6
EESTI ELU reedel, 21. veebruaril 2020 — Friday, February 21, 2020
Nr. 7
Sümfooniline kosjasõit Need isevärki kosjad kestsid kaks päeva, asukohaga Tartu College. Ka kosilased olid tartlased, kuid eestimaisest Tartust. Ülevaade kipub kohe algusest peale kiiva kiskuma, kuid sama võib öelda sündmuse enda kohta. Tuleb lahti seletada. Torontot külastas Tartu Uus Teater ja andis Tartu College’i saalis kaks etendust: 13. veeb ruari õhtul ja 14. veebruari pärastlõunal. Lavastus kandis nime ,,Sümfoonia ühele. Al legro con moto“, lavastaja ja muusikaline kujundaja oli Ardo Ran Varres, ainus osatäitja Aleksander Eelmaa Eesti Draa mateatrist, lisaks hulk tehnilist personali. Et tükk oma iseloo mult kuulus ilmselt 22. sajan disse, siis tohiks olla mõtte kas paigutada arvustus 20. sajan disse, mil Kitzberg rõõmustas publikut uudistükiga ,,Kos ja sõit“. Lõpuks saame ehk täna päevas kenasti kokku ja saa vutame ühise keele. Pealegi on side Kitzbergiga olemas, autor ega tema lavateos pole huupi ega uisapäisa välja mängitud. Sellest allpool. Johannes Krappi kehastav Aleksander Eelmaa ei andnud siiski sooloetendust, vaid mängis omapärast duetti eelajaloo lise raadioaparaadiga. See kapriisne lavapartner tõi iseloomuliku ra gina vahelt esile igasugu kum malisi häälitsusi ja juhtis oma partneri mõttemaailma, esitas talle mälumängus küsimusi ja jagas hindepunkte; selle kaudu õpetasid ja manitsesid teda ta ema ja vanaema; seal musit seerisid Rudolf Tobias, Artur Kapp, Eduard Oja, Heino Eller ja Arvo Pärt, keda kõiki ajatu ning eatu Johannes isiklikult tundis ja mäletas. Ka kõik kuul samad laulusolistid Benno Hansenist Andres Raudsepani olid esindatud, lisaks virgu tusvõimlemine, karjapasun ja rahvapärased linnuhäälte ning kiisunurru jäljendused. Mis kõik ühte sümfooniasse ei mahu, kui see on meistri käega kirja pan dud! Johannes/Aleksandrile esitas tükk võimsa väljakutse: kanna
tada tund ja kakskümmend viis minutit välja mängupartnerit, kes sulle pidevalt söödab oota matuid märgusõnu, millele sa pead reageerima, et publikut köita ja mäng tasakaalus hoida. Sinupoolseid märgusõnu ta ei kuula, see on iga roboti eesõi gus. Selle ülesandega tuli näit leja küll hiilgavalt toime. Pinge ei langenud hetkekski, publik jälgis hinge pidades meeleolude pidevat vaheldumist, pääsukeste sädinast märtsipommitamise häi resireenideni. Kogu etendus kujutas endast ootamatuste jada, näiliselt igapäevasest algusest üllatava lõpuni. Seda suudab vaid tõeline meister, kellena teatrisõbrad Aleksander Eel maad tunnevad. Sümfoonia oligi temale pühendatud – mitte just kõige musikaalsemale inimesele, nagu peategelane ise pärastises vestluses publikule pihtis. Huvitav oli jälgida publiku reaktsiooni. Aplausi karakter on vägagi kõnekas ja väärib ana lüüsimist. See võib olla spon taanselt tormiline, kohusetundli kult leige, võib olla ka irooniline. Seekordne aplaus oli ebalev, kõhklev. Publik ei olnud vai mustatud, ka mitte pettunud, vaid hämmeldunud. Õhku oli paisatud sõnatu küsimus: mis see ikkagi oli? Kel oli kannatust jääda istuma ja osalema lavasta ja juhendatud vestluses, sai ehk vastuse. Või vähemalt suuna, kust vastust otsima hakata. Ka siinkirjutaja leidis suuna ja korraldab omapoolse vestluse nende jaoks, kes kohale ei ilmu nud. See oli kosjasõit, mitte just Kitzbergi stiilis, kuid ikkagi kosimine. Nagu eelpool tähen datud, üritas järgmine sajand kosida eelmist, lootuses, et pul mapidu võiks toimuda tänases. Riskantne ettevõte, ja pulmad jäidki vist pidamata, kuid sellest ei tarvitse tingimata heituda. Rääkigem täpsemalt. Kosilane oli antud juhul autor, kes omast ajast ivake ees; kositav meie mõnevõrra konser vatiivne publik, kes ei viitsi aja ga ühte sammu astuda, longib ettevaatlikult järel. Sellisel juhul on vaja head isameest, kes
Aleksander Eelmaa koos oma olulise lavapartneri – vana raadioga.
