Arto Aas püüab näha suurt pilti ja sõnastada eesmärke

from Eesti Tööstus (suvi 2023)

Saku Õlletehas suurendab energiakindlust

Tööandjate Keskliidu juht Arto Aas hindab tööstuse rolli Eesti majanduses ja regionaalarengus ülioluliseks.

Milline on Tööandjate Keskliidu roll tööstussektoris?

Ise usume, et päris suur. Alates juba ajaloolisest taustast – meie eelkäija, 1917. aastal loodud Eesti Vabrikantide Ühisus kandis sünnihetkest peale tööstuse DNA-d, sinna kuulus erinevatel aastatel 40–60 suurtööstuse esindajat mitmelt poolt Eestist.

Praegu on Tööandjate Keskliit eestkõnelejaks nii otse kui ka haruliitude kaudu enam kui 2000 ettevõttele, kes annavad tööd enam kui 250 000 Eesti inimesele. Pool meie liikmeskonna ettevõtetest ja erialaliitudest on seotud tööstusega – tööstussektor on ka Eesti suurim tööandja.

Mida peate iseenda olulisemateks saavutusteks Tööandjate Keskliidu juhina? Vara öelda, olen seda tööd teinud alles neli aastat. Pigem peaksid teised seda hindama.

Oleme meeskonnamängijad ja pingutame selle nimel, et olla Eesti parim ettevõtjate esindusorganisatsioon, millel on pikk ajalugu ja veel pikem tulevik. Kui vaadata Skandinaavia riike, siis seal on ettevõtlusorganisatsioonidel veel väärikam ajalugu ja nende hääl on poliitikas paremini kuulda. See peaks olema ka Eesti tee, et üha rohkem ettevõtteid kuulub katusorganisatsioonidesse. Sinna on veel pikk tee minna, aga organisatsioonidesse kuulumine suurendab ka ettevõtja usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust.

Täna, mil oodatakse, et ettevõtted panustaksid üha enam ühiskonda tagasi, on hea olla katusorganisatsiooni kaudu kaasatud. See annab läbi võrgustumise ja informeerituse kindlasti ka teatud konkurentsieelise.

Rõhutan, et Tööandjate Keskliit pole tavaline lobiorganisatsioon, vaid kindlate reeglite, tavade ja läbipaistvate seisukohtadega institutsioon.

Oleme riigi poolt tunnustatud sotsiaalpartner, esindatud kümnetes töörühmades ja nõukogudes, mis puudutavad näiteks ka EAS-i, tervisekassat ja töötukassat. Meie roll on ka alampalga kokkuleppe sõlmimine ametühingutega.

Kas erinevad tööd, mida olete teinud – olgu poliitikas või mittetulundussektoris – mahuvad mingitpidi ühise nimetaja alla?

Paarikümne tööaasta jooksul olen töötanud väga erinevatel positsioonidel. Kuidagi on õnnestunud olla suurte ja oluliste protsesside juures. Peaministri büroos tegelesime eurole üleminekuga, energiaturu avanemisega toimetasin Riigikogus, riigihalduse ministrina sai tehtud haldusreform. Tagasi vaadates on hea tunne. On olnud mitmeid ebapopulaarseid ja raskeid otsuseid, mille kasutegur ilmnebki alles viie kuni kümne aasta pärast.

Oma kodulehel kasutate lauset „Mul on coach'ina kasutada isiklik kogemus, kuidas lihtsast tehasetöölisest tõusta ministriks ja riigikogu liikmeks.“ Palun jagage seda kogemust.

Olen pärit lihtsast ja suhteliselt kasinate elutingimustega perest. Kandikul pole midagi kätte toodud, olen ise pidanud pingutama.

Põhikooli lõpus käisin vineeritehases tööl, töötasin nii taburettide pakkijana kui ka tisleri abina. Tööpäevad algasid pool seitse hommikul. Olen töötanud ka farmis, metsakasvataja ja rannavalvurina. Tegelesin nooruses ka kõvasti ujumisega.

