ja inimsoo loomist ning varasemaid kangelasi.

•

Teine osa „Armu- ja seikluslood“ jutustab 14 müüti, nende seas argonautide retkest kuldvillaku järele, Daidalosest ja Ikarosest ning Pegasosest ja Bellerophonest.

•

Kolmas osa „Suured kangelased enne Trooja sõda“ räägib neljast kangelasest: Perseusest, Theseusest, Heraklesest ja Atalantast.

•

Neljas osa „Trooja sõja kangelased“ jutustab Trooja sõjast ning Odüsseuse ja Aenease seiklustest.

•

Viies osa „Suured perekonnad“ räägib kolme suguvõsa, Atreuse ja tema järeltulijate, Teeba ja Ateena kuningasoo loo.

•

Kuues osa „Vähemtähtsad müüdid“ sisaldab lugusid Midasest, Asklepiosest, danaiididest jt ning lühimüüte.

•

Seitsmes osa „Skandinaavia mütoloogia“ ilmub eesti keeles esmakordselt ja annab lühiülevaate muinaspõhja jumalatest ning loomisloost.

www.eestiraamat.ee

EDiTH HAMiLToN

E D iT H H A M i LToN

AegumAtud lOOd jumAl Atest jA k A nge l astest

tä h ts a m a d j u m a la d

(TAEvAS)

HESTiA

uRANoS

GAiA

KRONOS

RHEA

PLuTON PoSEiDON

ATHENA

ARES

ZEuS

HEBE

* Sageli peeti ainult Hera pojaks ** Tavaliselt mainiti, et ta sündis merevahust

(MAA)

HERA

DEMETER

HEPHAISTOS*

ZEuS

PERSEPHONE

KOIOS

ZEuS

APOLLon

PHOIBE

OKEANOS

T E T H YS

iAPETOS

LETO

ARTEMIS

PROMETHEuS

ZEuS

ATLAS

MAiA

HERMES

EPiMETHEuS

ZEuS

DiONE

APHRODiTE**

JjumAlAd uMALAD

Fragmendid iidse aja kuulsaist päevist, see vaevu säilind jumalatepere maailma alguspäevist jutustab, Olümposest ja taevast pajatab.

reeklased ei uskunud, et jumalad lõid maailma. Nemad väitsid vastupidist: maailm lõi jumalad. Enne kui olid jumalad, loodi taevas ja maa. Need olid esimesed vanemad. Titaanid olid nende lapsed ja jumalad nende lapselapsed.

TitA Anid ja k Aksteist suuRt olümPlAst Titaanid, keda sageli kutsutakse vanemateks jumalateks, olid lõpmatult kaugetel aegadel maailma isandad. Nad olid päratu suured ja uskumatult võimsad. Neid oli palju, kuid ainult vähesed jõudsid jätta jälje mütoloogiasse. Kõige tähtsam oli K r o n o s , ladina S at u r n u s . Tema valitses titaanide üle, kuni ta poeg Zeus tema aujärjelt minema kihutas ja võimu enda kätte haaras. Roomlased ütlesid, et kui Jupiter (kreeka Zeus) troonile

ü t o

l o o g

astus, põgenes Saturnus Itaaliasse ja tõi kaasa kuldse ajastu, täieliku rahu ja õnne perioodi, mis kestis seni, kuni ta valitses. Teised tähtsamad titaanid olid o k e a n o s – jõgi, mis vanade kreeklaste arvates pidi voolama ümber maa; tema naine T e t hys ; Hyp e r i o n , päikese, kuu, koidu ja eha isa; M n e m o syn e , mis tähendab mälu; T h e m i s , mida tavaliselt tõlgitakse õigluseks, ja I a p e to s oma tuntud poegadega – At la s , kes kandis taevast oma õlgadel, ja P r o m e t h e u s , inimsoo päästja. Vanematest jumalatest jäid ainult need Zeusi ilmumisel paigale; nad nihkusid vaid madalamale positsioonile. Kaksteist suurt olümplast olid kõige tähtsamad titaanidele järgnenud jumalate hulgas. Neid kutsuti olümplasteks seepärast, et Olümpos oli nende kodu. Kuid mis oli Olümpos, seda polegi nii hõlbus seletada. Kahtlemata peeti seda esialgu mäetipuks ja identifitseeriti Kreeka kõrgeima mäe Olymposega Tessaalias, maa kirdeosas. Ent juba varasemas kreeka poeemis „Ilias“ on see arvamus andmas maad seletusele, et Olümpos tähendab mingit salapärast paika, mis asub kõrgemal kõigist maailma mägedest. „Iliases“ mainitakse, et Zeus räägib jumalatega paljuharjalise Olümpose kõige kõrgemalt tipult, seega mäelt. Kuid pisut edasi ütleb Zeus, et kui ta tahaks, võiks ta tõsta maa ja mere Olümpose torni – seega pole enam tegemist mäega. Kuid selgi puhul pole Olümpos taevas. Homeros laseb Poseidonil öelda, et tema valitseb merd, Hades surmariiki, Zeus taevast, ent Olümpos on ühine kõigile kolmele. Asus Olümpos kus tahes, kuid sissepääs sinna kujutas endast suurt pilveväravat, mida valvasid aastaajad. Olümpos oli jumalate eluase, kus nad veetsid aega, magasid, nautisid ambroosiat, nektarit ja kuulasid Apolloni lüürat. See oli täieliku õndsuse paik. Homeros ütleb, et isegi tuuled ei häirinud Olümpose rahu, seal ei sadanud vihma ega lund; pilvitu taevas piiras teda kõikjalt ja valge päikesehelk sädeles ta seintel.

