10
EESTI ELU reedel, 8. mail 2020 — Friday, May 8, 2020
Koroonalõksus Eestis 4. märtsil saabusin Tallinna, plaaniga mitmel suurel üritu sel osaleda ja käia teatris, kontsertidel ning muuseu mides. Eesti Kongressi 30. aastapäev sai väärikalt pee tud, aga sellega asi lõppeski. Ha kati aru saama, et koroo naviirus on ohtlik ja äärmiselt nakkav ning hakkab valluta ma tervet maailma. Uudised Itaaliast, kus tütar Marika on eesti konsul Roomas, olid äärmiselt karmid. Nädalaga olid kõik lähitule vikuks ettenähtud üritused tü histatud või määramatuks ajaks edasi lükatud. Olin kavatsenud Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi 150. aastapäeva tähistamisel osaleda, aga see lükati edasi järgmise kevadeni, st aprilli 2021. Siiski sai mingil määral EÜSi suurt juubelit pidada EÜSi aastapäeval, 7. aprillil. Vaatasin Seltsi esimehe tervitust YouTube’is, nägin Seltsi XX al bumi esitamise programmi ning osalesin õllelauas, kuhu ühel hetkel oli Zoomi kaudu liitunud enam kui 80 arvutit. Aga mit mes kohas istus rohkem kui üks Seltsivend. Näiteks Tartu EÜS-i maja hoovis lugesin vähemalt 10 Seltsivenda ümber laua ja neil paistis eriti lõbus olevat. Eriolukord kuulutati välja 12. märtsil. Sellega kaasnesid liiku mis- ja kogunemiskitsendused. Mul oli kavatsus üht erilist filmi minna vaatama, mis USAs keelatud, aga kinod suleti. Mul oli üsna kahju, kui kõik Apollo raamatupoed samuti suleti, sest tahtsin just sinna minna ja otsi da mingit põnevat lugemist liikumiskitsenduste ajaks. Esimest kaks nädalat eriolu korra tingimustes olid huvita vad. Põhiliselt kükitasin korteris ning väljas käisin kas toidupoes või jalgrattaga sõitmas. Tervise hoidmiseks on trenn lubatud, aga peab teistest jääma kahe meetri kaugusele. Mõnikord jalutan Kalamajas ja uudistan neid puitmaju, mis siin ohtralt leidub. Palju on muinsukaitse all ja väga hästi restaureeritud. Teised ootavad oma tundi. Kalamaja puitmaju on kahte tüüpi: nn Lenderi majad, mis ehitati vahemikus 1890-1910 ning Tallinna majad, mida ehi tati aastatel 1920-1938. Nendest võiks kirjutada omaette loo, iga tahes jalutuskäigul pakuvad need palju silmarõõmu. Varsti pärast eriolukorra kuu lutamist Eestis hakkasin otsima teed tagasi USA-sse. Kui Pre sident Trump kuulutas välja
Laeval Soome sõites. Tollal polnud kusagilt maske saada ja pidin improviseerima.
reisijatekeelu Euroopast ning kutsus USA kodanikud koju naasma, puhkes USA lennujaa mades hullumaja. Vaatasin te lest, kuidas tuhanded inimesed ootavad tundide viisi tihedalt koos mingis suures saalis, et maale jõuda. Koroonaviiruse nakatamise paradiis! Abikaasa Tiina soovitas veel natukene oo data kojutulekuga, kuni olukord rahuneb. Leidsin lennu SAS-iga Tal linnast Washingtoni üle Kopen hageni. Olin selle üle õnnelik, kuni teade tuli viis päeva hil jem, et ühendus Tallinnast Ko penhageni on tühistatud. Vaat kus jama. Uuesti otsides nägin, et Tallinnast läksid lennud kas Istanbuli või Minskisse; ma pol nud nendest kohtadest huvita tud. Riia kaudu ma ka ei saanud minna, sest nädal varem oli Läti valitsus sulgenud Riia lennujaa ma. Juba pisut närviliselt otsisin Helsingist mingit lendu USAsse. Mõned üksikud olid, teised alles aprilli lõpupoole. Siiski sain broneeringu teha 5. april liks Iceland Air’iga. Olin jälle õnneseen, sest laevad liikusid, kuigi mitte väga sageli. Asjad muutusid tõesti kiires ti. 30. märtsil tuli teade, et Soome varsti ei luba laeva reisijaid Eestist, aga sellega ei kaasnenud teadet, millal see piirang jõustub. Pöördusin Soome saatkonna ja Soome piirivalve poole, aga ametnikud ei osanud minu küsimustele kindlat vastust anda, sest olu kord muutus päevast päeva. Otsustasin neljaks päevaks ho telli eest maksta ja minna Soome paar päeva enne lendu, et kindlustada Helsingis lennu kile saamist. Broneerisin hotelli ja ostsin Tallinki Megastarile pileti. Tundsin end tõesti põge nikuna ning mõtlesin ka nen dele, kes 1944.a. pidid Eestist lahkuma, kõik varandus ühes väikses