Foto: A. M. Mõistlik, Vikipedia
Viivi Luik sai Jaan Krossi kirjandusauhinna Etendusejärgses vestluses publikuga etenduse lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres ning Johannes Krappi kehastanud Aleksander Eelmaa.
muheda jutu ja magusa viinaga teed silub. Sellena andis Alek sander Eelmaa kahtlemata oma parima. Suurimaks komistuski viks kosjaretke õnnestumisel oli asjaolu, et meie publik on harjunud lavastust mõistma ja nautima eelnevalt kursusel käimata. Publikul on teatris siiski oma osatähtsus, sest temata jääb parimgi etendus poolikuks. Ideaalne kosjaskäik kulmineerub altari ees ja abielu olulisimaks komponendiks jääb ikka armastus, olgu sajand mil line tahes. Selle tekkimiseks on vaja keemilist reaktsiooni lava ja saali vahel ning teatris on la val alati peigmehe roll. Näitleja võrgutab publikut, mitte publik näitlejat. Ei maksa eelnenust oletada, et seekordsed kosjad on tagasi lükatud. Just vastupidi – kosjad on edasi lükatud. Tahaks loota, et autoril jätkub visadust samas suunas edasi pürgida ja uuesti tulla. Kavamärkmete lugemisest
Neeme Järvi ja ERSO uus Eesti klassikalise muusika plaat Jaanuari lõpus kultuurkapitali elutöö preemiaga vääris tatud maestrol Neeme Järvil ilmus hiljuti ka uus plaat Eesti klassikute Artur Lemba, Artur Kapi ja Mihkel Lüdigi orkestrimuusikast, mis on salvestatud firmale Chandos hiljaaegu Eesti Riikliku Süm fooniaorkestriga. Uuel plaadil tutvustatakse peamiselt Eesti klassikalise muusika tüviteoseid 20. saj esi meselt kümnendilt. Kontrastiks on samade heliloojate paar hilisemat teost nõukogude oku patsiooni esimeselt kümnendilt. Lisaks eesti muusikale on Neeme Järvi sooviks olnud näi data ka ERSO praegust män gutaset, mis on saavutatud tema kui orkestri kauase peadirigendi ja kunstilise juhi käe all. Plaadilt leiab esitusi ka Eesti praeguste noorte tippsolistidega, nagu pianist Mihkel Poll ja viiuldaja Triin Ruubel-Lille berg. Orkestri kontsertmeistriks on olnud Arvo Leibur. Neeme Järvi ERSO-ga koos kokku pandud viimase kogumi
ja ta enda suulisest pihtimusest võib järeldada, et valminud sümfoonial on tema jaoks teraa piline toime. Oli see ju tema va naisa, kes end punaste esimese okupatsiooni ajal varjas ja öösiti viiulimängust elujulgust ammu tas. Tütarlaps, kes 1944. aasta 10. märtsi hommikul kohuse truult läbi varemetes Tallinna viiulitundi sammus, oli ta ema. Ei maksa heituda ka sellest, et tema meetod oma sisemaailma avaldamiseks mõnele ehk pisut pöörane tundus. Kunsti maail mas pole ükski päris täie aruga inimene iial midagi väärtuslikku korda saatnud. Jah, tuleks uus sümfoonia kirjutada. Või samale kuues osa lisada: con amore. Uus pudel kosjaviina osta, isamees samaks jätta ja uuesti kosjateele asuda. Küllap äiapapa süda heldib ja eksinud õhvake tagakambrist esile ilmub. Vennad, veeretagem Viru valtsi! EERIK PURJE