j u m a l a d

K Aksteist olümPlAst moodus tAs i d tA e vA li ku PeRekonnA : ( 1 ) Z e u s (J U PI T E R ), peajumal; siis tema kaks venda: ( 2 ) p o s e i d o n (N E P T U N U S ), ) ja ( 3 ) H a d e s (P LU T O ); ( 4 ) H e s t i a (V E S TA ), nende õde;; ( 5 ) H e r a (J U N O ), Zeusi naine, jja ( 6 ) A r e s (M A R S ), nende poeg; Zeusi lapsed: ( 7 ) A t h e n a (M I N E RVA ), ( 8 ) A p o l l on (A P O L L O), ( 9 ) A p h r o d i t e (V E N U S ), ( 10 ) H e r m e s (M E R C U R I U S ) ning ( 11 ) A r t e m i s (D I A N A ); ja Hera poeg ( 122 ) H e p h a i s t o s (V U L C A N U S ), ke keda eda mõnikord mainitakse ka Zeusi pojana pojana. a.

TA H V EL

Zeus OlĂźmposel

j u m a l a d

Z E u S ( J u p i T E r )

Zeus ja tema vennad heitsid liisku, et selgitada, missugune osa universumist kellelegi pidi kuuluma. Meri langes Poseidonile, allilm Hadesele. Zeusist sai ülemvalitseja. Tema oli taeva isand, vihmajumal ja pilvede koguja, kes käsutas hirmuäratavaid piksenooli. Tema oli võimsam kui kõik teised taevalised ühtekokku. „Iliases“ ütleb ta oma perekonnale: „Olen võimsam ma taevasist kõigist. Või siis proovige, et ise kõik seda näeksite kindlalt: pange kuldne te kett läbi ilmade rippuma taevast ning sest haarates kõik, jumalad nii kui jumalannad, kiskuma hakake! Kuid maha iial ei tõmba te taevast ... Zeusi ... Kui aga soov oleks endal mul proovida naljaks, ma võiksin teid üles kiskuda kõiki ja maad, mered kõik üheskoos veel. Ümber Olümpose tipu ma köidaksin otsa sel ketil ning keset õhku rippuma jääks nii terve see maailm.“1 Ometi polnud ta kõikvõimas ega ka kõiketeadja. Talle võis vastu hakata ja teda võis tüssata. „Iliases“ veab Poseidon teda ninapidi ja sedasama teeb Hera. Mõnikord kõneldakse, et ka salapärane jõud, saatus, on temast tugevam. Homeros laseb Heral vihaselt küsida, kas tema, Zeus, loodab surmast päästa seda, keda saatus on hukkumisele määranud. Teda kujutatakse armumas ühesse naisesse teise järel ja kasutamas kõikvõimalikke võtteid, et oma truudusetust naise eest varjata. Põhjust, miks kõige majesteetlikuma jumala niisuguseid tempe kirjeldatakse, näevad õpetlased selles, et lugulaulude ja müütide Zeus on paljude jumalate kokkuliitmise tulemus. Kui tema kummardamine levis kuskile linna, kus juba oli oma taevane valitseja, sulasid nood mõlemad pikapeale kokku üheks jumalaks. Kunagise jumala naine omistati siis Zeusile. Tulemus oli ikkagi ebaõnnestunud ja hilisematele kreeklastele ei meeldinud nood lõputud armuseiklused. Siiski, juba kõige varasemates müütides on Zeus õilis. „Iliases“ palvetab Agamemnon: „Võimsaim, aulisim Zeus pimepilvene, kes elad eetris!“2 Zeus nõudis inimestelt peale ohvrite ka õigeid tegusid. Kreeka vägedele Trooja all öeldakse, et isa Zeus ei abista kunagi valelikke, kes tõotust ei pea. Mõlemad alged, nii madal kui ülev, eksisteerivad temas kõrvuti kaua aega. Tema rinda kaitses egiid, mida oli õudne vaadata; tema lind oli kotkas, tema puu – tamm. Tema oraakel elas Dodona tammikus. Jumala tahet loeti tammelehtede sahinast, mida tõlgendasid preestrid

