1 (12) / 2024
Rikkuse jahil
EESTLASED AAFRIKAS
KULDA KAEVANDAMAS
Kalleimad autosalongid
ITAALIA ILUDUSTE
MÜÜK EESTIS
Jõukuse märk
KAPITAL LIIGUB HISPAANIASSE
PERE PANI MÄNGU PEAAEGU KÕIK
Uljalt suurde mängu
GOLDTIME’I VEATU TEEKOND
Valdkonna tipptegija
LÄBIMURRE RASKES SEKTORIS
EESTI ULAKAIM ETTEVÕTJA
8
Eesti ulakaima ettevõtja teekond eduni
IRIS KÜBARSEPP
18
Uljalt alustanud Goldtime’i omanikud lõikavad vilju
TANEL SAARMANN
24
51
Matsimoka pereäri algus ei olnud meelakkumine
SIIRI LIIVA
34
Itaalia luksusautode müüjad laiendavad haaret
TANEL SAARMANN
42
Hulgimüüja suutis 12 aastaga tippu jõuda
RICHARD MÄGAR
Foto VladKK / Shutterstock
Eesti kullakaevandajad tegid Aafrikas läbimurde
KADRI SILDMETS
61
Peamine küsimus majanduses –mis saab raha hinnast?
KASPAR VIIRA
71
Hispaania meelitab eestimaalaste raha
SANNE SIGRID TAVETER
Projektijuht ja toimetaja
Tanel Saarmann tanel.saarmann@arileht.ee
Reklaamimüügi projektijuht
Jaana Rüütel jaana.ruutel@ekspressmeedia.ee
81
Eesti idufirma raputab reklaami- ja PR-maailma
TANEL SAARMANN
88
Eesti laevakapteni uskumatud seiklused elu ja surma piiril
SIIRI LIIVA
96
Eriti eksootilised reisid kasvatavad järjest populaarsust
PIRET LEPIK
105
Woola looja alustas oma karjääri soolakambris
KADRI SILDMETS
106
Majandusminister Riisalo sihikindlus tõi talle lapsena oma jalgratta
KADRI SILDMETS
Keeletoimetaja Katrin Hallas
Esikaane foto Vallo Kruuser
Esikaane kujundus Tarmo Rajamets
Kujundaja Tarmo Rajamets
Väljaande Magnaat autoriõigused kuuluvad Delfi Meediale. Väljaandes sisalduvate materjalide kasutamine ilma nõusolekuta ei ole lubatud.
Segastel aegadel on vaja vahel teha julgeid otsuseid, ka selliseid, mis võivad lõpuks osutuda valeks. Miks? Sest kui ei tee, siis ei lõika hiljem ka loorbereid või kaod areenilt seetõttu, et mõni otsus jäi tegemata.
Eestlased on lugematu arv kordi tõestanud, et julgus ja riskimine on meil veres. Võtame või meie tehnoloogiasektori, kus tänu kartmatusele on sündinud mitmed ükssarvikud, ning meil on elanike arvu kohta kõige rohkem loodud idufirmasid. Mis on veel riskantsem kui alustada maastikul, kus on ette teada, et ellu jäävad vähesed. Selles ajakirjas esindab seda seltskonda veel vähetuntud Analytical Alley, mis on tulnud, et raputada reklaami- ja avalike suhete valdkonda. Jah, eestlastele meeldib ka raputada. See tähendab millegi pea peale pööramist või olulist muutmist. Globaalselt, mitte vaid Paunveres ja selle ümbruses.
Kuid ka n-ö vana kooli ettevõtete loojaid, kes selles Magnaadis oma loo räägivad, võib iseloomustada sõnaga „julge“. Kirki Kubri on oma ettevõtte rajanud ise ja on siiani selle ainuomanik. Klientuuriks on samuti aina uljamad inimesed, kes enam sugugi oma voodirõõmude vürtsitamist millekski valgustkartvaks ei pea ega löö risti ette kelmikate ostude ees.
Goldtime’il täitus esimene veerandsada ning nendegi teekonnal, eriti päris alguses, on olnud samme, mille puhul omanik tunnistab, et praegu ta neid tõenäoliselt teha ei söandaks.
Ka siinkirjutaja lõi oma esimese ettevõtte sellise uljusega, et praegu mõeldes tekitab see hirmujudinaid. Lõime ühe veebiportaali ja lootsime saada veebireklaami müügikunnideks. Varsti olime hoopis osa suurest Delfist, mida võib pidada edulooks. Ilma mõneti hullumeelse kindlameelsuseta ei oleks seda juhtunud. Mõistagi oli tegu pisisaavutusega, kui võrrelda näiteks Matsimokaga, kelle sünni- ja kasvamise lugu samuti Magnaadi kaante vahele tee on leidnud. Eks nõuab julgust ka ettevõtmine luua Eestis suuri luksusautode salonge või minna Egiptusesse kulda otsima. Viimane ei ole mingite ullikeste unistus, vaid kogenud ettevõtjate reaalne ettevõtmine.
Edu teile, julged raputajad ja otsustajad!
Tanel Saarmann
Kirki Kubri on oma jäägitu pühendumusega teinud vallatust pesupoest nimega Ulakas Kaunitar eduka ettevõtte. Tema suhtumine ärisse ja ettevõtlusse võiks olla eeskujuks paljudele.
Avalikkus teab sind eelkõige ühe enesekindla naisena, kes tõi Eestisse hoopis eksklusiivsema variandi erootikakaubandusest. Näid julge ja kartmatu. Enamik aga kindlasti ei tea, milline oli sinu elu enne ettevõtlust. Kus sa üles kasvasid ja millega sa nooremana tegelesid? Pärit olen ma Pärnust. Kasvasin seal üles ja olin selline lahe ja tavaline naabritüdruk. Mulle meeldis näiteks puu otsa onne ehitada ja veidi ka pättust teha. Kooli ajal tegin ma palju ka sporti, kergejõustikku. Peale keskkooli sain paberid hoopis kosmeetiku erialal ning seejärel sain kaks tütart. Oma peas mõtlesin alati, et kui ma 30aastaseks saan, siis ma tahan päris oma asja luua. Loogiline samm oleks olnud ilusalong või midagi sarnast, aga koperdasin täiesti juhuslikult hoopis teistsuguse maailma otsa. Minu asi on alati olnud see, et mulle meeldib eristuda. Kui paljud
ULJUS VIIS SIHILE: Ulaka Kaunitari perenaine
Kirki Kubri tunnistab, et kuigi äriliselt olid algusaastad väga rasked, ei mõelnud ta kordagi läbi põrumisele.
Foto Vallo Kruuser
tunnevad end mugavalt massi sulandudes, siis mina pole kunagi tahtnud olla osa massist.
Kas tundsid juba noorena, et sinus on keskmisest rohkem seksuaalsust?
Tegelikult mitte. Toona ei räägitud üldse seksuaalsusest või seksist, siis ei olnud ju ka kellegagi neid asju arutada. Nüüd täiskasvanuna ongi kogu minu töö ikkagi seotud valdkonna „kapist välja toomisega“. Seda eriti just naiste puhul, et naised ei peaks
enam häbenema või kartma. Tänaseks päevaks on Eesti naised juba palju avatumad.
Kuidas tuli mõte luua Ulakas Kaunitar? Tean, et tahtsid vastanduda kõigele sellele, mis oli enne Eestis olemas, ja said inspiratsiooni välismaalt. Enne Ulakat asusid kõik sellised kauplused keldripimeduses. Isegi toonastest sex-shop ’idest mööda jalutades tundsid, et tegemist on väga ebasündsa kohaga, kuhu kindlasti sisse ei as-
tuks. Naisterahvana tundsin ma, et need kohad ei ole kutsuvad. Sealt osteti rohkem alati naljakinke, mitte kunagi ei astunud ma sisse mõttega, et vaataks midagi endale.
„Minu edu võti ongi isiklik entusiasm ja avastamisrõõm.“
Mõte hakkas idanema mul esimest korda tõepoolest Londonis. Käisin kosmeetikutöö aegadel kolleegidega Ühendkuningriigis messil ning nagu naised ikka, siis vaba aja veetsime šopates.
Peatänavatel – Oxford Street ja Regent Street – märkasin, kui avalikult ja suurte vaateakendega olid seal
TEADLIKUD VALIKUD: Kirki teab, et äris tuleb olla vaimselt kohal 24/7.
Seejuures ei unusta ta, et puhkusi tuleb teadlikult planeerida.
erootikatoodete ja pesupoed. Kauplustes sees käis melu, rahvamassid liikusid ringi ja avastasid kaupu häbenematult. Siis ma sain aru, millest meie Eesti naised ilma jäävad.
Mida poe nimi „Ulakas Kaunitar“ sinu jaoks tähendab?
Mina olengi see Ulakas Kaunitar. Ettevõte on väga minu näoga, olen pannud siia kogu oma hinge. Olen tähele pannud, kuidas väga paljudele pakub see nimi lusti ja rõõmu. Mul on selle üle väga hea meel. Poena me end ei defineeri sekskauplusena, kutsume end „vallatuks pesupoeks“.
Poe avamisest on tänaseks möödas üle kaheteist aasta. Selle ajaga on Eesti ühiskonnas inimesed kindlasti palju avatumaks muutunud. Kuidas leidsid algusaastatel julgust, et ettevõttega jätkata?
Tegelikult on naljakas, et ma ei ole kunagi vaadanud seda ettevõtmist ärina. Ma alustasin asjaga just seetõttu, et ma olin ise nii vaimustunud sellest valdkonnast. Minus oli väga palju kirge ja pealehakkamist. Minu edu võti ongi isiklik entusiasm ja avastamisrõõm. Äriliselt oli mul algusaastatel väga raske, aga ma ei mõelnud kordagi, et olen läbi põrunud. Täna, kui ma vaatan tagasi, olin alustades ülimalt uljas. Kuid see mind eduni just viiski. Ma ei kartnud.
Raske majanduslik olukord sunnib tihtipeale ettevõtjaid loobuma. Nii on mõnikord lihtsam.
Ma ei ole tõesti kordagi loobumise peale mõelnud. Terve oma ettevõtluse teekonna olen piltlikult öeldes lilli nuusutanud ja alati läbi raskuste edasi surunud ja asjaga jätkanud.
Sa oled hea eeskuju teistele ettevõtjatele – kui tahad edukas olla, pead tegema asja südamega. Ma olen täiesti nõus, et nii ettevõtluses ongi. Tuleb teha asja, mida südamest naudid. Seda ma ka teen. Lisaks on minu jaoks töö ka hobi. Kõige parem palk tehtud töö eest ongi alati olnud klientide tagasiside ja need naeratavad näod.
12 aasta taguse ajaga võrreldes on täna turundus ja reklaam nii palju lihtsamad tänu sotsiaalmeediale.
pHformula ametlik esindaja Eestis: Benecom OÜ | Mähe-Kaasiku tee 24, Tallinn | Kontakt: lilli@benecom.ee, tel 5698 5092 Leia meid: PHformula Eesti ja phformula_estonia pHformula hooldusi teostavad nahaspetsialistid leiad meie Facebooki lehelt: facebook.com/pHformulaeesti.
Kuidas sa alguses poele kliendibaasi lõid?
Kontseptsioon oli algusest peale selline, et kauplus peab eristuma – suurte vaateakendega ja keset Tallinna kesklinna. Enamik kaubanduskeskusi tegelikult keeldusid meid vastu võtmast, sest mul puudus igasugune varasem ärikogemus. Ainus, kes Ulaka vastu võttis, oli Solarise keskus. Seal avasime me oma esimese poe.
Kui turundusest rääkida, siis võib küll tunduda, et sotsiaalmeedias on lihtne oma tooteid reklaamida, kuid meie jaoks on see alati olnud keelatud. Facebookil ja Instagramil on selles osas olnud alati väga karmid reeglid. Seega turundus kui selline pole meile sotsiaalmeedia platvormidel kuidagi lihtne olnud.
Me ei ole kunagi jaganud oma kanalites vulgaarset või liialt pornograafilist sisu. See pole kunagi olnud meie kontseptsioon. On väga õhuke jää, mil sisu võib minna üle piiri. Arvan, et oleme alati taset hoidnud ja jäänud maitsekaks.
Mitte kunagi pole ma tahtnud kliente ka nii-öelda osta. Näiteks loosimängudega klientide meelitamine pole minu teema. Minu jaoks on olulised kliendid, kes on päriselt meist huvitatud või kes on tänu heale sõnale meid leidnud.
Mujal riikides on lelude, riiete, erinevate vahendite jm kauba müük palju populaarsem. Võib isegi öelda, et Eestis on see asi veel lapsekingades. Mida sa välismaal käies oled õppinud ja Eestisse kaasa toonud?
Eestisse tõingi kaasa selle idee, et ühendada pesupood ja täiskasvanute lelud. Pean tunnistama, et Eesti ei ole tegelikult nii maas enam ülejäänud maailmast. Erinevates riikides ringi käes mõistad, et samad tabud ja probleemid on tegelikult kõikjal. Koos oma rahvusvaheliste kolleegidega seisame me sama eesmärgi eest, Eesti ei ole siinkohal erand.
Millistes riikides on erootikatoodete müük Eestist paar sammu ees?
Saksamaa on kindlasti üks meile lähimaid riike, kus on väga palju erinevaid väikseid poekesi. Seal on ka uus erapidude kontseptsioon, mis on ka muideks eestlaste seas tuntust kogumas. Saksamaal on seksuaalsus väga
kirju. Seal paljud inimesed ei tunne häbi, on väga avatud ja teavad, et keegi ei mõista neid hukka. Kui satute mõnele sellisele erapeole, peate olema valmis, et seal nähtu ei ole kindlasti vaatepilt leebete killast. Igaühe jaoks see pole.
Oled saanud Äripäevalt tunnustuse – neljakordne gasell*. Kuidas sellised tunnustused mõjutavad ettevõtte tuntust ja käivet?
See on minu jaoks olnud väga üllatav ja samas tänuväärne tunnustus. Teades, et sinna hulka kuulub ainult 1% (ettevõtjatest – Toim.), siis olla osa nendest – vinge! Kuna mind on veel neli korda gasellide hulka valitud, siis ma vist tõesti olen millegi olulisega hakkama saanud.
Käibekasv on Ulaka Kaunitari puhul viimastel aastatel tõepoolest märkimisväärne. Mis on Ulaka edu saladus?
See, et ma olen ise oma näoga alati
oma ettevõtmise taga. Isegi siis, kui minu äri peaks olema suur tabu. Ma ei varja ega häbene.
Teiseks muidugi, et ma naudin tohutult seda, mida teen.
Kui palju oled sa saanud negatiivseid kommentaare inimestelt, kes ei mõista su tööd?
Pean ausalt ütlema, et minuni isiklikult pole jõudnud ühtegi halvustavat kommentaari. Tagasiside on olnud sajaprotsendiliselt positiivne. See toetus on omakorda olnud minu jaoks väga kannustav.
Tundub, et Eesti ühiskonnas on endiselt olemas inimesi, keda sisuliselt häirib intiimsusest rääkimine ja erinevate lelude või seksmänguasjade müük. Miks see nii on? Miks sellest mõtteviisist lahti ei lasta?
Seksuaalsuse teemat on Eestis alla surutud aastakümnete kaupa. On mõistetav, et inimestel ongi raske sellest lahti lasta.
ULAKAS KAUNITAR OÜ on asutatud 12 aastat tagasi. Ettevõtte juht ja omanik on Kirki Kubri.
ULAKAS KAUNITAR OÜ teenis 2022 aastal 655 035eurose müügitulu juures 179 779 eurot ärikasumit. Seisuga 7.2.2024 ettevõttel maksuvõlg puudub. Maksudeklaratsioonid on korrektselt esitatud.
ENESEKINDEL: Konkurents kannustab
„Aastad on muutnud mind enesekindlaks ja uued konkurendid seda ei kõiguta.“
Kuulun ka ise Eesti Seksuaaltervise Liitu ja pean mainima, et ka seal seisavad kõik selle eest, et info leviks. See on äärmiselt kasulik. Mu hea sõbranna Diana Leht toob alati hea näite: kui me ei õpeta seksuaaltervist ega räägi sellest, on see sisuliselt sama, nagu annaks lapsele kätte auto ja võtmed. Kuidas ta peaks oskama sellega sõita?
Selge on muidugi see, et kõik ei peagi kõigile meeldima. Sama kehtib ka minu valdkonna kohta. On inimesi, kes ei armasta üldse voodis midagi peale oma partneri. See on täiesti okei.
Enamiku ajast pead poodi üksinda või koos paari abilisega. Kuidas selline intensiivsus su vaimsele tervisele mõjub?
Tänaseks olen suutnud oma aega nii planeerida, et ma ei pea isegi iga päev poes füüsiliselt kohal olema. Mitte et ma seda ei tahaks. Ettevõtjana on ikka esimene mõte hommikul, et kuidas oma firmat paremaks muuta. Aga just see, et leida ka natuke rohkem aega muudele asjadele töö kõrvalt.
Kas oled kunagi ka täielikult läbi põlenud?
2022. aasta suvi oli Ulaka jaoks väga intensiivne. Toimus palju üritusi ja tööd oli kuhjaga. Suve lõpuks avastasin, et ma ei puhanud mitte ühtegi päeva terve suve jooksul. Siis ma otsustasin, et edaspidi pean ma ikka võtma endale aega ja juhtme päriselt mõneks ajaks seinast välja tõmbama. Ma ei saa küll öelda, et oleksin olnud läbi põlenud, kuid olin tõesti väga väsinud.
Kui sul on oma äri, mõtled sa ööpäev läbi selle peale. Kui idee tuleb pühapäeva õhtul, siis tuleb see ka pühapäeva õhtul kirja panna.
Mida sa toona selleks tegid, et korralikult välja puhata?
Läksin tagasi sinna, kust ma pärit olen – Pärnusse. Seal sain välja puhata. Tegelikult käib see minu jaoks intervallidena. Igal aastal on hetki, mil tunnen, et nüüd on vaja korralikult puhata. Siis tulebki teha teadlik otsus ja ennast tööst eemaldada.
Peale 2022. aasta suve võtsingi vastu otsuse, et ma planeerin edaspidi enda tööd ja vaba aega nii, et ma ei jõuakski kunagi läbipõlemiseni.
Pikaajaline koostööpartner, Eesti üks hinnatuimaid moeloojaid ja disainereid Kriss Soonik-Käärmann kirjeldab Kirkit äärmiselt tööka inimesena.
„Kirki on üks kõige positiivsemaid ja professionaalsemaid inimesi, keda ma tean. Ta teeb oma tööd kirega, oskab tähelepanu numbritele pöörata. Aga mis kõige olulisem, ta teab, mida ta kliendid tahavad, ja oskab neile seda pakkuda. Pidev areng,“ sõnab Soonik-Käärmann.
Moelooja ja Ulakas Kaunitar lõid käed enam kui kümme aastat tagasi. Kriss Soonik oli juba viis aastat tegutsenud, enne kui Eestis müügiga alustati. „Sel ajal ei olnud
Ettevõtja elu on tihti halastamatu. Kui tihti oled sa mõelnud, et saadki loota vaid iseendale?
Tegelikult nii ongi. Pead olema valmis tegema vajadusel kõiki töid ise. Töötajad ju siiski vahetuvad ja on olnud ka meie ajaloos selliseid hetki, kui kõik töötajad on korraga ära läinud. Koroona algus oli üks selline aeg, mil kõik töötajad eri põhjustel lahkusid. Siis ma tegingi kõiki asju ise – olin
õiget koostööpartnerit. Oli nii mõnigi, kes tahtis oma butiiki avada, aga nad ei jõudnud kontseptsioonist kaugemale. Kui ma Kirkiga kohtusin, siis jättis ta kohe nii asjaliku ja mõnusa mulje. Ja see pole muutunud, temaga koostöö on olnud alati nii lihtne,“ hindab taa. Esimest korda alustasid naised koostööd siis, kui pood veel Solarise keskuses asus. „Teema oli sport ja seda käsitlesime muidugi väga seksikas võtmes,“ muheleb Soonik-Käärmann. „Mõned aastad tagasi oli üks enne jõule toimunud üritus, kus aknal olid „elavad“ mannekeenid. See oli ka väga tore vaatepilt kõikidele autojuhtidele, kes Pärnu maanteel mööda sõitsid.“
müüja, juhataja, kauba sissevõtja, koristaja. Mulle on jäänud meelde üks hea tsitaat: „Hea ettevõtja on see, kes saab minna ära kuuks või nädalaks, ning sinu ettevõte toimib edasi. Sa oled halb ettevõtja, kui sa ei saa nädalat puhkust võtta, ilma et su ettevõte kokku variseks.“ Selle mõtte järgi olen ma ka tegutsenud ning täna võin julgelt öelda, et minu taga seisavad inimesed, keda saan usaldada.
Kujutan ette, et sul pole tegelikult lihtne endale poodi töötajaid leida. Eeldatavasti ootad töötajast heas mõttes rohkemat kui lihtsalt letiteenindajat.
See on tõsi. Ma otsin alati kedagi, kellel paneks teema silma särama. Mis iganes päeval töötaja tööl poleks, esindab ta seda poodi. Tema peabki olema see „Ulakas Kaunitar“.
Ei ole lihtne leida kauplusse töötajaid ning mitte seetõttu, et soovijaid pole. Pigem ei leia ma sobivaid kandidaate. Kõik, kes siia kandideerivad, arvavad, et nad on väga avameelsed. Reaalsuses võib töö käigus ette tulla aga mitmeid takistusi. Näiteks teinekord on sattunud mõni noor 21aastane tüdruk ebamugavasse olukorda, kui tal tuleb soovitada tooteid 50aastastele. Siis nad mõistavad, et see töö pole neile. Ja see töö pole kindlasti kõigile.
Kuidas Ulakat Kaunitari on mõjutanud üldine nõrk majanduskeskkond?
Naljakas öelda, aga ma ei ole numbrite inimene. Loomulikult ma saan aru, kui hinnad tõusevad või elektriarve on krõbedam, aga ma ei lase end sellest oluliselt mõjutada. Minu jaoks ei ole probleeme, on ainult lahendused.
Kindlasti mõjutavad ka klientide arvu erinevad ebakindlad sünd -
mused maailmas. Käibemaksutõusu võtsime me enda kanda ning hindades seda ei kajastanud.
Teatud aastad on Eestis kindlasti viimase kümnendi jooksul kujunenud erootikatoodete müügis murdeliseks. Näiteks koroonaaeg, kui inimestel jäi palju rohkem aega kätte. Koroonaaeg oli meie jaoks üks edukamaid perioode. Inimesed pidid kodus olema, meelelahutusasutused olid kinni. Naudingud seksuaalvallas on ju ka väga hea stressileevendaja, mis tuli jällegi toona väga kasuks. Väga paljud paarid ei olnud kunagi nii palju koos olnudki, kui nad siis olid sunnitud koos olema. Me oleme kogu aeg väga suurte hüpetega kasvanud, nagu näitab ka gaselli tiitel. Koroonaaeg oli lihtsalt üks väga suur hüpe. Praeguseks on olukord müügis stabiliseerunud.
Kui suurt konkurentsi tunned sa teiste tegijatega, näiteks HotLipsiga? Nad avasid hiljuti T1 keskuses suure poe, millega kaasnes ka korralik turunduskampaania.
Ma ei näe ausalt öeldes HotLipsiga mingit konkurentsi, kuna nad on nii teistsugused sellest, kes Ulakas Kaunitar on. Ma ei mõtle eriti konkuren-
tidest, vaid sellest, mida mina teen ja kuidas saaks seda paremini teha. Võib-olla on see kaitsemehhanism. Meiega sarnaseid veebipoekesi kerkib praegu üles nagu seeni pärast vihma. See kindlasti kannustab meid edasi minema ja on igati tervitatav. Ainult veebipoe põhjal toimiv ettevõte pole aga kindlasti minu kontseptsioon. Minu jaoks on eriti oluline, et on füüsiline kauplus ja mina olen selle asja taga. Aastad on muutnud mind enesekindlaks ja uued konkurendid seda ei kõiguta.
Kui raske on olla Eestis naisettevõtja? Kas sugu määrab 2024. aastal tõsiseltvõetavust ettevõtluses?
See kindlasti oleneb töö valdkonnast. Kui valdkonda on ajalooliselt juhtinud mehed, siis kindlasti on naistel raskem end tõestada. Kuna mina olen sellises lustlikus valdkonnas, siis mul ei ole olnud kokkupuudet, kus mul oleks naisena raske. Isegi kui keegi kahtleks minu oskustes, siis ma tean oma väärtust ning seda, milleks ma võimeline olen. Mul ei ole mingit vajadust seda kellelegi tõestada.
Millised on Ulaka Kaunitari eesmärgid selleks aastaks?
Pean tunnistama, et meil ei ole rahalisi eesmärke. Ma teen enamikku asju tunnetuse pealt. Ka kõiki ideid pole võimalik mul aasta alguses kirja panna. Olen vabalt lendlev tegelane, ei pane endale raame ega lase ka teistel endale raame panna. Ma ei taha panna kindlaid eesmärke ning kui ma neid ei suuda täida, siis tunda end põrununa.
Millisena näed poodi viie aasta pärast? Kas aastas miljon eurot käivet on sinu jaoks reaalne unistus?
Miljon eurot käivet on vägagi reaalne unistus Ulaka jaoks. Viis aastat on väga pikk aeg, seda on raske ette planeerida. Mul on mõtteid ja miks mitte ka plaane laienemiseks, kuid veel on vara neid avada.
*Äripäeva „Gaselli TOP“ reastab igal aastal ettevõtted, kes on suutnud kolmel järjestikusel aastal käivet ja kasumit 50% kasvatada.
erakordsest võimalusest
Veerandsada aastat tegutsenud Goldtime on tõusnud Eesti tuntuimaks kella- ja ehtemüüjaks. Kahjumisse ei ole langetud ühelgi aastal.
TANEL SAARMANN
Pereettevõtte üks omanik Indrek Peterson on küll osalenud glamuursetel üritustel ja korraldanud neid ka ise, kuid liialt meediaveergudele jutustama ei kipu. Magnaadile antud intervjuus meenutab ta muu hulgas aega, mil kaupluse letile asetati 170 000 krooni ning poe juhil hääl värisema hakkas. Nad on üle elanud ka ühe põnevusfilmiga sarnaneva süžeega varguse.
Sel aastal tähistab Eesti suurim juveeli- ja kellapood 25. sünnipäeva. 1996. aastal kohtus Indrek Peterson tulevase abikaasa ja äripartneri Sünnega. Ülikool oli parasjagu pooleli ning ta oli saanud 20aastaseks.
„Ma ei ole tegutsenudki väljaspool seda valdkonda,“ nendib ta. Mõnda aega jõudis ta töötada ühes kellamüügiga seotud ettevõttes, kuni nägi ühel messil sellise ägeda kaubamärgi nagu Fossil tooteid. USA ette-
võte oli just Euroopasse sisenenud ning Eestis seda veel ei olnud. „Noore poisina mõtlesin, et võiks neile kirjutada ning üllatuseks sain kiire vastuse,“ ütleb Peterson. Jutt käis suurfirma toodete edasimüügiõigusest. Tänapäeval ei kujuta ette, et ühe taolise suurnimega partnerluse tekkimine võiks nii lihtne olla. Meenutame, et Peterson oli 20aastane noormees.
Euroopa Liidu liikmelisus oli siis vaid unistus ning tolliprotseduurid olid keerulised. Peterson tõdeb, et äri riskantsus oli suur.
„Algkapitaliks oli palju raha vaja ning seetõttu sai palju julgeid otsuseid tehtud. Kahtlen, kas täna julgeksin nii otsustada. Kõige suurem oli kartus, kas kaup ikka jõuab Eestisse kohale. Ostmiseks võtsime laenu ja need ajad olid parajalt väljakutsuvad, kuna klassikalist pangalaenu me ei saanud ning kindlustunnet oli tol ajal vähe,“ räägib juveeliettevõtja. Firmat käivitades müüs abielupaar maha oma kodu ja nad kolisid Tartusse Sünne vanemate juurde elama. Aastaid elati eraeluliselt tagasihoidlikes tingimustes, et kasvatada äri, mille esimeste aastate peakontor asus pere kodus.
Ideaalne ajastus Fossiliga sõlmiti esindusleping lõpuks 2001. aastal. Kogu äri algus sattus igati õigele ajale, sest moekäekellad hakkasid just Eestis populaarsust koguma. Kuni 2005. aastani tegelesid Petersonid hulgimüügiga. Fossil Group, selgus, oli palju suurem kui vaid see üks maailmakuulus bränd. Muu hulgas müüdi Dieseli, Armani ja teiste suurnimede kellasid. „Nii kasumlikku aega ei ole ettevõttel rohkem kunagi olnud kui toona – see oli moekellade ajastu,“ naerab Peterson nüüd. Kuid kas tõesti ei toimunud algusaegadel ühtegi traagilist seika, sest mängus oli ju suur raha, kuld, teemandid ja muu väärtuslik? „Toodete transpordiks mõeldud auto kadumise kartus oli suur! Enesekindlust andis teadmine, et kaup oli kindlustatud. Kordagi ei juhtunud midagi,“ ütleb ta. Äri õitses ning juba peagi said noored uuesti oma kodu soetada. Peterson rõhutab siiski, et 25 aasta jooksul on alati raha esmalt ettevõttesse tagasi investeeritud, eriti algusajal. „Enne ostsime siiski büroo kui uue kodu.“ Algne edu andis võimaluse et-
ALGUSAEG: Indrek ja Sünne Peterson ei teadnud siis veel, kui suureks nende äri Eestis kasvab, kuid hästi hakkas minema kohe stardi järel.
tevõtet kiiresti edasi arendada ning soov kliendile lähemal olla pani neid avama esimesi oma poode. Kindluse selleks andis teadmine, et ehkki võiks eeldada, et toona olid eestimaalased palju vaesemad kui täna, siis kellaja juveelimüük buumis. Petersonile meenub, kuidas ta tundis 2000ndate keskel uhkust, kui nägi avalikes ringkondades ja seltskondades inimesi kandmas tooteid, mida ise maale tõi.
