IDEE. Tondiloss, mis ootas oma võimalust

Elina Simonen pildistas üles varem vabrikus töötanud kümne inimese lood ja sellest sai pannoo vabrikuseinale. Foto: Elina Simonen

IDEE

Tondiloss, mis ootas

oma võimalust

Suur osa Kohila ajaloolisest paberivabrikust seisab tühjana juba aastast 1996. Kuigi vabrikuruumide ühes osas toimub tootmine ka praegu, ei ole rakendust leitud seismajäänud osale. Eelmisel suvel toimus paberivabriku ruumides pilootprojektina keskkonnakunsti sümpoosion, mis oli üks Raplamaa 2020. aasta märgilistest tegudest.

Juuli Nemvalts

Marika Jahilo, üks sümpoosioni korraldajatest ütles, et nende sooviks oli anda uus hingamine paberivabriku hoonele. Suurimaks väljakutseks oligi saada kohalik kogukond kaasa mõtlema ja tegutsema. Enne sümpoosioni korraldamist tuli teha mitmeid eeltöid, milleks kaasati vabatahtlikena appi kohalikud elanikud, korrastati sissesõidutee, soetati uued võtmed, lisaks puhastati pesumaja hoone. “Võin öelda, et missioonitunne käivitab sünergia. Õnneks on meil palju inimesi, kellele läheb korda, et alevi südames laguneva vabrikuhoone saaks uuel moel ellu äratatud. Kõik, keda kutsusime, tulid kaasa meie ajaloolist pärandit mäletama ja mõtestama,” kiitis Jahilo. “Avamisele kogunenud suur rahvahulk näitas, et ka järgmistel kordadel saame loota kohaliku piirkonna inimeste toele mistahes korraldustöödes.”

Ülemaailmselt äratas Kohila tööstuspärand suurt huvi ja sinna pakuti mitmeid teoseid, mis selle hoone tähelepanu keskmesse tõstavad. Kuna keskkonnakunsti sümpoosioni üheks põhimõtteks on kogukonna kaasamine ja tähelepanu juhtimine miljööväärtuslikele objektidele, kutsuti kogukonna projekti ellu viima Kohila vallas suvitav Soome fotokunstnik Elina Simonen. “Fotograaf lõi pannoo kümnest vabrikuga oma elu jaganud inimesest. See fotopannoo on läbi talve valgustatuna hoonele tähelepanu tõmmanud,” rääkis Jahilo.

Teise kunstnikuna astus üles Kohilast pärit Lilli Jahilo, kes esitles algupärases vabriku pesuköögis interaktiivselt vabrikutöölise rõivaste interpretatsioone. Näitus taaselustas mälestusi ja avas uusi perspektiive rõivaste kaudu.

Sümpoosion oli nii edukas, et üritus jätkub sel suvel, kui realiseeruvad Itaalia, Austria, Türgi ja Šveitsi tööd. “Seekord kasutatakse vanu, vabrikus säilinud paberitooteid, metalli, suuri paberimassi jahvatavaid kive, raudteesillale tuleb heliinstallatsioon,” avas Jahilo kaarte. Lisaks toimub juulis ka keraamikasümpoosion. Keraamikud saavad kasutada ruumi sümpoosionil valminud teoste eksponeerimiseks. Paberivabriku suveplaanide hulka kuulub Tallinna Linnateatri suvelavastuse “Emigrandid” Mikk Jürjensi lavastuses.

Jahilo sõnul pani keskkonnakunsti sümpoosion kohalikke inimesi asju uutmoodi nägema ja mõtted hakkasid veerema loomekeskuse ellukutsumise suunas.

Lähiajal on plaanis korrastada esimene ruum avalikeks üritusteks. Selleks on vaja vahetada välja aknad ja uks, luua elektriühendus ning valada betoonpõrand. “Teeme seda talgute vormis, vallavalitsuse, erinevate fondide ja eraisikute toel,” sõnas ta. “Ruum mahutab umbes 100 inimest, see on klassikaline black box ja selles saame korraldada näitusi, kontserte, koolitusi, esitlusi, oksjoneid, toidufestivale. Kui COVID-19 olukord leeveneb ja inimestel lubatakse taas kokku tulla, teeme seal kodukohvikute päeval hüpikresto ning hiljem jõululaada, kontsertidest ja näitustest rääkimata.”