ü t o

l o o g

H e R A ( J u N o )

Tema oli Zeusi naine ja õde. Titaanid Okeanos ja Tethys kasvatasid ta üles. Ta oli abielu kaitsja ja abielunaised olid tema erilise hoolitsuse all. Poeetide poolt loodud Hera portreel on vähe veetlevust. Ühes varasemas poeemis öeldakse aga tema kohta nõnda: „ Kuldse trooni Hera, taevaliste kuninganna. Jumalatest kõige ilusam ja üllaim emand, keda kogu olümplaste pere kummardab ja austab võrdselt piksekäsutaja Zeusiga.“

Aga kui jutt temast muutub üksikasjaliseks, selgub, et ta on peamiselt tegevuses nende paljude naiste karistamisega, kellesse Zeus on armunud, ja isegi sel juhul, kui viimane oma ohvreid vägistas või pettuse teel võrgutas. Herale oli täiesti ükskõik, kui palju üks või teine Zeusi armupartner süüdi või süütu oli; peajumalanna kohtles neid kõiki ühtviisi. Hera ohjeldamatu raev jälitas neid ja isegi nende lapsi. Samuti ei unustanud Zeusi kaasa mingit auhaavamist. Trooja sõda võinuks lõppeda ausa rahuga, mis jätnuks mõlemad pooled hävitamata, kui Hera poleks pidanud solvavaks, et üks troojalasist hindas teist jumalannat temast kaunimaks. Viha auhaavamise pärast pulbitses peajumalanna südames seni, kuni Trooja oli varemeisse langenud. Ühes kuulsas müüdis, kuldvillaku otsimise loos, on Hera kangelaste armuline kaitsja ja suurtele tegudele innustaja; kuid seda ainult selles loos. Ometi austati teda igas kodus. Oli ta ju abielunaiste jumalanna ja nende abistaja. Eileithyia, kes abistas naisi sünnitamisel, oli Hera tütar. Lehm ja paabulind olid Herale pühendatud. Argos oli tema lemmiklinn.

j u m a l a d

P o S e i d O n ( N E P T u N u S )

Tema oli merede valitseja, Zeusi vend ja üldise tunnustuse poolest peajumalast järgmine. Kreeklased mõlemal pool Egeust olid meremehed ja merejumal oli neile kõige tähtsam. Poseidoni naine oli Amphitrite, titaan Okeanose lapselaps. Poseidonil oli hiilgav palee keset merd, kuid sagedamini võis teda leida Olümposelt. Peale selle, et Poseidon oli merede isand, kinkis ta inimesele esimese hobuse, ja teda austati nii selle kui veel muudegi teenete eest. „ Suur Poseidon, on sinu kingiks meile tugevad ratsud, noored hobused, ja samuti võim sügavuste üle.“ Torm ja tuulevaikus olid tema valduses: „Tema käsutas ja maru tõusis ja meri vahutama lõi.“ Aga kui ta kihutas oma kuldse vankriga üle vete, vaibus vetemöll ja leevendav rahu järgnes talle vaiksetel ratastel. Tavaliselt kutsuti Poseidonit maaväristajaks ja teda kujutati alati kolmhark käes; selle riistaga võis ta välistada ja raputada, mida iganes soovis. Poseidon on mõnevõrra seotud nii sõnni kui hobusega, kuid sõnn oli seotud paljude teistegi jumalatega.

ü t o

l o o g

H A D E S ( p L u T o )

Tema oli olümplaste kolmas vend, kes sai liisu teel enesele allilma ja surnute valitsemise. Teda hüüti ka Plutoniks, jõukuse jumalaks, maapõue peidetud väärismetallide isandaks. Roomlased kutsusid nagu kreeklased teda selle nimega (Pluto), kuid sageli kasutasid ka nime Dis, mis tähendab ladina keeles „rikas“. Hadesel oli ka kurikuulus kiiver, mis muutis selle kandja nägematuks. Väga harva lahkus ta oma pimeduseriigist, et külastada Olümpost või maapealseid, ja ega seda keegi soovinudki. Ta polnud ju teretulnud külaline. Ta oli halastamatu, järeleandmatu, kuid õiglane; kardetud, kuid mitte õel jumal. Hadese naine oli Persephone (Proserpina), kelle ta röövis maa pealt ja tegi allilma kuningannaks. Hades oli surmajumal, mitte aga surm ise; viimast kutsusid kreeklased Thanatoseks ja roomlased Orcuseks.

