Ruumipilt 2016 by Eesti Sisearhitektide Liit

RUUMIPILT 2016 Eesti parimad interjöörid ja disain / Estonia’s best interiors and design Koostaja ja toimetaja / Compiler and editor: Karen Jagodin Kujundaja / Designer: Margus Tammik (o2 Works) Töögrupp / Project team: Kairi Rand, Liivi Haamer, Kristi Org Projektijuht / Project manager: Kadri Kaljumets (o2 Works) Eesti keele toimetaja / Estonian language editor: Karin Kastehein Tõlge / Translation: A&A Lingua Portreefotod / Portrait photographs: Krõõt Tarkmeel Trükikoda / Printing house: Printon Väljaandja / Publisher: Eesti Sisearhitektide Liit / Estonian Association of Interior Architects Teostus / Realization: o2 Works Tallinn 2016 ISSN 1736-4493 © Eesti Sisearhitektide Liit

Sisukord Contents 8

Abilaud „Readers” Sidetable “Readers”

Akustiline valgusti „Riba” An acoustic lamp "Riba"

Arhitektipukid Architect’s drawing boards

Eesti Kaevandusmuuseum Estonian Mining Museum

Eesti Suursaatkond Londonis Embassy of the Republic of Estonia in London

Eesti Tervishoiu Muuseum Estonian Health Care Museum

„Ekspeditsioon Wunderlich” “Expedition Wunderlich”

EXPO 2015 Eesti paviljon Estonian Pavilion at Expo 2015

Fotoinstallatsioon „Seeking Souls” Photographic installation “Seeking Souls”

Hektor Design Hostel Hektor Design Hostel

Kaubanduskeskuse Kvartal üldalad Public areas of the Kvartal shopping centre

Koda Koda

Kuke külalistemaja Kuke Guesthouse

Lenne büroo Offices of Lenne

Lühtrid „Kaseurvad” Chandeliers “Birch Catkins”

Metsakõlakojad RUUP RUUP wooden megaphones

Playtechi büroo Offices of Playtech

Püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised” Permanent exhibition “Conflicts and adaptations”

Restoran Korsten, armastus ja hea toit Korsten, armastus ja hea toit Restaurant

Restoran Tuljak Tuljak Restaurant

104

Ruumiinstallatsioon “Ilmutis” Spatial installation Apparition

108

Tallinna Linnamuuseumi Raidkivimuuseum Carved Stone Museum

112

TransferWise Eesti büroo Estonian office of TransferWise

118

Twilio Eesti büroo Offices of Twilio Estonia

124

TÜ Kliinikumi II ehitusjärk Construction of Tartu University Hospital Medical Campus, Phase II

130

TÜ Loodusmuuseum University of Tartu Natural History Museum

136

Ujuv saun Floating sauna

140

Tudengipreemia Student award

Toimetajalt Editor´s note

2015. aastast alguse saanud arhitektuuri aastapreemiate koondamine ühise suurürituse alla on tänavu astunud suurema sammu ka ühtlustatud raamatute poole. Aastaid on Eestis ilmunud iga aasta sisearhitektuuri paremikku kokku võttev Ruumipilt ning arhitektuuri paremikku koondav raamat Arhitektuuriaasta. Alati on olnud kahe raamatu vahel korduvaid objekte nii Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali kui ka Sisearhitektide Liidu aastapreemiate hulgas. Seetõttu ongi tänavu esmakordselt koondatud Ruumipilti lisaks Sisearhitektide Liidu aastapreemiate nominentidele ja laureaatidele ka kulka sisearhitektuuri valdkonna nominendid. Nii on valdkond tervikliku pildi all ning Arhitektuuriaastas leiavad lisaks kulka arhitektuuri objektidele koha ka Eesti Arhitektide Liidu ning Eesti Maastikuarhitektide Liidu aastapreemiate nominendid ning võitjad. Kahe institutsiooni preemiaid kokku kogudes on laienenud ka ajaline mõõde. Kuna kulka vaatab tagasi möödunud kalendriaastale, pärinevad nende nominendid aastast 2015. ESLi aastapreemiale esitamise tingimuseks oli objekti valmisolek hiljemalt 2016. aasta keskpaigaks. Nii ulatub Ruumipilt 2016 ajaline ampluaa vähemalt 1,5-aastasele perioodile, andes tunnistust ka sellest, mis pikema aja jooksul kestnud valmimisprotsessis on jõudnud lõpliku tulemuseni just nüüd. Ruumipilt 2016 on terviklik sissevaade sisearhitektuuri paremikku, andes sõna autoritele. Lühiintervjuud ning autorite vahetud mõtted annavad edasi nende lähtepunktid, proovikivid ning rõõmu valminud töödest. Ulatudes büroointerjööridest muuseumiekspositsioonideni ning kodudest eksperimentaalsete installatsioonideni, peegeldab see valdkonna tegevushaaret ja jõudu just nüüd, aastal 2016. —— Karen Jagodin Ruumipilt 2016 koostaja ja toimetaja / compiler and editor of Ruumipilt 2016

Last year marked the start of the practice of awarding all of the annual architecture awards at one gala event. Now, this year, a further step has been taken: the publication of a combined annual retrospective. For years, a survey of the year’s best interior architecture called Ruumipilt – has been published in Estonia, along with a book called Arhitektuuriaasta (or the Year in Architecture) – a look at the best in the year’s architecture. There have always been overlapping projects covered in both books, both among the Cultural Endowment of Estonia’s architecture endowment annual awards and the prizes awarded by the Association of Interior Architects. For this reason, for the first time, this year the Cultural Endowment’s interior architecture nominees are included along in Ruumipilt in addition to the nominees and winners of the Association of Interior Architects annual awards. This provides a comprehensive look at the entire field. Conversely, Arhitektuuriaasta devotes space to the nominees and winners of the Estonian Association of Architects and Estonian Landscape Architects’ Union annual awards, not just the Cultural Endowment architecture award winners. By broadening the focus to the awards handed out by two different institutions, the timeframe has also expanded. Because the Cultural Endowment traditionally looks back on the past calendar year, the nominees are all from 2015. The Estonian Association of Interior Architects, however, set the condition that nominated projects had to be completed by mid-2016. Thus Ruumipilt surveys an 18-month period, not just a year, giving an idea of the projects that have just now reached completion after a longer process. The 2016 Ruumipilt offers a full insight into the best architecture had to offer, and also gives the floor to the architects themselves. Brief interviews and ideas voiced directly by the creators of these designs convey a sense of how the architects first approached each project, the biggest challenges they faced and the most rewarding parts. Ranging from office interiors to museum exhibits, from homes to experimental installations, it reflects the broad range of the field and the energy it possesses right now in particular – i.e., at the close of 2016.

Eesti Sisearhitektide Liidu (ESL) aastapreemiate žürii / Estonian Association of Interior Architects (EAIA) annual awards jury

Anja Dirks, sisearhitekt / interior architect Eik Hermann, filosoof / philosopher Kadri Klementi, arhitekt / architect Mari Kurismaa, sisearhitekt / interior architect Raul Tiitus, sisearhitekt / interior architect

Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiate žürii / Members of the jury for the Cultural Endowment of Estonia annual awards in architecture Eero Jürgenson, sisearhitekt / interior architect Marika Lõoke, arhitekt / architect Karen Jagodin, arhitektuuriteadlane / architectural historian Paco Ulman, arhitekt / architect Peeter Pere, arhitekt / architect Monika Järg, disainer / designer Karin Bachmann, maastikuarhitekt / landscape architect

Preemiate saajad ja nominendid on nimekirjadena toodud lehekülgedel 142, 143 / Recipients and nominees of the awards are listed on pages 142, 143

ESLi žüriilt

EAIA jury’s note Esiteks tahaksin öelda, et mul oli suur au olla kutsutud Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia 2016 žüriiliikmeks. Oli väga suur privileeg külastada vaid mõne päeva jooksul nii paljusid huvitavaid projekte, uurida nende tausta ja saada osa Eesti kultuurist. Sooviksin tänada Eesti Sisearhitektide Liitu kutse ja usalduse eest. Külastasin Eestit esimest korda üle aasta tagasi, 2015. aasta kevadel. Tulin Tallinnasse, et osaleda sümpoosionil SISU, mille raames toimus ka Euroopa Sisearhitektide Ühenduse juhatuse korraline koosolek. Kohtusin tollal ühtlasi Eesti Sisearhitektide Liidu juhatusega ja tutvusin veidi linnaga. Sel aastal sain võimaluse uuesti Eestisse tulla. Enne Eestisse tulekut valisime žüriiga välja külastatavad projektid. See ei olnud sugugi lihtne ülesanne, kuna esitatud tööd olid väga kõrge kvaliteediga. Mina ei hinnanud projekte mitte mahu ega ulatuse järgi, vaid pidasin pigem oluliseks värskeid uusi kontseptsioone, suurepärast detailikäsitlust, lugusid, mida projektid räägivad, innustust, inspiratsiooni ja uudsust. Vaatlesin neid Euroopa vaatenurgast ja kaalusin, kuidas projektid tunduvad üldisel tasandil, st ka väljaspool Eestit. Kuna tööd olid nii head, oli nimekiri pikk. Seda ka sellepärast, et meil oli võimalus näha projekte oma silmaga. On väga suur eelis, et saime projekte reaalselt näha, ja hea meel on tõdeda, et Eestis sellist hindamismeetodit kasutatakse. Belgia ja Madalmaade kõrval ei oska ma nimetada ühtki teist Euroopa riiki, kus selline võimalus oleks. Siinkohal on Eesti väiksus seega pigem tugev külg. Selleks et mitte jätta võimaliku potentsiaaliga projekte ennatlikult kõrvale, otsustasime need enne oma silmaga üle vaadata. Selgus, et mõned projektid olid päriselus teistsugused kui paberil. Minu jaoks oli tööde kvaliteet ja mitmekesisus tõeliselt muljet avaldav. Külastasime muuseume, kontoreid, kaubanduskeskusi, avalikke ruume, eramaju ja nägime väga põnevat tootedisaini. Jaotasime tööd kategooriatesse ja alustasime hindamistööd. Vaatamata kategooriajaotusele ei olnud hindamine sugugi lihtne ettevõtmine. Siinkohal sooviksin kõiki nomineerituid hea töö eest kiita. Kuulasime ära klientide lood ja hindasime igat detaili. Pärast pikka arutelu restoranis Tuljak, mille projekt oli üks võidutöödest, jõudsime otsusele. Valisime neli võitjat neljas eri kategoorias. Pärast neid kolme intensiivset, kuid tänuväärset päeva sain veeta nädalavahetuse Narvas Eesti-Vene piiril. Seejärel pidin koju lendama. Tahaksin Eestit kindlasti veel külastada. —— Anja Dirks Euroopa Sisearhitektide Ühenduse president / ECIA president

Let me start by saying that I was very honoured to be invited to become a member of the jury for the annual EAIA 2016 prize giving. To have the opportunity to visit so many great projects in just a few days, to hear all the background stories and to get involved with Estonian culture is a real privilege! And I would like to thank Eesti Sisearhitektide Liit (ESL) for this invitation and opportunity! I visited Estonia for the first time in the spring of 2015, just one year ago. I was in Tallinn to attend SISU and we had our ECIA board meeting there. I had the chance to meet with the ESL board and see some nice spots in the city. This year, I had a chance to revisit Estonia. Just before I was due to travel to Estonia, before the summer, we as a jury selected a list of projects to visit. Not an easy job, since there was a high quality of work presented. For me, the criteria were not in the size or scale of the projects but more in fresh and new concepts, great detailing, the stories behind the projects, motivation, inspiration and of adding something new to the table. This was all seen from a European point of view – how it was related to a broader scale, beyond Estonia too. It became a long list, due to the quality of the work, and because we had the advantage of visiting the projects. It is great that we can actually see the projects and it is good to see that this is a real specific way of judging for Estonia. Besides Belgium and the Netherlands I could not name other countries within Europe where you would have this option. It has to do with the scale of the country. In order to not eliminate projects with potential before we would have seen them, we decided to first visit them. And it proved that some of the projects were different in real life than on paper. I was personally impressed by the quality and diversity of the work. We visited museums, offices, shopping centres, public interiors, private houses and saw some really nice product designs.We determined categories and started rating the projects. This is not an easy thing to do, even though we had the categories. With this note I want to commend all of the nominated projects for their great work. We heard the stories of clients and evaluated every detail. After a long talk over a nice dinner in one of the winner’s restaurants, ‘Tuljak’, we came to a decision. We selected four winners in four different categories. After these three intense but rewarding days I had the pleasure to stay another weekend in Narva, just at the border, after which I really had to fly home. But I am looking forward to visiting Estonia again soon!

Abilaud „Readers” Sidetable “Readers”

Millest said inspiratsiooni „Readersi” abilaua kavandamisel?

autor/author— Aap Piho materjal/material— FSC-sertifitseeritud tamme täispuit, taimpargitud Eesti maheveiste nahk, pulbervärvitud teras / FSC-certified solid oak, vegetable-tanned Estonian organic cattle hide, emulsion-painted steel fotod/photos— Triin Mangusson

„Readersi” abilaud on tõenäoliselt seni üks mu personaalsemaid töid. Sisearhitekti taust on andnud mulle terviku hoomamise kogemuse ning inspiratsiooni kogumine käib pikema aja vältel ja väga paljudest allikatest. Kogetu talletub ja sunnib ühel hetkel, kui n-ö pilt on koos, end paberile panema. „Readersi” abilaud on kindlasti kõige enam mõjutatud atmosfäärist, mis valitseb siis, kui inimesel on hea olla. Täispuidust detailid, naturaalne käsitsi õmmeldud paks taimparknahk, hea raamat ühes tassi kohviga ja vaikus. Teinekord võib just meie igapäevaelus sellest puudus olla – just sellisteks puhkudeks ma „Readersi” abilaua lõingi. Meenutamaks, et see kõik on sul endiselt veel olemas. Ja kindlasti tasakaaluks ühelt poolt nüüdisaegse ja teisalt õdusalt koduse vahele.

Millised olid suurimad proovikivid?

Aap Piho on esimese ülikoolihariduse poolest sisearhitekt, teisalt tööstusdisainer. Pärast mõningaid aastaid tööd sisearhitektina asutas ta 2012. aastal oma disainifirma Warm North, mille eestvedajaks ja loominguliseks juhiks on tänaseni. Aap Piho is an interior architect by university training and an industrial designer as well. After several years working as an interior architect, he founded his own design firm Warm North in 2012, and continues to be its leader and creative director.

Ma olen harjutanud ennast mitte ära viskama neid visandeid, mis on nässu läinud. Viimasel ajal tundub, et saangi sellega üha paremini hakkama, sest valed jooned on iga uue asja alged. Minu tööprotsess käib umbes nii, et käsi nühib mingeid ajult saadud andmeid paberile ja siis mingi osa peaajust otsustab, kas see on hea või mitte. Nagu kuri õppejõud, kes karjub „Pask!”, kortsutab vaese tudengi töö paberinutsakaks ning lennutab prügikasti. Kõige raskem ongi vist selle kurja õppejõu meele järele olla. Teiseks katsumuseks on väikeseerijatena toodetavate asjade tehnoloogiliseks kujundamine, sest siin on paraku alati teatud piirangud – suur töö on leida edasiviiv tasakaal idee ja tehnoloogia vahel. Juba enam-vähem küpsed esemed annan kasutajate kätte, mis on kõige parem viis kinnistada hea ja lihvida välja väikesed puudused. Tänaseks on ka „Readersi” abilaud läbi teinud suure ümbersünni: kandikute osas on värvitud MDF-i asemel kvaliteetne tammepuit, väärikas looduslik materjal, mis muutub kasutamisel vaid ilusamaks ja isiklikumaks. Omaette ülesandeks on komplekteerida üsna detailirohket abilauda, mille iga detaili valmistamine hõlmab väga mitmeid tööstusharusid, allhankesaadustest ja väga väikeses tiraažis hinnaga, mis oleks konkurentsivõimeline. See ongi tõenäoliselt kõige raskem ülesanne.

Millega sa lõpptulemuse juures kõige rohkem rahul oled?

„Readersi” abilaua printsiip ja idee on tänaseks juba üle kuue aasta vanad – ma ei ole seni suuremaid muudatusi ja edasiarendusi soovinud laua juures ette võtta. See annab võib-olla aimu, et panustatav töö hulk on end ära tasunud ja valminud on midagi, mis minu kui autori jaoks ajale vastu paneb. Niisamuti ei ole vähem tähtis fakt, et selle laua sajad kasutajad üle maailma ei ole mitte ühtegi veel tagasi saatnud või muul moel pettumust avaldanud.

Kuidas iseloomustaksid inimesi, kes on valinud „Readersi” abilaua oma keskkonda? Tundub, et seda lauda eelistavad mõnevõrra nõudliku või omapärase maitsega tellijad. Hinnatakse selle looduslikke ja kestvaid materjale. „Readersit” on tellitud igalt poolt üle maailma, üsna sageli on seda teinud just arhitektid ja sisearhitektid, kellele see on väga meeldinud oma ebakonventsionaalse välimuse tõttu ja suuresti ka sellepärast, et see on midagi, mida igal pool ei näe. Väiketootjate toodangut osatakse kõikjal aina rohkem hinnata. Selle kindlustab minu kaubamärgi väiksus ja pigem tundmatus.

Abilaud „Readers”

Where did you get inspiration from in designing this reading table?

Readers is likely one of my most personal works. Being an interior architect by profession has given me experience in apprehending the whole and the process of gaining inspiration takes place over a longer period of time from many different sources. Experience is stored up and at some point when everything comes together, it forces you to commit it to paper. Readers is certainly most influenced by the atmosphere that prevails when people feel good and at ease. The solid wood details, thick natural hand-sewn vegetable-tanned leather, a good book with a cup of coffee, and silence. Sometimes this is exactly what we lack in our everyday life – I created Readers for moments like this one. To remind me that everything still exists. And certainly to strike a balance between contemporary on one hand and cosy and home-like qualities on the other.

10 11

What was the biggest challenge of the process?

I have trained myself not to throw away sketches that have been botched somehow. Recently it seems that I can get on much better because the wrong characteristics are always the beginnings of every new thing. My work process goes like this: I rub some data received from my brain on to a piece of paper and then some part of my brain decides whether it’s good or not. Like an angry teacher who declares that a poor student’s work is “Rubbish!” and crumples the paper and sends it flying into the bin. The hardest thing is to dance to the tune of that angry teacher. Another challenge is to design things that are being produced as small series into technological products, because there are many limitations here – it's a big job to find a balance between concept and technology. I hand items that are creatively mature over to the users, which is the best way of reinforcing the good and polishing away the little shortcomings. Today Readers has undergone a reincarnation: quality oak has replaced the coloured MDF as the tray. It’s a distinguished natural material that becomes even more attractive and personal with use. It is a task in itself to assemble a fairly detail-rich reading table whose every detail is the product of many different sectors of the economy, subcontracting output, and a price that would be competitive even at very limited production numbers. That is likely the hardest task of all.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

The principle and idea of Readers are now over six years old – I haven’t yet wanted to undertake any major changes and further development of the table. That might signal that the amount of work that went into it has paid off, with the product being something that will stand the test of time for me as the designer. Nor is it any less important that the hundreds of users of the table around the world haven’t sent a single one back or otherwise expressed disappointment.

How would you characterize people who chose Readers for their environment?

It seems the table is preferred by customers with a somewhat more demanding or unusual taste. They value its natural, long-lasting materials. Readers has been ordered all over the world, often by architects and interior architects who really liked it due to its unconventional appearance and also largely because it’s something you don’t see everywhere. Everywhere, there is more and more appreciation of the output of small producers. It’s ensured by the small scale and relative obscurity of my trademark.

Abilaud „Readers”

Abilaud „Readers“ esindab uusnormaalsust ja ajatust mööblikujunduses. Selles on midagi, mis oleks justkui juba ammu olemas, kehastades samas oma läbimõeldud detailides ja polüfunktsionaalsuses siiski värsket lähenemist mugavusele ja kvaliteedile. Maksimaalselt lihtne tulemus on klassika omaduste ja potentsiaaliga, mis tagavad eesmärgiks seatud jätkusuutlikkuse ajas. Readers represents the new normal and timelessness in furniture design. It’s like something that you’d think already existed before, but its well-thought-out details and polyfunctional character makes it a fresh approach to comfort and quality. Simple to the max, the result has the hallmarks and potential of a classic and over time ensures the sustainability that was set as a goal. —— Kai Lobjakas, Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumi direktor / director of Estonian Museum of Applied Art and Design

Akustiline valgusti „Riba” Acoustic lamp “Riba”

12 13

autorid/authors— Margus Triibmann, Kard Männil tellija/client— Rimi Food valmis/completed— mai 2016 fotod/photos— Juta Kübarsepp, KEHA3

Kard Männil on sisearhitekt ja disainer. Projektid ulatuvad seinagraafikast ning mööbli ja valgustite disainist kuni eramu ja ühiskondlike ruumide sisearhitektuuri ja Saue Valla kujunduskavani. 2011. aastast arendab koos partneritega moodulmööblisüsteemi LESS. Margus Triibmann on inseneri haridusega disainer, kelle käe all valmivad nii sise- kui välisvalgustid, linnaväljakud, maastikuarhitektuursed projektid kui ka välimööbel. 2012 sai ta rattahoidja „Tulip Fan Fan" eest Bruunol kuldmuna. Margus on firma KEHA3 omanik. Kard Männil is an interior architect and designer. Projects range from mural graphics and furniture and lighting design to interior architecture for homes and public areas and Saue Municipality’s design plan. Since 2011, Männil and partners have been developing a modular furniture system called LESS. Margus Triibmann, a designer with an engineering background, is known for interior and exterior lighting solutions, landscape architecture projects and outdoor furniture. In 2012, he won a Golden Egg award at the Brunos for his bike rack Tulip Fan Fan. Margus is the owner of the company KEHA3.

Millest tekkis vajadus akustilise valgusti loomiseks?

See valgusti sündis sisearhitekti ja disaineri koostöös vajadusest summutada avatud büroomaastikul tekkivat müra, aidata kaasa heale akustikale ning tagada töötajatele turvaline ja vaikne ruum ehk koobas. Akustiline valgusti sobib hästi just avatud kontorisse, luues parema helimaastiku, kuid see sobib ka kodusesse miljöösse. Valgusti modulaarne lahendus on viltribade ning metallsõõride kombinatsioon. Süsteem on ühtlasi paindlik ning vastutulelik ka edasiarenduste suhtes – valgusti vormi ja suurust saab muuta vastavalt soovile või maitsele. Akustilise töö teevad ära paksud sünteetilisest vildist ribad ehk viltmaterjali mass.

Millised olid suurimad proovikivid?

Selle valgusti puhul olid mõningaseks katsumuseks võib-olla mõõdud – kahemeetrine diameeter –, aga metallosadest ja viltribadest kombineeritav süsteem sai sellest mängleva kergusega jagu.

Millega te lõpptulemuse juures kõige rohkem rahul olete? Tundub, et sellele tootele on turgu, sest see aitab lahendada ühte levinud probleemi interjööris. Avatud kontoreid tehakse üha rohkem ning neis kõigis on kvaliteetne akustika ning müra summutamine väga olulisel kohal. Samuti sobib valgusti probleemse akustikaga kodudesse. Ribidest kuppel annab võimaluse valgusti suuruse ja kujuga mängida – tulevikus on sarjas plaanis toota ka laevalgusti väiksem vend ning suur põrandalamp.

Akustiline valgusti „Riba”

Where did the need for the acoustic lamp come from?

The lamp came about in collaboration between interior architect and designer, stemming from the need to muffle noise from an open office environment, contribute to good acoustics and ensure employees have a safe, quiet room – like a cave. The acoustic lamp is perfect for open offices, creating a better aural landscape, but it is also suitable for home environments. The light’s modular solution is a combination of felt ribs and metal rings. The system is also flexible and open to further developments – the size and form of the light can be changed based on desire or taste. The synthetic felt strips – the felt mass – performs the acoustic function.”

What was the biggest challenge?

The measurements – the two-metre diameter – were somewhat of a challenge, but the system that combined metal parts and felt ribs overcame this issue with playful ease.

14 15

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

It seems that this product has a market, as it helps address a common problem in interiors. Open offices are designed increasingly often and high-quality acoustics and noise dampening are important considerations. The light is also a good inclusion in homes with problematic acoustics. The rib-dome allows the size and shape of the light to be played with – we plan to add to the series by producing a little brother for the ceiling light as well as a large floor lamp.

See valgusti on tõeline ruumi ehe! Just hiiglaslikuks paisutatuna tuleb vormi mõjusus hästi esile. Tegelikult on valgustamise ning ruumi ehtimise kõrval aga originaalseim lambivarjude kolmas tahk – akustika parandamise võime, millele on siiani Eestis vähe tähelepanu pööratud ja mida tavaliselt (kui üldse) lahendatakse sirmide ja plaatidega. This light is really like jewellery for a room! Enlarging it to gigantic proportions really drives home the impact of the form. Actually, besides providing illumination and serving as a room ornament, the third facet of the function is the most original one – improving acoustic quality, which is an area that has been rather neglected in Estonia and is usually dealt with using screens and panels.

—— Karin Paulus, disainikriitik / design critic

Akustiline valgusti „Riba”

Arhitektipukid

Architect’s drawing boards

16 17

autor/author— Aap Piho materjal/material— FSC-sertifitseeritud tamme täispuit, naturaalse õlivahaga viimistlus / FSCcertified solid oak, natural hardwax oil finish fotod/photos— Triin Mangusson

Millest said inspiratsiooni arhitektipukkide kavandamisel?

