Tarduv õnn

RIINA KINDLAM

Õnnevalang, õnnepalang

Mis on piltidel? Valangud, vormid, aga mille? ÕNNE! Õnne tuleb otsida, õnn on valaja ja vaataja silmis. Õnnetina valamine uusaastaööl on mitusada aastat vana rahvakomme nii meil kui ka naabritel soomlastel ja lätlastel, sakslastel ja teistelgi. Õnnetina kuju järgi saab ennustada järgmise aasta sündmusi, mis loodetavasti toovad endaga kaasa rõõmupalangu ehk lõõma.

Ega põneval ööl enam kaugel pole ka uusaasta koidupalang, taevalõõm! Kui sada aastat tagasi sulatasid lapsed õnnetina saamiseks üles isa püksinööbid või äkki tinasõdureid, siis 20. sajandil tulid poes müügile nii tinavalamise kulp kui ka õnnetina. Tina sulatatakse ja seejärel valatakse külma vette, kus see uuesti tardub, omandades erilise kuju.

(Full story available via link below)

Muhu saarel tulid vanaaastaõhtul Madis Rehepapi pere külmas veest karastunud tinatükid välja sellistena. Mida võisid õnnevalajad loota neis näha? Pereisa Madis on muuseas õppinud Bentley Ülikoolis Bostonis, nüüd tegutseb töö kõrvalt Muhu Merepääste Seltsi juhatuses.

Connecticutis valati palju siledamaid ja madalamaid õnnekujusid vanaaastaõhtul. Selgus, et tegemist on hoopis teise metalli galliumiga, mida pereema Merike Barborak spetsiaalselt õnnevalamiseks tellis. Sädelused lisati ülesvõttele arvutiga juurde. Üks imetleja väitis nägevat koheselt lendavat inglit ja lõvi ning kinnitas, et need on „head märgid“.