7 minute read
Imelistesse väikesadamatesse võib jõuda nii maalt kui ka veest
Paadiga veele mineku kohti on Eesti rannikul ja saartel tuhandeid. Üksnes kalurite poolt kala maale toomise kohtadena kirja pandud lautrikohti, randumiskohti, paadisildu ja väikesadamaid on üle 900. Sadamaehitisega ehk siis paadisilla, kai või muu ehitisega väikesadamaid on loendatud üle 300. Neid võib avastada nii veesõidukiga kui ka maad mööda liikudes. Saarte sadamatesse jõudmiseks peab muidugi mingi etapi ka vees läbima.
Haapsalu jahisadam Muhu väina regati ajal. Muhu väina regatt toob palju elevust väikesadamatesse. Foto: Meisi Volt
Advertisement
Eesti sadamaregistris on 190 sadamat.
Eesti Transpordiamet peab sadamaregistrit, kus on registreeritud kõik Eesti sadamad ja nendega seotud dokumendid. Sadamaregistri eesmärk on arvestuse pidamine sadamate üle, et tagada seadustest ja õigusaktidest kinnipidamine, veeliikluse ohutus ja turvalisus, keskkonnakaitse korraldus ja pakkuda riikliku järelevalve teostamiseks vajalikke andmeid.
Sadamaregister pakub väärt infot ka avalikkusele, kuna meresõitja saab sadamaregistri kaudu informatsiooni sadamate ja nende pakutavate teenuste kohta ja saab niimoodi paremini planeerida oma teekonda.
Sadamaregistrisse kantakse vastavalt sadama ülesannetele kolme liiki sadamaid:
• sadamad, kus sadamateenuseid osutatakse sõltumata veesõiduki suurusest; • väikesadamad, kus sadamateenuseid osutatakse vaid alla 24-meetrise kogupikkusega veesõidukitele; • väikesadamad, kus ei osutata tasulisi sadamateenuseid.
Paljud Eesti väikesadamad on saanud viimaste aastate jooksul täiesti uue näo ja tõusnud igati euroopalikule tasemele. Tegutseb ka mittetulundusühing Eesti Väikesadamate Arenduskeskus, mille asutasid 2011. aastal Eesti sadamapidajaid ja merematkajaid esindavad organisatsioonid.
Arenduskeskus aitab kaasa Eesti hobimeresõidu sadamate võrgustiku välja ehitamisele, edendab sadamate vahelist koostööd ning tutvustab Eestit hobimeresõidu sihtkohana nii välis- kui ka kodumaiste harrastusmeresõitjate hulgas.
Sadamad
Dirhami, Haapsalu, Heltermaa, Kaberneeme, Kihnu, Kuivastu, Kuressaare, Kärdla, Lohusalu, Mõntu, Narva-Jõesuu, Orjaku, Prangli, Purtse, Pärnu, Roomassaare, Ruhnu, Sõru, Tallinn, Toila, Veere, Vergi, Viinistu.
Septembris 2008 tuli Tehumardi–Salme jalgrattatee kaablitrassi kaevetöödel päevavalgele inimluustike jäänuseid, mõõkade katkeid, neete, mängunuppe, täringuid ja muud. Arheoloogiliste päästekaevamiste käigus selgus, et leiud pärinevad teetöödega osaliselt lõhutud laevmatusest (Salme I).
Näitus „Viikingid enne viikingeid”:
Salme laevmatused – leiud, mis muutsid ajalugu
Kuu aega hiljem satuti 50 meetrit eemal, Salme koolimaja juures trassitööde käigus veel teiselegi laevale (Salme II). Salme teise laeva näol on tegemist tõenäoliselt Läänemere vanima teadaoleva purjelaevaga, mis pärineb umbes aastaist 700–750. Just purje kasutuselevõtt oli üks olulisi eeldusi pikemateks ülemere rüüsteretkedeks.
Kes olid need viikingid enne viikingeid?
Kokkuleppeliselt peetakse viikingiaja alguseks aastat 793, mil Norra viikingid rüüstasid Inglismaal Lindisfarne’i kloostrit. Salme laevmatused on otseseks tõestuseks, et skandinaavia meresõdalased tegid relvastatud retki Läänemere idarannikule juba enne 8. sajandi lõppu. Tegemist on ainsa viikingiretkega või kunagise diplomaatilise missiooniga, millest on säilinud kindlad arheoloogilised jäljed.
Laevadesse oli maetud 41 (7+34) valdavalt Rootsist Mälari piirkonnast pärinevat viikingit, kelle kallid hauapanused viitavad nende kõrgele ühiskondlikule staatusele. Tegu on lahingus hukkunud sõdalaste ühishauaga, mis teeb Salme leiukompleksi ainulaadseks kogu maailmas. Praeguseks on eelviikingi- ja viikingiaegseid laevmatuseid Põhja-Euroopast teada kokku üle 600. Enamik neist kajastab matmist kodustes tingimustes, kus laevadesse pandi nii naisi kui ka mehi. Kuidas maeti mereretkel olnud sõjamehi, see oli kuni Salme laevmatuste leidmiseni teadmata.