Arhetüüpsed arhitektipukid on olnud ühed mu suured lemmikud aegade jooksul. Mind paelub disain, mis jutustab funktsioonist – minu jaoks on kõige ilusamad tarbeesemed need, mille praktilisus on selge ja arusaadav. Asjad, mis on lihtsad, ent targalt loodud. See ongi ilmselt üks peamisi põhjuseid, miks ma tahtsin nende printsiipi edasi mõtestades midagi välja pakkuda. Traditsioonilised arhitektipukid on sageli reguleeritava kõrgusega, mis on tänapäeval üsna kasutu ja väga tülikalt kasutatav funktsioon. Kõik sisearhitektid teavad, et töölaual on töötoolil istudes vaid üks ergonoomiliselt võimalik kõrgus. Seistes töötamise juures on aga tarvis kehale vahelduvat puhkust istumise näol – selle jaoks on palju mugavamad elektrooniliselt reguleeritava kõrgusega spetsiaalsed töölauad. Kuna minu peamine eesmärk oli arhetüüpset printsiipi lihtsustada ja uuendada, siis oli kõrguse reguleeritavus esimene asi, mis laualt kadus. Järgnes mõtisklus kasutatavuse üle: mul on mitu kogemust, kus ma olen traditsioonilisi, hingedega kokkukäivaid pukke haaranud kiiruga, nii et sõrmed litsub vahele. Uued pukid pidid olema ka ühe käega hõlpsasti kasutatavad. Nende murdekoht sai seega viidud madalamale ja tänu raskuskeskme muutmisele hakkas see printsiip tööle. Lihtsalt seletades: pukke on võimalik ühe käega kokku-lahti kallutada, asetades neid õigele kohale. Seejärel tuli lahti saada vana printsiibi konstruktiivsest mürast: sidepuud, diagonaalid, kinnitused – see kõik on vana asja võlu, kuid uuendamisel ja tehnoloogilisemaks muutmisel on seda liiga palju. Lõpptulemuseks on ainult detailid, mida on kindlasti tarvis. Vorm saagu nii elegantselt puhas ja rahulik, et silm puhkaks.

Millised olid suurimad proovikivid?

Pukkide kokkuklapitavus on kindlasti teinud läbi tõsise arendustöö – see oli pukkide puhul kindlasti kõige keerukam aspekt.

Millega sa lõpptulemuse juures kõige rohkem rahul oled?

Sellega, et tervik ei ole enam kimpus – kui vaatad, siis pilk olgu nagu tuul, mis saab murdumatult õhulise konstruktsiooni vahel vuhiseda.

Kuidas iseloomustaksid inimesi, kes on valinud arhitektipuki oma keskkonda?

Neid on tellinud paljud inimesed väga erinevatesse keskkondadesse. Paljud kontorid on soovinud tööpinnapukkidega tekitada boheemlaslikumat ja õhulisemat keskkonda ja mitmed tööpinnad kodukontorites ning töönurkades on leidnud arhitektipukkide abil funktsionaalsust.

Arhitektipukid

Where did you get inspiration for designing the drawing boards?

18 19

Archetypal architect’s easels have been some of my biggest favourites over time. I am captivated by design that speaks of function – for me, the most important accessories are the ones that are clearly and understandably practical. Things that are simple yet made in an intelligent manner. That’s one of the main reasons that I wanted to re-invent the traditional easel. Traditional architect’s drawing boards often have an adjustable height, which is today quite a pointless and very cumbersome function. All interior architects know that ergonomically speaking, there’s only one possible height anyway when you’re seated at a desk. When one is working in a standing position, their body needs to rest in a sitting position – special desks with an electronically adjustable height are much more convenient. As my main objective was to simplify and update the archetypal principle, height adjustability was the first thing I scrapped. I followed this by thinking about the concept of usability: I have many experiences where I have reached for a traditional easel in a hurry only to get my fingers pinched in the hinges. So it had to be possible to use the new easels with only one hand. The pivot point was moved further down and thanks to the change in the centre of gravity, it worked. Put simply, it has to be possible to open the easels and set them up in the right place by using just one hand. The structural “noise” of the old principle – the connecting trusses, diagonal members, fastenings – had to be ditched. These extra structural features add to the charm of the original item, but it can’t be included in a new innovative version. The end result has only the details that are definitely necessary. The idea was that the form should be elegantly streamlined and present a calm appearance.

What was the biggest challenge?

The folding properties of the easels have undergone major development – the pivot is most complicated aspect of drawing boards.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result? I like the fact that the whole is no longer busy. When you look at it, your eyes are like the wind that can whistle through the airy structure unimpeded.

How would you characterize people who chose the architect’s stand for their environment?

They have been ordered by many people for many different environments. Many offices have expressed the wish to create a more Bohemian and airy environment by adding these easels to workstations and they have given new functionality to many workspaces in home offices as well.

Arhitektipukid

Pukki läheb ikka vaja ja see on ütlemata utilitaarne ese. Kellel on tarvis ebastandardseid või suuri lauapindu, see jõuab varem või hiljem pukkideni. Näiteks õitsva Nõukogude Liidu tingimustes kasutasid projekteerijad tihtipeale lauaplaatidena ukselehti, mille jalgadeks olid lihtsad pukid. Ja et lihtne lauajalg võib ka pilku püüda, seda tõestab Aap Piho „autoripukk” hästi. A drawing table is far from obsolete, and it goes without saying it’s a utilitarian object. People who need non-standard or large work spaces will sooner or later discover easels. In the depths of the Soviet times, designers often used entire doors as table surfaces, with easels serving as the table legs. Aap Piho's designer easel demonstrates how a simple table leg can catch the eye, too.

—— Kalle Komissarov, arhitekt / architect

Eesti Kaevandusmuuseum Estonian Mining Museum

20 21

aadress/address— Jaama 1, Kohtla-Nõmme, Ida-Virumaa autorid/authors— Margit Argus, Margit Aule (KAOS Arhitektid) arhitektuur/architecture— Innopolis Insenerid tellija/client— Kohtla-Nõmme vald ehitaja/builder— Eviko valmis/completed— 2015 fotod/photos— Arno Mikkor

Milline oli hoone olukord ning millega tuli arvestada sinna ekspositsiooni kavandades?

Maja oli seisnud paarkümmend aastat ilma kasutamata ja selle seisukord oli väga halb. Tööd alustades võtsime eesmärgiks ruumistruktuuri ja vanade seadmete maksimaalse säilitamise ning nende sidumise ekspositsiooniga. Sellega seoses plaanisime peasissepääsu tuua 4. korruse tasandile, et säiliks algne 1. ja 2. korruse avatus välisruumiga ja saaks eksponeerida 2. korruse vahealas olevad teraskolud terviklikult. Tellija kindel soov oli katta 1. ja 2. korrus klaasfassaadiga ja ehitada need köetavateks ruumideks; ülemised korrused alates 3. korruse punkritest jäid kütmata ja soojustamata ruumideks. Kaevandusmuuseumi külastatakse väga sesoonselt, nii et see otsus oli majanduslikult kõige otstarbekam.

Milline oli ekspositsiooni loomise sisearhitektuurne lähtepunkt? Margit Argus ja Margit Aule asutasid büroo KAOS Arhitektid 2010. aastal. Nüüdseks on meeskond kasvanud 9-liikmeliseks ja töös on korraga u 20 projekti. Tiimi tugevuseks on arhitektuurimälestiste nüüdisajastamine ja muusemikeskkondade loomine. Nende looming pakub elamuslikku ruumi, kus arvestatakse tellija vajadusi, konteksti ja hoone funktsiooni. Margit Argus and Margit Aule established KAOS Arhitektid in 2010. The team has since grown to nine members and about 20 projects are in the pipeline at any one time. The team’s forte is designing museum environments and giving architectural monuments a contemporary spin. Their work offers an experiential space that takes into account the customer’s needs, the context and the building’s function.

Kuna otsustati, et algsesse ahtitekuuri sekkutakse suurel määral, siis võtsimegi eesmärgiks luua mõnedes kohtades nüüdisaegsem interjöör ja teistes säilitada võimalikult palju originaalahitektuuri ning viimistlust.

Kuidas teid ekspositsiooni teemad inspireerisid?

Ekspositsioon lähtub väga tugevalt juba olemasolevast ruumistruktuurist ning seadmed dikteerisid ka külastajate liikumisteekonna. Ekspositsioon alumistel korrustel on tänapäevane ja teemad sissejuhatavad, rääkides põlevkivi tekkimisest kuni selle kaevandamiseni ja sealt edasi energia ammutamise ning tarbimiseni. Eksponaadid on interaktiivsed ja välja töötatud koostööd Energia Avastuskeskuse ning Eesti Energia meeskonnaga. 3. korruse tasapinnal avasime külastajatele punkrid, mis olid vabriku toimimise ajal kasutusel põlevkivipunkritena. Praegu saab seal sees liigelda, avatud on vaatekoridorid ülemistele korrustele. 4. ja 5. korrus keskenduvad tolleaegse rikastusvabriku tööle. Lisaks on sisse toodud isiklikud lood kaevuritest ja juhtkonnast.

Millised olid suurimad proovikivid?

Keeruline oli lahendada ekspositsioon selliselt, et säiliks terviklik ruum ja saaks maksimaalselt eksponeerida vanu seadmeid, ilma neid lõhkumata ja ringi tõstmata. Paras proovikivi oli ka tehnosüsteemide lahendamine nii, et need ei jääks ruumis domineerima. Esialgsete plaanide kohaselt oli mõte peita ventilatsioonitorud põrandakonstruktsiooni sisse, et vana valubetooni maksimaalselt välja tuua. Tugeva eelarvekärpe tõttu jäid need siiski nähtavale, kuid õnnestus paigutada nii, et need ei domineeri.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Suurimat rahulolu pakkus ekspositsiooni integreerimine olemasolevate seadmetega nii, et kolud ja muu sisseseade õnnestus välja tuua. Kindlasti on tore ka vana tehase miljöö säilimine – nii tekib külastajal aimdus vanast tehase toimimisest.

Eesti Kaevandusmuuseum

What was the situation of the building and what had to be taken into account in planning an exhibition there?

22 23

The house had stood unused for several decades and it was in very poor condition. Starting work, we made it our goal to preserve the interior structure and the old equipment and integrate them with the exhibition. We planned to move the main entrance to the 4th floor level to preserve the original openness of the 1st and 2nd floor with the outdoor space and display the steel industrial structures in the 2nd floor area in full. The customer was adamant that the 1st and 2nd floor had to be covered with a glass façade and turn them into rooms that could be heated; the upper floors starting from the 3rd floor hoppers were not insulated and these would not be heated. Visitation to the mining museum is very seasonal so the decision was really the most expedient in economic terms.

What was the interior architectural point of departure for the exhibition?

The customer wanted us to intervene as much as possible into the original architecture so that where intervention was greatest, we aimed to create a more contemporary interior, but elsewhere we preserved the original interior and finishing as much as we could.

How did these exhibition topics inspire you?

The exhibition proceeds strongly from the existing structure of the interior and the equipment also dictated the trajectories of the visitors’ movements. The lower storeys are modern and the topics are introductory, talking about how oil shale formed in the earth’s crust to mining and then, extracting energy and consumption. The exhibits are interactive and were developed in collaboration with the Energy Discovery Centre and the Eesti Energia team. We opened to the public the old hoppers on the 3rd floor used to hold oil shale back when the factory was operating. The public can now go into the hoppers and observation corridors are also open, allowing a view of the upper levels. The 4th and 5th floors focus on the operation of the oil shale concentration plant. Personal stories of miners and the management are interspersed in the exhibit.

What was the biggest challenge?

It was complicated to design the exhibit so that an integral space would be formed with the maximum number of old equipment, without damaging them and moving them around. It was a real touchstone to design technical systems so that they would not be too dominant in the room. The original plan was to conceal the ventilation ducts inside the floor structure to emphasize the old poured concrete as much as possible. Due to heavy budget cuts, they remained visible, but it was possible to position them so that they do not seem dominant.

What gave you the most satisfaction?

The greatest satisfaction came from integrating the exhibit with existing equipment so that the steel behemoths and other fittings could be accentuated. The fact that the old factory milieu was preserved is also laudable – it means that the visitors can get a sense of what it was like when the old factory was in operation.

EestiEesti Kaevandusmuuseum Kaevandusmuuseum

24 25

Põhiplaanid Floor plans

Besides the exhibition, the shale concentration plant building also offers multifunctional uses – it’s a conference, reception and concert venue with full restaurant service. Considerable thought has been given to the new interior design and the interactive exhibition allows both adults and students to get a complete overview of the mining of oil shale in Estonia and the history of industrial production. —— Andres Kraas, Eesti Kaevandusmuuseumi direktor / director of the Estonian Mining Museum

Eesti Kaevandusmuuseum

Rikastusvabriku hoone pakub lisaks ekspositsioonile multifunktsionaalset kasutust – seal saab korraldada konverentse, vastuvõtte ning kontserte koos täieliku toitlustamisega. Uus interjöörikujundus on põhjalikult läbi mõeldud ning interaktiivne ekspositsioon loob võimalused nii täiskasvanutele kui õpilastele, et saada täielik pilt Eesti põlevkivi kaevandamisest ning tööstusliku tootmise ajaloost.

Eesti Suursaatkond Londonis Embassy of the Republic of Estonia in London 26 27

aadress/address— 44 Queen´s Gate Terrace, London autorid/authors— Margit Argus, Margit Aule, Kaur Käärma (KAOS Arhitektid) arhitekt/architect— Pelle-Sten Viiburg (Doomino Arhitektid) ehitaja/builder— MY Construction & Carpentry Ltd tellija/client— Eesti Välisministeerium valmis/completed— 2015 fotod/photos— Terje Ugandi

Margit Argus ja Margit Aule asutasid büroo KAOS Arhitektid 2010. aastal. Nüüdseks on meeskond kasvanud 9-liikmeliseks ja töös on korraga u 20 projekti. Tiimi tugevuseks on arhitektuurimälestiste nüüdisajastamine ja muusemikeskkondade loomine. Nende looming pakub elamuslikku ruumi, kus arvestatakse tellija vajadusi, konteksti ja hoone funktsiooni. Margit Argus and Margit Aule established KAOS Arhitektid in 2010. The team has since grown to nine members and about 20 projects are in the pipeline at any one time. The team’s forte is designing museum environments and giving architectural monuments a contemporary spin. Their work offers an experiential space that takes into account the customer’s needs, the context and the building’s function.

Milline oli hoone olukord teie kätte tulles ning millega tuli arvestada?

Tegemist on Londoni prestiižses linnaosas Kensingtonis asuva ridamaja ühe sektsiooniga, millel laiust vaid viis meetrit, kuid korruseid koos keldriga kuus. Hoone oli suhteliselt halvas seisukorras, kuid siiski on säilinud palju originaaldetaile ja peaaegu kogu ruumijaotus. Lisaks oli hoone muinsuskaitsealune objekt.

Milline oli restaureerimise ja saatkonnaks kohandamise arhitektuurne lähtepunkt?

Omavahel tuli kombineerida olemasolev ruumijaotus, saatkonnale sobiv ruumiprogramm koos turvanõuetega ning kohaliku muinsuskaitse nõuded, mis tihti läksid omavahel vastuollu. Samas tuli säilitada terviklikkus ja esinduslikkus. Hoone kitsast arhitektuurist lähtudes välistasime igasuguse raskepärasuse, mis suunaski meid pigem heledate ja õhuliste mõteteni. Keldrikorrusel on tänavalt eraldi sissepääsuga konsulaarala ja personali köök, 1. korrusel on sekretariaat ja külaliste tualettruumid, 2. korrusel vastuvõtusaalid ning 3.–6. korrusel töötajate kabinetid.

Millest lähtusite ruumikujunduse sisearhitektuuri puhul?

Meie soov oli tuua Londoni metropoli killukene Eestimaa loodust. Märgusõnadeks valisime põhjamaisuse, karguse, salapära ja Eesti lugu jutustava ruumi. Kindel eesmärk oli tekitada tundlik ruum, uus sisustus on moodsa ja minimalistliku joonega, eristudes selgelt ajaloolisest. Jälgisime, et mööbel ei hakkaks liialt domineerima ja samas oleks kindlad vihjed Eestile tajutavad.

Millised olid suurimad proovikivid?

Saatkond kui esindushoone on justkui Eesti visiitkaart, mis ei peaks olema anonüümse disainiga. Kõige keerulisem oligi Eestimaa jutustuse sissepõimimine rangelt dikteeritud ruumidesse. Pinnakatted ja ruumid, kus sai mängulisemalt läheneda, on äratuntavalt teistsugused kui vanasti. Näiteks külastajate tualettruumid on peidetud peegelseina taha, kuhu sisenedes satub külastaja ürgsesse võssa – oksarägastik katab seinu ning taamal kostab linnulaul. Samas ajaloolised arhitektuursed detailid püüdsime välja vormida õrnade varjudega valgel foonil ja valgustusega mängides. Seinad ja laed on valged, lume tooni ja kaadrid Eestimaa loodusest mõjuvad justkui postkaart kodumaalt. Paras proovikivi oli ka kogu projekteerimis- ja ehitusprotsessi läbitegemine Londoni südalinnas: lubade väljaajamine ning kohalike normide-standarditega arvestamine. Aga see andis meeletu kogemuse.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Lõpptulemuse vastavus välja pakutud lahendusele. Eriti hea meel on selle üle, et meie välisministeerium julges oma Londonis asuva esinduse disainiga eristuda teistest saatkondadest, rõhudes meie omanäolisele loole ja loodusele. Küsimustele vastasid Margit Argus ja Pelle-Sten Viiburg

Eesti Suursaatkond Londonis

What was the situation of the building when you started work and what did you have to consider? The property is one section of a row house located in the prestigious Kensington district of London. The section is just five metres in width but six storeys high, including the basement level. The building was in relatively poor shape, but still retained many of the original details and almost all of the basic layout was intact. In addition, the building was under historical conservation.

28 29

What was the architectural point of departure for the renovation and transformation into the embassy?

We had to balance and reconcile the existing layout, the appropriate floor plan for an embassy along with security requirements, and local heritage conservation requirements, which often conflicted with each other. The integral, prestigious character of the building had to be preserved. Based on the building’s narrow architecture, we ruled out anything heavy-seeming, and so this led us toward light and ethereal ideas. The basement level has the staff kitchen and consular area with a separate entrance from the street, the 1st floor, or ground floor in Britain, has the secretariat and visitors’ rest rooms, the next storey up has reception rooms and the top four stories have the staff offices.

What was your starting point for the interior architecture?

We wanted to bring a fragment of Estonian nature into the metropolitan London. The keywords we chose were Nordic, cool, mystery and telling an Estonian story. It was our definite goal to create a sensitive space; the new furnishings have a modern, minimalist character, clearly distinct from the historical content. We made sure the furniture would not be overly dominant and that it would contain perceptible references to Estonia.

What was the biggest challenge?

Being a representation, an embassy is like a calling card for Estonia, and shouldn’t feature anonymous design. The hardest part was to interweave the Estonian narrative into the rooms with rigidly dictated requirements. Areas and spaces that could be approached more playfully are recognizably different than they used to be. For example, the visitors’ rest rooms are concealed behind a mirrored wall, upon entering which the visitor finds themselves in a “primeval thicket” – branches cover the walls and birdsong can be heard in the distance. At the same time, we tried to shape the historical architecture details with delicate shadows on a white background and playing with light. The walls and ceilings are white; and the colour of snow and images from Estonian nature seem like a postcard from home. Carrying out the entire design and construction process in the centre of London was a true test of strength: securing the permits and taking into account local standards and norms. But this gave us loads of experience.

What gave you the most satisfaction?

The way the end result matched the solution we proposed. I was especially glad that our foreign ministry dared to be different from other embassies in terms of design, emphasizing our own distinctive story and nature. Margit Argus & Pelle-Sten Viiburg answered the questions

Maja sisekujunduse tugevaim külg on selle terviklikkus, mis võimaldab meil Londoni südames edukalt jutustada Eesti lugu: juured tugevasti maas ja pilk tulevikus. Heledad ruumid on meeldivad ka töökeskkonnana ja pehme samblavaip trepikattena. Meie sõprade ja külaliste tagasiside on väga positiivne – uus hoone pakub neile ahhaa-elamust. The strongest aspect of the building is that it is the “complete package,” allowing us to tell Estonia’s story successfully: firmly rooted in the ground and eyes looking to the future. The light rooms are pleasant as a work environment, too, and a soft moss carpet covers the stairs. Feedback from friends and visitors is very positive – the new building offers an “eureka” sort of experience. —— Eesti Suursaatkond Londonis / Estonian Embassy in London

Eesti Suursaatkond Londonis

Eesti Tervishoiu Muuseum Estonian Health Care Museum

30 31

aadress/address— Lai 30, Tallinn autorid/authors— Jelena Altmäe, Kadri Kaldam, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Jaanus Männik, Lea Laidra, Liis Lindvere, Raili Paling tellija/client— Eesti Tervishoiu Muuseum projektijuht/project manager— Margus Jurkatam kuraator/curator— Ülle Kask ehitaja/builder— Tarrest Ehitus graafiline disain ja ekspo-erilahendused/ graphic design and custom expo solutions— Motor/Produktsioonigrupp sisustus/furnishings— Mipla valmis/completed— 2015 fotod/photos— Andres Teiss

Hea tulemuse nimel on tugev meeskonnatöö väga oluline. Raili Paling ja Liis Lindvere on kokkumängu praktiseerinud juba üle kümne aasta ja seetõttu on tulemus terviklik ning huvitav. Teineteise ideede peegeldamine ja arendamine protsessi käigus on intrigeeriv ja põnev ning viib parimate lahendusteni. Kadri Kaldam liitus projektiga hiljem ja panustas sellesse oma mööblitootmisalaste teadmistega. Strong teamwork is a very important contributor to a good outcome. Raili Paling and Liis Lindvere have been honing their creative relationship for over ten years and because of it, the result is unified and interesting. Reflecting and developing each other’s ideas in the process is intriguing and exciting and leads to the best solutions. Kadri Kaldam joined the project later and contributed her furniture manufacturing knowledge.

Milline oli Eesti Tervishoiu Muuseumi ekspositsiooni loomise sisearhitektuurne lähtepunkt?

Muuseumi hooned Laial tänaval pärinevad 14. ja 15. sajandist ja on algselt ehitatud eraldi elamuhooneteks, hiljem need ühendati. Muuseum tegutseb seal aastast 1990 ning püsiekspositsioon pärines peamiselt 1989.‒1990. aastatest. Uue ekspositsiooni rajamisele eelnes hoone terviklik renoveerimine ja tehnosüsteemide nüüdisajastamine. Uuendati ruumiprogrammi ja personaliruumid viidi pööningule, mis võimaldas omakorda teha parema, suurema ning loogilisema külastuskeskkonna. Uue püsinäituse kandvaks ideeks on inimene oma põneva mikromaailmaga, tajude ja tunnetega ning kõigega, mis sellega seondub: tervis, arstiteadus, inimese arengu lugu jne.

Kuidas teid mõjutasid etteantud kogud ning ekspositsiooni teemad?

Püsinäituse ülesehitust määratlesid nii teemad kui ajaloolised ruumid. Iga ruum on kujundatud näituse temaatilisest alusstruktuurist lähtudes. Näiteks liikumiselundkonna ruumi idee viiski lihtsate kuupideni, kus on vormiliselt vastandatud sisemus ja välimine. Vereteemalise ruumi vitriinide vorm on saanud inspiratsiooni punalibledest, nägemisega seotud toa sisu põhineb pettekujutlustel, fuajee leti struktuur on inspiratsiooni saanud skeletist, valgustid laboriklaasidest. Kuna muuseumi keskmeks olev inimese füüsiline olemasolu on algosadeks lahti võetud, on ka teemade käsitlused ja ruumide muljed eripalgelised. Üheks ruume ja lahendusi siduvaks jooneks on tahutud või kandiline asjade vorm ning roostevaba materjali käsitlus kui viide meditsiinitöö ühele alusele, steriilsusele.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kuna projekti finantseerimine oli pikaajaline ja etapiviisiline, siis muutus projekteerimise ja valmimise protsess pikaks – see oligi terviklikku lõpptulemust silmas pidades kõige raskem.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Heameelt teeb see, et lõpptulemus sai ühtne ning see toetab tugevalt näituse sisu. Eraldi võiks välja tuua näiteks nägemistoa eksperimentaalse seina- ja laeviimistluse ning bakterite vitriini ebatavalise kuju.

Eesti Tervishoiu Muuseum

32 33

What was the interior architecture point of departure for the exhibition at the Estonian Health Care Museum?

The museum’s buildings on Lai tänav in Tallinn are from the 14th and 15th century and were originally built as separate residential buildings. Later, they were connected. The museum has been in operation since 1990 and the permanent exhibition was mainly from the 1989-1990. The creation of the new exhibition was preceded by a full renovation of the building and modernization of its utility systems. The layout of rooms was refreshed; the personnel rooms were moved to the attic, which made it possible to create a better, larger and more logical visitor environment. The theme running through the entire permanent exhibition is humankind with people’s fascinating microworlds, perceptions and feelings and everything related to it: health, medicine, human development etc.

How did the museum collections and exhibition topics influence you?

The structure of the permanent exhibition was determined by both the topics and historical rooms. Each room was designed based on the thematic substructure of the exhibition. The idea for the musculoskeletal system room led to simple cubes where inside and outside are opposed in terms of form. The form used for the display cases in the exhibit area about blood were inspired by red blood cells. The room related to vision is based on optical illusions. The lobby counter structure was inspired by a skeleton, and the lights were based on laboratory glassware. As the physical existence of the person – at the core of the museum – has been deconstructed into its basic parts, treatment of each topic and room leaves a different impression. One feature that ties together the rooms and solutions is the bevelled or square form of various things and the use of stainless metal materials as a reference to one of the foundations of procedures in medicine – sterility.

What was the biggest challenge?

Since the financing of the project was long in duration and took place one phase at a time, the process of design and execution was also protracted – this was the hardest thing in light of the integral end result.

What gave you the most satisfaction?

I was glad that the end result was uniform and strongly supports the exhibition content. Highlights that deserve separate mention are the experimental finishing of the wall and ceiling in the eyesight room and the unusual form of the bacteria showcase.