PALLAS

ATHENA

( M i N E r v A )

Tema oli ainult Zeusi tütar. Ema tal polnudki. Täiskasvanuna ja täies relvastuses kargas ta välja Zeusi peast. Varasemates lugudes, „Iliases“, kujutatakse teda pöörase, hoolimatu lahingujumalannana; kuid teistes müütides on ta sõjakas ainult riigi ja kodu kaitsmisel võitluses välisvaenlase vastu. Pallas Athena oli peamiselt linna jumalanna, tsivilisatsiooni, käsitöö ja põlluharijate kaitsja, ratsutamiskunsti rajaja, kes esimesena taltsutas hobuse, et inimesed seda kasutada saaksid. Athena oli Zeusi lemmiklaps. Zeus usaldas tema kätte oma hirmuäratava egiidi ja hävitava relva, piksenoole. Tema kirjeldamisel kasutatakse kõige sagedamini väljendit „hallisilmne“ või, nagu seda mõnikord on tõlgitud, „välgusilmne“. Kolmest neitsilikust jumalannast oli tema kõige tähtsam ning teda kutsuti neitsiks – Parthenoseks – ja tema templit Parthenoniks. Hilisemas poeesias on Athena tarkuse, arukuse ja puhtuse kehastus. Ateena oli temale kuuluv linn; oliivipuu, mille ta lõi, oli tema puu, öökull tema lind.

j u m a l a d

PHOiBoS

APOLLon

Zeusi ja Leto (Latona) poeg sündis väikesel Delose saarel. Teda kutsuti „suurimaks kreeklaseks kõigist jumalaist“. Apollon on ilus kuju kreeka poeesias, meister muusikant, kes lõbustab Olümpost oma kuldsel lüüral mängides; samuti on ta hõbedase vibu peremees, laskurite jumal, kes nooli kaugele lennutab; samuti on ta tervendaja, kes esimesena õpetas inimesele tohterdamist. Isegi rohkem kui kõigi nende heade ja meeldivate väärtuste poolest austatakse teda valgusejumalana, kelles pole mingit varju, ja seega on ta ka tõejumal. Ükski vale sõna ei tule iial üle tema huulte. „Oo Phoibos, oma tõeaujärjelt, oma eluasemelt maailma südamest räägid inimsoole. Zeusi käsul ükski vale sinu suust ei tule, ükski vari ei saa tõele langeda. Zeus igavese käsu andis: Apollonit saatku ainult tõde, mis igas tema sõnas avaldub.“ Mütoloogia etendab tähtsat osa Delfi Parnassose mäe jalamil, kus asus Apolloni oraakel. Kastaleia oli Apolloni püha allikas; Kephissos tema jõgi. Seda paika peeti maailma keskpunktiks, nii et seda käis vaatamas palju palverändureid nii Kreekast kui välismaalt. Ükski teine pühamu ei saanud sellega võistelda. Innukate tõeotsijate küsimustele andis vastused preestrinna, kes langes enne kõnelema hakkamist transsi. Transs arvati tingitud olevat aurudest, mis kerkisid sügavast kaljulõhest, kus asetses oraakli iste, kolmejalgne järi – tripood. Apollonit kutsuti deloslaseks tema sünnisaare järgi ja püütialaseks –, kuna ta tappis mao Pythoni, kes elas kunagi Parnassose koopas. Madu oli hirmuäratav koletis ja võitlus oli ränk, kuid lõpuks jumala tabavad nooled tõid võidu. Tema teine sageli esinev nimi oli Lykios, s.t lüükialane, mida sageli seletatakse tähendusega „huntide jumal“, „valgusejumal“ ja „Lüükia jumal“. „Iliases“ hüütakse teda Smintheuseks (põldhiirte jumalaks), kuid kas see nimi tähendas põldhiirte kaitsjat või hävitajat, pole teada. Sageli kutsuti teda ka päikesejumalaks. Tema nimi Phoibos tähendab särav, hiilgav. Kuid tegelikult oli päikesejumalaks Helios, titaan Hyperioni laps.

ü t o

l o o g

Delfi Apollon oli heategev võim, otsene sidemees jumalate ja inimeste vahel, kes õpetas inimesi jumalate tahtmist teada saama, näidates neile, kuidas sõlmida taevalistega rahu; samuti oli ta ka puhastaja, kes võis süüdlastelt maha pesta isegi sugulaste vere. Siiski on ka mõningaid müüte, milles teda kujutatakse halastamatuna ja julmana. Temas võitlesid nagu kõigis jumalais kaks alget: ühelt poolt algeline toorus ning teiselt poolt ilu ja poeesia. Ent temas oli säilinud primitivismi siiski väga vähe. Tema puu oli loorberipuu. Palju olevusi oli pühendatud temale, tähtsamad neist delfiin ja ronk.

A R T E M i S ( D i A N A )

Teise nimega Kynthia; nimi on antud tema sünnipaiga järgi – Kynthose mägi Delose saarel.

