Voorimees, jalgratas ja jõuvankrid

TÕNU NAELAPEA

Muuseumid on põnevad paigad. Neid on kõiksuguseid, iga huvi rahuldamaks. Heaks näiteks on Eesti Maanteemuuseum, mis asub Varbuse (Värbusõ) külas, Kanepi vallas.

Üllatab ehk mõndki, et EM 43 000 säilikutest koosneva kogu hulka kuulub ka teeehitusmasinate kollektsioon, mis on Ida-Euroopa suurim. EM üheks eesmärgiks on liikluskasvatuse ja -kultuuri edendamine. Tänu nende väljaannetele – EM kirjastab keskmiselt 2-3 raamatut aastas – on kaugel elaval, kes on huvitatud Eesti transpordi ja teede ajaloost, võimalus laiendada teadmisi.

Neid on rohkem, kui arvaks – ühes siinses leibkonnas on inimene, kes on transpordiplaneerija ja temale oli siin kõne all olev teos paeluvaks tuvustuseks, kuidas kodumaal arenes koordineeritud maanteeliiklus. Nii mõeldes, hobusest ja vankrist autodeni. Või jõuvankriteni, nagu Eestis alul kõiki mootoritega masinaid – ka mootorrattaid – nimetati.

Mullu ilmus EMi Toimetiste nime all esimene raamat, „Uurimusi liikumise ja transpordi ajaloost“, toimetanud Andres Seene. Sulgudes 1 taga on (10) – kuna eelmisel üheksal aastal andis EM välja aastaraamatut, publitseerimaks muuseumi tegevust. Eesmärgiks on jätkuvalt Eesti teedeajaloo pärandi uurimise toetamine. Selline huvitav raamat on teretulnud ka üldsusele sirvimiseks. Sirvimiseks, sest nagu uurimuslike teostega ikka, on põhirõhk allikmaterjalidel ning arvudel. Arvukad fotod ja tabelid lubavad aga kiiresti aru saada muuseumi ja selle töö võlust. Lugemise kaudu veelgi – nagu teaduslikud teosed ikka, on antud nii sissejuhatus kui kokkuvõte igast kirjutisest. Ka on inglise keeles olemas ülevaade, siin kirjas kui resümeed, mis ehk peaks olema teine laensõna, prantslaste précis, teaduslik kokkuvõte tõlkes.

Juba toimetaja Seene sissejuhatus suunab lugema. Kuuest kaante vahel olevast artiklist keskenduvad viis uuendustele meie teedel ja liikluskultuuris enne okupatsiooniaega. Tambet Muide seletab lahti jalgratta ajalugu Eestis, alul eestlased nimetasid seda oma jõul liikurit rahvusvahelise sõnaga velociped. Seda jalgrattaseltside ajaloo kaudu. Alul olid jalgrattad hirmkallid, neid suutis osta vaid rikas inimene, tavaliselt sakslane. Eestlasi alul juurde ei lubatud, lõid siis oma seltsid. Huvitav lugeda, et talumehed ei sallinud jalgrattaid, kuna nad hirmutasid hobuseid. Kui need odavamaks kujunesid olid nad, eriti maal, populaarsed liikumisvahendid.

(Full story available via link below)