ïŽVAIMNE TERVISïł
Iga probleem on piisavalt suur Koostöös Noorte Vaimse Tervise Liikumisega avaldame 21-aastase Maria Kristini loo. Ta jagab isiklikke kogemusi vaimse tervise probleemidest ja oma teekonnast tervenemisel.
Nagu vĂ€ga paljudel meist, ei ole mul kunagi olnud vĂ€ga sĂ”bralik suhe oma vĂ€limuse vĂ”i kehaga. KĂŒll oli nina liiga suur, silmad liiga vĂ€ikesed, sĂ”rmed liiga lĂŒhikesed ja number kaalul liiga suur. VĂ€list survet end muuta ei olnud. Mu pere on alati mulle korrutanud, et ma olen ilus laps. Kui mu kehakaal vahel liiga kiiresti kasvas, ei ostetud enam nii palju magusat majja ja soovitati pĂ€rast sööki jalutama minna, kuid kritiseerivaid sĂ”nu oma kehakaalu kohta ei kuulnud ma mitte kunagi. Igatahes mitte oma pere poolt. MĂ€esuusatrenn ja kool olid keskkonnad, kus mu kehakaal esimest korda probleemiks muutus. Trennija klassikaaslastele ei olnud pinnuks silmas mitte ainult mu vĂ€limus, vaid ka kĂ€itumine ja sportlik edu, mis tĂ”i kaasa hukkamĂ”istvaid pilke, tĂ”rjumist ja mĂ”nitamist. Kogu selle kiusamise tĂ”ttu kujunes mul kaheksanda klassi lĂ”pus vĂ€lja depressioon, mille ĂŒheks sĂŒmptomiks oli vĂ€hene söögiisu. Ma sĂ”in vĂ€ga harva, tihti olin isegi mitu pĂ€eva söömata. See oli aga tahtmatu ja arvasin, et see tuleb hoopis koolija tööstressist. Ajapikku hakkas mu kehakaal vĂ€henema, mis valmistas mulle rÔÔmu. Pere ja sĂ”brad hakkasid mind kiitma ja mĂ”nda aega tundsin end hĂ€sti, kuid mitte kauaks. Kiusamise tĂ”ttu oli mu minapilt kordades negatiivsemaks muutunud ja ma hakkasin paranoiliselt mĂ”tlema, et olen ikka veel sama suur ja vĂ”tan vaikselt isegi kaalus juurde, kuigi kaal hoopis kukkus. Aasta hiljem tuli aeg uude gĂŒmnaasiumisse minna. Suvi enne gĂŒmnaasiumisse minekut proovisin palju trenni teha ja vĂ€ga vĂ€he sĂŒĂŒa, et alla vĂ”tta ja uutele klassikaaslastele meeldida. See aga vallandas kontrollimatu magusasöömise, kuna mu keha vajas kaloreid ja kaal hakkas uuesti tĂ”usma. PĂ€rast suurt söögikogust proovisin toitu kas vĂ€lja oksendada, trenni teha vĂ”i jĂ€rgmistel pĂ€evadel vĂ€18
NOORTE EKSPRESS 24. november 2021
Foto: Shutterstock
hem sĂŒĂŒa kui tavaliselt. Hakkasin oma kaloreid jĂ€lgima. Seadsin endale kalorilimiidi ja olin uhke, kui sĂ”in sellest numbrist vĂ€hem. Kuid vĂ€heste kalorite tĂ”ttu sĂ”in tihti ĂŒle ja nĂ”iaring hakkas otsast peale. Selline kĂ€itumine kestis kuni ĂŒheteistkĂŒmnenda klassini, kui hakkasin oma depressiooni tĂ”ttu psĂŒhholoogi juures kĂ€ima. Seal sain ma esimest korda aru, et mu suhe toiduga ei ole normaalne. PsĂŒhholoogi juures hakkasin oma suhet toiduga parandama ja mĂ”istsin, et