Eesti Tervishoiu Muuseum

Meile ja meie lastele muuseum meeldis ning käik sinna oli väga arendav. Kõik korrused sai läbi käidud, äragi eksitud. Lastele avaldasid erilist muljet lapse arengu ja sünniga seotud eksponaadid. Need leidsid veel tükk aega arutlust nii rühmas kui ka igaühe kodus. The teachers and the children both liked the museum, and our visit was quite educational. We went through all of the levels, even got lost there. The kids were especially impressed by the exhibits about child development and childbirth. These topics continued to be discussed for some time in class and in the kids’ homes. 34 35

—— Kadri Liimal, Kelmiküla lasteaia õpetaja / Kelmiküla nursery school teacher

I, II ja III korruse plaanid Ground, 1st and 2nd floor plans

Eesti Tervishoiu Muuseum

„Ekspeditsioon Wunderlich” “Expedition Wunderlich”

36 37

autorid/authors— Katrin Talvik, Merilin Tee, Sabine Suuster, Martin Saar, Karl Taul, Alden Jõgisuu, Tõnu Lensment, Aadam Kaarma, Carl-Dag Lige, Hannes Praks näitusel osalesid/ exhibition participants— Bruno Tomberg, Leila Pärtelpoeg, Vello Asi, Teno Velbri, Mait Summatavet, Taevo Gans, Aulo Padar, Juta Lember, Eerik Olle, Pille Lausmäe, Taso Mähar tellija ja teostaja/ commissioned and executed by— Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond, Eesti Arhitektuurimuuseum veebilahendus/ web solution— Aadam Kaarma, Mikk Meelak näituse fotograaf/ photos of the exhibition— Renee Altrov heli ja elektroonika/ sound and electronics— Hans-Gunter Lock, Taavi Tulev fotod/photos— Henno Luts portree/portrait— erakogu

Näitus sai teoks EKA sisearhitektuuri osakonna ja Eesti Arhitektuurimuuseumi koostöös, keskne roll oli EKA praegustel sisearhitektuuri tudengitel. Kogu materjaliga on ikka veel võimalik tutvuda veebis: wunderlich.ee/info The exhibition was made possible in collaboration between the Academy of Arts Department of Interior Architecture and the Estonian Museum of Architecture, with a central role played by students from the former institution. The exhibition is also online: wunderlich.ee/info

„Ekspeditsioon Wunderlich” on tudengite ja juhendajate, ülikooli ja muuseumi ühisprojekt. Kuidas ideed osapoolte vahel liikusid?

C-DL: Seoses Hannese saamisega sisearhitektuuri osakonna juhatajaks tekkis uus energia, mis tekitas mõtte pakkuda osakonnale arhitektuurimuuseumis näituse tegemise võimalust. Tahtsin teha näitust osakonnaga koos, mitte osakonnast. HP: See, et puudus klassikaline „kuraator ja tema visioon” programm, tekitas algul päris palju segadust. Ma sain töötada tudengitega kui meeskonnaga, sest see polnud harjumuspärane kooli õppeaine. Koostöö toimis, ehkki esines ka tagasilööke ja protsessist ei puudunud kriisikoosolekudki, kuid minule see väga meeldis. Tudeng Tõnu Lensmenti teatritausta tõttu omandas näitus lõpuks dramaturgilise akti iseloomu.

Kuidas iseloomustaksite näituse kujunduse lähtepunkti?

HP: Aluseks sai eksponeeritav baasmaterjal. Meil olid pikad arutelud teemal, kuidas originaaljooniseid eksponeerida, aga jõudsime selleni, et paneme valvurid juurde. Teiseks põhimaterjaliks oli pimedus, mis lõi fooni, millest sündis valguse ja valguse puudumisega manipuleerimine. „Kastide” viimistluseks valitud traditsiooniline Jaapani puidupõletustehnika Yakisugi mõjus ekspressiivselt ja võimsalt. C-DL: Oluline oli inimlikkuse ja inimese puudutuse roll. Kõigepealt originaalsete, käsitööna tehtud jooniste eksponeerimine, teiseks aga stendistid kui elavad inimesed. Algul mõtlesime, et jooniste hoidjad külastajatega ei suhtle, aga siis tegime otsuse, et ikka suhtlevad – see meeldis külalistele väga.

Millised olid suurimad proovikivid?

HP: Kahtlemata üliõpilaste leidmine. C-DL: Koostamise faas, kus tuli otsustada, mis jääb näitusel eksponeeritavaks sisuliseks materjaliks. Kas ainult vanem arhiivimaterjal või ka osakonna lähiminevik fotode ja tudengite tööde kujul? Kolm kuud iga nädalavahetus stendiste juhendada ning tihti ka ise stendisti rollis olla oli tõsine koormus.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

C-DL: See, et näitus sellisel moel üldse teoks sai! Saime tähelepanu juhtida väga väärtuslikule materjalile osakonna arhiivis. See näitus utsitas ehk EKA-t ja eelkõige sisearhitektuuri osakonda taas aktiivsemalt mõtlema selle peale, kuidas oma arhiividega edasi tegeleda. Mind intrigeerib teema, kuidas ajalooga suhestuda ning kuidas seda kasutada. Kuidas leida iga kord uus iva või nurk? Suurt rahulolu tekitas ka tunne, et see on meie kõigi ühine asi. HP: See hetk, kui kell sai üks päeval ja tekkis tunne nagu trupiliikmel, kes on hakkama saanud täiesti okei etendusega! Järjepidevuse tähtsustamine on oluline ja seda tõi see näitus esile. Ma ise hakkasin selgemalt ruumi õpetamisel ajalugu teadvustama ning osakond arhiveerib taas kord tudengite töid, kuid tänapäeval on see keerulisem küsimus: mida siis koguda, digitaalseid faile või väljatrükke? Küsimustele vastasid Carl-Dag Lige ja Hannes Praks

„Ekspeditsioon Wunderlich”

“Expedition Wunderlich” is a joint project created among students and supervisors, the university and the museum. How did the ideas move between the parties involved?

38 39

C-DL: Hannes becoming the head of the Department of Interior Architecture meant a new collective, new energy was created, which led to the idea to offer the department a chance to produce an exhibition at the Museum of Architecture. It was an emotion-based process, full of experimentation. I wanted to create the exhibition together with the department, not create it about the department. HP: The lack of a classic “curator and his/her vision” programming caused a fair bit of confusion at the outset. I was able to work with students as a team as it wasn’t the kind of school subject we were accustomed to. The cooperation went smoothly although there were some setbacks and even crisis meetings, but I liked this a lot. Because of the theatre background of student Tõnu Lensment, the exhibition in the end took on the nature of a dramaturgic act.

How would you characterize the point of origin for the exhibition design?

HP: The base material being displayed became the foundation. We had long discussions on the topic of how to display the original drawings, and eventually came up with the idea of having museum guards. The other basic material was darkness, which created a background that gave rise to manipulation of light and lack of light. The traditional Japanese wood-charring technique yakisugi was expressive and powerful. I saw power and energy in fire. C-DL: Humanity and the human touch played an important role. First and foremost, exhibiting original handmade drawings; second, living people to hold the artwork instead of stands. At first we felt the people holding the drawings shouldn’t communicate with the visitors but then we decided they would – visitors really liked this as they felt they got a much more personal experience.

What was the biggest challenge?

HP: Finding the students, undoubtedly. C-DL: The preparation phase when we had to decide what would be the actual material left on display at the exhibition. Only the older archival material or also the department’s recent past in the form of photographs and student work? It was a real workload to have to supervise the “living stands” every weekend for three months and often hold the works oneself.

What gave you the most satisfaction?

C-DL: The fact that the exhibition was produced in this manner in the first place. We were able to draw attention to the very valuable material in the department’s archive. The exhibition probably goaded the Academy and the Department of Interior Architecture above all to think more actively about how to continue dealing with the archives. I am intrigued by the topic of how to relate to history and how to use it. How to find a new creative seed or angle each time? The fact that it was a common project for all of us was also a satisfying feeling. The moment when it was 1pm and you felt like a member of an acting troupe who had just finished a totally decent performance! Prioritizing consistency is important and this exhibition made this very evident. I myself became more aware of history when teaching spatial disciplines and the department will again archive students’ works, but this is a more complicated issue in the present-day: what do you collect, digital files or printouts? Carl-Dag Lige and Hannes Praks answered the questions

For a museum, it was a very special project, and it put the relationship between the visitor and the exhibit to the test. It activated our senses of perception, and played with the exclusivity effect. Instead of stands, we used living people, more precisely interior architecture students to hold the drawings. They showed each work personally only to you. As university students have class on weekdays, the exhibition ran only on weekends and only for an hour.

—— Triin Ojari, Eesti Arhitektuurimuuseumi direktor / director of the Estonian Museum of Architecture

„Ekspeditsioon Wunderlich”

Muuseumi jaoks oli see väga eriline projekt, kus pandi proovile külastaja ja eksponaadi suhe, aktiveeriti meie tajumeeled, mängiti eksklusiivsusefektiga. Stendide asemel kasutasime elavaid inimesi, täpsemalt kunstiakadeemia sisearhitektuuri üliõpilasi jooniste hoidjatena, kes näitasid iga tööd personaalselt ainult sulle. Kuna nädala sees peavad üliõpilased koolis käima, oli näitus avatud vaid nädalavahetustel ja ainult tund aega.

EXPO 2015 Eesti paviljon Estonian Pavilion at Expo 2015

40 41

aadress/address— Milano, Itaalia autorid/authors— Kadri Tamme, Liis Mägi arhitektid/architects— Kadarik Tüür Arhitektid graafiline disain/graphic design— AKU Collective tellija/client— EAS ehitaja/builder— Redaelli Construzions S.p.A valmis/completed— 2015 fotod/photos— Kaido Haagen

Kadri Tamme ja Liis Mägi on viimastel aastatel projekteerinud peamiselt ühiskondlikke ruume, töötades enamjaolt sümbioosis Kadarik Tüür Arhitektidega. Nende portfoolio sisaldab lisaks sisearhitektuursetele terviklahendustele ka linnaruumi projekte (nt Tammsaare park, paljud arhitektuurikonkursi tööd). Projekteerimistöid on tehtud ka Itaaliasse ja Ukrainasse. In recent years, Kadri Tamme and Liis Mägi have mainly designed interiors in public buildings, and they work most of the time in symbiosis with Kadarik Tüür Architects. Besides full architectural solutions, their portfolio also includes urban space projects (such as Tammsaare Park, and many architectural competition works). They have also performed design work in Italy and Ukraine.

Milline oli Eesti Paviljon EXPO 2015 sisearhitektuurse lahenduse loomise lähtepunkt?

Paviljon on vaid 1200 m2 suurune ja seda külastas viie kuu jooksul üle 3,43 miljoni inimese. Põhjalikult tuli analüüsida külastajate eeldatavat liikumist, tegevusi ja huviäratavate objektide paiknemist. Väikesemõõdulises paviljonis oli vaja luua mitmesugusteks üritusteks sobivaid alasid ja samas tekitada põnevust tavakülastajatele. Paviljoni siseruumi moodustas muljeliselt n-ö kastidest laotud maht. Igas teematoas oli Eestit tutvustav püsiekspositsioon, näiteks Eesti loodus, toit, laulupidu jms. Samas oli oluline tagada ka ajutiste näituste loomiseks hõlpsasti ümberkohandatav ruumimudel koos paindliku valguslahenduse ning moodulmööbliga (vitriinid, ekraani- ja riiulimoodulid). Ühed olulisemad ja külastajatele meeldejäävamad elemendid kogu paviljoni perimeetris olid ekspositsioonikastide vahel paiknevad kiiged. Disainisime spetsiaalselt paviljoni jaoks energiat tootvad kiiged, et rõhutada säästlikku ellusuhtumist. Arhitektuurse lahenduse rahulikule lineaarsusele lisasime seina-, põranda-, laepinnaga pilkupüüdvaid ning kontrastseid geomeetriaplahvatusi. Ajutise iseloomuga rajatise ökoloogiline jalajälg oli kogu projekteerimisprotsessis meie jaoks lahenduste loomisel esmatähtis.

Kuidas inspireeris sisearhitektuuri sündi paviljoni arhitektuurne lahendus?

Vägagi inspireeris. Lihtne ja loogiline liikumine läbi hoone ja hoones, avatud ruumid, samas privaatsuse pakkumine suures expo-möllus… Kõigele sellele tuli lisada sisearhitektuurne lahendus, mis harmoneeruks arhitektuuriga. Ehedad materjalid, Eesti disain, hõlpsasti ümbermängitav eridisainmööbel ning võimalus pidevalt ekspositsiooni muuta.

Millised olid suurimad proovikivid?

Olla omanäoline, leida sobiv visuaalne keel, mis väljendaks Eestile iseloomulikku. Luua ruum, mis võimaldaks mitmeid tegevusi (seminar, kontsert, sport, näitus, kohvik, bankett jp) ilma, et tervikpilt kahjustatud saaks.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

See, et projekt sai läbi kõikide tõrgete ja raskuste valmis. Ja loomulikult võimalus luua midagi sedavõrd suurele vaatajate hulgale. Lisaks rahvusvahelise meediakajastuse positiivne tagasiside. Juba enne Milanos Expo alale loodud paviljonide ehitustööde lõppu tekkis võimalus külastada virtuaalpaviljoni – mudeli renderduste kaudu sai tutvuda loodava paviljoniga ja 2015. aasta septembris suletud paviljon elab endiselt edasi disaini- ja arhitektuurilehekülgedel.

EXPO 2015 Eesti paviljon

42 43

What was the point of departure for creating the interior architecture for the Expo 2015 Estonian pavilion?

The pavilion is only 1,200 m2 in area and it was visited by 3.43 million people over five months. We had to thoroughly analyze how we thought visitors would move, what they would do and where objects of interest should be placed. In this small pavilion, we needed to create areas suitable for different kinds of events and at the same time enthral visitors. The pavilion’s interior was essentially a space that gave the impression of consisting of stacked boxes. Each thematic room contained a permanent exhibition introducing some aspect of Estonia – the nature, the food, the Song Festival and so on. The room model had to be easily converted to accommodate temporary exhibitions along with flexible lighting solutions and modular furniture (display cases, screen and shelf modules). Among the elements that were most important and memorable for visitors along the entire perimeter of the pavilion were the swing sets between the exhibition boxes. We designed these energy-generated swings specially for the pavilion to point up sustainable attitudes. To the calm linearity of the solution, we added striking and contrast-rich geometric “explosions” on the walls, floors and ceilings. The ecological footprint of this structure of a temporary nature was the top priority for us throughout the design process.

How did the pavilion’s exterior architecture inspire the concept of the interior?

Greatly. Simple and logical movement through the building and within the building, open areas, the possibility of privacy in the bustle of the big exposition – we had to add an interior architectural solution to all this, one that would harmonize with the architecture. Authentic materials, Estonian design, easily adaptable custom furniture and the possibility of changing the exhibition constantly.

What was the biggest challenge?

To be distinctive, find a suitable visual language that would express what is characteristic about Estonia. It was a complicated task to create a space that would allow many different activities (seminar, concert, sport, exhibition, café, banquet etc) without detracting from the integral impression.

What gave you the most satisfaction?

The fact that the project was completed among malfunctions and difficulties. And of course, the possibility of creating something for such a large number of viewers. In addition, positive feedback from international media coverage. Already before the end of the construction of the pavilions for the Milano Expo, there was a chance to visit the virtual pavilion – through model renderings, we could familiarize ourselves with the pavilion being created. And although the pavilion closed in September 2015, it lives on in the pages of the annals of design and architecture.

EXPO 2015 Eesti paviljon

I, II ja III korruse plaanid Ground, 1st and 2nd floor plans

44 45

Meil oli väga uhke esineda keset paviljoni, kus tundsime, et oleme ümbritsetud Eestiga ning suutnud koos tuua killukese terviklikust Eestist suurde maailmakeerisesse koos oma müstika, visuaali, maitsekuse ja muusikaga! We were very proud to be in the middle of the pavilion, where we felt that we were surrounded by Estonia and that we had succeeded in bringing a fragment of Estonia to the wide world, along with its mystery, visual flair, taste and music!

—— TradAttack!

EXPO 2015 Eesti paviljon

Fotoinstallatsioon „Seeking Souls”

Photographic installation “ Seeking Souls”

46 47

aadress/address— Kalasadama 6, Tallinn idee autor/concept by— Loreida Hein fotod ja modellid/ photos and photo captions— Loreida Hein, Külli Rist, Kärt Loopalu, Kaili Lehtemaa, Kristi Jalakas jt tehniline teostus/ technical execution— Roman Kampus fotode trükk/photo printing— Iconprint ja PixMill fotod/photos— Loreida Hein

Loreida Hein on lõpetanud kunstiklassi, kunstikooli ja kunstiülikooli. Tal on bakalaureusekraad sisearhitektuuris ning täiendharidus rakendusarhitektuuris. Hein on Stuudio La omanik (interjööriprojektid) ja LESS-furniture’i kaasomanik (moodulmööblisüsteemid). Ta on kujundanud mitmeid era- ja avalikke ruume ning teinud seinagraafikat ja kunstiprojekte koos paljude loominguliste meeskondadega. Loreida Hein has been engaged in art during highschool, art school and university studies. BA in interior architecture and further education in applied architecture. Owner of Stuudio La (interior projects) and co-owner of LESS (modular furniture). She has designed several private and public spaces, made wall graphics and art projects with different creative teams.

Millest said inspiratsiooni selle fotoinstallatsiooni loomiseks?

Idee hakkas arenema 2012. aastal eestlaste rajatud heliskulptuurist Islandil, mis koosnes kuplilistest betoonkambritest (Tvisöngur). Otsustasin juba siis, et pean seda imet vaatama minema. Looga haakus sellega seoses ka sama arhitekti, sakslase Lukas Kühne Eestisse lauluväljakule püstitatud tahuline analoog (Cromatico). Kuna objektid paiknevad geograafiliselt eri kohtades, hakkasin neid reaalses maailmas copy-paste põhimõttel lavastama – panin kangale prinditud fotosid üles ka muudesse paikadesse, mis on omal moel väekad või lummavad. Nii tekkis pildile juurde inimmõõde haldjate, päkapikkude jm nii-öelda teenindava personali näol. Need betoontaiesed, eriti Islandi oma, on Eestis kahetsusväärselt vähe tähelepanu saanud. Lootsin seda viga näitusega parandada.

Milline on fotoseeria kontseptsioon ning kuidas see on aja jooksul välja kujunenud?

„Seeking Souls”, „Otsivad olendid” ehk „Hingi püüdes” fotoseeria läbivaks ideeks on keskkonnamaagia, antud juhul arhitektuursete skulptuuride ja põlispuude kontekstiline ümberpaigutamine vabas looduses Islandist Indiani. Lavastatud fotoseeria näitab, kuidas taust, materjal ja vorm muudab objekti mõju või vastupidi, loob kardinaalselt erinevate paikade vahel tugeva sideme. Näituse narratiiv on otseses seoses ekspositsiooniruumi konfiguratsiooniga, sest sõltuvalt sellest, mis pildid kõrvuti panna, kujuneb ka jutustuse liin.

Kus on „Seeking Soulsi” eksponeeritud?

2015. aasta suvel rändas näitus üle terve Eestimaa, olles väljas viies paigas: 24. juunil Viljandimaal Vango puhketalus, kus toimus poolkinnine pööripäevafestival; 25. juunil Otepää lähistel hiigelsuure palkhäärberi terrassil kutsutud külalistele; 26. juunil Põlva linnas õigeusu preestri pesunööril; 27.–28. juunil Värska sanatooriumis EAL/ESLi suveseminaril; 25. juulil Vormsi saarel Diby külalistemaja hoovil ja püstkojas. Põhinäitus oli üleval 5. augustist kuni 15. oktoobrini Kultuurikatla Aia kohvikus PADA.

Milline on seeria tulevik?

Kuna ägedat pildimaterjali on tohutult palju, tahtsin näitust laiendada veebi, et kajastada puu ja betooni teekonda ümber maailma piltreportaažina. See on kahjuks ajapuudusel seni tegemata jäänud. Aga 2017. aasta jaanuaris on plaanis installatsioon taas natuke teistsugusena üles panna RMK peahoone fuajees ja pole välistatud, et kunagi hiljem kusagil veel ...

Fotoinstallatsioon „Seeking Souls”

48 49

Where did you get the inspiration for designing this photographic installation?

The idea started with a sound sculpture built by Estonians in Iceland in 2012. It was made of dome-shaped concrete chambers (Tvisöngur). I decided already then that I had to go see this wonder myself. Another reason for my interest was a geometric analogue called Cromatico designed for the Song Festival Grounds by the same architect, a German named Lukas Kühne. Because of the different geographic location of these sculptures, I started staging them in the real world as if I were doing copy-paste: I put textile-printed photos up in other places, too – places that had some power or captivating character. Thus a human dimension for the pictures took shape – in the form of fairies, gnomes and other “service staff”. These concrete works, especially the one in Iceland, have received regrettably little attention in Estonia. I hoped to redress this problem with my exhibition.

What is the concept of the photographic series and how has the series taken shape over time? The idea at the centre of “Seeking Souls” concerns the magic of the environment – in this case, the contextual relocation of architectural sculptures and ancient trees to natural places from Iceland to India. The photo series I staged shows how backdrop, material and form alter an object’s impact or – the other way around – create a strong tie between places that are dramatically different. The exhibition narrative is directly tied to the configuration of the exhibition space, as the narrative line takes shape depending on which pictures are juxtaposed.

Where can “Seeking Souls” be seen?

In the summer of 2015, the exhibition made a tour of Estonia, and was on display in five places: at Vango farmstay in Viljandi County on 24 June, where a semi-private summer solstice festival was held; on the terrace of a gigantic log house near Otepää, for invited guests; on 26 June in the town of Põlva on an Orthodox priest’s clothesline; at an Union of Estonian Architects/Estonian Association of Interior Architects summer seminar held at Värska sanatorium on 27-28 June; and in the courtyard and tipi of the Diby guesthouse on the island of Vormsi on 25 July. The main exhibition ran from 5 August to 15 October in Pada Café outside the Culture Hub.

What’s the future of the series?

As it generated a great deal of impressive pictorial material, I wanted to expand the exhibition to the web to document the journey taken by timber and concrete around the world. Unfortunately, I haven’t got around to it due to time constraints. But in January 2017, I plan to set up the installation in a slightly different form in the lobby of the State Forest Management Centre’s headquarters, and it’s not out of the question that it will appear somewhere else later on...

PADA was made for a part of the city space that calls you to enjoy and be in the midst of culture and art. Loreida’s installation in a specially designed area in a roofless, floorless house/gallery was a seven on a five-point scale. It had the right materials, formats and visuals. The walk-through park/house/gallery also worked perfectly in a dusky nighclub setting. The work begs to be watched, seen, observed.

—— Christer Saaliste, linnaruumi mahekasutuse entusiast ja PADA looja / organic use of city space enthusiast and PADA creator

Fotoinstallatsioon „Seeking Souls”

PADA on loodud selliseks linnaruumiosaks, mis kutsub nautima ja olema nii kultuuris kui kunstis. Loreida installatsioon spetsiaalselt selleks loodud alal katuseta ja põrandata majagaleriis oli viiepallisüsteemis seitse. Õiged materjalid, formaadid ja visuaal. Ka sumedal klubiööl toimis läbikäidav parkmajagalerii ideaalselt. Teos kutsus nägema, vaatama ja jälgima.

Hektor Design Hostel Hektor Design Hostel

50 51

aadress/address— Riia 26, Tartu autor/author— Jan Skolimowski (KAMP Arhitektid) kaasa töötas/ collaborator— Maie Raud (KAMP Arhitektid) tellija/client— Tartu Apartments logo ja viidagraafika/ logo and visual identity— Martin Eelma (Tuumik) seinagraafika/ wall graphics— Multistab ehitaja/builder— KRC Ehitus valmis/completed— 2016 fotod/photos— Jarek Jõepera

KAMP Arhitektid on 2005. aastal asutatud arhitektuuribüroo, kus töötab kuus arhitekti. Tegeletakse nii arhitektuursete kui sisearhitektuursete projektidega. Südamelähedane on töö looduslike materjalidega, eriti puiduga. Tööd proovitakse alati teha nii, et nii endal, tellijal kui ka laiemal publikul oleks põnev. KAMP Arhitektid is an architecture practice founded in 2005 and employing six architects. They design architecture and interior architecture projects, with a fondness for using natural materials and wood in particular. Their aim is to do their work in a way that maximizes the fascination factor – for themselves, their customers and the general public.

Milline oli Hektor Design Hosteli arhitektuurse lahenduse lähtepunkt? Tartus Riia 26 asuv stalinistlikus stiilis hoone toimis omal ajal kaubabaasina ning pärast vabariigi taastamist ostukeskusena. Maja sai nüüd uue näo ja funktsiooni. Aastate jooksul väärikale hoonele lisandunud sobimatud fassaadidetailid eemaldati ning tagasihoidliku dekooriga fassaad värviti ühtlaselt grafiithalliks. Sissepääsud sai vormistatud säravalt kollaseks ning maja ümbrust valgustavad erilahendusega fassaadilambid.

Mis on hosteli kontseptsioon ning kuidas see väljendub sisearhitektuurses lahenduses?

Hektor Design Hostel pakub hotellimugavustega tube, kust on eemaldatud kõik ebavajalik, nagu televiisor, tasuta seebid jms liigne luksus, kuid on lisatud miniköök ja multifunktsionaalne riiulitega sein, mida on võimalik soovi korral ümber mängida. See kõik loob eeldused ka pikemaks peatumiseks, sest kõik eluks vajalik on olemas. Majutusteenust toetavad veel professionaalse köögiga ja tunnustatud peakokaga kohvik, mis pakub lisaks kohviku tavakülastajale ka hosteli elanikele buffet-hommikusööki. Olemas on ka jõu- ja joogasaal saunaga, minilaod isiklike asjade ladustamiseks, pesumasinate ruum isiklikuks kasutamiseks ning seminaride ja muude ürituste korraldamise võimalus.

Millised olid suurimad proovikivid?

Luua puude varjus unustusse jäänud hoonest uuesti särav, ümbritsevast keskkonnast esile tulev hoone, mis pakub midagi uut nii teenuse kui ka sisu poolest.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Töö meeskonnaga, kus kõik olid hingega ühe asja juures. See, et tegemist polnud tavalise ja harjumuspärase lahendusega. Samuti võimalus teha koostööd selliste kunstnikega nagu Martin Eelma, Ahti Sepsivart ja Multistabi rühmitus.