Apolloni kaksikõde, Zeusi ja Leto tütar. Üks kolmest Olümpose neitsistjumalannast: „ Kuldne Aphrodite, kes kõiki armastama sunnib, ei suuda võitu saada kolmest südamest: puhtast neitsist Hestiast, hallisilmsest Athenast, kes hoolib ainult sõjast ja kaunist käsitööst, Artemisest, kes metsi armastab ja mägestiku loodust.“ Artemis oli metsloomade emand, kõige kõrgem kütt jumalaist – küllalt tähelepanuväärne amet naisterahvale. Hea kütina hoolitses ta noorloomade eest; tema oli ka neitsiliku nooruse kaitsja kõikjal. Ometi esineb temagi puhul mütoloogiale omane vasturääkivus: ta ei lase kreeklaste laevastikku Trooja alla sõita, enne kui talle ohverdatakse neitsi. Ka mitmes teises loos esineb Artemis metsiku kättemaksjana. Teisest küljest aga, kui mõni naine suri kiiresti ja valutult, siis peeti kadunut Artemise hõbenoole ohvriks. Nii nagu Phoibos oli päike, oli tema kuu, keda hüüti Phoibeks ja Seleneks (Luna). Kumbki nimi ei kuulunud algselt temale. Phoibe oli

j u m a l a d

titaan, üks vanadest jumalatest. Samuti ka Selene – kuujumalanna, kes polnud seotud Apolloniga. Selene oli Heliose, selle päikesejumala õde, keda Apolloniga segi aeti. Hilisemates poeemides identifitseeritakse Artemist Hekatega. Viimane on jumal kolme palgega – Selene taevas, Artemis maa peal ja Hekate allilmas ning maa peal, kui maa on mähitud pimedusse. Hekate oli noorkuu jumalanna, pimedate ööde perenaine, kui kuu ei paistnud. Teda seostati pimeduse tempudega, teda peeti teeristide jumalannaks; teeriste peeti kurja maagia vaimude paigaks. Hirmuäratav jumalus „ põrgulik Hekate võib kohutada kõige tõrksamaid ... ta koerad linnas hauguvad. Teeristmetel seisab tema pimedas.“ See on armsa metsade kütitari kuu, mis muudab oma valgusega kõik kauniks, neitsiliku jumalanna omapärane kujunemine olevuseks, kes „ on vaimult karske, kes korjab lehti, viljasid ja lilli, kes iial pole rõve.“ Temas ilmneb kõige elavamalt ebamäärane piiritelu hea ja kurja vahel, mis iseloomustab kõiki taevalisi. Temale olid pühendatud küpress ja kõik metsloomad, eriti aga põder.

A P H R O D i T E ( v E N u S )

Armastuse- ja ilujumalanna, nii jumalate kui inimeste kaval võrgutaja; naeru armastav jumalanna, kes naeris magusalt või pilkavalt kõiki, kes ta võludele alistusid, vastupandamatu jumalanna, kes röövis aru isegi tarkade peast. Ta on Zeusi ja Dione tütar, nagu „Iliases“ mainitakse, kuid hilisemates poeemides jutustatakse, et Aphrodite sündis merevahust, ja tema

ü t o

l o o g

nime seletatakse tähendusega „vahust tärganu“. Aphros tähendab kreeka keeles vahtu. Merest sündimine leidnud aset Kythera lähedal, kust ta kanti Küprosele. Mõlemad saared pühendati temale ja teda hüüti Kythereiaks või Kypriseks niisama tihti kui tema õige nimega. Ühes „Homerose hümnidest“ nimetatakse teda „Ilusaks kuldseks jumalannaks“ ja öeldakse tema kohta: „ Nii läänetuule kiireil tiivul kanti ta kord üle võimsalt kohiseva vetevoo ning merevahust sünnitatud kaunitar sai koduks Küprose, mis laintest piiratud. Ja hoorid, need, kes kuldseid rüüsid kannavad, kõik lauldes tervitasid teda rõõmuga. Nad andsid talle ülla taevalise rüü ja viisid jumalate ette neitsi siis. Ja taevaliste peret valdas imetlus, kui sinikroonne Kythereia naeratas.“ Roomlased kirjutasid temast samas laadis. Venusega kaasnes ilu. Tema ees puhusid tuuled ja sõudsid tormipilved; maapind tikiti imekaunite lilledega; merelained naersid rõõmust; Venus aga liikus säravas valguses. Ilma temata polnud kuskil rõõmu ega armastust. Kõige sagedamini kujutasid teda poeedid sellisena. Kuid Aphroditel oli ka teine külg. Muidugi mõista jäi ta kahvatumaks „Iliases“, kus jutustati peamiselt kangelaste lahingutest. Seal on Aphrodite malbe, jõuetu olend, keda surelikel polnud tarvis karta. Hilisemates poeemides kujutatakse teda tavaliselt reetlikuna ja õelana, kes kuritarvitab oma hukutavat ja laostavat mõju inimeste üle. Enamikus müütides on Aphrodite abikaasaks Hephaistos (Vulcanus), lombakas ja inetu sepatööjumal. Mirt oli Aphrodite puu; tuvi tema lind – mõnikord ka varblane ja luik.

