Pool miljonit pudeli veini eest?

Mõni aasta tagasi – täpsemalt 2018. aastal – müüdi oksjonil pudel Prantsusmaal Burgundias asuvas Romanee-Conti veiniapellatsioonis 1945. aastal valmistatud punast veini 470 000 euro eest. Pudeli alghind oli oksjonile sättides „vaid“ 27 000 eurot, mis aga tõusis mõne pakkuja erilise huvi tõttu 17 korda. Kui minna aga Burgundiasse kohale, siis saaks seda veini, mida valmistati 73 aastat tagasi vaid 600 pudelit, hoopis teise hinnaga – 16 000 eurot.

Oksjon on ühelt poolt väga aus viis millelegi hinna määramiseks – huvi rallib hind. Kuid tihti veavad seda hinnatõusu kaks-kolm ülihuvitatud ostjat, mitte suurem sootsium. Mitte mingil juhul ei näita sellised hinnad veinide puhul aga seda, mis on pudelis tegelikult sees.

„Asukoha, veinimõisa, brändi ja veinimeistri renomee, viinamarjapõllud, aastakäik, kliima erisused, veini vanus,“ mainivad Eesti tippsommeljeed Kadri Kroon, Marko Mägi ja Igor Sööt kui ühest suust neid põhjuseid, mis veini hinda mõjutavad. Kuid miks on siis nii, et üks pudel veini maksab 10 ja teine 10 000 eurot?

Kui jätta korraks kõrvale kulud, mis on seotud pudelite transpordi, aktsiisi, ladustamise, registreerimise ja pakendamisega, siis olulisimateks püsikuludeks, mis hinda mõjutavad, on veinide puhul viinamarja kasvatamine, tammevaatide kasutus, tööjõud. Suurimad hinnatõstjad on aga alati piirkond, kus vein on toodetud, ja sellest tekkiva nõudluse suurus, pakkumise vähesus. Ühesõnaga, kõige suuremat hinnatõusu pakub see, kas vein läheb kellelegi korda. Martin Hanson radadel, näeksime järjest vähem Bordeaux’ veinidega kauplemist, mis toodangu mahtude juures ei suudaks veinimõisasid ära elatada.

Seevastu näeme järjest enam Bordeaux’ veinide moderniseerimist. Ajalooliselt aastaringsete sademetega piirkonnas on kliima soojenemine muutnud vihmahood perioodiliseks. See võimaldab orgaanilisi ja biodünaamilisi praktikaid viljeleda. Kui siiani on Bordeaux’ terroir ’i mõistes olnud tähtsaimaks elemendiks veinimõis, siis rohelisematest praktikatest tulenev mineraaliderohke pinnas on lõpuks toonud fookusesse ka pinnaste eripära, mis mujal Prantsusmaal on terroir ’i mõiste tähtsaim element.

Kuigi praegu püsivad kriitikute hinnangud punaveini joomisvalmiduseks veel kahekümne aasta lähedal, siis järelhindamistel saavad „joomiseks valmis“ hinnanguid järjest nooremad aastakäigud ja see hakkab järgmisel kümnendil ka järelturgudel Bordeaux’le elu sisse tõmbama. Lisaks tuleb lõpptarbijal järjest tihedamini valida samas hinnaklassis mitmesaja-aastase ajalooga 2nd Grand Cru Classé ja paarikümneaastase tegevusajaga vähetuntud Super-Toscana veinide vahel.

Kas Bordeaux’ viimased aastakäigud on sobilikud kiirelt konsumeerimiseks? Jah, oma stiililt on nad joomiskõlblikud juba noorelt. Kas sellepärast on nad kaotanud investeerimis- ja arengupotentsiaali? Vastupidi – see muudab Bordeaux’ trendikamaks ja varasem tarbimine kutsub esile varasema hinnatõusu, mis toob omakorda kaasa ka investorite tähelepanu.

Samamoodi nagu magus šampanja muutus vähetähtsaks nišitooteks, peame ka madala alkohoolsuse ja jõrmide tanniinidega Bordeaux’ga vähehaaval hüvasti jätma. Bordeaux on tegemas taassündi, mille stiil sarnaneb suuresti Napa Valley kultusveinidega. Seetõttu tasub viimaste aastakäikude arengupotentsiaali ja järelturu käitumist prognoosida samuti just Napa veinidele toetudes.

Artikkel võitis 2022. aasta sügisel Kalev Kesküla nimelise veiniajakirjandusauhinna essee eripreemia.