Hektor Design Hostel

52 53

What was the point of departure for architectural solution for Hektor Design Hostel?

The Stalinist style building on Riia 26 in Tartu was once a goods depot and, after independence was restored, functioned as a shopping centre. The building gained a new appearance and function. The unsuitable façade details added to the distinguished building over the years were removed and the façade with the modest décor was painted an even graphite grey. The entrances were made brilliant yellow and the building’s surroundings are illuminated by façade lamps with a custom design.

What is the hostel’s concept and how is it expressed in the interior architecture solution?

Hektor Design Hostel offer rooms with hotel-style amenities but without features such as TV, free soap and other luxuries. However, there is a kitchenette and wall with multifunctional shelves that could be rearranged if desired. All this makes it a place for a longer stay as it has all of life’s basic amenities. The lodging service is supported also by a café with a professional kitchen and acclaimed head chef that offers a buffet breakfast to hostel guests and drop-ins, too. There’s a weight room and yoga hall with sauna, a self-storage area for personal belongings, laundry room for personal use and seminar facility and other event venues.

What was the biggest challenge?

To turn a neglected building in the shade of trees once again into a sparkling, standout landmark that offers something new in terms of both service and content.

What gave you the most satisfaction?

Working with a team where everyone was working on one thing with all their soul. And the fact that it wasn’t an ordinary, conventional solution. Also, the possibility of working with such artists like Martin Eelma, Ahti Sepsivart and Multistab.

Hektor Design Hostel

I korruse plaan Ground floor plan

54 55

Võib-olla ma pole kõige objektiivsem seda hindama, sest olen investorina Hektor Design Hosteliga lähedalt seotud. Aga juba projekti alguses sai mõeldud, et selline hotelli-hosteli vaheline nišš on Tartus täitmata ning on loomulik, et mida iganes sa tänapäeval teed, disain on oluline! Tulemus tundub täitsa hea olevat! Maybe I’m not the most objective reviewer, as I’m closely tied to Hektor Design Hostel as an investor. But already at the start of the project, we were thinking that the hotel-hostel niche in Tartu is unfilled and it’s natural in this day and age for design to be important in whatever you do. The outcome seems quite good indeed! —— Taavet Hinrikus, investor / investor

Hektor Design Hostel

Kaubanduskeskuse Kvartal üldalad Public areas of the Kvartal shopping centre 56 57

aadress/address— Riia tn 2, Tartu autorid/authors— Kadri Tamme, Liis Mägi arhitektuur/architecture— Kadarik Tüür Arhitektid tellija/client— TTK Investeeringud ehitaja/builder— Ehitustrust, Rand ja Tuulberg valmis/completed— 2016 fotod/photos— Tõnu Tunnel

Milline oli kaubanduskeskuse Kvartal üldala ruumide sisearhitektuurne lähtepunkt, millest ammutasite inspiratsiooni?

Sisearhitektuurne inspiratsioon tekkis hoone vahetust asukohalisest seotusest Tartu vanalinnaga ja asjaolust, et see paikneb ajaloolise asumi kohal. Interjööris peegeldub ajalooliste võtete kasutamine vihjetena detailides. Kaubandusfrontide kujunduses on flirditud arhitektuursete dekoorelementidega, mis on samas stiliseeritud minimalistlikus võtmes sisearhitektuurseks terviklahenduseks. Projekteerisime eeltoodetud puitraamis klaaspaneelid mitme raami tüübi ja laiusega. Kaubanduspindade rentnikel oli võimalus valida oma kontseptsiooniga kõige paremini sobituvad moodulid sisefassaadi kujundamisel. Tulemuseks on rentnike siselahendustega harmoneeruvad ja ka üldala tervikuga sobivad kaubandusfrondid. Kaubanduse eripära, intensiivsed kaupluste vaateaknad, on ühendatud neutraalsetes heledates toonides üldaladega, pakkudes rahulikuma miljööga puhkeala. Laepinnas on viilkatused justkui tagurpidi keeratud, moodustades kogu lage hõlmavaid valgustuse reflektorpindu. Siseruumi kaubandustänavate üldavalgusele on lisatud välisvalgustite ümarkupleid ja vihjeid linnamööblile.

Millist ruumikogemust soovite keskuse külastajatele luua?

Hubast, loomulikku ruumi, mis vastanduks kaubanduspindade kirevusele ja oleks siduvaks vahelüliks kaupluste virrvarris. Inimmõõtmelist sisekvartalit, mille mastaap ei mõjuks liiga totaalsena ja sobituks ümbritseva linnaruumiga. Midagi, millega tartlased võiksid end samastada.

Millised olid suurimad proovikivid?

Enim pakkus põnevust tellija lennukate ideede vormimine ruumiliseks tervikuks. Töötamine valguslahendustega: aktsentvalgustid, üldalade valgustugevuse ja valgusvärvuse paikaloksutamine. Kaubanduspinna puhul on ju praktiliselt tegemist ruumiga, kus pole loomulikku valgust, igal brändil on isemoodi valgustuskontseptsioon ja seetõttu on üldalade siduv lahendus väga oluline. Töömahukas protsess oli kaubandusfrontide paikaloksutamine koostöös rentnikega. Sisuliselt on iga poe front erilahendus.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Tore oli jälgida, kuidas kaubandusfassaadid vormusid. Meil oli meeldiv ja sujuv koostöö ehitaja ja tellijaga ning lõpptulemus on suhteliselt väheste kärbetega.

Kaubanduskeskuse Kvartal Ăźldalad

Lõige Section

58 59

What was the point of departure of the interior architecture of the Kvartal shopping centre? Where did you draw inspiration from?

The interior architecture inspiration came from the close proximity of the shopping centre to Tartu’s old town and the fact that it is located above a historical neighbourhood. The interior reflects the use of historical techniques as references in the details. The design of the storefronts flirts with architectural décor elements that are stylized in a minimalist style into an interior architectural whole. We designed prefabricated wood-frame glass panels in various frame types and widths. As to designing the interior façade, the shopping centre tenants could choose the modules that best fit their concept. The result: storefronts that harmonize with each interior solution and also fit in well with the general look of the common areas. The distinctive nature of retail operations – intense storefront displays – are paired with neutral, light tones in the common areas, offering a more peaceful environment for taking a break from shopping. With regard to the ceilings, it is as if gable roofs have been turned upside-down, forming lighting-reflective surfaces encompassing the entire ceiling. Rounded domes and references to urban furniture have been added to the general lighting solution in the shopping streets inside the centre.

What spatial experience did you want to create for shopping centre visitors?

An intimate, natural interior that would contrast with the busy and intense retail areas and be a connecting link in the hurly-burly of the shops. An interior city block whose scale would not seem like a city itself but would instead fit in with the surrounding city space. Something that Tartu people could identify with.

What was the biggest challenge?

Moulding the customer’s imaginative and ambitious ideas into a spatial whole was the most exciting aspect. Working with the lighting solutions: accent lighting, the light intensity in common areas and fine-tuning the colour of the lighting until it was just right. A retail space is, after all, practically a space with no natural light – every brand has its own lighting concept and thus it’s very important to have a solution that ties together the common areas. It was a labour-intensive process, working with the tenants to get the storefronts to finally click into place. In essence, every storefront was a custom design.

What gave you the most satisfaction?

It was fulfilling to watch the retail facades take shape. Working with the builder and customer went smoothly and pleasantly, and the end result was subjected to only relatively minor cuts.

I korruse plaan Ground floor plan

I think I wasn’t the only resident of Tartu who looked forward eagerly to the chance to peek into the Kvartal shopping centre, which is considered to have a very distinctive exterior. The building turned out to be quite neutral on the inside. I like the fact that Kvartal is beautifully clean and done in pleasantly light tones. The centre’s interior design doesn’t offer big surprises, but the terraced aspect adds interest – the entrances on different levels make me wonder each time which door I should exit through. —— Laura Maide, aktiivne tartlane / active Tartu resident

Kaubanduskeskuse Kvartal üldalad

Usun, et ma polnud ainus tartlane, kes ootas väga hetke, mil avaneb võimalus väliselt üsna eripäraseks peetud Kvartali kaubanduskeskusesse sisse piiluda. Hoone osutus aga seest üsna neutraalseks. Mulle meeldib, et Kvartal on kaunilt puhas ning mõnusalt heledates toonides. Suuri üllatusi keskuse sisekujundus ei paku, kuid põnevust lisab tasandilisus – eri tasanditel asuvad sissepääsud tekitavad iga kord küsimuse, kust uksest ma nüüd ikkagi väljuma peaksin.

KODA KODA

60 61

aadress/address— Järvekalda tee 33, Tallinn autorid/authors— Ülar Mark, Taavi Jakobson, Hannes Tamjärv, Kalev Ramjalg, Marek Strandberg arhitektid/architects— Ülar Mark, Kariina Kristiina Kaufmann, Kadri Tonto, Hannes Praks ehitaja/builder— Kodasema konstruktor/structural design— Egon Kivi sisustus/furnishings— Floy Ifs fotod/photos— Tõnu Tunnel portree/portrait— erakogu

Kodasema katuse all toimub ühekorraga nii ideede sünd kui ka nende katsetamine ja elluviimine. KODA loomises osaleb igapäevaselt suur hulk eri alade asjatundjaid, kes otsivad ühiselt samadele küsimustele lahendusi. Kuna Kodasema kontor ja tehas paiknevad ühes majas, võimaldab see kiiret mõttevahetust ja ideede katsetamist. Under the Kodasema roof, ideas are born, then tested and implemented. KODA is the joint work of a great many experts taking place on an everyday basis. Together, all of them look for solutions to the same questions. The fact that the Kodasema office and factory are located in the same building makes for a fertile exchange of ideas and testing of concepts.

Milline oli KODA loomise vajadus?

Kodasema tuli kokku, et luua maju, mis parandavad praeguste põlvkondade elukvaliteeti ilma nende laste tulevast elukvaliteeti ohvriks toomata. KODA on meie senise mõttetöö tulemus. Alguses oskasime ette võtta kaks probleemi. Esiteks energia raiskamine ja teiseks on näiteks autotööstus ehitusest viimasel ajal palju kiiremini arenenud. Vanad head viisid ei pruugi aga olla parimad tänapäevaste probleemide lahendamiseks. Käärid on ka dünaamilise maailma (inimeste ja asumite vajadused muutuvad aja jooksul) ja staatilise ehitusäri (arhitektuur on loodud seisma ühe koha peal igavesti) vahel. Varsti mõistsime, et fookus sai liiga kitsas. Energiatõhustamise tuhinas ei tohi unustada inimesi. Hoone sisekliima mõjutab otse meie elukvaliteeti. Energiasäästu eelistamine inimestele ei ole ainult eetiliselt küsitav, vaid ka kallis. Õppimisvõime 10% langus klasside liigkõrge CO2 taseme tõttu on otsene hariduseelarve ja lapsepõlve raiskamine. Kehva sisekliima probleemidest tulenev kurnatus on elu raiskamine.

Milline oli hoone arhitektuurne lähtepunkt?

Meie töö tulemus KODA on kasutatav mitmel viisil: õpiKODA klassina, tööKODA stuudio, kontori või kohvikuna, eluKODA ühele-kahele inimesele kesklinnaelamise või mereäärse suvilana… Kõigi nende ühised omadused on kvaliteetne sisekliima, energiasäästlikkus, paigalduse kiirus, liigutatavus, läbimõeldus. Ruumiplaneeringus on kompaktne elamis- ja kasutusloogika liigendatud maja tagaosas paikneva mahu piires. KODA sügavuses pakib end lahti märgruum koos köögiga, mis toetavad teineteist ühise vaheseinaga ning ühtlasi moodustavad 1,5 korruse kõrgusel paikneva lavatsi magamiseks. Laealune lavats laseb väikse majakese sees silmapiiril kõrguda mastitorni tasapinda, pakkudes avarast klaasfassaadist kaugusse kulgevat vaadet. KODA saab kodustada igaüks oma äranägemise järgi – selleks on autorid jätnud lisaks sisseehitatud moodulitele parasjagu ruumi.

Mis pakkus selle projekti juures suurimat rahulolu?

Uustulnukatena oli meil võimalus seista keset tühja ehitusplatsi ja unistada see täis. Vaadata hoonet kui tervikut, mitte aknaraamide, ventilatsioonitorude, kahhelplaatide, mördi ja silikaatkivide summat. Olles vabad hangete ja tähtaegade taagast, saime mõtelda väljaspool harjumuspäraseid läikpaberil katalooge. Proovida, mis juhtub, kui arhitektid, insenerid, disainerid, ehitajad, teoreetikud ja praktikud, spetsialistid ja värske tunnetusega algajad püstitavad küsimusi ja otsivad neile vastuseid ühises ruumis. Mõelda, miks midagi tehakse ja kuidas saaks paremini. Leida ja heita kõrvale kõik liigne. Õppida mitme valdkonna kogemustest.

Koda

What need was KODA created to fulfil?

62 63

Kodasema came together to create houses that improve the quality of life for today’s generations, without sacrificing their children’s future standard of living. KODA is the result of us putting our heads together. In the beginning, we decided to tackle two problems. First of all, the waste of energy issue, and secondly, the automotive industry has been developing much faster than construction. The good old way is not necessarily the best way to solve today’s problems. There is also a disconnect between the dynamic world (the needs of people and communities change over time) and the static construction business (architecture is created to stand in one place for ever). We soon realized that the focus was too narrow. In the big rush to increase energy performance, we shouldn’t forget about people. Buildings’ indoor climate has a direct impact on our quality of life. Giving energy conservation preference over people is not only ethically questionable – it’s expensive. A 10% drop in learning ability due to too high a level of CO2 is a direct waste of education budgets and children’s minds. Feeling exhausted because of a poor indoor climate is a waste of life.

What was the building’s architectural point of departure?

The result of our work, KODA, can be used in a number of ways: õpiKODA as a classroom, tööKODA as a studio, office or café, eluKODA as a dwelling for one or two people in the city centre or a seaside summer cottage. The common qualities are a high-quality indoor climate, energy performance, speed of installation, portability, attention to detail. In the spatial plan, the compact logic of living and use is segmented within the rear part of the house. In the depths of KODA, the wet room including kitchen unfold, supporting one another with a common dividing wall and also forming a sleeping loft at a height of 1.5-storey. The loft under the ceiling offers a view into the distance through the spacious glass façade. KODA can be domesticated to anyone’s taste – the designers have left enough space for that in addition to the in-built modules.

What about this project gave you the most satisfaction?

As newcomers, we had the chance to stand on an empty construction site and dream it full of things. To look at a building as a whole, not the sum of the window frames, ventilation ducts, tile, mortar and silicate bricks. To be free from the baggage of deadlines and procurements. We were able to think outside the box, or outside the usual glossy catalogues, as it were. To see what would happen if architects, designers, builders, theoreticians and practitioners, specialists and novices with a fresh eye ask questions and look for answers to them in a common space. To think why things are done and how it could be done better. To find and cast aside everything excessive. To learn from the experiences of several fields.

KODA on kartmatu eksperiment majast kui näiteks autost, mis arendatakse välja tehases. See võib ometigi olla mõnus pesa või koguni hubane kodu. Autorid on sellesse miniatuursesse elamisühikusse pannud maksimaalselt entusiasmi ja energiat. Vormilt minimalistliku maja võlu peitub hoolega läbitöötatud detailides ning tehniliste lahenduste ja disaini ühtsuses. Rääkimata võimalusest majaga reisida! KODA is a fearless experiment – a house that is developed like a car, in a factory, yet still a pleasant place to crash or even a cosy home. The creators have put the maximum amount of enthusiasm and energy into this miniature residential unit. The charm of the minimalist house lies in the carefully thought-out details and the marriage of technical solutions and design – to say nothing of the chance to travel with the house!

I ja II korruse plaanid Ground and 1st floor plans

—— Katrin Koov, arhitekt ja EALi president / architect and president of the Estonian Union of Architects

Koda

Kuke külalistemaja Kuke Guesthouse

64 65

Mil määral lähtusite interjööri loomisel vanast ning sinna sisse loodud uuest arhitektuurikehandist? aadress/address— Järva-Jaani vald, Järvamaa autorid/authors— Pille Lausmäe (Pille Lausmäe SAB), Mari Põld (MP Studio), Liisa Põime (Arhitektuuribüroo Studio 3) arhitekt/architect— Emil Urbel valmis/completed— 2016 fotod/photos— Martin Siplane

Mari Põld töötab sisearhitektina 2008. aastast ja on asutanud büroo MP Studio. Koostöö erinevate meeskondadega on suunanud ta eemale konventsionaalsest disainimise metoodikast ‒ tulemuseks kogunenud kogemuste sulam. Pille Lausmäe on koostanud projekte nii väikestele eramutele kui suurtele kruiisilaevadele ja muuseumitele. Kõige nauditavamaks on osutunud restoranide kujundus ning villade ja mõisate renoveerimine. Liisa Põime töötab 2004. aastast arhitektuuribüroos Studio-3. Meeldejäävamateks töödeks on olnud RMK büroohoone ja Eesti saatkond Pekingis. Aastast 2012 on valminud koostööprojektid Ruumilaboriga. Mari Põld has worked as an interior architect since 2008 and has since founded MP Studio. Her collaboration with different teams has led her away from conventional methods of design – the result being an amalgamation of the experience she has amassed. Pille Lausmäe has prepared projects from small homes to large cruise ships and museums. She finds that restaurant designs in the Old Town and renovation projects for old villas and manors have been the most enjoyable to work on. Liisa Põime has worked for Studio 3 architecture practice since 2004. Her most memorable project was the office building for the State Forest Management Centre and the Estonian embassy in Beijing. Since 2012 she has collaborated on projects with Ruumilabor.

Vanast ja olemasolevast hoone osast on keeruline rääkida, sest see koosnes peaasjalikult lagunenud paemüüridest, kuid inspiratsiooni andsid need ehk siiski sedavõrd, et kannustasid kontrastina looma maksimaalselt minimalistlikku interjööri. Säilinud müürid, millest üks moodustab ka elutoa osa, on teatud mõttes osa interjöörist, sest suurtest klaaspindadest avanevad kaunid vaated ümbritsevatele kivipindadele, muutes need orgaaniliselt siseruumi jätkuks. Ruum on hästi õhuline, et vanad müürid ja uus arhitektuur saaksid kõrvuti toimida. Iga materjal on selgelt iseseisvana eksponeeritud. Lahendusi ja materjale on väikese ruumi kohta küllaltki palju, kuid selle kõrval mõjubki paemüür rahustava elemendina. Uus arhitektuurikehand on oma peremehe nägu, vägagi eksperimentaalne teos. Omanikul oli selge arusaam, mis viimistlust ja materjale ta soovib kasutada: parketti, betooni, terrazzo’t. Samuti oli ta ülimalt nõudlik detailide perfektse lahenduse suhtes. Nii algas aastapikkune intensiivne koostöö arhitekti, tellija, konstruktori, eriosade projekteerijate ja ehitajaga, mille lõpptulemusena valmis Kukemõisa kui nauditav tervik.

Milline oli Kuke külalistemaja sisearhitektuurne lähtepunkt?

Sisearhitektuurne lähtepunkt oli ühelt poolt minimalism ja teisalt mitmesuguste materjalide kasutamine ja kooslus ebatraditsioonilises võtmes. Väga oluline rõhk oli ka detailidel, konstruktsioonil ning nende puhtusel ja selgusel. Interjööri on projekteeritud palju lahendusi, mis on tavapäraselt kasutuses suurtes ühiskondlikes hoonetes. Intriig on tekitatud nende lahenduste skaala muutmisega ja detailide peensusteni viimistlemisega.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kõige keerulisemaks kujunes kommunikatsioonide (küte, ventilatsioon, elekter) varjamine ja sidumine minimalistliku kujunduskontseptsiooniga. Igasugused standardsed lahendused, olgu siis tegu ventilatsiooniresti, lüliti, pistiku või kaminaga, olid välistatud. Kõige raskemaks ja olulisemaks detailiks kujunes terrazzoplaati süvistatud terastrepp. Majas on hulganisti tehniliselt keerulisi detaile, mille lahendamisel on kindlasti suur osa ka konstruktoril ja kliendil. Mitmes olukorras tuli mõelda vastupidi – võtta lähtekohaks detail terviku loomisel.

Millega lõpptulemuse juures ise kõige rohkem rahul olete?

Kukemõisa maja juures on kõige nauditavam selle kompaktsus ja terviklikkus oma kaunite vaadete, ruumi proportsioonide ja materjaliga. Vaatamata pealtnäha minimalistlikule ja kargele kujundusele on seal majas hea olla. Samuti on meeldiv näha tulemust, kus tõepoolest kõik on teoks tehtud. Ühegi tehniliselt keeruka koha peal ei ole mindud lihtsama vastupanu teed.

Kuke kĂźlalistemaja

To what degree did you design the interior based on the old one, and how much of it based on the new architectural structure created inside?

66 67

It’s complicated to talk about the old, existing parts of the building because it mainly amounted to crumbling limestone walls, but I suppose they did give inspiration in the sense that they encouraged us to create an interior that was as minimalist as possible, as a contrast. The extant walls, of which one makes up a part of the living room, are in a certain sense a part of the interior, because the expansive glass surfaces afford nice views of the surrounding stone surfaces, making them organically a continuation of the interior. The interior is very light and airy, allowing the old walls and new architecture to function side by side. Each material is clearly on display on its own. There are quite many solutions and materials for such a small space, but the limestone wall serves as a calming element. The new architecture is much like its creators – it is quite experimental. The owner had a clear understanding as to the desired finishing and materials: parquet, concrete, terrazzo. The customer was exceedingly demanding in regard to getting the perfect solution for the details. That is how a yearslong intense collaboration between architect, customer, structural engineer, designers and builder started. The end result is Kukemõisa, an enjoyable whole.

What was the point of departure for the interior architecture for Kuke Guesthouse?

On one hand, the point of departure was minimalism, and on the other hand, the use and combining of different kinds of materials in an unorthodox style. A very important point of emphasis lay on the details and structure, and the need for these things to be clean and clear. The interior contains many solutions that you might ordinarily find in large public buildings. The intrigue comes from the downscaling of these solutions and the level to which these details were refined, right down to the intricacies.

What was the biggest challenge?

Concealing the utility lines (heating, ventilation, electricity) and integrating them with the minimalist design concepts proved to be the most complicated aspect. All sorts of standard solutions – whether for ventilation gratings, switches, electrical sockets or fireplace – were ruled out. The steel stairs embedded into terrazzo tile proved the most complicated and important detail. The house has a number of technically complex details where the structural engineer and customer played a role in resolving. In a number of situations, we had to do the opposite process – we took a detail and used it as a basis for creating the whole.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

The most enjoyable part of the Kukemõisa house is that it is a compact, full package with its beautiful views, the proportions of its interior, and the materials. It’s minimalist and cool design on the surface, yet a very comfortable house to be in. It’s also pleasant to see a result were everything has been consummated, so to speak. We didn’t take the path of least resistance on any of the technically complicated aspects.

I ja II korruse plaanid Ground and 1st floor plans

Kuke kĂźlalistemaja

Sadadest tehtud majadest oli see esimene, mille puhul püüdsin kavandada eeldused väärikaks vananemiseks. Ajatu interjööri loomiseks on kõige lihtsam teha nii, et see oleks kohe vanamoodne, juba ette aegunud. Ja vaated – võimalikult kõikjalt, igas asendis, olukorras ning aasta- ja kellaajal väärtuslikud. Hea maja tegemiseks peab olema kõike liiaga: aega, raha, teadmisi, oskusi ja maitset.

68 69

Of the hundreds of houses designed, this one was the first where I tried to build in conditions for distinguished aging process. The easiest way to create a timeless interior is to make it oldfashioned right from the beginning, pre-aged. And you’ve got to have views – everywhere possible, in every position, situation and season and time of day. There has to be a surfeit of everything when you’re designing a house – time, money, knowledge, know-how, taste. —— Tiit Nurklik, tellija hea tuttav / a good friend of the customer

Kuke kĂźlalistemaja

Lenne büroo Offices of Lenne

70 71

aadress/address— Kohila 3C, Tallinn autor/author— Jan Skolimowski (KAMP Arhitektid) kaasa töötas/ collaborators— Maie Raud (KAMP Arhitektid) tellija/client— Lenne insenerosad/ engineering parts— Mikk Tasa (O3 Inseneribüroo) konstruktsioonid/ structural design— Egon Kivi (E. Kivi Inseneribüroo) ehitaja/builder— Sumer Ehitus valmis/completed— 2015 fotod/photos— Terje Ugandi

KAMP Arhitektid on 2005. aastal asutatud arhitektuuribüroo, kus töötab kuus arhitekti. Tegeletakse nii arhitektuursete kui sisearhitektuursete projektidega. Südamelähedane on töö looduslike materjalidega, eriti puiduga. Tööd proovitakse alati teha nii, et nii endal, tellijal kui ka laiemal publikul oleks põnev. KAMP Arhitektid is an architecture practice founded in 2005 and employing six architects. They design architecture and interior architecture projects, with a particular fondness for using natural materials and wood in particular. Their aim is to do their work in a way that maximizes the fascination factor – for themselves, their customers and the general public.

Milline oli Lenne bürooruumide sisearhitektuurse lahenduse lähtepunkt?

Eesti lasteriiete firma Lenne uus kontor on rajatud endisesse Nõukogude Liidu aegsesse tehasehoonesse. 1100 m² ruum on enamjaolt üks suur tühi saal, mille kõige kõrgem osa on 8 m. Uue kontori jaoks ehitati välja uus ventilatsiooni- ja küttesüsteem ning katusesse lõigati valgusavad, et loomulikku valgust ka ruumi kaugemasse ossa tuua. Tellija soovis, et uus lahendus lõhuks suure ja kõleda ruumi ning tekitaks juurde hubasust. Meie soov oli luua omanäoline maastik, mis erineks vanast ruumist vormi ja materjali poolest ning oleks nii töötajatele kui külalistele inspireeriv. Kogu maastik sai loodud mitmetasandilisena, nii et liikumine on põnev ning hõlmab nurgataguseid treppe, uksi, ruume. Siin-seal on puhkenurgad, mis võimaldavad töötajal hetkeks eemalduda töökohalt. Laetaladeni ulatuvad 5 m kõrgused puud mõjuvad realistlikult. Need valmistati päris puutüvedest ning tehisokstest-lehtedest. Nädal pärast puude valmimist hakkas ühel kasetüvel värske pisike lehtedega oks kasvama, mis ajas külalised veel rohkem segadusse.