j u m a l a d

H E R M E S ( M E R C u R I u S )

Zeus oli tema isa ja Maia, Atlase tütar, tema ema. Tänu väga kuulsale kujule on tema välimus meile tuttavam kui teiste jumalate oma. Hermes oli meeldiv ja kärmas. Jalas kandis ta tiivulisi sandaale, tiivad ehtisid ka tema madalapõhjalist kübarat ja võlukeppi, heeroldisaua. Tema oli Zeusi käskjalg, kes lendas käsku täitma niisama kiiresti nagu mõte. Kõigist jumalaist oli ta kõige nutikam ja kavalam; tegelikult oli ta meisterlik varas, kes alustas oma karjääri juba enne, kui päev sai vanaks. „ Laps sündis koidu ajal, ja enne õhtueha varastanud oli ta Apolloni karjad.“ Zeusi käsul andis ta loomad omanikule tagasi ja sai Apollonilt süü andeks, sest kinkis talle lüüra, mille oli just leiutanud ja valmistanud kilpkonna koorikust. Tõenäoliselt on sel väga varajasel müüdil ühist faktiga, et Hermes oli kaubanduse- ja turujumal ning kaupmeeste kaitsja. Selle tõsiasja omapäraseks kontrastiks on see, et Hermes oli surnute pidulik teejuht, taevaheerold, kes näitas hingedele teed alla viimsesse koju. Tema esineb müütides jumalatest kõige sagedamini.

A R E S ( M A r S )

Sõjajumal, Zeusi ja Hera poeg, kes mõlemad – nagu Homeros teatab – teda põlgasid. Tõepoolest, Ares on põlatud kogu „Iliase“ ulatuses, kuigi see on sõjapoeem. Puhuti kangelased rõõmustavad Arese lahingutöö üle, kuid kaugelt rohkem selle üle, et pääsesid halastamatu jumala raevu eest. Homeros nimetab teda tapahimuliseks, verejanuliseks, surelike kehastunud needuseks; samuti ka – nii imelik, kui see ei ole – argpüksiks, kes röögib valu tundes ja põgeneb kohe, kui haavata saab. Lahingus on Aresel oma saatjaskond, kes peab sisendama südidust. Siia kuulusid Arese õde Eris (mis

ü t o

l o o g

tähendab tüli, riidu) ja Taplus, Arese poeg. Sõjajumalanna Enyo (ladina Bellona) liigub Arese kõrval ja Enyol on kaasas Hirm, Õudus ja Paanika. Sealt, kus nad üle käivad, tõuseb kohutav hädakisa ja maa upub verre. Roomlastele meeldis Mars rohkem kui kreeklastele Ares. Roomlastele polnud Mars kunagi „Iliase“ viril jumal; neile oli ta suurejooneline kangelane sädelevas soomusrüüs, tahtejõuline, võitmatu taevaline. Roomlaste suure heroilise poeemi „Aeneis“ sõdalased on kaugel sellest, et rõõmustada Marsi eest põgenemise üle; nemad rõõmustavad, kui näevad, et peavad langema „Marsi kuulsuse väljal“. Nemad „sööstavad kuulsusrikkasse surma“ ja leiavad „magusa surma lahingus“. Ares esineb müütides vähe. Ühes loos on ta Aphrodite armuke, kelle Aphrodite abikaasa Hephaistos tabab oma naisega armatsemas, ta viib patustajad olümplaste kohtu ette; ent enamasti on Ares vaid sõjasümbol. Ares ei ole kindlapiiriline isiksus, nagu seda olid näiteks Hermes, Hera või Apollon. Temal ei olnud eelistatud linna. Kreeklased mainivad ebamääraselt, et Ares olnud pärit Traakiast, Kirde-Kreeka toore, metsiku rahva hulgast. Märkigem, et tema lind oli raisakull. Koeratõu nimele tegi kahju asjaolu, et see loom oli pühendatud Aresele.

