5 minute read
Vastlapäeva peetakse ja vastlakombeid on veel alles
Tänavu on vabariigi aastapäev ja vastlapäev kahel järjestikusel päeval – riigi sünnipäev esmaspäeval ja vastlapäev teisipäeval. Kuigi enamik vastlapäeva kombeid on jäänud minevikku, peetakse vastlapäeva meeles ikka vähemalt vastlatoitude söömisega ja kui võimalik, ka liulaskmisega.
Vastlapäev, mis võib langeda teisipäevale alates 8. veebruarist kuni 7. märtsini, on liikuv püha. See on noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, mis kunagi on olnud kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust. Päeva kohta on olnud kasutusel traditsiooniline ütlemine, et vastlapäev nõuab noorkuud ja teisipäevast päeva. Vastlapäevaga lõppes jõulude ajal alanud talvine lõbustuste aeg ja algas suur paast, mis kestis lihavõttepühadeni.
Advertisement
Vastlatoidud on püsinud peaaegu Tekst: Einar Ellermaa Fotod: Karin Kaljuläte muutumatuna. Hernesupp, seajalad, soolaoad ja vastlakuklid, millest tänapäeval on saanud kõige levinum vastlatoit. Tänapäevani on au sees ka liulaskmine ja mõnedki ettevõtted viivad oma töötajad just sel päeval loodusesse, kui ilm võimaldab.
Siiski on hobuse ja saaniga sõitmine ning suure kelgu või saaniga mäest alla laskmine jäänud harvemaks. Tänapäeval on kasutusel enamasti plastmasskelgud, liulauad või isegi kilekotid. Ka 20. sajandi algul sai liugu lasta linase koti või linapeotäie peal.
"Eesti rahvakalendri" 2017. aastal ilmunud veebiversioonis www.folklore.ee/erk on selgitus, et meie taludes elanud esivanemad arvestasid aega looduse järgi ja looduse rütmist sõltusid kõik nende tööd ja tegemised kogu aasta. Olid suvine ja talvine poolaasta. Suvisel poolaastal valmistuti talviseks eluks, kasvatati süüa ja varuti käsitöömaterjali ning talvel tehtigi peamiselt käsitööd. Ka rahvakalendri tähtpäevade kombed on seotud oluliste talutööde või pereliikmete elu edendamise soovidega. Aega arvestati nii, et mitu nädalat on ühest tähtpäevast teiseni: jõulust kuus
küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu. Lisaks kindla kuupäevaga pühadele olid mõned liikuvad pühad. Kevadi sed liikuvad pühad on vastlapäev, lihavõtted ja nelipühad.
Vastlapäeva on kutsutud ka liha heitepäevaks või liugupäevaks ja Lõuna-Eestis pudrupäevaks. Vastlapäeva nimi tuleneb saksakeelsest (fasten) või rootsikeelsest (fastlag) sõnast, mis tähistab paastu.
Mida vastlapäeval tehti? Nimetatud väljaanne kirjeldab ka vastlapäeva kombeid ja toi te. Vastlapäeva kombestikku kuulus kindlasti liulaskmine ning pikk liug ennustas järgnevaks suveks head linakasvu. Usuti, et mida pikem liug, seda pikemaks kasvab põllul lina. Linataime kiududest sai linakangast kududa, millest rõivaid, samuti voodilinu, padjapüüre ja käterätte valmistati. Vastla liugu käisid laskmas nii noored kui ka eakamad inimesed. Kindlasti pidi liumäel olema pereema. Parema linakasvu saamiseks pani enamasti perenaine linaseemnekotikese oma istumise alla, vähemalt Lõuna-Eestis. Liulaskmist saatsid lõbusad hüüded: linaliugu, pikka kiudu! Praegusel ajal öeldakse, et mida pikem vastlaliug, seda parem õnn.
