Mida tuleb mäletada

Paraku on valikuline suhtumine minevikku alati olnud üks inimkonna suuremaid intellektuaalseid pahesid. Öeldakse, et võitja kirjutab ajalugu. Sellega arvestades tuleb siiski olla tänulik, et tänane päev on oluline.

Täpselt 75 aastat sellest, kui sõjategevus Euroopas lõppes Saksamaa alistusega. Kuid siiski ei lõppenud tapmine. Aasias möllas ikka sõda. Selle lõpetamine tuumapommi rakendamisega, kahekordselt, viis aga külma sõjani, aastakümnete pikkusele hirmulolekule. Mis ikkagi olemas, tänu psühhopaatidele, kes võimule on saanud. Just nagu totalitaarriikide juhid, kes lasid valla Teise ilmasõja.

Miskipärast pole Läänes omaks võetud, et kurjus kestis Euroopas pärast kaheksandat maid 1945. Sõjavangidega käituti jõhkralt – seda saavad tänseni elus olevad mehed ja naised kinnitada. Tšehhi põrgu sai põhjendatult oma nime. Punasõdurid vägistasid, röövisid ja tapsid, juba enne Kolmanda Riigi alistumist. Ja pärast seda. Alatult meelitati baltlasi sõjavangide hulgast tagasi sünnimaale. Liitlased lasid tihti sel juhtuda. Kuid mitte nii aralt kui Rootsi mõni aasta hiljem N.Liidu nõudmistele vastades, saksa mundris sõdinud mehi saates kindlasse surma. Ei, kaotajad ei kirjuta ajalugu.

Kuigi kriisiaegadel, nagu sõda kahtlemata on, leiab enamus inimestest enesest headust, abi pakkudes näljastele, kodutuile, haavatuile on siiski neid, kes võimu või raha huvides lakkavad olevama humanitaarsed. Sellest on kah vähe lugeda Läänes ilmunud kooliraamatutest. Tuleb õppida vanematelt, vanavanematelt, kuna paljud ajaloolased vaatavad tänaseni kõverpeeglist nähtud silmadega möödunut.

On hämmastav, et kommunismi kuritegude, punaste kurjategijate üle ei ole kohut mõistetud. Et lubatakse sirbi ja vasara sümboolikaga särke Põhja-Ameerika suurimal kauplusketil Walmartil müüa. Haakrist on osa Eesti põliskultuurist ning on ka üle maailma tuntud päikesemärgi ja õnnetähena. Kuid kuna vana sümbol võeti üle uut ja võigast filosoofiat õigustama, siis on see tänaseni tabu, põlu all.

Sirbi ja vasara märgi all on Torontos minevikku tagaigatsevad venelased marssinud, mingi keeluta. Kuritarvitades demokraatiat, eirates mõistust. Tänu taevale ei toimu tänavu markantset aastapäeva märkiv sõjaline paraad Moskvas, pandeemia senini ainus hea tagajärg.

Ameeriklaste Lend-Lease tehnikata – autode, relvade, laskemoonata – poleks mõne hinnangul Punaarmee hitlerlaste kallaletungi suutnud peatada. Ka pärast sõda, kui Euroopa oli tükeldatud Atlandi Hartat unus tades, toetasid ameeriklased N. Liitu. Kreml julges silmakirjatsedes väita, väidetakse tänaseni, et ainult tänu Punaarmee ohverdustele võideti sõda. Nii hämades jäidki paljud seda propagandat uskuma.

Oleme tänulikud hävitava tervisesõja keerises olles, et pole kordunud sellist inimrohket relvastatud konflikti. Kuid miks tõde ei valitse, sellele ei leia vastust.

TÕNU NAELAPEA