„Meil tõesti õnnestus teha palju häid ärilisi otsuseid ja tabada kõrgaeg Tänaseks on olukord muutunud. Eks igal nähtusel on teatud oma elutsükkel. Kui praegu on hitiks Apple’i kellad, siis toona oli moekellade kasvuaeg.“
Kella- ja juveeliturg oli algusajal killustunud ja suuresti andsid tooni nõukaajal tegutsenud kullassepad ja kellassepad. Kui 90ndatel saabus võimalus äri alustada, siis jäid sepad erasektorisse. Tegemist ei olnud enam esimeses nooruses inimestega ning Indrek Peterson jäi selgelt silma oma nooruse ja uljusega.
„Ma tulin tühja koha pealt ja olin julge. Otsuseid sai tehtud kiiresti ja õnne peab olema. Algne leping Fossil Groupiga oligi julguse ja õnneliku juhuse tulem.“
Raskemate aegade võtmeotsused
Kuid tagasi jaekaubandusse siirdumise juurde, mis oli samuti tagantjärgi vaadates julge otsus. Praegu hulgimüüki sellisel väiksel turul ei eksistee-
rigi. Saadi aru, et kui soovitakse kaugemale jõuda, siis ei saa kahekesi abikaasaga hakkama. „Me suutsime enda ümber koondada väga õiged inimesed,“ võib Peterson nüüd öelda.
25 aasta sisse on jäänud rida kriise, millest suurim ikkagi üleilmne finantskriis, mis algas 2008. aastal. Goldtime’i juht võib tagasi vaadates öelda, et nii toona kui ka hiljem on just raskematel aegadel tehtud kõige õigemad otsused. 2008. aastal olid Goldtime’il poed eelkõige pealinnast väljas. Kümnest kauplusest vaid 2–3 olid Tallinnas. Miks? Sest ei olnud häid kohti, kus poode avada. Enne kriisi oli teadagi tõeline tarbimispidu ja kaubanduskeskustes olnud poekesed nautisid seda kõike täiel rinnal. Pohmell oli paljudele nii valus, et neist jäid maha tühjad poed ja letid. Goldtime’i omanikud haarasid võimalusest kinni. Muuhulgas avati siis pood Viru Keskuses.
„Viimane tõsine kriis oligi ju ammu. Jah, sisseost oli 2008. ja 2009. aastal väga väike, aga me tulime sellest ajast tugevamana välja. Jah, see oli ainuke periood meie ajaloos, kus olime enam-vähem nullis, muidu oleme kogu aeg kasumis olnud. Kriisid ei ole meid murdnud,“ ütleb Peterson ajal, kui üks kriis ajab teist taga.
Koroonakriisi algust peab ta teiseks tõsisemaks perioodiks, kus kardeti, et tuleb valus vindumine, kuid tuli välja, et kaubanduses algas taas pidu. „Prognoos oli väga must. Läti turu panimegi siis kinni. Tundsime, et ei suuda seal eesmärki saavutada. Otsus oli kiire ja tänu sellele, et seadsime fookuse Eesti turule, saame vilju noppida nüüd. On olnud väga edukad aastad, mil oleme kasvanud Ees-
Õhtulehe
vargad, kel sihiks vaid Megafortile kuulunud pood.
ti suurimaks juveeli- ja kellakaupluste ketiks, ning EMORi uuringute baasilt võime öelda, et 70% eestlasi valib oma esimeseks ehtepartneriks just meid.“
Veebimüük kui nurgakivi
Tänaseks on Goldtime’il üle Eesti 27 kauplust ja Peterson ei näe, et neid juurde tulemas oleks – turg on tugevalt parimate asukohtadega enda taktikepi alla võetud. Kuigi Lätis on kaks korda õnne proovitud, otsustati, et äri tehakse kodukamaral, aga see-eest väga hästi. Ei ole nende plaane segi löönud ka veebimüügikasv ja üldine globaalne šoppamine, kus kellad ja juveelid on lihtsalt leitavad üle maailma. Peterson ütleb, et veebimüük on neil endal aina olulisem ja lausa üks nurgakividest. Usaldus on seal ülioluline ning seda on nad suutnud aastatega tekitada. Veeb töötab hästi ka reklaamikanalina. „See on üks meie kasumlikumaid üksuseid. Eelmisel aastal oli kasv 15% ning kui kaupluste müük jäi üldkokkuvõttes väikesesse miinusesse, siis veeb on olnud selgelt kasumlik ning katnud kaupluste languse.“
Kuna Goldtime’il on asukohtadega kaetud kõik olulisemad linnad ja kaubanduskeskused, ei ole poodide arvu plaanis kasvatada, küll aga olemasolevate taset ja kvaliteeti tõsta. Vaeva nähakse klientidele personaalse kogemuse pakkumisega ning
kujundatakse teenusedisaini põhimõtteid rakendades kliendi ostukogemust. Viru Keskuse poodi on lausa loodud klientidele eraldatud konsultatsiooniruum, kuhu võib leppida kokku privaatse konsultatsiooni aja ning oma kella või ehet oodates kohvi, teed või mõnd külma jooki juua. Indrek Petersoni sõnul on paratamatu, et on ka neid kliente, kes käivad kella või ehet nende kauplu-
ses proovimas ja ostavad selle lõpuks mõnest välismaisest veebikeskkonnast. „Seda, mida ma ise muuta ei saa, sellele ma ka ei keskendu. Maksimum tuleb võtta sellest, mida suudad muuta.“
170 000 krooni ja värisev hääl
Tegu on glamuurse äriga, kus toodete hinnad algavad kümnest eurost, aga lõppevad kümnete ja isegi sadade tuhandetega. Petersonile meenub eredaimalt, kui neile tulid müüki Breitlingi kellad. Aasta oli 2007 ning Foorumi keskuse kaupluses tehti esimene selle brändi kellaost 170 000 krooni eest. „Sularahas. Ma mäletan, kui kaupluse juhataja helistas ning küsis väriseval häälel, kas oleme nõus viieprotsendilise allahindlusega. Ütlesin, et tehke müük ära. See on eredalt meelde jäänud,“ ütleb Peterson naerul sui.
Taas on see miski, mis tänapäeval naljalt korduda ei saa. Sellises summas sularahatehingut peab kindlasti läbi valgustama ja uurima, kust raha pärit on. „Sularaha osakaal väheneb aina. Kui alustasime, siis maksti kaardiga 20% kordadest, tänaseks on vastupidi, selle osakaal on ligi 80%.“
Eestis on kellafanaatikuid päris palju. Tihti on nad Petersoni jutu järgi heas mõttes targemad kui poodnik ja teenindajad. Küsitakse ka erimudeleid, mida vastavalt võimaluste -
Sündmused 1. jaanuari öösel algasid nagu Hollywoodi filmis, kirjutas Õhtuleht. Enamik uusaastapeolisi olid pidutsemisega juba ühele poole saanud, kui Rocca al Mare kaubanduskeskuses hakkas tööle turvahäire. Keskusesse olid pääsenud vargad, kes proovisid sisse murda juveeliärisse K.U.L.D. (Megaforti pood), mida nad siiski kokkuvõttes ei suutnud teha. Poe ukseava ees olev turvakardin kujunes neile liiga kõvaks pähkliks, mistõttu hakati lõhkuma kardina kõrval olevat klaasvitriini. Klaas katki löödud, haarasid vargad pihku kvaliteetsed käekellad ja tegid kiiresti sääred, sest politsei, kes sai väljakutse kell 2.30, oli juba teel. Kõik toimus vaid mõne minutiga, kuid politseil ei õnnestunud sissemurdjaid tabada. Poodi omava ettevõtte Megafort OÜ haldusjuhi Raini Toomi sõnul ei saanud vargad kätte väärisesemeid, ent kahju suurust ta välja ütlema ei soostunud. „Neid huvitasid ainult käekellad, muule nad ei teinud tõsist katset. Kauplusesse neil sisse tungida ei õnnestunud ning nad piirdusid kõige kättesaadavamaga – käekelladega,“ räägib Toom.
Vargus keset uusaastaööd ja veel Rocca al Mare keskuses tuli Toomile parajaks üllatuseks. „Ajastus oli üsna filmilik. Natuke üllatab ka nende edu, et nad niikaugele üldse jõudsid,“ nendib ta.
Indrek Peterson ütleb Magnaadile, et neid vargaid ei õnnestunudki kunagi tabada.
le tehastest siis tellima asutakse. Kohalike kellaostjate teadlikkus on aja jooksul tunduvalt kasvanud. See paneb suurema surve ka klienditeenindusele, sest klient võib olla küll sinust kellade asjus targem, aga sammu pead sa ikka pidama. Peterson peab oma personalist väga lugu ja nende koolitamine on pidev. „Üks meie trump ongi see, et meil on palju pikaajalisi töötajaid, kes on siin töötanud 10–15 aastat.“
Vargus nagu lõik filmist
Pisivargusi tuleb selles sektoris ette alati, olgu majanduses paremad või halvemad ajad. Küll on aga Petersonil hästi meeles 2017. aasta 1. jaanuar ehk uusaastaöö, kui vargad tulid Rocca al Mare keskusesse sisse läbi katuse, peas päkapikumütsid. Sellest on olemas ka videod. Goldtime’i kauplusesse saadi sisse ja võeti ka kaupa kaasa. „See on mõnes mõttes paratamatu risk. Meil on isegi läbi aastate väga hästi läinud, aga seetõttu ei ole me julgenud näiteks tänavate äärde minna. Keskustes on risk ikkagi väiksem,“ räägib Peterson. Omalt poolt tehakse kõik, et riski vähendada, aga teatud määral see ikkagi jääb. „Kolleegidel meie valdkonnas on olnud siin rohkem ebaõnne,“ saab Goldtime’i omanik öelda.
50 000 on piir
Indrek Peterson ütleb otse, et eestlane ei ole kunagi olnud nii jõukas kui praegu. Nii otsib kodumaine klient täna kvaliteeti ja seega on nõus maksma aina kõrgemat hinda. Šveitsi kell on tõusnud taas suurema au sisse. Ehete poolel on moes klassikaline ja kvaliteetne teemantehe. Keskmine müügisumma tõuseb kella- ja juveelipoes igal aastal. Eks seda mõjutab ka inflatsioon ning kulla hinna tõus. Kallimaid tooteid nad ei peida, ehkki mingi piir on. Juveeli poolel on neil üks 50 000eurone toode välja pandud, kuid kui on soov erilahendust saada, siis saab tellida ka veel hinnalisemat kraami. „50 000 on mõistlikkuse piir, mida kauplustes avalikult presenteerida,“ nendib Peterson.
Taganttuul ja investeeringud 25 aasta jooksul on Peterson olnud nii käed-küljes omanik kui ka taustamängija. Meeskonnatööd on ta alati hinna-
Kella- ja juveelivaldkonna suurimaks trendiks on Indrek Petersoni sõnul Eestis kvaliteedi kasv. Mahus nad palju kasvada ei suuda, aga kvaliteedis küll. Viimane tähendab aina kallimaid tooteid. Ehetest ostetakse nii moeehteid kui klassikat. Taas on pildile tõusnud kuldehe. „Kui vahepeal tundus, et domineerib moeehe, siis viimasel ajal on kullaihalus tagasi. Ehk on see seotud globaalselt keeruliste aegadega, sest kulda peetakse turvasadamaks.“
Teine trend on personaalsuse kasv. Mujal maailmas on ammu selles suunas liigutud ning meil tuleb see järgi. Klienti soovitakse paremini tunda, et talle paremaid pakkumisi teha. Goldtime’i püsiklientide arv jääb 50 000 inimese kanti.
Indrek Peterson näeb juba jaanuari arvudest, et aasta pakub väljakutseid. Nad on ise mõelnud, et kui saavutavad sel aastal sama tulemuse kui eelmisel, siis peab rahule jääma. Pigem on vaade siiski ettevaatlik, on lootus, et majanduskriis ei süvene. „Kindel on see, et kiireid muutusi ei tule.“
nud ja ta naudib, et tiim on täna eesliinil. Tema tegeleb eelkõige inimestega, hankijate ja igapäevateemadega aga oluliselt vähem kui algusaegadel. Goldtime’i omanik hoiab ka raha paigutamisel fookust selgelt paigas. Mujale investeerib ta enda sõnul näpuotsaga. Ta on tihti mõelnud, kas see on halb või hea, et munad on n-ö ühes korvis. Kaubanduses tuleb ikka ette seda, et tekib võimalusi laieneda ka teistesse sektoritesse. Tema põhimõte on aga olnud, et tee ühte asja, aga võimalikult hästi. „Võib-olla on see mingeid võimalusi piiranud, aga iga uue valdkonna üles ehitamine tähendab ressursside ümbertõstmist.“ Lapsi abikaasad veel ettevõtlusega sidunud ei ole. Nad ei tunne veel,
Indrek Petersoni sõnul on nende ühiskondlik vastutus tugevalt seotud ettevõtte põhimõtetega täita unistusi. Seetõttu toetavad nad erinevaid kultuurisündmusi ja -initsiatiive, nagu teater Vanemuist, Eesti Muusikaauhindu, Saaremaa ooperipäevi, Tallinn Fashion Weeki, Eesti Jalgpalli Liitu, võimlemisvõistlust Miss Valentine jpt. Samuti aitavad nad täita krooniliselt haigete laste unistusi heategevusfondil Minu Unistuste Päev ning toetavad meeste tervise eest seisvat algatust Pikema Sõpruse Päev.
et oleks selles eas, kus peaks mõtlema hakkama äri üle andmisele. „Soovime jätkuvalt aktiivsed olla,“ ütleb Peterson rõõmsalt.
Ettevõtja peab end ka maandama, et mõtted vaid tööga seotud ei oleks. Suvel meeldib Indrek Petersonile maanteerattaga sõita ja talvel käib jõusaalis. Enda jaoks on ta avastanud maailmas aina populaarsust koguva reketimängu padeli. „Mulle meeldib matkata ja olen läbi teinud meeskondliku Ironmani. Mõned korrad olen läbinud Võhandu sõudemaratoni. Kogu pere mängib tennist, mina vähem, aga osalen pereturniiridel,“ ütleb Peterson.
Jutuajamise lõpetame taas nooruslikust uljusest rääkides, sest just see oli miski, mis nende eduloole aluse pani. Bravuuri näitab seegi, et aastaid tagasi, Goldtime’i algusajal, läks Peterson suurel Baseli messil julgelt Rolexi tegelaste juurde ja küsis, kas ta saaks nende tooteid Eestis müüma hakata. Täna on ta mõnes mõttes isegi uhke, et toona nii tegi, sest praegu ta kahtleks, kas see ikka on mõistlik samm.
„Aken oli toona olemas, sest kaubanduses oli puudu üle-eestiline kett. Keegi tegi Tallinnas, teine Tartus, aga keegi ei teinud üle-eestiliselt. Esimese poe avasime 2006. aastal eesmärgiga kiiresti laieneda ja samal ajal toimus ka buum. Kõik, mida tegid, lendas. Ajastus on oluline, aga sellega täppi panna keeruline. Meil läks õnneks, et oli hea taganttuul.“
Kõige efektiivsem igale ärile on keskenduda sajaprotsendiliselt vaid neile tegemistele, mis kasvatavad ja arendavad. Nii pole mingit mõtet ega vajadust võtta endale kohustus hallata ise oma töötajate autoparki. Europcar pakub selleks ettevõtetele nii pikaajalist autorenti kui ka täisteenusliisingut.
Nii võtab Europcar enda hallata kõik ettevõttes kasutuses olevad autod –teenus muutub kiiremaks, lihtsamaks ja ka odavamaks. Ettevõtja võidab ka ajas, mille saab kulutada muude probleemide lahendamisele. Ettevõttel on vaid üks kindel partner, kes korraldab nii autode hoolduse, autopargi uuendamise kui ka kogu paberimajanduse.
Pikk autorent
Pikk autorent on parim lahendus, kui vajad sõidukit pikemaks ajaks, kuid ei soovi võtta pikaajalisi kohustusi. Võimalik on rentida kõiki sõidukeid, mis on saadaval Europcari olemasolevas autopargis. Baltimaade autopargis on kokku üle 500 uue rendiauto, alates väikestest sõiduautodest kuni suurte kaubikuteni välja. See on ideaalne lahendus, kui ettevõttes on katseajaga või projektipõhiseid töötajaid, mõni auto on avariiline või oodatakse uute autode saabumist.
Kui pikk autorent on mõeldud katma üheaastast perioodi, siis kuni viieaastase koostöö puhul toimib ideaalselt täisteenusliising: valida saab auto Europcari valikust või tellitakse täpselt kliendi soovidele vastav sõiduk. Täisteenusliising on õige valik, kui soovite kõik sõidukipargiga seotud tegevused jätta professionaalide hooleks. Europcar tegeleb nii hoolduste, rehvivahetuste, kindlustuste kui ka vajalike kahjukäsitlustega. Kokkulepitud teenuste maht võimaldab taandada sõidukiga seotud kogukulu selgeks ja fikseeritud kuumakseks, mis ei kajastu ettevõtte bilansis kohustusena ega muutu kogu liisingperioodi vältel. Viimane tähendab ettevõtte jaoks seda, et erinevate teenuste (kindlustused, hooldused, rehvid jne) hinnatõusurisk on täielikult maandatud.
Vaata lähemalt: www.europcarleasing.ee
STV poliitika on muutunud: loobusime oma ametiautodest ja otsustasime üle minna rendiautodele. Kaalusime loomulikult erinevate ettevõtete pakkumisi, kuid tol hetkel tundus Europcari võimalused meile kõige huvitavamad. Kõik meie soovid võeti arvesse ja pakkumine vastas täielikult meie nõudmistele.
Otsisime endale teenusepakkujat, kes spetsialiseerub täisteenindusega rendiautode pakkumisele. See valik avas meile uued võimalused autopargi efektiivsemaks haldamiseks, autode hoolduse ja remondiga tegelemiseks ning transpordivahendite kulude optimeerimiseks. Koostöös Europcariga delegeerisime osa operatiivfunktsioonidest meie partnerile, vähendades sellega meie töötajate töökoormust. See samm mitte ainult ei parandanud meie autopargi juhtimist, vaid soodustas üldiselt meie ettevõtte tõhusamat toimimist.
Soovitame seda teenusepakkujat absoluutselt kõigile, kes on huvitatud autode rentimisest. Europcaris töötavad kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid, kes suudavad pakkuda optimaalseid lahendusi nii suurtele ettevõtetele kui ka eraisikutele.
Igor Mekhed
AS-i STV tehnilise teeninduse osakonna juht
Matsimoka lihatooteid on suure tõenäosusega mekkinud suur osa eestimaalastest. Vähem teatakse aga, et selle käivitamiseks pidi Innode pere mängu panema nii säästud, müüma metsa kui ka mõne korteri.
SIIRI LIIVA
„ Mitte midagi sellest, kus me täna oleme, ei ole olnud ette määratud. See on tegelikult väike ime,“ ütleb Jan Inno (40), üks enam kui kümme aastat Lääne-Virumaal väikeses Hulja külas tegutsenud Matsimoka lihatööstuse asutajatest.
„See on, jah, väike ime – antud valdkond on väga konkurentsitihe ja raskeid aegu on ka olnud,“ nõustub temaga vend Sten Inno (36). Koos on nad aidanud isa Aivaril (69) rajada üht Eesti edukamat ja tuntumat väikelihatööstust.
IME: Aivar Inno (keskel) ja tema pojad Sten (vasakul) ja Jan tunnistavad, et nad poleks isegi viie aasta eest osanud uneski näha, kuhu nad tänaseks on jõudnud.
Keeruliste aegade kiuste vaatavad senise tegevusaja jooksul pidevalt kasvanud Matsimoka omanikud tulevikku suurte ambitsioonidega. „Kolme aasta jooksul plaanime praeguse tootmishoone maksimaalse võimsuseni viia ja siis on tarvis uuesti ehitama hakata,“ sõnab Sten Inno. Selle peale hakkab isa Aivar naerma. „Ainus koht, kuhu veel laieneda saab, on meie lilleaed,“ ütleb ta.
Kolm põlvkonda lihatootmise juures
Tänase eduka pereettevõtte eellugu on pikk ja kõike muud kui tavaline. „Kõik sai alguse sellest, et ma läksin veterinaariat õppima ja see lihavärk tõmbas mind. Minu isa oli talust pärit, tuli linna, aga talu tõmme oli tal tohutu – ta oli ikkagi maainimene,“ meenutab Aivar Inno. Selleks, et raha teenida, hakkas ta käima Venemaal liha müümas. „Kadrina kan-
dis kõik käisid seal – kõik, kes tahtsid paremat elu.“
Selleks tuli sõiduautoga, millel oli järelkäru taga, ette võtta umbes kaheksatunnine sõit Pihkva taha Velikije Lukisse. „Päris karm sõit oli –öö otsa – ja rasked teed,“ ütleb Aivar. Nii sai ta Venemaal liha müümas käia 90. aastate alguseni, kui Nõukogude Liit lagunes. „Siis ma veterinaarina enam edasi ei töötanud, sest majandid lagunesid ära, aga li -
haga tegelesin ikka edasi. See pisik jäi alles.“
Lihamüüki jätkas ta Eesti turgudel, valdavalt Kadaka turul, aga ka Nõmmel. „Mu isa suitsutas kodus liha ja mina käisin nii värsket kui suitsuliha müümas,“ kirjeldab Aivar. Tema kolm poega hakkasid juba noores eas isa abistama. „Nad käisid mul abis ka, ega ma üksi ei oleks välja vedanud,“ tõdeb ta. Poeg Jan märgib, et ta pole kindel, et neist siis veel väga
palju abi oli, pigem käisid nad nädalavahetuseti ja suvel niisama kaasas. Kui pojad sirgusid, hakkas neil tekkima igasuguseid ideid, mida teha. „Hing kibeles,“ nendib Sten. Praegu ütleb ta ideid meenutades, et mõni asi oli suisa piinlik. Kuigi vanem vend Kim üritas neid Janiga suunata, siis suuremat osa nendest ideedest edu ei saatnud. Küll püüdsid nad kanu ja küülikuid kasvatada, Lõuna-Eestisse turismitalu teha ja Kiviõli suusakes-
Matsimoka omanikud kavatsesid koos tippkokk Joonas Koppeliga Tartusse oma restorani rajada, kuid pärast kulude kokkulöömist leidsid, et parem on jääda lihatööstuse tegemiste juurde.
„Me istusime Joonasega koos ja ta ütles, et näe, Emajõe kaldale tehakse söögikohtade konkurss. Kuna me oleme head sõbrad, siis ta kutsus meid ka selles osalema. Mina rääkisin Janile ja veensin ta ära,“ ütleb Sten.
Kuna aga lihatööstuses läks vahepeal töökoormus suureks, siis hakkasid Innod arutama, et plaanitav restoran võtab liiga palju aega ja energiat ning muu jaoks ei jää aega. „Ka on ehitus suhteliselt kallis – leping oli kümneks aastaks ja restoran ise hooajaline. Jan ütles ka, et projekti on väga raske kasumisse saada – ainult pöörase tööga – ja me otsustasime, et loobume,“ selgitab Sten.
Selle asemel otsustati soetada lihatööstusele uus C-kategooria veok, mis valmib juuni alguses ja on praegusest kaubikust oluliselt suurem ning lihtsamini opereeritav. „Praegusesse kaubikusse ei mahu kogu kaup ära, näiteks Rimi viib juba oma kauba ise ja on tekkinud juba ka olukorrad, kus Selveri kaup ei mahu ära. Ehk väga lähedal on olukord, kus praeguse kaubikuga ei ole võimalik toodetavat kaupa ära vedada,“ räägib Jan.
TÄITMATU ISU: Kuigi salaami tootmine valmis Matsimokal alles 1,5 aastat tagasi, tabas neid jõulude ajal üllatus – eestlased tahtsid rohkem salaamit, kui nad olid tootnud.
kuse ootuses turismiäri ajada. Kui nad eri projektidega alustasid, oli Sten 20ja Jan 24aastane. „Tegelikult ei olnud mingit kogemust, ei teadnud ju midagi,“ sõnab Sten. Kuna mõlemad läksid ülikooli ja alustasid vanema venna Kimi jälgedes tööd erinevates ravimifirmades – selles võis näha ka nende ema mõjutust, kes on kogu elu arstina töötanud –, siis mõneks ajaks jäi igasuguste projektide tegemine soiku.
Idee oma lihatööstusest hakkas idanema 2014. aastal. „Tegime suitsuliha kodustes tingimustes ja tahtsime, et isal oleks paremad tööruumid. Lisaks oli kogunenud raha ja avastasime LEADERi projektid, kust oli võimalik lisa saada,“ kirjeldab Sten Inno.
Müüsid metsa ja korterid Nende esimene projekt sai alguses eitava rahastusotsuse, kuid kuna keegi langes eest ära, tuli neil ootamatult ja
üsna piiratud aja jooksul oma idee ellu viia. „Minul oli selleks ajaks entusiasm kadunud, aga isa veenis meid asja uuesti käsile võtma,“ ütleb Sten. „Mul oli väga igav ja tahtsin oma elus veel midagi põnevat teha,“ muigab Aivar. Poole aastaga sai tootmishoone valmis ning 2015. aasta alguses võis juba uutes ruumides jätkata. „Alguses oli plaanitav investeering pisike, aga aja jooksul tuli entusiasm tagasi ja tekkisid ideed, mida kõike võiks teha,“ ütleb Sten. Esialgu oli olemas vaid külmutusega lihalõikusruum ja suitsuahi, kuid peatselt hakati hoonele laiendusi tegema. Kuna alguses vahendeid nappis, laiendati tootmishoonet paarikümne ruutmeetri kaupa.
Kui LEADERi toetust saadi 40 000 eurot, siis lõpuks kujunes tootmise rajamise projekt 300 000 euro suuruseks. „Isa müüs metsa, mina müüsin korteri maha ja Jan müüs ka korteri. Kui üks asi pakub nii suurt pinget, siis kadus ka põhitöö vastu suurem isu ära ning otsustasime Janiga põhitööst loobuda,“ kirjeldab Sten. Peagi tulid ka esimesed töötajad.
Ruumikitsikus pigistas aga ikka, mõnekümne ruutmeetri asemel oli neil tunduvalt rohkem ruumi juurde vaja, et ettevõtte arengus järgmist sammu astuda. „Tootmishoonel on väga kallis ruutmeetri hind – kõik see tehnoloogia, ventilatsioon, külmutusseadmed,“ nendib Jan Inno, kes vastutab Matsimoka lihatööstuses finantside eest. Nii tekkis 2019. aastal plaan finantseerida suuremat laiendust omavahenditest, laenust ja ühisrahastuse abil. „Selle juurdeehitise maksumus oli üle kahe miljoni,“ põhjendab Jan. Ühisrahastusest küsiti ka 2021. aastal investeerimisvahendeid. „Ühe korra küsisime hoone jaoks ja teisel korral seadmete jaoks, kokku tuli umbes 650 000 eurot,“ ütleb ta. Kui esimene kaasamisvoor jäi koroonaaja algusse ja võttis pikalt aega, et soovitud summa kokku saada, siis teine tehti juba ehituse ajal ning seal saadi soovitud summa kiiresti kokku. Algse tootmishoone juurde mullu valminud juurdeehitis on ruutmeetritelt juba kordades suurem kui algne tootmine.
Uue kasvu lävel
Kuigi viimased kolm aastat on Matsimoka lihatööstuse käive olnud stabiilne – see on jäänud 2,2–2,4 mil -
joni euro vahele –, ütlevad Innod, et selle taga on suuresti praegused majandusolud, kus kasvu asemel on pandud suurem rõhk ellujäämisele. „2022. aasta algas väga halvasti ja sügisel oli tunda, et inimesed kardavad, mis tulevik toob, ning piiravad enda tarbimist. Samas eelmise aasta lõpp oli väga hea. Ma arvan, et me oleme uue kasvu lävel,“ märgib Jan. Ta toob võrdluseks, et selle aasta jaanuaris kasvas käive mullusega võrreldes 50%. Ka veebruar oli tugev.
Ettevõtte käibest annab poolteist aastat tagasi valminud salaamitootmine juba ligi kolmandiku, kuigi tõsisemalt hakati seda müüma 2023. aasta keskel. Mulluste jõulude ajal ei osanud nad arvata, et eestlaste isu salaami järele on nii suur. Kuna salaami valmib 3–4 nädalat, sai see detsembri keskel otsa. „Pidime jaekette informeerima tarneraskustest, enda poodides ka salaamit ei olnud. Tunnetasime nõudlust valesti, väga palju osteti jõuludeks Matsimoka salaamide kinkepakke,“ möönab Jan Inno.
Siiski on tulnud neilgi viimased paar aastat püksirihma pingutada. Kuna toorainehinnad hakkasid üks hetk hullu kiirusega rallima, tuli võtta vastu otsus, et toodete hinda peab samuti tõstma, kuid seda tehti tooraine hinnakasvuga oluliselt väiksemas mahus. Seetõttu lõpetati 2022. aastal mõneks ajaks sooduspakkumised. Sellele vaatamata on Matsimoka sortiment viimasel paaril aas-
tal sisuliselt kahekordistunud, küündides 70 tooteni.
Hooajalisi tooteid on Matsimoka sortimendis vähe – suvel toorvorstid, grill-lihad ja talvel verivorstid –, sülti ja pasteeti toodab lihatööstus aasta läbi. „Üks asi on sortiment, aga teine asi on pidev toodete lihvimine. Vahepeal ma ikka võtan ja vaatan, et mis toodet võiks parandada – eesmärk on vähemalt enda jaoks täiuslik toode valmis teha. Matsimoka ei saa kunagi kõige suuremaks Eestis mahu poolest, aga meil on võimalik teha kõige paremat toodet,“ sõnab Sten.
Ta tõdeb, et viimase aja kasv on andnud ka sisemiselt energiat juurde, mida ehk viimase paari aasta
Kuigi alguses müüs Matsimoka oma kaupa nii lihapoodides kui jaekettides lahtiselt, olid nad sunnitud suurt osa tooteid lõpuks pakendama, sest pakend pikendab oluliselt toodete eluiga. Praegu on juba 70–80% nende toodetest pakendis.
