KANADA PÄEVIKUST: Seistes kiigelaual

Vahel meenub kuulus karikatuur, pilkepilt, ei mäleta kelle joonistatud, mehest, kes seisab laual, mis asetatud palgile. Tasakaalu tuleb hoida, kuna kura kätt istuvad demokraadid, hääl vabariiklased.

Kuhu keha raskus suunata on mehe ilmseks mureks, kuna ühed kahtlased mõlemad. Kimbatus tänapäeva pandeemia olukorras paistab olevat enam ning enam – keda uskuda? Paljugi olenevat mõne sõnul vaktsiinist, mille leiutamisega läheb aega, ennustus vähemalt aasta kuni poolteist.

Et lisada analoogiale, loogikaõpetuses on olemas see-saw dilemma: kõikumine kiigelaual informatsiooni kohale jõudes kas ühele või teisele poole, lahendust leidmata, maha prantsatamata, teist lauaotsa tühjalt õhku rippuma jättes. Kui veel poliitilist värvingut anda pildile – asendaks parteid valitsussüsteemidega. Vasakul anarhia, paremal autoritaarne riigikord. Nii paistab vähemalt Põhja-Ameerikas olevat. Mida iseloomustab enam ning enam polariseeriv õhkkond. Ühed tahavad, vaatamata riskidele, kõige kiuste majandust taaskäivitada, teised aga keelavad igat sammu – ehk on ohtlik, ehk on ekslik. Aga riik „teab ju kuidas valitseda“, sealt kasvab see liikumine autoritariarismi poole määruste ja käskudega, mis hakkavad juba meenutama teiste riikide vägivallatsemist kodanike õiguste hinnaga.

Ning ega seegi ei lahenda tingimata COVID-19 levikut, vähenda surmajuhtumeid. Sest paljud ei aseta usku vaktsiinidesse, isegi kui mõne kaudu on nii mitugi lastehaigust Läänes vaid mälestuseks. Kuna koroonaviirus on influentsaviiruse sugulane, kuid tõsisem, siis paljud vihjavad tõigale, et isegi iga-aastase soovitatud grippi ennetava süstiga surevad inimesed ikka flusse. Mullu Kanadas 8 000. Andmed puuduvad aga, kas surnute hulgas oli süstituid ja kui, siis mitu neist tuhandetest. Sest siin riigis nii detailselt ei koguta sarnaseid vajalikke andmeid. Mis on osa hetkeseisu muredest. Ei teata, kas asümptootilised inimesed, kellel pole viirust tuvastatud aga ehk on levitajad, on või ei ole kokku puutunud viiruse levitajaga. Selline pähkel, et kaalutakse sundvaktsineerimist mõne poolt. Mis kangesti lõhnab rahvussotsialistide või kommunistide „puhastava“ poliitika järele.

Langetakse vahel jaburate argumentideni. Ühes hiljutises lugejakirjas Kanada suurima tiraažiga ajalehes juhtis murelik tähelepanu sellele, et lähedane sugulane haigestus pärast gripivastase süsti saamist Guillain-Barré sündroomi ning suri. Neuroloogiline haigus esineb aga üliharva ja on ravitav. Teadmata on ka kirjutaja sugulase vanus ning kas tal oli teisi terviserikkeid. Teisisõnu, muret esitav küll, aga statistiliselt piisk meres.

Veel hullem, kui vaktsiini ümber keerlevad küsimused on tegevus, millele paraku pole ühtegi rohtu. Kas ennetavat või parandavat, nii nagu vaktsiinid põhimõtteliselt peaks olema. See tegevus on peata kanana käitumine. Rumalasti tegutsevad teadagi need, kes kalduvad anarhismi suunas, nõuavad omi õigusi, teiste omadest aga ei tee välja. Nende õigus on tööl käia, gruppidena koguneda. On aeg ju, ometi, nende silmis. Uued nakkused toimuvad ju ainult vanadekodus, öeldakse häbematult. Ka Eestis on seda seisukohta esitatud. Elud elatud, mida te enam tahate.

