Ilmar Külveti loomingust ja loomusest tema 100. sünniaastapäeval

PIRET NOORHANI

On kummaline, kuidas elu muudab sind teinekord lähedaseks inimestega, keda sa pole päriselus mite kunagi kohanud. Siis, kui ma 2003 sügisel Ilmar Külveti abikaasa Vaikega Torontos tutvusin, oli Ilmari surmast möödunud juba üle aasta.

Kui Vaike veidi hiljem mu poole pöördus palvega aidata koostada raamat Ilmari mälestuseks, oli mul raske ei öelda, sest Vaikest oli saanud mu hea sõber ja nõnda tundsin vastutust ka Ilmari ees. Nii ka nüüd, mil Ilmar Külveti sünnist möödub 100 aastat.

Ilmar Külveti nimi ei olnud mulle, Nõukogude Eestis sirgunule, muidugi võõras. Teadsime teda kui häält Ameerikast. Mul on selgelt meeles, kuidas vanaisa õhtuti raadiost Ameerika Häält välja timmis, et seda siis pingsalt kuulata. See just ­ kui tünni põhjast kostuv ja veidi võõrapärase aktsendiga eestikeelne jutt ei pakkunud lapsele erilist huvi, küll aga kinnistas arusaama, et kusagil mujal on üks teine Eesti, Välis-Eesti, kus elas oma perega mu vanatädi, keda ma ei olnud kunagi kohanud. Nõnda sai tuttavaks ka Ilmar Külveti nimi. Aastaid hiljem järgnes tutvus tema loominguga.

(Full story available via link below)

Ilmar Külvet.

Foto IK isikuarhiivist