„Koostöö alguses tarnisime Rimi ketile lahtist kaupa, kuid kuna selle säilivusaeg on väga lühike, läksime Janiga Rimi kategooriajuhi juurde jutuga, et lõpetame koostöö ära, see ei toimi – poodi jõudes on toodete säilivusajast vaid mõni päev alles ning seetõttu on ma-
hakanded suured –, aga õnneks ütles toonane Rimi kategooriajuht, et pakendage need tooted ära, vaatame, mis siis saab,“ kirjeldab Sten koostöö algust esimese suures jaeketiga. Sellest sai alguse Matsimoka pakendiarendus ja teekond teistessegi Eesti jaekettidesse. Kui algul käis toodete pakendamine käsitsi ja oli väga ajamahukas, siis nüüd on ettevõttel pakkeliin, mis vajab inimese abi minimaalselt. „Masin ise vormib pakendi, paneb etiketi ja kuupäeva peale. Varasema kümne liigutuse asemel peab inimene üksnes tooted pakkeliinile
hirm ellujäämise pärast maha tõmbas. Samas pole nad rasketest aegadest hoolimata kordagi aasta lõpuks kahjumisse jäänud. „Nüüd on meil jälle eesmärk kasvada,“ rõhutab Sten.
Ise ka aktiivselt tootmise juures
Aivar ütleb, et lihatööstuse algusaastail olid tema tööpäevad väga pikad. „Kui sai hakkama 12 tunniga, siis oli väga hästi. Siis ma olin mees nagu orkester – lõikasin liha, pritsisin vorste ja päev algas kastide pesuga. Siis neid oli paarkümmend, nüüd tuhatkond,“ meenutab ta. Praeguseks on lihatööstuses kastide pesuliin, mis teeb kogu töö ära. „Nüüd käin tootmises abiks
panema ja sealt välja võtma,“ räägib Jan Inno. Pakkeliin võtab enda alla ligi pool algse tootmishoone pinnast. Seetõttu oli tootmise laienduse rajamine hädavajalik. „Me tahame ka toortoodete pakendamise automaatseks muuta,“ ütleb Sten. Lahtiselt müüakse lihakraami veel üksnes oma müügikohtades, mida on üle Eesti kokku neli, kuigi sealt leiab ka pakendatud tooteid. „Praegu me tegeleme sellega, et saaks tooted monopakenditesse, mis on keskkonnasõbralikum lahendus.“
ERALAEVAKAPTENI GRUPI - JA
ERALAEVAKAPTENI GRUPI - JA
PRIVAATKURSUSED
PRIVAATKURSUSED
SULLE VÕI SINU MEESKONNALE
SULLE VÕI SINU MEESKONNALE
neli tundi päevas, mõni päev ei ole üldse. Olen rohkem maskott – käin auhindu vastu võtmas ja kätt surumas,“ muigab Aivar.
Kui algul olid lihamüügi ja -tootmisega suurema osa ajast seotud vendade Innode isa ja vanaisa, siis nüüd on see tegevus valdavalt Steni ja Jani õlul. Sten ise on iga päev tootmises olemas, et tootearenduse kõrval ka tootmisprotsesse efektiivsemalt juhtida. „Ma olen seal kohal, ma näen, mis toimub, ja minu ülesanne on asju efektiivsemalt teha. Meil oleks väga palju rohkem töötajaid, kui mind seal ei oleks,“ põhjendab ta. Eelmise aasta lõpus tõstsid lihatööstuse omanikud tootmistöölistel ka 20% palka, tingimusel, et nad hakkavad eri töölõike katma.
Sellele vaatamata saab Sten kaheksa töötunniga päevas oma töö tehtud. Jani jaoks, kes vastutab ettevõtte rahaasjade ja administratiivsete ülesannete eest, on töökoormus aasta jooksul erinev, aasta algus on tihedam aeg. „Siis on pakendiaudit, majandusaasta aruande audit, jaekettide suvetoodete pakkumiste koostamine, etikettide toitumisalase info koostamine ja kujunduse küsimu-
Matsimoka ei saa kunagi kõige suuremaks
Eestis mahu poolest, aga meil on võimalik teha kõige paremat toodet.
sed,“ kirjeldab ta. Lisaks käib ta pühapäeviti ja esmaspäeviti tootmises abis. „Ma panen esmaspäevase kauba kokku ja teen pasteedi ettevalmistuse. Peab ikka asja sees olema, muidu kaob kontakt ära,“ ütleb Jan. Töötajate arv küündib lihatööstusel praegu ligi 30 inimeseni. Ühed staažikamad töötajad on Matsimoka lihapoodide müüjad, kes saavad tihti palju kiitust oma suhtlus- ja müü-
gioskuste eest. Nad meenutavad kogemustega turumüüjaid, kes suudavad oma kaupa nii hästi müüa, et ostjad lahkuvad sealt suurema hulga lihakraamiga, kui algul oli plaanis osta. „Meil oli esialgu müügis üsna suur kaadrivoolavus, aga mingi hetk on need malenupud paika loksunud,“ märgib Jan Inno.
Ta kiidab näiteks Tallinna müüjaid Urmast ja Marlinit, kes on nende juures üle viie aasta töötanud ja sisuliselt mäletavad juba, mida iga klient on nende käest ostnud. „Inimene, keda veel tasub esile tuua, on Rein Tartu kaubamajas. Tema müügistiil on selline, et ta teeb vorstikesed soojaks, tuleb leti tagant välja ja siis pakub neid klientidele proovimiseks,“ kirjeldab Sten. Ka Rein on töötanud Matsimokas üle viie aasta ning talle on Tartu kaubamaja andnud peaaegu igal aastal ka parima teenindaja auhinna.
Sten
Aivar
Millised on Innode
„Viilutatud suitsuliha peab kogu aeg kodus olema. Ja see peekon on ka ülihea. Isegi Ameerikas ei saa nii head peekonit.“
Jan
„Mul oli sült kaua aega. Praegu on viilutatud chorizo salaami.“
„Ma mõtlesin selle peale, mis mul kodus külmkapis on praegu. Suppi ma söön kogu aeg töö juures lõunasöögiks, siis ma seda koju ei vii. Millega ma väga rahul olen, on suitsupeekon. Tegin seda hernesupi jaoks ja tahtsin, et see suits oleks tugevam, mistõttu võtsin kamara maha. Hiljem maitsesin ja väga hea oli. Lisaks meeldib viilutatud sink ja viilutatud vorst. Eks seal on ka mugavus.“
Äripäeva „Pereettevõtete TOPi“ 5. koht 2021. aastal.
Äripäeva „Toidutootjate TOPi“ edukaim Lääne-Virumaa ettevõte 2022. aastal.
Toiduliit valis Matsimoka trühvlisalaami 2023. aasta parimaks toiduaineks, pasteet valiti rahvalemmikuks ja puljong sai žürii poolt ära mainitud.
VÄRSKE TOORAINE:
Matsimoka tooraine tuleb kahest seakasvatustalust, mis asuvad tootmisest 10 kilomeetri raadiuses.
Kõigis suurtes jaekettides sees Kui veel mõned aastad tagasi tegi lihatööstus alles esimesi samme, et oma tooteid jaekettidele müüa, siis praeguseks leiab Matsimoka tooteid sisuliselt kõikidest suurematest toidupoodidest Eestis. „Coopis, Rimis, Selveris ja Prismas oleme päris tugevalt sees ning Maximaga oleme ka alustanud koostööd,“ ütleb Jan. Suurima Matsimoka toodete sortimendi ehk ligi 20 toodet leiab Prisma poodidest üle Eesti.
Seda, et suured jaeketid väiketo otjatele vastu ei tuleks, Innod tundnud pole, pigem on neile tekkinud olukordades vastu tuldud. „Kui oli salaamide tarneraskuste hetk, siis mõisteti. Kui midagi tõsist juhtub, saadakse aru ja tullakse vastu. Pigem endal on paha tunne, et vead kedagi alt,“ ütleb Jan Inno.
Matsimoka tooted valmivad eestimaisest sealihast ja tulevad nende enda Läänemaal Hulja alevikus asuvast tootmisest kümne kilomeetri raadiuses. „Üks on Vinnis ja üks on Kallukse külas,“ lausub Jan. Need farmid varustavad Matsimoka kõrval ka näiteks üht Eesti suurimat, Rakvere lihatööstust. Mitmest kohast võtavad nad liha seetõttu, et oleks ootamatuste vältimiseks varustuskindlus olemas. Selline süsteem on neil juba pikalt kasutusel. Lisaks on Matsimoka lihatööstus ka kohaliku Huljal asuva väikese tapamaja põhiklient.
Selge on see, et nõudlust Matsimoka toodete järele on, mistõttu on
nad sel aastal käivitamas oma pop-uppoodi, mis mööda Eestit ringi liigub.
„Paljud inimesed kirjutavad meile, et poes on valik väike ja miks seda toodet Viljandis või Pärnus ei ole. Seetõttu töötame välja rändpoe kontseptsiooni. Lähme tagasi juurte juurde, kuid teeme seda uhkemalt ja läbimõeldumalt,“ kirjeldab Sten. Ainuke erinevus praegustest Rakvere Põhjakeskuse, Tallinna Rocca al Mare ja Kristiine keskuse ning Tartu Kaubamaja lihapoodidest on see, et ta oleks teistes kohtades kohapeal ajutiselt, näiteks kolm päeva.
„Meie eesmärk ei ole rändpoes suurt käivet saada, vaid tutvustada oma ettevõtet ka teistes paikades üle Eesti, et inimesed saaksid ka seal keskustes olevatest Rimist, Selverist või Coopist meie
tooteid osta – et nad teadvustaksid, et me oleme olemas,“ rõhutab Jan.
Ei kujuta teistmoodi ettevõtet ette
Meie eesmärk ei ole rändpoes suurt käivet saada, vaid tutvustada oma ettevõtet teistes paikades üle Eesti.
Ettevõtte kasvuplaanide juures pole välistatud ka börsile minek. „Peale praeguse tootmisvõimekuse maksimumi saavutamist plaanime vaadata erinevaid investeerimisvõimalusi. Mul ei ole midagi selle vastu, et kaasata omanike ringi teisi inimesi. Kui me praegu oleme kaasrahastusega 10 protsenti ära andnud, siis võib seda perspektiivis teha kuni 49,9 protsendini välja. Eesmärk on ettevõtet arendada, mitte olla kinni kinnisidees, et teisi osanikke olla ei tohi,“ ütleb ta. Kui vennad tõdevad, et nemad pidevalt ei mõtle sellele, et nad juhivad pereettevõtet, tunnistab isa, et temal on see kogu aeg peas. „Ma mõtlen, et üksinda vist ei ole võimalik sellist asja teha – see tundub nii võimatu. Sellisel juhul peab olema ülivõimekas juht,“ lisab Jan. Seda, kas nende lapsed ükskord võiksid lihatööstuse üle võtta, ei tema ega Sten ennustama ei hakka. Jani peres kasvab kolm tütart vanuses 10, 8 ja 1, Stenil on kolm poega vanuses 4 ja 2. „See neljane teab väga hästi, et ma teen parimat vorsti, ja kui suureks kasvab, siis plaanib saada rekajuhiks, aga minul käib ka abiks,“ muigab Sten. Jan lisab, et tema vanemad tütred plaanivad ka suvel isale tööle appi tulla. „Nad arvavad, et ma tõstan ainult kaste. Seda ma teen ka, aga seal on teisigi tegevusi.“
Doktoriõpe Tallinna Tehnikaülikoolis ei pea tingimata tähendama vaid teadlasekarjäärile pühendumist, sest doktorikraadi omandamise käigus loob inimene alati midagi uut, kusjuures oskused, mida ta selle käigus omandab, on tööandjate silmis alati kõrges hinnas.
AIN
ALVELA ajakirjanik
Tehismõistuse pealetungi ajastul, kus meie tähelepanu kipub hajuma, annab doktoriõpe oskuse minna valitud teemasse süvitsi, väljuda pinnapealsusest, keskenduda ning lõpuks anda oma panus n-ö suure pildi kokkupanekusse, millesse tuhanded teadlased üle ilma päevast päeva oma kujuteldavaid pusletükke laovad.
Doktoriõppes omandatavad oskused on laialdased ja kõigisse töö- ja eluvaldkondadesse ülekantavad. Töökuulutusi lugedes on ju näha, et väga erinevatesse ametitesse oodatakse töötajaid, kellel lisaks erialasele haridusele on olemas kriitiline mõtlemine, projektijuhtimise oskus, meeskonnatöö tahe, kes on iseseisvad, loomingulised, hea eneseväljendusoskusega ja probleemide lahendamisele suunatud.
Kõiki neid isikuomadusi ja oskusi saab Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) doktorantuuris omandada ja paika timmida, kusjuures täiesti tasuta. Lisaks pakub ülikool doktorikraadini jõudmisel paindlikkust, mis võimaldab kraadiõpet ka tööl käies. Nii saab seda teha alustava teadlasena ülikoolis või teadus- ja arendusasutuses, tööstusdoktorandina mõnes ettevõttes või eksternina. Igal juhul on doktorant tööl mainekas asutuses ja saab oma uurimisvaldkonnas luua ühiskonnale, majandusele ja teadusele olulist väärtust. Seda kind-
lasti Eestis, aga doktoriõpe avab uksed ka hüppeks laia maailma. Oma teadustöö kriiside juhtimisele pühendunud Anne-May Nagel omandab doktorikraadi ärinduse, majanduse ja valitsemise õppekaval TalTechi Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis. Seal on tema töökoht doktorant-nooremteadurina, aga tunamullu kaasalgatas ta MTÜ Kriisiuuringute Keskus, mille tegevuses kaasjuhina osaleb ning mis seob tema teadustöö otseselt ühiskonnas igapäevaselt toimuvaga. Tema õpitee kõrgkoolis on näide sellest, kuidas õppimise vältel saab sujuvalt oma eriala suunda muuta, vastavalt siis kas ühiskonnas toimuvatele muutustele või enda huviala täpsemaks saamisele, kohandades uue valdkonna juba varem omandatuga. Nii õppis Anne-May bakalaureuseastmes õpetajaks, magistrikraadi tegi kommunikatsiooni alal ja nüüd tegeleb doktoriõppes sisuliselt kriiside riiklikul tasemel juhtimise teemadega.
teemalt teisele siirduda. Ülikooliharidus õpetab sind eelkõige inimesena mõtlema. Mõtlema mõnevõrra sügavamalt, kui seda varem tegid, õpetab seoseid otsima,” arutleb Anne-May Nagel kõrghariduse mõtestatud sisu üle. „Elu on põnev ja juhitav, doktoriõpe lisab sellesse värvi ning pakub rohkelt paindlikke võimalusi, näiteks tööelu ja õppimise ühendamise osas. Ja kindlasti võimestab doktorikraad väljavaateid tööturul.”
Ta ise sisenes kriisijuhtimise uurimisvaldkonda ajal, mil maailm kubiseb eripalgelistest kriisidest ja mis annab noorele teadlasele piiritud võimalused juhtimisalase innovatsiooniga tegelemiseks. Maailm vajab seda kasvõi tulevasi kriise silmas pidades, aga ka juba olnud kriisidest võimalikult valutuks väljumiseks.
„Elu on põnev ja juhitav, doktoriõpe lisab sellesse värvi ning pakub rohkelt paindlikke võimalusi.”
Anne-May Nagel
„Õppimine on tänapäeva maailmas teatud mõttes luksus. See on privileeg, milleks on vaja aega ehk ressurssi, mida meil on kõige vähem. Jah, see võib olla koormav ja nõuab pingutust, aga asi on seda väärt, sest vaid õppides hoiab inimene ennast, eelkõige oma aju, n-ö vormis,” kirjeldab Anne-May Nagel oma suhtumist õpingutesse. „Doktorantuur on maraton, mitte sprindijooks. Ja kasulik pole see lõppeks mitte ainult inimesele endale, vaid kogu ühiskonnale. Õppimise motivatsiooni võti peitub arusaamises – miks ma seda teen. Kui vastus on olemas, saab ka tagasilöökidest üle.”
Doktorantuuri kandideerima on oodatud kõik, kellel magistikraad või sellele vastav kvalifikatsioon ja tahe luua midagi uut. TalTechis saab iga doktoriõppesse tulija kandideerida töökohale konkreetse projekti ja juhendaja juurde. Tööga kaasneb tasu, mis on Eesti ülikoolide doktorantide seas kõrgeim – nii on doktorandile garanteeritud kindel sissetulek neljaks aastaks, töös olevad projektid võivad tuua lisatasusid.
„Teadusmaailm on tänapäeval nii paindlik küll, et õppimise vältel ühelt
Doktoriõppes oled igal juhul võitja, sest näiteks haridusandmete portaali Haridussilm andmetel on TalTechi doktorikraadiga inimestel tööturu pea igas valdkonnas teistest kõrgem palk.
Kaks Itaalia iluduste müüjat kolivad sel aastal suuremale pinnale. Kas tõesti on müügiarvud nii suured?
Milline näeb välja töö showroom’is, kus tihti käib vaid mõni klient päevas?
TANEL SAARMANN
„Paljud ostavad auto firmale,“ ütles Maserati Tallinna esinduse turundusspetsialist Veronika Tšatškova, kes meid showroom ’is vastu võttis ja Magnaadiga vestles. Nimekas Itaalia autotootja avas Eesti turul oma ametliku esinduse alles 2022. aasta augustis ning lisaks sportautodele müüvad nad ka luksus sedaane ja -maastureid. Magnaat käis neil külas ja uuris, milline on elu autosalongis, kus eripakkumise allahindluse summa võrdub mõne teise inimese uue auto või koguni mitme auto hinnaga. Muu hulgas selgub, et juba kolib Eesti esindus oluliselt suuremale pinnale, vaid kiviviske kaugusele praegusest asukohast
Kuidas Maserati Tallinna esindusel läheb?
Ametlik avamine oli meil alles 2022. aastal ning võib öelda, et möödunud aasta oli juba seetõttu tunduvalt parem. Saime mõned uued autod müüdud, mis tuli tehasest tellida. Samas soetati ka showroom’is kohapeal leitavaid bestsellereid. Huvilisi on. Eesti Autospordi Liidu galal tutvustasime just oma võimsama mootoriga linnamaasturit Grecale Trofeot, mis on Porsche maasturite konkurent. Valikus on aga ka sportautod, Granturismo neist ka salongis ning MC20, mida siin väljas ei ole. Testsõite tehakse ikka, just tund aega tagasi toimus üks. Me püüame planeerida kliendikohtumisi nii, et teenin-
dada üht klienti korraga, et kogu tähelepanu oleks temal.
Siin toimetab mitu inimest. Jah, meil on näiteks kaks müügimeest ja hooldusnõunik. Viimast teavad peaaegu kõik Eesti Maseratide omanikud ja tema teab neid. Palju ongi neid, kes oma auto hooldusesse või remonti toovad ning siis siin mõnda aega ka lobisevad. Ka Helsingist saabub nii autohuvilisi kui hooldusesse-remonti tulijaid. Tihti inimesed helistavad ette, et on meie juurde tulemas. Mõned teevad kodus eeltöö ära ja siis tulevad siia autosid n-ö katsuma ja testsõite tegema. Võrdlevad Maseratisid mõne teise brändi sõidukitega. Meil on rahulik showroom , aga töötame argipäeviti 9–18. Kogu aeg on keegi kohapeal olemas ning uks kinni ei ole.
Käiakse ka niisama vaatamas, nina vastu klaasi? Jah, mõned tulevad sisse ja ütlevad, et neil ei ole abi vaja, ning vaatavad. Paljud vaatavad õues, kus meil on mitmed mudelid väljas, ning teevad tihti ka pilte meie autodest. Uues salongis hakkavad lisaks Maseratidele olema ka näiteks Bentleyd ja Aston Martinid. Ootame seda väga. Mõnel meie kliendil on nende vastu suur huvi juba. Me suht-
Maserati on n-ö käsitööauto ning seega siit alla 50 000 euroga autot kindlasti ei saa. Demoautodele tehakse aga selliseid allahindlusi, mis võrduvad kohati mitme tavaauto hinnaga.
Kodulehelt leiab näiteks hübriidmootoriga
Maserati Grecale GT, mis on saadaval 69 000 euroga, kusjuures allahindlus on olnud 30 540 eurot. Läbisõit on sel 15 000 kilomeetrit.
23 000 kilomeetrit läbinud Maserati Levante GT hübriidvariant on võimalik soetada 83 700
euro eest, seejuures on allahindlus siin olnud lausa 42 000 euro kandis.
Sportautode poolelt on Maserati Granturismo originaalhind 255 218 eurot, aga veebruari lõpus sai 11 000 kilomeetrit läbinud iluduse kätte 46 218 eurot soodsamalt.
Täiesti erijuhtum on aga Maserati MC20, mil läbisõitu vaid 4800 kilomeetrit. See konkreetne auto maksis uuena üle 352 000 euro, kuid hetkel võib selle saada 137 183 eurot odavamalt ehk 215 000 eest.
segi odavaimad neljarattalised maksavad salongis üle 50 000 euro. Veronika Tšatškova seisab nende ühe linnamaasturi Grecale kõrval.
leme klientide ja Maserati omanikega ka e-kirja ja telefoni teel. Samuti jälgime seda, kui mõni klient paneb auto näiteks Auto24 müüki – helistame ja uurime, miks selline soov tekkis. Uurime tausta ja jälgime, mis turul toimub. Küsime ka, mida nad asemele soovivad osta. Võib-olla soovivad säästlikumat varianti või parema mootoriga autot.
Palju Eestis Maseratisid ringi vurab? Minu teada on neid registreeritud 156.
Milline on Eestis kõige populaarsem teie mudel?
Levante, mis on suurem maastur, ning väga paljud kliendid ütlevad, et maastur peab just nimelt suur olema, et perel oleks mugav. Grecale on mõnevõrra väiksem. Raske on müügistatistika kohta veel midagi öelda, sest alles teist aastat tegutseme. Eelmisel aastal müüsime keskmiselt ühe auto kuus.
Kas meil teie sportautosid ka ostetakse?
Granturismot minu teada ei ole kogu Baltikumis veel müüdud. Eestisse on aga müüdud üks MC20. Huvi on, aga nende puhul teeme enne inimesele taustauuringu, suhtleme enne proo-
visõitu. Me ei saa neid niisama välja anda. Müügiesindaja on sõidul alati kaasas. Kohe on meil tulemas üks proovisõit Granturismoga, kuid talverehvid sai see alles kuu aega tagasi alla (intervjuu toimus veebruari alguses). Mitu inimest on nüüd huvi tundnud. Meil on hetkel ka eripakkumised, mis meelitavad.
Soodustused on tõesti sellised, et nende eest saaks kohati juba mitu tavaautot soetada.
Levante allahindlus on näiteks 36 000
SALONG: Maserati jõudis Eestis Kai 1 aadressil olla vaid veidi enam kui poolteist aastat. Nüüd kolitakse sisuliselt kõrvalmajja, hoopis suuremale pinnale.
eurot. See on sellepärast, et meil on siin demoautod ja reeglina peavad need mingi perioodi demod ka olema, täpsemalt pool aastat. Neid ei tohi enne müüa. Samas koguvad nad kilometraaži ja me ei saa neid uuena müüa. Auto on hea, kõik korras, hooldused tehtud. Kui auto tellid, siis saad kuue kuuga tehasest kätte, aga salongist saad põhimõtteliselt kohe välja sõita.
Kas üldiselt sellise rahakotiga inimesed ostavad demoautosid või tahavad ikka lisadega ja tehasest?
Peagi kolib Maserati salong vaid õige pisut oma praegusest asukohast eemal asuvasse hoonesse, kuhu tuleb palju suurem showroom, rohkem autosid ning muu hulgas ka hoolduse osa. See on Leedus asuvalt emafirmalt Modus Groupilt väga suur panus Tallinna harusse. Maserati hooldust ei tehta isegi Soomes. Siiani on soomlased käinud tõenäoliselt Rootsis ja ka Eestis, kus seni on hooldus toimunud partnerlepingu alusel. „See on meie jaoks väga suur asi ning ka investeeringu ja töömahu poolest võimas projekt. Ehitus on lõpusirgel,“ ütleb Veronika Tšatškova.
Ka siin on taga ranged koolitused ning uued lukksepad saavad kindlasti õpetust ka Itaalias kohapeal. Tšatškova sõnul on reeglid lausa nii karmid, et isegi üks töötaja poolt tegemata koolitus tähendab normide mitte täitmist tervele meeskonnale.
KUNSTITEOS:
Maseratid on tehtud käsitööna ning nendega sõitmine ei pruugi olla sugugi intuitiivne, sest nupud ja kangid asuvad kohati ebatavalistes kohtades.
Tavaliselt tellitakse jah tehasest ning salongist ei osteta nii palju. Meil on hea meel mõlema variandi üle.
Tulen tagasi sportautode juurde. Mida uurite neilt, kes soovivad proovisõitu teha? Toivo Mustamäelt selgelt ei kvalifitseeru.
Et ta on kindel huviline ja oskab selle auto roolis ka olla. Uurime, millised on varasemad kogemused Maseratiga või teiste sportautodega. Sportauto on madal ja teistsugune. Oleme soovitanud ka tavalist sedaani neile, kel ei ole varasemat kogemust. Samas kliendid tavaliselt teavad, mida nad tahavad. Vahel proovivad erinevaid
VEERAND
MILJONIT:
Granturismo on üks showroom’i suuremaid vaatamisväärsusi, mille hind on 250 000 ja üle selle. Peagi näeb seal aga ka uhkeid Aston Martini ja Bentley mudeleid.
mootoreid, kuid ikka valitakse võimsaim. Autot ei osteta selleks, et see seisaks kuskil ja oleks vaid ilus.
Nii lühikese ajaga vist veel ekstreemseid näiteid ei ole, kus keegi astub salongi ja tellib korraga kõik demoautod?
Ei ole jah. Maserati on ka nišitoode, mida Itaalias käsitsi ehitatakse. Kõik alates varuosadest kuni showroom’i mööblini tuleb Itaaliast.
Kujutan ette, et Maseratide müük on väga reguleeritud. Kõik on ette antud ja peab olema tasemel. On väga ranged regulatsioonid, alates
laudadest kuni kohvitassideni. Meie showroom’is on kõik pisidetailideni läbi mõeldud ning uues peagi avatavas on kõike veelgi enam. Ootame seda väga.
Ka teenindusele on tõenäoliselt väga kõrged nõudmised ning koolitusi tuleb läbida tihti.
Töötajaid valime selle alusel, kes meie brändiga kokku sobivad. Kõik peavad läbima rea koolitusi, ka administraator. Autodest pead sa kõike teadma peensusteni. Müügiesindajatel on oma rollimängud, mis tuleb läbida. Uuele kasutajale ei pruugi Maserati olla väga intuitiivne auto, kui sa selle rooli istud. Sa pead sellega harjuma, aga meie töötajad peavad kõike une pealt teadma.
Kuid tagasi igapäevatöö juurde. Tehinguid teete ju vähe, kas igav ei hakka?
Esiteks oleme me uhked, et saame sellist brändi siin esitada ja olla osa sellest. Pakkumisi tehakse pidevalt ja klientidega suhtlemist on piisavalt. Meil on võimalik ka luksusautosid tagasi osta. Võime lubada seda, et ostame näiteks Jaguari. Teeme auto auto vastu tehinguid, kuid lähenemine on siin personaalne.
Autod peavad pidevalt käima pesus, et need enne iga testsõitu oleks puhtad. Müügiinimesed kontrollivad ka pidevalt, et autod ei oleks tolmu-
sed ja nende akud oleks laetud. Meil on siiski iga kliendi puhul väga isiklik lähenemine, mida suuremate automüüjate puhul ei kohta.
Maseratit ostavad need, kel rahakott pisut tavapärasest paksem. Kes on teie kliendid?
Maserati maailmas on väga tihti nii, et kui ostad uue mudeli, siis vana jääb alles. Ostad reeglina siis, kui sul on keegi tuttav või sõber, kel on Maserati. Inimesed usaldavad ikka lähedasi. On ka neid, kes soovivad eristuda, sest Maseratiga seda saab. Mitmed premium -klassi autod on juba paljudel olemas, aga Maserati on luksusklass ja seda leidub vähestel. Liisingusse võetakse meil vähe autosid, paljud ostavad firmale. Tihti ka endale igapäevaseks kasutamiseks, aga mugavam on osta ettevõttele. Sularahaga meilt reeglina osta ei saa.
On huvi ka kaugematest riikidest?
Türgist oli huvi, aga me ei taha skeemitada. Palju võiks müüa Venemaale või Dubaisse, aga me ei tee seda. Nad lähevad ja ostavad mujalt, aga meie grupp neile ei müü. Ma ei kujuta ette, kas Maserati ametlikud esindused üldse neisse kohtadesse müüvad. Kui oled türklane, siis osta Tür-
gi esinduselt, aga millegipärast tahetakse osta siit.
Eestis on kirgi kütmas automaksu teema. Mõjutab see ka teid? Jah, kindlasti. Meil on erinevad kliendid, mitte ainult ülirikkad. Jah, nad on jõukamad inimesed, kes soovivad end väljendada ning tunda end igapäevaselt mugavalt. Meil on ka maasturid ja sedaanid ning praegu ei oska hinnata mõju müügile. Üks asi on automaks, teine käibemaks. Viimane on Leedus 21% ja meil teadagi 22%. Kui auto maksab 80 000–90 000 eurot, siis see on juba tunda. Registreerimismaks tõuseb nende autode puhul tuhandete eurodeni. Suvel arutame seda põhjalikumalt, sest siis on ka arusaadavam, milline see tuleb.
Samas võib käesolev aasta olla autoturul tunduvalt elavam. Meile on kliendid otse öelnud, et tahaks küll autot osta, aga mitte sel aastal, vaid ajal, mil ettevõttel ja majandusel läheb paremini. Meil on ikkagi ka majanduskriis. Samas ei taha keegi üle maksta, aga eks me mõtleme midagi välja.
