Sümfooniline kosjasõit

Etendusejärgses vestluses publikuga etenduse lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres ning Johannes Krappi kehastanud Aleksander Eelmaa.

EERIK PURJE

Need isevärki kosjad kestsid kaks päeva, asukohaga Tartu College. Ka kosilased olid tartlased, kuid eestimaisest Tartust. Ülevaade kipub kohe algusest peale kiiva kiskuma, kuid sama võib öelda sündmuse enda kohta. Tuleb lahti seletada.

Torontot külastas Tartu Uus Teater ja andis Tartu College’i saalis kaks etendust: 13. veebruari õhtul ja 14. veebruari pärastlõunal. Lavastus kandis nime ,,Sümfoonia ühele. Allegro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja oli Ardo Ran Varres, ainus osatäitja Aleksander Eelmaa Eesti Draamateatrist, lisaks hulk tehnilist personali. Et tükk oma iseloomult kuulus ilmselt 22. sajandisse, siis tohiks olla mõtte kas paigutada arvustus 20. sajandisse, mil Kitzberg rõõmustas publikut uudistükiga ,,Kosjasõit“. Lõpuks saame ehk tänapäevas kenasti kokku ja saavutame ühise keele. Pealegi on side Kitzbergiga olemas, autor ega tema lavateos pole huupi ega uisapäisa välja mängitud. Sellest allpool.

Johannes Krappi kehastav Aleksander Eelmaa ei andnud siiski sooloetendust, vaid mängis omapärast duetti eelajaloolise raadioaparaadiga. See kapriisne lavapartner tõi iseloomuliku ragina vahelt esile igasugu kummalisi häälitsusi ja juhtis oma partneri mõttemaailma, esitas talle mälumängus küsimusi ja jagas hindepunkte; selle kaudu õpetasid ja manitsesid teda ta ema ja vanaema; seal musitseerisid Rudolf Tobias, Artur Kapp, Eduard Oja, Heino Eller ja Arvo Pärt, keda kõiki ajatu ning eatu Johannes isiklikult tundis ja mäletas. Ka kõik kuulsamad laulusolistid Benno Hansenist Andres Raudsepani olid esindatud, lisaks virgutusvõimlemine, karjapasun ja rahvapärased linnuhäälte ning kiisunurru jäljendused. Mis kõik ühte sümfooniasse ei mahu, kui see on meistri käega kirja pandud!

Johannes/Aleksandrile esitas tükk võimsa väljakutse: kannatada tund ja kakskümmend viis minutit välja mängupartnerit, kes sulle pidevalt söödab ootamatuid märgusõnu, millele sa pead reageerima, et publikut köita ja mäng tasakaalus hoida. Sinupoolseid märgusõnu ta ei kuula, see on iga roboti eesõigus. Selle ülesandega tuli näitleja küll hiilgavalt toime. Pinge ei langenud hetkekski, publik jälgis hinge pidades meeleolude pidevat vaheldumist, pääsukeste sädinast märtsipommitamise häi resireenideni. Kogu etendus kujutas endast ootamatuste jada, näiliselt igapäevasest algusest üllatava lõpuni. Seda suudab vaid tõeline meister, kellena teatrisõbrad Aleksander Eelmaad tunnevad. Sümfoonia oligi temale pühendatud – mitte just kõige musikaalsemale inimesele, nagu peategelane ise pärastises vestluses publikule pihtis.

(Full story available via link below)

Aleksander Eelmaa koos oma olulise lavapartneri – vana raadioga.