H E P H A i S T O S ( v u l c A n u s )

Tulejumal, kes mõnede allikate järgi on Zeusi ja Hera poeg, teistes müütides aga ainult Hera poeg (Hera olevat sünnitanud Hephaistose kättemaksuks selle eest, et Zeus eostas Athena). Väga ilusate surematute hulgas on Hephaistos ainuke inetu. Pealegi oli ta veel lombakas. „Iliases“ ütleb Hephaistos ise, et tema häbitu ema heitis ta taevast alla, kui märkas, et poeg oli lonkur; teisal kuulutab Hephaistos, et seda tegi Zeus, kes vihastas lonkuri peale, kui too püüdis Hera eest seista. See teine lugu on paremini tuntud tänu Miltoni kuulsatele värsiridadele: „Mulciberi ... ... paiskas vihane Jupiter alla kristalsetelt müüridelt; too kukkus koidust lõunani, kastese õhtuni, unne heitva suvepäikse seltsis

j u m a l a d

kukkus nagu langev täht ta Egeuse mere Lemnose saarele.“ Kreeklaste arvates oli see juhtunud väga kaugetel aegadel. Homerose müütides pole Hephaistosel enam karta Olümposelt minemaajamist; Hephaistos on seal kõrge au sees kui surematute töömees, nende relvameister ja sepp, kes valmistab taevalistele elamisasemeid, mööblit ja relvi. Töökojas on tema kõrval naisümmardajad, kes on meistri enda kätega kullast sepistatud, kes liiguvad ja oma loojat töö juures abistavad. Hilisemad poeedid paigutavad Hephaistose sepikoja ühe või teise tulemäe alla, kus see põhjustab purskeid. Tema naine on „Iliase“ järgi üks kolmest graatsiast, Hesiodos nimetab teda Aglaiaks; „Odüsseias“ on Hephaistose abikaasaks Aphrodite. Hephaistos oli lahke rahuarmastav jumal, kes oli populaarne nii taevas kui maa peal. Koos Athenaga oli ta üpris tähtis jumal linna elus. Mõlemad kaitsesid käsitööd ja kunsti, mis olid põlluharimise kõrval tsivilisatsiooni alustugedeks; Hephaistos oli sepatöö, Athena kudujate-ketrajate patrooniks. Kui toimus laste pidulik vastuvõtmine linnakodanike hulka, oli Hephaistos selle tseremoonia jumal.

H E S T i A ( v e s t A )

Hestia oli Zeusi õde ja nagu Athena ja Artemis neitsilik jumal. Temal pole väljakujundatud isikupära ja ta ei etenda müütides mingit osa. Tema oli kodukoldejumalanna, kodu sümbol, mille ümber tuli kanda vastsündinud last, enne kui too võidi perekonda vastu võtta. Iga eine algas ja lõppes ohvrianniga Hestiale. „ Hestia, kõigis kodudes, nii maal kui taevas, on sinu vastu suurim austus, sest et sulle pakutakse hüva veini iga pidustuse algul, lõpul. Iial ilma sinuta ei võeta ühtki einet.“ Igal linnal oli Hestiale pühendatud avalik kolle, kus põles igavene tuli. Kui kuskil rajati koloonia, siis viisid kolonistid sütt kodulinna

ü t o

l o o g

koldest uue linna koldesse, et sealgi süüdata igavene tuli Hestia auks. Roomas valvasid seda tuld kuus preestrinnat, keda kutsuti Vesta neitsiteks.

vÄ i KSEM A D OLüMPOSE juMALAD Peale kaheteistkümne suure olümplase oli taevas teisigi jumalaid. Tähtsaim neist oli armastusjumal Eros (rooma Amor, Cupido). Homeros ei tea temast midagi, kuid Hesiodos kirjutab, et Eros on „ kõige kaunim jumalaist.“ Varasemais müütides kujutatakse Erost enamasti ilusa tõsise noorukina, kes kingib inimestele hüvesid. See kreeklaste arvamus Erosest ei ole poeedi, vaid filosoofi poolt kõige paremini kokku võetud. Platon kirjutab: „Armastus – Eros – teeb oma pesapaiga inimeste südameisse, kuid mitte igasse südamesse; ta taganeb sealt, kus leidub karmust. Tema suurimaks auks on see, et ta ei tee kellelegi halba ega luba seda ka teistel teha; sundus ei pääse kunagi tema lähedale. Teenivad ju kõik inimesed teda oma vabast tahtest. Ja need, keda Armastus on puudutanud, ei kõnni pimeduses.“ Varasemates lugudes polnud Eros Aphrodite poeg, vaid lihtsalt armujumalanna juhuslik kaaslane. Hilisemate poeetide loomingus on Eros Aphrodite poeg ja peaaegu alati üleannetu, paha poiss või isegi kõlvatu. „Tige on ta süda, kuid mesimagus keel. Ei tõde räägi kelm. Ta mäng on jõhkralt julm. On väikesed ta käed, kuid pillub surmanooli. Ta pisivibu tabada võib taevast. Ta reeturlikud annid kuumutet on tules.“ Teda kujutatakse sageli kinniseotud silmadega, sest armastus on tihti pime. Tema käsutuses oli A n t e r o s , keda mõnes müüdis

j u m a l a d

peetakse kättemaksjaks pealiskaudse armastuse eest, teistes lugudes aga armastuse vastaseks; Erose saatjate hulka kuulusid ka H i m e r o s (Iha) ja Hym e n a i o s , pulmajumal. H e b e oli noorusejumalanna, Zeusi ja Hera tütar. Puhuti esineb ta juma-

late karikatäitjana, puhuti on see amet antud aga Ganymedesele, ele, ilusale noorele Trooja printsile, kelle Zeusi kotkas kinni napsas jaa Olümposele kandis. Müüdid ei ütle Hebe kohta muud, kui et temast sai Heraklese naine. I r i s oli vikerkaarejumalanna ja jumalate käskjalg; „Iliases“ on ta a ainuke käskjalg. Hermes ilmub sellesse ametisse alles „Odüsseia“ lugudes, kuid ta ei tõrju Irist kõrvale. Kordamisi mainitakse mõlemaid jumalate seltsis.

