6
EESTI ELU reedel, 20. novembril 2020 — Friday, November 20, 2020
Nr. 46
Ilmar Külveti loomingust ja loomusest tema 100. sünniaastapäeval On kummaline, kuidas elu muudab sind teinekord lähe daseks inimestega, keda sa pole päriselus mite kunagi kohanud. Siis, kui ma 2003 sügisel Ilmar Külveti abikaasa Vaikega Torontos tutvusin, oli Ilmari surmast möödunud juba üle aasta. Kui Vaike veidi hiljem mu poole pöördus palvega aidata koostada raamat Ilmari mälestuseks, oli mul raske ei öelda, sest Vaikest oli saanud mu hea sõber ja nõnda tundsin vastu tust ka Ilmari ees. Nii ka nüüd, mil Ilmar Külveti sün nist möödub 100 aastat. Ilmar Külveti nimi ei olnud mulle, Nõukogude Eestis sir gunule, muidugi võõras. Tead sime teda kui häält Ameerikast. Mul on selgelt meeles, kuidas vanaisa õhtuti raadiost Ameeri ka Häält välja timmis, et seda siis pingsalt kuulata. See justkui tünni põhjast kostuv ja veidi võõrapärase aktsendiga eesti keelne jutt ei pakkunud lapsele erilist huvi, küll aga kinnistas arusaama, et kusagil mujal on üks teine Eesti, Välis-Eesti, kus elas oma perega mu vanatädi, keda ma ei olnud kunagi koha nud. Nõnda sai tuttavaks ka Ilmar Külveti nimi. Aastaid hiljem järgnes tutvus tema loo minguga. Ilmar Külvet ongi paljudele kodueestlastele tuttav eeskätt Ameerika Hääle kaudu. PõhjaAmeerikas olevat selle jaama kuulamine olnud keeruline, kui mitte päris võimatu. Siin tunti hästi tema tegevust ajalehe „Vaba Eestlane“ juures. Nii po legi vahest vale Külveti elutööd kaaludes teha algust ajakirjan dusest, mida ta isegi oma esi meseks armastuseks on nimeta nud. 21. novembril 1920 Keilas sündinud poiss alustas oma aja kirjanduslikku tegevust juba Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasena, saates „Rahvalehele“ oma esimesed – sporditee malised – kaastööd. Õpingud Tallinna Tehnikaülikoolis kat kes tas sõda, kuid ajakirjaniku ametit õpetas tegutsemine „Eesti Sõna“ ja „Rindelehe“ toimetuses. Kui Külvet 23-aas
tasena Eestist lahkus, oli tal juba omajagu kirjutava ajakir janiku kogemust. Põgenikutee viis noormehe Saksamaale. Eestisse jäi maha ema Maria, kellega kohtuti uuesti 1967. aasta suvel, mil ema tuli Ilmarile Kanadasse peaaegu aastaks külla. Veel korra nähti teineteist 1973. aas tal Eestis, aga Ilmari järgmise kodumaavisiidi ajal 1988 ei ol nud ema enam elavate seas. Saksamaal peatus Külvet Briti tsooni DP-laagrites Bo senis, Schwarzenbeckis ja Lübeckis. Schwarzenbeckis sai temast „Elava Sõna“ ja Lübeckis „Sõnumite“ üks välja andjaid. Edasine teekond viis teda lühidalt Berliini, Tirooli, Pariisi ja 1947.a Inglismaale, kust tal õnnestus 1952.a välja rännata Kanadasse. Torontos alustas Külvet töö meheteed T. Eaton Company laotöölisena, aga juba 1953.a oli ta ametis ajakirja „Kodukolle“ ja aastast 1956 ajalehe „Vaba Eestlane“ toimetuses, olles lehe toimetaja kuni 1971. aasta lõpuni. 