kohvris. Tallinki D-Terminali oote ruumis istus kõigest 50 inimest, igaüks pidas enam kui kahemeetrist vahet. Ooteruum on uus ja üüratult suur, kuhu ma huks kergelt 400 inimest. Kui uksed pardaleminekuks avati, hoiti 2-meetrist vahet. Kald teelintidel samuti. Mugavalt Me gastari pardal, võtsin A’leCoq’i õlut ja mõtlesin, kas tõesti pääsen USA-sse. Teisel pool lahte kontrollis Soome piirivalve kõikide laevalt mahatulijate dokumente ning mõnega tehti pikem jutuaja mine. Mina olin viimane, kes laevalt lahkus ja andsin ametni kele oma Eesti ID-kaardi. Küsiti, miks ma Soome tulen ja vastasin, et olen teel USA-sse. Sooviti lennubroneeringut näha – näitasin. Mees tegi kurva näo ja ütles, et oleks pidanud alles lendamispäeval tulema Soome. Mina selgitasin, et käisid kõik sugused kuulujutud ja uudised Soome piiri sulgemise kohta ning otsustasin varem tulla. Siis tuli teine mees, ilmselt esimese ülemus. Palus mul taskud tüh jaks teha – panin asjad kohvri peale, kaasa arvatud mõlemad passid – Eesti ja USA. Vanem mees küsis passe ja andsin talle.
Läks kontorisse mõneks minutiks ja ilmus uuesti. Viipas, et tule järele. Panin asjad tas kutesse tagasi, võtsin kohvrid ja marssisime välja ühe piirivalve märgistustega auto juurde. Kohvrid panin küljeuksest sisse ja mind viidi tahapoole. Piiri valvur ütles, et see on nende limusiin. Tegi ukse lahti, mina astusin sisse, uks pandi kinni ja olingi trellide taga. Lühike sõit sadama ühte teise majja ja siis pääsesin trellitatud autost välja. Võtsin kohvrid ja läksin nende ga kaasa. Pidin üksinda mõle mad kohvrid kahest trepijärgust üles vedama. Õnneks olen päris tugev ja sain sellega hakkama. Kohvrid jätsin koridori ja mind suunati suurde tuppa, mis on piiripunkti ooteruum. Ei tead nud, mis nüüd juhtub – kas Eestisse tagasi, kas päris kongi, kas midagi muud? Lõpuks tuli vanem mees, kelle käitumisest adusin, et jaoskonna ülem. Küsis, kas mul kuskil ööbida. Näitasin hotelli broneeringut, mille peale ta andis dokumen did tagasi ja soovitas, et ma ei läheks hotellist kusagile. Ütle sin, et käin küll toidupoes süüa ostmas, aga mitte midagi muud. Võtsin kohvrid, tassisin need trepist alla ning jalutasin tram mipeatuseni. Selline oli minu Soome sissesaamise lugu. Hotelli jõudsin kenasti. Hotell on tegelikult hostel, kus valvelaud pole mehitud ning kõik käib digitaalselt. Toa num ber ja uksekood edastati minu mobiilile tund aega enne saabu mist. Tuba oli lihtne, aga kõik oli olemas, kaasa arvatud kül mik, kohvipott, mikrolaineahi, taldrikud ja söögiriistad. Naab ruskond oli tuttav, sest tütar Marika elas samas kandis siis, kui ta töötas Eesti konsulina Helsingis. Kahjuks paistsid kõik poed ja kohvikud olevat määra matuks ajaks suletud. Leidsin hiina restorani, kust sain toitu tellida ainult kaasaviimiseks. Nagu hiina restodes tavaks, toitu oli ohtralt ja jagus kaheks päevaks. Tegin enda tuulutamiseks pikema jalutuskäigu ja suun dusin vanasadama poole Espla naadi kaudu. Käisin vanas turuhoones, kust sain üht-teist söödavat osta, kuigi enamus poodidest olid suletud. Sadama turuplatsil oli tööl ainult kaks kaupmeest. Senati plats tühi, nagu ka tänavad. Tööpäeval oleks tänavad, kus jalutasin, tul vil täis rahvast. Nagu Eestiski, olid enamik poode ja söögikohti suletud. Vitriinakendest vahtis vastu ainult pimedus. Kohvi otsides seadsin sam mud Kamppi ostukeskuse suu nas. Seal oli kõik suletud, isegi Starbucks, aga õnneks R-kiosk oli avatud. Kolm töömeest sat tusid samal ajal kohale tulema ja siirdusid kohvipottide juurde. Kuulsin eesti keelt. Tervitasin kaasmaalasi ning vestlesime pisut praegusest olukorrast. Ne mad õnnelikud, et ehitustöö jät kub. Võtsin endale suure kohvi ning läksin hotelli poole tagasi. Enamasti peeti kinni mittelähe nemise nõuetest. Erandiks olid kaks-kolm gruppi, kus 3-5 nap sivenda seisid tihedalt koos. Eks nende ebastabiilse seisundi tõttu oli neil üksteiselt vaja tuge
Nr. 18
Tühjad tänavad Helsingis; Katedraal ja Senati plats.
