Saame tuttavaks. Keraamik ja disainer Raili Keiv

Raili ütleb enda kohta, et ta on keraamik ja disainer, keda paelub kauakestev materjal, ning vorm, mis püsib ajatuna ja on seejuures funktsionaalne. Igapäevaselt on Raili pigem rahulik kulgeja, kuid temas on ka paras annus lapselikkust ja süüdimatut seiklushimu, mis naist aeg-ajalt külastavad.

Kelleks tahtsid saada lapsena?

Olin üsna loominguline ja isepäine laps. Olin suur meisterdaja, mulle meeldis joonistada ja õppisin ka klaverit. Meeldis nukkudele riideid õmmelda. Unistasin millestki muusikaga seoses, aga lauluvõistlusel osutusin üsna ujedaks.

Mis on teinud sinust selle, kes oled? Inimesena, aga ka loomingulise isiksusena.

Käisin juba lapsena kunstiringis ja hiljem õppisin kunstiklassis.

Mäletan ennast imetlemas teisi, kes oskasid väga hästi joonistada või midagi ise teha.

Arvan, et määravaks said õpingud EKAs ning välisõpingud Saksamaal ja Taanis, kus minu välja valitud erialaga tegeleti väga kõrgel tasemel. Sealne keskkond oli minu jaoks äärmiselt inspireeriv. Hilisemast ajast aga elu Berliinis.

Mis on sulle väljakutseks? Kas võtad väljakutse vastu või eelistad turvalist rada?

Sõltuvalt väljakutsest. Erialastele väljakutsetele olen üsna avatud olnud ning tõesti – mulle on oluline pidevalt midagi uut proovida ja katsetada.

Mulle meeldib liikuda loomingulises plaanis väikeste sammudega ja mingid teemad igatpidi läbi mängida. Hindan, kui miski on läbi tunnetatud ja tulemus kestab ajas. Oma olemuselt pole ma kindlasti loominguline sprinter, pigem aeglane kulgeja.

Keraamiline kandik ühes tükis koos tassiga. Kantud mõttest, et alati ei pea kogu uut serviisi ostma, uut saab sobitada ka juba kapis tolmu koguvate asjadega. Mõte läks liikuma juba pandeemia ajal, kui tihtipeale oli vajadus võtta arvuti kõrvale või teleka ette korraga tass ja taldrik.

Mis sind inspireerib?

Materjalid, mida kasutan, on minu disaini inspiratsiooniks. Portselani täiuslikkus ja võimalused olid minu teemaks juba mitu aastat. Olen eksperimenteerinud kõikide portselani võimaluste piiridega. Sellegipoolest olen peatunud objektide funktsionaalsetel külgedel, mida sageli seostatakse lauanõude teemaga.

Töö – üksi või seltskonnaga?

Pool Eesti territooriumi on kaetud metsaga. Kaks materjali – soe puit ja külm portselan – astuvad dialoogi, omandades sarnasusi. Portselan muutub puiduks või vastupidi, kandes kunstniku abiga naabermaterjali visuaalseid omadusi.

Stuudiot pean üksi, omaette olemise aeg on mulle väga oluline, et ennast laadida ja olla õnnelik. Aga üldiselt mulle meeldib koostöö ja olen sellele avatud.

Mida hindad elus ja töös?

Enda töös hindan vabadust. Loomesfäärides toimetavad ja tegutsevad väga põnevad inimesed, naudin ning hindan seda seltskonda.

Mis uudist – tutvusta oma viimast teost. Kuidas just selline lahe kaks ühes komplekt sündis?

Hetkel on mul käimas Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis näitus „Tuba“. Olen näitusel toonud serviisina lauale kokku tööstuskeraamikute loomingu muusemi arhiivist. Valisin välja Leo Rohlini, Velda Soidla, Anne Keegi, Annika Tederi, Anu Rank-Soansi, Ingrid Alliku, Henriette Tugi-Nuusbergi, Laine Sisa, Haidi Ratase ja Tiina Lõhmuse tööd. Mõned neist vormidest valasin portselani ja ajaloolisi nõusid saab näha uues kuues.

Lisaks olen sidunud ajaloolise osa oma loominguga. Arendasin välja kandiku ja mustriseeria, mida on lihtne kombineerida erinevatest seeriatest nõudega.