Nr. 18
EESTI ELU reedel, 8. mail 2020 — Friday, May 8, 2020
5
Kommentaarid ja arvamused
Kuhu juhtida juga Noore poisina oli mul huvitav kogemus teha läbi tuletõrje kursused. Koolitus viidi läbi Tallinnas Raua tänava tule tõrjehoones, mis kuuldavasti püsib sellisena oma kohal praeguseni. Üks eksamiküsimus koos vastusega on mul meeles püsi nud enam kui kolmveerand sa jandit: kuhu tuleb juhtida juga ja milline joa osa peab tabama tuld? Vastust pidi iga tulevane „priitahtlik pritsimees“ une pealt teadma: juga tuleb juhtida tulepessa ja tuld peab tabama joa esimene kolmandik. Seletus: voolikust voolav vesi ei suuda jahutada lõõmavat leeki, tuleb hävitada tulepesa. Esimesel kol mandikul on joa surve piisavalt tugev, et tulekolle minema püh kida ja lasta leegi ladval n-ö nälga surra. Instruktorid ei väsi nud rõhutamast, et vale talitus viis ei kustuta tulekahju, vaid lisandab sellele veekahju. Sel kursusel omandatud tar kust läheb tänapäeval tarvis, kuigi ülekantud tähenduses. Kogu maailm on põlema süüda tud. Kes tikku tõmbas, pole tea da, kuid viirusenimeline leek teeb laastavat tööd ja globaalne tuletõrje on segaduses nagu
peata kanakari. Kõik voolikud on lahti keeratud, kuid vesi pa hiseb huupi ja teeb lisakahju, sest keegi ei tea, kus tulepesa asub. Pole isegi kindel, kas iga vooliku otsast voolab üldse vesi või peitub mõnes paagis hoopis õli.
Kanada päevikust
toritariarismi poole määruste ja käskudega, mis hakkavad juba meenutama teiste riikide vägi vallatsemist kodanike õiguste hinnaga.
Seistes kiigelaual Vahel meenub kuulus karika tuur, pilkepilt, ei mäleta kelle joonistatud, mehest, kes sei sab laual, mis asetatud palgile. Tasakaalu tuleb hoida, kuna kura kätt istuvad demokraa did, hääl vabariiklased. Kuhu keha raskus suunata on mehe ilmseks mureks, kuna ühed kahtlased mõlemad. Kimbatus tänapäeva pandeemia olukor ras paistab olevat enam ning enam – keda uskuda? Paljugi olenevat mõne sõnul vaktsii nist, mille leiutamisega läheb aega, ennustus vähemalt aasta kuni poolteist. Et lisada analoogiale, loogi kaõpetuses on olemas see-saw dilemma: kõikumine kiigelaual informatsiooni kohale jõudes kas ühele või teisele poole, lahendust leidmata, maha prant satamata, teist lauaotsa tühjalt õhku rippuma jättes. Kui veel poliitilist värvingut anda pildile – asendaks parteid valitsussüs teemidega. Vasakul anarhia, paremal autoritaarne riigikord. Nii paistab vähemalt PõhjaAmeerikas olevat. Mida iseloo mustab enam ning enam polari seeriv õhkkond. Ühed tahavad, vaatamata riskidele, kõige kiuste majandust taaskäivitada, teised aga keelavad igat sammu – ehk on ohtlik, ehk on ekslik. Aga riik „teab ju kuidas valitseda“, sealt kasvab see liikumine au
Selgemalt ja kujukamalt kui iial varem ilmutavad poliitikud kogu maailmas praeguses kriisis oma silmakirjalikkust ja kahe palgelisust. Meditsiinitöötajad, kes hoolitsevad rahva tervise ja heaolu eest, ei tohi patsiendile välja kirjutada ainsatki ravimit informeerimata teda selle või malikest kõrvalmõjudest. Enne operatsioonile suunamist peab haigele seletama, millised riskid sellega kaasnevad. Nende ees kirjade vastu eksimist karis tatakse rangelt. Nüüd on aga needsamad kurjad karistajad kehtestanud reeglid, väidetavalt rahva tervise huvides, mille kõrvalmõjud võivad teha roh kem kahju kui tõbi ise, kuid nendest ei räägita, nende ees lihtsalt suletakse silmad. Medit siinitöötajate soovitus hoida va hemaad on arusaadav ja tundub mõistlik, kuid kui sellega min nakse nii kaugele, et inimsoo elulised tuiksooned lõigatakse