Enneolematu pilk viikingisõdalaste ellu
Tänu Salme leidudele avaneb meile erakordne võimalus heita pilk viikingisõdalaste ellu: millist päritolu mehed ühte sõjasalka kuulusid, milliste laevadega mereretkel käidi, mida varustusena kaasa võeti, kuidas sõditi ja võõrsil oma hukkunuid maeti. Tõenäoliselt oli Salmele maetud sõjameeste seas ka viikingikuningas. Nimelt leiti ühe hinnalises sõjavarustuses maetu suust mängunupp, mis kujutab endast kuningat tolleaegses populaarses lauamängus hnefatafl.
Rohkem kui 10 aastat on leiumaterjal olnud uuringutel Tallinna Ülikoolis ja seni suurele osale avalikkusele ligipääsmatu. Tänaseks on uuringud jõudnud lõpusirgele, leiud on tagasi Saaremaa Muuseumis. Nüüdseks juba avatud näitusel on eksponeeritud 150 originaaleset, mis pandi Valhallas elu jätku lootvatele viikingisõdalastele hauapanustena kaasa. Samuti on välja pandud Salme II laeva 1 : 10 mõõdus mudel. Suurel ekraanil saab näha uuringutulemustel ja 1300 aasta tagusel Salme maastiku rekonstruktsioonil põhinevat 4-minutilist animatsiooni kui üht võimalikku tõlgendust Salmel toimunud lahingust.
Näitus avatud: Kuressaare linnuses kuni 2022 maikuu lõpuni Näituse koostas: SA Saaremaa Muuseum Kuraator: Marge Konsa
Võrgupüük on võrratu!
Öö. Sa tatsad salahilju kööki, et seada sammud külmiku suunas. Avanud ukse, tõstad kolksugi tegemata kapist kausi ja lükkad kahvli nii sügavale, kui saad, et rohkem harude otsa jääks. Siig, kurask, ei lase magada.
Kirjeldatud luksust võib nautida tegelikult igaüks, kel vähegi pealehakkamist ning soov nõutada ise merest värsket kala. Hoopis värskemat kui turult! Seda võrguga, millega püüdmise endale selgeks tegemine on lihtsam kui mõnegi kaarditriki õppimine. Seepärast ongi kummaline, miks pannakse meil võrku palju vähem kui näiteks Soomes, kuigi mereriigid mõlemad. Püügivahendid pole kallid, reeglid on lihtsad ja loagi, mis maksab 7 eurot nädalas, saab osta otse veebist, samast, kus landiloopija seda teeb. Nii et sel suvel vee äärde telkima minnes tasub kindlasti uurida, kas seal võrgu panek lubatud, ja siis pole muud, kui nautida ühes sõpradega seda üht inimkonna vanemat elatusviisi – kalapüüki, mille ajalugu Eestiski rohkem kui vägev. Rannikuäärsed kalurikülad ja säilinud kalakuningate iidsed villad, ajast, mil laevu tehti puust, laulavad tänaseni oodi just võrgupüügile.
Kuidas uue harrastusega algust teha?
Võrgupüük on põnev ja vahel ka saagikam muudest meetoditest. Aga olgu kohe öeldud, et tühja võrku seljas kandes tuleb kodupoole vantsida nii mõnigi kord. Kes lihtsalt saama peal väljas, võiks minna otse turule või kalapoodi, kõigile teistele pakub see harrastus aga lusti ja imelist looduskogemust mitte üksi meres, vaid ka paljudel siseveekogudel, kus püük lubatud.
Et see asi sujuma saada, tasub enesele selgeks teha mõned põhinõksud. Kui korralik mitmeid hooaegu kestev võrk ja muu vajalik varustus hangitud, on hea minna mõne asjatundja jutule, kes aitab sukelduda teemasse võimalikult väheste viperustega. Eriti hea, kui saab oskajaga koos kalavetele ja õppida meistrilt töö käigus. Edasine tuleb juba läbi oma vigade. Tarkusi, mida vaja teada, on omajagu. Näiteks, kas nõuda võrku (võtta veest välja) paadis vastu- või allatuult, kas jätta püügivahend päevaks sisse ka soojal südasuvel ja nii edasi ja nii edasi.
Loomulikult saab koha pealt minema ka kaluritega jutustades või Internetist õpetusi lugedes ja videoid vaada-
Saarevõrk on püügivalmis juba pakendist võttes.