PĂ€rast suurt söögikogust proovisin toitu kas vĂ€lja oksendada, trenni teha vĂ”i jĂ€rgmistel pĂ€evadel vĂ€hem sĂŒĂŒa kui tavaliselt. stressirohketel aegadel tekib mul vajadus oma toitumist kontrollida. MĂ”tlesin, et kui ma ei suuda sĂŒndmusi ega keskkonda enda ĂŒmber kontrollida, siis vĂ€hemalt suudan kontrollida oma kehakaalu ja söömist. Sellisel viisil sain ka tĂ€helepanu probleemidelt ja stressilt millelegi muule pöörata. Kalorite luge-
mine andis vĂ”imaluse vĂ€lismaailma eest pĂ”geneda sinna, kus tundsin end hĂ€sti ja varjatuna. Kuigi kaheteistkĂŒmnendaks klassiks oli tĂ€nu psĂŒhholoogile mu suhe toiduga paranenud, tulevad vanad harjumused ikka ja jĂ€lle tagasi. Vahel lĂ€heb mitu pĂ€eva mööda nii, et ainukeseks toiduks on vaid paar Ă”una. Alles aasta aega tagasi kehtestasin endale stressi tĂ”ttu uuesti kalorilimiidi, lootes, et see teeb mu enesetunde paremaks. Tundsin viha ja piinlikkust, kui sĂ”in sellest rohkem. Ănneks oskasin aastaid tagasi Ă”pitud nippide ja analĂŒĂŒsimisega end nĂ”iaringist taas vĂ€lja tuua. NĂŒĂŒd oskan oma sĂŒmptomeid paremini lugeda ja isegi siis, kui pean end tihti sunniviisiliselt kööki tirima, tean, et minul endal on parem, kui mu kĂ”ht on tĂ€is. Mu suhe toiduga jÀÀb aga pikemaks ajaks imelikuks: sean endale ikka ĂŒsna rangeid piiranguid toiduainete ja kellaaegade osas. See-eest annan iga pĂ€ev endast parima, et vĂ”rreldes eelmise pĂ€evaga parem olla ja enda eest rohkem hoolt kanda. Kui vaatan endast pilte, mis sellel pimedal ajal tehtud on, siis olin ma palju peenem, kui tollel
momendil arvasin end olevat. NĂ€gin end kordades suuremana, kui ma tegelikult olin. Ma arvasin, et mu mure ei ole piisavalt suur ja et see on isegi normaalne. Paljud naised tahavad ju alla vĂ”tta ja söövad seetĂ”ttu vĂ€he ning kuna ma ei keelanud endal ebatervislike toitude söömist tĂ€ielikult Ă€ra (peaasi et pĂ€rast kaloririkkaid pĂ€evi vĂ€hendasin oma kalorilimiiti mĂ”neks ajaks), ei nĂ€inud ma oma kĂ€itumises mingit probleemi. TĂ€htis on aga teada, et iga vĂ€iksena tunduv probleem on piisavalt suur, et abi otsida. IgaĂŒhel vĂ€ljenduvad probleemid erinevalt. Kuigi ma olen paljust ĂŒle saanud ja mu suhe toiduga on paranenud, on mul veel pikk tee ees, aga ma tean, et see kĂ”ik on seda vÀÀrt. Meie kĂ”igi tervis ja heaolu on kĂ”ige tĂ€htsamad asjad ja need peaksid alati esikohal olema. Kalorite vĂ€hendamisega ei saavutata kontrolli elu ĂŒle, teatud toitude keelamisega ei saavutata Ă”nne ja oma (toidu)soovide eiramine tekitab ainult veel rohkem stressi. Inimene peab sööma, et energiat saada ja ellu jÀÀda. Toit vĂ”ib olla meie sĂ”ber vĂ”i vaenlane ja ma annan endast kĂ”ik, et temaga uuesti sĂ”braks saada.