Isiklik nägemus koroonaviirusest Inglismaal

TIINA TAMMAN, Londoni lähistelt

Elan Inglismaa mõistes väikelinnas, aga mitte linna südames, vaid teispool Thamesi jõge asuvas osas. Meil on oma raamatukogu ja paari tosina jagu poode; enamasti on see elamute rajoon, kus on küll restorane, arste ja mõni advokaadibüroo, aga pole kõrghooneid. Kõik peale söögipoodide ja apteekide läksid 5. novembril lukku, lukku läks terve Inglismaa.

Nii oli minu jaoks suureks üllatuseks saada e-kiri minu kohalikult hambaarstilt. Selgub, et hambaarste see lukkupanemine ei halva – nemad on endiselt avatud. Võib-olla on teisigi kohti, mis on lahti. Tean vaid, et restoranidest ja isegi pubidest saab kaasa osta.

See ongi tänavuse koroona ­ aasta kõige olulisem tähis, et enam ei tea, mis harjumuspärastest kohtadest on lahti. Näiteks kohaliku omavalitsuse hoone linna südames – suur, moodne, uus – on kinni olnud juba märtsikuust alates ja hädasolijaid – sugugi mitte igaüht, ehkki me kõik maksame kohalikku maksu – avitatakse vaid telefoni teel. Ka suvel, kui reegleid leevendati, ei avanud hoone oma uksi. Oktoobris kogesin ma üllatusega, et meie linnaosa raamatukogu on kogu aeg kinni olnud.

(Full story available via link below)