Raul Kütt: me ei ole vaid IT-imeriik, aga ka tugev tööstusriik!

„Meie liikmetel ei ole olnud pankrotte ega suuremaid koondamisi ning tööd õnneks jagub. Küll aga on olukord keerulisem kui tavalistel aastatel ning riik saaks sektori aitamiseks palju ära teha,“ sõnab Eesti Masinatööstuse Liidu juht Raul Kütt metallisektori praegusest olukorrast kõneldes.

Järgneb intervjuu Raul Kütiga.

Kuidas metallisektoril praegu läheb?

Üldiselt on majandus kehvemapoolses seisus, kuid metall on valdkond, mis ka rasketel aegadel ja eriti praegu, kui maailmas käib sõda, väga vajalik on. Metallitööd on palju vaja ja sealt tuleb ka

Eestile natuke allhanketööd, niisiis võib öelda, et metalli- ja masinaehituse sektoril ei ole päris samamoodi raske nagu paljudel teistel sektoritel. Meie liikmete hulgas ei ole olnud pankrotte ega ka suuremaid koondamisi ning tööd õnneks jagub. Küll aga on olukord keerulisem kui tavalistel aastatel. Kui tavaliselt on ena- mikul ettevõtetel tellimused pikemaks ajaks ees, siis sel aastal on näha, et tellijad ja koostööpartnerid on ettevaatlikumad ning tellitakse vähem.

Paljudel on mulje, et tööstus tähendab rasket, füüsilist ja musta tööd.

Millest see tuleneb?

See tuleb ilmselt just sellest, et maailmamajanduses on segane aeg, sõda algas ja tekkis metallihinna hüpe, mis mõjutas turgu väga palju. Tundub ka, et Eesti eksportiva tööstuse sektori olukord läheb viimaste aastatega üha kehvemaks, sest meie töö muutub üha kallimaks. Pidev palgatõus ja kõrge inflatsioon on kaasa toonud selle, et kokkuvõttes on meie tootjatel üha keerulisem konkurentsis püsida teiste samasugust allhanketööd jahtivate tootjatega – kasvõi lähipiirkonnast Läti, Leedu ja Poola ettevõtetega. Lisaks mängis tugevat rolli energiahindade tõus. Enamik riike leidis mingid mehhanismid, kuidas oma ettevõtteid kõrgete energiahindade ajal aidata, kuid Eesti aitas universaalteenusega ainult väikeettevõtjaid, kes üldiselt ei ole suured eksportijad.

Ekspordi osakaalu on vaja seega kasvatada, aga kuidas seda teha?

Praegune olukord on selline, et kuna me ei ole odavtootjad, tuleb teha suurema lisandväärtusega kallimaid tooteid. Tooted peavad olema keerulisemad ning peame lisaks tootmisele saama endale ka n-ö väljatöötamise osa, et tellija ei tuleks meie juurde konkreetse joonise või tellimusega, vaid et ta tahaks saada meie käest mingit lahendust. See viib meid omakorda järgmise probleemini – meil on vähe insenere, kes neid keerulisemaid ja kallimaid lahendusi välja töötaksid.

Tööjõud on suureks probleemiks kõikjal. Mis takistab teie sektori puhul tööjõu leidmist?

Meie sektoris sellist lihttööjõudu peaaegu enam polegi – meil on automatiseeritud tootmine, digitaaljuhtimisega pingid jne. Inimene tuleb kas kutsekoolist või teisest ettevõttest, kuid mõlemal juhul on vaja teda õpetada kasutama konkreetse ettevõtte masinaparki. Vähesel määral tuleb masina- ja metallitööstusesse ka tehnikateadlikke inimesi väljastpoolt, keda õpetatakse ettevõtetes kohapeal, kui neil on eeldused valdkonnas töötamiseks. Suur puudus on inseneridest ning CNC-pinkide operaatoritest, kes on samas kogu Euroopas väga hinnatud. Kui ettevõttel on vaja arendada, peab paratamatult konkurentide juurest insenere või tööpingispetsialiste üle meelitama. Masinatööstuse Liit püüab aktiivselt koos Inseneride Liiduga tegutseda selle nimel, et saaksime riigis käima kampaania, et inseneritöö on huvitav ja vajalik.

Aga miks inimesed inseneriala õppida ei taha?

Noortel ei ole enam kokkupuudet tööstusega – pole teadmist, mis on tööstus ja inseneriamet. Paljudel on mulje, et tööstus tähendab rasket, füüsilist ja musta tööd. Näeme ka, et tänapäeval on olemas vahendid, millega saab koolilapsi viia teatrisse ja matkaradadele, kuid puuduvad vahendid, et viia neid tööstusesse. Ettevõtted on hea meelega nõus koole vastu võtma ja näitama, milline on tänapäeva moodne tööstus, ning kui koolidel on huvi, ollakse nõus näiteks koostöös tehnoloogiatunde läbi viima, et noored valdkonnaga kokku puutuksid. Samuti ei ole koolides tihti ka karjäärinõustajad väga palju tööstusega kokku puutunud ning rohkem kohtab suhtumist, et tasub valida gümnaasium, mitte mingil juhul kutsekool.

Ja vaatamata sellele on näha, et ka mitmed ülikooli lõpetanud inimesed lähevad hiljem kutsekooli, et õppida midagi konkreetset oma kätega tegema.

Kui ettevõttel on vaja arendada, peab paratamatult konkurentide juurest insenere või tööpingispetsialiste üle meelitama.

Kuidas siis tööstust aidata, arendada?

Kas riik saaks midagi ära teha?

Kui aastaid on kasutusel olnud laiapõhjalise riigikaitse mõiste, püüaks mina sisse tuua laiapõhjalise majanduse või laiapõhjalise tööstuse. Riik saab teha palju.

On tunne, et tööstus on justkui majandusministeeriumi teema, kuid tegelikult võiks kõik ministeeriumid mingil määral tööstusega tegeleda. See valdkond peaks huvitama kõiki – näiteks ka loodavat kliimaministeeriumit, sest loomulikult läheb tööstus aina rohelisemaks, sellest pole pääsu ja ettevõtjad ei ole ka selle vastu, kui seda saab teha mõistlikus tempos ja vastavalt võimekusele. Välisministeerium saaks kindlasti kaasa aidata, tutvustades Eesti tööstust välisesinduste kaudu – me ei ole vaid IT-imeriik, vaid ka tootmise vallas väga tugev riik, keda peaks maailmale tutvustama. Ja lõpuks kasvõi selleni välja, et kultuuriministrit peaks väga huvitama tööstuse hea käekäik, sest kui tööstusel läheb hästi, laekub rohkem makse, mille eest ka kultuuri toetada. Kõik peaksid seisma hea selle eest, et Eesti majandusel ja tööstusel läheks hästi!

Millised on teie tulevikulootused?

Loodame, et kui valitsus oma töö käima saab, saame teha koostööd ning ühiselt vaadata, kuidas rohkem eksportida ja toodete lisandväärtust kasvatada. Innovatsiooni ja investeeringuid on vaja, kuid kui ettevõtted vaevu ots otsaga kokku tulevad, ei ole võimalusi innovatsiooniks. Lõpuks veel mõte, et tegelikult on ettevõtjal võimalik ka mujal oma asja edasi ajada, kui Eestis tootmine enam majanduslikult mõttekas pole. Nii kaotame aga riigina töökohti ja maksutulu võrreldes sellega, kui oma ettevõtteid rasketel aegadel natuke aitaksime.