PERSOON: Ivo ja Robert

IVO ja ROBERT

Kui Ivo Linna (72) praamiga Muhust mandrile tuleb ja Tallinnas elava poja Robert Linnaga (38) kokku saab, räägivad kaks artisti elust – päris asjadest ja unistustest. Sel korral ka isadest ja poegadest.

TEKST: Eve Kallaste | FOTOD: Kristjan Järv

Kui üle pika aja maha istute, millest te siis omavahel olles vestlete?

Ivo: Ega me liiga tihti niimoodi, et oleks ka päriselt aega olla, ei kohtugi, mõlemal on ju õhtuti ja nädalavahetustel esinemised. Mulle meeldib, et Robert tihtipeale helistab, et kuule, mul on sulle viktoriiniküsimus. Tavaliselt ma ei tea vastust, aga sellest läheb lahti põnev arutelu.

Robert: Kui tekib moment päriselt kokku saamiseks, läheme vestlustes ikka süvitsi. Arutleme ja analüüsime, siis vahepeal oleme mõnda aega täiesti vait, siis räägime veel.

Ivo: Selliseid sümpaatseid küsimuste-vastuste jutuajamisi meil ikka on. Kui juba kohtume, siis pealiskaudset juttu ajama ei hakka.

Robert, kas sa enda pojaga ka niimoodi päriselt räägid?

Robert: Muidugi! Albert on juba viieaastane ja tal on väga huvitavad mõtted ning põnevad küsimused. Praegu puudutavad need ajalugu, arhitektuuri, kosmost. Ta on hakanud uurima ka elu ja surma kohta. Meil on temaga palju teemasid.

Ivo: Näiteks dinosauruste teema on Albertil juba täitsa selge. Lastel on üldse nii eripärane maailm. Mäletan, kui olime lapsepõlvesõpradega ühe keldri katusel selili, vaatasime taevast ja rääkisime tundide kaupa, mis seal üleval meie arvates toimub. Olen kindel, et fantaseerimine on lisaks lugemisele igale inimesele erakordselt vajalik ja seda tasub laste puhul kindlasti julgustada. Ja lapse jutt tuleb ALATI ära kuulata. Tal on ju oma maailm ja täiskasvanul tuleb luua see kahe tsivilisatsiooni vaheline kontakt.

Olen tähele pannud, et kui laps hakkab elu kohta küsima, saame teada, kui vähe tegelikult ise teame.

Robert: Just! Ma ju õpingi lapsega koos. Pole nii, et mina tean kõike ja tema ei tea midagi. Uurime ühiselt igasugu asju, näiteks kuidas välku lööb, ja kui näeme, et midagi juhtus, siis arutleme, et miks see juhtus. Sellised vestlused on õpetanud Alberti ka küsimusi esitama. Ja kui on mõni asi, mida ma ei tea, siis tunnistan seda ja ütlen, et uurime koos.

Ma ei teagi, kas see on nüüd muusiku elule iseloomulik asi, aga minu jaoks on pilli mängimine ju ka mõnes mõttes mängimine, igasugu loominegi võib mäng olla. Olen tundnud, et just see mänguline osa minus aitab enda seesmise lapsega kontakti hoida ja seeläbi ka oma lastega. Arvan, et ka minu isa on üks suur uudishimulik laps siiani.

Ivo: Jumal tänatud. Robert, mida sinu isa on sulle õpetanud, mida soovid kindlasti lastele edasi anda?

Robert: Number üks asi, mille isalt sain, on teadmine, et kõiges on midagi huvitavat, tuleb osata tähele panna ja märgata. Iga asja kohta võib esitada küsimuse, millele vastamine võib võtta terve elu. Iseasi, kas mõistmine, et võimalused on lõputud, aitab lastel tulevikus lihtsamini otsuseid teha. Võib-olla mitte. Aga vähemalt on laps saanud teadmise, kui eriilmeline ja mitmekülgne on maailm ja kui palju on selles erinevaid radu.