Mainitud tööd olid kõik kooliaegsed, ülikooli ajal sattusin poliitikasse, siis oli mul rohkem juba kabinetitöid.

Aga kogemuse mõttes on mu kooliaegsed tööd asendamatud. Sain aru, mida mulle meeldib teha, mida pigem mitte. Rutiin mulle väga ei sobi, vajan vaheldust ja väljakutseid.

Ütleksin nii, et musta masendust pole, aga nähtavus on halb.

Kuidas hindate praegu Eesti tööstuse olukorda?

Viimane poolaasta oli Eesti tööstusele raske, aasta lõpp oli eriti keeruline just energiamahukatel tootjatel. Energiahinna tõus oli ettevõtjate jaoks valus ja ebavõrdsete toetusskeemide tingimustes kannatas paljude Eesti ettevõtete konkurentsivõime eksportturgudel. Tahaksin olla mõõdukalt optimistlik ja loota, et selle aasta teine pool kujuneb kergemaks.

Suure surve all on eksportiv tööstus, sest sisendhinnad on tugevalt tõusnud. Palgad on kasvanud tootlikkusest kiiremini, aga headest spetsialistidest on ikka tugev puudus. Samas on ka ettevõtteid, kes on kriisidega kiirelt kohanenud.

Ütleksin nii, et musta masendust pole, aga nähtavus on halb. Keegi ei tea täpselt, mis tuleb. Odavale tööjõule enam loota ei saa. Kergem on ettevõtetes, kus on suurem automatiseeritus ja riskid rohkem hajutatud.

Mis saaks olla paremini ja mida oleks vaja, et see nii oleks? Nimekiri on pikk. Põhjalikumalt saab sellest lugeda tööandjate manifestist – aga lühidalt on vaja tagada kvalifitseeritud tööjõu, sealhulgas välistööjõu kättesaadavus. Eesti elanikkond vananeb ja meil on puudu tuhandeid inimesi, eriti kurb trend on inseneride järelkasvuga. Kõrgja kutseharidus peaksid olema rohkem seda nägu, mida majandus vajab. Peame tegelema nii innovatsiooni- kui ka rohepöördega, aga selleks on vaja õigete oskustega inimesi ja investeerimiseks soodsat ning stabiilset keskkonda.

Poliitikutelt ootaks, et nad arvestaksid rohkem majandusega. Uues koalitsioonileppes on palju juttu maksudest, aga mitte ettevõtlusest. Liiga palju on näilist kaasamist, sisulist ärakuulamist on palju vähem.

Kui võrdlete erinevaid tööstusalasid, kus läheb praegu paremini ja kus on rohkem probleeme?

Kõige raskem on seal, kus vajatakse palju tööjõudu, on suuremad energiakulud või madal kasumimarginaal. Nende sektorite konkurentsivõime on väga tugeva surve all.

Viimasel poolaastal sattusid eriti keerulisse olukorda need, kes ekspordivad riikidesse, mille valitsus maksab kohalikele ettevõtetele lopsakaid subsiidiume.

See on olnud pikk debatt riigiga – on selge, et toetustega ei hoia ettevõtteid pikalt üleval, aga eksportijatel on väga raske konkureerida riikides, kus neid makstakse.

Sama teema mõjutab ka neid, kes toodavad koduturule. Kui importkaup on soodsam, ostetakse rohkem seda –see tendents kehtib näiteks toidu ja ehitusmaterjalide puhul. Euroopa ühisturul peaksid aga kehtima võrdsed tingimused.

Kuidas hindate tööstusettevõtete rolli Eesti regionaalarengus?

Tööstusel on regionaalpoliitikas ülioluline roll. See on punkt, mida poliitikud pole senimaani väga mõistnud, eriti aladel, mis jäävad väljapoole Harjumaad. Ida-Virumaal on sellest õnneks aru saadud. Aga näiteks Otepääst räägime kui spordipealinnast, ehkki suurim tööandja on seal metsatööstus. Metsa- ja puidutööstus on üldse väga oluline tööandja maapiirkondades. Tööstust on ka suursaartel, Saaremaal ja Hiiumaal.