Globaalselt on autotööstust mõjutamas elektriautonduse trend. 2024. aasta ongi meil elektriaasta ja
Muu hulgas Eestis Lamborghinisid müüva Auto 100 Premium OÜ juhatuse liige Maario Orgla kirjeldab esmalt seda, et ka nende brändid peavad olema üle maailma üheselt esindatud. Ette on määratud salongi kujundus, logode kasutamine, aga ka tööprotsessid – kuidas tagada võimalikult kõrge klienditeeninduse tase. „Meie töötajad peavad olema head suhtlejad ja läbima vajalikud tehasepoolsed koolitused.“
Müügiprotsessis Orgla suuri erinevusi võrreldes teiste autode müügiga ei näe. Vaeva on vaja näha nii juba olemasolevate klientide kui uute teenindamisega. „Siiski on meie brändi puhul suurem osakaal erinevatel üritustel, kus klientidel on võimalik sõidukitega lähemalt tutvuda,“ toob
Orgla välja. Ka siin ei lasta proovisõitu teha kõigil, kes selleks soovi avaldavad. Enne tehakse kindlaks kindel soov tehinguni jõuda.
Orgla usub, et automaks võib sel aastal kaasa tuua teatava müügikasvu. Ka Auto 100 Premiumil on valmimas uus salong ning see tuleb Paldiski maantee algusesse. Orgla ütleb, et see on märksa suurem tänasest. Uus salong pakub klientidele n-ö rätsepaülikonda ning peaks andma erilise autoostukogemuse.
„Meil on väljas rohkem sõidukeid ja suuremad võimalused sõiduki konfigureerimiseks. Oluline osa on järelteenindus. Uues esinduses on loodud kõik eeldused, et klient saaks täislahenduse, alates igapäevaest hooldusest kuni auto talvehoiustamiseni.“
Maseratisid müüva ettevõtte Luxury Motors OÜ esimene tegutsemiskvartal oli 2022. aasta kolmas veerand. Teatmik.ee info kohaselt suudeti kohe näidata 585 488eurost maksustatavat käivet. Siis aga kerkis aasta lõpus käive 2 277 326 euro peale. 2023. aasta on olnud tunduvalt stabiilsem. See algas 585 500eurose käibega ning jätkus 731 000-, 896 000- ja 702 500euroste müügiarvudega. Oma esimesel tegevusaastal lõpetas ettevõte veel 231 900 euroga kahjumis. Aruandest tuleb välja, et esimesel tegutsemisaastal rändas siit 1,52 miljoni eest kaupa hoopis Leetu ning 43 800 euro eest tehti müüki Eestisse.
tehas rõhutab seda igati. Meile tuleb ka Tallinna täiselektriline Grecale Folgore. Granturismo samuti. Hübriide on meil juba täna väga palju. Me ise ja meie kliendid ootame väga elektriautosid, sest seda meilt küsitakse. Ju on inimesed Teslaga sõitnud ja neile on meeldinud. See on ju tulevikusuund ning Maseratiga läheb see väga hästi kokku.
Kuidas tootjal globaalselt läheb? Bränd on tugevdamas oma positsiooni. Käib uute sportautode loomine. Maseratil on tekkinud hiljuti ka kogukond, kuhu igaüks kuuluda ei saa. See on kinnine kogukond, mis asub Itaalias, aga kuhu võivad astuda ka Eesti Maserati-omanikud. Selle üks tuntumaid liikmeid on David Beckham. Maseratil on pikk ajalugu ning nüüd läheb meil paremini, sest varem kasutasime Ferrari mootoreid, nüüd enda omi.
Keda Eestis konkurentideks peate? Pigem on igal mudelil oma konkurendid. Grecalel teatud Porsche mudelid, Granturismol 911. Oleme luksusautode segmendis ja Porsche maasturid on siiski premium -klassist. Kõik Itaalia luksusautod on meie konkurendid, ka näiteks Alfa-Romeo maasturid. Lisaks ka uuemad BMWd ja Mercedesed. Maseratis öeldakse, et eelkõige võisteme me iga päev iseendaga ja püüame ennast ületada.
Meeleolukas firmapidu kontserdisaalis, sportlik mõõduvõtt rajal või hoopis hubane saunaõhtu – LaitseRallyParkis leiame sobiva lahenduse ka teie ettevõttele!
Pakume võimalust ainulaadsete seminaripäevade, pidude ja tiimiürituste korraldamiseks, mis jätavad teile ereda mälestuse.
Meie kogenud meeskond aitab korraldada just teile sobiva ürituse.
www.laitserallypark.ee • info@laitserallypark.ee +372 5669 5819 • Hingu, 76312 Harju maakond
edulugu
Gert-Kristjan Rungi tahtis saada finantsvabaks ettevõtjaks. Ta saigi, ehitades muuhulgas üles ettevõtte, mis on täna joogi- ja snäkituru üks liidreid.
RICHARD MÄGAR
Aasta oli 2012, kui 19aastane Gert-Kristjan Rungi (praegu 31) suundus Rootsi kruiisile, reisile, millest kujunes elumuutev sõit. Miks? Sest kohalikku poodi astudes avastas ta pooljuhuslikult rootslaste joogibrändi Vitamin Well. Just seesama vitamiinijook sillutas Rungile tee, mis tõstis tema ettevõtte paari aasta eest neljandaks joogimüüjaks Eestis.
Mõistagi pole edu talle tulnud poolmuidu – esimesed aastad nõudsid karmi tööd ja täielikku pühendumist. „Algul oli tegemist sisuliselt elu ja surma küsimusega: kas ma õnnestun või kukun läbi,“ tõdeb ta. Rungi nimetab Vitamin Welli asutajat Jan Enhagerit enda suurimaks mentoriks. „Meil olid iga nädal koosolekud. Tema teadmine valdkonnast ja kogemus aitas Eestis brändi tugevalt üles ehitada,“ peab ettevõtja alustamisel saadud tuge suureks plussiks.
Läbi katsumuste ettevõtjaks
Gert-Kristjan Rungi teadis juba põhikooli lõpus, et ta tahab olla oma aja peremees – inimene, kes ise otsustab, millal ja kuidas midagi teha.
Veendunud arusaamale andis tõuke toona raamatupidajana töötanud ema. Tihti helistas talle pika tööpäeva
lõpus ülemus, kes palus veel üht ja teist teha. „Nägin, et ema ei olnud õnnelik, kuid seda olukorda justkui muuta ka ei saanud. Mõistsin, et mina sellesse lõksu langeda ei kavatse,“ meenutab Rungi kõnekat vaatepilti.
Juhuste kokkulangemisel saabus ettevõtlus tema ellu gümnaasiumi esimesel aastal. Nimelt asutas Rungi koos parima sõbra, nüüd tuntud näitleja Sander Rebasega T-särke tootva õpilasfirma. „Tegime mõne kuuga mitu tuhat eurot käivet ega pidanud vanematelt kinno minekuks nii palju taskuraha küsima,“ lausub ta.
Peagi mõistis Rungi, et ettevõtjana võib küll olla rohkem vabadust, ent mitte vähem tööd. „Esimesed aastad gümnaasiumi ja ülikooli kõrvalt lõpetasin ma päevad hilisõhtul, kui mitte varahommikul. Samas iseendale tööd tehes on see koormus nauditav,“ leiab ta.
Läbipõlemist Rungi tundnud pole, ehkki ta oli GKR Trade’i esimesel poolaastal murdumisele lähedal. „Suur rekatäis Vitamin Welli jooke oli saabumas, kui jaekettide ostujuhid radarilt ootamatult kadusid. Keegi jooki esialgu müüki ei võtnud,“ meenutab ta. Tilga tõrva lisas ka asjaolu, et enne kauba saabumist tõi üks suur hulgimüüja Eestis turule 30 protsenti
odavama vitamiinijoogi. Lisaks sellele muserdas teda teadmine telliitud toodete peatselt lõppevast säilivusajast. Toona oli Rungi samal ajal lisaks ettevõtjaks olemisele ka mentor. „Käisin sel perioodil õpilasfirmadele esinemas, samas kui mu enda ettevõte oleks napilt tegevuse lõpetanud,“ vaatab ta tagasi vastuolulisele olukorrale.
Siiski päästis järjepidev töö ta krahhist. Selver andis esimese jaeketina 2012. aasta sügisel noormehele võimaluse. Sealt algas tõus joogimaailma tippliigasse.
Uks joogitöösturite konkurentsitihedasse maailma
„Tulles Vitamin Welliga turule, muutus jaekettide suhtumine kohe. Enne sain ma mõnelt ostujuhilt väga ülbe vastuse, kuid nüüd on nad toote parimad müüjad,“ meenutab Gert-Kristjan Rungi hetke, mil suhtumine temasse pärast rasket tööd ja enese tõestamist muutus.
Üleüldse tõdeb Rungi, et uue tegija tahavad suured konkurendid tihti kõigepealt ära süüa. „Hulgimüük on üliraske kategooria, kus saada edukaks,“ ütleb ta. Rungi sõnul on tal peaaegu 30 tuttavat, kes on proovinud jooke või snäkke sarnaselt te-
EESTLASED ARMASTAVAD VITAMIINIJOOKE: Gert-Kristjan Rungi sõnul tarbisid eestlased 2023. aastal üle kolme miljoni pudeli Vitamin Welli jooke, seega tarbis üks eestlane üle kahe pudeli aastas.
ESIMENE SUUR TELLIMUS: Fotol on 19aastane Gert-Kristjan Rungi esimese suure tellimusega Vitamin Wellilt.
maga Eestisse tuua, kuid edukalt on neist seda suutnud vaid üks.
Täna kuulub GKR Trade’i portfelli 12 eriilmelist brändi. Varem on neid olnud suisa 30. „Me oleme 18 korral mööda lasknud ja see näitab nii mõndagi,“ tunnistab Rungi. Sellest hoolimata on Vitamin Well siiani toode, millel on ettevõttes suurim osakaal.
Tänu vitamiinijoogi menule võib GKR Trade’i nimetada teiseks veemüüjaks Eestis, edestades kaubamärke nagu Aura, Saaremaa Vesi, Vichy või Evian.
Rungi nimetab GKR Trade’i justkui butiik-edasimüüjaks, kes teeb koos-
GKR Trade’i tooteportfelli kuuluvad brändid nagu Vitamin Well, NOCCO, Barebells, Captain Kombucha, SPLÄSH, Jersika, Eat Natural, Friendly Viking’s, Liquid Death Mountain Water, Fruuti, True Gum, True Mints.
Mitmed neist toodetest on vallutanud poeletid, tanklad ja spordiklubid. Näiteks Barebellsi batoonid on magus suutäis sportlikele inimestele, kes soovivad saada suure proteiini-, ent väikse süsivesikusisaldusega maitseelamuse.
tööd eeskätt selget visiooni ja strateegiat omavate kaubamärkidega. „Hindame ka, et tootja panustaks,“ lisab ta. Esimesed kaks aastat töötas Rungi ja ta kahe-kolmeliikmeline tiim ainult Vitamin Welliga. „Tavaliselt on ettevõtetel portfellis mitukümmend brändi – meie 12 on tegelikult väga väike kogus. Miks meil brände nii vähe on? Oluliselt rohkem kaubamärke võttes ei jaguks meil tähelepanu kõigi jaoks. Meil on alati olnud missioon viia uus toode oma kategooria tipptegijate hulka,“ selgitab ta. Rungi näeb, et tervislikkuse trend
Gert-Kristjan Rungi tegi esimese aktsiainvesteeringu 2015. aastal. Esimeseks ostuks olid Swedbanki aktsiaid. „Ettevõtte aktsia käis ostu järel paari nädalaga ligi 40 protsenti alla. Läks peaaegu seitse aastat, mil aktsia taastus nii, et mul oli mõistlik need maha müüa,“ meenutab Rungi esimest n-ö ämbrisse astumist. Konkreetne näide andiski talle õppetunni: kui sa ei ole investeeringus 100 protsenti kindel, siis pane sinna raha, mida sa ei vaja ei täna ega homme.
Samuti juhindub Rungi investeerimisel põhimõttest investeerida enda valdkonnaga seotud ettevõtetesse. „Ma ostsin kaks aastat tagasi kaerajoogi tootja Oatly aktsiat. IPO tehti 17 dollari pealt. Vahepeal tõusis aktsia
kannab Vitamin Welli populaarsust aasta-aastalt edasi. „Üldistatult võib öelda, et eestlastele see toode ka sobib. Vähemoluline pole ka kohalik turundus ja müük – selles võib tunnustada meie tiimi,“ lahkab ta Vitamin Welli võimalikku edu saladust. Eestlaste vitamiinijoogi lembust ilmestab ka fakt, et Eesti on Vitamin Welli tootjafirmale populatsiooni arvestades number üks eksporditurg. Samuti on bränd näidanud ettevõtte esimestest päevadest igal aastal 30protsendilist kasvu.
Rungi usub, et vitamiinijook suudab samamoodi jätkata ka järgmised kümme aastat. Ometi pole kõiki sel skeenel soojalt vastu võetud: viimasel kümnendil on üritanud Eestis kanda kinnitada ligi 20 vitamiinijoogi brändi, ent enamik tulutult. Vitamin Well hoiab siiani kindlalt liidripositsiooni.
27 dollari kanti. Mina ostsin sealt 8 dollari juurest. Ma veel mõtlesin: „Veel madalamaks ei saa minna.“ Nüüd, paar kuud tagasi oli aktsia hind 40 senti. See on protsentuaalselt mu kõige suurim kaotus,“ möönab Rungi. „Selle aktsia puhul pean ma võib-olla ootama pensionini, kui see enne pankrotti ei lähe. Ma loodan, et mu lapselapsed saavad kasumi sealt välja võtta,“ naerab ta. Rungi portfellis on täna suurimalt esindatud kinnisvara, aktsiad ja võlakirjad. Üürikorterid asuvad tal peamiselt Tallinnas ja kodukohas Sakus. Rungi tõdeb, et otsene investeerimisrutiin tal puudub. Ta pigem hoiab end jooksvalt kursis ja kui hea pakkumine tekib, siis investeerib.
Euriborist sõltumatu fikseeritud liisinguintress 2% 5 aastaks
lai valik autosid kohapeal laos tule proovisõidule
Pakkumine kehtib uutele Renault Clio, Captur, Arkana ja Austral mudelitele alates 13.02.2024 kuni 31.03.2024. Finantsteenuse pakkuja on Luminor Liising AS, tegevusluba 4.1-1/98, tegevuskoht Liivalaia 45, Tallinn 10145, tel. +372 710 1300. Tutvuge liisingutingimustega ning vajaduse korral konsulteerige asjatundjaga. kütusekulu 4,1 – 6,5 l/100 km, CO2 emissioon 93 – 147 g/km (WLTP).
abcmotors.ee
GKR Trade’i käive ulatub praegu ligi 9 miljoni euroni. Rungi sõnul pole kindlasti tegemist väikese arvuga ja ettevõttega alustades poleks ta seda ka oodanud. „See ületab esialgseid ootusi,“ tõdeb ta.
GKR Trade’i 2022. aasta käive oli 7,059 miljonit eurot ja ettevõtte kasum ligi 625 000 eurot. Firma eelmiste
Tootesaadikud ja sotsiaalmeedia
„Kohati meeldib mulle öelda, et me oleme rohkem turundus- kui distributsiooniettevõte. GKR Trade paneb võrreldes tavalise hulgimüüjaga väga palju rõhku turundusele. Seepärast on meil turundusinimesi sama palju kui müügimehi,“ tõdeb ta.
GKR Trade oli Rungi sõnul 2012. aastal üks esimesi joogibrände, kes hakkas kasutama sotsiaalmeediaturundust. „Sotsiaalmeediaplatvormid
perioodide jaotamata kasumiks on peaaegu 1,297 miljonit eurot. Täna töötab ettevõttes 12 inimest.
Rungi usub, et ettevõte on valmis näitama korralikku kasvu ka järgmised aastad – 25 kuni 30 protsenti aastas. Eeskätt põhjusel, et GKR Trade’i tooteportfell koosneb paljuski tulevikku vaatavatest brändidest.
muutuvad pidevalt. Ülioluline on, et meiesugune ettevõte käiks uuendustega kaasas. Ettevõttena pole sind täna olemas, kui teed reklaami vaid Facebookis, samas TikTokis ja Instagramis mitte,“ lausub ta.
Õigele platvormile liikumine ning seal olemine ongi tema sõnul üks ettevõtte suurimaid väljakutseid. Vähemtähtsaks ei pea ta ka tootesaadikutega koostööd. Rungi ei liialda, kui ütleb, et nad on Eestis teinud koostööd sadade tootesaadikutega, ala -
Juhtide ja spetsialistide otsimine nõuab teravat silma. Pühendunud ja kogenud tiim on M-Partneri personaliotsingu ning valiku alustala. Meil on üle 20 aasta kogemusi juhtide ja tippspetsialistide leidmisel. Viime kokku õiged inimesed.
tes Stig Rästast kuni ühe Põlva koolitüdrukuni.
Läti ja Leedu turule sisenemine viis taskust kuuekohalise summa
Vedamiste ja võitude kõrval on Gert-Kristjan Rungi pidanud vastu võtma ka kaotusi. Perioodil 2014 kuni 2016 proovis ta GKR Trade’iga laieneda kogu Baltikumi ehk lisaks Eestile ka Läti ja Leedu turule.
Reaalsus oli arvatust teine. „Turud ei võtnud meid üldse vastu. Samas olid püsikulud kohe väga kõrged. Kaks aastat maadlesime, kuni otsustasime äri kinni panna ja anda esindusõigused kohalikele töötajaile. Sellest katsetamisest tuli ikkagi korralik kuuekohaline kaotus,“ tõdeb Rungi tagantjärgi.
Kaotus õpetas mõlema turu kohta palju. Esiteks sai Rungi aru, et kahe riigi tarbimisharjumused on väga erinevad. „Näiteks maitsevett Lätis väga ei osteta. Seal on harjutud jooma tavalist vett, samas kui Eestis on maitsevee nišš üsna suur,“ tõdeb Rungi.
Algsest katsetusest hoolimata sisenesid nad Läti ja Leedu turule uuesti kaks aastat tagasi ja hoopis realistlikumate ootustega.
Eeskätt spetsiifiliste ja innovaatiliste valikute tõttu on Rungi hinnangul just nemad olnud paljude toodetega teerajajad. „Mitmete brändide –sealhulgas Vitamin Welli puhul oleme me ise tekitanud konkreetse kategooria ja laineharja. Selle poolest meid kaubanduses ka tuntakse: me võtame nullist brändi ja ehitame selle üles,“ täpsustab ta.
Heaks näiteks toob Rungi ka funktsionaalse energiajoogi NOCCO. Sõbrad, kes seda algul proovisid, võtsid lonksu ja viskasid selle prügikasti. „See on ju vastik!“ ütlesid nad. Täna aga joovad paljud neist NOCCOt kaks-kolm purki päevas. „Me pidime inimest harima: mis on aminohapped või miks see maitse selline on. See oli meeletu töö peaasjalikult tootesaadikute kaudu,“ nendib ta.
Tänaseks taandunud ettevõtte aktiivsest juhtimisest
Gert-Kristjan Rungi on GKR Trade’i ainuomanik. Ja seda teadlikult. Ometi on aastate jooksul leidunud nii ettevõtteid kui investoreid, kes on soovinud teha koostööd. Rungi on kõik need pakkumised viisakalt tagasi lükanud.
„Üksinda tegemisel on omad plussid ja miinused. Esialgu oli ettevõtet üksi vedades keeruline leida
NAUDIB ETTE
VÕTLUST:
Palgatöö varjupoolt nägi ta oma ema pealt ja otsustas valida teise tee.
mõttekaaslasi – tiim oli väike ja polnud väga kedagi. Samas üksi tehes oled jällegi dünaamiline, otsustad kiiresti ega pea pidama pikki arutelusid,“ märgib Rungi. Ta lisab, et miskipärast on just sõprade või sugulastega tehtud ettevõtted lõppenud sellega, et kumbki pool end varem või hiljem välja ostab.
Harjumus üksi tegutseda muutis tiimi kasvades parajaks katsumuseks ülesannete delegeerimise. „Ma mäletan, kui raske mul oli ära anda Vitamin Welli sotsiaalmeedia haldamist. See tundub võib-olla isegi naeruväärne. Samas oli see toona meie peamine turunduskanal. Meil oli kuus inimest tööl ja alles siis ma nõustusin sellega. Ma lihtsalt ei jõudnud sellega enam tegeleda,“ meenutab ta.
Täna on Rungi isegi ettevõtte tegevjuhtimisest taandunud. Seda juba viimased kaks aastat, mil ta täidab aktiivselt isa rolli. „Ettevõtte juhtimise äraandmine oli suur samm. Praegu ma haldan igasuguseid arendusprojekte, sealhulgas IT-arendusi, uut e-poodi ja erinevad teisi projekte,“ möönab ta.
Tuleviku mõistes tunnistab Rungi, et salajane unistus on teha mõni nende enda bränd rahvusvaheliselt edukaks. „Äge oleks minna Londonisse ja näha, et keegi joob Spläshi,“ mõtiskleb Rungi tulevikuplaanidest rääkides.
Kaks Eesti ettevõtjat on aastaid töötanud selle nimel, et hakata Egiptuses kulda kaevandama. Jaanuaris jõuti esimese olulise verstapostini. Eestlasest kullakaevandaja kirjeldab, millistes oludes neil tuleb tegutseda ja kus peituvad ohud.
KADRI SILDMETS
Tõnno Vähk ja Marcel Vichmann on koos töötanud üle kümne aasta ja investeerivad tänagi kinnisvarasse Ida-Euroopas, näiteks Gruusias ja Ukrainas. Egiptusesse kulda kaevandama jõudsid nad aga asjaolude kokkulangemise kaudu. „Tegelesime erinevate investeeringutega, sealhulgas kaevandussektoris endise idabloki riikides,
ja siis mõned partnerid tutvustasid meile seda ideed kas 2014. või 2015. aastal. Tundus huvitav,“ meenutab Tõnno Vähk.
Nende ettevõte Aton Resources ise on veidi pikema ajalooga – firma asutas Kanadas kanada-egiptlane juba 2006. aastal ja siis sai ettevõte ka Egiptuse valitsuselt kontsessioonilepingu, millega sai endale õiguse, kuid ühtlasi võttis ka kohustuse teostada
kulla uurimist ning puurimist konkreetsel alal Araabia kõrbes Egiptuses. „See on Hurghadast umbes kaks tundi autosõitu ehk Hurghadast allapoole, Bur Safājahi ja Qinā vahel on üks suuremaid ja ilusamaid kiirteid, mis läbib kõrbe Punase mere ja Niiluse vahel. Seal see meie litsentsiala on,
kiirtee keskelt umbes pool tundi kõrbesse sõita,“ selgitab Vähk.
Asukoht pole juhuslik
Asukohta kõrbes ei valitud välja juhuslikult. Lõpuks sai selle valikul määravaks kolm asjaolu. „Egiptuses on väga olulised need kunagised antiiksed kaevandused. 2000–3000 aastat tagasi toimus aktiivne kaevandamine ja on väga palju kohti, kus on sellest jälgi, mis annab märku, et seal on suur kullasisaldus – juba tollaste vahenditega õnnestus kulda kaevandada!“ räägib Vähk. Abu Marawatis on ka palju brittide kaevandusi eelmise sajandi algusest, mis on samuti hea märk.
„Kolmas tahk on illegaalsed kaevandajad, kes tulevad üle piiri Sudaanist ja lihtsalt kraabivad maaki kokku ning saadavad selle ebaseaduslikult tehastesse,“ tutvustab ta kohalikke olusid. Kuigi pealtnäha negatiivne, siis annab seegi märku, et midagi sel alal ikka leidub.
Peale selle on abiks veel näiteks satelliidikaardid, geoloogide uuringud ja pinnaseproovid, enne kui alustatakse reaalse puurimisega.
Puhas kõrb
Täna on litsentsiala suurus umbes 300 km 2 ja Vähi sõnul on see puhas
„Keegi ei tahtnud seda riski võtta, et hakata koos valitsusega mingi ebamäärase lepinguga midagi tegema,“ kirjeldab Vähk.
SUUR OSA
TÖÖST VEEL
EES: Tõnno
Vähk ütleb, et järgmine suurem väljakutse on kõrbest vett leida.
kõrb – ainult mäed, kivid ja liiv. „Ei ole praktiliselt mingit asustust. Hea lage ala, kus uurida ja puurida, ei sega inimesi ega loomi ja taimi,“ räägib ta.
Aton Resources on seal tegutsenud 2008. aastast. „Puuritud ehk kõrbesse auke tehtud on umbes 70 000 meetrit, mis on päris palju. Ettevõttesse on aastate jooksul investeeritud umbes 40 miljonit dollarit,“ toob Vähk välja. Ettevõte on lepingut Egiptuse valitsusega vahepeal mitu korda pikendanud ja mullu jõuti ka selleni, et oldi valmis küsima kaevanduslitsentsi.
„Asi käib nii, et kõigepealt tuleb aastaid ja aastaid uurida ja puurida. Kui sa tuvastad piisavalt kulda maa sees, siis pead uurima, kas see on majanduslikult kaevandatav. Kuld võib ju olla, aga kui kulud on liiga suured, et see sealt kätte saada, siis ei tasu ära,“ räägib Vähk. Aton Resources suutis Egiptuse valitsusele tõestada, et neil on maa sees kulda ning selle kaevandamine on ka majanduslikult tasuv.
„Avalduse esitasime eelmisel suvel ja nüüd jaanuaris jõudsime selleni, et kirjutasime ametlikult alla kaevanduslitsentsi lepingule Egiptuse valitsusega,“ sõnab ta. See on suur asi nii ettevõttele kui ka Egiptuse valitsu
Personaalne ja kiire
Krediidileping
Liising või kasutusrent ettevõttele
Seadmete paigaldamine ja seadistamine
Isiklik kliendihaldur ja paindlikud maksetingimused
Uus äriklientide teenindussalong avatud Tallinnas Tammsaare Ärikeskuses!
TALLINN
Tammsaare Ärikeskus
A.H. Tammsaare tee 47
E-R 9.00 - 17:30
Tel 666 8102
Betooni 9
E-R 9.00-17.00
Tel 666 8130
sele – viimane välisettevõte sai kaevanduslitsentsi 2005. aastal. See oli Austraalia ettevõte Centamin, kelle Sukari kaevandus on täna maailmas 15 esimese seas, tootes umbes pool miljonit untsi kulda aastas.
„Nüüd me oleme need teised Egiptuses, kes kavatsevad ka selleni jõuda, et hakata tootma kulda ja kasvada kunagi sama suureks kui nemad,“ ei salga Vähk ambitsioonikaid plaane.
Kullakaevandamise varjusurm Egiptus on üks väheseid kohti maailmas, mida on kullakaevandamise valguses vähe uuritud, kuna kohalik eluolu, sh riigi poliitika ja seadused, ei ole seda toetanud. Egiptus iseseisvus 1922. aastal ning viimased britid lahkusid kullakaevandustest 1950. aastatel. Pärast seda oli riik poliitiliselt rahutu ning kaevandussektor vajus varjusurma.
„Vahepeal venelased tegid seal midagi, ka meie alal tehti 1980ndatel uuringuid, kuid naftaleiud olid suured ja Egiptus pani kogu rõhu naftale ja gaasile, mis tootis palju tulu,“ räägib Vähk. Nii jäi ka kaevandusseaduse uuendamine tagaplaanile ja välismaa ettevõtted ei julgenud sinna minna. „Keegi ei tahtnud seda riski võtta, et hakata koos valitsusega mingi ebamäärase lepinguga midagi tegema,“ kirjeldab Vähk.
võtta, et hakata koos valitsusega mintum kui varem. Ka kohalike mõtteviis
Riik on täna kaevandamisele avatum kui varem. Ka kohalike mõtteviis – ei tahetud Egiptuse kulda teistega jagada – on hakanud muutuma.
väga selge suund, presidendist
aastal.
EBATAVALINE ÄRI: Kullakaevandamise juurde jõudsid Tõnno Vähk ja Marcel Vichmann (fotol) suuresti asjaolude kokkulangemise kaudu.
võrdleb seda puusalt tulistamisega – võtad mingi ala, mis eelinfo ja eelduste kohaselt sobib, ja siis paar aastat uurid, kas on põhjust puurima hakata. „Keegi ei saa kunagi kindel olla ja ei ole sellist üht kindlat suure potentsiaaliga ala,“ sõnab ta. Seetõttu ei ole ka massilist tungi.
Eestlastel teistsugune leping
Egiptus kui riik ise kulda ei kaevanda. „Valitsused üldiselt annavad litsentsi ja siis nad saavad midagi tegemata osa tuludest,“ selgitab Vähk. Inglise keeles on selle põhimõtte nimetus tax, rent and royalty – ettevõte maksab riigile tulumaksu, renti ja siis veel viis kuni kümme protsenti tuludest. „Kokku arvutades jaguneb kasum umbes pooleks. Valitsus saab eri moel oma raha kätte ja ka kaevandaja saab oma,“ tutvustab Vähk.
„Viimased neli-viis aastat on väga selge suund, presidendist alates, et kaevandussektor tuleb 2030. aastaks kuni kümnekordistada,“ sõnab Vähk. Nii on mitu korda korraldatud ka kulla uurimislitsentside oksjoneid. Mõned välisettevõtted on nende vastu viimastel aastatel ka huvi tundnud, kuna seadused on muutunud ja riik on välisinvestoritele nüüd atraktiivsem.
neid. Mõned välisettetu viimastel aastatel ka tele nüüd atraktiivsem.
„Igale alale aga pole palju konkurentsi, kuna üldiselt ei tea alast enne midagi, kui sa ei lähe kohapeale puurima,“ ütleb Vähk. Ta
Igal riigil on iseenesest huvi olemas, et keegi tuleks ja kaevandaks kulla välja. „Muidu on see maa sees ja keegi ei saa sellest kasu,“ ütleb ta ja lisab, et Egiptuses kohtab tänaseni palju sellist patriootlikku lähenemist: mis nad tulevad meie kulda varastama, las olla parem maa sees. „Seda populismi on, aga nüüd on suund kõrgemalt poolt paika pandud, et kaevandussektorit peab arendama ja välisinvesteeringuid riiki meelitama,“ räägib Vähk.
ja välisinvesteeringuid riiki meelitama,“ räägib Vähk.
ping on samasugune kui nafta ja gaaja kasumi valitsusega ära,“ rääme ühes paadis,“ ütleb ta.