Ning ega seegi ei lahenda tingimata COVID-19 levikut, vähenda surmajuhtumeid. Sest paljud ei aseta usku vaktsii nidesse, isegi kui mõne kaudu on nii mitugi lastehaigust Lää nes vaid mälestuseks. Kuna ko roonaviirus on influentsaviiruse sugulane, kuid tõsisem, siis pal jud vihjavad tõigale, et isegi iga-aastase soovitatud grippi ennetava süstiga surevad inime sed ikka flusse. Mullu Kanadas 8 000. Andmed puuduvad aga, kas surnute hulgas oli süstituid ja kui, siis mitu neist tuhande test. Sest siin riigis nii detailselt ei koguta sarnaseid vajalikke andmeid. Mis on osa hetkeseisu muredest. Ei teata, kas asümp tootilised inimesed, kellel pole viirust tuvastatud aga ehk on levitajad, on või ei ole kokku puutunud viiruse levitajaga. Selline pähkel, et kaalutakse sundvaktsineerimist mõne poolt. Mis kangesti lõhnab rahvussot sialistide või kommunistide „puhastava“ poliitika järele. Langetakse vahel jaburate argumentideni. Ühes hiljutises lugejakirjas Kanada suurima tiraažiga ajalehes juhtis murelik tähelepanu sellele, et lähedane sugulane haigestus pärast gripi vastase süsti saamist GuillainBarré sündroomi ning suri. Neuroloogiline haigus esineb aga üliharva ja on ravitav. Teadmata on ka kirjutaja sugu lase vanus ning kas tal oli teisi
läbi, siis on midagi väga dras tiliselt viltu. Juba praegu võib tõdeda, et tulele pole suudetud piiri panna, kuid veekahju ula tuslikkus, mis esialgu on vaid aimatav, tõotab paisuda ähvar davalt. Kui seda õigeaegselt ei tõkestata, on pikemas perspek tiivis uppunuid kaugelt rohkem kui tules hävinuid. Sama ilmekalt tõestab prae gune olukord, kuivõrd pooltõde on kardetavam kui vale. Vale nähakse läbi ja lükatakse üm ber, tõe puhul aga ei tule kuula jal pahatihti pähe endalt küsida, kas kuuldu on kogu tõde või ainult osa tõest. Ütlemata jäetu on vahel kõnekam kui öeldu. Iga päev sureb maailmas enam kui 150.000 inimest, viiruse osatähtsus on selle arvu juures kaunikesti tühine. Kuid just seda piskut hoitakse avalikkuse silma ees ja suurendusklaasi all. See on kordades hullemini pro portsioonist väljas kui roolijoo dikute vastu võitlemine. Et ca 25% surmaga lõppenud autoõn netustest on seotud alkoholiga, on tõsi, kuid neile suunatud tähelepanu on nii võimas, et kellelgi ei tule pähe küsida, mis põhjustas ülejäänud 75%. Pi kaaegse kindlustustöötajana olen suuteline sellele vastama, see pole aga praeguse jutu teema.
Rahvatarkus ütleb, et kaht olevust peab igaüks tundma: sõpra ja vaenlast. Viimatimai nitut kahtlemata eriti. Meie praegune häda seisnebki selles, et me inimkonda ründavat viirust piisavalt ei tunne. Ja tundma õppida saame teda kahjuks vaid nakatanute kaudu, mitte pea põõsasse peitmise varal. Iga sõda nõuab ohvreid. Iga ini melu, olgu kuitahes vana või põdura oma, väärib hoidmist ja kaitsmist. Küsimus on vaid: millise hinnaga? Ma ei hakka siinkohal luge jat koormama statistikaga, sur ma põhjuste liigitamisega. See on internetis hõlpsasti saadaval veebilehel www.worldometers. info. Nende arvude päev-päevalt muutuv suhe tohiks mõjuda kainestavalt. Ja mõtlemapane valt, sest üks arv selles tabelis puudub: praegusest „joajuhti misest“ tulenevate surmade hulk. See arv jääb igavesti eba määraseks, seda saab vaid loo giliselt mõeldes ette kujutada. Pakun omalt poolt ennustuseks natuke tuge. Iga arst võib kinnitada, et inimkehas ei ela ükski elund iseseisvat elu, ühe haigus mõju tab teisi. Ka füüsilise ja vaimse tervise suhtes peab valitsema harmoonia. Kuid sama harmoo niat on vaja igas valdkonnas.
Kõik meie eluavaldused on omavahel seotud: tervishoid, majandus, haridus, kultuur, reli gioon, sport, meelelahutus. Kui me esimese huvides ülejäänud kuus halvame – ja seda on teh tud – kas on siis loogiline eel dada, et esimene jääb sellest mõjutamata? Kahtlemata mitte, kuid me ei märka seda, sest numbreid pole tabelis ja need ei ilmugi sinna. Minu ennustus on, et ühiskond maksab praeguste piirangute eest aja jooksul ränka hinda, mitte ainult rahas, vaid ka inimeludes. Mida kauem meid kammitsetakse ja käga rasse surutakse, seda raskem on uuesti jalule tõusta. Ja seda vähem on tõusjaid.