Isalt olen saanud ka oskuse tähele panna. Märgata kultuure, nüansse, isa juurdleb ajalooliste teemade üle. Temalt olen saanud teadmise, et elu võib igal hetkel olla väga põnev ja väljakutseid täis. Seda üritangi enda lastele edasi anda. Soovin, et nad suudaksid maailma mitmekesisust tajuda.

Kui juba kohtume, siis pealiskaudset juttu ajama ei hakka.

Ivo: Raamatud olid minu jaoks lapsepõlves määratu tähtsusega. Sain lugemise päris kiiresti kätte ja lugesin ohjeldamatult. Robert on ju filmikoolis käinud ja teab väga hästi, et kui loed raamatut, siis film tekib sinu peas – lähed sündmustiku sisse, oled peategelane, oled kõrvaltegelane, oled ühtlasi ka selle filmi režissöör ja lood raamatute abil endale terveid maailmu. Ajaks, kui olin 10–15, olin tänu raamatutele terve maailma läbi reisinud ja selline reisimine kestab minu jaoks siiamaani. Ja mõnikord kui peategelane ebaõnnestus, siis mõtlesin, kuidas mina oleks tema asemel asju teinud … Mul on hea meel, et Robert juba varakult lastega raamatuid vaatab ja nendega kõige üle arutleb. See annab väga palju.

Ivo, muudkui neelasid raamatuid, millal siis muusika sinuni jõudis?

Ivo: Pisitasa. See oli minu vanem vend, kes mind muusika juurde juhatas. Ega tänapäeva noored magnetofoni ei tea, raadiot vast ehk veel tunnevad, aga just need kaks olid minu jaoks muusikamaailma usteks. Igaühel on mingi just temale iseloomulik maitse, kellele klassika, kellele räpp, on väga vale öelda, et noored on hukka läinud ja mis kuramuse muusika see on, mida nad kuulavad. Igal põlvkonnal oma muusika, meil oli rokenroll ja biitlid ning siis arvati ka, et noored on hukas.

Samas, nooruse muusika jääb inimesele vereringesse, jääb teda mõjutama. Läbi selle muusika hakkad mingil hetkel ka enda sisse vaatama. Lõpuks tuleb mõistmine, millest tegelikult lauldakse, mida keegi tahab lava peal inimestele öelda. Ja siis kas võtad selle vastu või ei võta.

Robert: Muusikamaailm on mõnes mõttes nagu raamatumaailm – rulluvad lahti eriilmelised lood, saame külastada oma mälestusi ja tunda nendega kaasnevaid emotsioone. Muusika tekitab inimese ajus ju väga suurel hulgal assotsiatsioone ja see teeb helide harmooniast saadava kogemuse ühtemoodi võimsaks mõlemal pool lava olijatele. Kui seda tead, tekibki see artisti vastutus, mis lavanärvi põhjustab.

Mis see on, mis teid mõlemat lavale sunnib?

Ivo: Eks ma jõudsin ühel hetkel tõesti küsimuseni, et miks ma seal lava peal üldse olen. Kas selleks, et tüdrukud mind vaataksid või on seal taga veel midagi?

Seda tunnet, mis artisti lavale sunnib, on väga raske sõnadesse panna. Mina seda kirjeldada ei oskagi. On mingisugune fluidum, mille sisse sa lähed ja siis tahad üha uuesti ja uuesti seal olla. See on justkui kutse, mida peab järgima.

Robert: Minu joaks on see tahe luua kontakti ja olla kontaktis millegi universaalsega, ka parema ja kõrgema versiooniga endast. Laulu loo idee tekkides püüan aru saada, kust see minuni tuleb, aga seda vist ei saagi teada, tuleb lihtsalt kanal lahti hoida.

Ivo: Selle kohta on ju eesti keeles ütlus, et mõnikord teadmata kust ja millal "tuleb vaim peale".

Robert: Ja soov sellega kontakti hoida on nii tugev ... Alati jääb lõplikust kontaktist siiski natuke puudu ja et me päriselt loomingu algete mõistmiseni ei jõua, aga ikka selle poole püüdleme, teebki meist inimesed. Kui tajun, et olen suutnud loomingulisuse kanalit lahti hoida ja sealt saadu teistele edasi anda, on minu eesmärk täidetud.