Milliseid sisekujunduslikke detaile esile tooksid?

Valgustusel on suur osakaal ruumi kujundamisel, võimaldades aktiveerida erinevaid valgusstsenaariume. Kahes seinas on 4,5 m kõrgused aknad, mis olid kunagi mõeldud tehase tööd valgustama. Nüüd on need aknad tänuväärt pärandus vanalt tehaselt, tuues ruumi ohtralt loomulikku valgust, millest tänapäeva optimeeritud kontoriruumides jääb tihti väheks. Ligi 3 m kõrgused lauavalgustite ülisuured koopiad ei mõjugi ruumis nii dramaatiliselt üledimensioneeritult, kuni mõni inimene nende alt läbi jalutab ning lambi tegelik skaala avaldub. Mööbli roll on puhtalt funktsionaalne ja ei võistle ruumi enda vormidega. Lisatud on väike detail – kapiuste nuppude asemel on nende sisse lõigatud lapse kujutis.

Millised olid suurimad proovikivid?

Puidutöö oli valdav osa projektist ja seetõttu olin veidi mures, kuidas ehitaja suudab need teravad vormid ja treppide piirded valmis teha. Aga õnneks juhtus ehitajaks olema üks professionaalsemaid tegijaid, keda ma olen viimastel aastatel kohanud, ning kogu ehituskvaliteet oli priima. Teine teema oli puidust kabinettide katused, mida tahtsin võimalikult õhulised luua – siin oli konstruktsioonide projekteerimisel abiks Egon Kivi. Ühe koha peal pidin järele andma, aga üldiselt sain sellised konsoolid, nagu ette kujutasin.

Mis selle projekti juures kõige enam rahulolu pakkus?

Tellija suhtumine. Kõik, mis ma välja pakkusin, kiitis ta heaks. Suuremas plaanis tegi heameelt sujuv ja sõbralik koostöö poolte vahel, mis väljendubki kõige paremini lõpptulemuses.

Lenne bĂźroo

What was the point of departure for the interior design of the Lenne offices?

72 73

The new offices of Lenne, an Estonian children’s clothing company, were established in a former Soviet factory building. The 1,100m² interior is mainly one large hall, 8 m high in the highest spot. A new ventilation and heating system was built for the new offices and openings were cut into the roof to admit natural light into the more distant recesses of the interior. The customer wanted the new solution to break up what was a big and bleak interior and make it a more ambient, warmer place. We wanted to create a distinctive looking terrain that would not be different from the old room in terms of form and material, something that would be inspiring for both employees and visitors. The entire area was designed as a multilevel landscape so that moving around would be exciting and include nooks and crannies with stairs, doors and rooms in them. Here and there are corners for taking a break in, allowing employees to respite from their workstations. The 5-m-high trees reaching to the ceiling beams seem realistic. They were made from real tree trunks and synthetic branches and leaves. The week after the trees were completed, a new branch with tender young leaves started growing out of a birch trunk, which made visitors even more perplexed.

What interior design details would you highlight?

Lighting has major significance in the design of this space, allowing different light scenarios to be activated. There are 4.5m high windows lining two walls, which were once meant to provide light for workers to see by. Now the windows are a praiseworthy legacy from the old factory, as they bring in loads of natural light – often at a premium in today’s optimized offices. The large replicas of close to 3m high table lamps don’t even seem so dramatically oversize in this space, although when people walk under one, the true scale does become apparent. The role of the furniture is to be purely functional and not compete with the room’s own forms. A small detail has been added – instead of knobs for the cabinet doors, the image of a child has been cut into them.

What was the biggest challenge?

Carpentry was a predominant part of this project and that’s why I was slightly concerned how the builder would be able to make these angular forms and the barriers for the stairs. But fortunately, the builder happened to be one of the most professional people I have met in the recent years and the quality of all of the construction was first-rate. Another topic was the wooden roofs on the private offices, which I wanted to be as airy as possible – Egon Kivi assisted in designing these structures. I had to make concessions in one area, but in general the projecting structures I attained were generally the result I had envisioned.

What about this project gave you the most satisfaction? The customer’s attitude. Lenne approved everything I proposed. In the big picture, I was happy with the smooth, friendly cooperation between the parties, which is best expressed in the end result.

Põhiplaan Floor plan

Lenne büroo

74 75

Töö tegemiseks on loodud parimad tingimused – kõikide ametite esindajad saavad töötada loovalt ja efektiivselt. Meil on palju avarust ja õhku, kus on lihtne leida lahendusi tekkivatele küsimustele! Ja vaatamata avarusele on meie kontor hubane ning mugav. The best possible conditions for work have been established – representatives of all professions can work creatively and efficiently. We have a lot of space and air, and it's simple to find solutions to questions that come up! And even though it’s spacious, our office is still cosy and comfortable! —— Lenne töötajad / employees of Lenne

Lenne bĂźroo

Lühtrid „Kaseurvad” Chandeliers “Birch Catkins”

76 77

aadress/address— 44 Queen´s Gate Terrace London autorid/authors— Margus Triibmann, Kard Männil tellija/client— Eesti Välisministeerium valmis/completed— mai 2015 fotod/photos— Terje Ugandi

Millest saite inspiratsiooni „Kaseurbade“ loomisel?

Londonis asuva Eesti Suursaatkonna lühtrite inspiratsiooni lätteks on varakevadine kaseoks koos urbadega: kaseoksi kasutasid vanasti eestlased ka kurjade vaimude eemale peletamiseks. Lisaks sellele toetab lahendus sisearhitekti valitud loodusmotiivide kasutamist interjööris. Kaseoksa lahendus on modulaarne, koosnedes universaalsest tähtsõlmest. Selles koonduvad ümarprofiilvardad, mille kaudu viiakse valgusallikateni kaablid. Sõlm on ühtlasi kasutatav harutoosina. Sõlmede ja profiiltorudega kombineerides saame rohkelt valguselementidega ja eri kujuga oksakompositsioone, mis loovad mulje kordumatutest elementidest. Kombineerides valguselementide ning okste arvuga lühtris loome ruumiprogrammi seatud valgustingimustele sobivad valgustid.

Millised olid suurimad proovikivid?

Keeruliseks osutus tavasoklite ja vahetatavate valgusallikate integreerimine lühtrisse tingimusel, et lühtri proportsioonid võrreldes laerosettidega liiga suureks ei kasvaks. Ülesandesse oli juba sisse kirjutatud paradoks, sest tavasokkel on teatavasti kindla mõõduga. Suuremad nn kaseurvad nõudsid lisaks ka toekamat konstruktsiooni, mille taandamine ja minimeerimine oli paras peavalu. Samas lõpptulemusena lühtri üldmulje sellest siiski ei kannatanud – lühtrid on ilusti Londonis laes. Võib öelda, et kogu protsess oli paras katsumus, sest see oli piiritletud ajaloolise interjööri, eelarve, objekti kauguse ning lisaks veel paljude määramatute asjadega.

Millega te lõpptulemuse juures kõige rohkem rahul olete? Töö väljaspool Eestit on kindlasti mõnevõrra keerulisem. Leiame, et lõpptulemus sai terviklik, ühtne ja omanäoline ning kogu tööprotsess oli kindlasti kuldaväärt õppetund kõigile osapooltele.

Lühtrid „Kaseurvad”

Where did the inspiration for “Birch Catkins” come from?

The chandelier was inspired by a birch bough in early spring covered with little catkins – delicate little flowering spikes – on it. In the olden days, Estonians used these to ward off evil spirits. The solution also supports the use as part of the interior design of nature motifs chosen by the interior architect. The birch branch solution is modular, consisting of a universal fixed node. Round-profiled rods converge here, leading power cables out to the light sources. The node can also be used as a junction box. By combining nodes and profile pipes, we can create a multitude of bough compositions with lighting elements and different shapes, creating the impression of an infinite variety of different elements. By combining the number of lighting elements and the number of branches in the chandelier, we create lights that are well-suited for the lighting conditions needed in the space.

What was the biggest challenge?

It was hard to integrate the ordinary sockets and replaceable light sources into the chandelier while keeping the proportions of the chandelier from becoming too large with respect to the ceiling rosette. The job came with a built-in paradox, because an ordinary socket has, as we know, a standard size. The larger birch catkins required a more robust structure and it was a major headache to reduce it and minimize it. At the same time, the general impression of the chandelier didn’t suffer as a result – the chandeliers have now been installed in the ceiling in London. It can be said that the whole process was a real challenge because it was delimited by the historical interior, the budget, the distance of the job site from Estonia, and many other undefinables.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

Working outside Estonia was certainly somewhat more complicated. We feel that the end result is an integral, consistent and unique one and that the whole work process was certainly a golden lesson for all parties involved.

GS GS Educati Publi on sher alVer Engin sio n e 0.0 .10 0.1 00

250

78 79

Lühtrid „Kaseurvad”

1:10

Kaseurva-lühtrid on nagu täpp i-le kogu saatkonna sisekujunduses. Neist pole võimalik mööda vaadata. Tegu on ruumika kunstiteosega, mis ühtaegu intrigeerib ja jätab vaataja fantaasiale palju ruumi. Samas on nende üldmulje siiski karge ja nii esitlevad nad ideaalselt meie põhjamaist Eestit. The birch catkin chandeliers are like the dot on the “I” in the embassy’s interior design. They can’t be missed. This is a spacious artwork that is both intriguing and also leaves room for the viewer’s imagination. The general impression is cool and minimalist and in this way they are an ideal way to introduce our northern country, Estonia. —— Eesti Suursaatkond Londonis / Estonian Embassy in London

Metsakõlakojad RUUP RUUP wooden megaphones

80 81

aadress/address— Pähni, Võrumaa autor/author— Birgit Õigus kaasautorid/co-authors— Mariann Drell, Ardo Hiiuväin, Lennart Lind, Henri Kaarel Luht, Mariette Nõmm, Johanna Sepp, Kertti Soots, Sabine Suuster juhendajad/supervisors— Aet Ader, Karin Tõugu, Kadri Klementi, Mari Hunt (b210 arhitektid), Tõnis Kalve ja Ahti Grünberg (Derelict Furniture), Avo Tragel tellija/client— Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakond ja RMK valmis/completed— 2015 fotod/photos— Tõnu Tunnel, Henno Luts portree/portrait— erakogu

Milline oli RUUPi metsakõlakodade arhitektuurne ja kontseptuaalne lähtepunkt?

Arhitektuurilises plaanis oli soov pöörata kõige enam tähelepanu vormile ja selle nihestamisele. Kuidas integreerida omavahel ümar ja nurgeline? Kuidas luua samaaegselt peavari ja ka koht, mis suhestub loodusega ja ei lõika ära helisid, metsaõhku, arhitektuuri ning inimest? Nii, et kõik moodustaksid ühe toimiva terviku. Kontseptuaalsele lähtepunktile mõeldes oli peamine vormi võimalus valjendada helisid, olles samaaegselt miski, kuhu on võimalik sisse minna ja ümbrust tajuda.

Millised olid suurimad proovikivid?

RUUPi tähelend sai alguse EKA sisearhitektuuri osakonna esmakursuslaste kursusetööst. Esimese inspiratsioonisädeme sai RUUP kirjanik Valdur Mikita unistusest ehitada metsaraamatukogu. RUUP’s time in the limelight started with an academic project of first-year students in the Estonian Academy of Arts Department of Interior Architecture. The first spark of inspiration for RUUP came from the writer Valdur Mikita’s dream of building a forest library.

Kõige keerulisem oli protsess ise. See oli minu jaoks esimene projekt, mida eest vedada. Tegeleda tuli kõigega, alustades materjali leidmisest kuni selle kohaletoimetamiseni. Tuli mõelda, kuidas kõik klapiks, töö sujuks ja graafikus oleks. Paras proovikivi oli ka hetk, kus tuli kõlakojad kooli hoovist välja transportida. Just sel päeval tehti täpselt meie kooli värava ees teetöid ning sissesõidutee oli lahti kaevatud – ei piisanud enam masinatest, mis meil parasjagu võtta või tellitud olid. Samuti oli veoauto juba tellitud, Pähni inimestega kokku lepitud, Tallinna linnavalitsuses olid kellaajad paika pandud… Lõpuks leidsime upitaja, mis oli õnneks oma ülesannete kõrgusel. Lisaks tuli meile appi kogu ehitusmeeste brigaad – kes hoidis, kes tõstis. Tööd jätkus kõigile. Tänu töömeeste õpetussõnadele õnnestus kogu operatsioon ladusalt ja järgmisel hommikul sõitsid RUUPid juba rõõmsalt Pähni poole.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Suurim rahulolu valdas mind Pähnis, kui vihmapiisad mulle ninale kukkusid ning ma nägin, et RUUPid on päriselt ka oma koha peale jõudnud. Pärast sellist tööd oli tõeline nauding minna vihma eest sinna varju. Kogu protsess pakkus rahuldust ja sellega kaasnesid väärtuslikud kogemused. Seljataha jäi mitu nädalat rasket tööd nii päeval kui öösel.

Need kõlakojad on saanud väga laia rahvusvahelist kõlapinda. Milline kajastus või interpretatsioon on sind enim puudutanud?

Üllatuse tekitas juba asjaolu, et meediakajastust tuli nii palju. Mulle ei jõudnudki see kohe kohale: sain sellest aru siis, kui mulle hakkasid kirjutama personaalselt paljud inimesed maailma eri punktidest. Olin imestunud, et see info on nii kaugele levinud. See oli teine hetk – see arusaamine, mis andis palju motivatsiooni ja tahet juurde. Kui tuua välja kajastus, mis mind enim puudutas, siis oli see ilmselt popartisti Chris Browni väga positiivne artikkel tema ametlikul kodulehel – maailmakuulus popartist hindab minu ideed ja jagab seda! Erilise tunde tekitasid ka otse RUUPide kõrval metsas antud intervjuud telekanalitele ja intervjuu BBC-iga.

MetsakĂľlakojad RUUP

What was the architectural point of departure and conceptual point of departure for the giant megaphones in the forest? In the architectural sense, the desire was to devote the most attention to form and a certain form shift. How to integrate the rounded and the angular? How to create something that would be both a shelter from rain and a place that relates to nature and doesn’t cut off sounds, forest air, architecture and people? And do so in a way of forming one working whole? Thinking about the conceptual point of departure, the main possibility was to amplify sounds, while being something that you could get into and sense your surroundings.

What was the biggest challenge?

82 83

The most complicated thing was the process itself. For me, it was my first time as a project leader. I had to deal with everything from finding the material to getting it delivered. I had to think about how everything would fit, flow and remain on schedule. The moment when the sound-shells had to be transported from the school’s courtyard was quite a test. On the same day, they were paving the road in front of the school and the driveway had been dug up – it was too much for our own vehicles or the ones that we had hired. The truck had already been hired, everything had been agreed with the people in Pähni, the times had been set at Tallinn city government. Finally we found someone who was up to the task. In addition, the entire crew of road workers came to help, some holding, others lifting. There was plenty to do for everyone. Thanks to some coaching from the workmen, the whole operation went smoothly and the next morning, the RUUP megaphones were happily on their way toward Pähni.

What gave you the most satisfaction?

The greatest satisfaction was from being on location at Pähni, where raindrops fell on my nose and I saw that the RUUP megaphones had reached their final destination. After all that work, it was pure enjoyment to go into RUUP and take shelter from the rain. The whole process offered me satisfaction and it came with valuable experience. A couple weeks of hard work, both day and night, was behind me.

These megaphones attracted broad international attention. What coverage or interpretation affected you the most?

I was surprised already by the fact that there was so much media coverage. It didn’t really dawn on me. I realized it when many people in different parts of the world started writing personally. I was amazed that the information had travelled so far. That was another moment – the realization, as it gave me so much more motivation and will. To mention the coverage that affected me most deeply, it was a very positive article by pop artist Chris Brown on his official website – a world-famous pop artist thought highly of my idea and shared it! The interviews on TV and the BBC from directly on location in the forest next to RUUP also conjured up a special feeling.

Metsakõlakojad RUUP

TEE 35 m

Mulle tundub, et president peab olema nagu puust kõlar, mille noored kunstiüliõpilased metsa rajasid, et võimendada looduse hääli. Selline kõlar, mis annab võimaluse kuulata, mida ja kuidas rahvas kohiseb, ning ka ise seda kasutada, et väga selge, sooja ja aruka sõnaga üldistada. It seems to me that the Estonian president should be like the big wooden megaphone that young art academy students built in the forest to amplify the sounds of nature. A kind of amplifier that allows one to listen to what the people are murmuring about, and also use it to generalize with a clear, warm and intelligent speech. —— Marju Lauristin, sotsiaalteadlane / sociologist

Asendiplaan Site plan

Playtechi büroo Offices of Playtech

84 85

aadress/address— Lõõtsa 5, Tallinn autor/author— Jan Skolimowski (KAMP Arhitektid) kaasa töötas/ collaborator— Maie Raud (KAMP Arhitektid) tellija/client— Videob logo ja viidagraafika/ logo and visual identity— Martin Eelma (Tuumik) valmis/completed— 2016 fotod/photos— Terje Ugandi

KAMP Arhitektid on 2005. aastal asutatud arhitektuuribüroo, kus töötab kuus arhitekti. Tegeletakse nii arhitektuursete kui sisearhitektuursete projektidega. Südamelähedane on töö looduslike materjalidega, eriti puiduga. Tööd proovitakse alati teha nii, et nii endal, tellijal kui ka laiemal publikul oleks põnev. KAMP Arhitektid is an architecture practice founded in 2005 and employing six architects. They design architecture and interior architecture projects, with a particular fondness for using natural materials and wood in particular. Their aim is to do their work in a way that maximizes the fascination factor – for themselves, their customers and the general public.

Milline oli Playtechi büroo sisearhitektuurse lahenduse lähtepunkt?

Üks suurimaid IT-arendusettevõtteid Playtech kolis Tallinna osakonna bürooruumid Ülemiste City uude hoonesse viimasel neljal korrusel, kus on kokku 3200 m². Traditsioonilise põhiplaaniga korrusel asuvad abiruumid, liftid ja trepid hoone keskel ning töökohad perimetraalselt välisseinte ja akende ääres. Paljuski mõjutab kujundust Ülemiste Tehnopolise etteantud üldviimistluse ja tehnoloogia süsteem, mis oli tellija üüripinna sees ning mida oli majanduslikult mõistlik ära kasutada. Seetõttu on isikupärase ruumi loomiseks kasutatud mitmeid toone, silmatorkavat vaipa ning kliendi CVIst lähtuvat kontseptsiooni. Sisearhitektuurse kontseptsiooni loomisel on lähtutud Playtechi logo tumesinisest värvist ning play-nupu kolmnurgast. Esmakordselt Eestis kasutatud kolmnurkse kujuga plaatvaip alustab siseringist mustade plaatidega, muutudes akende ja töökohtade poole liikudes heledamaks. Sinistele ja mustadele toonidele vastukaaluks on igal korrusel soojades toonides värvirohked kohvikunurgad. Spetsiaalselt Playtechi töötajate vajadustele vastavad köögid pakuvad võimalusi nautida lõunat, taustaks suured LED-ekraanid, mis näitavad majasiseseid uudiseid, aga ka üldist infot, näiteks ilma ja kellaaega.

Milliseid sisekujunduslikke detaile esile tooksid?

Kõik töökohad on paigutatud vastavalt osakonna spetsiifikale ja meeskonnatöö vajadustele. Töökoha loomisel on lähtutud maksimaalsetest nõuetest, mida üks Playtechi töötaja vajab. Töölaua kuju on erilahendusega, lähtudes mitmetest kriteeriumitest. Lisaks on rohkelt eri iseloomuga puhkenurki, spetsiaalne mööbel ning ruumid telefoniga rääkimiseks. Vaheseinte ja klaaside graafika idee tuleneb klassikalisest fruit-machine puuvilja sümbolitest, mida on aga kujutatud gravüürtehnikas. Igal korrusel on liftihalli seinal kujutatud osakonna tööspetsiifikast tulenev graafika. Viimase korruse esindusfunktsiooni järgi on sealse graafika aluseks kaardimängukaardilt pärit klassikalise kujundusega kuningabüst, mis on trükitud ka juhatuse kooseolekuruumi vaibale. Oluline osa on akustikal: vaip, kardinad, kolmnurksed vildist seinapaneelid, vildiga kaetud pehme mööbel, mis tagavad tööruumides vaikse ja hea töökeskkonna.

Millised olid suurimad proovikivid?

Ennast sellise mastaabiga ettevõtte igapäevatöö iseärasustest läbi närida. Tegemist on pidevalt ja kiiresti kasvava-muutuva firmaga, kus peavad olema paindlikud lahendused ja on palju turvanõudeid. Väga põnev töö ja kogemus.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Töö professionaalse kliendiga, kellel oli täpne ülevaade oma vajadustest, kuid kes võimaldas välja pakkuda lahendusi, mis olid nende jaoks uued ja harjumatud. Ilmselt on see meie jaoks ka kõige rahvusvahelisem seltskond üle aastate – väga toredad ja soojad inimesed.

Playtechi bĂźroo

What was the point of departure for the architectural design of the Playtech offices?

86 87

One of the biggest IT development companies, Playtech, moved the offices of its Tallinn division to the top four floors of the new Ülemiste City building, which has a total of 3,200 m². With a traditional floor plan, the floor has auxiliary rooms, lifts and stairs in the middle of the building and workstations along the perimeter by the exterior walls and windows. In large part, the design is impacted by the overall finishing and technology system at Ülemiste Tehnopolis, which was within the customer’s leased premises and which it was economically a good idea to make use of. That is the origin of the many tones that were used to create a distinctive space, the striking carpet and the concept stemming from the customer’s CV. The dark blue play button in the Playtech logo served as a point of departure for the interior architecture concept. A triangular tile carpet, used for the first time in Estonia, starts with black tiles and becomes lighter as it moves toward the windows and workstations. To balance the blue and black tones, each storey has warm-toned colour-filled café corners. In the kitchens customized for the needs of the Playtech team, employees can have lunch with big LED screens in the background displaying in-house news and general information such as weather and the time of day.

What interior design details would you highlight?

All of the workstations are positioned based on the department’s specifics and needs of the team. The workstation was designed based on the maximum requirements that a Playtech staff member needs. The shape of the desk is custom designed, based on several criteria. There are also many break corners with different personality, special furniture and rooms for talking on the telephone. The idea for the graphics for partitions and windowpanes comes from the classic slot machine fruit symbols that have been depicted in engraving technique. The elevator bank on each floor is emblazoned with wall graphics derived from the specific nature of the work done in the department. Based on the functions of the top floor – receiving visitors and the like – the graphics here are based on the bust of a king from a classic deck of playing cards; it is also printed on the carpet of the management's conference room. Acoustics play a major role: rug, curtains, triangular felt wall panels, soft furniture covered with felt, ensuring a quiet, good work environment in the offices.

What was the biggest challenge?

Fully digesting the specific aspects of the everyday work of a company on such a scale. It is a continuously and rapidly growing and changing company that has to have flexible solutions and many security requirements. It was a very exciting job and experience.

What gave you the most satisfaction?

Working with a professional customer who had a precise overview of what they needed, but who enabled us to offer solutions that were new and unaccustomed for them. No doubt this was also the most international customer in years – a great, warm bunch of people.

Playtechi bĂźroo

88 89

Soovisime pakkuda töötajatele mugavat ja hubast töökeskkonda, mis oleks võimalikult avatud, aga pakuks ka privaatsust. Lähtusime sellest, et peamised liikumisteed ei läbiks kellegi tööruume. Vältisime heledaid ja teravaid toone, et säilitada hubasus. Kõige selle tulemusel on tunduvalt vähenenud tööd segav müra ja sagimine ning tagasiside on ülimalt positiivne. We wanted to offer our employees the maximum level of comfort and cosiness in their work environment – an open layout that would also offer privacy. A guiding principle was that the main movement trajectories should not go through anyone’s office. We avoided light and bright tones to preserve cosiness. As a result of all of this, noise levels are down, there is less to and fro traffic, meaning less disruption of work, and the feedback has been exceedingly positive. —— Ivo Lasn, Playtech Eesti juht / Playtech Estonia director

Põhiplaan Floor plan

Playtechi büroo

Püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised” Permanent exhibition “Conflicts and adaptations”

90 91

aadress/address— KUMU, Weizenbergi 34, Tallinn autor/author— Raul Kalvo, Helen Oja, Tõnis Saadoja graafiline disain/ graphic design— Tuuli Aule kuraator/curator— Anu Allas tellija/client— Eesti Kunstimuuseum ehitaja/builder— Eesti Kunstimuuseum, Kivifirma, LightMaker valmis/completed— 2016 fotod/photos— Stanislav Stepashko portree/portrait— erakogu

Raul Kalvo on arhitekt ning juhib arvutusliku disaini ettevõtet inphysica technology. Helen Oja on õppinud sisearhitektuuri EKAs ja Taani Disainikoolis ning praegu töötab vabakutselise sisearhitektina. Tõnis Saadoja on vabakutseline maalikunstnik, kes on kujundanud kümmekond näitust. Aeg-ajalt õpetab EKAs. Tuuli Aule on vabakutseline graafiline disainer. Õppinud EKAs ning Gerrit Rietveldi Akadeemias. Raul Kalvo is an architect and heads inphysica technology, a computation design company. Helen Oja studied interior architecture at the Estonian Academy of Arts and the Danish School of Design and is currently employed as a freelance interior architect. Tõnis Saadoja is a freelance painter who has produced around ten exhibitions. He teaches at the Academy of Arts occasionally. Tuuli Aule is a freelance graphic designer. She has studied at the Academy of Arts and Gerrit Rietveld Academie.