Aton Resources on maktollimaksud on Egiptuses tuse valitsuselt ilmselt saada ei õnnestu.
Aton Resourcesil on veel nn vana tüüpi leping, s.t kasumi jagamise leping on samasugune kui nafta ja gaasi puhul. „Ei ole tulumaksu ja renti ja royalty’t, põhimõtteliselt saame kulud tagasi ja siis jagame kasumi valitsusega ära,“ räägib Vähk. Nii luuakse lähiajal Egiptuse valitsusega ka ühisettevõte, kus kõik otsused tehakse koos. „Kui nad hakkavad midagi ebamõistlikku tegema, siis peame sellega tegelema ja selge risk on, aga oleme ühes paadis,“ ütleb ta. Selle lepingu pluss on, et Aton Resources on maksudest vabastatud – juba tollimaksud on Egiptuses väga kõrged, muudest rääkimata. Uutel tulijatel samasugust lepingut aga Egiptuse valitsuselt ilmselt saada ei õnnestu.
dagi, kui sa ei lähe kohapeale puurima,“ ütleb Vähk. Ta ma, las olla parem maa sees. „Seda
lihtne raamatupidamistarkvara
Uue kujunduse ehk kasutajaliidesega ühendame päriselt ettevõtja ja raamatupidaja. Lihtsustatud vaade ühelt poolt ja rohkelt võimalusi teiselt poolt.
635 0000 www.simplbooks.ee SimplBooks
SÖÖMAAEG
KOHALIKEGA: Kõrbes uurimislaagris töötab
Aton Resourcesil umbes 40–50 inimest.
SUUR SAMM: Selle aasta jaanuaris sõlmisid Aton Resources ja Egiptuse valitsus ametliku kaevanduslepingu.
„See on meie projekt, meist see sõltub, me peame selle asja ära tegema. Kellegi teise peale siin loota ei ole,“ ütleb Tõnno Vähk.
Kanada börs kui kvaliteedimärk
Aton Resourcesi taga on täna Tõnno Vähi ettevõte Hektik OÜ ja Marcel Vichmanni Moonrider OÜ. Seni on nad kogu kullakaevandamise projekti finantseerinud peamiselt omavahenditest ja portfellist, eriti viimased neli-viis aastat. „Turg on niivõrd halvas seisus olnud. Ettevõte on küll Kanada börsi lisanimekirjas noteeritud, aga seal on likviidsus ja turuhind madal,“ räägib Vähk, lisades, et see ei ole samas kuidagigi kajastanud ettevõtte tõelist väärtust. Täna on Hektiku ja Moonrideri käes umbes 85 protsenti ettevõttest. „Vaatame seda enda jaoks kui private equity investeeringut, see on meie projekt, meist see sõltub, me peame selle asja ära tegema. Kellegi teise peale siin loota ei ole,“ sõnab Vähk. Ülejäänud 15 protsenti moodustavad juba väiksemad investorid, kellest keegi pole eriti aktiivne.
Kanada börsil olek on mingil määral ettevõtte tegevust takistanud, neil on olnud raske raha kaasata ja börsil olekuga kaasnevad ka kulud. Samas on seal ka positiivset – see on justkui kvaliteedimärk ja Egiptuse valitsus hindab, et Aton Resources on Kanada avalik ettevõte. „Kui oleks Eesti ettevõte, siis võib-olla vaada -
taks teisiti. Täna on aga samas Egiptuse valitsusele teada, et tegu on Eesti investeeringuga,“ räägib Vähk ja tänab Eesti suursaadikut Kairos, Ingrid Amerit, kes on ettevõtmist väga palju toetanud ja sellest ka Egiptuse ministritele rääkinud.
Teistsugused jõujooned Vähk ja Vichmann on ainsad eestlased, kes ettevõttega seotud on. Lisaks on Aton Resourcesis viis-kuus väliseksperti mujalt. „Peageoloog on inglane, väga kogenud. Just kaasasime kaevandusinseneri, austraallase, kes on ka väga paljudes Aafrika riikides töötanud. Tema ülesandeks saab kaevanduse rajamine,“ tutvustab Vähk. Peale selle on neil paar välisgeoloogi, kohalik juht on pool egiptl ane, poolameeriklane, kuid enamik on kohalikud, kokku 50–60 inimest, kellest 15 on Kairo kontoris ja umbes 40 on kõrbes uurimislaagris. „Beduiinid töötavad ka koos meiega. Ülioluline on omada väga tugevaid ja austusväärseid suhteid kohalike kogukondadega, kuna nad sisuliselt kontrollivad kõrbeelu ja neil on seal silmad ja kõrvad igal pool,“ toonitab Vähk. Seetõttu on Aton Resources suutnud ka oma ala kontrollida ja sealt välja ajada need illegaalsed kaevandajad, kellega paljudel teistel firmadel on suuri probleeme.
Egiptlastega on koostöö üldiselt hästi läinud. „Kui võrrelda kas või mõne teise riigiga meie lähiümbruses, kus on üle pea korruptsioon, siis seal on palju lihtsam,“ hindab Vähk. Bürokraatia küll loobib vahel kaikaid kodaratesse, kuna kõik võtab aega ja ametnikud ei julge otsustada ning isiklikku riski võtta, kuid Vähi sõnul on see nii igal pool. „Seal on siiski omad eripärad, teistsugused jõujooned näiteks, mis on välisfirmadele ohtlikud. Näiteks majanduses on väga tugevalt armee ja luuresektor sees,“ sõnab Vähk. Egiptuses on aga hea taristu ja ohutu keskkond, eriti kui võrrelda mõne teise
Aafrika riigiga, kus kaevandussektor on küll rohkem arenenud, kuid kus on pidevalt sõjad ja muud konfliktid.
„Ma igal hommikul vaatan suure hirmuga, ega kulla hind ei ole läbi põranda kukkunud,“ sõnab Tõnno Vähk.
Esimene kullakang kahe aasta pärast Järgmisena on plaanis Aton Resourcesil strateegiline partner kaasata. „See hetk hakkabki tulema, kuna saime selle kaevanduslitsentsi kätte,“ ütleb Vähk. Ettevõte on läbi rääkimas mitme suure kaevandusfirmaga, kes ilmselgelt sellise projekti vastu huvi tunnevad. Samas on huvilisi ka Pärsia lahe piirkonnast, näiteks Saudi Araabiast, Katarist ja Omaanist. „Lähima kvartali või poole aasta jooksul valime välja, kellega edasi minna,“ tutvustab Vähk. Plaan on, et tootmine käib ja esimene kullakang valatakse 2 kuni 2,5 aasta pärast ehk 2026. aastal.
Investorile pakutav osalus ei ole kivisse raiutud. „Kui tuleb investor ja ütleb, et soovib investeerida näiteks 20 miljonit dollarit, siis me peame temaga arutama, mis võiks olla ettevõtte väärtus. Meie tahame, et väärtus oleks kõrge, ja tema üritab seda madalamaks kaubelda. Kui jõuame kokkuleppele, siis selgub, kui suure protsendi ta saab,“ räägib Vähk. Kui Aton Resources leiab hea ja tugeva partneri, kes lisab ettevõttele väärtust ja aitab kaevanduse rajamisega, on Vähk ja Vichmann valmis talle andma ettevõttest märkimisväärse osa.
Esimene eelistus oleks küll kaevandusettevõte, kuid ei välistata ka teisi. „Näiteks kui mõni Saudi Araabia investor on valmis maksma roh-
Vana-Egiptuse aardeid pole Aton Resourcesi teele veel sattunud. „Õnneks!“ ütleb Vähk ja lisab, et aarete puhul on alati oht, et ala pannakse kinni. „Geoloogidel on see nali, et kui tuleb muumia maa seest välja, siis ruttu buldooser, lükkame selle kõik kokku!“ räägib ta. Nn tavapäraseid asju on nad maa seest küll leidnud, näiteks mitme tuhande aasta vanused savilambid, mis jäid omal ajal kaevanduskäikudesse, kus keegi pole sadu aastaid käinud.
Loodetavasti inimkond usub, et kuld on vara, kus tuleks oma raha hoida. Loodame, et püsib.
kem, et saaks endale riputada sildi külge, et toodab Egiptuses kulda,“ ütleb Vähk. Lähiaastate suurimaks väljakutseks saab aga tõenäoliselt kaevanduse planeerimine ja selle ehitamist ette valmistav töö. „Näiteks vee puurimine, et leida piisav kogus põhjavett, kuna kaevandamine vajab tohutus koguses vett,“ räägib Vähk. Kõrbes on veega nagu on, kuid Aton Resources on optimistlik, kuna nad on esimesed augud juba ka maasse puurinud ja vett leidnud. „Tuleb leida õige koht, kus on vett piisavalt. Kui peaks hakkama vett tooma 200 kilomeetri kauguselt Punasest merest, siis see hakkaks küll majanduslikule tasuvusele mõjuma,“ hindab ta. Kas kuld kui väärtus või väärismetall üldse jääb püsima? „Hea küsimus. Ma igal hommikul vaatan suure hirmuga, ega kulla hind ei ole läbi põranda kukkunud,“ sõnab Vähk, lisades: „Iseenesest ei saa väga hästi aru, miks kulla hind peaks nii kõrge olema – ei kõlba see ju süüa ja midagi väga teha ka ei saa temaga.“ Ta hindab, et seni, kuni hiinlased ostavad juveele ja keskpangad koguvad kulda oma kambritesse, siis väärtus ilmselt püsib. „Loodetavasti inimkond usub, et see on vara, kus tuleks oma raha hoida. Loodame, et püsib,“ ütleb ta.
Ühtset ning kindlat nägemust edasise
raha hinna kohta ei ole ning võimalikud stsenaariumid on väga erinevad.
Raha paneb rattad käima. Kui raha on odav, keerlevad majanduse rattad kiiremini ja kui raha on kallis, hakkavad need keerlema aeglasemalt. Seega on laenuvõtjatel ning laiemalt majandusel üheks olulisemaks küsimuseks, kui kalliks nende laenud järgmiste aastate jooksul kujunevad.
Sellest sõltub, millist äri äri tasub ettevõtetel teha, milliseid projekte ette võtta, kui kalliks kujunevad valitsuste ja majapidamiste iga-aastased intressimaksed, kuidas investorid varasid hindavad, kui kõrgele kerkivad börsid ning kui palju maksab kinnisvara jpm.
Kas saab kindlalt väita, et peale viimaste aastate inflatsioonilainet on maailm muutunud ning kõrgemad
intressid on tulnud, et jääda? Nii Eestis kui laiemalt maailmas lähevad arvamused selles lahku. Oma vaateid jagasid Magnaadile ökonomistid Peeter Luikmel ja Lenno Uusküla.
„Me siiralt loodame, et need majandusolukorrad, mis tingisid negatiivsed intressimäärad niipea ei kordu,“ ütleb Eesti Panga ökonomist Peeter Luikmel. Keskpanga intressid tuleks tema sõnul uuesti negatiivseks viia siis, kui olukord Euroopas oleks nii kehv, nagu ta oli 12 aastat tagasi globaalse finantskriisi järel. Seda aga hetkel Luikmeli sõnul näha ei ole ning seetõttu leiab ta, et
KAKS NÄGEMUST: Üks Euroopa majanduse sõlmküsimusi on, mis saab raha väärtusest. Optimistid ja pessimistid näevad seejuures ühesugust stsenaariumi. Foto Ollyy / Shutterstock.com via PuzzlePix
Me siiralt loodame, et need majandusolukorrad, mis tingisid negatiivsed intressimäärad, niipea ei kordu.
pikemas plaanis pole intressimäärade olulist odavnemist või uuesti nulli kukkumist oodata.
Tänane intressitase hakkab langema. Seda seepärast, et inflatsiooni alanedes hakkab reaalintress ehk inflatsiooniga korrigeeritud intress kerkima ning majandust aina enam rõhuma. Luikmeli sõnul on samas naiivne oodata, et intresse hakatakse kärpima samas tempos, kui neid tõsteti.
Millisele tasemele võib intress pikemaks ajaks jääda? Kui 2000. aastate alguses kõikusid Euroopa Keskpanga intressimäärad 3,5–4% ümber, siis nüüdne perspektiiv on Luikmeli sõnul ligi pool protsendipunkti madalam. „Maakeeli tähendab see euribori mõttes kusagil 3–3,5% kandis ja selle ümber kõikumist,“ lisas ta. Reaalintressiks ehk inflatsiooniga korrigeeritud intressiks jääks seega 2% inflatsiooni korral 1–1,5%.
Samas on jätkuvalt palju teadmatust. Inflatsiooni jõudmine 2% juurde on täna endiselt prognoos, mitte reaalsus, märgib Luikmel.
Väikeste mesinädalate periood
Tänaste intressimääradega on riigid, erasektor ja majapidamised tulnud seni toime hästi, leiab Luikmel.
NULLINTRESSIDE NAASMIST EI USU: Peeter Luikmeli sõnul unistavad nullintressidest kas liialt optimistlikud või liialt pessimistlikud inimesed.
Maakeeli tähendab see euribori kusagil 3–3,5% kandis ja selle ümber kõikumist.
Ka enda valuutaga Euroopa Liidu riikides, kus keskpanga intressimäärad kerkisid 7% lähedale, on erasektor hämmastavalt hästi vastu pidanud. Võimet kõrgema intressiga võlgu teenindada on aidanud ettevõtetel parandada kerkinud hinnatase ehk siseriiklikult on hinnad kerkinud
palgast kiiremini. „Sellised väikesed mesinädalad sisenõudlust teenindavates tööstusharudes on praegu veel toimimas,“ märkis Luikmel. Riigid kogesid sarnast efekti Luikmeli sõnul eelkõige möödunud aastal, kui maksubaas kasvas kiiremini kui riigi kulud. „Kui jätta kõrvale uued kulukirjed, nagu kaitse-eelarvete tõstmine ja mingil määral ka energiahindade toetamine, siis rahanduslik seis oli pigem hea,“ ütles Luikmel.
Tõehetk seisab veel ees Tarbijate palga ostujõu taastumine toob samas paratamatult kaasa selle, et nii ettevõtete kui riigi jaoks hakkab tööjõukulude kasv olema kiirem kui toodete müügihinna või maksubaasi kasv ning esialgne ajaline võit hakkab ära kaduma. Kuidas riigid ja ettevõtted sellele reageerivad, saab Luikmeli sõnul lähiajal näha.
„Ükski prognoos ei näe ette suuri riske, aga ühtepidi sõeluvad käesolev ja järgmine aasta välja need ettevõtted, kes väga madalate intressimäärade tingimustes suutsid veel eelmisel kümnendil säilitada teatava ebaefektiivsuse, mida nüüd väga spartalikes tingimustes – kus kasvanud on nii intressi- kui tööjõukulud –väga suurele proovile pannakse. Ette-
• Eesmärgid, tegevused ja tulemused
• Mugav pilvepõhine eelarve planeerimine ja täitmise jälgimine
• Liidestus 11 erineva ERP-iga sh Directo, SAP, Business Central, Axapta, Merit, Standard Books, SAF jne
• Liidestus Microsoft Power BI-ga
• Hallatavate eelarvete kogumaht üle 4 miljardi euro
• Igapäevane kasutajate arv üle 4000 inimese proudly made in Estonia
www.veera.eu
võtted kahjuks peavad selles olukorras teatud määral ka muutuma. Sama kehtib riikide kohta,“ ütles Luikmel. See mõju jõuab riikidele, ettevõtetele ja majapidamistele kohale eri kiirusega.
„Kui Põhjamaades ja Eestis mõjutab eluasemelaenu klienti euribori tõus ja langus praktiliselt vahetult, siis riigis, kus intressimäärad on fikseeritud, toimub muutus aegluubis ja on mõnevõrra vähem šokeeriv,“ märkis Luikmel. Riigieelarvetesse jõuab intressitaseme tõus läbi aeglase protsessi. „Kuna riigivõla keskmine tähtaeg on ümmarguselt 7–8 aasta juures, siis iga aasta peab riik refinantseerima umbes ⅛ oma võlast ja reaalsustaju jõuab riigieelarvetesse tunduvalt pikema aja jooksul, kui ta tabab ettevõtete ja majapidamiste intressikulusid,“ ütles Luikmel.
Tootlikkus euroalal jätkuvalt madal
Samas on nii tootlikkuse kui demograafiaga, mis pikas plaanis EKP intressitaset mõjutavad, euroalal üp-
Ettevõtted kahjuks peavad selles olukorras teatud määral ka muutuma. Sama kehtib riikide kohta.
ris kehvasti, leiab Luikmel. Appi võib tulla suuri investeeringuid nõudev rohepööre. Lisaks on Euroopa võtnud suuna strateegilisele autonoomiale, mis tähendab Luikmeli sõnul, et teatud tööstusharudes toimub areng sõltumata sellest, kas suudetakse püsida globaalses hinnakonkurentsis.
Kui suureks võivad roheinves -
Miks ei suutnud rekordmadalad intressid euroala inflatsiooni kiirendada?
Põhjus, miks ei suutnud pikalt püsinud intressimäärad ja suur hulk teisi rahapoliitilisi meetmeid euroalal pikalt inflatsiooni kiirendada, võis peituda madalas tasakaalulises intressimääras, leiti 2020. aastal ilmunud Eesti Panga teemapaberis.
Reaalne tasakaaluline intressimäär tagab pikemas perspektiivis selle, et investeeringud ja säästud on tasakaalus, hinnad stabiilsed ning tootmisfaktorid on täielikult rakendatud ehk majandus töötab potentsiaalsel tasemel hinnastabiilsuse tingimustes. Liites sellele keskpanga inflatsioonieesmärgi, saab nominaalse intressimäära, mis võiks olla keskpangale ankruks inflatsiooni juhtimisel.
Vaatamata sellele, et tasakaaluline intressimäär ei ole otseselt jälgitav ja teoreetilisi käsitlusi on mitmeid, on majandusteadla-
sed siiski enamasti ühel nõul, et tasakaaluline intressimäära tase on arenenud riikides viimase kolme kümnendi jooksul langenud. Tasakaalulise intressimäära languse võimalike põhjustena on eelkõige nimetatud majanduse kasvuvõimekuse aeglustumist ja investeeringute kasvust suuremat globaalset säästude kasvu.
Kas nüüd on olukord muutunud? EKP ametnike poolt veebruari alguses avaldatud väljaandes märgitakse, et erinevad tasakaalulist intressimäära järgivad mõõdikud on võrreldes pandeemiaeelse ajaga kerkinud keskmiselt 0,3 protsendipunkti. Kuid ametnike sõnul annavad näitajad endiselt märku riskidest, et Euroopa Keskpanga intressimäär võib tulevikus langeda tagasi nulli suunas või isegi alla selle.
teeringud kujuneda? Et Euroopa Liit täidaks 2030. aastaks püstitatud eesmärgi – paisata 2030. aastal õhku 55% vähem kasvuhoonegaase kui aastal 1990 –, tuleks kulutada aastas 813 miljardit eurot ehk 5,1% Euroopa Liidu SKPst, näitab Kliimamajanduse Instituudi (I4CE) värske raport. 2022. aastal kulutati aga 407 miljardit eurot.
Et liikuda globaalselt kliimaneutraalse majanduse poole, oleks vaja kulutada seda toetavale infrastruktuurile 30 triljonit dollarit, mis on ligi 30% maailma eelmise aasta SKTst. Kas on vaja roheinvesteeringuid samas niivõrd kiires tempos ette võtta, on kaheldav, leiab Luminori peaökonomist Lenno Uusküla, kes peab tõenäolisemaks madalate intressimäärade naasmist.
Madalad intressid naasevad
„Mina olen seisukohal, et madalad intressid võivad tagasi tulla. Need tingimused on meil kõik alles,“ leiab Luminori peaökonomist Lenno Uusküla. Just seepärast, et võrreldes nullintresside ajaga pole midagi maailmas nii kardinaalselt muutunud, et oluliselt kõrgemaid intresse prognoosida. Võrreldes varasemaga on riske ka juurde tulnud.
„Majandus euroalal stagneerub. Kasv tuleb Lõuna-Euroopast, kus see ei ole seotud majanduse üldise arenguga, vaid COVIDist taastumisega,“ märgib Uusküla ning lisab, et ilma selleta näeksime euroalal negatiivseid kasvunumbreid. Ka tehnoloogilised hüpped pole varem enda lootusi kiiremale majanduskasvule täitnud.
„Lootust on tekitanud tehisaru ja ChatGPT tulek. Võib-olla me saame palju tootlikumaks, aga tundub ka, et soov saada lühemaid töönädalaid on päris suur. Isegi kui me saame kiiremini asjad tehtud, siis meil ei ole sealt suurt majanduskasvu tulemas,“ ütles Uusküla.
Pikas vaates leiab Uusküla, et reaalintress jääb euroalal nulli juurde. Ehk kui inflatsioon on keskmiselt 2%, siis oleks ka keskpanga intress keskmiselt 2%, mis kõiguks vastavalt majandustsüklile vahepeal kõrgemale, vahepeal madalamale.
Kaks stsenaariumi kõrgema intressini
Kõrgema reaalintressi võivad Uusküla sõnul tuua kaks stsenaariumi, millest üks on positiivne ja teine negatiivne. Positiivse stsenaariumi järgi leitakse tootlikkuse mootor üles, ka tehisaru aitab sellele kaasa ning majandus hakkab kasvama. Majanduskasvuga koos tekib optimism, et tulevikus ollakse rikkamad ning ka laenunõudlus suureneb.
Negatiivne stsenaarium näeb ette, et kliimamuutused teevad majanduse prognoosimatuks, inflatsiooniootused väljuvad kontrolli alt. Majandus ei kasva ja hinnatõus käib vastutsükliliselt ehk hinnad lähevad üles siis, kui majandusel läheb halvasti. Selles keskkonnas võib keskpangal olla endiselt vajalik intressimäärasid tõsta, et inflatsioon kontrolli alla saada.
„Kui jõed kuivavad ära, siis Saksamaa tööstusel ei jätku energiat. Kaevandused on ühes kohas, tööstused teises kohas ja transpordivõimekust väljaspool Saksa suurjõgesid ei ole sisuliselt järgmiseks 10 aastaks,“ tõi Uusküla näite. Prognoosimatu tootmisega on prognoosimatud ka hinnad ning sellises olukorras võib ka inflatsiooni ankurdumine ära kaduda. Lühiajaliselt 4–5% aastainflatsioonile tõusev hinnatõus võib val -
landada omakorda järgmise hinnatõstmise laine.
„Me oleme Eestis seda hinnatõusu järellainet väga hästi näinud kõrgematel tasemetel aastatel 2021–2022, kui meie hinnatõus ületas sisendite hinnakasvu, ja sisuliselt ka praegu. Kui käibemaks tõusis, siis tundub, et see on tekitanud hinnatõusu ootuse, mis omakorda toidab hinnatõusu ennast. Kui selline olukord tekib, siis sellega peavad hakkama keskpangad võitlema,“ märkis Uusküla, kelle sõnul tooks see kaasa lõpuks keskmisest kõrgema intressitaseme kehva majanduskasvu tingimustes.
Roheinvesteeringutest suurt kasvu ei usu
Et roheline üleminek suure nõudluse kasvu tooks, Uusküla pigem ei
MUUTUNUD: Madalad intressid võivad Uusküla sõnul naasta.
usu. Euroopas räägitakse rohepöörde raames arvestamisest ja jätkusuutlikkusest ning et rohelist üleminekut ei ole võimalik kiiresti teha. „Just oli uudis seoses elektriarvestite väljavahetamisega. Kas 500 000 arvestit tasub pooleteise aastaga välja vahetada? Õnneks leiti, et ei, aastal 2027 hakkavad esimesed jõudma oma kasutusea lõppu ja siis on periood, mille jooksul vahetatakse need välja vastavalt sellele, kuidas nende eluiga läbi saab,“ märkis Uusküla.
Roheline üleminek ei ole nii kallis, kui teha seda samm-sammult. Kui on vaja ehitada uus tehas, siis tasub Uusküla sõnul ehitada see uue standardi järgi, sama ka majade renoveerimisega, mida ei maksa ökonomisti sõnul teha kiirustades, vaid vastavalt tasuvusanalüüsile. Ei ole mõtet ka tervet autoparki ennaktempos välja vahetada, sest see oleks ühiskonnale kulukas. „Kas Norra saab seda teha? Jah, sest me ostame Norrast kõik vanad autod ära. Aga Euroopa Liit tervikuna ei saa, sest ei ole neid vanade autode ostjaid kuskilt võtta,“ ütles Uusküla.
„Need faktorid, mille pärast kogu maailm rohkem säästab, on kõik olemas. Ei ole ühtegi sellist, mis oleks viimase nelja aastaga kaduma läinud,“ märkis Uusküla.
Kas mäletate, et kunagi oli aeg, mil lahedad peopaigad ei koondunud vaid Põhja-Tallinnasse? Üritused toimusid Paidest Piritani, enne pidu sai normaalse raha eest kõhu täis, kontserte ummistasid inimmassid ja piljardisaalis pulbitses võistlusvaim. Neid traditsioone hoiabki täna elus avar ja valgusküllane Hiiu Pubi.
Ühest küljest on Hiiu Pubil kindel koht iga nõmmeka südames. Samamoodi viitsivad inimesed reisida siia keset päeva teistestki Tallinna otstest. Kesklinnast jõuab Nõmmele ju sõrmenipsust – et avastada end ootamatult nunnust aedlinnast, kus aeg kulgeb aeglasemalt ja hinnadki on taskukohasemad. Seevastu kultuuriprogramm on Hiiu Pubis mitmekülgsem kui nii mõneski peopaigas linna südames.
Nii esinevad Hiiul regulaarselt tippmuusikud, kelle repertuaar varieerub rokist lüüriliste ballaadideni. On neid, kes on juba aastakümneid eestimaalaste südameis, näiteks Vennaskond ja Kurjam. Või hoopis lüüriline Jäääär, kes Hiiu Pubi tarbeks kampsunid maha viskas, nahktagid selga tõmbas ja akustilised kitarrid elektriliste vastu
vahetas. Samamoodi kuuleb Hiiul uue põlvkonna moosekante, näiteks romantikat Paul Neitsovi või hoopis etnofolki Antsude esituses.
Mitte ainult muusika
Aga kultuur ei tähenda sugugi vaid muusikat! Sama tähtsal kohal on Hiiu Pubis lavakunst stand-up -sõude näol, alates Peeter Ojast ja Andrus Vaarikust ning lõpetades Merle Palmistega. Mõeldud on neilegi, kellele meeldib pealtvaatamise asemel ise aktiivselt kaasa lüüa. Seetõttu toimuvad pubis igal nädalal mälumängud, näiteks teravmeelse pealkirjaga „Kelle pea on prügikast?“ – sest olgem ausad, Sherlock Holmes mälumängu võitnud ei oleks.
Muide, kui Hiiu Pubi 20 aasta eest avati, tõi see kokku jalkafännid, kes seal koos võistlusi vaatamas käisid. Omamoodi spordiklubina toimib pubi
praegugi ning tänagi koguneb rahvas Hiiule, et spordiüritustele ühiselt kaasa elada. Sellest, et tegemist ei ole vaid tugitoolispordiga, räägib asjaolu, et teisel korrusel on avatud piljardiklubi Hill Hill, kus saab mängida ka darts ’i ja shuffleboard ’i. Ja kui olemine läheb liialt sportlikuks, saab seda kenasti tasakaalustada näiteks šnitsliga, mis on nii suur, et meenutab mõnda kontinenti.
Ja ruumid ise? Hiiu Pubisse mahuvad kõik ära, olgu tegu peo või fi rmakonverentsiga. Esimesele korrusele mahub ligi 120 inimest ning teise korruse ruumidesse ligi 70. Aga eriliselt läheb elu käima, kui väljas läheb soojaks. Pärast maja renoveerimist ehitati pubi kõrvale suur õdus terrass, kuhu mahub suvekuudel sumisema ligi 100 inimest. Mis muud, kui et päike ikka paistma jääb – ja muusika ei vaibu iial!
Hiiu Pubi, Pärnu mnt 325, Tallinn, tel. 652 5290
• Tasuta kinnisvaraalane konsultatsioon
• Elamispindade üür, müük, üürihaldus • Äripindade üür, müük
• Arendusprojektid • Investeerimisobjektid • Kinnisvara hinnastamine
• Ostuesindus • Kinnisvara müügiks ettevalmistamine
ÄRI- JA ELAMISPINDADE MAAKLER
5560 3055 kristi@plus.ee
Tarvo Tavast
PARTNER / KINNISVARAMAAKLER 552 0931 tarvo@plus.ee
www.plus.ee Pärnu mnt 110, Tallinn
Endla 61a, Kristiine äripindadega kortermaja, 2-, 3- ja 4toalised perekodud, B-energiaklass
Suru tänav, Pirita
4toalised paarismajad, A-energiaklass
Vahi tee, Vahi küla, Harku vald
5toalised ridaelamud, B-energiaklass
Laiamäe tee, Laiaküla, Viimsi vald
4toalised ridaelamud, A-energiaklass
Saanika tee, Haapsalu
3toalised väikeelamud
Välismaale
kinnisvara ostmine on hüppeliselt kasvanud
Majanduslangus ja kõiksugused hinnatõusud pole teatud eestlaste rahakotti auku tekitanud. Pangad kinnitavad, et üha enam eestlasi on avastanud kinnisvara ostmise välismaal ning sinna paigutatakse raha varasemast tunduvalt rohkem.
SANNE SIGRID TAVETER
Kinnisvaraanalüütik Risto Vähi sõnul on suurem välismaale kinnisvara soetamine eestlaste poolt toimunud juba umbes viimased kümme aastat. „See on otsene viide sellele, et kasvanud on jõukus ning võimalus vaba raha investeerida. Läheme sama teed lääneeurooplastega, kes ostavad soojale maale puhkuse, aga ka vanaduspõlve veetmise kodusid,“ nendib Vähi.