1972 alguses kolis Külvet Washingtoni, et hakata tööle Ameerika Hääle juures, kuhu jäi kuni 1992. aastani: alguses eesti toimetuse liikme na, aastast 1988 selle peatoime tajana ja juhataja asetäitjana. 1999 veeburaris kolis ta tagasi Torontosse, kus jätkas Ameerika Hääle ja „Vaba Eestlase“ kaas töölisena kuni tervise halvene miseni 2000. aastal. Ilmar Külvet suri Torontos 27. aprillil 2002. Ilmar Külveti ajakirjanduslik looming on mahukas ja mitme kesine. Vaike poolt ellu kut sutud raamatuprojekti „Ilmar Külvet. Vana arm ei roosetata“ (Eesti Kirjandusmuuseum, 2005) üheks eesmärgiks oligi koonda da ja taas lugejateni tuua Ilmari aastakümnete pikkust ajakirjan duslikku loomingut, mis doku menteerib mitte ainult maailmas ja Eesti pagulaskonnas toi muvat, vaid ka kirjutaja enda elukäiku, sh koos Vaikega teh tud arvukaid reise. Terase vaat leja ja vaheda ütlejana on Külvet ajalukku kirjutanud eri nevaid inimtüüpe ja olukordi,
ka Vox Populi ja Vihase Viikingi varjunime all. Tema kultuuriteemalisi artikleid ja arvustusi avaldasid teisedki väliseesti väljaanded, hiljem ka Eesti ajakirjandus. Ilmar Külvet kahetses, et ta jõudis ilukirjanduse juurde liiga hilja. Vähem tuntud on fakt, et juba gümnaasiumipõlves, 1938. aastal, avaldas ta luuletusi õpi lasväljaandes „Tuleviku Rajad“ (muide, koos Jaan Krossiga). Seejärel kulus aastakümneid, kuni ta taas kirjanduse juurde pöördus. Algust tegi ta tõlgete ga, mis ilmusid kirjastuse Orto väljaannetena, liikudes edasi näitekirjanduse juurde. Külvet on tunnistanud, et juba lapsena oli tal suur teatrihuvi. Seega pole imestada, et hilisemas elus tema sulest palju teatriarvustusi tuli. Näitekirjanikuks hakanud ta aga ühe väljakutse peale. Mõned Kanada eesti näitlejad olevat kord pärast tema järje kordset kriitilist kirjatööd soovi tanud, et eks katsugu ise pare mini kirjutada, vaadaku, kui kerge see on. Külvet katsus ja pidi tunnistama, et kerge ei olnud. Aga kirjutama ta jäi. Näidend „Paradiisi pärispereme hed“ valmis 1963, järgnesid „Trooja hobune“ (1965), „Lamp ei tohi kustuda“ (1966, täienda tud 1967), „Sild üle mere“ (1968), „Suletud aken“ (1970, täiendatud 1975), „Menning“ (1977), „Jõud ja õigus“ (1988) ning dateerimata ning käsikirja jäänud „Tuulispea“ ja „Maskide eemaldamise tund“. Osa näi dendeid ilmus ajakirjas „Mana“ ja autori omakirjastuslikult väl jaantud „Näitemänguraamatus“ (1982). Hilja Kuke tõlgitud „Sild üle mere“ nägi trüki valgust kogumikus „Bridges Across the Sea: Seven Baltic Plays“ (1983). Külveti näidendeid lavastati paguluses (Toronto, Vancouver, New York, Minneapolis, Chi cago, Los Angeles, Stockholm, Göteborg, Norrköping, Eskils tuna jm) ja Eestis („Menning“ teatris „Vanemuine“ 1990). Autor on tunnistanud, et peaae gu kõik tema näidendid on esile kutsunud poleemikat ja see talle
Vasakult Hannes Oja, Kalju Lepik, Arved Viirlaid ja Ilmar Külvet Viirlaiu kodus 1966 Lepiku visiidi puhul. Foto: Vaike Külvet
Ilmar Külvet.
