Essaouira loojangud

Kõrbelinnast Marrakechist vähem kui kahetunnise bussisõidu kaugusele jääb Atlandi ookeani kaldal seisev Essaouira, kus ookeani lained, tuul ja päike on püsielanikeks, kes jagavad linna lahkelt paarikümne tuhande inimesega, peamiselt kalurite ja surfaritega.

Ometigi pole Essaouira puhkuse kõige olulisem küsimus, kuidas leida parim koht rannas – kõik kohad on parimad ja neid jätkub alati –, vaid hoopis see, kus oleks kõige parem päikeseloojangut vaadata. Mereäärse kindluse vaateplatvormid ja ennast selle külje alla surunud kohvikute katuseterrassid on parimad kohad jälgimaks igaõhtust etendust, mille tegelasteks on viimastel valgetel minutitel sadamasse kiirustavad kalapaadid ning peaosas suur päike, kelle roll oleks küll jõukohane isegi igale tema ümber kiibitsevale dresseerimata kajakale – ta peab lihtsalt ookeani peitu pugema.

On vist ütlematagi selge, et õhtusöögiks alla sadamasse grillrestorani jalutades ei pea puhkuse jooksul kadunud ajataju pärast muretsema: värske kala ei tule neisse ainult teisipäeval ja reedel, vaid kõige rohkem paarkümmend minutit enne seda, kui teie kohale jõuate.

aia, mis koosnes tema maailmareisidelt kogutud taimedest. Majorelle avas aia publikule juba 1947. aastal, kuid pärast tema surma vajus see unustusse.

1998. aastal ostsid aia Pierre Bergé ja Yves Saint Laurent, kes taastasid selle väikese roheluse oaasi – lähemalt saab uudistada lehel jardinmajorelle.com. See on hea koht, kus pärast Marrakechi silme eest kirjuks võtvatel tänavatel jalutamist roheluses istudes väike puhkepaus teha. Kuumal päeval – kõrbelinnas pole haruldane, et suvekuudel kerkib temperatuur 50 soojakraadini – sobib selleks sama hästi Majorelle’i aia kõrval asuv Yves Saint Laurenti muuseum. See on lausa kohustuslik kõikidele moe- ja arhitektuurihuvilistele. Minge Yves Saint Laurenti kollektsioonide, maja arhitektuuri ja konditsioneeritud raamatupoe pärast – ja jääge siis natuke kauemaks suurepärase kohviku pärast.

Netflixi seriaalis „Inventing Anna“ läks nädalalõpp Marrakechis „sõbranna“ Anna Delveyga Vanity Fairi toimetajale Rachel Williamsile maksma vähemalt 63 000 dollarit ja hulga närvirakke, ent õnneks on tegelikkuses linnapuhkus selles igivanas kõrbelinnas radikaalselt teistsugune. Roosa linn on võluv ka siis, kui roosad prillid eest võtta. Ka Anna Sorokin ehk Anna Delvey veetis aega Jardin Majorelle’is, aga kui tema seltskonnale läks giidituur ja kannuke münditeed maksma paar tuhat dollarit, siis need, kes pole just ka otsustanud teeselda rikast pärijannat, pääsevad sinna sisse paari euroga.

Moodne igivana linn

Marrakech kasvas juba ammu suuremaks kui igivana medina – „uude linna“ rajasid oma stuudiod kunstnikud ja möödunud sajandi alguses ehitatud villades on nüüd concept store’id ning kunstigaleriid. Linna servas laiuv palmiväli on vaimustav koht, kus miljonäride villade vahel karjatatakse ikka veel lambaid ja kus võib minna pikale rattamatkale. Medina kitsastele tänavatele ei oleks mahtunud ka Aafrika kaasaegse kunsti muuseum Al Maaden (lühemalt MACAAL), sõltumatu kaasaegse kunsti muuseum, mis oli üks esimesi omasuguseid kogu Aafrikas. Selle missiooniks on tutvustada Aafrika kaasaegset kunsti näitustel, aga ka haridusprogrammide kaudu.

Ent nendelt rännakutelt tasub alati tagasi pöörduda vanalinna, medina’ sse. Näiteks läbi astuda La Maison de la Photographiest (maisondelaphotographie.ma), mis pole mingi tavaline fotogalerii –see maja on traditsiooniline riad Marrakechi medina’s, kus on ekspo- neeritud fotod valdavalt 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi esimesest poolest. „Selle piletiga võid tulla nii mitu korda, kui tahad,“ on mulle seni iga kord öelnud sissepääsu juures pileteid kontrollinud töötaja. Ja kuna maja katusel on üks parimate vaadetega muuseumikohvikuid kogu Aafrikas, siis ma tavaliselt tahangi käia seal peaaegu igal õhtul, kui Marrakechis olen. „Liikuvate piltide“ austajatele meeldib kindlasti rohkem restoran Dar Essalam (daressalam.com). See on natuke õudne koht, ehkki kõhedust ei tekita muu kui vaid teadmine, et selles majas on filmitud Alfred Hitchcocki õudusfilm „Mees, kes teadis liiga palju“ (1956).

Ostle nagu Madonna

Hoopis teistmoodi vaatamisväärsus medina ’s on Riad El Fenni butiik (el-fenn.com), mis kuulub samanimelise luksushotelli juurde – Madonna pidas seal oma 60. sünnipäeva ja on pigem tõenäoline, et sealt poest ka endale koju mõned aksessuaarid valis. Butiigi valikus on nii rõivaid kui ka kodusisustust, mõned kohvilauaraamatud lisaks. Kui lähete päeva teises pooles, jääge dringile kaupluse ühes otsas tegutsevasse baari. Sisustusfännidele on kohustuslik käik V. Barkowski poodi aadressil Arset Aouzel 142 (valeriebarkowski. com/vb-store). Belgia tekstiilidisainer on alates 1997. aastast loonud minimalistlikke kodutekstiile ja Maroko traditsioonilistele esemetele vihjavaid sisustusaksessuaare, mida valmistavad kohalikud käsitöömeistrid. Nende kahte oaasi lahutab tuhandeid turiste, eesleid ja kaupmehi täis tänavatelabürint, mis pole enam lihtsalt linnaliiklus, vaid omaette kunstivorm.

Mulle meeldib see kaos, ehkki ühel esimestest reisidest Marrakechi olin ka mina kolmanda päeva lõpuks nii väsinud, et lugesin hotelli raamatukogus kamina ees – tookord oli jahe talvekuu – päev otsa raamatut ja jõin münditeed. Tegelikult saab kogeda idülliliselt vaikset ja inimtühja Marrakechi ka nii, et ei sulgu terveks päevaks hotelli (mis ausalt öeldes on tihtipeale väga ahvatlev võimalus, sest Marrakechi butiikhotellid on kindlasti maailma tippklassi kuuluvad). Selle avastamiseks tuleb lihtsalt ärgata väga vara ja tõusta väga kõrgele – kuumaõhupalliga. Tõuse päikesetõusu ajal Marrakechi külje all absoluutses vaikuses kuumaõhupalliga ja vaata, kuidas päike Atlase mägede tagant vaikselt välja piiluma hakkab ning Marrakechi roosaks värvib.