Millise lähteülesande te näituse kujunduse loomiseks saite? Kuraator Anu Allasel oli väga selge arusaam käsitletavatest teemadest ja näituse struktuurist. Kuna näitus pidi erinema eelmisest nõukogudeaegse kunsti püsiekspositsioonist sisuliselt, siis kuraatori taotlus oli loomulikult ka ruumiline muutus. Ta lähtus ja arvestas küll olemasoleva ruumilise olukorraga, kuid jättis kujundajatele samas rohkelt vabadust progressiivseteks ettepanekuteks. Nii kuraatori kui ka kõigi kujundajate jaoks oli oluline, et näitusekülastajad aimaksid paremini näitusel käsitletud teemasid. Saime näitusele luua uue tasandi, mis aitab külastajal eksponeeritud teoseid ka tolleaegsesse sotsiaal-poliitilisse konteksti paigutada.

Kuidas iseloomustate näituse kujunduse lähtepunkti?

Tegu oli püsiekspositsiooni uuendamisega olemasolevas ruumis. Meie lähtekoht oli luua näitusele loetavust, loogilisust ja organiseeritust. Püsiekspositsioon sai selgroo – visuaalse pidepunkti kogu näitusele ja ajalise telje teostele. Arhiiviblokid näituse teljel kõnelevad sündmustest, mis ühiskonnas eksponeeritud kunstiteoste valmimise ajal toimusid, samuti tollasest meelsusest. Näituse teljest sai ka hea vaheldus (mõnel külastajal puhkemoment, teisel süvenemise aeg lisamaterjalidesse) ühest näituseruumist teise liikumisel.

Kuidas toetab kujundus näituse kogemust?

Kujundusvõtted olenevad väga näituse tüübist. Näituse keskset rolli mängivad võrdselt nii eksponeeritavad tööd kui ka külastajad ruumis. Kui rääkida kunstinäitusest, siis on meie eesmärk olnud lihtsus ja tagasihoidlikkus. Need omadused aitavad töödel välja tulla ning jätavad ruumi ka külalistele seal olla, nii füüsiliselt kui vaimselt.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kõige raskem oli luua muutust olemasolevasse ning n-ö valmis ruumi, mis muuseumi jaoks enam 100% oma potentsiaali ära ei kasutanud. Samas jällegi, Kumu on pigem hiljutine hoone – see sai alles 10-aastaseks. Uus ruumiline kogemus pidi teoks saama minimaalsete vahenditega. Ka tehniliselt oli peamurdmist, kas ja kuidas muuta korruse planeeringut sellevõrra, et kogu korrust saaks läbida üks selge ja visuaalne telg.

Mis selle projekti puhul kõige enam rahulolu pakkus?

Tulemus on mitmete asjade kooslus. Suur osa positiivsest tulemusest on meie jaoks väga hea tagasiside uuele püsiekspositsioonile nii muuseumilt kui ka külastajatelt. Head meelt teeb ka see, et ruum sai vaatamata pikale protsessile ja ootamatustele planeeritule äärmiselt ligilähedane.

Püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised”

What terms of reference did you receive from the curator for creating the exhibition design?

Curator Anu Allas had a very clear understanding of the topics dealt with and the exhibition structure. As the exhibition had to be different from the previous permanent exhibition on Soviet era art, the curator was naturally also seeking a change in the interior. The curator proceeded from and considered the existing spatial situation but left an ample amount of freedom for the designers to propose progressive ideas. Both the curator and all of the designers considered it important that the exhibition-goers better grasp the topics dealt with at the exhibition. We were able to create a new level for the exhibition, helping the visitor to place the displayed works in the socio-political context of the period.

How would you characterize the point of departure of the exhibition design? 92 93

The objective was to update the permanent exhibition in the existing space. Our point of departure was to make the exhibition legible, logical and organized. The permanent exhibition got itself a backbone â&#x20AC;&#x201C; a visual anchor point for the entire exhibition and a timeline for the works. The archive modules along the exhibition axis deal with events taking place in society at the time the artworks were being completed, as well as the mindset at that time. The exhibition axis also became a good change of pace (for some visitors, a chance to take a break, for others an opportunity to study additional content in-depth) while moving from one exhibition space to another.

How does the design support the exhibition experience?

The design techniques depend a lot on the type of exhibition. The central role in the exhibition is shared equally by the works on display and the visitors in the interior. If we talk about an art exhibition, our goal was simple and conservative. These qualities help the works shine and leave room for visitors to be there as well, physically and mentally.

What was the biggest challenge?

The hardest thing was to create change in the existing exhibition and the so-called finished space that, for the museum, unfortunately was not using 100% of its potential. Yet the Kumu is more of a recent building â&#x20AC;&#x201C; it just turned 10 years old. The new interior experience had to be achieved with minimal means. There was some hard technical thinking involved about how and whether to change the layout of the floor so that a clear and visual axis would pass through each storey.

What about this project gave you the most satisfaction? The result is a combination of many things. For us, a large part of the positive outcome is the excellent feedback the new exhibition has received from the museum and visitors. Weâ&#x20AC;&#x2122;re pleased that the exhibition venue was extremely close to what was planned despite the protracted process and unexpected developments.

Kumu uue püsiekspositsiooni puhul oli kujundajatel kaks põhilist arhitektuurset ülesannet: esiteks luua ruumistruktuur arhiivimaterjalide näitamiseks, teiseks muuta elavamaks kaks 4. korruse tordilõigukujulist nurgasaali. Mõlemad lahendused toimivad nii minu kui ka paljude kolleegide ja külastajate arvates väga hästi. Kujunduse tähtsust on selle näituse puhul raske üle hinnata, dialoog ruumiga on paljuski vorminud sisulist dünaamikat. The designers faced two main architectural tasks in working on the Kumu Art Museum’s new permanent exhibition. One, creating an spatial structure for displaying archive materials, and making the two pie-wedgeshaped corner halls on the 4th floor more lively. I find that both solutions work very well, and many of my co-workers and visitors concur. It’s hard to overestimate the importance of design in this exhibition. The internal dynamics are largely shaped by the dialogue with the space. —— Anu Allas, KUMU kuraator / Kumu curator

Püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised”

Restoran Korsten, armastus ja hea toit Korsten, armastus ja hea toit Restaurant 94 95

aadress/address— Põhja pst 27a, Tallinn autorid/authors— Hanna Karits, Annes Arro tellija/client— Argo Koppa, Relika Tiik-Koppa ehitajad/builders— Rand ja Tuulberg, Tiit Kübarsepp mööbel/furniture— Novel interiors, IORconcrete, KLF valgustid/lighting— Moodne Valgustus valmis/completed— mai 2016 fotod/photos— Virge Viertek

Hanna Karits ja Annes Arro on lõpetanud EKA sisearhitektuuri ja mööblidisaini eriala. Juhuse kaudu kokku sattunud tiim on tänaseks koostööd teinud peaaegu kümme aastat. Selle aja jooksul on valminud interjöörilahendused nii avalikele hoonetele kui ka eraobjektidele. Ühisprojektid valmivad kaubamärgi AAHK all. www.aahk.ee Hanna Karits and Annes Arro are graduates of the Estonian Academy of Arts Department of Interior Architecture and Furniture Design. The team originally came together through happenstance and has now been working together for nearly 10 years. During this time, they have designed interior solutions for public buildings and privately owned sites. Joint projects bear the trademark AAHK. www.aahk.ee

Millises olukorras olid ruumid teie kätte tulles ning millega pidite arvestama, kui siia restorani kavandasite?

Kultuurikatla ruumid olid jõujaamaaegsetest mittekandvatest vaheseintest puhastatud, hoone renoveerimise käigus olid lisatud uued kommunikatsioonide šahtid ja ka mõned uued siseseinad vastavalt maja tänasele funktsioonile. Põhiliselt koosnesid ruumid olemasolevast vanast kandvast konstruktsioonist, nüüdisaja kommunikatsioonidest ja elektrijaamaaegsetest elementidest, näiteks vanadest söemahutitest jms.

Milline oli interjööri kujundamise lähtepunkt?

Oluline oli luua kogu Kultuurikatla hoonega suhestuv interjöör, mis toimiks nii maja ühisosana kui mõjuks ka iseseisvalt, originaalselt ja kutsuvalt. Planeeringu seisukohalt oli oluline avatud köögi kontseptsioon.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kõige raskem oli luua terviklik ja efektne kontrast uue ja vana vahel ning samas ehituslikult võimalikult vähe sekkuda. Üheks keerulisemaks arhitektuurseks lahenduseks kujunes operaatori kasutuses olevate ruumide loogiline ühendamine. Restorani peasissekäik saab alguse Kultuurikatla korstna kõrvalt läbi soklikorruse, läbides endiseid suitsukäike ning suunates külastaja retseptsiooni. Sealt viib pikk trepp restoranisaali. Lisaks peasissekäigule on sellel restoranil veel neli sissepääsu, millega saali planeerimisel tuli arvestada.

Mis kõige enam rahulolu pakub?

Üheks kordaminekuks võib pidada eritellimusel valminud valguskastidega seina, mis mõjub värskelt, rõhutab ruumi kõrgust ning annab põnevat valgust. Kuldse võrguga kaetud valgusplafoonid läbisid mitmeid katsetusi, et lõpptulemus oleks perfektne.

Restoran Korsten, armastus ja hea toit

96 97

What condition were the premises in when you started work and what did you have to factor into the design of the restaurant?

The non-load-bearing interior walls dating from the power plant incarnation of the Culture Hub had been taken down, and new utility ductwork and a few new interior walls had been added in the course of renovation to serve the current function of the building. The rooms were mainly made up of the existing old load-bearing structures, modern technical utilities and elements from the power plant era, such as old coal hoppers and the like.

What was the point of departure for the interior design?

It was important to create an interior that related to the entire Culture Hub building, an interior that would function both as a common part of the building and also seem independent, original and inviting. From the standpoint of the layout, the open kitchen concept was important.

What was the biggest challenge?

The hardest was to create a full and effective contrast between old and new and intervene as little as possible from the construction standpoint. One of the most complicated architectural solutions was the logical connections between the premises in the operator’s use. The main entrance to the restaurant starts at the basement level next to the Culture Hub’s smokestack, passes through former smoke passages, guiding the visitor to the reception area. From there, a long stair leads to the restaurant’s dining area. Besides the main entrance, the restaurant has another four entrances that had to be taken into account in planning the area.

What gives you the most satisfaction?

One successful aspect can be considered to be the custom-designed wall of light boxes – it leaves a fresh impression, emphasizes the height of the room and emits exciting light. The light boxes covered with a golden netting went through extensive testing so the end result would be perfect.

Põhiplaan Floor plan

Korsten (Chimney) has very expertly identified the preferences of the fans of the Culture Hub. In this restaurant area, the building’s personality, modern design integrated into an industrial interior with a delicate touch and thoughtful culinary arts meet. It’s a combination that the denizens and frequent visitors to this house highly appreciate. A lunch menu offering new flavours certainly tempts people who otherwise wouldn’t find their way to the Hub. —— Herke Vaarmann, Lennusadama näituste projektijuht, linnalõunataja / project manager for the Seaplane Harbour’s exhibitions, patron of lunch spots in the city

Restoran Korsten, armastus ja hea toit

Korstnas on väga hästi ära tabatud Kultuurikatla sõprade eelistused. Siin saavad restoranisaalis kokku hoone iseloom, tundliku käega industriaalsesse interjööri sobitatud moodne disain ja mõttega kokakunst. Kooslus, mida just selle maja asukad ja sagedased külalised kõrgelt hindavad. Uusi maitseid pakkuv lõunamenüü meelitab kindlasti kohale ka neid, kes katlasse muidu igapäevaselt ei satuks.

Restoran Tuljak Tuljak Restaurant

98 99

aadress/address— Pirita tee 26e, Tallinn autor/author— Tarmo Piirmets arhitekt/architect— Valve Pormeister algne sisekujundus/ original interior design— Väino Tamm, Vello Asi tellija/client— Martti Siiman ehitaja/builder— 1Partner valmis/completed— 2015 fotod/photos— Terje Ugandi

Tarmo Piirmets on EKA sisearhitektuuri eriala ja Eindhoven Design Academy lõpetamise järel valinud sisearhitekti raske elukutse. Iga uus ülesanne on talle klassikaline ja pöörane duell, kus Tarmo on see, kes teeb viimase otsustava torke. After graduating from the Estonian Academy of Arts interior architecture speciality and the Eindhoven Design Academy, Tarmo Piirmets chose the difficult profession of interior architect. Every new assignment is for him a classic, no-holds-barred duel, where Tarmo is the one who administers the coup de grace.

Millises seisukorras olid Tuljaku ruumid teie kätte tulles?

Kõik oli alles: laudpõrand ning lagi, kuppelvalgustid, puhta vuugiga tellisepinnad ning veel üht-teist. Kohati oli see hilisemate ümberehituste all peidus. Aga kahjuks oli see kõik niisuguses seisus, et olemasoleva viimistluse ja materjalide säilitamine oli võimatu ning lammutamise käigus jäid algsest ikoonilisest restoranihoonest alles vaid saledad metallpostid.

Kuidas iseloomustate sisearhitektuurse kontseptsiooni lähtepunkti?

Minul ei olnud eesmärki püüdliku arheoloogina olemasolevaid ja kunagisi kihte läbi töötada, et siis maksimaalselt originaalitruu olukord taastada. Sel moel suutsin ilmselt vältida võimalikku sisemist painet, mis võiks sarnase tööga kaasneda. Aga tööd tehes istusime ikkagi neljakesi ümber laua – mina, Valve, Väino ja Vello – ning püüdsime leida kõiki meid rahuldavaid lahendusi. Arutlesime selle üle, mis oli algsete lahenduste sisu, ning seejärel üritasime leida neile tänasesse päeva sobivat tõlgendust.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Objekt on oluline, ilmselt kõige erilisem neist, millega olen kokku puutunud. Aga selle olulisuse ja tähtsuse tajumine tuli pigem juba ehituse käigus, kui mu enda valikud hakkasid materialiseeruma ning suhestuma olemasoleva substantsiga. Nii vist oligi kõige parem, sest hingasin projekteerides sisuliselt korra sisse ning välja hingates olid valikud tehtud.

Restoran Tuljak

What condition was Tuljak’s interior in when you came aboard?

Everything was still there – the wood floors and ceiling, dome lamps, brick surfaces and some other items. Sometimes they were hidden under later renovations. But unfortunately it was all in such a condition that the existing finishing and materials couldn’t be saved and the slender metal posts were the only thing left of the iconic restaurant building after demolition.

How would you characterize the point of departure of the interior architecture concept?

100 101

My goal wasn’t to go through each of the existing and former layers like an archaeologist trying to restore as much of the verisimilitude as possible. So I was probably able to avoid the potential pressure that I might have felt doing similar work. But while working, we did sit around a table, the four of us – me, Valve, Väino and Vello – and tried to find solutions that were satisfactory to all of us. We had discussions about the original solutions and then tried to find an interpretation that fit into the present day.

What gave you the most satisfaction?

The site was important and probably the most special of the ones I have contact with. But the understanding of the importance and significance came already in the course of construction when my own decisions started materializing and interrelating with the physical built object. That was preferable anyway, because essentially I inhaled once in the design process and when I exhaled the choices were made.

Restoran Tuljak

102 103

Põhiplaan Floor plan

Kogu Tuljaku kujundus meenutab tugevalt varasemat pärandit, kuid mitte sellesse kinni jäädes, vaid seda mäletades. Klientidele, kes mäletavad vana Tuljakut, tulevad küll meelde toonased emotsioonid ja mälestused, kuid koht ise näitab värsket külge. Meile on toodud meeneid originaalmenüüst ja menüükaantest kuni parima teenindaja vapini ning ka rohkelt fotosid, mis näitab, kui hea aura on sellel majal! The entire design for Tuljak is strongly reminiscent of the earlier legacy, but it isn’t bogged down in it – it just harks back to it. It rekindles emotions and memories in patrons who remember the old Tuljak, but the place itself shows a new side. People have brought us memorabilia ranging from the original menu and the menu covers to the Best Server plaque and many photos that show what a good aura the building has!

—— Raimo Huberg, Tuljaku juhataja / director of Tuljak

Restoran Tuljak

Ruumiinstallatsioon „Ilmutis” Spatial installation “Apparition”

104 105

asukoht/location— Kärdla rand, Hiiumaa autor/author— Ann Mirjam Vaikla, Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Mikk Meelak ehitaja/builder— Aivar, Ivo, Tõnis, Arnold-Aare avatud/open during— 10. juuli – 31. august 2015 fotod/photos— Vaikla Studio portree/portrait— erakogu

Vaikla Studio huvitub nii füüsilisest kui sotsiaalsest ruumist. Pendeldades teooria ja praktika, arhitektuuri ja kunstimeediumide vahel sünnivad kohaspetsiifilised ruumiprojektid, mis on jõudnud Veneetsia arhitektuuribiennaalile, Rotterdami arhitektuurifilmide festivalile, Moskva kaasaegse kunsti biennaalile jm. Ruumiinstallatsioon Hiiumaal valmis koostöös Platvormiga. Vaikla Studio tunnustatud sisearhitektuuriprojektid on Hedon spaa (Pärnu mudaravila), Šveitsi maja aatrium ja Apollo raamatupoed. Realiseerumas on uus Rahvusarhiivi sisearhitektuuri– ja püsinäituse projekt Tartus. Vaikla Studio takes an interest in both physical and social space. The team’s exploration of theory and practice, architecture and art media have resulted in place-specific spatial projects – some of which have made it to the Venice Biennale of Architecture, Architecture Film Festival Rotterdam, the Moscow Biennale of Contemporary Art and many more. The spatial installation on Hiiumaa was a collaboration with Platvorm. Vaikla Studio acclaimed interior architecture projects include Hedon Spa (old Mud Baths) in Pärnu, the Swiss Building’s atrium and the Apollo bookstores. The new National Archives interior architecture and permanent exhibition project in Tartu is now taking shape.

Millest saite inspiratsiooni ruumi- ja heliinstallatsiooni loomiseks?

Aktsiooni idee oli pöörata kogukond näoga mere poole. Valgus- ja heliinstallatsioon „Ilmutis” oli tahe elustada unustatud paik, sidudes vanad väärikad traditsioonid uute jätkusuutlike tegevuste ja ruumiliste ilmingutega. Kärdla on mereäärne linn, mis on aastakümneid olnud merele justkui seljaga. Nüüd on linn saanud uue sadama ja mere äär elustub taas. Püstitasime installatsiooni kohale, kus omal ajal asetses puidust merepäästekuur, lihtne arhetüüpne vorm, mille mahu me säilinud fotode järgi üks-ühele läbipaistva maketina taastasime. Tänapäeva ehituslubade ja normide keerdkäikudes oli ainuvõimalik just selline installatiivne aktsioon, mis tekib ja kaob, kuid loob ometi teatud nägemuse rannamaastikust.

Millised olid suurimad proovikivid?

Meil oli ootus, et aktsiooniga liitub keegi, keda inspireerib kerkinud installatsioon. Arhitekt Mikk Meelak (Platvorm) liitis ruumilisele valgusinstallatsioonile heliinstallatsiooni KIIKER, mis suhestus silmapiiril Kärdla ja Hanko vahele jääva laevade maanteega ning seal liiklevate alustega. KIIKRI idee oli teha merel silmapiiri taga toimuv nähtavaks, kasutades infotehnoloogilisi vahendeid ja tuues see silmale nähtamatu liikumine Eesti Keele Instituudi kõneroboti Tõnu abil tagasi füüsilisse ruumi. Robot tõlkis laevade kodeeritud andmed: gabariidid, iseloom, liikumiskiirus, lähtekoht ja sihtkoht ning eeldatav saabumisaeg. Info oli uudishimulikule huvitav, kuid samas ka häiriv. Kas kodanik tahab hoida end kursis näiteks ohtlike veoste liikumisega?

Milline mõju on lühemaajalistel installatsioonidel inimeste ruumitajule ja kuidas kohalik kogukond installatsiooni vastu võttis?

Hiidlaste uudishimu ja soe vastuvõtt oli tajutav. Iga kord, kui randa sattusime, olgu siis päeval või öösel, oli seal uudistajaid – järelikult see kõnetas ja tekitas huvi. Hoomatav side tekkis üle veelahkme paistva äsja kerkinud jahtsadamaga, mis toimis ka vastupidi: sadamast oli tore vaadata helendavat installatsiooni. Tahaks loota, et eesmärk üks unustatud koht inimeste teadvusse tagasi tuua sai täidetud.

Millega lõpptulemuse juures ise kõige rohkem rahul olete?

„Ilmutis” suhtles iga inimese kui indiviidiga, mitte konkreetse sündmuse või füüsilise ruumina, vaid pigem võimaliku end ümbritseva tegevusruumina. See oli iseenesest käivitaja, mis paneb asjad juhtuma, annab toimuvale tähenduse ja konteksti. Mingi potentsiaaliga ruum, mis on alati olemas, kuhu võib igaüks juurde tulla või sisse astuda ja seal mingit oma asja teha või vaadata, mida teised teevad. Kõiki kohti ei peagi püüdlikult aktiveerima. Mingid kohad ongi lihtsalt selleks, et seal rahulikult olla.

Ruumiinstallatsioon „Ilmutis”

Where did the inspiration for creating this spatial and audio installation come from? 106 107

The idea of the action was to turn the community around so it is facing the sea. ILMUTIS represented the desire to bring a forgotten place back to life, by tying distinguished old traditions to new sustainable activities and spatial manifestations. Kärdla is a seaside city that has basically had its back turned to the water for decades. Now the city has a new marina and the seafront is coming to life again. We erected the installation in a place where there was once a wooden rescue shed. A simple archetypal form that we restored, relying on old photos, as a transparent model, on a 1:1 scale. The labyrinthine process of modern building permits and codes being what it is, this sort of installative action is the only route that can be taken – something that appears and disappears yet creates a certain vision of the coastal landscape.

What was the biggest challenge?

We expected that someone would join in with the action, someone inspired by the installation that took shape. Architect Mikk Meelak (Platvorm) added the sound installation called KIIKER to the spatial light installation. KIIKER tied in with the big shipping lane between Kärdla and Hanko on the horizon and the vessels plying the waters out there. The concept behind KIIKER was to make things beyond the horizon visible by using IT and bringing the invisible movements back to physical space using the Institute of the Estonian Language’s speech robot Tõnu. The robot translated the ships’ coded data: the dimensions of the ship, identity, movement speed, origin and destination and expected arrival time. The information was interesting for the curious, but also disruptive. Do citizens really want to keep up to date with, say, movements of hazardous cargo?

What sort of impact do the shorter-term installations have on people’s perception of space and how did the local community receive the installation?

The curiosity and warm reception on the part of the Hiiumaa people was palpable. Each time we visited the beach, whether day or night, there were gawkers there – it must have really struck a chord and piqued interest. A very real-seeming connection developed with the recently built marina that could be seen across the water, and vice versa: the marina was a good place to look at the illuminated installation. It would be nice if the goal of returning a forgotten place to people’s consciousness was fulfilled.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

ILMUTIS communicated with everyone as an individual, not as a venue for a specified event or physical space but more of a possible activity space around you. It was a catalyst that makes things happen, gives things meaning and context. Some kind of room with potential that is always there, everyone can come in or enter and do their thing or see what other people are doing. Not all places have to be activated with an earnest effort, you know. Some places are just for being there quietly.

Vaiklate ruumiline installatsioon Kärdla rannas kunagise merepäästejaama koha peal oli meeldejääv. Linnarahva hulgas tekitas see suurt huvi, paistis ju „Ilmutis” kaugele ja oli rohelise ranna taustal ootamatu. See tekitas arutelusid teistegi kadunud hoonete taasesitamise võimaluste üle. Eriti eredalt on meelde jäänud „Ilmutise” mahavõtmisele eelnenud performance koos valgusemängu, suitsu ja dramaatilisusega. The Vaiklas’ spatial installation at the site of the former marine rescue station at Kärdla beach was memorable. It met with lively interest from the townspeople – “Apparition” was visible from far off and was unexpected on the green backdrop of the beach. It sparked discussions about how to re-enact other nowvanished buildings. The performance that preceded the dismantling of “Apparition” – with a light show, smoke and dramatic elements – lives on brightly in my memory. —— Toomas Kokovkin, hiidlane, Hiiumaa Muuseumi juhataja / Hiiumaa resident, director of the Hiiumaa Museum

Ruumiinstallatsioon „Ilmutis”

Tallinna Linnamuuseumi Raidkivimuuseum Carved Stone Museum

108 109

aadress/address— Harjumägi, Tallinn autorid/authors— Maarja Varkki, Helle-Triin Hansumäe, Jaagup Roomet kuraator/curator— Risto Paju tellija/client— Tallinna Kultuuriamet ehitaja/builder— Irbistero, Ferestaur valmis/completed— 2016 fotod/photos— Oleg Hartšenko

Jaagup Roomet on lõpetanud EKA stsenograafia eriala ning töötab vabakutselise teatri-, kino- ja reklaamikunstnikuna. Maarja Varkki on lõpetanud EKA sisearhitektuuri eriala ja töötanud valdavalt suuremahuliste ühiskondlike hoonete projektidega. Helle-Triin Hansumäe on õppinud arhitektuuri Taanis Vitus Beringi Ülikoolis ning lõpetanud arhitektuuri eriala Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Hetkel on käsil magistriõpingud EKAs ning oma arhitektuuribüroo OÜ Mudel käima lükkamine. Jaagup Roomet is a graduate of the Academy of Arts scenography speciality and works as a freelance theatre, cinema and advertising artist. Maarja Varkki is a graduate of the Academy of Arts interior architecture speciality and has mainly worked on projects for large public buildings. HelleTriin Hansumäe studied architecture at Vitus Bering University in Denmark, graduating from the architecture speciality at the Tallinn University of Applied Sciences. She is currently studying in the EAA master’s degree programme and is in the process of promoting her own architecture practice, OÜ Mudel.

Milline oli rajatis teie kätte tulles ja millega tuli arvestada sealse ekspositsiooni juures?

Raidkivimuuseumina kasutusele võetud kasematid olid Vabaduse väljaku aluse parkla ehituse käigus kõrgest veest tühjaks valgunud, kuid siiski voolas väike oja läbi kambrite. Praegune galeriiruum oli kalamehekummikuteta läbimatu – kõik projektiga seotud kambrid olid kattunud kuni ühemeetrise muda- ja settekihi alla. Kokku toodi käikudest ligi tonni jagu muda ja prahti välja. Kui projekteerimise järgus võis arvata, et muda ja setete all on paeplaatidest põrandapind, siis seda me ei leidnud.

