Pandeemia käitumismustrit ei muutnud

Kaks aastat tagasi kevadel hakkas maailma meedias ringlema palju uudiseid, kuidas mitmeks kuuks seisma jäänud tööstus, energiatootmine, lennundus pakkusid loodusele üllatava võimaluse paraneda: välja ilmusid loomaliigid, mis arvati olevat jäädavalt kadunud, Indias kerkis sudust nähtavale Himaalaja mäestik, kõikjal mõõdeti ja kinnitati puhtama õhku olemasolu.

TOIMETAS: MARTIN HANSON FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kahjuks osutus see kõik hetkeliseks rõõmuks: inimkond paiskas 2021. aastal vaid elektri saamiseks atmosfääri 36,3 miljardit tonni süsihappegaasi, mida on rohkem kui kunagi varem ajaloos. Rahvusvahelise energiaagentuuri andmetel kasvas üleilmne energiatootmisega seotud süsihappegaasi heitmete hulk mullu 6%. Heitmete hulk tegi suurima mõõdetud aastase hüppe ja tõusis 2 miljardit tonni. Heitmete kasvu põhjustas peamiselt suurenenud kivisöe kasutamine, millega turgutati koroonakriisist pihta saanud maailmamajandust.

Energianõudluse taastumisega langesid agentuuri sõnul kokku mitmed raskendavad asjaolud, nagu põuad Ameerika Ühendriikides ja Brasiilias, mis mõjutasid hüdroelektri tootmist, ning rekordiliselt kõrge maagaasi hind. Agentuuri analüüsi järgi vedas süsinikuheitmete pandeemiaeelsele tasemele jõudmist eest Hiina, kus heitmete kogus kasvas 2019. ja 2021. aasta vahel 750 miljoni tonni jagu.

Raport, mis head ei ennusta

Veebruari lõpus tutvustas ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) aruannet “Kliimamuutused 2022: mõjud, kohanemine ja haavatavus”. Raportis on kokku võetud 34 000 teadusartiklit 270 teadlaselt.

Keskkonnaagentuuri juht, IPCC kontaktisik Eestis Taimar Ala toob aruandest välja neli põhilist riski Euroopale, mis võimenduvad, kui ülemaailmne soojenemine ületab 1,5 °C ja kliimamuutustega kohanemisse ei panustata piisavalt. “Need riskid võimenduvad veelgi, kui soojenemine ületab 3 °C, seda isegi juhul, kui kohanemiseks on tehtud kõik, mis võimalik,” selgitab Ala.

Esiteks, kuumalainete esinemise sagedus ja nende intensiivsus suureneb, ühes sellega ka nende mõju inimeste ja ökosüsteemide tervisele ning elule. Põhja-Euroopas on kliimamuutustest põhjustatud kuumastress esialgu väiksem kui mujal Euroopas.

Teiseks, kuumuse ja põua koosmõju tagajärjel väheneb põllumajandustoodang. Põhja-Euroopas võib olla ka positiivseid mõjusid põllumajandusele, näiteks võib suureneda mõnede teraviljade saagikus ja puude kasvamiskiirus, kui ülemaailme soojenemine ei ületa 2 °C.

Kolmandaks, veepuudus suureneb.

Neljandaks, üleujutuste mõju inimestele, majandusele ja infrastruktuurile suureneb. “Euroopas prognoositakse, et rannikulade üleujutustest põhjustatud kahjustused suurenevad sajandi lõpuks vähemalt kümme korda. Läänemere kohta juba teame, et meretaseme tõus jääb siin alla globaalse keskmise, mis aga ei tähenda, et saame teha järeleandmisi valmisolekul. Meretaseme tõusu, tugevate tuulte ja intensiivsete sadude koosmõjul tekkivate üleujutustega peame arvestama ka meie,” selgitab Taimar Ala.

Sõda segas kaarte veelgi

Sõjast ei jää puutumatu miski, kaasa arvatud keskkond. SEI Tallinna vanemeksperdi Harri Moora sõnul on militaartegevusel suur keskkonnamõju ka rahuajal. “Igasugune militaartegevus kasutab suures koguses energiat ja ressursse, lisaks eeldab sõjaks valmistumine pidevat harjutamist, mis kahjustab ja saastab nagu mistahes muu vahetu tegevus meie elu- ja looduskeskkonda. Uuringud on näidanud, et näiteks USA sõjavägi on üks maailma suurimaid kasvuhoonegaaside tekitajaid, paisates õhku rohkem süsihappegaasi kui enamik riike,” selgitab Moora.

Sõjalise tegevuse keskkonnamõju ulatus ja iseloom sõltub konflikti suurusest, aga ka osalistest ja sellest, kui palju järgivad konfliktis osalejad rahvusvaheliselt kokkulepitud reegleid. Eriti rängad võivad keskkonnamõjud olla siis, kui kasutatakse põletatud maa taktikat ning rünnatakse valimatult ka suuri tööstusettevõtteid, energiatootmiskomplekse ja kütusehoidlaid. Tihti hävib sõjategevuse käigus põllumajandusrajatisi, põllumaid, veehoidlaid ning põletatakse maha metsi ja looduskaitsealasid.

“Kahjuks on näha, et Venemaa armee sõjaline tegevus Ukrainas ei järgi mitte mingeid rahvusvahelisi kokkuleppeid. Pommitatakse valimatult nii tsiviilhooneid, tööstusettevõtteid kui ka elutähtsaid rajatisi. Ukrainas on palju tööstusobjekte ja jäätmehoidlaid, mille purustamine võib põhjustada laialdast ja pikaajalist reostust, millest ei pruugi puutumata jääda ka naaberriigid,” ütleb Moora.

Kõige suuremat otsest riski meie kõigi elule ja tervisele ning ka looduskeskkonnale põhjustab aga Venemaa rünne tuumaelektrijaamadele, lisab SEI Tallinna vanemekspert. Siiani on õnneks suuremaid katastroofe välditud, kuid Venemaa armee on näidanud, et nad ei kohku tagasi ka selliste objektide pommitamisest. Loodetavasti ei arene see konflikt tuumasõjaks, mille mõjusid pole meil võimalik enam hoomata.