Võrguga püüdmiseks annab loa kalastuskaart
Kaardi saab soetada keskkonnast pilet. ee ja sellel on kirjas lubatud püügivahendid ja püügipiirkond. Kalastuskaardi ostmisel tuleks arvestada sellega, et hiljem pole võimalik seda muuta ega kehtetuks tunnistada. Ka ei saa seda kellelegi teisele kasutamiseks edasi anda. Lisaks on kohustuslik järgida ka muid võrgupüügi kehtestatud piiranguid, millest ülevaate leiab Keskkonnaministeeriumi kodulehelt.
Võrguga püüdja aastaring
Kalastada on võimalik aasta ringi. Püüda varakevadel ja hilissügisel forelli, siiga ja lõhet, kilu ning räime. Mais saab tuulehaugi, suvel angerjat, koha, haugi. Juulist-augustist rammusamat lesta. Ahven on aastaringne külaline, ka talvel, kui võrgupüük on eriti ehe ja karastav elamus.
tes. Valmis aga võiks olla selleks, et kui võrgukärbes juba korralikult hammustab, järgneb esmalt erinevate silmasuurustega võrkude soetamine, siis talvine püük jää alt ja lõpuks oma paat ning vaba vesi. Aga see kõik tasub ära. Mitte kalas, vaid elamustena.
Meie päris oma võrgutehas
Pole just palju kalapüügivahendeid, mida toodetaks siinsamas Eestis. Võrke, ja väga häid, tehakse. Sellega tegeleb juba 27 aastat Saaremaa mehele Kalvar Igele kuuluv osaühing Saarevõrk, kus valmivad peale nakkevõrkude nöörid, köied, õngejadad ning muu vajalik, mille abil Eesti veekogudest kala püüdes rohkem rõõmu tunda. „Meie võrguvalikus on tavaline nakkevõrk, pinnavõrgud ja raamvõrgud. Toodang on suunatud eeskätt rannakaluritele ja sealjuures ka harrastajatele, kes oskavad pidada lugu kvaliteedist. Võimalik on tellida ka erimõõdulisi ja mittestandardseid võrke,” räägib Kalvar Ige Orissaare tehase toodangust. Firmaomanik on oma vanaisa ja isa kõrvalt alguse saanud teadmiste ja omaenda kogemuste põhjal loonud uusi tooteid ja täiustab pidevalt olemasolevaid. Näiteks on loodud endisaegsete võrkude eeskujul uudne kohtraskusnöör, mis parandab võrkude püügiomadusi, madalas vees kasutatavad vahvate nimedega märklipud Saarejonn ja Võrgupunn, transpordi hõlbustamiseks lihtsalt lahtivõetav ja pakitav märklipukomplekt ja palju muud.
Nagu teistegi püügiviiside puhul on ka võrkude paigaldamisel reegleid. Näiteks tuleb tähistada oma võrgu algus ja lõpp spetsiaalsete ja selget infot andvate märklippudega. Saarevõrgu omad on kasutamisvalmis ja püüdjal tuleb neile märkida vaid oma isikukood – eeskiri nõuab.
Aga äkise juurde tagasi
Saarevõrgu tegevjuht Ivi Kimber, kelle lemmikharrastuseks number üks on aastaid olnud golf, püüab nüüd abikaasa Kalvarilt saadud võrgupisiku tõukel üha rohkem ja kirglikult kala. „Omapüütud värske kala koos hea joogiga on hoopis
Võrgupüüdja on turjast taldadeni kalamees
Siiast sünnib parim äkis
Proovi ka põhjaõnge!
Sama vahva kui võrgupüük, on kalastamine põhjaõngega, kus pika liini peal jadamisi reas mitukümmend lipsu koos konksudega. Tänapäeval pole vaja põhjaõnge ise valmis nikerdada. Püügivalmis komplekti saab osta koos õngejada tähistavate ujukite ja põhjaraskustega, mis kogu rakendust kindlast paigal hoiavad. Panna vaid sööt konksude otsa, õng õhtul vette lasta ja varavalges järele minna. Iseäranis suure himuga löövad selles kaasa lapsed, sest merest võib kätte saada ussi. Jah, just põhjaõngega seda tuleb – angerjat. teistmoodi kulinaarne nauding, palju parem kui sügavkülmutatud kalast valmistatud restoraniroog,” räägib Ivi, kelle vaieldamatuks lemmikuks on äkis.
Ivi retsepti järgi läheb äkiseks vaja väga värsket peeneks tükeldatud kalafileed, musta ja valget pipart, soola ja maitserohelist (tilli, peterselli), soovi korral ka hästi peeneks hakitud mugulsibulat ja/või värsket munakollast. „No mina söön seda lausa lusikaga või siis Muhu pitsleivaga või leivakorvikestega, millele on määritud pisut toorjuustu.” Ivi teine lemmik valmib õues grillpannil – praetud koha, mille lisandiks majonees ja valge vein. Taaskord imeline! Kui see jutt nüüd neelatama pani, pole muud, kui uurida, kuidas juba selleks puhkuseks võrgupüügiga sina peale saaks.