Ta lisab, et mida aasta edasi, seda enam on ostjaskonna seas jõukate kõrval esindatud ka keskklass. „Ostetakse nii omafinantseeringuga kui kasutatakse laenu abi.“
Vähi selgitab, et tihti üüritakse algul korter ning vaadatakse, kas piirkond meeldib. „Väga palju käiakse ka mõne sõbra korteris puhkust veetmas,“ sõnab ta. Peamine sihtriik on Hispaania ja selle saared, aga popu-
laarsed on ka Portugal, Kreeka saared, Türgi ja rannikuäärsed Balkani maad. „Huvi tuntakse ka Itaalia ja Prantsuse Riviera vastu,“ toob Vähi välja populaarsemad sihtkohad.
Hispaanias soodne hind Kui rääkida üldistatult, millistesse riikidesse ostavad eestlased enim kinnisvara, siis on nendeks Vähi sõnul Soome ja Hispaania. Miks just need? Soome ostetakse suure töörände tõttu ja Hispaania on tuntud soodsa hinnataseme ja vähese bürokraatia poolest. Vähi lisab, et huvi välismaale kolimise vastu suurenes hüppeliselt veelgi pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas 2022. aastal. Tuhin möödus aga mõne kuu pärast ja langes endisele tasemele. „Eestlane on harjunud elama kurja idanaabri kõrval ning ostudes ollakse siiski pragmaatilised ja emotsioonidel ei lasta liialt üle pea kasvada,“ sõnab ta.
Swedbanki privaatpanganduse juhi Andres Suimetsa sõnul on välismaale kinnisvara soetamise trend tõepoolest olnud mõnda aega kasvuteel. „Kindlasti andis sellele märgatava tõuke pandeemia ja sellele järgnenud muutused tööviisides ning
SÕDA TÕI MUUTUSE: Risto Vähi sõnul kasvas huvi välismaise kinnisvara vastu eriti pärast täiemahulise sõja algust.
Teatud LõunaEuroopa piirkondades võivad kinnisvara hinnad olla isegi taskukohas emad kui Eestis.
suurenenud võimalused oma tööasju välismaalt ajada,“ oletab Suimets. Ta nendib, et on võimalik, et mõnele inimesele on andnud ka sõjahirm lisatõuke mitte omada kogu vara ühes riigis. „See on üldjuhul lisapõhjus, s.t pigem on klient näiteks mõnes Lõuna-Euroopa piirkonnas ka varem aega veetnud ja sealse kinnisvara vastu huvi tundnud,“ ütleb Suimets. Huvitava faktina toob Suimets välja, et teatud Lõuna-Euroopa piirkondades võivad kinnisvara hinnad olla isegi tasukohasemad kui Eestis sama tüüpi kinnisvara ostes. Seega on ka sellel olnud teatav mõju, kuna meie enda kohalik kinnisvara on kallinenud. „Meie pr ivaatpanganduse Rootsi kolleegide jaoks on kliendi abistamine näiteks Hispaaniasse kinnisvara ostmisel olnud juba aastakümneid üsna tavapärane tegevus. Arvan, et ka meie Eestis hakkame nii klientide ostujõult kui ka teadlikkuselt jõudma kohta, kus see on aina tavapärasem,“ ütleb Suimets.
Raha suunamist välismaale ei ole Swedbank trendi tekkimise mõttes märganud. „Väga jõukad kliendid jaotavad oma finantsvarasid eri riikide vahel. Varade jaotamisel on erinevad põhjused, kuid selles ei näe me
Kas tunned vahel, et sul jääb puudu ajast ja energiast, et oma ettevõtte kasvatamise kõrvalt tegeleda raamatupidamise korraldamisega nagu seadus ette näeb? Kas sul on raske pidada sammu finantsasjade korraldamise, aruandluse ja maksudega, samal ajal kui proovid oma ettevõtet laiendada ja arendada ning raamatupidaja juhtub puhkusel olema. Kui jah, siis võib olla aeg kaaluda raamatupidamise sisseostmist.
Raamatupidamise sisseostmine võib esmapilgul tunduda lihtsalt lisakulu ja ebamugav, kuid tegelikult võib see olla üks parimaid investeeringuid, mida saad oma ettevõttesse teha. Siin on mõned põhjused, miks:
Keskendumine põhitegevusele: Kui raamatupidamine on usaldatud raamatupidamisfirmale, saad keskenduda sellele, mida kõige paremini teed - oma ettevõtte arendamisele ja kasvatamisele. Raamatupidamisettevõtte raamatupidajatel on väga laialdased teadmised ning tugisüsteem erinevate maksu-, finants- ja õiguslike teemadega toime tulekuks.
Kokkuvõttes võib raamatupidamise sisseostmine olla märkimisväärne eelis, mis võimaldab kasvatada oma äri, vähendada riske ja saavutada paremat finantskontrolli.
Hea juht, kaalu juba täna raamatupidamise sisseostmist ja vii oma ettevõtte majandusarvestus uuele tasemele!
Täpsus ja professionaalsus: Raamatupidamisbüroo protsessid ja standardid tagavad täpsuse ja nõuetele vastavuse. Samuti vähendavad vigade riski ja annavad kindluse, et sinu ettevõtte raamatupidamine on korras.
Riskide maandamine: Suur raamatupidamisteenuste pakkuja aitab vähendada pettuste ja muude ootamatute olukordade riski.
Aruandlus: Õigeaegsete ja täpsete aruannete esitamine.
Aja ja ressursside säästmine: Raamatupidamine võib olla üllatavalt aeganõudev ja keeruline protsess. Raamatupidamisbüroos tegeleb sinu ettevõtte majadusarvestusega professionaalne meeskond, kes ei ole anonüümne seltskond, vaid osa ettevõttest. 4. 5. 2. 3.
OSTUJÕUD
SUURENENUD:
Eesti on Andres
Suimetsa hinnangul
jõudnud lihtsalt
kohta, kus inimestel on raha, et välismaal vara soetada.
suuremat muutust – meie juures hoitavad finantsvarad ja hoiused on näidanud viimastel aastatel väga tugevat kasvu.“
Igas pangas pole trendi märgata
Coop Panga kodulaenude äriliini juht Karin Ossipova nendib, et välismaale kinnisvara ostmiseks väljastatud laenud moodustavad Coop Panga portfellist üliväikse osa. „Suurt trendi muutust me praegu kindlasti ei näe,“ rõhutab Ossipova.
Välismaale kinnisvara ostjate kõrval näeb pank aga hulga rohkem neid eestlasi, kes on pikalt välismaal elanud ja töötanud ning soovivad nüüd Eestisse tagasi tulla. „Näiteks on meie klient Kristin Laufer jaganud meedias enda Eestisse tagasi tulemise lugu ja rääkinud sellest, et 30 aastat Saksamaal elades ja töötades oli tal väga keeruline leida lahendust, mis võimaldaks tal Eestisse kodulaenuga kodu osta ja püsivalt siia tagasi kolida, kui sissetulek laekub Saksamaale,“ kirjeldab Ossipova üht juhtumit. Ta lisab, et kui laenutaotlejad töötavad välismaal ja soovivad Eestisse tagasi tulla, siis analüüsib pank, milline võiks olla potentsiaalne sissetulek samaväärset tööd Eestis tehes ning kas see on piisav laenu teenindamiseks.
„Mitmed meie kliendid on aga jätkanud Eestisse tagasi pöördudes oma senist tegevust kaugtööna, säilitades nii sissetuleku. Sellised ametid on näiteks IT-spetsialistid ja eri valdkondade konsultandid jne,“ selgitab Ossipova.
Laenu saamise tingimused on karmimad Kui soovid välismaale kinnisva -
ra osta, tasub erinevatest nõuetest teadlik olla. Ossipova sõnab, et laenu abil välismaale kinnisvara ostes tuleb arvestada sellega, et laenu intressimarginaal võib olla kõrgem, kui see oleks Eestisse ostetava kinnisvara puhul. „Tuleb arvestada ka sellega, et kui näiteks Eestis saab kodulaenu võtta maksimaalselt 85% ulatuses tagatisvara turuväärtusest, siis välismaale soetatava kinnisvara puhul on
Eestlaste seas on Hispaanias väga populaarne Marbella läheduses asuv linn Benahavis. Kinnisvaraanalüütik Risto Vähi sõnul võivad korteri hinnad seal varieeruda väga tugevalt, sõltudes mere lähedusest, hoone seisukorrast, korteri seisukorrast ning ka vanusest, aga ka lisamugavustest kinnistul (bassein jne).
Ilusamate ja uhkemate kahetoaliste korterite hinnad algavad umbes 155 000 eurost ning ulatuvad umbes 260 000 euroni.
Head kolmetoalised on saadaval hinnaga 260 000–370 000 eurot. Kuid Hispaanias võib Vähi sõnul leida ka kolmetoalisi kortereid, mis maksavad üle miljoni euro. Turul on ka selliseid kortereid, mille hind algab ligikaudu 160 000 eurost.
Odavamate heas seisus majade puhul tuleb Vähi sõnul arvestada sellega, et need asuvad tiheasustusalal ning privaatsusest palju rääkida ei saa. Hinnad on sellistel majadel vahemikus 290 000–450 000 eurot. Väiksemat üldpinda ja odavamat hinda leiab ridaelamutest või n-ö linnamajadest.
see määr kuni 75% ehk kui soetatav kinnisvara asub välismaal, on maksimaalne laenusumma tagatise suhtes oluliselt väiksem,“ selgitab ta. Täpne laenumäär sõltub alati tagatise enda seisukorrast ja likviidsusest.
Coop Pank jälgib selliste laenutaotlejate puhul seda, et tegemist oleks Eesti kodaniku või Eestis elamis- ja tööluba omava isikuga või Eestis registreeritud ja siin tegutseva ettevõttega. „See on nii, sest kodumaise pangana väljastame laene üksnes Eestisse, kuid aktsepteerime, et laenu abil soetatud kinnisvara võib asuda ka väljaspool Eestit, näiteks Euroopas,“ ütleb Ossipova.
Luminori eraisikute panganduse juhi Tanel Rebase sõnul küsib pank kliendilt rohkem infot, kui too soovib välismaale kinnisvara osta. Eelkõige uurib pank seda, mis eesmärgil kinnisvara ostetakse, millised kulud sellega kaasnevad ning millised laenukohustused on tal juba võetud. „Üldjuhul soovivad välismaale kinnisvara ostvad inimesed omada kohta soojemas kliimas, kus ise perega aeg-ajalt käia ning muul ajal seda kulude katteks välja üürida,“ selgitab Rebane. Kõige eelistatum piirkond on Hispaania. „Reeglina on välismaale kinnisvara osta sooviva kliendi profiil finantsilises mõttes tugev ning huvi selle vastu on olnud pigem stabiilne.“
Coop Panga äripanganduse juhi Arko Kurtmanni sõnul ei ole nemad suurt raha väljavoolu välismaale täheldanud. „Mingil määral on seda kindlasti toimunud, kuid mitte märkimisväärselt,“ lisab ta. Kurtmann nendib, et kui Venemaa alustas sõda Ukraina vastu, kadus kohe välismaiste investorite soov investeerida Eesti ettevõtetesse ja ka Eesti kinnisvarasse. „Mida kaugemalt meid vaadatakse, seda suurem on hirm. Peame pingutama, et seda pinget igal võimalikul moel maandada, ja selgitama rahvusvaheliselt, et NATO liikmena on Eesti kaitstud ja omame ka ise väga tugevat
TAGAVARAPLAAN: Karin Lapp toob välja, et on neid, kes ostavad kinnisvara mujale igaks juhuks. Foto Lahe Kinnisvara
Mida kaugemalt meid vaadatakse, seda suurem on Eesti ees hirm. Peame selgitama, et NATO liikmena on Eesti kaitstud.
sõjalist vastupanuvõimet,“ möönab Kurtmann.
Lahe Kinnisvara kutseline vara hindaja ja Viljandi piirkonna juht Karin Lapp on samuti märganud uut trendi ning ka tema toob välja, et kõige populaarsem piirkond on Hispaania. „Need, kes varem mõtlesid välismaale kinnisvara ostmisest, tegid oma mõtted teoks just sõja tõttu,“ sõnab Lapp.
Ta lisab, et teiseks ostjate sihtgrupiks on pered, kes hetkel kolida ei plaani, kuid välismaa korter on tagavaraplaan, juhuks kui Eestis peaks sõja tõttu olukord halvenema. „Korter üüritakse peamiselt lühiajaliselt välja ning kasutatakse ka ise puhkamiseks.“
Üldiselt, kes juba välismaale ühe korteri on soetanud, see pigem otsib võimalusi, et oma portfelli suurendada. „Välismaal on samuti hinnad juba tõusnud ning eestlased on hindadest teadlikumaks muutunud.“
Esteetilise meditsiini
õde Janika Loos
Esteetilise meditsiini
õde Elynor Loorens
Toitumisnõustaja
Elis Nikolai-Vendla
HTerviseameti tegevusluba LO5411
ooldatud, terve ja ilus nahk on mitmekihiline kunst, mille saladus peitub Gonsiori Ilukliiniku pühendunud spetsialistides. Meie tiim võtab nahaga seonduvad väljakutsed ette kihiti, tuues esile individuaalse lähenemise iga kliendi probleemile ja eripärasusele. Väga oluline, millele pöörame tähelepanu, on ette mõtlemine, milliseid protseduure ja kuidas läbi viia. On juhtumeid, kus kohene tulemus ei ole tuleviku mõttes kasulik, kuna võivad tekkida ebaloomulikud muutused jne.
Sellepärast hoiame rangelt silma peal, kas, millal ja kuidas mingeid protseduure läbi viime.
Meie kliiniku kosmeetikud seisavad hoolsalt ja pühendunult naha välise kihi eest, tagades alati hoitud, kaitstud, värske ja särava naha väljanägemise. Nende kogemused ja oskused teevad neist naha ilu esimesed kaitsjad ja taastajad.
Esteetilise meditsiini õed astuvad sammu sügavamale, pakkudes erinevaid nahakvaliteeti parandavaid ja volüümi taastavaid süste. Samuti kaasavad nad erinevaid valgusja laserravi võimalusi, mille eesmärk on toetada naha tervist seestpoolt. Põhjalikud teadmised ja professionaalne lähenemine muudavad nad klii-
niku südameks, sest nad toovad esile parimad võimalused naha elujõulisuse ja nooruse taastamiseks.
Vastutava arsti, dr Merle Rohtla roll hõlmab kogu kliiniku iluprotseduuride spektrit – esteetilise meditsiini konsultatsioonidest plastikakirurgia konsultatsioonideni. Tema juhtimisel sulanduvad erinevad valdkonnad harmooniliselt, tagades kliiniku kõrge taseme ja usaldusväärsuse. Samuti saab dr Merle Rohtla käe all teha näiteks botuliintoksiini ja täitesüstide protseduure.
Gonsiori Ilukliinik – meie eesmärk on avada tee iga kliendi naha ilu ja tervise juurde, pakkudes põhjalikku, spetsialiseeritud ja individuaalset iluhoolitsust.
Gonsiori Ilukliiniku tiim on läbinud mitmeid väliskoolitusi ning osalenud arvukatel konverentsidel. Rahvusvaheline kogemus ja pidev erialane täiendamine peegeldavad kliiniku pühendumust jätkuvale professionaalsele arengule.
Gonsiori Ilukliiniku spetsialistid loovad oma töös alati harmoonilise koostöö ja usaldusväärse keskkonna. Kliiniku põhimõte ei ole soosida ühekordset iluprotseduuri, vaid pühenduda reaalsusele, kus teadmised ja professionaalsus kohtuvad, luues iga kliendi jaoks
Märts on naistekuu ja meie kliinik pakub kõikidele protseduuridele 20% soodustust sooduskoodiga „GONSIORI20“
individuaalse tee soovitud tulemusteni.
Gonsiori Ilukliinikus ei näe me mitte ainult kliente, vaid individuaalseid lugusid, mille keskmes on klientide soovid ja vajadused. Selline lähenemine võimaldab pakkuda igaühele parimat võimalikku teenust, kus iga tehtud protseduur on kui rätsepatöö – täpselt kohandatud ja loodud vastavalt kliendi ainulaadsetele omadustele.
Toitumisnõustaja Elis Nikolai-Vendla hoolitseb, kui muret teevad kehakaal, halb enesetunne, ärevus, väsimus ja nahaprobleemid. Need on peamised teadaolevad toidutalumatusega seotud mured. Ilu algab seestpoolt ja kogenud toitumisnõustajana annab selline tugi ja nõustamine Gonsiori Ilukliiniku teenuste valikule tugeva eelise. Elis, kes on nõustanud juba üle 900 kliendi, vaatab üle toitumisharjumused ja teeb põhjaliku kehaanalüüsi. Koostöös SYNLABi laboriga viiakse läbi test, et määrata toidutalumatus. Saadud tulemuste põhjal suunab toitumisnõustaja igapäevast menüüd ja harjumusi.
Gonsiori Ilukliinik – kus iga klient on unikaalne ja meie spetsialistid on pühendunud looma tee, mis vastab täpselt kliendi individuaalsetele ootustele ja soovitud tulemustele.
www.gonsiorikliinik.ee gonsiorikliinik gonsiori_ilukliinik
Gonsiori 3, 10117 Tallinn info@gonsiorikliinik.ee +372 682 7777
Haus Galerii on Eesti kunstiturul tegutsenud juba 27 aastat, olles konsulteerinud kunstihuvilist publikut väga mitmekesistes kunstiküsimustes. Galerii on tegelenud kunstituru loomisega, olnud Eesti kunstioksjonite traditsiooni algataja ning muidugi andnud nõu äärmiselt arvukate interjööride kunstiga sisustamisel, millest on saanud omaette mahukas ja asjatundlik tööosa nende igapäevas. Haus Galerii asutaja ja kuraator ning kunstituru ekspert Piia Ausman räägib kunsti ja kodu dialoogist.
illine on kunsti roll koduse interjööri loomisel?
Kunsti roll koduses interjööris võib olla nii primaarne kui ka sekundeeriv. Kõik sõltub koduomaniku eelistustest – kas soovitakse, et kunst oleks tagasihoidlik kaaslane, mis loob hubasust, või prominente osa kogu atmosfäärist, kujundades ruumi meeleolusid ja energiat. Kunst võib olla kodus eksponeeritud kas arvukalt või minimaalselt. Sellel või teisel juhul on kunsti rolliks luua koduseintele aknaid, mis vaatavad teistmoodi mõtete ja tunnete maailma ning rikastavad olemasolevat atmosfääri nii emotsionaalselt kui ka intellektuaalselt. Kunst võib olla dekorat-
sioon, ent ometi ei ole ta kunagi üksnes seda, eriti originaalkunst, mis kätkeb oma looja energiaid, mis koduomanikuga omi dialooge pidama asub.
Milliseid peamisi aspekte peaks koduomanik kunstiteose valimisel arvestama?
Kunstiteoseid tuleks koju valida eelkõige iseenda järgi, perede puhul mõistagi ka kaaslaste soove ja maitse-eelistusi arvestades. Kui teoseid valida professionaalsest galeriist, kus asjakohast nõu antakse, saab kunstivalikutes ühildada nii isikliku maitse kui ka teose perspektiivika investeeringu väärtuse ja kindlasti sobivuse interjööri.
Haus Galerii pakub ka piltide kodus proovimise teenust, mis meelepäraseid valikuid kinnitab, ent on üsna
kindel reegel, et kui tööd juba proovitakse, siis see enam kodust galeriisse tagasi ei tule.
Kindlasti ei saa kodukeskkonda vaadeldavat kunsti valida vaid interjööri järgi, mida sisekujundajalik pilk selles näeb, kuna kunst kätkeb endas nii palju personaalset. Meie kogemusega nõustajad oskavad need kaks poolt – interjööri ja inimese enda sisemaailma kokku viia ehk leida teosed, mis sobivad nii ostja meelelaadi kui ka kodu atmosfääriga. Tööd, mis ei kõneta, kuid idee poolest on interjööris sobilikud, hakkavad üsna pea ärritama või jätavad tunde, et koduse kunsti osas on midagi puudu – teatud oluline hingeside, mis paneb kunstiteosed meie endi maailmaga resoneerima.
Kuidas tagada, et valitud kunstiteosed sobiksid harmooniliselt ülejäänud koduse interjööriga? Üheks reegliks võiks pidada interjööri keskpunkte, millest valimist alustada. See võiks olla mõni keskne koht elutoas, söögitoas või fuajees, millele tahetakse olulise maaliga rõhku panna – koht, mis kõige enam silma hakkab. Selle keskme ümber saab asuda ehitama tervet kodust kollektsiooni ja leida ka teoseid, mis koduomanikke kõnetavad ning keskse pildiga kas ideelt, formaadilt, värvigammalt või miks mitte ka meeleolult suhestuvad. Kriteeriume on palju, tihti töötavad ka kontrastid huvitavalt. Samuti on teoste raamide vormistus siinkohal abiks.
Kindlasti ei pea üks pilt teisega alati klassikalises mõistes ja kohustuslikult sobima värvi või teema poolest, ent kunstis on sisuline harmoonia, mille ostja tavaliselt ära tunneb või mida konsultant saab oma kogemuse põhjal soovitada, luues maalide koosluses teatud sidususe. Eriti oluliseks peavad seda sidusust need ostjad, kes sisustavad uut kodu ning kus ruumi meeleolude tasakaal on sisekujundaja loodud ning mida maalid ilmestama asuvad ja tähelepanupunktidena ruumi täiuslikumaks teevad. Lõpuks on aga nii, et see, mis meeldib, sobib alati kusagile ning kui kesksed maalid on paigas, siis neid väikeseid kohti, kuhu midagi ajapikku lisada, leiab kodus ikka. Samas on ka suuremaid kunstisõpru, kes loovad endale kodus erinevate aastaaegade kollektsioone, hoiavad midagi n-ö laos ja kapi taga ning vahetavad töid seinal vastavalt meeleoludele.
Millised on parimad viisid kunstiteoste koduseks eksponeeri-miseks? Kuidas muudavad valgustus ja asukoht teose mõju?
Maalid on enamasti loodud loomulikus päevavalguses või siis seda imiteerivas valguses. Tihti on kunsti eksponeerimiseks kõige parem valgus just see, mis kodus on. Liigsed maalide üle valgustamised ja maalilambid võivad olla isegi kohmakad. Pigem oleks soovitav kunsti valida selliselt, kus kodu loomulik valgus töö koloriidiga kõige paremini mängib. Põnevad on ka erinevate päevavalguste noodid teostel, mis võivad sellest uusi nüansse ja emotsioone välja tuua. Rõhutatud valgustusega tuleb käituda väga teadlikult ja kui suunatud valgust kasutada, siis diskreetselt –pigem keerata tööle valgussiinidele paigutatud valgustite kaudu diagonaalsed valgusvihud kahelt poolt.
Kui maale on kodus rohkem või kui nende asukohad muutuvad, on soovitav kasutada kunsti riputamiseks siine, mis on enamasti täiesti märkamatud. Neilt ripuvad diskreetsed trossid või tamiilnöörid lubavad piltide kohti ja kõrguseid lihtsalt ning seinu augustamata muuta.
Kuidas võib kunst mõjutada ruumi tajumist?
Kunst võib ruumi tajumist muuta väga palju, eriti mastaapne ja suureformaadiline kunst, mis on oma energiaväljaga heas mõttes vallutav. Suured formaadid loovad ruumi suuri perspektiive, silm vaatab seinapinnas kaugemale pildisügavusse ja ruumid tunduvad mõjusamad ning ka avaramad. Professionaalid julgustavad kujundades kasutama suuri formaate, kui nende jaoks on õige koht, eriti praeguses minimalistlikus interjööris. Kunstiga täidetud ruum on huvitav ja intrigeeriv, pakkudes palju ning pannes meid mõtlema väärtuste üle, mida kunst oma sõnumites üldistab. Kunstiga täidetud ruum on intellektuaalselt stimuleeriv – kunst laseb end taas ja taas avastada
vastavalt meie endi muutumisele ning elu- või päevakogemustele.
Kui keegi soovib alustada oma kunstikogu loomist, siis millest peaks alustama?
Esimesed sammud oma kunstikogu luues peaksid algama kunstiga koos aja veetmisest, vaatamisest ja analüüsimisest, tajumisest ning mõtlemisest, et mis meeldib ja mis mitte ning miks, kuni tavaliselt tekib esimene äratundmine mõne teose näol, millest on võimatu loobuda, mille sõnatud sõnumid muutuvad kõnekaks. Sedamööda, äratundmiste, leidmiste ja kogemuste kaudu tuleb teadmine. Kindlasti on soovitav kunsti vaatamist alustada tunnustatud galeriis ja suhelda oma ala kogenud ekspertide ning galeristidega, kes oskavad valikuid tehes suunata ja kutsuda kunsti sügavuti vaatama. Hea galerii tagab ka võimalike ostude adekvaatsed ja põhjendatud väärtused ning investeeringu väärtuse.
Millised on turvalised ja kindlad viisid kunsti soetamiseks?
Kunsti tuleks soetada professionaalsest galeriist, kelle müügivalikud on kureeritud, kes on loonud kollektsioonid erinevate kunstike teostest, mida galeriis või kodulehel eksponeeritakse. See tähendab, et tööd on asjatundja poolt analüüsitud ja nende kunstiline tase on ostjale garanteeritud. Sellistest galeriidest võib ostja valida printsiibil „meeldib, ei meeldi“, teades, et tema valikud on igal juhul adekvaatsed nii kunstilise taseme kui ka hinna poolest.
Haus Galerii on pakkunud igakülgset abi kõigis kunstiküsimustes ning eelkõige kunstikogude loomisel. Galeriiga saab julgelt nõu pidada ka kunsti esimest korda ostma asuv huviline. Galerii kogemus selles vallas on kohalikul turul suurim, pakkudes kunstivalikuid möödanikust kuni kaasaegse ja noore kunstini, luues sildu erinevate kunstiajastute maitsete, stiilide ja võimaluste vahel.
Haus Galerii Tallinn, Uus tn 17 haus@haus.ee www.haus.ee + 372 52 77 334
Nüüd avatud ka eriefektidega 5D kino!
Suurandmetel ja kõrgtasemel matemaatikal baseeruv ettevõte Analytical Alley on välja kasvanud ühest Eesti juhtivast meediaagentuurist Initiative. Nimelt leidsid nad, et selle asemel, et pakkuda analüütikat kõrvalteenusena, peaks sellele panema oluliselt suurema fookuse. 15-liikmelise tiimiga firma kaasas äsja 700 000 eurot ning neil on Euroopa vallutamise plaanid.
Magnaadile rääkisid sektori raputamise vajadusest asutajad Tanel Rebane ja Karl Mattias Õige. Swedbankis kõrgema matemaatikaga kokku puutunud Rebane oli aastaid tagasi väga meediakauge inimene. Initiative’iga pani teda liituma analüütiline pool, mida seal viljeletakse –nad olid tõestanud, et meediaturundus ja analüütika ei pea olema vastuolus. „Pankades on kõrgem matemaatika äris väga olulisel kohal, miks mitte ka turunduses,“ leiab ta.
Karl Mattias jällegi ei olnud puutunud kokku kõrgema matemaatikaga. Ta
ANALÜÜTIKA UUS TASE: Asutajad
kipume oma kõhutunnet üle hindama
Kas kodumaised meediamajad peaksid tundma muret, et tehisaru muudab reklaamivaldkonda eestlaste abil oluliselt?
võimaldab täpsust.
nägi probleemi ja vajadust kaks suunda kokku viia. Tegemist ei ole kindlasti mitte Eestile või Baltikumile omase murega, vaid globaalse teemaga. „Uuema koolkonna ettevõtteid vaadates on turunduse kujul tegu täpselt mõõdetud ja äri kasvu genereeriva alaga. See on strateegiline suund.“ Tuleviku lähenemine ongi tema sõnul see, et anda kõigile meedia- ja turundustegevustele mõõdetav äriline mõju.
Pimeduses tegutsemine
Milles siis täpsemalt peitub probleem? Juba sajandeid tagasi ütles USA tuntud ärimees John Wanamaker, et 50% tema poolt kulutatud reklaamirahast on hästi paigutatud ning teine pool mitte. Tema sõnul ei saanud ta aga olla kindel, kumb on kumb. Analytical Alley asutajad näevad, et sama mure on aktuaalne ka täna. Turundus- ja PR-osakonnad panevad raha mängu, aga selle kasulikkuse kohta hakatakse oletama ja arvama. Kui müük läheb hästi, ju siis oli ka turundustegevus edukas, kui mitte, siis ei töötanud ka reklaamid. Samas ei teata, mis valesti läks või mis edu tõi.
„Meie eesmärk on siin läbipaistvust anda, et näidata, milline on tegevuste mõju – millal rohkem, millal vähem midagi teha. Ka liiga pal-
ju reklaami võib halb olla,“ toob Rebane näite.
Õige lisab, et inimesed kipuvad oma kõhutunnet ülehindama. Ka seda, kui palju nad ise üldse midagi mõjutada saavad. Eesti idufirma seni tehtud sadakond projekti näitavad, et eri sektorites saavad ärid ise mõjutada kuni 50–60% kommunikatsioonist.
„Ootusi on vaja juhtida. Kui sa soovid äris teatud tulemust, siis võiks sul olla teadmine, mida sa pead selleks tegema. Seda ka turunduses. Kui
sul andmeid ei ole, siis sa ei saa ootusi juhtida,“ leiab Rebane. Reklaamimaailm liigub Rebase ja Õige sõnul aina sinna, kus turundus on pragmaatilisem, lühiajalisem, „osta kohe!“. Sellised tegevused on paremini mõõdetavad, aga tegelikult on selles maailmas palju enamat. Võtame või globaalse turunduse suursündmuse Superbowli. „Ka sellised tegevused on tegelikult mõõdetavad, aga neid ei saa käsitleda kui müügikampaaniaid,“ ütleb Õige.
