Koroonalõksus Eestis

Tekst ja fotod AGU ETS USAs, hetkel Eestis

4. märtsil saabusin Tallinna, plaaniga mitmel suurel üritusel osaleda ja käia teatris, kontsertidel ning muuseumides. Eesti Kongressi 30. aastapäev sai väärikalt peetud, aga sellega asi lõppeski. Hakati aru saama, et koroonaviirus on ohtlik ja äärmiselt nakkav ning hakkab vallutama tervet maailma. Uudised Itaaliast, kus tütar Marika on Eesti konsul Roomas, olid äärmiselt karmid.

Nädalaga olid kõik lähitulevikuks ettenähtud üritused tühistatud või määramatuks ajaks edasi lükatud. Olin kavatsenud Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi 150. aastapäeva tähistamisel osaleda, aga see lükati edasi järgmise kevadeni, st aprilli 2021. Siiski sai mingil määral EÜSi suurt juubelit pidada EÜSi aastapäeval, 7. aprillil. Vaatasin Seltsi esimehe tervitust YouTube’is, nägin Seltsi XX albumi esitamise programmi ning osalesin õllelauas, kuhu ühel hetkel oli Zoomi kaudu liitunud enam kui 80 arvutit. Aga mitmes kohas istus rohkem kui üks Seltsivend. Näiteks Tartu EÜS-i maja hoovis lugesin vähemalt 10 Seltsivenda ümber laua ja neil paistis eriti lõbus olevat.

Eriolukord kuulutati välja 12. märtsil. Sellega kaasnesid liikumis- ja kogunemiskitsendused. Mul oli kavatsus üht erilist filmi minna vaatama, mis USAs keelatud, aga kinod suleti. Mul oli üsna kahju, kui kõik Apollo raamatupoed samuti suleti, sest tahtsin just sinna minna ja otsida mingit põnevat lugemist liikumiskitsenduste ajaks.

Esimest kaks nädalat eriolukorra tingimustes olid huvitavad. Põhiliselt kükitasin korteris ning väljas käisin kas toidupoes või jalgrattaga sõitmas. Tervise hoidmiseks on trenn lubatud, aga peab teistest jääma kahe meetri kaugusele. Mõnikord jalutan Kalamajas ja uudistan neid puitmaju, mis siin ohtralt leidub. Palju on muinsukaitse all ja väga hästi restaureeritud. Teised ootavad oma tundi. Kalamaja puitmaju on kahte tüüpi: nn Lenderi majad, mis ehitati vahemikus 1890-1910 ning Tallinna majad, mida ehitati aastatel 1920-1938. Nendest võiks kirjutada omaette loo, iga tahes jalutuskäigul pakuvad need palju silmarõõmu.

Restaureeritud Lenderi tüüpi puitmaja Kalamajas.

Varsti pärast eriolukorra kuulutamist Eestis hakkasin otsima teed tagasi USA-sse. Kui President Trump kuulutas välja reisijatekeelu Euroopast ning kutsus USA kodanikud koju naasma, puhkes USA lennujaamades hullumaja. Vaatasin telest, kuidas tuhanded inimesed ootavad tundide viisi tihedalt koos mingis suures saalis, et maale jõuda. Koroonaviiruse nakatamise paradiis! Abikaasa Tiina soovitas veel natukene oodata kojutulekuga, kuni olukord rahuneb.

Leidsin lennu SAS-iga Tallinnast Washingtoni üle Kopenhaageni. Olin selle üle õnnelik, kuni teade tuli viis päeva hiljem, et ühendus Tallinnast Kopenhaageni on tühistatud. Vaat kus jama. Uuesti otsides nägin, et Tallinnast läksid lennud kas Istanbuli või Minskisse; ma polnud nendest kohtadest huvitatud. Riia kaudu ma ka ei saanud minna, sest nädal varem oli Läti valitsus sulgenud Riia lennujaama. Juba pisut närviliselt otsisin Helsingist mingit lendu USAsse. Mõned üksikud olid, teised alles aprilli lõpupoole. Siiski sain broneeringu teha 5. aprilliks Iceland Air’iga. Olin jälle õnneseen, sest laevad liikusid, kuigi mitte väga sageli.

Asjad muutusid tõesti kiiresti. 30. märtsil tuli teade, et Soome varsti ei luba laevareisijaid Eestist, aga sellega ei kaasnenud teadet, millal see piirang jõustub. Pöördusin Soome saatkonna ja Soome piirivalve poole, aga ametnikud ei osanud minu küsimustele kindlat vastust anda, sest olukord muutus päevast päeva. Otsustasin neljaks päevaks hotelli eest maksta ja minna Soome paar päeva enne lendu, et kindlustada Helsingis lennukile saamist. Broneerisin hotelli ja ostsin Tallinki Megastarile pileti. Tundsin end tõesti põgenikuna ning mõtlesin ka nendele, kes 1944.a. pidid Eestist lahkuma, kõik varandus ühes väikses kohvris.

Tühjad tänavad Helsingis; Katedraal ja Senati plats.

Tallinki D-Terminali ooteruumis istus kõigest 50 inimest, igaüks pidas enam kui kahe ­ meetrist vahet. Ooteruum on uus ja üüratult suur, kuhu mahuks kergelt 400 inimest. Kui uksed pardaleminekuks avati, hoiti 2-meetrist vahet. Kaldteelintidel samuti. Mugavalt Me ­ astari pardal, võtsin A’leCoq’i õlut ja mõtlesin, kas tõesti pääsen USA-sse.

Laeval Soome sõites. Tollal polnud kusagilt maske saada ja pidin improviseerima.

(Full story available via link below)