Noorte Ekspress (November 2021)

VAIMNE TERVIS 

Ärevusest ja ärevusega Tahan jagada oma lugu, et näidata, kui oluline ja vajalik on enda vaimsele tervisele otsa vaadata ning aru saada, kui midagi on valesti ja vajab tähelepanu.

Ma olen kogu elu vältel olnud pigem äreva iseloomuga. Mõtlesin tihti erinevaid olukordi oma peas üle, pelgasin võõraid kohti ja situatsioone ning lahkusin harva oma mugavustsoonist. Kõik muutus, kui pärast keskkooli lõpetamist kolisin teise linna ja alustasin uue eluetapiga. Juba pärast mõnda nädalat uues linnas varises mu visioon tulevikust kokku – kahtlesin sügavalt ülikoolivalikus ja tulin sealt juba pärast esimest kuud ära. See kogemus pani mind tundma end väärtusetu ja saamatuna. Püüdsin end sundida koolis käima ja ütlesin endale korduvalt, et mulle meeldib seal ja kõik. Olukord oli minu jaoks nii ärevust tekitav, et minestasin koolis ja kodus võitlesin migreenihoogudega.

Seejärel otsustasin ülejäänud aasta töötada ja järgmisel aastal uuesti ülikooli minna. Töötasin kahel kohal, mis tähendas minu jaoks 50–60 töötundi nädalas. Olin aasta lõpuks läbipõlenud, tarbisin alkoholi ja teisi mõnuaineid, mis süvendasid ärevust. Olukord muutus, kui elasin üle väga traumaatilise kogemuse, mis jättis mu mitmeks kuuks justkui šokiseisundisse. Vähendasin küll töökoormust, kuid ärevus oli meeletu – kestis hommikust õhtuni. Kogesin mitu korda nädalas paanikahoogusid ja magasin unehalvatuse tõttu öösel 3–4 tundi. Olin pidevalt pinges ning arvasin, et kõik inimesed räägivad minust ja vaatavad mind. Vältisin kõike peale töö ja kodu vahet käimist. Mäletan, et toidupoest tulles astusin koduuksest sisse nuttes ja mis kõige hullem, ma ei saanud isegi täpselt aru, miks. Sõpradega kohtudes olin alati väga positiivne ja naerusuine, tahtsin unustada kõike, millest mõtlesin siis, kui üksinda kodus olin. Üks raskemaid perioode ilmnes siis, kui otsustasin otsida abi ja tuge oma sõpradelt. Need, kelle poole pöördusin, ei osanud mind kuidagi toetada või olid ajapuuduses, mis pani mind tundma, nagu abi po-

lekski saada. Ise ma kusagile pöörduda ei osanud ega soovinud, mille tõttu töötasin veel rohkem ja üritasin unustada pidutsemise abil. Kõik tundus nii uskumatuna, sest ma poleks eales arvanud, et minu vaimne tervis võiks kontrollida kogu mu elu.

Olen alati arvanud, et olen väga tugeva iseloomu ja karakteriga ning tulen kõigest välja. Mingi hetk tundsin lausa ahastust, et kuidas ma nüüd sellisest asjast ennast välja ei too.

Tundsin oma elukoha suhtes sellist vastikust, et kui linnast lahkusin ja tagasi sõitsin, hakkasid käed meeletult värisema ning nutsin esimesed päevad voodist lahkumata.

Kõik muutus, kui saabus järgmi-

se aasta september ja astusin teise linna ülikooli. Tundsin kohe, et keskkonnamuutus, uued inimesed ja meeldiv eriala tegid mulle head.

Uus elukoht oli rahulikuma tempoga, uued sõbrad kuulasid ning toetasid mind ja tundsin üle pika aja, kuidas ärevus justkui taandus, kuid tõusis jällegi, kui tekkis mõni pingelisem olukord. Ühel hetkel teadvustasin endale, et kui ma selle probleemiga ei tegele, siis ärevus vaid süveneb. Harisin end eneseabiraamatutega, liitusin vaimse tervise organisatsiooniga ja läbisin koolitusi, mis aitasid nii mind kui ka õpetasid mul teisi aidata. Tundsin end hästi, sest minu keskkond oli toe-

Illustratsioon: Shutterstock

tav ja hakkasin iga päev üha rohkem tänulikkust tundma kõige üle, mis mulle antud on. Täna võin öelda, et ma ei ole oma haigusest välja tulnud, vaid oskan sellega igapäevaelus toime tulla. Ma olen jõudnud siia! Siia, kus hoolimata vaimse tervise probleemidest olen aktiivne koolis ning viies organisatsioonis või projektis ja mahutan iga päev enda graafikusse tegevusi, mis hoiavad ja toetavad mind. Hindan üle kõige enda, pere ja sõprade heaolu. Mind toetavad näiteks regulaarne füüsiline aktiivsus, muusika kuulamine ja puhkamine ajal, mil ma seda tahan, mitte ainult siis, kui arvan, et olen selle välja teeninud.

Mind innustab näiteks ka teadmine, et mulle on antud terve ja intelligentne keha, mis on piisavalt tark, et tegeleda enda hoidmisega.

Samuti olen tänaseks võtnud endale eesmärgiks selle, et võimalikult paljud inimesed oskaksid enda muredega sõpru, kolleege ja tuttavaid aidata. Kui võitlesin oma probleemidega, tundsin just sellest kõige rohkem puudust. Praeguseks olen abi ja tuge andnud mitmele enda sõbrale, tuttavale ja pereliikmele. Minu üleskutse teistele on, et ükskõik kui tugev või südikas sa arvad end olevat, siis vaimne tervis on miski, mis tihtipeale ei parane iseenesest. Tugevus on näha enda juures nõrkust ning tunnistada, et pean aja maha võtma ja abi küsima. Samuti tahan kõikidele inimestele südamele panna, et otsida juhiseid, kuidas märgata enda ümber olevaid inimesi, kes tunduvad meile teistmoodi kui tavaliselt. Kunagi ei tea, mida üks toetav lause või küsimus võib vaimse tervise murega inimese heaks teha.

Vaadates oma loole tagasi, olen tänulik, et selle perioodi elus läbisin ja julgen nüüd oma kogemusest rääkida. Olen tänaseks täielikult teine inimene ning väärtustan, hindan ja näen ümbritsevat maailma hoopis teistmoodi. Ma ei ole vihane või nördinud, vaid tunnen, et kõik, mis juhtus, pidi juhtuma. Siin ja praegu oma lugu jagades loodan, et julgustasin vähemalt üht inimest oma muredele varem abi otsima, kui mina seda tegin. On okei olla mitteokei ja selle teadvustamine teeb igaühest meist võitja.

24. november 2021 NOORTE EKSPRESS 21