ku muusikavalik Chandos’e jaoks sisaldab järgmisi teoseid: Mihkel Lüdig. Avamäng-fan taasia nr 2 h-moll (1945), Artur Lemba. Kontsert nr 1 klaverile ja orkestrile G-duur (1905/1910) kolmes osas, solistiks Mihkel Poll, Mihkel Lüdig. ,,Jaaniöö“ (1910), Mihkel Lüdig. Ava mäng-fantaasia nr 1 h-moll (1906), Artur Kapp. ,,Viimne piht“ viiulile ja orelile (1905), solistiks Triin Ruubel, seade viiulile ja keelpillidele teinud Charles Coleman, Artur Kapp. Sümfoonia nr 4 ,,Noorus“ neljas osas (1948). Plaati ja Eesti klassikalise muusika lugu tutvustava bukleti on koostanud noor muusika teadlane ja -kriitik Aare Tool, annotatsioonid on inglise, saksa ja prantsuse keeles. (ERR/EE)
Tänavuse Jaan Krossi kirjandusauhinna sai kirjanik Viivi Luik teose ,,Pildi ilu rikkumise paratamatus. Esseed ja artiklid“ (EKSA, 2017) eest. Intervjuus ERRile ütles Viivi Luik: ,,Jaan Krossi looming on mulle tähendanud vaimsust ja selle hoidmist. Sellist kõrget vaimsust, mida tänapäeval kohtab harva. Võib öelda, et vaimulipu kõrgel hoidmist, mida on eri oluline rõhutada Jaan Krossi puhul just täna. Jaan Krossil oli väga suur roll selles, et minust sai üldse luule taja. Minu esimese raamatu il mumisele aitas ta väga palju kaasa.“ Viivi Luike tunnustatakse auhinnaga, võttes arvesse tema loomingut tervikuna, mis on tegelnud Eesti ajaloo võtmekü simuste lahtimõtestamisega Jaan Krossi proosateoste vaimus. Jaan Krossi kirjandusauhinda on välja antud 2010. aastast. (ERR/EE)
Paunvere-aineline ,,Talve“ on kogunud üle 100 000 vaataja Paar nädalat tagasi esilinastus Tallinnas film ,,Talve“. See on viimane osa Oskar Lutsu Paunvere lugude põhjal valminud filmide reas. Varem on vaatajate ette jõudnud ,,Kevade“ (1969), ,,Suvi“ (1976) ja ,,Sügis“ (1990), kõikide režissöör Arvo Kruuse ment. ,,Talve“ tegevus toimub kee rulisel ja põneval 1942. aastal, kui Eestis on asendunud Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooniga. Maad on räsi nud küüditamislaine ja ilmasõja lahingud, ent vaatamata eba kindlusele jääb inimloomus ikka endiseks – armastatakse, pidutsetakse, tülitsetakse ja lepitakse. ,,Talve“ tegevustikku raamib Arno Tali poja Arnoldi naasmine kodumaile, mis puhub Paunvere noorte Tootside-Kiirte ja Teelede vahel lõkkele kirg liku armukolmnurga. ,,Talve“ režissöör on Ergo Kuld ja stsenarist Martin Algus. Filmis mängivad taas Teele ja Kiire rolle Riina Hein ja Margus Lepa. Teistes osades: Karl Robert Saaremäe, Franz Malmsten, Saara Nüganen, Märt Koik, Harry Kõrvits, Meelis Rämmeld, Kersti Tombak jt. ,,Talve“ on üheksas film, mille vaatajate hulk on ületanud 100 000 filmihuvilise.