Ning siis need tuhajuhanid, kes korda peavad. Inimene vajab värsket õhku. Küll aga kargavad üliagarad inimestele kraesse, kes reglemente ei jälgi. Isegi, kui nad on jumalaüksi. Parim näide tervisejooksja, kelle rutiini kuulub kangil end lõuani mitu korda kergitada. Ei olnud surelikku kusagil näha. Peale linnaametniku. Kes kirjutas soolase trahvi, kohturahadega kokku $880. No palun väga. Või siis High Pargi sulgemine, kuna sakura (jaapani keeles täisõies kirsipuu) ümmardajad kogunevat sinna igal aastal arvukalt. Terve park, aga mitte kirsisalu? Politseil paremat ju teha? High Park on suur maa-ala, 161 hektarit. On tiik, metsarajad, teisigi kohti, kus saaks liikuda. Kuid ei.

Otsa – pargipingil ei tohi jal­gu puhata. Küll aga istu bussis, metroos julgelt. Kus on loogika? Võim läheb linnanõunikele ilmselt pähe. Lähenemine on nagu sepavasaraga tüütule kärbsele äigamine. Nõukogudelik on ka koputajate telefoniliin 311 – teatada, kui nähtakse kahemeetri-reegli eiramist. Mis kasu sellest?

Tahes-tahtma meenus teist nädalat järjest kuulus satiirik. Seekord prantslasest Nobeli kirjanduslaureaat Anatole France. (Sündinud François-Anatole Thibault 1844. aastal). Tema teos „Pingviinide saar“ ilmus 1908. aastal. France võlgneb Jonathan Swiftile palju. Nagu eelkäijalgi, on tegemist fiktiivse paigaga, kus valitsesid, jah, pingviinid. (Meenub siin ka Orwell ja ta sead, kes olid „Loomade farmi“ „enimvõrdsed valitsejad“, seaduste määrajad. Orwell pidas silmis nende sigadega Leninit, Marxi, Engelsit ja Stalinit).

Saar asus kusagil Põhja-Euroopa rannikualal. Sinna saabus, eksinult, misjonär, kes soovis ristiusku levitada. Sealt edasi on raamat peaaegu, et commedia dell’arte. Saare ajalugu on sellest misjonäri tulekust peale konfliktide ajastu, peegeldades nii ka päris Euroopas toimunut. Raamatu lõpus, pidage meeles, ilmus 112 aastat tagasi, hävines siis juba kõrgtehnoloogiale ehitatud tsivilisatsioon tänu terroristidele ja inimkond algas uuesti peale. Lõpmatu tsükkel, mis olevat rumalus, nii võib France’i vaimunähtust kokku võtta.

Kuid Anatole France ise neelas alla teiste peibutuse. Astus 1920. aastal vastloodud Prantsusmaa Kommunistliku Partei liikmeks. Irooniana võitis ta aasta hiljem elutöö eest Nobeli, auhinda andes rõhutati ta sügavat sümpaatset lähenemist inimkonna muredele. Humoorikate, skeptiliste kirjutiste eest hinnatud kirjanik suri kolm aastat hiljem, 1924. Seda aga, et ta neelas alla kommunismi peibutused, on raske unustada.Arvestades tänapäevaste murede ja konfliktidega pole ehk paljuks lasta fantaasial, ettekujutusel rännata ja mõtelda, mida oleks kirjutanud kas Swift või France tänapäeval toimuva kohta. Kuna mõlemad satiirikud ei sallinud lollust ega rumalust teps mitte. Lõpetuseks, ei pea sellisele arusaamisele jõudmiseks olema mingi geenius. Pärast France’i surma ta lahati ning tuvastati, et ta aju oli vaid 2/3 normaalse (mida iganes see termin täna tähendab) inimese ajust. Vist selle tõttu ta elu lõpus kommunistiks astus.

TÕNU NAELAPEA