Tallinnas ja Harjus on rohkem ka teenusmajandust, aga mujal on tööstuse roll eriti oluline. Pole mõeldav, et te- haste sulgemisel saaks töötajatest üleöö koodikirjutajad, disainerid või arhitektid. Jõukamate Euroopa riikide jõukuse selgroog on tööstus ja seda peab ka Eestis teadvustama.

Kõige olulisem on muutuste juhtimine, liikumine kindlate eesmärkide suunas.

Mida inimesed teevad, kui tööd pole? Kolivad Tallinna. Kui tahame, et meil oleks regionaalpoliitika, vajame tööstust, sh metsade majandamist.

Samas pole mitte kõik omavalitsused uute tootmisvõimaluste rajamise poolt –olgu tegu tselluloositehase või kanalaga. Tihti piisab negatiivseks suhtumiseks, mis varjutab uue ettevõtte pikaajalise kasuliku mõju, väikesest häälekast aktivistide grupist.

Lisaks töökohtade tagamisele rajavad ettevõtjad spordiplatse ja mänguväljakuid ning toetavad kohalikku kogukonda.

Kuidas jõudsite selleni, et hakkasite pakkuma coaching'ut ja juhtimiskoolitusi?

Kui aastaid tagasi tekkis pärast pingelist tööd valitsuses järelemõtlemisaega, läk- sin EBS-i lühikesele coaching'u-koolitusele. Hakkas meeldima – mul oli selleks aega, energiat ja näljatunnet. Õppisin edasi ja hakkasin ka teenust pakkuma.

Praegu on mul põhitööga aga nii palju tegemist, et coaching'uks enam aega ei jää. Aga see on tore tunne, kui saab kellegi elu paremuse poole nügida.

Coaching'ust räägitakse tihti vormis, mida ta ei ole – aga palun öelge, mis ta on.

Coaching ja mentorlus on sarnased, aga coach ei ole õpetaja. Ta on pigem vestluspartner, kes ei tohiks võtta juhtivat rolli ega vastutust valikute langetamisel.

Tihti öeldakse, et juht on üksi, tipus ulub tuul … Coach'i roll on kuulata ja õigete küsimustega toetada, aga suurema osa tööst peab klient ise ära tegema. Arenguruumi on alati ja näiteks USA-s, kust coaching pärineb, on vist küll igal tippjuhil oma coach

Mida peate juhi töös kõige olulisemaks? Kõige olulisem on muutuste juhtimine, liikumine kindlate eesmärkide suunas. Ideaalne, kui need eesmärgid on selgelt sõnastatud ja mõõdetavad. Selleks aga, et eesmärke saavutada, on kõige olulisem meeskond ja inimeste juhtimine.

Mis on teie isiklikud tugevused juhina? Sellisele küsimusele on eestlasel ebamugav vastata – kuidas sa ikka ennast ise kiidad. Aga mulle on siiski öeldud, et mul on olemas mitmed juhtimiseks vajalikud omadused: kiire õppimis- ja kohanemisvõime, emotsionaalne intelligentsus ning suure pildi nägemise oskus.

Kui oluliseks peate oma arenguteel sporti?

Väga oluliseks. See kumab läbi igast mu elus olulisest teemast. Noorena tahtsingi tippsportlane olla ja läksin reaalkooli spordiklassi. Tegin kümme korda nädalas ujumistrenni, kuni sain aru, et ma pole kuigi andekas ujuja, ning ülikoolis keskendusin juba õppimisele.

Spordikogemus on siiski väga kasulik, see õpetab pühendumust ja töökust, taluma pingeid ja valu – kõik see käib arenemise juurde ka hilisemas elus.

Mida praegu vabal ajal teha armastate?

Üritan ikka nii palju sportida kui võimalik. Ühelgi alal suurt arenguhüpet oodata pole, seega tegelen võimalikult erinevate aladega: suusatan, mängin tennist ja golfi, sõidan rattaga. Püüan olla hea isa ja tegeleda aladega, mida saan harrastada koos oma lapsega. Lugeda ja ennast koolitada meeldib ka väga.