Märtsiküüditamise valusat mälestust elus hoides

ÜLLE BAUM

Tänavu, kui 25. märtsil möödus 72 aastat 1949. aasta märtsiküüditamisest, ei toimunud kogu maailmas koroonaviiruse epideemia tõttu mälestustseremooniad traditsioonilisel kujul.

Oma mõtetes ja südames hoidsid aga selle valusa päeva mälestust nii lätlased, leedulased kui eestlased elus, süüdates küünla ning leinates sel hetkel ligi sadat tuhandet Balti riikide inimest, keda tahtevastaselt viidi Siberisse ja mujale. See neli päeva kestnud massiline märtsiküüditamine oli Teise maailmasõja järgsetel aastatel Nõukogude võimude kõige massilisem deporteerimise operatsioon, mis toimus sa ­ maaegselt nii Eestis, Lätis kui ka Leedus.

Eesti pealinnas helisesid praeguse aasta märtsiküüditamise mälestuspäeva puhul keskpäeval kõikide Tallinna kirikute kellad, Eesti kaitseminister Kalle Laanet asetas Eesti kaadriohvitseride mälestusmärgi juurde pärja ning selle järel asetasid pärja Eesti rahva nimel president Kersti Kaljulaid ja justiitsminister Maris Lauri Eesti kommunismiohvrite memoriaalile.

Kogu Eesti rahva mälestajate nimel olid seal süüdanud küünlad Eesti Noorteühenduste Liidu, Eesti Üliõpilaskondade Liidu, Eesti Õpilasesinduste Liidu, Vabamu Eesti Inimõiguste Instituudi ja Eesti Mälu Instituudi liikmed ja töötajad.

Märtsiküüditamise mälestuspäeva puhul toimusid virtuaalsed küünlasüütamised ja virtuaalsed sündmused kogu maailma erinevates riikides nii asutuste kui ka inimeste poolt, keda seob elusaatus Balti riikidega. Virtuaalselt mälestati seda päeva ka Ottawas kõigi kolme Balti riigi suursaatkondades sotsiaalmeedia vahendusel.

Päev enne 25. märtsit mälestas ka Euroopa Parlamendi täiskogu istungi avamisel Euroopa Parlamendi president David Sassoli märtsiküüditamise ohvreid ja ütles märtsiküüditamise ohvrite mälestuseks toimunud leinaseisaku eel, et 25. märts ei ole vaid vabaduse päev: ,,25. märts on ka leinapäev. Mälestame Nõukogude Liidu küüditamise ohvreid. Tuhanded perekonnad, suures osas naised ja lapsed, kolmest Balti riigist – Eestist, Lätist ja Leedust – küüditati Siberisse. Vaid vähesed neist jõudsid koju tagasi. Oluline on neid inimesi üheskoos mälestada, et sellised inimõiguste rikkumised kunagi ei korduks.“

Ärgem unustagem neid, kes enam kunagi tagasi Siberist ei tulnud ning austagem kõiki neid, kes need rasked aastad sel kaugel võõrsil üle elasid. Sellise saatuse osaliseks said ligi 22,000 eesti kodanikku sellel päeval julmalt ja ilma valikuta.

ME EI UNUSTA ja hoiame seda valusat mälestust elus ning ühendagu see #mäletame mõtetes kõiki meid sümboolselt.

EV aupeakonsulaadi, Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolide ja Toronto Eesti Maja korraldusel on olnud aastaid võimalus lastel ja teistel kogukonna liikmetel mälestada 1949. a. märtsiküüditamse ja kommunismi kuritegude ohvreid küünalde süütamisega. Pandeemia piiratud tingimuste tõttu saame seda teha tagasihoidlikumas ulatuses. Fotol keskel on siin tütrel külas olev Toivo Pruul Eestist, kelle isa Henno Jaagup Pruul küüditati ja suri 1946. a. Norilskis. Seitsmeaastane Toivo viidi Siberisse 1949. a. lesest ema ja kaksikõdede ning vennaga. Kristina (Isotamm) Heinsoo onu Ottniell Jürissaar, soomepoiss-metsavend mõisteti vangilaagrisse, kuid naasis aastaid hiljem kodumaale, kus ta oli üldtuntud muusik ja teisitimõtleja-luuletaja. Thomas Heinsoo mõlemapoolsed vanavanemad, Jakob ja Helene Heinsoo ning Vilhelm ja Amanda Laane, langesid kommunismi kuritegude ohvriteks.

Foto Angelique (Pruul) Ferry