MÄGIRONIJA KUNNAR KARU

Enne Everesti Jalga Ei V Rista

Tartust pärit rahvusvaheliste suusaürituste korraldaja Kunnar Karu, kellele mägedes turnimine on hobi, plaanis Everestile jõuda juba oma 100. tipuna. Nüüd leiab mägironija, et mitte mingil juhul ei olnud ta toona valmis sellist katsumust ette võtma. Praegu arvab Karu, et maailma kõrgeim mäetipp pole mitte seiklusrikka karjääri kulminatsioon, vaid üks sihtmärk pikemal teekonnal.

„Hetkel vaatan oma aprillis algavale ekspeditsioonile otsa kui põnevale katsumusele, mitte kui elumuutvale suursündmusele. Selge on see, et Everestil käimine on võimas elamus ja suurepärane saavutus. Samuti annab see minu hobile selge hinnangu, määrab ära minu väärtuse selles mägironijate klannis. Kuid mingil juhul ei saa pidada Everesti mingiks lõpupingutuseks. Mul on käia veel paljudes mägedes,“ räägib Karu. Idee, mis on hetkel koorunud juba teatavaks eesmärgiks, on saada kirja kõikide kontinentide kõrgeimad tipud. Puudu on hetkel veel Okeaania ja Antarktika, need „vöö vahele“ saada on plaanis vastavalt 2024. ja 2025. aastal.

Matkamisega peaaegu 20 aastat tagasi alustanud Karu on alati tundnud tõmmet ekstreemsete spordialade poole. Enamasti sel - liste poole, kus saab suurel kiirusel mäest alla sõita. Mäest üles minek tundus mehele alguses täiesti ebanormaalse tegevusena. Kuid ühel väikesel matkal Alpides 2005. aastal jäi pisik külge ja mida aeg edasi, seda suuremaks mäed muutusid, seda pikemaks läksid seiklused, seda tehnilisemaks muutus ronimine. Mägironija korraldas aastaid koduseid Tartu maratoni üritusi, liikus siis rahvusvahelise sarja Worldloppet juurde, kuid tegeleb nüüd pigem Ski Classicsi võistlustega. Matka- ja ronimisharjumus tekkis sellest, et ei tahtnud ürituste korraldamise vahele jäävatel päevadel niisama aega surnuks lüüa.

Nüüd on mehel vallutatud ümardatuna nii 400 erinevat tippu paljudes kohtades maailmas. Enim loomulikult Euroopas, Kesk-Aasias, kuid ka Lõuna-Ameerikas ja mujalgi. Rohkem tahaks Karu veel ronida Aasias ja Okeaanias, kus ta pole peaaegu üldse käinud. Samas ei sea mägironija tippude arvu ega ka nende tippude kõrgust eraldi eesmärgiks.

„Vaatan mägedele otsa ikkagi ka selle pilguga, et kus on ilus matkata. Panen rõhku sellele, kellega koos matkan, ja ka sellele, kus ma veel käinud ei ole. Kõrgus pole eraldi eesmärk. Pealtpoolt 6000 meetrit hakkavad asjad niikuinii suhteliselt keeruliseks ja piinavaks minema. Saan Everestil seda kõrgust, lund, külma ja tuult kogu raha eest,“ mainib Karu.

Everest kui eksklusiivne eesmärk

Karu ütleb, et Everestile ronimisel on kaks äärmiselt rasket etappi: esiteks mittefüüsiline ettevalmistus, mis tähendab ekspeditsiooni jaoks raha leidmist, paberitööd ja igasugust korraldamist. Teine raske moment on see, kui tuleb kuu aega mägedes erinevatel kõrgustel aklimatiseeruda. Täpsemalt tähendab see seda, et minnakse kuuks ajaks mäele ja pendeldatakse mõnepäevaste vahedega erineva kõrgusega laagrites.

„Mehed, kes on nii pikkadel ronimistel käinud, räägivad, et just see on raskeim osa. Kõik jutud saavad kiiresti räägitud, siis hakatakse rääkima teiste jutte ja lõpuks mõeldakse neid lihtsalt välja. Kõik selleks, et lihtsalt hulluks ei läheks. Ronimine ise on põnev ja pole midagi nii raske: olengi ju selleks seal, et ronida. Kõik see muu tundub raske,“ muheleb Karu.

Ligi 50 000-eurone eelarve Everesti ekspeditsiooniks on peaaegu koos ja nagu Karu ütleb, siis nüüd enam tagasiteed ei ole. Raha peab selliste tiputõusude tarbeks olema palju, kuid veelgi olulisem on see, millise tasemega ronijaga on tegemist. Öeldakse, et Everestile viiakse ka jalutud kohale, Karu soovib aga võimalikult palju ise oma mäkketõusuks ära teha. Nii on mees liitunud just sellise ekspeditsiooniga, kus baaslaagrites ei oota ees püstitatud telk ja soe tee, kõik tuleb ise teha.

„Hetkel on koos seltskond, keda saab usaldada, kellel on kõigil sama tase, sama ettevalmistus ja ka mõtteviis. Tunnen end selles osas hästi, et mark tõotab tulla tõsine ja professionaalne,“ mainib Karu.

Jaanuari keskel tuli ka uudis, et soomlastest seiklejad Mikko Vermas ja Tero Teelahti suusatasid ilma välise abita tandemina lõunanabale. Vermas pääses sellest hetkest aga ülieksklusiivsesse klubisse, kuhu kogu maailmast kuulub temaga koos nüüd vaid üheksa inimest. Just nii paljud on jõudnud nii põhjakui ka lõunanabale ja roninud Everesti tippu. Miks ei võiks see olla ka Karu järgmine eesmärk: kümnes mees selles klubis.

„Mulle meeldib mõte sellest, et on pikk plaan ja mingid eesmärgid. Kas ma nüüd just need nabad võiksin ette võtta, kuid miks ka mitte. Vaatame, kuhu ja kuidas asjad edasi kujunevad. Minu ehk kõige olulisem reegel on see, et tegevuses peab olema rõõmu, rahulolu ja tahtmist. Kui ma hakkan mägedes käima vaid sellepärast, et ma oskan seal käia, et pakutakse raha matka korraldamise eest, siis ma lõpetan ära ja leian mõne muu tegevuse,“ ütleb Karu.

Hetkel mehel aga silm särab ja soov matkata on suur. Vestluse jooksul ütleb mägironija korduvalt, et õpib pidevalt midagi uut, igalt mäelt ja retkelt.