Ivo: Mulle meeldib laulda häid tekste, sealt võib alati, ka aastaid hiljem, midagi uut leida. Kui suudad mõne tõelise poeedi sõnumi kasvõi mõne kuulaja kõrvu viia, ja tal võib seda hetkel väga vaja olla, oled esinejana õnnestunud.

Vokaalsete võimete või välimuse eksponeerimine pole kõige olulisem, peab olema mingi sügavam asi, mida tahad jagada, sest teisiti ei saa.

Mis mulle eriti meeldib, on see, et ükski lugu ei saa kunagi lõpuni valmis. On lugusid, mida olen laulnud kümneid aastaid, aga ikka hakkan ühel hetkel ridade vahel uusi nüansse leidma – järsku hakkab mõni sõna mängima hoopis teist rolli – see on üks lõputu teelolek. Kui kõik laulud ja kogu poeesia oleks algusest peale valmis, poleks mul artistina mingit teelolekut ega avastamist. Rännak on see, mis on huvitav.

Kuhu sulle siis rännata meeldib?

Ivo: Näiteks minevikku. Ajalugu on mind alati köitnud – vanad lood ja vanad asjad. Kuna mu vanemad töötasid Saaremaa muuseumis, siis Kuressaare lossis käisin poisikesepõlves peaaegu iga päev sõpradega seiklemas. See tekitas aukartust mineviku ja vanade asjade suhtes. Isegi praegu, kui leian mingi vana töödeldud metallijupi või puutüki, ei viska ma seda ära – see on ju osa kellegi loost, kellegi elust. Austus ajaloo vastu on olnud minu suur mõjutaja. Olen ka marke ja vanu rahasid korjanud, praegu kogun ajaleheväljalõikeid. Tuleb pärast mind keegi ja vaatab, et mis pahn see on, aga võib ka nii olla, et lapselapsed leiavad minu pööningult enda jaoks midagi tõeliselt põnevat.

Ja kui laiemalt vaadata, mida vanemaks saad, kes seda nüüd ütleski … ja ma olen väga nõus selle ütlusega, et "ma tean, et ma mitte midagi ei tea". Aga nii see on, me ju siiamaani ei tea midagi sellest, kuidas elu tegelikult alguse sai, mismoodi on maailm kaua aega tagasi toiminud, me ei tea isegi seda, mis meie ümber praegu toimub ja mis tähtsust see tuleviku mõttes omab.

Mida sa näiteks praegu teada tahaksid?

Ivo: Minu kõige lähem mõistatus on Muhus. No kuidas küll oli organiseeritud Muhu maalinna ehitus? See oli ju nii kõrgete vallidega! Kuidas need kokku kanti, kuidas inimesi motiveeriti? Need asjad on nii huvitavad. Olen üldse uudishimulik, vaatan näiteks looduses ka, kuidas mõni lind käitub. Võin lõputult jälgida, kui linavästrik toimetab, ise mõtlen, et miks ta just nii teeb? Tahtmine asjade üle juurelda on mul lapsest saati. Tundub, et Robertil on samasugune huvi ümbritseva vastu ja see uudishimu on ka tema lastel.

Tore on, kui vanuigi (muigab ise selle sõna peale – toim) suudab mõni asi veel tõsiselt üllatada. See on väga kihvt tunne. Muidu hakkab juba nii olema, et olen näinud juba seda ja toda ja olen käinud juba igal pool … Ja siis, kui järsku tuleb mingi selline asi, et ahh, kas nägid?! See on nii hea hetk, kui avastad, et miski veel üllatab!

See on nii hea hetk, kui avastad, et miski veel üllatab!

Arvan, et ka minu isa on üks suur uudishimulik laps siiani.

Emalt ja isalt õppisin, et pea oma publikust lugu, inimesed on tulnud kohale sinu ja sinu muusika pärast ja nad peavad ka aru saama, kes on artist ehk kuhu suunas vaadata.

Robert, kust on pärit sinu mitmekesine muusikamaitse, mis on realiseerunud nii erinevates bändides?