meeldis, sest „sel viisil pan nakse mõtted liikuma, ärata takse inimesed ükskõiksuse tardumusest“. Külveti „Silda üle mere“ on peetud üheks paremaks pagu luses kirjutatud eesti näidendiks üldse. 1960. aastate lõpul val mi nud näidend kajastab tolla seid valusaid ja vastuolulisi momente Kanada eestlaskonna elus. Nn kaikameeste ultrakon servatiivse maailmavaate põr kumine liberaalsema maailma nägemisega, eriti Nõkogude Eestiga suhtlemises, aga ka muudes ideoloogilistes küsi mustes, on näidendi selgrooks. Kõnekas on fakt, et seda Kül veti näidendit pole mitte kunagi mängitud Torontos, kuhu Stock holmis tegutsenud Pinna Stuu dio selle 1972.a ülemaailmsete eesti päevade puhul tuua tahtis. Päevade peakorraldajad lait sid mõtte maha. Signe Pinnal soovitati Torontosse tuua mõne teine näitemäng, millega Pinna ei nõustunud. Mardi Valgemäe võttis selle probleemidepuntra oma kirjas Ilmar Külvetile kok ku nõnda: „Arvasin siiani, et me kõik /---/ põgenesime riigi korra eest, mis röövib inimeselt kõige muu kõrval ka sõna- ja mõttevabaduse. Ja nüüd dik teerib eesti päevade juhtkond, mida võib lavastada ja mida mitte! Pinnast oli see tore, et ta keeldus vastu tulemast sotsiaal sele tellimusele esineda mõne muu näidendiga, „mida stuu diole küll soovitati“ (!!). /---/ Kas nad siis tõesti ei taipa, et sellise tsensuuri tegemisega minetame mitte ainult oma pretensioonid demokraatlikuks ühiskonnaks, vaid kaotame ka iga iseseisvalt mõtleva inimese – eriti noorte – respekti eesti asja vastu.“ Kriitiline vaade kannab ka Külveti proosaloomingut. Teat ri tegelane Piret Kruuspere on tema loomingust rääkides kasu tanud märksõnu rõhutatult ise päine, avameelne ja kom p romissitu. Vaatamata autori
Foto IK isikuarhiivist
tundlikule sotsiaalsele närvile tegelevad tema teosed siiski ka universaalse inimloomusega – selle nõrkuste ja voorustega. Külvetilt on ilmunud kolm kogumikku lühijutte („Kuhu kuulud, Kristjan?“ 1982, „Jää karu hingus“ 1986, „Gulliveri käekõrval“ 1996) ja kaks ro maani („Suupill ja 500 tuubat“ 1987, „Kes oskab lugeda hie roglüüfe“ 1989). Rida novelle ilmus 1989-1995 ka Eestis, ajakirjas „Looming“. Ilmar Külveti töid tema suur juubeli puhul üle lugedes pani mind hämmastama, kuivõrd aktuaalsed on teemad, mis kir janikku aastakümnete eest käi vitasid: ideoloogiliste äärmuste põrkumine ja omavaheline lepitamatu sõda, kus lähevad relvadena käiku oma vaadete pealesurumine hirmutamise ja manipuleerimisega, vaba mõtte tsenseerimine, valepropaganda levitamine. Külvetit vaevas eestluse tulevik, eriti eestikeelse kultuuri edasikestmine väljas pool kodumaad. Ta ei ole oma hoiakutes liialt optimistlik, aga ka mitte halavalt pessimistlik. Ajakirjanikuna säilitab ta elu vaadeldes reaalsustaju, selge pilgu ja terve skepsise – selle hoiaku võtab ta kaasa ka oma ilukirjanduslikku loomingusse. L. Trett on ühes oma kirjatöös tunnustanud Külvetit sõltumatu mõtteviisi ja loominguvabaduse kaitsmise eest, aga ka selle eest, et ta on püüdnud probleeme mõista nende rahvuslikus ja poliitilises komplitseerituses ning inimlikus sügavuses. Külvetit tasub üle lugeda nii Eestis kui siin, Eestist eemal. Kodumaal aitaks see ehk pare mini mõista pagulaseestluse kui nähtuse mitmekesisust ja komp litseeritust. Siin, Kanadas, pakub tema looming võimaluse vaada ta ühtaegu nii ajalukku kui peeglisse – mõlemad tegevused võiksid tulla kasuks kogukonna tervisele. Kusagile pole kadu nud ka vajadus jätkata selle silla (Järgneb lk. 7)