Olümposel elas kaks veetlevat õeskonda – muusad ja graatsiad. G r a a t s i a i d oli kolm: Aglaia (Sära), Euphrosyne (Rõõmsa meelsus) ja Thaleia (Õitseng). Nemad olid Zeusi jaa Eurynome (titaan Okeanose tütre) lapsed, õed esinevad alati koos ja neid ei kujutata eraldi isiksustena (kui välja arvataa üks Homerose ja Hesiodose müüt, kus mainitakse, et Aglaiaa abiellus Hephaistosega); nemad on graatsia ja ilu kolmikkehastuseks. Nad lõbustasid jumalaid oma võluva tantsugaa Apolloni lüüra saatel, ja inimene, keda nad külastasid, sai õnnelikuks. Nemad „andsid elule õitsengu“. Koos muusadega olid nad „laulu kuningannad“ ja ühtki pidu polnud võimalik pidadaa nendeta. M u u s a s i d oli üheksa ja nad olid Zeusi ja Mnemosyne (Mälu) tütred. Esialgu ei tehtud nende nagu graatsiategi vahel mingit vahet. „Nad kõik on ühel meelel,“ nagu ütleb Hesiodos, „vabad tülidest; neil süda tuksub muredeta lauludes. See, keda muusad lemmivad, on õnnelik. Kui murest murtud inimene nukrutseb, võib päästa teda ainult muusa sulane. See ongi püha kink, mis tuleb muusadelt.“ Hiljem saab iga õde omaette tegevusala. Kleio oli ajaloo muusa, Urania astronoomia, Melpomene tragöödia, Thaleiaa komöödia, Terpsichore tantsu, Kalliope eepilise luule, Erato

ü t o

l o o g

armastusluule, Polyhymnia jumalatele määratud laulude ja Euterpe lüürika muusa. Hesiodos elas Helikoni lähedal, mis oli üks muusade mägedest; teine mägi oli Pieros Pieriamaal, kus õed sündisid; kolmas Parnassos ja neljas muidugi Olümpos. Ühel ilusal päeval ilmusid üheksa õde Hesiodose juurde ja ütlesid talle: „Meie teame, kuidas valetada nii, et see tundub tõena, aga me oskame ka, kui tahame, väljendada tõde.“ Muusad olid nagu graatsiadki Apolloni, tõejumala saatjad. Pindaros nimetab nende lüürat samaväärseks Apolloni omaga: „Kuldne lüüra, mis saadab sammu, tantsijate astumist, kuulub nii Apollonile kui ka siniloore kandvaile muusadele.“ Inimest, keda muusad inspireerisid, austati kaugelt rohkem kui mistahes preestrit. Kui Zeus oli oma aujärje tipul, sigines Olümposele tema kõrvale kaks ülevat olevust: Themis, mis tähendab „õigus“ või „taevane õiglus“, ja Dike, mis tähendab „inimlik õiglus“. Kuid need mõlemad ei saanud kunagi reaalseteks isiksusteks. Seesama maksab ka kahe personifitseeritud emotsiooni kohta, mida Homeros ja Hesiodos pidasid kõigist tunnetest kõrgeimaks: Nemesis, mida tavaliselt tõlgitakse „õiglane viha“, ja Aidos, sõna, mida on raske tõlkida, kuid mida kreeklased laialdaselt tarvitasid. Aidos tähendab lugupidamist ja häbitunnet, mis hoiab inimese eemal kuriteost; samuti aga tähendab see tunnet, mis valdab jõukat, head elu elavat inimest õnnetu olendi juuresolekul – see pole kaastunne, vaid arusaamine, et erinevus tema ja vaese olendi vahel pole õiglane. Ometi ei saa väita, et Nemesis ja Aidos oleksid elanud jumalate seas. Hesiodos ütleb vaid nii, et kui inimesed on muutunud täiesti paheliseks, siis mähivad Nemesis ja Aidos oma palge valgesse rüüsse, lahkuvad suurest laiast maailmast ja lähevad surematute seltsi.

Aeg-ajalt kanti mõned surelikud Olümposele, ja kui nad kord sinna olid viidud, kadusid nad kirjandusest. Nendest jutustame hiljem.