Milline oli ekspositsiooni sisearhitektuurne lähtepunkt?

See projekt algas natuke teisest otsast: nimelt oli kuraatoril kindel arusaam, et raidkivikogu eksponeerimine nendes ruumides peab olema võimalikult muinasjutuline ja low-tech. Seetõttu pöördus ta just filmikunstniku poole ettepanekuga teha raidkivimuuseumi eskiisprojekt. Kuigi sisearhitekt kaasati protsessi algstaadiumis, olid sisearhitektuurse projekti kõige suuremaks lähtepunktiks kunstniku akvarellid. Nende akvarellidega võluti tellija ära – nii tuli edasi mõelda, kuidas seda muinasjuttu täpselt teostada. Sisearhitektuurselt oli kindlasti oluline selgelt eristada ja samas siduda omavahel kokku ruum ning ekspositsioon: näitame ju ometi paekivist raidkive paekivist ruumides. Nii said aktsendiks mustad metalldetailid, mis ei ole sepistatud, vaid just kontrastselt nüüdisaegsed. Samuti panime suurt rõhku valgustusele – otsisime lahendusi, mis rõhutaksid ruumide vorme, et ka bastionikäik ise jääks selgelt vaadeldav.

Kuidas ekspositsioon mõjub selles väga tugeva karakteriga keskkonnas?

Bastioni arhailine miljöö võimaldab mõista ja tunnetada ajastut, millest raiddetailid pärinevad. Kui ruum mõjub ajaloolise ja tahumatuna, on samast materjalist eksponaadid ometi omaaegsete meistrite käe all saavutanud imelisi vorme.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kõige keerulisem oli lisada ekstreemsesse ning arhailisesse keskkonda uut tehnoloogiat nii, et see toimiks, kuid ei risustaks samas olemasolevat miljööd. Kui me alustasime, oli ruumide õhuniiskus 99% ja temperatuur 10 kraadi, aastaringselt. Sellised tingimused ei ole raidkivide eksponeerimiseks soodsad, museaalid nõuavad õhuniiskust tasemel 60–70%, temperatuurist sõltumata. Nüüd on see tase moodsate kuivatitega saavutatud, samuti on temperatuur tõusnud kohati lausa 16–17 kraadini.

Mis selle projekti puhul kõige enam rahulolu pakkus?

Alustada sõna otseses mõttes mudahunniku otsast ja jõuda muinasjutulise kujutluspildi realiseerumiseni! Protsess, mille käigus saab teha kõik otsast lõpuni alates visioonidest, seinavaadetest, detailidest kuni muuseumi logo ja infotahvliteni!

Tallinna Linnamuuseumi Raidkivimuuseum

What was the site like when you started working on it? What did you have to consider in relation to the exhibition?

The water that had flooded the historical casemates during the construction of the parking garage under Freedom Square had subsided, but a small stream was still flowing through the chambers. The current gallery space could not be accessed without wearing fisherman’s boots – all of the areas encompassed by the project were buried by up to a metre of mud and silt. Close to a tonne of mud and debris was removed from the passages. It was presumed in the design phase that there was a limestone slab floor, but we didn’t find it.

What was the interior architectural point of departure for the exhibition? 110 111

The project started from the other end: the curator was sure that displaying the collection of carved stones in this facility had to have as much of a low-tech and fairy-tale atmosphere as possible. For that reason, the curator turned to a film artist with the proposal to design a sketch project for the carved stone museum. Although the interior architect was involved in the process in the first stage, watercolours done by an artist were the biggest starting point in the interior architectural design. These watercolours were how we charmed the customer – then the next step was to think about how exactly to execute the fairy tale vision. In the interior architecture sense, it was definitely important to clearly distinguish the space and the exhibition from each other, yet integrate them at the same time: after all, we are displaying carved limestone in rooms built from limestone. So the black metal details – not wrought iron, but contemporary as a contrast – became the accent. We also laid great emphasis on lighting – we looked for solutions that would accentuate the forms of the rooms so that the bastion passage itself could be clearly viewable.

What impression does the exhibition leave in an environment that has a great deal of character, like this one does? The old-fashioned environment of the bastions makes it possible to understand and have a sense of the era from which the carved details are from. As the space seems historical and unpolished, the exhibits made of the same material have taken on amazing forms thanks to the masters of the era.

What was the biggest challenge?

The most difficult part was to introduce new technology into an extreme and subterranean-looking, rough-hewn environment so that it would be functional but not spoil the existing milieu. When we started, the relative humidity in the facility was 99% and the temperature was around 10º C year-round. Such conditions are not favourable for displaying carved stones, as museum items require a humidity of 60-70%, regardless of temperature. Modern dehumidifiers allowed us to achieve this level, and the temperature has also risen to 16-17º C at times.

What about this project gave you the most satisfaction? To start from a pile of mud – literally! – and end up realizing a fairy-tale scene! A process where we could do everything from start to finish starting from visions, details, all the way up to the museum logo and information boards.

Põhiplaan Floor plan

Mulle meeldib, kui arhitektuur ja sisearhitektuur on keskkonnatundlikud. Nii et valminud maja või ruumi ei ole võimalik samal kujul kusagile mujale viia, muidu jääksid nad üksikuks ja võõraks. Samuti on ekspositsioonis tasakaalus asjalikkus ning mängulisus. Just mängulisuse jaoks sai kujundajat otsides esmalt teatrivõi filmikunstniku peale mõeldud ja Jaagup Roometile selle kujundamist pakutud. Olen selles ekskursiooni jõudnud teha nii ajaloolastele kui lasteaialastele ning usun, et mõlemad nägid ja kuulsid midagi uut. I like it when architecture and interior architecture are sensitive regarding their environment. When you can’t transport a completed building or interior somewhere else in the same form, because they would be isolated and seem strange. The exhibition, too, contains a balance of seriousness and playfulness. It was for the playfulness element that we first considered a theatre or film artist when we were looking for a designer – Jaagup Roomet was offered the job. I’ve led tours for both historians and nursery school children and I believe that they both saw and heard something new.

—— Risto Paju, näituse kuraator / exhibition curator

Tallinna Linnamuuseumi Raidkivimuuseum

TransferWise Eesti büroo Estonian office of TransferWise

112 113

aadress/address— Veerenni 24, Tallinn autorid/authors— Kärt Loopalu, Krista Thomson (Superellips) meeskond/team Heleri Lindeberg, Rose-Marie Keva ehitaja/builder— Kawe Kinnisvara, Nordecon tellija/client— Transferwise Eesti filiaal Ltd graafiline disain/graphic design— Adark valmis/completed— 2016 fotod/photos— Kalle Veesaar

Milline oli TransferWise Eesti kontoriruumide sisearhitektuurse lahenduse lähtepunkt?

Planeerimisel on arvestatud, et kõikjal toimuks midagi ja töötajatel tekiks vajadus korruse lõikes liikuda-suhelda. Olulised funktsoonid on koondatud eri asukohtadesse. Kohviköök on kontori süda, kust käivad läbi kõik selle korruse töötajad. Nii sisenetakse hommikul avarasse kööki, kus saab tere öelda ja suhelda – võimalus, mida noor ja rahvusvaheline kollektiiv vajab ja hindab. Osakondi liidab ka ühine koopia- ja printimisala. Lõunapausiks mõeldud suurem köök asub seitsmendal korrusel, kus kõigil neljal korrusel töötavad inimesed kokku saavad, samuti on seal eraldi suurem ruum tiimilõunate korraldamiseks ja kohvikuosa.

Kuidas tellija tegevusvaldkond teid inspireeris? Krista Thomson ja Kärt Loopalu on mõlemad lõpetanud sisearhitektuuri eriala Eesti Kunstiakadeemias. Koos on nad loonud büroo Superellips. Krista Thomson and Kärt Loopalu are graduates of interior design at the Estonian Academy of Arts. They run together a design office Superellips.

TransferWise on edukas Eesti päritolu start-up-ettevõte, mille kasvamise kiirus on muljetavaldav. Tegemist on rahvusvahelise ettevõttega, kontoris töötab üle 30 eri rahvusest inimese. Kõik on noored ja energilised inimesed, kes vajavad inspireerivat ruumi, et mõttelend ei takerduks ja tööind säiliks. Töötajate päevad arvuti taga on pikad ja selline istumine väsitab. Uues kontoris on loodud palju võimalusi, et vahetada töötegemise kohta ja asendit. On kohad, kuhu saab arvutiga peitu pugeda, et keskenduda töö tegemisele, või väikesed ruumid omaette telefoniga rääkimiseks ja akustiliselt vaikset keskkonda võimaldavad tugitoolid. Toole ja diivaneid, kus saab istuda, pikutada, lamada, kiikuda või lihtsalt jalad üles panna, on palju. Ja kõige lõpuks saab meelt puhata pallimeres või observatooriumis. Korrustelt leiab ka kardina tagant vaikse uinaku tegemise koha. TransferWise’i nõupidamiste ruumid on justkui kummardus eri riikidele: seal on mitmes keeles põnevad väljendid. Siin on nii soojades toonides Hispaania tuba kui ka rahulik punavalge Jaapani ruum. Kõige populaarsem aga on rõõmus „Ükssarviku“ ruum, millel on rahandusmaailmas oma tähendus.

Millised olid suurimad proovikivid?

Säilitada arhitektuurne vorm ja pakkuda samal ajal erinevaid meeleolusid ja võimalusi. Kogu värv ja mitmekesisus on paigutatud kesksesse plokki eraldi ruumidena, kontori üldine miljöö on valgetes ja hallides toonides.

Mis pakkus suurimat rahulolu?

Iga projekt on nagu uue maailma avastamine. Õpid tundma inimesi, kellega läbid ideid vahetades ja suheldes põneva teekonna ning saad jälle targemaks.

TransferWise Eesti bĂźroo

What was the interior architectural point of departure for the offices of TransferWise’s Estonian branch?

In the planning process, our consideration was that something should be happening everywhere and employees would have the need to move around and talk with each other on each storey of the building. We concentrated important functions in different locations. The small “coffee kitchen” is the heart of the office, and all the employees on the storey pass through there. Thus employees enter a spacious kitchen in the morning where they can say hi and communicate – it’s something that a young and international staff needs and appreciates. A common copying and printing area also unites the departments. A larger kitchen meant for lunch breaks is on the seventh floor. Here people working on all four floors can get together; it also has a larger separate room for team lunches and a café section.

114 115

How did you draw inspiration from the customer’s area of activity in the case of this project?

TransferWise is a successful start-up of Estonian origin and it’s growing at an impressive pace. Today it’s very international, with people from 30 different countries working in the Estonian office. They’re all young and energetic and they need a space that will inspire them so that the fresh ideas keep on coming, to buoy their enthusiasm for the work. Employees spend long days at the computer and sitting like that is tiring. So the new office is full of ways to change the place and position for working. There are places where employees can hide away with their computer to focus on just doing the work, or little rooms for private telephone conversations and armchairs that make for a quiet environment. There are many chairs and divans for sitting, lying, resting, swinging or just putting one’s feet up. Finally there’s even a sea of balls and an observatory. There is also a small place behind a curtain for taking a quiet nap. TransferWise’s meeting rooms are like an homage to various countries: the conference rooms are emblazoned with expressions in different languages. There’s a Spanish room in warm colours and a calm red and white Japan room. The most popular is the cheerful Unicorn room, which has its own meaning in the financial world.

What was the biggest challenge?

To preserve the architectural form while offering different moods and possibilities. All the colour and the diversity is concentrated in a central block in the form of separate rooms; while the general office environment uses white and grey tones.

What gave you the most satisfaction?

Each project is like discovering a new world. You get to know people, embark on an exciting journey with them through exchanging ideas and communicating – and you gain wisdom in the process.

Põhiplaan Floor plan

TransferWise Eesti bĂźroo

Mulle meeldib uue kontori kujundamist võrrelda toote- või teenusedisainiga, kus võetakse arvesse kliendi (ehk meie puhul töötaja) vajadused ning tegevused. Meie jaoks on oluline, et inimesed leiaksid iga tegevuse jaoks sobiva koha, ja kuna hea meeleolu on tulemusliku töö alus, siis on mänguliste lisanditega rõhutatud seda, et ennast ei tasuks ka keerulisi ülesandeid lahendades kunagi liiga tõsiselt võtta.

116 117

I like comparing the new office design with product or service design where the needs and activities of the customer (in our case, the employee) are taken into account. It’s important for us for people to find a suitable place for every activity and as a good mood is the basis for productive work, we emphasized the importance of not taking yourself too seriously when solving complicated assignments. —— Triin Hertmann, TransferWise Eesti töötaja / TransferWise Estonia employee

TransferWise Eesti bĂźroo

Twilio Eesti büroo Offices of Twilio Estonia

118 119

aadress/address— Veerenni 24, Tallinn autor/author— Katrin Kaevats kaasautorid/co-authors— Jaan Port, Markus Nimik, Neeme Tiimus, Anna Nikland arhitekt/architect— PIN Arhitektid tellija/client— Twilio Estonia ehitaja/builder— Nordecon valmis/completed— veebruar 2016 fotod/photos— Tõnu Tunnel

Milline oli tellija lähteülesanne bürooruumide loomisel?

Katrin Kaevats on PIN Arhitektide büroo sisearhitekt. Tema eesmärk ja soov on panna iga ruum paremini toimina. Ta on PIN Arhitektide tiimiga koos tegutsenud juba viis aastat ning tänu kogemustele sujub iga uus töö järjest paremini. Igaühel büroo meekonnas on oma roll, millega üksteist täiendatakse. Katrin Kaevats is an interior architect with PIN Arhitektid. Her purpose and desire is to get every interior and space to start functioning more effectively. Along with the PIN Arhitektid team, she has been working for five years and her experience helps every new project go even smoother. Everyone on the office team has their own, mutually complementary role.

See lähtus paljuski Twilio enda identiteedist ning väärtustest: be humble, create experiences, draw the owl, be frugal. Need on mõned näited sellest, kes on Twilio. Erilised lahedad inimesed, kes soovisid mugavat lihtsat kontorit väikeste kiiksudega.

Milline oli interjöörikujunduse lähtepunkt?

PIN Arhitektide projekteeritud büroohoone on pealtnäha sirgjooneline ning ainuvõimalik lahendus tundub algselt vaid pikk sirge koridor. Tegelikult on hoone planeering väga paindlik, sest puuduvad postid ning ruumi saab luua venitatud ristkülikusse ja näiteks trepikodade ümber… ainsaks takistuseks maja poolitav sein. Igas heas ruumis peab tekkima õige tunne. Twilios pidi tekkima selline tunne, nagu sa kõnniksid õues, mööda teed; teerada on käänuline ja teadmatus, mis on järgmise käänu taga, lisab ootusärevust, põnevust. Töökeskkond on tiimipõhine ning tänu käänulisele teele sai kõik meeskonnad paigutada eraldi aladele, mis tekkisid teeraja äärde. Neid eraldavad üksteisest väikesed telefoniputkad ning nõupidamisruumid, teeraja ääres on koht telekatele, kappidele ja tahvlitele.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kiire töö juures on paras ülesanne see, kuidas kogu kontseptsiooni edasi ja lõpule viia; kas n-ö ebastandardse planeeringuga saab kõik tiimid mugavalt istuma paigutada, nii et ruum toimiks. Samuti oli põnev see, kuidas tekitada jäigalt pooleks jagatud hoones voolavuse tunne, et teerada ei katke ja ühendab tervet korrust.

Millega sa lõpptulemuse juures kõige rohkem rahul oled?

Parim on see, kui tellijal on loodud keskkonnas mõnus ja ta on rahul. Kuna meil oli tellija, ehitaja ja mööblitootjaga väga professionaalne koostöö, siis tuligi Twiliole nii lahe büroo.

Twilio Eesti bĂźroo

What were the terms of reference set by the customer for the office design?

It stemmed largely from Twilio’s own identity and values: be humble, create experiences, draw the owl, be frugal. These are a few examples of who Twilio is. A bunch of distinctive, cool people who wanted a comfortable, simple office with a few quirks.

What was the point of departure for the interior design?

120 121

The office building designed by PIN Arhitektid seems rectilinear from the outside, like the only possible solution might be a long, straight hallway. The building’s plan is very flexible, because there are no internal posts and the interior can be formed around a stretched rectangle and the stairwells… the only obstacle is a wall that bisects the building. Every good space has to have the right feeling. Twilio was supposed to give you the feeling that you were walking outside down a winding path or road, not knowing what lies behind the next bend, feeling suspense. A work environment is team-based and thanks to the bendy road, all of the teams could be placed in different areas along the path. They are divided from one another by small telephone booths and meeting rooms. Along the path, there’s a place for TVs, cupboards and writing boards.

What was the biggest challenge?

When work has to be done rapidly, it’s a task and a half to convey and complete the entire concept, whether all of the teams can be seated comfortably in an unorthodox layout so that the space works. It was also fascinating how to create a sense of free flow in a building that is divided into halves so that the trajectory is not interrupted and unites the entire building storey.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

The best thing of all is when the customer feels good and is satisfied in the environment created. Twillo got as cool an office as it did precisely because of our very professional collaboration with the customer, the builder and the furniture designer.

Põhiplaan Floor plan

Kontori sisekujunduses lähtusime põhjamaa mereranna temaatikast: kivid, sõnajalad, vesi ja käänuline tee. Kombineerisime selle kõik omakorda Twilio disainiga. Kontor on poolavatud, andes avardust, kuid samas ka piisavalt privaatsust, mis on ideaalne lahendus väikeste tiimide (koos)tööks. We based our interior design for the office on Nordic seashore themes: stones, ferns, water and a winding path. We combined all of these with Twilio design. The office is semi-open, giving spaciousness but also enough privacy – ideal for (col)labor(ation) between small teams. —— Ann Koljang, Twilio Eesti töötaja / employee of Twilio Estonia

Twilio Eesti büroo

122 123

Twilio Eesti bĂźroo

TÜ Kliinikumi II ehitusjärk Construction of Tartu University Hospital Medical Campus, Phase II

Milline oli kliinikumi sisearhitektuurse lahenduse lähtepunkt?

124 125

aadress/address— L. Puusepa 8, Tartu autorid/authors— Matti Anttila, Agu Külm, Berit Freivald, Maarja Varkki arhitektuur/architecture— Architecture Workshop Finland OY, Conarte tellija/client— Tartu Ülikooli Kliinikum ehitaja/builder— Astlanda, Rand ja Tuulberg valmis/completed— 2015 fotod/photos— Oleg Hartšenko MV portree/MV portrait— Krõõt Tarkmeel portreed/portraits— erakogu

Matti Anttila on õppinud ja töötanud 10 aastat Pariisis. 2003. aastal rajas ta Architecture Workshop Finland OY koos Kyösti Meiniläga. Agu Külm on täiendanud ennast Oulus ning elanud ja töötanud Saksamaal. 2000. aastal kolis ta Soome, kus algas koostöö AW2 arhitektidega. Berit Freivaldil on Glasgow Ülikooli magistrikraad arhitektuuri erialal. Pärast õpinguid asus ta tööle büroosse AW2. Maarja Varkki sai suurte projektide kogemuse Agabus, Endjärv ja Truverk Arhitektide juures ja liitus kliinikumi projektiga Conarte OÜ kaudu. Matti Anttila has studied and worked in Paris for 10 years. In 2003, he and Kyösti Meinilä established the Architecture Workshop Finland OY. Agu Külm has studied in Oulu and has lived and worked in Germany. He moved to Finland in 2000, where collaboration with the architects of AW2 began. Berit Freivald has a master’s degree from the University of Glasgow in the field of architecture. She started working with AW2 after graduation. Maarja Varkki has gained experience with large projects working for Agabus, Endjärv and Truverk Architects and joined the University Hospital project through Conarte OÜ.

Märksõnad olid funktsionaalsus, selgus ja hubasus. Kellelegi ei meeldi haige olla, eriti haiglas olla. Patsiendid paranevad paremini kodus, nii et üritasime luua sooja interjööri. Kuna haiglas kehtivad materjalidele kõrgendatud nõuded, ei saanud palatitesse tuua pehmust kangaga – kasutasime siis selle lisamiseks puitu. Ja sedagi sai teha ainult tooni ja mustriga – materjaliks on siiski vastupidav ja kergesti puhastatav laminaat. Funktsionaalsus ja selgus käisid lähtepunktis kokku: liikumisteedel on põrandamaterjalis lineaarse joonena värvierisus, juhatades ka vaegnägijat piki koridore. Värv juhatab edasi ka korruste vahel: palatikorrused, mis muidu peaaegu äravahetamiseni korduvad, on eri värvi viimistlusega.

Milline on sisekujunduse eesmärk meditsiinilistes ruumides? Milliste eritingimustega pidite arvestama?

Kahtlemata oli eritingimuseks bakterite eluks ebasobivate tingimuste loomine. Seetõttu sai põrandamaterjaliks valitud PVC, mille pinnaviimistluses on kasutatud hõbedaioone – sellises keskkonnas bakter elutseda ei saa. Irooniliselt oli valitud materjali mustriks just rakutuumikute kogumid, mis meenutavad baktereid. Nii valisime ka arstide tööruumide vaipkattele bakterimotiivi. Meditsiinilistes ruumides lisasime võimalusel alati värvi – muu tehnilise kõrval peaks see protseduuril viibivat patsienti natukenegi rõõmustama. Siingi tuli kõrvale värvi suunav roll (näiteks 0-korruse kiirituskanjonites on neist igaüks erinevalt tähistatud), sest meditsiiniliselt on oluline, et patsient jõuaks alati ühte ja samasse kiiritusruumi. Eritingimuste mõttes pidime veel põhjalikult tegelema kasutusmugavusega liikumispuudega patsiendi korral – kliinikumi teise etapi kõikide palatite vannitoad vastavad invanõuetele! Nii ei ole enam tava- ja invapalateid – palatid on kõigile ühesugused.

Millised olid suurimad proovikivid?

Ühildada sama katuse alla 11 spetsiifilist osakonda nii, et haigla funktsionaalsus ja logistika ei kannataks. Radioteraapia paigutamine kanjonitesse ja integreerimine hoonesse sellisel kujul, mis oleks patsiendile mugavalt ligipääsetav ja personalile kasutamise mõttes tõhus. Olemasolevate korpuste ühendamine klaasgaleriiga, et tagada võimalikult optimaalne logistika keerulises haiglakompleksis. Ja maht! Üritasime leida ühiseid nimetajaid kõigis erineva spetsiifikaga osakondades nii, et tekiks ühtne süsteem materjalis, sisustuses ja erimööblis. Näiteks on kliinikumi hoones kogu kontoriruumide sisustus valminud eritööna.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Sujuv koostöö tellijaga ja pidev lähteandmete täpsustamine, mille tulemusel valmis nüüdisaegsetele meditsiinitehnoloogia nõudmistele vastav arhitektuurselt huvitav ja esteetiline objekt. Rahuldust pakkus ka see, et loodud süsteem toimis: ehituse järelvalve juhtis tähelepanu projekti liigsele keerukusele: milleks 15 tüüpi eri sorti lagesid!!? Kuid iga materjal sai oma kohale ning vastas seatud tingimustele. Ja nii oli kõikides aspektides: põrandamaterjale oli lausa 29 sorti, jällegi igaüks omal kohal. Ka protsess ise pakkus rahuldust. See kestis ju aastaid, aga kogu aeg oli tunda tellija usaldust ja meeskonna head koostööd, eriosade projekteerijate ja ehitajani välja.

TÜ Kliinikumi II ehitusjärk

What was the point of departure for the interior architecture for the hospital?

The keywords are functionality, clarity and cosiness. No one wants to be ill, especially not in hospital. Patients heal and recover better at home, so we tried to create a warm interior. As there are high sanitary requirements for materials in a hospital, we couldn’t use fabric to create soft qualities – we used wood. And we could do so only with tone and pattern – the material is ultimately a durable and easily cleaned laminate. Functionality and clarity went hand in hand in our basic approach. The movement trajectories are marked by distinct colours in the form of a line, so that people with limited eyesight can also find their way down the corridor. The colour also helps distinguish between storeys: the storeys where the patient rooms are located are otherwise nearly totally identical, but have different-colour finishing.

126 127

What is the objective of the interior design in medical areas? What special conditions did you have to consider?

One special condition was undoubtedly the question of how to make it a hostile environment for growth of bacteria. For that reason, PVC was chosen as the floor material. The surface contains silver ions, so bacteria cannot survive on it. Ironically, the pattern of this material is clusters of cell nuclei, which do look a bit like bacteria. So we chose a bacterium motif for the carpeting in the doctors’ offices as well. In the medical areas, we always added colour where possible – this should help, even a little bit, to lift the spirits of patients undergoing procedures. Here, too, colour had a role in orientation (each of the radiation canyons of the basement is colour-coded differently) because it is important medically speaking that patients always end up in the same radiotherapy room. In the sense of special conditions, we had to thoroughly deal with the ease of use for patients with physical disabilities – the bathrooms of all of the patient rooms in phase 2 of the hospital meet handicapped access requirements. Thus there are no more ordinary and handicapped patient rooms – they are all alike.

What was the biggest challenge?

To include 11 specific departments under the same roof so that the hospital’s functionality and logistics do not suffer. Housing radiotherapy in the canyons and integrating them with the building in a form that would be easily accessible for patients and efficient for personnel to use. Connecting existing wings using a glass walkway to ensure the optimum logistics in a labyrinthine hospital complex. And the size! We tried to find common denominators for all of the departments with different specifics so that there would be a common system in material, furnishings and custom furniture. For example, all of the furnishings in all of the offices were custom-designed.

What gave you the most satisfaction?

Smooth cooperation with the customer and constant refinement of the source data resulted in an architecturally interesting, aesthetic complex that fully meets contemporary requirements of medical technology. Satisfaction also comes from the fact that the system works: construction supervision drew attention to the excessive complexity of the project: why 15 different types of ceilings? But every material got its place and met the set conditions. And it was like that for all aspects: there were 29 varieties of floor materials, again each one in its own place. The process itself offered satisfaction. It lasted years, but I sensed that the customer trusted us and there was good cooperation with everyone, all the way down to the designers of utility systems and the builder.