terviserikkeid. Teisisõnu, muret esitav küll, aga statistiliselt piisk meres. Veel hullem, kui vaktsiini ümber keerlevad küsimused on tegevus, millele paraku pole ühtegi rohtu. Kas ennetavat või parandavat, nii nagu vaktsiinid põhimõtteliselt peaks olema. See tegevus on peata kanana käitumine. Rumalasti tegutsevad teadagi need, kes kalduvad anarhismi suunas, nõuavad omi õigusi, teiste omadest aga ei tee välja. Nende õigus on tööl käia, gruppidena koguneda. On aeg ju, ometi, nende silmis. Uued nakkused toimuvad ju ainult vanadekodus, öeldakse häbe matult. Ka Eestis on seda seisu kohta esitatud. Elud elatud, mida te enam tahate. Ning siis need tuhajuhanid, kes korda peavad. Inimene vajab värsket õhku. Küll aga kargavad üliagarad inimestele kraesse, kes reglemente ei jälgi. Isegi, kui nad on jumalaüksi. Parim näide tervisejooksja, kelle rutiini kuulub kangil end lõuani mitu korda kergitada. Ei olnud surelikku kusagil näha. Peale linnaametniku. Kes kirju tas soolase trahvi, kohturahade ga kokku $880. No palun väga. Või siis High Pargi sulgemine, kuna sakura (jaapani keeles täisõies kirsipuu) ümmardajad kogunevat sinna igal aastal arvukalt. Terve park, aga mitte kirsisalu? Politseil paremat ju teha? High Park on suur maa-ala, 161 hektarit. On tiik, metsarajad, teisigi kohti, kus saaks liikuda. Kuid ei. Otsa – pargipingil ei tohi jal
gu puhata. Küll aga istu bussis, metroos julgelt. Kus on loogi ka? Võim läheb linnanõunikele ilmselt pähe. Lähenemine on nagu sepavasaraga tüütule kärb sele äigamine. Nõukogudelik on ka koputajate telefoniliin 311 – teatada, kui nähtakse kahemeetri-reegli eiramist. Mis kasu sellest?
Kuid Anatole France ise neelas alla teiste peibutuse. Astus 1920. aastal vastloodud Prantsusmaa Kommunistliku Partei liikmeks. Irooniana võitis ta aasta hiljem elutöö eest Nobeli, auhinda andes rõhutati ta sügavat sümpaatset lähe nemist inimkonna muredele. Humoorikate, skeptiliste kirju tiste eest hinnatud kirjanik suri kolm aastat hiljem, 1924. Seda aga, et ta neelas alla kommu nismi peibutused, on raske unustada. Arvestades tänapäevaste mu rede ja konfliktidega pole ehk paljuks lasta fantaasial, etteku jutusel rännata ja mõtelda, mida oleks kirjutanud kas Swift või France tänapäeval toimuva kohta. Kuna mõlemad satiirikud ei sallinud lollust ega rumalust teps mitte. Lõpetuseks, ei pea sellisele arusaamisele jõudmi seks olema mingi geenius. Pärast France’i surma ta lahati ning tuvastati, et ta aju oli vaid 2/3 normaalse (mida iganes see termin täna tähendab) inimese ajust. Vist selle tõttu ta elu lõpus kommunistiks astus.
Tahes-tahtma meenus teist nädalat järjest kuulus satiirik. Seekord prantslasest Nobeli kir janduslaureaat Anatole France. (Sündinud François-Anatole Thibault 1844. aastal). Tema teos „Pingviinide saar“ ilmus 1908. aastal. France võlgneb Jonathan Swiftile palju. Nagu eelkäijalgi, on tegemist fiktiivse paigaga, kus valitsesid, jah, pingviinid. (Meenub siin ka Orwell ja ta sead, kes olid „Loomade farmi“ „enimvõrdsed valitsejad“, seaduste määrajad. Orwell pidas silmis nende siga dega Leninit, Marxi, Engelsit ja Stalinit). Saar asus kusagil PõhjaEuroopa rannikualal. Sinna saa bus, eksinult, misjonär, kes soovis ristiusku levitada. Sealt edasi on raamat peaaegu, et commedia dell’arte. Saare ajalugu on sellest misjonäri tu lekust peale konfliktide ajastu, peegeldades nii ka päris Euroo pas toimunut. Raamatu lõpus, pidage meeles, ilmus 112 aastat tagasi, hävines siis juba kõrg tehnoloogiale ehitatud tsivilisat sioon tänu terroristidele ja inimkond algas uuesti peale. Lõpmatu tsükkel, mis olevat rumalus, nii võib France’i vai munähtust kokku võtta.
Ma ei ole oma olemuselt anarhist ega õhuta kedagi mäs sama ja seatud piiranguid eira ma. Minu sõnadele tõsiselt mõelda soovitan aga küll. Lõpetan positiivse huumoriga, mida praeguses olukorras hä dasti vaja läheb: kuna kuulun oma ea tõttu riskirühma, siis eelistan riskida ja rühmata nagu ennegi. Ega minagi täpselt tea, kus tulepesa asub, kuid oska matud joajuhtijad peksaksin meeleldi pritsi juurest eemale. EERIK PURJE
TÕNU NAELAPEA