Robert: Mida mina lapsena kuulasin, oli ju minu isa noorusaja muusika ja tema plaadid. Eks see jäi sisse. Üritan hoida kätt pulsil erinevatel stiilidel, mulle meeldib blues, aga ka soul ja funk, sellest tulenevalt ka rock-muusika … Minu lemmikmuusika ehk 60ndate ja 70ndate muusika on tehnilistest nippidest vaba, see on kuidagi aus. Selle ajastu muusikas kõlab minu jaoks väga tugevalt läbi muusikute tahe ennast väljendada, tahe laulda seda laulu või mängida seda pilli, nagu see oleks viimane kord.

Tunnen, et minu elus on just SELLINE muusika valdkonnaks, milles suudan end kõige paremini väljendada.

Lava ees on lausa tunda, kui sinust voogab läbi see Roberti essentsiga rikastatud 70ndate muusika ja on näha, et sa ei suhtu ka enda artistivälimusse sugugi ükskõikselt.

Robert: See on üks asi, mille olen isalt ja emalt (Roberti ema on laulja ja saatejuht Reet Linna – toim) saanud. Nendelt õppisin, et pea oma publikust lugu, inimesed on tulnud kohale sinu ja sinu muusika pärast ja nad peavad ka aru saama, kes on artist ehk kuhu suunas vaadata.

Ja mulle meeldib läbi imidžimuutuse esinejarolli astuda. Ma pole ju laval päris see, kes igapäevaelus, kus olen pigem vaikne ja räägin vaid siis, kui vaja.

Pole volüüm põhjas?

Robert: Igapäevaselt ei ole jah, aga laval artistina olles on küll, esinemine annab hoopis teistsuguse energeetilise olemise.

Ivo: Laval on ikka tunne teine, seal hakkab lausa teine elu pihta. Ja mida aeg edasi, seda rohkem olen hakanud närveerima. Pabin tuleb sisse, kuna tajun selgemalt, et need inimesed on tulnud ju mind kuulama ja pean nende ootused täitma. Alati see pole õnnestunud, aga alati olen püüdnud. Kui lähen ise mõne teise artisti kontserdile, tahan ju ka elamust, et mul oleks kontserdi lõppedes klomp kurgus ja lõpmata hea olla.

Mul on Roberti üle väga hea meel, ta 100-protsendiliselt realiseerib selle, milleks ta sinna lavale läheb – ta annab endast maksimumi, jättes lavale minnes seljataha kõik muu, olgu selleks hambavalu või igapäevamured.

Robert: See ongi nii, et kui tunned ennast mingil põhjusel halvasti, siis lavale minnes adrenaliin kaotab kogu valu ja ebamugavuse ja nii kui kontsert läbi, tuleb kõik tagasi.

Ivo: Väga tuttav tunne. Mõnikord tekib esinemise ajal ka kummaline ajaliikumine ja kolm-neli tundi kaob vilksti! Kuhu ta kaob, ei tea! Teinekord see nelikümmend minutit venib ja venib lõputult. Iga kord ei karga ka publik püsti ega hakka kaasa tantsima, teevad hoopis paar-kolm plaksu, aga sa saad aru, et neile meeldib. Mõnest kontserdist saad sellise energialitaka, mis aitab väga pikka aega. Ehh, eks Robert teab ka, et sellest teemast võiks kümneid tunde rääkida ja ikka ei jõuaks nullpunktist kaugemale.

Oled isana rahul sellega, et Robert valis sinuga sama raja?

Ivo: Robert katsetas igasugu asju enne muusikani jõudmist ja me lasime tema emaga tal seda vabalt teha. Minu jaoks oli kõige suurem valgusehetk, kui nägin, et ka siis, kui last vitsaga ei sunni, et nüüd lähed ja õpid seda üldklaverit, jõuab ta lõpuks rajale, mis hinge õnnelikuks teeb. Sa võid lõpetada ka 50 akadeemiat ja näpud võivad pillil liikuda valguse kiirusel, aga sinust ei tule kunagi head muusikut, kui pole hinge õige koha peal.

Mul on isana nii hea meel, et poeg enda jaoks õige teeotsa üles leidis. Mida veel tahta?

MUGAVALE MEHELE, KES HINDAB LIHTSUST JA KVALITEETI.