MÕTE PÜHAPÄEVAKS: Õpi halastust ja ole rõõmus

EELK Vancouveri Peetri koguduse õpetaja ALGUR KAERMA

Luuka 15:11-32

Head lugejad!

Ühe firma direktoril läks arvuti rikki ning seetõttu võttis ta õhtul kõne oma kompanii arvutispetsile. Teisel pool toru vastas lapse hääl, rääkides väga pehmelt. Boss, arvates, et tegu on tõesti lapsega, küsis, kas isa on kodus? Lapsehääl vastas sosinal: „Jah!“ Helistaja palus, kas ta võiks isaga rääkida. Teiselt poolt torust kostus, et see pole võimalik. Seejärel päris direktorihärra, kas ehk ema on kodus? Õrn hääl sosistas, et on küll. „Kas saaksin temaga rääkida?“ küsis direktor. Resoluutselt öeldi: „Ei!“

Oletades, et väike inimene ei saa olla sedaviisi üksinda kodus, otsustas härra jätta teate kellelegi, kes last valvab. Ta küsis: „On seal peale sinu kedagi teisi?“ Vastatakse: „Jah, on küll! Politseinik!“ „No on ikka lugu, mis teeb seal politseinik? Kas saaksin temaga kõneleda?“ „Ei saa, politsei on väga hõivatud!“ pareeris noor hääl. „Politsei räägib minu ema, isa ning tuletõrje mehega.“ Direktori mure kogus tuure. Siis kuulis ta, nagu kostaks telefonist helikopteri häält, nii et ta küsis, mis mürin see niisugune on? Poiss vastas, et see hääl kuulub helikopterile. „Just helikopter maanduski!“ teatas õrn hääle kene. „Aga mis jama teil seal üleüldse on?“ ei suutnud suur ülemus end pidada. „Nad kõik otsivad mind, aga ma olen end hoolikalt ära peitnud!“ teatas noor hääl kerge itsitamisega.

Luuka evangeeliumi 15. pea­tükis jutustatakse meile kolm lugu – need on kolm – ühes tähendamissõna –, kuid ühe keskse tõega. Kadunud asjad on Jumala jaoks olulised ja seetõttu veedab Jumal palju aega oma rahva otsimisel.

Esimese loo järgi on farmeril sada lammast ja üks neist läheb kaotsi. Jeesus kirjeldab otsustavust, kuidas mees jätab 99 utekest omapead ning läheb päästemissioonile. Teises loos kaotab lesk ühe oma müntidest (ühe drahmi) ja pöörab selle otsimiseks maja pahupidi. Viimases loos naaseb koju noorem poeg.

Nendes kolmes loos on üks ühine teema. Kui kadunud ese, loom või inimene leitakse, siis tuntakse rõõmu. Utekese leidnud talunik kutsub rõõmu suurendamiseks kokku sõbrad ja naabrid. Nii teeb ka naine, kes kaotas ühe mündi. Ja kui kadunud poeg koju naaseb, korraldab isa suure peo ja kujuta ette, mida nad pärast säärast jama teevad – nad rõõmustavad.

Noorem poeg soovib oma pärandit ja tahab seda siis, kui isa on alles elus. Lähis-Ida tollases kombestikus võrdus see sooviga, et isa kiiresti sureks. Tavaliselt viskab isa niisugusel korral poja majast välja, ent siin toimub vastupidine – poeg saab kõik, mida küsib, lahkub kodust ja reisib Piibli sõnul ,,kaugele maale“ (s 13). Seal kulutab ta oma vara viimse sendini. Saabub nälg. Koduni on pikk maa. Viimases hädas saab poiss tööd sigade söötjana.

Alati tuleb nälg siis, kui lahkutakse Jumalast. Palju võimalusi, mõni ettevõtmine läheb ka korda, aga patul on omad tagajärjed – varsti saab raha otsa, muusika seiskub ja äkki ollakse laostunud ... kaotanud kõik. Tema, kes oli pärit auväärsest perest, magab nüüd sea sulus. Ta on päris põhjas.

Isa oli oodanud päevi ja öid, et näha poega tulemas. Ja siis see juhtus. Ühel hilisel pärastlõunal nägi ta eemalt maja poole sammuvat kuju. Kohemaid tundis isa ära oma poja. Ta unustas enda suursugususe, jooksis saabujale vastu, kaelustas teda ning andis suud. Sellel hetkel sai poeg vastuse igale oma küsimusele. Halastuse õppeaines elu ülikoolis saanuks ta maksimaalse positiivse hinde.