The university hospital is engaged in the treatment of patients who are often seriously or severely ill. Thus the building has been designed in an inside-out way, and it’s more important here than anywhere else that form follow function. With a physical environment that supports medical care and is pleasant for patients and hospital staff alike, many things go smoother. We’re all glad that such a good environment has been created through the collaborative efforts of many people and with support from European Union structural funds. —— Toomas Kivastik, meditsiinidoktor / M.D., Ph.D.

TÜ Kliinikumi II ehitusjärk

Kliinikumi igapäevatööks on inimeste ravimine, kellest paljud on haiged raskelt või väga raskelt. Seetõttu on seda maja algusest peale loodud n-ö seestpoolt väljapoole ja see, et vorm järgiks funktsiooni, on siin olulisem kui kuskil mujal. Kui füüsiline keskkond ravitegevust igati toetab ning on seejuures võimalikult meeldiv nii patsientide kui ka haigla töötajate jaoks, õnnestuvad asjad palju paremini. Meil kõigil on hea meel, et väga paljude inimeste koostöös ja Euroopa Liidu struktuurifondide toel on loodud selline hea keskkond.

128 129

I korruse plaan Ground floor plan

TÜ Kliinikumi II ehitusjärk

TÜ Loodusmuuseum University of Tartu Natural History Museum

130 131

aadress/address— Vanemuise 46, Tartu autorid/authors— Jelena Altmäe, Kadri Kaldam, Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Lea Laidra, Liis Lindvere, Indrek Mikk, Jaanus Männik, Raili Paling tellija/client— Tartu Ülikool projektijuht/project manager— Reet Mägi peakuraatorid/head curators— Kaie Kotov, Riste Keskpaik ehitaja/builder— Tartu Ehitus graafiline disain ja ekspo-erilahendused/ graphic design and custom expo solutions— Motor / Produktsioonigrupp sisustus/furnishings— Mipla valmis/completed— 2016 fotod/photos— Kaido Haagen

Milline oli ekspositsiooni loomise sisearhitektuurne lähtepunkt?

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi püsinäituse kujundus oli 50 aastat püsinud suhteliselt muutumatuna. Uue püsinäituse lähtepunktiks oli väärtusliku sisu eksponeerimine tänapäevasel moel, näitusepinna suurendamine ning muuseumikogude selgem koondamine temaatiliselt. Ruumilise ülesehituse kandev idee oli viia loomad ja linnud tagasi metsa. Seda mõtet väljendab kunstlik kõrgetest vitriinidest koosnev tehismets. Püsinäitus jaguneb kolmeks alateemaks: „Elu aja lugu” ehk geoloogia saal, „Elurikkus” ehk zooloogia saal koos botaanika ja mükoloogiaga ning „Elumustrid” ehk looduslikud kooslused, liikide levik, omavahelised suhted ning elusloodus. Kunstlik mets on loodud mõlemasse zooloogia saali, kus saab jalutuskäigu teha nii alumisel tasandil ehk loomatopiste keskel kui ka uuel antresooltasapinnal justkui linnulennult. Geoloogia ekspositsioon on viidud koobaste-käikude-šahtide labürintlikku ning müstilisse maailma, kus on samuti võimalik liigelda kahel tasandil. Fuajee kujunduse kontseptsioon põhineb Balti klindil. Paekivi kihiline vonklemine võimaldab tekitada riiuleid muuseumipoe vajadusteks. Samas on orgaanilises võtmes lahendatud ka istepind külastajatele. Klindimotiivi on kasutatud veel leti taga oleval liftiseinal paiknevate eenduvate ja uputatud valgustite näol.

Kuidas teid mõjutasid etteantud kogud ning ekspositsiooni teemad?

Muuseum soovis varasemast enam avada kogusid külastajale, nii et näidatavate esemete rohkus tingis ruumi liigendamise täiendava õhulise antresoolkorrusega. Vormikeele osa dikteerisid suures osas muuseumi olemasolevad ajaloolised saalid. „Elurikkuse” ja „Elumustrite” saali tehismetsa mulje on tekitatud eri suurustes kandiliste vitriinidega, mille proportsiooni aluseks on laekasseti mõõdud. Iga tehismetsa puu on paigutatud nii, et see kõrgub laekassettide sisse – nii muutuvad laekassetid tinglikeks puuvõradeks. Puuvõrade ideed toetab lae värvitoon. Metsa ideed kajastab ka muu värvivalik, nt vitriinide värvid on õrnalt eri tooni rohelised. Geoloogia saali koobaste-kaevanduste teema seos ekspositsiooniga viib külastaja lähemale kivimite loomulikele leiukohtadele.

Millised olid suurimad proovikivid?

Väga suure eksponaatide arvuga muuseumis on keerukaid situatsioone palju. Üks neist oli väga kõrgete vitriinide konstruktsiooni kavandamine ning võimaluste loomine vitriinide teenindamiseks, samas tuli kontseptsiooni säilitades pidada siiski silmas eesmärgipärasust, et kõik eksponaadid oleks esile tõstetud. Ühtse näituse loomisel tegid koostööd paljud kuraatorid ja loomeprotsess kulges väga paljude muutujate koosmõjus.

Mis kõige enam rahulolu pakkus?

Ulmeliste mõtete teostumine hoolimata kõigist protsessi pidurdanud takistustest. Põnev oli koostöö teaduritega, kellega sukeldusime loodusteaduste sügavustesse, et mõista nende eesmärke.

TÃ&#x153; Loodusmuuseum

What was the interior architectural point of departure for creating this exhibition?

132 133

The design of the permanent exhibition at the University of Tartu Natural History Museum had remained relatively unchanged for 50 years. The point of departure for the new permanent exhibition was to exhibit the valuable content in a contemporary manner, increasing the exhibition space and organizing the museum’s collections in a clearer thematic manner. The main idea behind the structure was to take the animals back to the woods. That’s the concept expressed by the artificial forest made up of high display cases. The permanent exhibition is divided into three subcategories: History of Life – the geology hall; Diversity of Life – the zoology hall along with botany and mycology; and Patterns of Life – natural communities, species range, relationships in the animal world, and flora and fauna. The artificial forest fills both zoology halls, where one can take a walk among stuffed animals as well as on a new mezzanine level for a bird’s eye view. The geology exhibition has been moved into a labyrinth of caves, passageways and shafts and into a mysterious world where visitors can also access two levels. The concept of the lobby’s design is based on the Baltic klint, or limestone escarpment. The undulating structure of limestone layers makes it possible to use the rock as shelves for the gift shop. Seating for visitors has also been designed in an organic style. The klint motif was also used for the projecting and recessed lights on the elevator bank behind the counter.

How did the museum collections and exhibition topics influence you?

The museum wanted to make its collections more accessible to visitors, and because there were so many exhibit items, it was decided to add an additional spacious mezzanine level to subdivide the space. The museum’s existing historical halls largely dictated the style of the forms used. The impression left by the artificial forest in the Diversity of Life and Patterns of Life halls was created by square display cases of different sizes, with the proportions determined by the size of the sunken panels in the coffered ceiling. Each tree in the forest is placed so that it “grows” right into the ceiling – the sunken panels are like the forest canopy. The idea of the forest canopy is also supported by the ceiling’s colour tone. The forest concept is also reflected by the selection of other colours, e.g. the colours of the display cases are a delicate green. The way the topic of caves and mines in the Geology hall is tied to the exhibition brings the visitor a bit closer to the mineral sources as they exist in nature.

What was the biggest challenge?

Complicated situations are many in a museum with a large number of exhibits. For example, one of them is how to design the structure of very high display cases to make it possible to service the cases. We also had to make sure the purpose of the exhibition was served – all exhibits had to stand out – while preserving the concept. Many curators worked together to create a unified exhibition and the creative process involved a combination of very many variables.

What gave you the most satisfaction?

Being able to execute fanciful ideas in spite of all the obstacles in the way of the process. It was exciting to work with researchers and scientists and plumb the depths of science to understand what they were seeking.

TÜ Loodusmuuseum

Mõnusalt vanaaegne muuseum! Lapsed tahavad su pooleks tirida, sest nii kiire on edasi-tagasi joosta vaalaluukere juurest putukate tuppa ja tagasi. Huvitav on uurida kaelkirjaku õmblusi ja õudset rotikuningat! A pleasantly old-fashioned museum! The kids want to tear you in half because they’re in such a hurry running back and forth from the whale skeleton to the insect room over and over again. It’s fascinating to study the giraffe seams and the terrible rat king!

——Jana Lass, püsiklient / regular museum-goer

134 135

PÃµhiplaan Floor plan

TÃ&#x153; Loodusmuuseum

Ujuv saun

Floating sauna

136 137

aadress/address— Türi, Järvamaa autorid/authors— Tomomi Hayashi valmis/completed— suvi 2013 fotod/photos— Jakob Meier

Tomomi Hayashi on Jaapanist pärit arhitekt ja partner büroos HGA (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur). Ta on lõpetanud Yokohama National University Jaapanis ja Virginia Techi USAs. Hayashi on töötanud büroos Rafael Viñoly Architects New Yorgis ning teinud koostööd büroodega Head Arhitektid ja AB Kosmos Eestis. 2012. aastast töötab ta Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri ja keskkonna teaduskonnas arhitektuuri instituudi juhatajana. Tomomi Hayashi, originally from Japan, is an architect and a partner at the architectural practice HGA (Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur). He is a graduate of Yokohama National University in Japan and Virginia Tech in the US. Hayashi has worked for Rafael Viñoly Architects in New York and collaborated with the Estonian practices of Head Arhitektid and AB Kosmos. Since 2012, he has served as a head of the Institute of Architecture in the Faculty of Architecture and Environmental Engineering at the TTK University of Applied Sciences, Tallinn.

Milline oli ujuva sauna loomise arhitektuurne lähtepunkt?

See oli kohe isuäratav ülesanne. Koht on ilus ja mu hea sõber ehk tellija oli väga huvitatud hea tulemuse saamisest. Korraldasime büroos kolleegide vahel ideede otsimiseks konkursi, kus minu lähtepunktiks oli selge vormiga ümbruskonnale vastanduda ning täita vajaminevad funktsioonid väheste kujunduslike liigutustega. Tellija valis välja just minu ettepaneku ja ma hakkasin oma kontseptsiooniga edasi töötama. Kui asukoht pole kindlalt fikseeritud, siis on projekteerimine paras dilemma, sest me arvestame alati koha konteksti. Aga arvan ikkagi, et ilma seal kohas sündinud tellijata poleks seda projekti tekkinud. Ühesõnaga, see lahendus ei ole otseselt lähtunud Türi omapärast, vaid on seotud sellega, mida see paik mu sõbrale on andnud. Mina lähtusin tema pere profiilist, tema iseloomust ja oma kogemusest, mis on tema maakohast saadud.

Millised olid suurimad proovikivid?

Kogu kompleksi aluseks on pontoonid, mille tellija kunagi sadama ehitusest sai ja mis olid maal juba väga kaua oma aega oodanud. Ehitise kolmemõõtmeline gabariit oli väga piiratud, kuid õnneks on tellija insenertehnilise arvutamise ja ehitamisega nii palju kursis, et ma ei pidanud selle pärast muretsema, kas arvud ikka kokku klapivad. Samas mõjus selline piirang hästi, mis puudutab mõistlikuma vormi kasutamist.

Millega sa lõpptulemuse juures kõige rohkem rahul oled? Oleme kogu tulemusega väga rahul. Eriti miljööga, mida puit annab, ning sellega, mis koguses seda on ehitises kasutatud. See on super!

Kuivõrd on lahendus seotud just selle asukohaga Türil? Kas see võiks teistesse kohtadesse ka ujuda?

Praegune asukoht on selle sauna jaoks parim, aga seda võiks ka mujal peatada, kui tahaks.

Ujuv saun

What is the architectural point of departure for creating this floating sauna?

138 139

It was a super assignment. The location is beautiful and my good friend – the client – was very interested in getting a good result. We held a small competition within our office. My point of departure was to create clear contrast with the surroundings and fulfil the necessary functions with minimal amount of design. The client chose my proposal and I started developing the concept further. If a rural location is not fixed, the design process faces dilemma, because we always consider the context of a place. But I thought that this project would not have happened if the client was not born here. Basically, the solution didn’t directly stem from the specifics of the town of Türi, but it’s related to what this place has given my friend. I proceeded from his family's profile, his personality and the place as I myself have experienced it.

What was the biggest challenge?

The basis of the entire complex is the pontoons that the client got from a harbour construction a long ago and had been waiting for their time. There were strict limitations on the volume of the building, but fortunately the client knew well about structual calculations and construction that I didn’t have to worry about whether the design would work out. The limitation also had a beneficial effect when it came to using an economical form.

What is the thing you’re most satisfied with in the end result?

We’re satisfied with the entire outcome. Especially the atmosphere conferred by the wood and the amount of timber that was used for the building. It’s terrific!

To what extent is the solution related to the location of Türi in particular? Could it also be “floated" to other places?

The current place is the ideal one for this sauna, but it could make stops in other places, if desired.

Plaan, lõige, vaade Plan, section, elevation

Tegemist on Eesti mõistes erakordse objektiga, mis on ühtepidi arhitektuurne väikevorm ja samas ujuvobjekt. Meie ühiskonnas võiks selliste vahepealsete väikevormide kasutamine olla levinum ja lihtsam. Praegu on see väga tundmatu maa ka ametkondade jaoks. Tulemus on väga nauditav ning paljud on sellest olenemata päeva- või aastaajast imelisi elamusi saanud. It’s an extraordinary object in the Estonian sense, which is at once an architectural small form and also a floating object. The use of such intermediate small forms should be more common and simpler in our society. It’s currently very much uncharted territory for our government departments, too. The outcome is very enjoyable and many have had amazing experiences here regardless of the time of day or year.

—— tellija / customer

Ujuv saun

Tudengipreemia Student award

„Coworkshop” COWORKSHOP on paindlik loomingulise töökeskkonnaga coworking-töökoda, koostegemise ruum ning laboratoorium, kus saab katsetada ja teostada uusi ideid. Julge ruumiline lahendus ja kerge ligipääs töökodadele soodustavad koostööd inseneride, arhitektide, kunstnike, graafiliste disainerite ja tootedisainerite vahel ning võimaldavad loomingulise protsessi etappide sujuvat töövoogu, alates visandist, arvutimudeli ja füüsilise prototüübi ehitamisest kuni selle pildistamiseni välja.

140 141

COWORKSHOP is a flexible co-working workshop with a creative work environment, a shared activity space and a laboratory where new ideas can be tested and executed. The bold spatial solution and easy access to workshops promote cooperation between engineers, architects, artists, graphic designers and product designers and allow a smooth workflow between stages in the creative process – from sketch, computer model and construction of physical prototype to photographing the prototype.

Anni Leo, Kati Shipilenko ja Inna Fleišer on EKA sisearhitektuuri osakonna tudengid, kes on tegelenud nii stsenograafia, tootedisaini kui ka hiina keelega ning sattusid juhuslikult ühte meeskonda. Loomingulise koostöö ilu ja valu ning disainiprotsessi mõtestamine muutus igapäevaülesandest projekti kontseptsiooniks. Anni Leo, Kati Shipilenko and Inna Fleišer are Estonian Academy of Arts Department of Interior Architecture students who have dealt with playwriting, product design and Chinese language and found themselves working on the same team by chance. The beauty and agony of creative collaboration and analyzing the design process went from being an everyday task to the project concept.

Loovala õppetööd iseloomustab otsimine, katsetamine, õnnestumine ja ebaõnnestumine. Tihti on raske vahet teha, kas „õige" valik oli juhuslik või teadlik tegevus. Tiim oli kogu õppetöö vältel juhendajatest alati sammuke või kaks ees. Meie nägemuses veatu töö algusest peale – igas etapis tehti teadlikke valikuid, mis näitab selge ühtse visiooni olemasolu. Tähelepanuväärne on fakt, et grupp ei ole varem tiimina koos töötanud. Kergelt, krambivabalt ja mänguliselt said lahendatud kõik ülesande osad: teemavalik, lahendus ja esitlus. Lõpptulemus ületab kõrge kaarega tudengitele seatud lati. Study in the creative area is characterized by seeking, testing, succeeding and failing. It’s often hard to tell the difference whether the “right” choice was random or a deliberate action. During the studies, the team was always a step or two ahead of the supervisors. We envisioned flawless work right from the beginning – conscious choices were made in each stage, showing the existence of a clear common vision. What’s noteworthy is the fact that the group never worked as a team before. All parts of the assignment were solved in an easy, relaxed and playful manner: selection of theme, solution and presentation. The end result arcs somewhere high above the bar set for students.

—— juhendajad / supervisors Tarmo Piirmets and Urmas Pastarus

Coworkshop

Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiate saajad / Recipients of the Estonian Association of Interior Architects annual awards Kuke külalistemaja / Kuke Guesthouse Mari Põld, Pille Lausmäe, Liisa Põime Tartu Ülikooli Loodusmuuseum / University of Tartu Natural History Museum Raili Paling, Liis Lindvere, Kadri Kaldam, Jelena Altmäe, Lea Laidra, Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Indrek Mikk, Jaanus Männik Lenne büroo / Offices of Lenne Jan Skolimowski, Maie Raud Restoran Tuljak / Tuljak Restaurant Tarmo Piirmets

Eesti Sisearhitektide Liidu juhatuse ja Eesti Kunstiakadeemia sisearhitektuuri osakonna koostööl väljaantava tudengipreemia saajad / Recipients of the student prize awarded in cooperation between the board of the Estonian Association of Interior Architects and the Estonian Academy of Arts Department of Interior Architecture Anni Leo, Jekaterina Shipilenko, Inna Fleišer juhendajad / supervisors Tarmo Piirmets, Urmas Pastarus

Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemiate nominendid / Nominees for the Estonian Association of Interior Architects annual awards Abilaud „Readers” / Sidetable “Readers” Aap Piho Akustiline valgusti „Riba” / Acoustic lamp “Riba” Margus Triibmann, Kard Männil Arhitektipukid / Architect’s drawing boards Aap Piho

Hektor Design Hostel / Hektor Design Hostel Jan Skolimowski Kaubanduskeskuse Kvartal üldalad Public areas of the Kvartal shopping centre Kadri Tamme, Liis Mägi

Eesti Kaevandusmuuseum / Estonian Mining Museum Margit Argus, Margit Aule

KODA Ülar Mark, Taavi Jakobson, Hannes Tamjärv, Kalev Ramjalg, Marek Strandberg, Kariina Kristiina Kaufmann, Kadri Tonto, Hannes Praks

Eesti Suursaatkond Londonis / Embassy of the Republic of Estonia in London Margit Argus, Margit Aule, Kaur Käärma

Lühtrid „Kaseurvad” / Chandeliers “Birch Catkins” Margus Triibmann, Kard Männil

Eesti Tervishoiu Muuseum / Estonian Health Care Museum Jelena Altmäe, Kadri Kaldam, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Jaanus Männik, Lea Laidra, Liis Lindvere, Raili Paling

Metsakõlakojad RUUP / RUUP wooden megaphones Birgit Õigus

„Ekspeditsioon Wunderlich” / “Expedition Wunderlich” Katrin Talvik, Merilin Tee, Sabine Suuster, Martin Saar, Karl Taul, Alden Jõgisuu, Tõnu Lensment, Aadam Kaarma, Carl-Dag Lige, Hannes Praks EXPO 2015 Eesti paviljon / Estonian Pavilion at Expo 2015 Kadri Tamme, Liis Mägi Fotoinstallatsioon „Seeking Souls” / Photographic installation “Seeking Souls” Loreida Hein

Playtechi büroo / Offices of Playtech Jan Skolimowski Püsiekspositsioon „Konfliktid ja kohandumised” / Permanent exhibition “Conflicts and adaptations” Raul Kalvo, Helen Oja, Tõnis Saadoja Restoran Korsten, armastus ja hea toit / Korsten, armastus ja hea toit Restaurant Hanna Karits, Annes Arro Ruumiinstallatsioon „Ilmutis” / Spatial installation “Apparition” Ann Mirjam Vaikla, Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla, Ingel Vaikla, Mikk Meelak

Tallinna Linnamuuseumi Raidkivimuuseum / Carved Stone Museum Maarja Varkki, Helle-Triin Hansumäe, Jaagup Roomet TransferWise Eesti büroo / Estonian office of TransferWise Kärt Loopalu, Krista Thomson Twilio Eesti büroo / Offices of Twilio Estonia Katrin Kaevats TÜ Kliinikumi II ehitusjärk /Construction of Tartu University Hospital Medical Campus, Phase II Matti Anttila, Agu Külm, Berit Freivald, Maarja Varkki Ujuv saun / Floating sauna Tomomi Hayashi

Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiate saajad / Recipients of the Cultural Endowment of Estonia architecture annual awards in architecture * Peapreemia: Tartu Pauluse kiriku restaureerimine / Grand prize: Restoration of St. Paul’s Church (Pauluse kirik) in Tartu Merja Nieminen, Kari Järvinen, Markku Norsi * Tegevuspreemia: järjepidev ühiskondlik töö Kalamaja avaliku ruumi inimsõbraliku arengu nimel / Activity award: Consistent work on the community level to support the people-friendly development of public space in the Kalamaja neighbourhood Juho Kalberg, Teele Pehk, Toomas Paaver

Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiate nominendid / Nominees for the Cultural Endowment of Estonia annual awards in architecture * Arhitektuurikool / Architecture School MTÜ Ruumiharidus

* Puitelamu Nõmmel / Wooden home in Nõmme Martin Aunin

* Bay Golf Club Pärnus / Bay Golf Club in Pärnu Jürgen Lepper, Anto Savi, Margus Soonets, Janar Toomesso

* Sille Pihlaku ja Siim Tuksami arhitektuurialane tegevus / Architectural activity of Sille Pihlak and Siim Tuksam

* Ehitamata. Visioonid uuest ühiskonnast 1986-1994 / Unbuilt. Visions for a New Society 1986-1994 Ingrid Ruudi, Karli Luik, Margus Tamm Eesti Kaevandusmuuseum / Estonian Mining Museum Margit Argus, Margit Aule Eesti Tervishoiu Muuseum / Estonian Health Care Museum Jelena Altmäe, Kadri Kaldam, Andrus Kõresaar, Indrek Mikk, Jaanus Männik, Lea Laidra, Liis Lindvere, Raili Paling

* Targa Maja kompetentsikeskus Rakveres / Smart House Competence Centre in Rakvere Oliver Alver, Andres Alver, Indrek Rünkla, Tarmo Laht, Ott Alver, Sven Koppel, Ulla Mets Tartu Ülikooli Loodusmuuseum / University of Tartu Natural History Museum Jelena Altmäe, Kadri Kaldam, Raivo Kotov, Andrus Kõresaar, Lea Laidra, Liis Lindvere, Indrek Mikk, Jaanus Männik, Raili Paling

* Korterelamu Niine 6a Tallinnas / Apartment building at Niine 6a, Tallinn Juhan Rohtla, Joel Kopli, Koit Ojaliiv * Korterhotell Konrad Tartus / Aparthotel Konrad in Tartu Tiit Sild, Martin McLean, Keiti Kaasik * Kajastatud raamatus „Eesti Arhitektuur 2016” / Presented in the book “Estonian Architecture 2016”

Rekonstrueerimine ja ajaloolise interjööri renoveerimine: Eesti Vabariigi Suursaatkond Londonis / Reconstruction and renovation of a historical interior: Embassy of the Republic of Estonia in London Margit Argus, Margit Aule, Kaur Käärma, Pelle-Sten Viiburg Sisearhitektuur: Lenne büroo ja Hektor Design Hostel / Interior Design: Offices of Lenne and Hektor Design Hostel Jan Skolimowski Arendaja preemia: Restoran Tuljak / Developer prize: Tuljak Restaurant Martti Siiman (Oko restoranid)

TĂ¤nud meie toetajatele

Pehme jõud Softrend suunab oma pehme jõu nüüd ka töökeskkonna loomisesse. Meie valikus on uued tooteseeriad diivanitest, tugitoolidest, tumbadest ja sirmidest.

Pent Talveti disainitud heli summutavate omadustega diivaniseeria August on loodud spetsiaalselt avatud planeeringuga töökeskkonda. Mitmes eri laiuses ja kõrguses variatsioonid võimaldavad moodustada saarekesi, kus pidada minikoosolekuid, süveneda korraks kirjatöösse või teha vajalik telefonikõne. Kvaliteetsed materjalid ja oskuslik käsitöö teevad Augustist mööbli, mis teenib Sinu bürood pikki aastaid.

softrend.ee facebook.com/Softrend

LISAINFO: HEKTOR.EE

ESINDUSSALONG TALLINNAS Pärnu mnt. 139C, Standardi maja TARTUS Sõbra 54

KAUPLUSED TALLINNAS Järve Keskus TARTUS Sisustus E-Kaubamaja

AKUSTILISED SIIRDSEINAD

ERITELLIMUSMÖÖBEL KLAASVAHESEINAD Hektolan OÜ, Lõuna tee 10 Järveküla, Rae vald info@hektolan.ee, tel 6644722

Ajatu vormikeel Tõeline disainiobjekt Uus lülitite põlvkond Berker GENERATION R.

www.berker.de maaletooja: Silmani Elekter AS www.silman.ee

BERKER R.1 / R.3 / SERIE R.CLASSIC

Ruumipilt 2016 toob lugejani Eesti Sisearhitektide Liidu ja Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali sisearhitektuuriga seotud aastapreemiate nominendid ja võitjad, andes hea ülevaate möödunud kahel aastal Eesti sisearhitektuuris ja disainis valitsenud trendidest, seda nii tegijate kui tellijate-kasutajate vaatevinklist. Ruumipilt 2016 presents the nominees and winners of annual awards handed out by two institutions: the Estonian Association of Interior Architects and the architecture arm of the Cultural Endowment of Estonia (projects related to interior architecture), giving a good overview of trends in Estonian interior architecture and design in the last two years from the perspective of the authors, customers and users.