Norras on neil kliendiks Kristiania Ülikool. Selles riigis on üldse andmeanalüütika tase kõrge ning sellised lahendused hinnatud. Kristiania Ülikool kasutab neid just meediategevuse planeerimiseks. Reeglina on kõrgkoolidel suurim eesmärk saada oma õppekavadele võimalikult suur huvi, mis võrdub konkurentsiga kohtadele. Varem tegi ülikool kampaaniat vahetult enne avalduste esitamist, kuid Analytical Alley meeskond soovitas neil alustada varem – teha brändingut. Sinna juurde käis suurandmete põhjal analüüs, kus ja kui palju turundust teha. Kui teistel ülikoolidel oli samal aastal kasv nulli lähedal, siis Kristiania Ülikoolil kasvas huviliste arv 19 protsenti, seejuures sama suure investeeringuga, mis varem oli tehtud. „Seda saab niisiis teha efektiivsemalt ning lisaks ei toimu ülekulutamist. Viimase kahe-kolme aasta jooksul on see mõtteviis ka Eestis arenema hakanud,“ ütleb Tanel Rebane.
Ta toob huvitava võrdluse. Võtame tavalise suurpoe, kus on erinevad ametid, alates kärulükkajatest kuni kassapidajate ja kontoritöötajateni välja. Ka turunduses on sama – tihti kiputakse aga seal väärtustama vaid seda poolt, mis on lihtsasti mõõdetav, ja eirama seda, mis on sama oluline, kuid seda on raskem mõõta. „Siis anname justkui kogu väärtuse kassapidajale ehk hindame vaid seda viimase sammu mõju meile. Reaalsus on aga see, et muud rollid on sama tähtsad. Kui õunakasvataja väärtustaks vaid saagi korjet, aga mitte eelnevat tööd, siis kukuks ta äri kokku,“ selgitab Karl Mattias.
Kodumaisel meedial on võita Just seetõttu leiavad mehed, et Eesti meediakanalitel ei ole nende suurandmete mängu toomisest midagi kaotada, ehk isegi vastupidi. Õige ütleb küll, et analüütika toimib vaid siis, kui see on objektiivne. Seega ei saa nemad dikteerida tulemit, küll aga saab ta öelda, mida nad seni täheldanud on.
„Eesti kohalikul meedial on tugev jälgijaskond, kuid seni on puudunud võimekus võrdväärselt tulemusi mõõta. Globaalsed hiiud on selle muutnud väga läbipaistvaks digimeedias. Samas on nende kanalite efektiivsus vaid pool tõde. Kui mul on äri omanikuna võimalik kõiki samadel alustel mõõta, siis saan ma objektiivsemalt raha suunata, mitte ignorantselt jätta välja kanalid, mis on mõõtmata.“
Rebane lisab, et nende senine kogemus on näidanud, et Eesti kanalid
Analytical Alley kliendiks on ka Norra lotofirma Norsk Tipping. Nende poole pöörduti huvitava sooviga – lotofirma ei soovinud teha reklaami halva ostukäitumisega inimestele. Mida teha, et saaks pardale neid, kes võtavad seda hobina. Kes kinno minemise asemel aeg-ajalt õnne proovivad ja perega teleri ees loosimistulemusi ootavad.
„Nad soovisid teada, milliseid meedia liike ja strateegiaid selleks kasutada, et tuua n-ö head tarbijat, mitte seda, kes endale mängides halva olukorra tekitab. Tulemused olid head. N-ö punaste mängijate arv kahanes ligi 20 protsenti. See mõjutas nende poolt kulutatud rahasummat, aga ka nende sotsiaalset kuvandit,“ ütleb Tanel Rebane.
toimivad tihti pareminigi kui rahvusvahelised, kuid mõõdetavus on tõesti see, mis tõmbab ka Eesti ettevõtjaid suurte platvormide poole. Kohalikel kanalitel on ette näidata näitamiste arv, aga see ei ole äritegevusega kokku viidud. „Meie lahendus annab isegi võimaluse suurte vastu võidelda,“ leiab ta. Objektiivsust suurendab seegi, et kui täna teeb ettevõte reklaami nii teles kui ka Google’is, siis Google ütleb, et edu on tema tegevuse vili, aga tegelikult ei pruugi see nii olla. See on sama, nagu kassapidaja ütleks, et just tema on see, kes kauba maha müüb, ja on seega ainus oluline lüli. „Meie tuvastame, milline on ka selle tele või välireklaami mõju.“
Kurat peitub detailides
Analytical Alley analüüsib ligi 500 miljonit muutujate kombinatsiooni, seega võib julgelt öelda, et kokkupandavaid andmeid on väga palju. Arvestada tuleb sektoripõhiseid erisusi – panka ja šokolaadimüüjat ei saa samamoodi analüüsida. Algul ongi vaja kokku panna eri kohtades asuvaid andmeid ning mida detailsemalt, seda parem. Ka varasemate tegevuste kaardistamine aitab palju. AI ja kõrgem matemaatika saavad appi tulla siis, kui andmed olemas. Õige rõhutab, et ei kasutata personaliseeritud andmeid, vaid ikkagi suuri andmemahte.
„Google ja Facebook muutuvad ka edaspidi aina anonüümsemaks. Ka klientidele on see parem ning nii
Elamused Tallinna lahel ja lähisaartel kuni 100 külalisele
või naa poliitika sinnapoole liigub, et inimesi ei ole võimalik jälgida ja sihtida,“ ütleb Rebane.
Tõsi, personaliseeritus jääb turundusse alles. Võtame kas või jaekettide ning ka suurte veebikaubamajade poolt tehtavad varasemat ostukäitumist arvestavad pakkumised. Analytical Alley selle poolega ei tegele.
„AI ja matemaatilised mudelid analüüsivad mustreid. Kui olen teinud reklaami üht moodi ja nüüd muudan strateegiat, kas sellest oli kasu? Kas sinu tegevus oli vastuvõtjale meeldiv või tüütav? Kas tuleks panustada müügi- või imagoreklaami?“ toob Rebane vaid mõned näited.
Karl Mattias Õige toob Eesti puhul välja ühe fenomeni, milleks on aasta esimene soe nädalavahetus. Märtsi lõpus või aprilli alguses kukuvad paljude ettevõtete reklaamitulemused justkui ilma põhjuseta. Sisse vaadates näed aga, et neil päevadel unustatakse ekraanid ja kõik muu selline.
Idufirma meeskond on kirju ning koos on eri valdkondade spetsialistid. Karl Mattiase taust on digitaalne meedia, Tanel Rebasel matemaatilised mudelid. On aga ka neid, kes aidanud teisi idusid käima lükata. Näiteks varem mentorina töötanud Marili Ruusi ülesanne on meeskondade dünaamikad ja nende arendamine. Tehnoloogiajuhiks on Kaarel Raspel, kes on tegelenud Eesti e-riigi süsteemi loomisega ning sama läbi viinud ka välisriikides. Talle on saavutuste eest antud ka orden.
„Osa meie analüütikatiimist on doktorikraadidega, sekka on ka süvitsi meediateadlikke inimesi. Arve võib ju näidata, aga ka konteksti on vaja,“ selgitab Tanel Rebane.
ja kõik muu selline. ja – tundus, et kõik kasvab. Tarbimi-
„Analüüsime ka ühe sooja- või külmakraadi võimalikku mõju. Mingist temperatuurist alates on näiteks jäätise müük üleval ja siis pead tulema meediasse, et konkurendile mitte võitu kinkida,“ ütleb Tanel Rebane. 10–15 aastat pärast suurt majanduskriisi oli päris lihtne olla ettevõtja – tundus, et kõik kasvab. Tarbimine samamoodi. Nüüd aga on saabunud aeg, kus kasvu ei ole või on see väike. Au sisse tõuseb efektiivsem ja targem tegevus. Baltikum on Õige ja Rebase sõnul andmete kogumisel üllatavalt heas vormis.
negatiivne artikkel? Kasvavatel ettevõtetel on PR-i pool eriti oluline. Vahel ongi mõtet teha vaid PR-i,“ selgitab Rebane. Analüüsida saab sedagi, miks pole mõni pressiteade eetrisse jõudnud ja kas teinekord tasub samalaadset saata. Tühja tööd jääb vähemaks ning kliendi vaates on hea see, et ei pea esitama arveid selle eest, mis sind aidanud ei ole.
Lahendusega laia maailma
targem tegevus. Baltikum on Õige ja
Suhtekorraldusmaailm ka korda
Nagu tehisarule kombeks, teeb ka Analytical Alley AI-lahendus end pidevalt täpsemaks. Trenn käib pidevalt. See ennustab turundustegevuste baasil finantstulemust ning teeb kalkulatsioonid ümber, kui need ei olnud päris täpsed. Ühel hetkel suudab see ilma müüginumbreid teadmata öelda, kus ja kui palju turundustegevusi tehti.
Kõige põnevam pool kogu selles maailmas on Õige arvates suhtekorralduse mängu toomine.
Milline on selle tegevuse mõju?
Seda on keerulisem hinnata kui reklaami poolt.
Seda on keerulisem hinnata
Nagu Eesti idufirmadel kombeks, mõtleb ka Analytical Alley suurelt. Täna tegutsevad nad Baltikumis ja Skandinaavias, kuid eesmärk on jõuda Euroopas ka teistesse piirkondadesse. Tõsi, skaleerimise teeb raskemaks see, et igas riigis on oma kultuurilised eripärad ning loomulikult on veel muutujaid, mis riigiti ja piirkonniti erinevad. Igal pool tuleb üles ehitada oma tehisaru. Karl Mattias Õige ütlebki, et hüperskaleeritavuse peale nad ei lähe, sest täpsuses ei taha nad järgi anda. Neil on tööl ka üks doktorikraadiga andmeteadlane, kelle teema on just nimelt olnud kultuuriharjumuste mõju ärile ja innovatsioonile. „Inimese ravimine on ka personaalne ning äride puhul on sama – ei saa vaid eeldustele tugineda,“ selgitab Õige.
„Kui palju mõjutab po-
„Kui palju mõjutab positiivne, neutraalne või
TRILJONIÄRI: Reklaamimaailm on meeletu, kuid eestlased peast segi ei lähe, vastasel juhul kaotaks nad täpsuses.
Foto Margus Pahv
Ta lisab, et globaalselt on reklaamiturg triljoniäri, kus muidugi suurim turg on USA. Nemad eelistavad esialgu jääda Euroopa ajatsooni. Andmeteadus ja arvutite võimekus on jõudnud kohta, mis kõike seda võimaldab. „Inimestena saame üha enam aru, et me ei ole nii erilised, et kõik vajame personaalset lähenemist. Juhiks masse efektiivsemalt ja siis inimesi,“ näeb Karl Mattias.
Viimase ja kõige värskema info kogumine küberohtude kohta on tänapäeva ettevõtluses äärmiselt oluline. Miks? Ikka selleks, et kaitsta tundlikke andmeid, mida erinevad võrgus tegutsevad kurikaelad jahivad. ESET-i mitmekihiline tehnoloogia keskendub ennetamisele maailma parima tuvastamise kaudu.
ESET aitab kursis olla Küberturvalisuse maailmas on oluline, et e evõte oleks teadlik kõige uuematest (ja targematest) riskidest, millega igapäevases äritegevuses kokku puututakse. Varitsevaid ohte tundes on võimalik neid ära hoida – lihtne ja loogiline.
ESET Threat Intelligence toetub võrgustikule, mis sisaldab globaalselt 110 miljonit nii-öelda sensorit. Lisaks käib pidev töö parimate analüütikutega, kes aitavad pahavara tuvastada. Olgu selleks viiruslikud programmid või kasvõi veebileheküljed, mille kaudu pahavara levitatakse – lühidalt öeldes saab ettevõte
ESET-iga liitudes teada, kuhu mi e klikkida ja kuidas oma andmeid kaitsta.
Ettevõttel on võimalik valida erinevaid turbepakette, näiteks pilveruumi kasutavatele äridele on soovitatav pake ESET PROTECT Complete. See on kombinatsioon rämpsposti filtreerimisest, pahavaravastasest skannimisest, andmepüügivastasest võitlusest ja pilve liivakastist, mis aitab kaitsta organisatsiooni nakkuste ning sihitud rünnakute eest ja blokeerida uusi, seninägematuid ohte, eriti lunavara.
Pake aitab mitmekihilise tehnoloogiaga kaitsta ka ettevõtte tööjaamu ja
mobiiltelefone. Andmekaitse on mõeldud nii Windowsile kui ka Mac OS-ile ning andmeid saab krüpteerida ühe klikiga.
Keskendudes pilvemaailmale
ESET Cloud Office Security pakub täiustatud kaitset Microso 365 rakendustele pahavara, rämpsposti või andmepüügi rünnakute eest koos ülima nullpäeva ohukaitse ja hõlpsasti kasutatava pilvehalduskonsooliga. Mida see täpsemalt tähendab? Näiteks kõigile ettevõtetele tu ava rämpspostiga tegelemiseks kasutatakse nüüd täiustatud ja auhinnatud mootorit, millel on parem jõudlus. Mis põhiline – teie postkast on puhas!
Viimase ja kõige värskema küberohtude kohta on äärmiselt oluline. Miks? kaitsta tundlikke andmeid, võrgus tegutsevad kurikaelad mitmekihiline tehnoloogia maailma parima tuvastamise
ESET aitab kursis olla Küberturvalisuse maailmas on et e evõte oleks teadlik kõige uuematest (ja targematest) riskidest, millega vases äritegevuses kokku puututakse. Varitsevaid ohte tundes on võimalik ära hoida – lihtne ja loogiline.
ESET-i turbepakettidest on võimalik leida just selline, mida ettevõttel oma igapäevases tegevuses kõige enam tarvis läheb. Kui tegeletakse suuremahuliste failide teisaldamisega pilve kaudu või on murekohaks hoopis lunavara ja konkreetsemad küberrünnakud, tasub õige lahendus leida just ESET-i abil.
ESET Threat Intelligence võrgustikule, mis sisaldab globaalselt miljonit nii-öelda sensorit. Lisaks pidev töö parimate analüütikutega, aitavad pahavara tuvastada. Olgu viiruslikud programmid või kasvõi leheküljed, mille kaudu pahavara tatakse – lühidalt öeldes saab
Küberturvet pakutakse lisaks ettevõtetele ka suurkorporatsioonidele ja eraklientidele.
Tutvuge teenustega
Aafrika piraatide käes vangis, põleva laeva kustutustööd Austraalias ja terviseradade haldushoone Eestis
Enam kui 20 aastat merd sõitnud ja kõiki mandreid näinud Siim Sokk on mitu korda pääsenud üle noatera. Selle kõige kõrval on temast saanud lootustandev arhitekt.
SIIRI LIIVA FOTOD ERAKOGU
LIPP MAASSE: 2021. aastal, kui Siim Sokk sattus Austraalia Antarktika uurimisjaama Casey, pani ta oma kodukoha auks sinna ka sildi, mis näitab distantsi Keilasse.
„Nii kui alarm käis, siis tüürimees, kes vahis oli, täpsustas, et piraadid ründavad. Ma veel magasin ja unesegasena ei tahtnud seda uskuda. Kuna aga meeskond oli väike, siis imeruttu saime tsitadelli,“ räägib Siim Sokk (42), kes töötas vanemtüürimehena varustus- ja puksiirlaeval, mis 2012. aasta oktoobri keskel Nigeeria rannikul piraatide poolt rööviti. Tsitadell on turvaruum laevas, mis pakub laevameeskonnale kaitset piraatide rünnaku vastu.
HINGEMATTEV VAADE: Üks esimesi päikesetõuse pärast polaarööd Austraalia Antarktika uurimisjaamas Davis.
„See oli väike laev, nad said kiiresti peale ja hakkasid järjest kõiki ruume läbi kammima. Ega selle väikese laevaga kaua ei läinud, kuni nad meid avastasid. Siis nad võtsid masinaruumist ketaslõikuri ja lasid ustel hinged puruks,“ kirjeldab ta, kuidas arenes olukord, mis viis lõpuks seitse meeskonnaliiget 16 päevaks piraatide kätte vangistusse. „Kui enne oli üks või kaks meest, kes suitsetasid, siis lõpuks suitsetasime kõik,“ meenutab ta. Vangistuses nägid nad sedagi, kuidas 15–20 piraadist koosnev seltskond läks omavahel tülli. „Siis proovid varjuda, et juhusliku kuuliga pihta ei saa.“
Sokk tõdeb, et Aafrikas töötades oli ta endale teadvustanud, mis ohud sellega kaasnevad. „Laeva meeskond
PILK TULEVIKKU: Siim Soku arhitektuuri bakalaureuseõppe lõputöö „Arktika kogukondliku väikelinna planeering“ eskiis.
on ka valmis selleks. Meil on tsitadell, kuhu rünnaku korral minna. Me oleme treenitud, mida teha, kui see toimub. Aga kui see reaalselt toimub, siis ei taha esialgu isegi uskuda, et see aset leiab,“ ütleb kogenud meremees. Neid ründas isehakanud grupeering, kellele see oli esimene laevarööv ja kes kasutas ära olukorda, kus laeva meeskond läks ilma relvastatud saatjaskonnata laeva tankima. Sokule lõppes lugu siiski õnnelikult, 16 päeva möödudes anti nad läbirääkijatele automaadivalangute saatel üle.
Kaheksa aastat hiljem veetis Sokk oma puhkuse Austraalias jäämurdja Everest peal, mis oli ehitatud Singapuris ja võetud asenduslaevana kasutusse, viimaks varusid ja vahetamaks teadlaste meeskonda Austraalia baasides Antarktikas. „Neil oli vaja leida pädev meeskond sinna ja siis nad hakkasid ruttu üle maailma otsima jää- ning polaarkogemustega inimesi,“ kirjeldab meresõitja. Üle ilma komplekteeritud meeskond oli 40-liikmeline, kuid kokku oli laeval koos ekspeditsiooniliikmetega 110 inimest.
„See laev ei vastanud jääklassi laeva tingimustele ega olnud ette valmistatud nii raskeks ekspeditsiooniks, seal hakkasid kõik asjad üles üt-
UNISTUSTE TÖÖRUUM: Siim Soku enda suvila projekt Noarootsis. Siin on vaade tema enda tulevasele tööruumile.
lema,“ sõnab Sokk. Ühe suure tormiga kukkus üks varuakudest põrandale, põhjustades väiksema tulekahju. „Selle me saime kiiresti kustutatud,“ ütleb ta. Tagasiteel kõige kaugemast teadus- ja uurimisjaamast puhkes aga laeval teine tulekahju, mis pani Soku mingi hetk muretsema, kas tulebki laev maha jätta ja proovida päästepaatidega õnne jääkülmas vees, kus ellujäämise šansid on üsna väikesed.
„Kogu see jada algas inimfaktorist ja jätkus laeva disaini puudustest tingituna,“ kirjeldab ta. Mingi hetk põles laeva masinaruum kümnemeetrise heleda leegiga ja see ei taandunud ka kõige suuremate ponnistus-
te kiuste. „Ma proovisin hoida laeva vööriga vastutuult, kuna tuli hakkas juba silda põlema panema. Siis jäid tuletõrjepumbad seisma ja toimus elektrikatkestus. Siis oligi see moment, et hakkad laeva maha jätma,“ ütleb Sokk.
Just elektrikatkestus oli lõpuks see, mis päästis tolleks hetkeks tulest tugevasti kahjustada saanud laeva –tulekoldesse ei jõudnud enam kütust, mis seda toitis –, ning Eesti kapten tüüris lombaka laeva suure tormi eest lähimasse, Fremantle’i sadamasse, mis on Lääne-Austraalia suurim. „Laev ise on tegelikult kõige suurem päästevahend – nii kaua kui võimalik tuleks laevas püsida. Kõige viima-
ERITI SÜDAMELÄHEDANE: Siim Soku projekteeritud Keila terviseradade haldushoone, mis valmib selle aasta augustiks.
se asjana tuleks alles kaaluda päästepaati minekut,“ märgib kogenud meresõitja.
Merendushuvi võistelnud kogu aeg arhitektuuriga
Seda, et temast saab meremees, teadis Siim Sokk juba üsna varasest noorusest. „Kuskil kümneaastaselt tekkis mul plaan, et saan laevakapteniks. Aga tol ajal vaadati seda huumoriga, et jaa-jaa, poiss, kosmonaudiks saad ka – keegi ei võtnud seda väga tõsiselt,“ ütleb ta. Inspiratsiooni sai ta kahelt kaubalaeva reisilt Root-
si, kuhu isa, kes samuti mõnda aega meremehena töötas, teda 90ndatel kaasa võttis.
„Siis oli huvitav aeg. Mind võeti laevale nii, et mul ei olnud ühtegi dokumenti – ei passi ega meremehepassi –, ja ma sõitsin kaks reisi jungana Rootsi,“ muigab Sokk. Raha teenis ta selle sõiduga ka, tehes laeval värvimistöid ja aidates trümmiluuke peale tõsta.
„Ma hakkasin päris varakult tööl käima, et nädalavahetuseti lisaraha teenida,“ meenutab ta oma esimesi töökogemusi. Alates 15. eluaastast möödus suur osa tema nädalavahe-
VIRMALISTE SÄRAS: Siim Soku arhitektuuri bakalaureuseõppe lõputöö „Arktika kogukondliku väikelinna planeering“ eskiis.
tustest ja puhkepäevadest vanaisaga ehitustöid tehes. „Põhikoolis tuli mul ka arhitektuurihuvi juurde. See hakkas konkureerima sooviga meremeheks saada. Vihikute tagumised kaaned olid majaplaane täis joonistatud,“ märgib Sokk. Siin oligi eeskujuks vanaisa, kes oma kätega maja valmis ehitas.
„Ta sisendas mulle, kui tähtis on oma kätega ehitatud maja. Ta pärandas oma Keila maja mulle. Kui ma seal midagi ümber muudan, siis teen kõik oma kätega – austusest vanaisa vastu,“ ütleb Sokk, kes on ka ise Keilas sündinud ja kasvanud. Arhitektuuri ta siiski gümnaasiumi lõpetamise järel veel õppima ei läinud –need õpingud tulid tunduvalt hiljem –, siin jäi merendushuvi peale. Pärast teist õppeaastat sai ta juba laeva peale praktikale minna.
„Õpitulemuste põhjal määrati praktikakohad ja välislaevadele said toona need, kel tulemused paremad, ning mul õnnestus ka saada keemiatankeri peale,“ meenuta Sokk. Kuna ta tahtis pärast kooli lõppu saada selle laeva kolmandaks tüürimeheks,
KINK KOHALIKELE: Laevakapteni töö kõrval arhitekti ameti omandanud Siim Sokk (vasakul) Kanada Arktika inuittide külas, viimas neile oma lõputöö projekti. Töö oli teemal „Arktika kogukondliku väikelinna planeering“.
anti talle lõpuks kooli lõputunnistus varem kätte, et ta saaks kohe lõpetamise järel sinna tööle asuda.
Selles laevafirmas töötas ta lõpuks viis aastat, käies eri tankerite peal sisuliselt kogu maailma läbi, iseäranis Kariibi mere piirkonna. „Tol ajal, 2000ndate alguses, oli Eestis hästi muutlik aeg ja kui sa olid korraga üheksa kuud ära, siis tagasi tulles oli elu siin nii palju muutunud. Sa olid tõesti nagu tulnukas – see kontrast oli alati hästi suur, kui sai tagasi koju tulla,“ kirjeldab Sokk. Küll aga tõdeb ta, et kuigi laevadel seilas ta mööda maailma, pole siiski õige öelda, et ta on kõike näinud.
„Kui sul õnnestub, siis saad korra maal käia, aga kõik sadamad on samasugused. Neid võõraid maid ma näinud ei ole ja nende kultuure ma ka ei tunne nii hästi,“ sõnab ta, rõhutades, et seda mereromantikat, mida meremehed otsima lähevad, seal pole. Lisaks hakkas teda pikapeale häirima, et võõrlipu all sõites ei olnud tal sotsiaalseid tagatisi. „Siis tuled siia ja vaatad, kuidas elu areneb, ja sa oled nagu võõrkeha,“ kirjeldab Sokk. Nii vahetas ta tööandjat ja sõitis järgmised viis aastat Eesti-Rootsi vahelise reisiparvlaeva peal.
Tegu oli ühelaevafirmaga BSL, kus Sokk käis hiljem ka lootsina abiks. „Seal oli plussiks see, et graafik oli kaks nädalat tööl ja kaks nädalat vaba. Li-
saks olid tagatud kõik sotsiaalsed hüved, mis teistel inimestel maa peal,“ märgib ta. Siis tuli aasta 2011 ja Sokk asus tööle naftapuurtorne teenindava Prantsuse laevafirma Bourbon varustus- ja puksiirlaeval, mis viis ta Aafrikasse ning 2012. aastal ka Nigeeria laevapiraatide kätte vangi.
Kuigi pärast vabastamist oleks tolleks ajaks üle kümneaastase staažiga meremees võinud sama laevafirma palgal jätkata, ei tahtnud ta, et Eesti riigiasutused peaksid veel sama kadalipu läbi tegema, mis tema 16päevasest vangistusest päästmiseks juba oli tehtud. „Minu põhimure oli see, et ma nägin, kui palju meie ametkonnad – kaitsepolitsei ja välisministeerium – tegid selleks, et mind vabastada, aga seal see risk uuesti vangi langeda on üsna suur. Läbirääkijad ütlesid ka, et nad pole kunagi kohanud ühtegi riiki, kes oma kodanikust nii palju hooliks,“ põhjendab Sokk. Ta ei tahtnud ei Eesti riigile ega ametkondadele häbi teha, kui oleks uuesti vangi langenud.
Kasutas puhkusi Austraalia jäämurdjatel
Nii otsustas ta jätkata karjääri kodule lähemal jäälõhkuja peal. „See tundus toona huvitav,“ ütleb kogenud meremees. Kuigi tal ei olnud siis veel mingit kogemust jääklassiga laeva juhtimisel, sai ta üsna kiiresti vanemtüürime-
hest kapteniks. Palju sai õpitud ameti käigus. „Nüüd on eraldi nõuded laevadele, mis polaaraladele lähevad. Ma ise annan Mereakadeemias seda kursust,“ ütleb Sokk, viidates 2023. aastal Eestis esimest korda tüürimeestele korraldatud õppeprogrammile.
Mõnda aega tagasi ehk 2018. aastal hakkasid nad hooajavälisel ajal käima laevaga Kanada Arktikas abis. „Alguses ei teadnud väga, mida oodata,“ tõdeb Sokk. Õige pea sai selgeks, et arktilistel aladel on nii kütuse, toidu kui abi saamine väga keeruline. Kui neil oli esimesel aastal kohalik loots abiks, siis nüüdseks on Sokk nii kogenud, et on käinud juba viis aastat ise seal lootsiks. Nendele sõitudele on tihti olnud kaasatud ka teadlased. „Mõni aasta on lausa igapäevane nähtus näha jääkarusid, narvaleid või vaalasid,“ kirjeldab kogenud meresõitja.
Ajavahemikus 2020–2022 käis Sokk kolm korda eri ekspeditsioonidega ka Austraalia Antarktikas. 2020. aasta kevadel, kui koroonapandeemia kogu maailma lukku pani, läks ta laevaga Everest Austraalia lõunapoolusel asuvaid baase varustama, istudes sinna jõudmiseks enam kui kuu aega eri hotellides koroonakarantiinis. „Ma olen neid jäälootsina käinud ka nõustamas jääklassi kaubalaevadel. Aasta tagasi päädis see ka lõpuks katastroofiga – madalikule sõiduga,“ muigab Sokk. Madalikul lõpetas laev seetõttu, et hollandlasest kapten otsustas Eesti meremehe nõuandeid eirata. Üsna samal ajal, kui Sokk sõitis esimest korda Kanadasse, otsustas ta, et on aeg anda ka arhitektuurile võimalus ning alustas õpinguid Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Tänaseks on tal arhitekti amet omandatud ning käsil on magistriõpingud Eesti Kunstiakadeemias. „Lõputöö on veel tegemata,“ märgib mitmekülgne mees. Kui tema tehnikakõrgkooli lõputöö keskendus planeeringu loomisele ühele väikesele Kanada Arktika linnale, siis seda teemat plaanib ta ka magistritöös jätkata. Sokk ütleb, et tema uurimisteema ajendiks oli see, et turism arktilistele aladele kasvab – seal käib üha rohkem kruiisilaevu –, aga väikeste, umbes 200 elanikuga külakeste taristu ei pea nendele inimhordidele vastu. „Kui tuleb suur kruiisilaev, kus mitu tuhat inimest tahab maale
SUUSATAB SEAL ISEGI: Siim Soku projekteeritud Keila terviseradade haldushoone, mis valmib selle aasta augustiks.
minna, siis nad lihtsalt ujutavad selle väikese külakese üle,“ põhjendab ta. Seetõttu keskendubki ta oma magistritöös uurimis- ja teaduskeskuse rajamisele sellist sorti külla. „Teadlastega koos töötades olen ma näinud, et neil on arktilistel aladel puudu modernsest uurimisjaamast,“ ütleb Sokk.
Juba projekteerib eramaju ja avalikke hooneid
Kogenud meremehe arhitektuuriõpingud pole jäänud puhtalt teoreetilisteks. 2022. aasta kevadest on tal oma ettevõte SiSo Arhitektid OÜ, mille alt ta on juba projekteerinud eramaju üle Eesti – näiteks Otepääl on üks juba valmis, lisandumas on maju nii Neeme külla Põhja-Eestis kui Helikülla Lohusalu külje all – ning praegu käib ka esimese avalikku kasutusse mineva hoone ehitus. „Enamiku asju ma teen üksi, aga mul on ka koostööpartner, kellega me koos õppisime –noor andekas arhitekt Kaarel Mikkal,“ sõnab ta.