Vastlasõitu on tehtud ka hobusega. Hobusele pandi kuljused kaela, sõideti mööda külavaheteid ja käidi teistes peredes külas. Noored hobused rakendati esimest korda vastlapäeval, et nad saaksid ruttu sõidu selgeks.
Kus võimalik, seal pandi jää peale karussell või uisutati. Kui vastlapäeval juhtus olema sulailm, ehitati lumekindlus ja mängiti lumesõda, meisterdati lumememme ja mängi ti jõu- või osavusmänge.
Tubaste töödega nii tähtsal päeval ei tegeldud. Selle perioodi oluline naiste töö – ketramine – oli keelatud. Öeldi, kui kedratakse, hakkab
Vastlapäevad 2018: 13. VEEBRUAR 2019: 5. MÄRTS 2020: 25. VEEBRUAR 2021: 16. VEEBRUAR 2022: 1. MÄRTS 2023: 21. VEEBRUAR 2024: 13. VEEBRUAR 2025: 4. MÄRTS
sigadel pea ringi käima või jäävad neil jalad kõveraks või juhtub maja pidamises mingi äpardus. Õmmelda ka ei võinud, sest arvati, et siis poevad sead suvel läbi aia nagu nõel läbi riide. Paelu ja nööri võis punuda.
Laste jaoks oli tähtis, et oa- või hernesupi sees keedeti seajalgu ja pärast sööki asuti seajalakoodist vurri meisterdama.
Kõik seajalakondid korjati söögiaja järel kokku ja anti sigade ette kas kohe või kevadel, kui sead välja lasti. Sellega paluti seakasvule õnnistust. Kontide abil ka ennustati. Tüdrukud panid puhtaksnäritud kondid põrandale hunnikusse. Koeral lasti siis sealt valida. Kelle kondi koer esimesena suhu võttis, see tüdruk pidi saama varem mehele.
Vastlapäeval pidi kindlasti juukseid kammima ja lõikama, et juuksed kasvaksid pikaks ja tihedaks. Kes pärast juukselõika mist õue läks ja seal harakat nägi, sel pidid kasvama pikad juuksed nagu haraka saba.
Mida vastlapäeval söödi?
20. sajandi algul oli meil toitumine tihedalt seotud aastaajaga. Siga tapeti mardipäevaks või jõuludeks ja jagati talve peale ära. Seega sealiha söödi ainult talvel. Vastlapäevaks olid ainult jalad järele jäänud ja seetõttu söödigi seajalgu. Pärast vastlapäeva sealiha ei söödud, sest algas paast. Kuna paastuajal olid keelatud nii lõ bustused kui ka rammus toit, siis kasutati vastlapäeva sel leks, et korralikult pidutseda ja süüa enne paastu.
Vastlapäeva autoit oli sea jala söömine, et sead suvel kosuks. Keedeti oa- või hernesuppi seajalgadega. Supi keetmisel tuli olla hoolas, sest kui oasupp juhtus üle keema, siis pidi uskumuse järgi sõnnikulaotamise ajal vihma sadama. Vastlapäeval küpsetati veel leiba, vastlapätsikuid ja kakku, pannkooke või keedeti paksu tanguputru seajalgadega.
Sel päeval tuli süüa palju, aga mitte kartulit, sest see oleks tähendanud kehva kartulisaaki. Uskumuse järgi pidi külvimees vastlapäeval üheksa korda sööma, siis andis põld ka üheksakordse saagi.
Kuidas vastlapäeval ilma ennustati? Vastlapäeva lumesaju järgi ennustati head vilja- ja marjasaaki, aga ka palju putukaid. Kui vastlapäeval oli sula, ennustas see lühikest kevadet. Jääpurikad räästas ennustasid head linakasvu. Öeldi, et vastlapäevast hakkab talve teine silm vett jooks ma. Kui vastlapäeval oli külm, pidi tulema külm kevad. Kui vastlapäeval oli soe, siis pidi tulema soe kevad.