Olemise ilu

Pühapäeval, 15. novembril oli võimalus vaadata sellenimelist filmi. Värskelt ilmunud, VEMU ja Metsaülikooli vahendusel koduarvuti ekraanile jõudnud.

Taska film, režissöör Jaan Tootsen. Valmistajate sõnul on peategelaseks loodus, ainsaks osatäitjaks loodusfilosoof Fred Jüssi. Võib ju ka nii öelda, tegelikult on need kaks tähtsuselt võrdsed. Veel õigemini – need kaks kuuluvad nii kindlalt kokku, et neid eraldi mainida ei sobigi.

Peab tunnistama, et filmi pealkiri on väga tabavalt valitud. Filmis ei juhtu midagi. Emake loodus lihtsalt on, näitab end oma jäljendamatus ilus ja vääramatus rahus. Vulisev oja, edvistav metsis, hiiglaslik sipelgapesa, haprad lilleõied – need ükski pole eraldi tegelased, vaid looduse mitmepalgelise ilu tahud. Ja kui nende keskele sammub rohmakas riietuses mees, keerab metsahüti ukse lukust lahti ja hüüab käole linnukeelse kutsuva tervituse, siis on temagi vaid osa loodusest. Sellisena ta filmi käigus osalebki: võtab mägiojast ämbriga vett, keedab nõgise põhjaga kastrulis toitu, istub lõkke ääres või jalutab kõrgete mändide all, sõnagi poetamata. Kui ta räägib, siis teda näha pole, ta mõtlik elufilosoofia kumiseb vahelduvate looduspiltide taustal, sulab sellega kokku.

Fred Jüssi arvates vajab inimene suunda, milles liikuda. Selle äratundmine on oluline. Enda kohta tähendab ta, et tal pole eesmärke ega põhimõtteid, on vaid suund. Suunda usaldades jõuab ta eesmärgile. Vaikus on inimese kujundaja, see lähendab teda loodusele, kunstile ja teistele inimestele. Iseenesega leppimine, lihtsalt olemine pole lihtne. Vaikusel on oma mõõt, mis sõltub inimloomusest. Inimesel peab olema enda jaoks aega.

Meid õpetatakse töötama mitmesugustel aladel, kuid kee­gi ei õpeta meid logelema. Keegi ei taipa, kui vajalik on olla iseendaga, puhata, olla laisk ja patune. Vaikuse kuulamine on suur nauding. Mets ja öö kuuvalgel on eriline seisund. Tuulel pole häält, kuid see tekitab hääli, mis võivad mõjuda ohtlikult, kuid ka rahustavalt. Tuul vilistab korstnalõõrides, kohiseb laanelatvades, mühiseb mere lainetes. Juhan Liiv on väitnud, et tuuleta läheb maa haisema.

Suviti on hea lamada selili, jälgida pilvi, kuulata putukate suminat. Huvitav on kuulata vett ja selle erinevaid helivarjundeid, kui ta rõõmsalt hüpleb madalate põhjakivide vahel või langeb pahinal kärestikust alla. Lõkke ääres ei paku rahuldust vaid leekide vaatlemine, seda võib nautida ka haistmismeelega. Puu põlemise lõhn on elamus omaette.

Loodusemees tähendab, et talle meeldib küll käia aeg-ajalt kirikus, kuid tema tõeline pühakoda on mets. Seal kõrgete võlvide all tunned, et oled vaid piisk, osa kosmosest. Omapärase ja iseloomuliku osa Eesti loodusest moodustavad sood ja rabad oma ligipääsmatuses. Rabas liikumine pole lihtne. Sooteadlane Viktor Masing on ütelnud, et iga inimene peaks vähemalt korra rabas ära käima, sest seal ei saa tormata.

Veel tsiteerib Jüssi Mahatma Gandhit, kelle arvates suudab maa rahuldada kõiki inimese vajadusi, kuid mitte inimese ahnust. Lisab omalt poolt: loodusväärtustest hoolimine on ühe rahva kultuuri mõõdupuu.

Kõne all olev film on meistriteos, mis näitab põhjamaise looduse ilu kõiki varjundeid hingematva paeluvusega. Siinkirjutajale mõjus filmi lõpp lumeräitsakate langemise ja varisemisega kuuselatvadelt lausa underlikult: taeva silmas / naeratus hangus, / ei ole vaiksemat ilmas / kui lumelangus.

Lõpus oli ette nähtud vestlus režissööriga, mis kahjuks jäi nähtamatuks. Nii VEMU peaarhivaar Piret Noorhani kui ka režissöör Jaan Tootsen ilmusid korraks ekraanile ja mõlema huuled liikusid, kuid helitult ja siis kadusid sootuks. Kas viga oli saatjas või vastuvõtjas, pole teada. Igatahes sügav tänu nii tegijaile kui ka vahendajaile.

EERIK PURJE

Fred Jüssi.

Foto: EE arhiiv