Restaureeritud Lenderi tüüpi puitmaja Kalamajs.
otsida. Hakkasin magamaminekuks valmistuma, kui tuli teade Iceland Air’ilt, et lend on tühis tatud. Eestisse tagasiminek oli nüüd vist kõige tõenäolisem. Olin väsinud, aga nii ärevil, et sõba silmale ei saanud. Järg misel hommikul kontrollisin Helsingist väljuvaid lendusid, sama lennuliiniga pidi väljuma lend alles järgmisel reedel, aga muutuva olukorra tõttu ma ei tahtnud sellele lootma jääda. Kinnitasin otsuse Tallinna ta gasi minna, pakkisin asjad kok ku ja jalutasin trammipeatuseni. Tramm saabus samal hetkel ja hüppasin kohe peale. Tramm peatus kolm peatust enne Länsi terminaali T2 ja mõned sõitjad astusid maha. Mina jäin rahuli kult edasisõitmist ootama, kui trammijuht tuli ning teatas, et oleme viimases peatuses. Ko roonaviiruse tõttu tramm enam ei sõida Länsiterminaali peatus teni välja, kuigi minu saabumi sel kaks päeva varem sõitis sinna küll. Polnud hullu; astusin maha ja hakkasin astuma. Päike pais tis ja mul oli ainult kilomeeter minna. Pardaleminekul kontrollis Soome piirivalve väga täpselt passe ja dokumente. See märksa aeglustas pardaleminekut, aga kuna suurele laevale pääsemist oli ootamas ainult 40 reisijat, ei tekitanud see kellelegi raskusi. Läksin kohe 9. tekile, kust ke nast söögikohast saab tellida õhtusöögi. Sinna jõudes nägin pikka järjekorda (2-meetrine vahe teeb iga järjekorra pike maks). Kiiresti adusin, et suu
rem osa seltskonnast koosnes rekkajuhtidest. Loomulikult – kaubavedu käib edasi, kuidas siis teisiti? Tallinnasse saabumisel ootas samuti range kontroll. Reisijad ootasid soovitatud kahemeet riste vahedega, mida kerge jäl gida, sest põrandale olid märgi tud kleeplindist triibud ja korra valveks olid kohal Kaitseliidu Tallinna maleva liikmed. Iga inimene pidi täitma ankeedi isiklike andmetega ning allkirja ga kinnitama, et on nõus olema 14 päeva karantiinis. Karantiini koht pidi väga täpselt kirjas ole ma; kuulsin kui PPA ametnik ütles ühe noormehele, et „Jõh vi“ pole piisavalt täpne. PPA ametnikud istusid laudade taga, mille ette oli monteeritud kait seklaas. Piirdega hoiti reisijad ametnikest piisaval kaugusel, kohe nii, et oma pikkade kätega vaevalt ulatasin dokumendi ja karantiinikinnituse üle andma. Kõik andmed registreeriti ja alles siis saime maale. Olin taas Eestis, aga ametlikult karan tiinis. Koju jõudes panin kohvrid üle ukse sisse, võtsin seljakoti ning läksin Selverisse toitu ost ma. Olin külmiku tühjaks teinud enna USA-sse minekut, sest enne kesksuve polnud kedagi korterisse oodata. Selja kott parajasti varusid täis, läksin korterisse tagasi ning alustasin karantiini. Kolm päeva hiljem helistas mulle tubli Eesti Politsei ja küsis, kas ma ikkagi viibin oma Vibu tänava korteris. Mul on oma karantiinirutiin (Järgneb lk. 11)
