BORDEAUX’ VIIMASED AASTAKÄIGUD

Hoidmiseks ja investeeringuks või kiirelt konsumeerimiseks?

Bordeaux kui väärisveinide esiisa ja alustala on kvaliteetse punaveinina kanda kinnitanud alates

12. sajandist, kui Lääne-Prantsusmaa piirkonnast pärit nektareid Inglismaa kuningas Henry II pulmas serveeriti. Jõudes aga tänapäeva, siis tasub vaid veinivõõrale inimesele mainida ühes lauses sõnu investeerimine ja vein ning vastu kõlab vaid üks sõna: Bordeaux.

Ometigi on just selle veinimaailma lipulaeva kohale kerkinud tormipilved ja pidurdamatud kahtluslaviinid – kas Bordeaux’ Grand Cru Classé veinid on ikka veel mõistlik investeering või pigem prantslaste ülespuhutud ja ülehinnatud rudiment?

Millest on tingitud kahtlusvarjud?

Olgugi et viimased kolm Bordeaux’ aastakäiku on tituleeritud legendaarseks triloogiaks (kunagi varem pole kolmel järjestikusel aastakäigul olnud nii kõrgeid hinnanguid), leiab esimese murekoha juba pudeli sildilt. Kui veel 90ndate parimatel aastakäikudel seisis sildil alkoholitase

12,5%, siis viimastel aastakäikudel on tavapärane kohata numbrit 14,5%, mis viitab märkimisväärsele stiilimuutusele.

See pole tekkinud sisemisest progressiivsusest, vaid kliimasoojenemise tagajärjel, mille tulemusel on päikest ja sooja rohkem ning marjade optimaalne suhkrutase saavutatakse liiga vara. Samal ajal on marjad oma fenoolselt küpsuselt veel kibedad ja toored. Sellel põhjusel toimub „Merlot’“ korjeaeg endiselt septembri keskpaigas ja „Cabernet’de“ korjeaeg oktoobri alguses, kui tanniinid, antotsüaniinid ja paljud teised maitseid kandvad ühendid on marjas küpseks saanud.

Selleks ajaks on suhkrukogus marjades aga juba liiga suur. Tulemuseks on domineeriva marjasusega, madala happesusega ja kõrge alkoholiga punaveinid, mille alkohoolsus ja marjasus pehmendavad Bordeaux’le omaseid kõrgeid ja karme tanniine. See meenutab rohkem Uue Maailma 5–10-aastase arengupotentsiaaliga igapäevaveine kui 30–50-aastase potentsiaaliga elegantseid, balansseeritud ja nüansirohkeid Bordeaux’ tippe.

Kas Bordeaux’st on saanud igapäevane lauavein?

Siinkohal tasub teha paar sammu tagasi ja analüüsida olukorda laiemalt. Meenutame aastat 1976, mil toimus kurikuulus Pariisi hindamine (komisjon andis pimedegustatsioonil hindeid Bordeaux’ ja California kultusveinidele), kus võidu tõid koju just USA marjasemad ning alkohoolsemad veinid. Tulemustest vapustatud žüriiliikmed põhjendasid olukorda sellega, et USA veinid olid küll joomisküpsed, kuid jäid arengupotentsiaalilt märgatavalt Bordeaux’ omadele alla. Niisiis korraldati 2006. aastal uus hindamine, kus hinnati täpselt samasid veine ja tulemused olid veel ülekaalukamalt USA veinide kasuks kaldu.

Kindlasti ei tohiks unustada asjaolu, et paljude praeguste Napa Valley kultusveinide, näiteks Opus One’i ja Screaming

Eagle’i valmimise juures on olnud just Bordeaux’ önoloogid. See tõestab, et teadmisi ja oskusi praeguse kliimamuutusega toimetulemiseks on piisavalt. Üks mõjukamaid neist on Pomerolist pärit önoloog Michel Rolland, kelle teadmised muudavad iga veinimaja käekäiku, kes mehe teenuseid osta jaksab. Hea näide on viienda kasvu Château PontetCanet, mis enne 1999. aastat pälvis kriitikutelt vaid keskpäraseid hinnanguid –parimatel aastatel 90–92 punkti. Pärast Rollandi palkamist 99. aastal on 90–92 punkti olnud halvimad hinded ja PontetCanet on praegu investorite seas üks populaarseim Bordeaux’ investeerimisvein.

Kuidas suhtub järelturg

Bordeaux’sse?

Statistika näitab, et 2010. aastal moodustas Bordeaux pea 70% järelturu tehingutest. Praeguseks on see number langenud umbes 40% peale. Kas võiks teha kiire järelduse, et Bordeaux on uppuv laev? Tasub arvesse võtta, et tehingute arv on mitmekordistunud ja Bordeaux’ roll investeerimisportfelli paigutuses on muutunud. Selle asjaolu kujunemise suurimad arhitektid on olnud Itaalia ja Burgundia veinid, mis on viimasel kümnendil teinud kohati krüptorahale omaseid hinnatõuse. See on omakorda turule meelitanud ka palju klassikalisi investoreid. Seejuures on Bordeaux jäänud tugevalt hoidma turu kolmandikku ja muutunud veiniportfelli stabiilseks nurgakiviks.

Bordeaux’ tehinguid vaadates on selge, et enamik neist tehakse joomisküpsete aastakäikudega või en primeur ostetud ja äsja pudeldatud veinidega. Statistilist mängu mängides ei ole aina väheneva saagikuse juures ülipikk arengupotentsiaal positiivne aspekt, sest enne joomisküpsuse saavutamist tehakse tehinguid paarikümne aasta vältuses minimaalselt. Samas tõestab see statistika, et küps Bordeaux on endiselt suures nõudluses, kuid turgu domineerivad veinid, mis on nauditavad ka noorelt ja n-ö teismeeas: Toscana, Burgundia ja Champagne.

Veini järelturu hinda mõjutavad tegurid

Peamised järelturu hinda mõjutavad tegurid on esiteks kriitikute hinded (seejuures on märgilise tähtsusega ka kriitikute järelhindamised, mis võivad mõjuda nii positiivselt kui ka negatiivselt) ja teiseks konkreetse aastakäigu kogus turul. See peegeldub kenasti ka järelturu hindades, kus viimase aasta hinnakasvu on eest vedanud Champagne, mis juuakse suures osas paari aasta jooksul pärast turule saabumist. Seetõttu on šampanja investorite silmis kiire teenimise allikas.

Vastukaaluks on Bordeaux üks stabiilsema hinnaga piirkondi, mis esimese kümne aasta jooksul pakub vaevu inflatsiooni ületavat hinnamuutust ja hakkab ära tasuma alles 20–25 aasta pärast – selges korrelatsioonis Bordeaux’le omase joomisaknaga. Samas hakkab Napa Valley veinide tarbimine juba viie-kuue aasta pärast, pakub nii väga ühtlast (12–14%) aastast hinnatõusu ja teeb suuremaid hinnahüppeid alles 30 aasta pärast.

Viimased aastakäigud kui

Bordeaux’ renessanss

On selge, et praeguses maailmas peavad asjad olema järjest kiiremad ja kasumlikumad ning see väljendub ka väärisveiniturul. Elutempo kiirenemine aga tähendab ka paratamatult Bordeaux’ senise „tasa ja targu perfektsuseni“-stiili langust. Jätkates vanadel