Keila tervisekeskuse teenindus- ja haldushoone, mis peaks valmima eelolevaks augustiks, on üks südamelähedasi projekte, mis Sokul arhitektina realiseerunud on. „Ma käisin juba väikese poisina seal suusatamas, aga siis tuli ise need rajad sisse sõita. Sel ajal ei osanud unistada ka, et kunagi saame ka Keilas MK tasemel suusaradadel sõita,“ ütleb ta. Hoone rajatakse suusanõlva otsa nii, et osa hoonest – kuhu tulevad duširuumid – jääb nõlva sisse. Lõppeval talvel on ta ise olnud sisuliselt igapäevane suusaradade külastaja. Kuigi arhitektuuri vallas on Sokul juba kenasti tööd – kogu aeg on kakskolm projekti käsil –, siis meremehe ametit ta niipea maha panna ei plaani. „Ma olen pool elu sellega tegelenud, nii palju sellesse investeerinud –merendusalal sa pead kogu aeg oma pädevust tõestama, iga viie aasta järel oma sertifikaate uuendama. See teekond on olnud nii vaevarikas, et seda päevapealt pooleli jätta oleks lihtsalt rumal,“ põhjendab ta. Tema tugevu-
seks on veel see, et tal on ka jääklassi laevade juhtimise pädevus olemas. „Väga huvitav ja väljakutsete rohke on jäälootsi amet, see on polaaraladel väga nõutud. Hästi huvitav on suurte kruiisilaevade lootsimine Gröönimaa fjordides,“ toob ta näite. Oma tulevikku näebki ta jäämurdja või mõne uurimislaeva kaptenina. „Kuna neid tutvusi on aastate jooksul palju tekkinud, siis vahel on ikka huvi tuntud, et kas ma ei oleks nõus töötama neil alaliselt ka kaptenina,“ sõnab Sokk. Oma arhitektuuribüroo puhul meeldibki talle selle väiksus ning võimalus valida kliente ja suhelda igaühega neist personaalselt.
Kuigi kogenud meremees renoveerib oma jõududega Keilas vanaisalt päranduseks saadud maja, kus ta vanaema veel elab, siis päris oma maja plaanib ta ehitada Noarootsi, Telise külla, kus krunt läheb mereni välja. „Alguses oleks see suvila, aga hiljem võikski sinna elama minna, et kala püüda ja metsa teha. Mul on kogu aeg olnud unistus, et suvila oleks mere ääres,“ märgib ta. Noarootsi kasuks rääkis lisaks mere lähedusele selle metsik loodus ja eraldatus muust maailmast.
Siim Sokul on kodus naine ja kolm last. Ta ise ütleb, et nad on üllatavalt hästi leppinud, et ta nii palju aastast kodunt eemal veedab. „Eks loomulikult tahaks ise ka rohkem kodus olla,“ tõdeb kogenud meremees. Tasakaalu hoidmiseks elus teeb Sokk ka palju sporti, seda nii rulluiskudel, jalgrattal, jooksu- kui suusarajal. „Võib tunduda, et ma olen kogu aeg väga aktiivne, aga ma tegelikult puhkan ka väga palju –tuleb osata molutada ka,“ muigab ta.
HUNNITU VAADE: Kanada
Arktikas päikese käes aurav liustik, mis laius üle fjordi.
Eksootilistesse paikadesse reise korraldavad reisijuhid kinnitavad, et eestlaste reisituhin pole raugenud. Reisist võetakse maksimumi ning raha kokku ei hoita. Neid tehakse nii Polüneesiasse, Jaapanisse, Taisse kui mujale.
PIRET LEPIK
FOTOD ERAKOGU
Endine käsipallur Riho-Bruno Bramanis ja tema abikaasa Kertu sattusid giiditööle juhuse tahtel. Kertu tegi Eesti turismifirmadele koolitust Jaapanist ja seejärel sai ta Albion Reiside esindajalt kutse tulla reisijuhiks. 2011. aasta sügisel, mõned kuud pärast Fukushima katastroofi, tegi Kertu esimese reisi Jaapanisse. Pärast seda hakkas reise tegema ka Riho-Bruno.
Kertu toob välja, et reisijuht peab inimesi armastama, samuti on oluline jääda igas olukorras rahulikuks. „Ootamatusi tuleb kogu aeg ette, peaaegu alati leidub lahendus.“ Riho-Bru-
no lisab, et tuleb olla hea suhtleja. Samuti on tähtis näha üks samm ette, mida inimene võib olukorras soovida. „Inimene vaatab esimese asjana reisile tulles reisijuhile otsa. Kui reisijuht on paanikas, on ka reisija paanikas,“ ütleb Riho-Bruno. Seetõttu tuleb tema sõnul olla alati enesekindel.
Reisid Polüneesiast
PARADIISIRAND TAIS: Vink korraldab
Tais tuure nii Phuketil ja Pattayal kui ka väiksematel saartel.
Põhja-Koreani
Bramaniste sõnul meeldib eestlasele veeta jõulud kodus, aastavahetuseks aga soovitakse ära sõita. Populaarseim puhkusekoht on aastavahetusel Kertu sõnul Polüneesia, samuti Austraalia.
Reisijad, kes Bramaniste reisidel käivad, on peamiselt abielupaarid vanuses 40+, aga ka lastega pered. Sageli tullakse reisile ka sõpruskonnaga. Viimastel reisidel on olnud naisi ja mehi enam-vähem võrdselt. Grupi suurus oleneb sihtkohast. Kõige suuremad on Jaapanisse minevad grupid, kus on 20–24 inimest. Muidu on grupi suuruseks 10–16 inimest.
Kertu ütleb, et eksootilisim koht, kuhu ta on tuuri tehes sattunud, on Polüneesias asuvad Markiisaared. Tegemist on paigaga, kus elanikud käivad endiselt jahil ja sukelduvad 15 meetri sügavusse vette kala-
püügiks. Riho-Bruno mainib Indoneesia Lääne-Paapua saart ja sealset Dani hõimu. „Seal näeb ehtsat elu, selliseid kohti pole maailmas palju ja seda otsime ka ka oma reisidel,“ selgitas Riho-Bruno. Ta lisab, et mitmeid reise on ka ära jäänud ohu tõttu, näiteks Kongo. Eksootilise kohana toob Riho-Bruno esile ka Põhja-Korea, kus ta on käinud kolm korda reisijuhina. „Inimesed tahavad sealset elu näha.“ Praegu lastakse riiki küll vaid Venemaa kodanikke.
gemist on ka ühe maailma turvali-
levad Riho-Bruno sõnul peamiselt
Põhja-Koread iseloomustab Riho-Bruno põneva sihtkohana. Tegemist on ka ühe maailma turvalisima reisiga, kuna turiste jälgitakse kogu aeg, ka hotellitoas on kaamerad. Põhja-Korea reisidel osalevad Riho-Bruno sõnul peamiselt mehed, kuid on ka reisihuvilisi naisi. Kõike sealset tasub tema sõnutsi võtta läbi huumori.
Rääkides ohtlikest olukordadest reisil, kirjeldab Riho-Bruno juhtumit, kus jäi isasele mägigorillale teele ette. See on ohtlik, kuna selle looma käpas on 17 mehe jõud. Riho-Brunol polnud võimalik kuhugi minna, gorilla tuli tema poole, vaatas talle otsa ja siis lihtsalt urineeris ta peale.
MARKIISAARTE MEESTE
TANTS: Kohalikud elanikud käivad toidu saamiseks jahil.
Kertu mainib Polüneesias Vaikses ookeanis haidega ujumist. „Inimeste jaoks on see suur eneseületus, hüpata haide keskele. Seal on korallide vaheline ala ning haid ise liiga väikesed inimeste ründamiseks.“ Seega ei ohusta nad inimesi, kuid siiski tuleb jälgida, kust vette hüpatakse.
Kui reisijuht on paanikas, on ka reisija paanikas.
Eestlaste reisituhin pole kahanenud Nii Riho-Bruno kui Kertu tõdevad, et praegusel ajal soovivad inimesed reisida. Inimesed soovivad ehedust ja nii-öelda avastamata kohti, mistõttu proovivad reisijuhid aina uusi sihtkohti leida.
Hinnatõus on Bramaniste sõnul olnud ülemaailmne, mitte ainult Eestis. Hoolimata hinnatõusust inimesed reisil raha kokku ei hoia, küll aga on vähenenud reisijate hulk. „Need, kes on otsustanud reisile tulla, võtavad sellest maksimumi,“ sõ-
KALLIS LÕBU: Enne koroonat maksis tunnine mägigorilla vaatlus 400 eurot, nüüd tuleb välja käia 1200 eurot.
Üks meedejäävaid seiku on Riho-Bruno Bramanisel olukord enne üht Jaapani reisi. Nimelt olid ühele vanemale prouale tütred kinkinud reisi Jaapanisse. Proua oli pärit Võhmast ning tuli lennujaama sinise kaanega passiga, mis, nagu selgus, oli juba ammu aegunud.
„Ütlesin, et tuled homme järele, aga proua soovis ikkagi samal päeval tulla. Lennuni oli kaks ja pool tundi aega,“ sõnab Bramanis. Naisel oli kehtiv pass kodus olemas.
Niisiis helistas üks naise tütardest oma endisele peigmehele, kes elas Võhmas. Too ronis teisele korrusele, lõi jalaga rõdu ukse lahti ja võttis passi. Ta oli toonud Venemaalt transiitnumbritega auto ning sõitis sellega mööda Tartu maanteed lennujaama poole. Keskmine kiirus oli 186 km/h, kõik kaamerad plõksusid. „Proua saigi õige passi kätte ning tõusime õhku kolm minutit enne viimast minutit.“
DANI HÕIMUPEALIKUGA KOKKULEPET SÕLMIMAS: Dani hõimus näeb Riho-Bruno sõnul ehtsat elu, selliseid kohti pole maailmas palju.
nab Kertu. Riho-Bruno toob näiteks mägigorillade vaatamise Ugandas ja Rwandas. „Nende tunniajane vaatlus maksis enne koroonat 400 dollarit inimese kohta. Praegu on hinnaks 1200 dollarit.“ Hoolimata krõbedast hinnast on gorillade vaatamine broneeritud ette kolm aastat. Tegemist on eksklusiivsete loomadega, keda on maailmas umbes tuhat.
Reisijuhiga sihtkoha avastamise eeliseks on Bramaniste sõnul see, et reisil ei pea inimene midagi tegema peale puhkamise. „Kõige parem tunne reisijuhina on, kui reisil küsitakse, mis päev on. See näitab, et inimene puhkab,“ ütleb Riho-Bruno. Osas riikides on ka keeruline iseseisvalt liikuda, kui ei osata keelt, näiteks Jaapanis.
Kõige kallim reis on Albionil Antarktikasse, mis maksab ca 20 000
eurot. Nõudlust selle reisi järele on, kuna tegemist on erilise sihtkohaga. On ka odavamaid reise, mõned Euroopa linnareisid maksavad 1500 euro ringis.
Reisidel on Bramanised õppinud, et eestlane on tore reisisell. Ka kohalikud giidid ütlevad, et eestlastega on kerge – nad ei virise, on õigel ajal kohal, söövad kõike.
Eestlasest giid Phuketil
Tais Phuketil korraldab tuure eestlane Andres Vink. Giidi töö peale sattus ta vajadusest leida tegevust uues kodupaigas Phuketil. Ühel õhtul lõigi ta Phuket.ee veebilehe. „Kuna olin varem üle 15 aasta tegelenud Eestis ürituste korraldamise, õhtu juhtimise ja toitlustusega, tuli kõik ülejäänu Taimaal iseenesest. Panin ennast tavalise eestlasest turisti rolli ja mõtlesin välja, mida ja kuidas ma tahaksin seda kõike näha ning kogeda.“ Tuure on Vink korraldanud Tais nii Phuketil, Krabis, Pattayal ja Phi-Phi saartel kui ka Yao Yai saarel. Lisaks veel Racha Yai, Racha Noi, Bamboo, Corali ja James Bondi saartel. Vingi sõnul osalevad tema tuuridel peamiselt Eestis ja mujal Euroopas elavad keskealised ning vanemad
Riho-Bruno Bramanis on käinud Põhja-Koreas kolm korda. Oma reisidest on ta rääkinud ka meedias. „Võib-olla olen rääkinud liiga palju...“
Viimasel reisil tundis ta, et teda taheti toiduga mürgitada. Kõigile toodi toit, Bramanisele aga eraldi. Pärast seda värises ta palavikuga kaks päeva hotellitoas. Ta ei julgenud võtta ka tablette, mida talle pakuti. „Vahepeal tundsin, et siia ma jäängi. See võis olla juhus, kuid võib-olla taheti mulle näidata koht kätte millegagi.“ Nüüd proovib ta olla reisidest rääkides tagasihoidlikum.
kliendid, kes soovivad kogeda midagi uut koos eestlasest grupijuhiga. „Taimaale reisib keskmisest veidi jõukam klient. Samas tuleb meie juurde ka palju noori, kes on esimest korda Tais ja soovivad võtta sellest maksimumi.“
Eksootilise paigana toob Vink esile asustamata paradiisisaare, kuhu saab tema kaatrireisiga. „See on tõesti hingematvalt kaunis paik, kuhu eelmisel hooajal rajasin vaateplatvormi, mis avaneb imelisele kolmnurksele paradiisirannale. Kaljude otsa vaateplatvormi ehitades avastasin mitmesaja aasta vanused jäljed inimtegevusest. Tõenäoliselt oli see kunagi Tai piraatide vaatluskoht, kust seirati lähenevaid Lõuna-Euroopa kaubalaevu.“
Taimaale reisib keskmisest veidi
Vink sõnab, et korraliku eeltööga saab paljusid kohti külastada ka iseseisvalt. Samas teab eestlasest reisijuht kohti, mida ei pruugi internetist leida. „Me ei käi oma trippidel lihtsalt vaatamisväärsusi külastamas ja nn linnukesi kastikestesse panemas, vaid anname edasi palju teadmisi, mis tulevastel Taimaa reisidel igati kasuks tulevad.“ Tuuride maksumus täiskasvanutele jääb üldiselt 59 kuni 225 euro vahemikku. Eritrippide hin-
nad on kõrgemad, näiteks aastavahetus Phi-Phi saartel maksab 299 eurot.
Tuurid Laoses ja Pakistanis
Go Traveli reisijuhi Rene Satsi sõnul on oluline eristada giidi ja reisijuhi ametit. Giidina käis Satsi Laoses, kuna on õppinud aastatega riiki põhjalikult tundma ning seal ka äri ajanud. „Ühel hetkel tekkis tunne, et tahan seda imelist maad ka teistele näidata, kirjeldada kõiki sügavaid süsteeme, mida olen selle maaga seoses tundma saanud, näidata seda teistsugusust, selle olulisust. Go Traveliga koos leidsingi selle võimaluse,“ selgitab Satsi, kuidas ta giidiks sattus. Mõnes riigis on ta ka reisijuht. Satsi sõnul peab reisijuhil olema närvi. „Kõik oskavad natukene inimestega
EESTLASED PHUKETIL: Taimaale reisib
Vingi sõnul keskmisest jõukam turist.
ringi jalutada ning rääkida, kui kõrge on üks ja teine torn. Reisijuht peab olema valmis aga kriisiga kiiresti hakkama saama.“ Samuti peab reisijuhil olema huumorimeelt.
Tuure korraldab Satsi peamiselt Laoses, aga ka Tais ja Pakistanis. Sel aastal peaks lisanduma sihtkohana ka Aafrika. Tuuridel on reisijaid igas vanuses, on ka lastega peresid. Kunagi tuli Satsi tuurile Laoses näiteks peaaegu 70aastane vanapaar, kes käisid öösel ka džunglis kaasas.
Kõige eksootilisem koht, kus Satsi on tuure teinud, on Põhja-Pakistan. See on tema sõnul justkui teine planeet, mida ei saa millegagi võrrelda. Tuuridel on Satsil tulnud ette ka olukordi, mis võivad eemalt näida ohtlikuna. „Näiteks kukkus Pakistanis olles kord suurem maantee mägedes ära, nii et tuli bussiga teha pimedas meeletult pikk ring aladel, kus võib kohata mõnda islamiäärmuslast,“ meenutab Satsi.
Satsi sõnul tasub esimest korda Taid ja Laost külastada reisijuhiga, et pärast oleks kergem neis riikides reisida. Pakistani tasub minna giidiga tuurile, kuna üksinda on seal väga keeruline liikuda. Satsile tundub, et eestlased leiavad endiselt raha reisimiseks. Kaugetesse sihtkohtadesse väikese grupiga reisimine on mõnel juhul küllalt kulukas, küündides 3000 euroni. Samas sõnab Satsi, et reisidel saadav kogemus on väärt igat senti. Kõik
Baltikumi suurimasse heaoluteenuste keskkonda Stebby on lisandunud tervisekindlustuse soetamise ja haldamise võimalus, mis võimaldab mis tahes suurusega ettevõtetel nüüdsest sõlmida ja omada ülevaadet kogu ettevõtte tervisekindlustuspoliisidest. Samal ajal on endiselt võimalik pakkuda ka tervisekompensatsiooni heaoluteenuste soetamiseks.
Stebby tervisekindlustuse haldamiseks loodud moodulist saab soetada 360° Tervisekaitse pakette, mille kolm eri suunda täiendavad töötajate tervist ja heaolu vastavalt inimese enda eelistustele. Pakettide põhisuundadeks on sportimise toetamine, ravivõimalused ning üleüldiselt tervena püsimine.
Kuna tervisekompensatsiooni kõrval universaalse tervisekindlustuse pakkumine töötajatele on muutunud tööandjate igapäevaseks praktikaks, siis lepingute tegemine ning poliiside haldus eri pakkujate, kindlustusmaaklerite ja raamatupidamise vahel on tihti segadusse ajav ja ajamahukas. Samuti ei anna see kindlust, et töötaja oskaks pakutavaid hüvesid kasutada või oleks nendest teadlik, mistõttu võib kogu toetus tööandja ja töötaja teadmata kaotsi minna.
Tööandja valida on kompenseeritavad teenused, kindlustuspaketid, tervise heaks pakutav summa ja kõik muu. Ülejäänu teeb platvorm, mis hoiab silma peal kulutustel, maksuvabastustel, pakub võimalust raportiteks ning nõustab ettevõtteid ja kasutajaid tegema parimaid valikuid oma tervise heaks. Nii saab tööandja ühes keskkonnas hoida silma peal ettevõtte tervisekulutustel ning töötaja teha valikuid vaid mõne hetkega.
Fotod: Stebby
Stebby tegevjuhi Kristjan Novitski sõnul on tervisekindlustuse haldamine koos tervisekompensatsiooniga ühes keskkonnas samm edasi tervema tööjõu ja ühiskonna suunas ning aitab kaasa ettevõtte tööefektiivsusele.
ehk kuni 33 eurot kuus. See omakorda tähendab, et ettevõtetele on tervisekindlustuse paketid maksuvabad, aidates vältida lisakulusid ja erisoodustusmaksu.
360° Tervisekaitse pakette pakutakse koostöös IIZI Kindlustusmaakler ASiga, kellega leiti parimad võimalused ühiskonna heaolu eest hoolitsemiseks. Kindlustusteenuse pakkuja on ERGO Life Insurance SE Eesti filiaal. Pakettide igakuine hind jääb tööandja jaoks maksuvaba terviseedenduse piiridesse Uuri lisa business.stebby.eu
Eesti maksusüsteem toetab terviseja spordikompensatsiooni pakkumist tööandjalt töötajale kuni 100 € ulatuses ühes kvartalis. Vastav seadus võeti vastu 2018. aastal ning selle võimalust on Stebby vahendusel kasutanud tuhandeid tööandjaid.
Kingi ukraina võitlejale taktikaline esmaabikomplekt! Komplektis sisaldub žgutt, rõhkside, 2 rulli sidet, haavaplaastrid ning termotekk. Esmaabikomplekt kuulub iga võitleja põhivarustusse ning tagab seeläbi nii võitleja, kui ka tema kaaslaste esmase võimekuse päästa elusid. Ühe komplekti hinnaks on ca 25 eurot.
Kingi ukraina võitlejale taktikaline esmaabikomplekt! Komplektis sisaldub žgutt, rõhkside, 2 rulli sidet, haavaplaastrid ning termotekk. Esmaabikomplekt kuulub iga võitleja põhivarustusse ning tagab seeläbi nii võitleja, kui ka tema kaaslaste esmase võimekuse päästa elusid. Ühe komplekti hinnaks on ca 25 eurot.
Anna oma panus 100 drooni ostmiseks! Lahingkeskkonnas kasutatakse tsiviilmaailmas tuntud DJI droone erinevatel eesmärkidel. Riigikaitse Edendamise
Anna oma panus 100 drooni ostmiseks! Lahingkeskkonnas kasutatakse tsiviilmaailmas tuntud DJI droone erinevatel eesmärkidel. Riigikaitse Edendamise
Sihtasutuselt on Ukraina rahvuskaart soovinud droone, millel on termokaamera, et tagada üksuste luurevõimekus. Ühe drooni hinnaks on ca 4300 eurot.
Sihtasutuselt on Ukraina rahvuskaart soovinud droone, millel on termokaamera, et tagada üksuste luurevõimekus. Ühe drooni hinnaks on ca 4300 eurot.
Riigikaitse Edendamise Sihtasutus kogub annetusi, et toetada varustuse ning meditsiinivahendite ostmist ja saatmist sõjakoldesse. Sihtasutus ei maksa rahalisi toetusi ning teeb koostööd Ukrainas ainult hinnatud usaldusväärsete partneritega. Lahingväljale saadetava varustuse ostame ja komplekteerime Eestis.
Riigikaitse Edendamise Sihtasutus kogub annetusi, et toetada varustuse ning meditsiinivahendite ostmist ja saatmist sõjakoldesse. Sihtasutus ei maksa rahalisi toetusi ning teeb koostööd Ukrainas ainult hinnatud usaldusväärsete partneritega. Lahingväljale saadetava varustuse ostame ja komplekteerime Eestis.
ANNETADA SAAD:
Pangaülekandega
ANNETADA SAAD:
Helistades annetustelefonidele
Makse saaja:
Pangaülekandega
RIIGIKAITSE EDENDAMISE SA
Makse saaja:
Swedbank: EE162200221078603616
RIIGIKAITSE EDENDAMISE SA
Selgitus: Toetus Ukrainale
Swedbank: EE162200221078603616
Selgitus: Toetus Ukrainale
900 1380 - 10 €
Helistades annetustelefonidele
900 2380 - 25 €
900 1380 - 10 €
900 3380 - 50 €
900 2380 - 25 €
900 3380 - 50 €
Füüsiliste isikute annetustelt tagastab riik järgmise aasta tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu, kui märgite ülekande selgitusse ka isikukoodi. www.riigikaitse.ee
Füüsiliste isikute annetustelt tagastab riik järgmise aasta tuludeklaratsiooni alusel tulumaksu, kui märgite ülekande selgitusse ka isikukoodi.
www.riigikaitse.ee
Noor ettevõtja Anna-Liisa Palatu (29) on töötanud soolakambris, korraldanud filmifestivali ning õmmelnud ka euromüntidele rahakotte.
KADRI SILDMETS
Ma kasvasin üles Setomaal Värskas ehk täitsa maal. Raha teenimise võimalusi, mis töökohaks otseselt küll ei kvalifitseeru, leidus. Metsas seenel käimine oli üpris hasartne tegevus, eriti laste seas. See oli mu kõige esimene kokkupuude äriga. Mina kõige tublim siiski ei olnud, ma ei ole eriti kannatlik, aga külas oli inimesi, kes said ühe suvega peaaegu auto raha kokku. Päris esimene töökoht oli põhikooli ajal, suvine töö. Olin soolakambri operaator. Natukene ainulaadne töö, aga iseenesest oli see väga lihtne. Minu ülesanne oli opereerida soolakambrit –soolakambris käidi protseduuril, mille käigus inimesed hingavad soolast õhku ja see mõjub hingamisteedele hästi. Minu ülesanne oli juhatada inimesi, kellel oli aeg broneeritud, soolakambrisse, paluda neil sussid jalga panna ja kittel selga. Kui seanss algas, panin flöödimuusika mängima ja pidin masinasse ka soola panema, aga kui ma nüüd päris ausalt üles tunnistan, siis vähemalt üks kord ma unustasin selle soola sinna panna, mis on naljakas, sest mul oli ainult üks ülesanne, aga ma unustasin seda teha. Seanss kestis pool tundi ja kuna toona oli selline aeg, kus telefone väga ei olnud, pidingi seal tiksuma pool tundi. See oli päris raske, kuna kannatlikkus ei ole mu võib-olla kõige tugevam külg. Ainus asi, mis seal teha oli, oligi ruudulisse kaustikusse pastakaga joonistada.
Töötasu ma ei mäleta ja ma ei kujuta ka ette, mis see olla võis. Midagi suurt ma ei ostnud, ilmselt kulus see asjadele, millele lapsed ikka raha kulutavad. Käisin lähimas linnas, milleks oli Räpina, ilmselt burksi söömas.
SOOLAKAMBRIST ETTEVÕTJAKS:
Anna-Liisa Palatu esimene päris töökoht oli soolakambri operaator, kuid täna toodab tema ettevõte Woola lambavillast pakendiümbriseid.
Ettevõtlustee algas aga ilmselt siiski seentega. See oli hea näide sellest, et raha vedeleb maas ja mine korja lihtsalt üles. Iga kell parem kui taarat korjata. Kõige esimese ettevõtte asutasin, kui ma olin 16. Tol aastal oli mul isegi kaks ettevõtet. Üks oli õpilasfirma, teine oli väljaspool kooli – filmifestival. Korraldasime Värskas välifilmifestivali ja tõime sinna päris huvitavaid filme Euroopast kohale. Sellega läks päris edukalt. Inimesed üritasid üle aia sisse hüpata, mis minu jaoks oli edu märk – et sinna taheti tulla.
Teine firma, õpilasfirma, oli väga innovaatiline ja revolutsiooniline – müüsime isetehtud rahakotte. See oli just mõned aastad pärast seda, kui euro tuli kasutusele, ja korraga oli kõigil palju münte ja sente. Ja siis me õmblesime ise väikeseid mündikotte.
Hiljem pidasin e-poodi, kus müüsin riideid. Seal tutvusin pakendiprobleemiga –mullikilele ei olnud head alternatiivi. See on kõige suurem saastaja pakkimismajanduses. Peagi lugesin ka üht ajaleheartiklit, kus kirjutati, et Eestis visatakse ära 90 protsenti kogu lambavillast ehk umbes 150 tonni villa aastas, kuna see ei vasta lõngatootmise standardile. Siis tekkiski juba Woola idee – tundus ajuvaba, et selline looduslik kõrgtehnoloogiline materjal, millel on nii palju häid omadusi, visatakse lihtsalt minema!
Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo kogus ratta jaoks raha puid lõhkudes. Summa sai ta kokku aga hoopis pihlakaid korjates.
KADRI SILDMETS
Kui võtta esimese töökohana midagi sellist, et ma mäletan, et sain selle eest raha, siis see oli ikka kauges lapsepõlves. Mul elasid vanavanemad Viljandis ja käisin neil suvel külas. Nagu traditsioon oli, aitasin neid igasugustes töödes. Kord oli vaja marju korjata, siis jänestele võililli. Sain taskuraha ka, et järve äärest putkast jäätist osta.
Ühel päeval, olin 3.–4. klassis, toodi hoovi peale aga suurem koorem puid ja halud tuli kolmeks saagida. Parasjagu kogusin raha jalgratta jaoks. Vanaisal tekkis töökasvatuslik mõte: „Tiit, teeme nii, et üks halg on üks kopikas.“ Tõtt-öelda see motiveeris ikka päris kõvasti. Mäletan, et vanavanematel oli keeruline mind õhtul sealt saagimise juurest tuppa saada. Suve jooksul ratta raha aga kokku siiski ei saanud. Tulin Tallinna tagasi sügisel ja Kose-Lükati poe juu -
res oli infostend, kus kuulutati, et ostetakse kokku marju jmt. Nimekirjas olid ka pihlakad. Toona olid sealkandis veel suured metsad ja pihlakapuid igal pool. Mõtlesime poistega, et proovime. Võtsime käärid kätte ja redelid kaasa ja läksime pihlakaid korjama. Selgus, et see on väga hea äri. Selle eest, mis me suutsime päeva jooksul korjata, sai ikka mitu rubla, mis oli üsna suur raha.
Lõpuks rattaraha tuligi pihlakate korjamisest kokku. See tunne, kui sain raha kätte ja käisin Kaubamaja ukse taga passimas, kas jalgratas on müügil või ei, see oli veel omaette ooper. Inimesed ootasid pikkades järjekordades poodi sisse laskmist. Kui rattaga viimaks sõitsin, siis oli ikka pagana hea tunne. See polnud niisama antud, vaid see oli oma pingutuse vili.
Päris esimese ametliku töökoha, kus väljastati ka tööraamat, sain 1987. aasta lõpus. Astusin pärast keskkooli Tar-
ENESETEOSTUS:
Minister Tiit
Riisalo on enda sõnul alati tööd leidnud, sest usub, et tehtut ei tohi kunagi pooleli jätta.
tu Ülikooli keemiat õppima, kuid ma olen veel sellest põlvkonnast, kes pidi aega teenima Nõukogude sõjaväes, ja nii olin Moskva õhukaitses. Pidin sealt 1987. aasta suvel ülikooli tulema, kuid sama aasta kevadel maandus Punasel väljakul Mathias Rust. See tõi hoovi peale mastaapse segaduse ja lõpuks sain koju aasta lõpus ning sügissemester jäi vahele. Otsustasin, et lähen maitsen keemikutööd päriselt. Sain tööle teaduste akadeemia keemiainstituudi prostaglandiini keemialaborisse katsetootjaks. Olin päris teadlastele abiks, tegelesime eksperimentaalravimitega. Mingi hulga rublasid ka sain palgana, aga summat ei mäleta.
Peale seda tegin aga karjääripöörde ja pean ausalt tunnistama, et tagantjärgi vaadates ei olnud see kõige targem otsus. 1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli pöördeline aeg. Lõpetasin kolm keemiakursust ära, kuid ühiskondlikus keerises tundus keemikuna töö leidmine päris keeruline. Mind huvitasid ühiskondlikud protsessid ja tundus, et sinna tõmbab rohkem. Kolisin sinna üle ja nii ongi diplomil kirjas, et peaeriala on avalik haldus ja kõrvaleriala keemia. Ei tea, kas Eestis ongi teist sellist diplomit. Töö on minu jaoks eelkõige eneseteostus. Tööd tuleb teha korralikult, ettevõetud asjad tuleb ära lõpetada ja mitte pooleli jätta. Ma olen üritanud seda joont hoida ja võib-olla tänu sellele olen alati ka tööd leidnud.
